Harju Maakohtu 7. juuli 2015. a otsus, lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav D.Z ja tema kaitsja advokaat Merike Allikmäe D.Z isikukood XXX; elukoht xxxxxxx x-x, Tallinn; VF kodakondsusega; XXXXXXXXXXX; emakeel- vene keel; ei tööta; kriminaalkorras varem korduvalt karistatud, viimati:
1.04.03.2014.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 alusel mõistetud 4 kuu ja 15 päeva pikkune vangistus,
2.18.09.2014.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 alusel mõistetud 7 kuud vangistust, vabanes peale karistuse kandmist 07.01.2015.a. Tõkend - vahistamine Kahtlustatavana kinni peetud: 13.03.2015.a. Vahistatud 13.03.2015.a.
Süüdistatav
Prokurör
Natalia Lebed
Kaitsja
Vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe
RESOLUTSIOON
1.Jätta süüdistatava D.Z ja tema kaitsja Merike Allikmäe apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
2.
Jätta süüdistatav D.Z kaitsja määruskaebus menetluskulude peale rahuldamata.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista D.Z-ilt Eesti Vabariigi kasuks 48,00 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks.
Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.D.Z on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, olles isik, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, 13.03.2015 umbes kella 04.50 paiku klaasi lõhkumise teel tungis sisse KE kuuluvasse sõiduautosse xxx xxx reg.numbriga xxx xxx, mis oli pargitud Tallinna linnas , aadressil Xxxxxx xx xx juurde ja varastas sealt sülearvuti Dell arvutikoti, maksumusega 80 eurot, milles olid erinevad elektroonilised detailid, üldmaksumusega 30 eurot ning sülearvuti Deltaco arvutikoti, maksumusega 50 eurot. Oma tahtliku teoga pani D.Z toime KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, st võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt.
2.Harju Maakohtu 07.07.2015. a otsusega lühimenetluses tunnistati D.Z süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati D.Z karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 (kaheksa) kuud vangistust. Määrati, et D.Z karistusaja alguseks loetakse tema kinnipidamise päev 13.03.2015.a. Sama kohtuotsusega mõisteti D.Z-ilt kannatanu KE kasuks tsiviilhagi summas 200 (kakssada) eurot ning kriminaalmenetluse kulud.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava D.Z kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe. Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. D.Z kaitsja vaidlustab kohtuotsuse süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning leiab, et karistus võiks olla leebem. D.Z on seisukohal, et mõistetud karistuse liik reaalse vangistuse näol võib olla õigustatud, kuid on veendunud, et tema puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühemaajalisem vangistus. Ta on oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud, kuna juba kohtuistungi ajaks tegi ta omad järeldused ning tunnistas oma süüd täielikult. Ta soovib edaspidi elada seadusekuulekalt. D.Z leiab, et mõistetud karistus ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele, kuna maakohus ei ole arvestanud vastutust kergendava asjaoluna oma süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust.
Samuti ei ole piisavalt arvestanud tema süü suurust ja tema isikut, kuigi on märkinud, et vargusega ei tekitatud kannatanule olulist kahju. Tsiviilhagi on seotud vaid klaasi lõhkumisega, kuna sülearvuti Dell sülearvutikott, maksumusega 80 eurot, milles olid erinevad elektroonilised detailid, üldmaksumusega 30 eurot ning sülearvuti Deltaco arvutikott maksumusega 50 eurot ei olnud kahjustatud ning on omanikule tagastatud. Kaitsja märgib, et D.Z vabanes karistuse kandmiselt 07.01.2015 ning ta püüdis alustada seadusekuulekat elu ning elas oma vanemate juures Xxxxxxx xx x-x. Maakkohus pidas põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7 sätteid, s.t määrata D.Z ’lt väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. D.Z puhul on tegemist isikuga, kes seni on püüdnud täita nõudeid ning püüdnud leida endale tööd, kuid kellel vara ja võimalused puuduvad. D.Z palub, et väljamõistetud menetluskulud jäetaks tema suhtes täielikult riigi kanda. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 07.07.2015.a otsus kriminaalasjas nr 1-15-4941 D.Z suhtes osaliselt; süüdi mõista D.Z KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja mõista süüdistatavale karistuseks viie kuuline vangistus, milline lugeda kantuks vahi all viibitud ajaga.
4.Süüdistatav D.Z kordab oma apellatsioonkaebuses kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohti ning märgib, et teda mõisteti süüdi vaid ühe kuriteoepisoodi toimepanemises, seega temale mõistetud karistus peab olema oluliselt leebem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
5.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus.
7.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse
konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatav on oma süüd toimepandud kuriteos formaalselt üles tunnistanud, kuid kohtukolleegiumi veendumusel see ei tähenda automaatselt ka oma süü puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et D.Z poolt toimepandud varavastaste kuritegude intensiivsus (7 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest) annab alust teha järelduse, et elatusvahendite hankimine teiste isikute arvelt ongi D.Z jaoks tuluallikas, ta ei avaldanud kahetsust enda poolt toimepandu suhtes, ei pidanud isegi vajalikuks kohtuistungile ilmunud kannatanult vabandust paluda talle varalise ja moraalse kahju tekitamise eest. Maakohus on seega ammendavalt põhjendanud, miks ta ei arvesta süüdistatava poolt formaalset süü ülestunnistamist karistust kergendava asjaoluna ning kohtukolleegium nõustub sellise põhistusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid teisi karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonides. Maakohus on põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning karistuse mõistes võttis arvesse ka asjaolu, et süüdistatav, olles varasemalt analoogsete süütegude eest kriminaalkorras korduvalt karistatud (sh ka reaalsete vangistustega), enda jaoks vastavaid järeldusi ei teinud ning jätkas kuritegude toimepanemist. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.
8.Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata.
9.Kolleegium käsitleb süüdistatava kaitsja taotlust väljamõistetud menetluskulude tasumisest vabastamiseks määruskaebusena. Kohtukolleegium esmalt märgib, et puuduvad seaduslikud alused süüdimõistetu täielikuks vabastamiseks menetluskulude tasumisest. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Esitatud kaebustes ei tooda välja ühtegi argumenti, miks oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud riigi kanda. Väärib märkimist, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb lisaks arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut või selle puudumist, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Süüdistatav ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et D.Z varaline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda kohtuotsuses ettenähtud korras. Lisaks KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi ning maakohus on süüdistatava resotsialiseerumise vajadusi arvestades selliselt toiminud, võimaldades süüdistataval hüvitada menetluskulud ositi maksimaalse võimaliku tähtaja jooksul.
10.Eelnevast lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 ja §-le 390 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Harju Maakohtu 07.07.2015 otsuse D.Z-ilt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata.
11.Kaitsja esitas ka taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 1,0 tund (apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega ja peab põhjendatuks
hüvitada kaitsjale kulud summas 48 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu D.Z kanda.
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.