1-15-4233/19 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Prokurör leidis, et kogumis nimetatud tunnistajate ülekuulamise ja dokumentide avaldamise tulemusel peaks kohtul tekkima kindel veendumus, et P.E on mõlemad kuriteoepisoodid toime pannud ning vastutab KarS § 424 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemiste eest. P.E on kohtu ees kahe mootorsõiduki joobes juhtimise episoodiga. Esimene 31.10.2014.a kus kella 21.40 juhtis ta Randvere tee 115 juures mootorsõidukit Mercedes Benz Sprinter olles joobeseisundis, tal tuvastati vereanalüüsiga alkoholi veres 3,44 mg/g. Nimetatud episood on episood, mida P.E ei ole tunnistanud ja seda episoodi ongi kohtulikul uurimisel vaja sügavamalt uurida ja selleks on prokurör kutsunud tunnistaja Kaja Randi, kes siis kohtulikul uurimisel saab anda ütlusi, mis 31. oktoobril 2014.a Randvere teel täpsemalt toimus. Nimetatud tunnistaja ütluste tulemusel peaks kohtul tekkima veendumus, et P.E on selle episoodi toime pannud. Teine episood oli 03.11.2014.a, kus kella 22.00 ajal P.E juhtis Viimsi vallas Pargi tee 22 juurest kuni Tallinn Narva mnt ja Pronksi tn ristmikuni mootorsõidukit Mercedes Benz Sprinter olles seekord jällegi joobeseisundis. Temal tuvastati alkoholi veres 3,31 mg/g. Nimetatud episoodi tõendab teine tunnistaja XXX, kes samamoodi saab kohtulikul uurimisel täpselt anda ütlusi, mis seal 03.11.2014.a täpselt toimus, saab tõendada neid nüansse, et tõesti P.E oli mootorsõiduki roolis. Nimetatud episoodi on P.E ka tunnistanud, see tulenes nii tema varasematest ütlustest kui ka kaitseaktist. Lisaks nimetatud tunnistajate küsitlemisele on prokuröril kohtulikul uurimise käigus esitada ka kirjalikke dokumente, mis puudutavad peamiselt P.E joobeseisundit, ekspertiisiaktid kui ka temalt võetud vereanalüüside saatekirjad. Lisaks on prokuröril esitada veel kirjalikke dokumente, mis puudutavad P.E isikut s.o. teda iseloomustavaid andmeid, tema juhtimisõigust kui ka varasemat karistatust, mis on selliste kuritegude puhul oluline. Peab hindama, kas süüdistatav on mingeid järeldusi oma varasematest karistustest teinud või ei ole. Prokurör palub kohtul mõista P.E-le mõlema kuriteoepisoodi eest kokku vangistuse 2 aastat. Samuti palub kohaldada P.E-le lisakaristust KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ning võtta P.E-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks. Süüdistatav P.E tunnistas ennast süüdi ühes episoodis. Kaitsja Hannes Olli asub seisukohale, et 31.10.2014.a osas ei ole tõendatud P.E poolt sõiduki juhtimine. 03.11.2014.a episoodi osas on P.E oma süüd tunnistanud. Täiendavalt kriminaaltoimikus olevatele materjalidele on kaitsja pool esitanud Lõuna-Eesti haigla tervisekaardi ja P.E töölepingu, millega soovivad tõendada neid asjaolusid, mis on vahepeal juhtunud pärast kuriteo episoode ja mis siis karistuse mõistmisel saab arvesse võtta.

P.E poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. 03.11.2014.a episood P.E-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et P.E juhtis 03.11.2014 kella 22:00 ajal Harjumaalt Viimsi vallast Pargi tee 22 juurest kuni Tallinnasse Narva mnt – Pronksi tänava ristmikuni mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter registreerimismärgiga XXX. Antud fakt on tuvastatud P.E enda poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 03.11.2014.a alustas sõitu Viimsi Maksimarketi juurest Pargi tee 22. Oli võimalus oma vanas korteris magada ja kahjuks arvas, et see on sellel hetkel hea mõte, sõita sinna autoga. Ei olnud võimalik mujal ööbida kui Tondil Rähni tänaval. Samuti on mootorsõiduki juhtimise fakt leidnud kinnitust tunnistaja XXXpoolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 03.11.2014.a olles tööl patrullpolitseinikuna kella 22:00 ajal tuli teade, et Viimsi Maxima juures nähti valget värvi Mercedes Benz Sprinterit, mis teeb ebatavalisi manöövreid. Paar minutit hiljem nende valveuurija nägi nimetatud sõidukit ning asus seda jälitama. Sõitsid paarilisega Narva ja Pronksi tänava ristmikule, kuhu suundus nimetatud sõiduk ning peatasid antud sõiduki. Kinnipidamisel P.E agressiivne ei olnud, aga väitis, et on kaine. Süüdistatava ja tunnistaja ütlused on omavahel riimuvad. P.E-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Käesolevas asjas ei vaidlust ka asjaolus, et P.E , eelpool märgitud kuupäeval s.o 03.11.2014 kella 22:00 ajal, juhtides mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter registreerimismärgiga XXX, oli alkoholijoobes. Antud fakt on tuvastatud P.E enda poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt ,kui sõitu alustas oli teadlik, et on alkoholi tarvitanud. Tarvitas õlut ja Jägermeistrit. Alkoholi tarvitas samal päeval ja eelmisel päeval ka. Samuti nähtub tunnistaja XXXütlustest, et kui süüdistatava juhtimiselt kõrvaldasid, siis oli tunda alkoholi lõhna ning autost väljudes isik tuikus kergelt ning silmad olid punakad nagu alkoholijoobes inimesel. Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseadus § 69 lg 2 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud alkoholijoobe määra. Asjaolu, et P.E oli 03.11.2014 kella 22:00 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad ka antud kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Nähtuvalt indikaatorvahendi kasutamise protokollist on kontrollile allutatud isikuks P.E (ikXXX). Kasutades 03.11.2014.a kell 22:16 indikaatorvahendit AlcoQuant 6020 nr

A103667 on kontrolli tulemus positiivne.Kontrollile allutatud isikul esinevad joobele viitavad tunnused: silmad punetavad, reaktsioonikiirus on häiritud, kõne segane, koordinatsioon väga häiritud. Asjaolu, et P.E juhtis mootorsõidukit, olles alkoholijoobes on tõendamist leidnud ka joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga, millest nähtuvalt EKEI ekspert 07.11.2014.a. tuvastanud P.E-lt 03.11.2014.a. võetud vereproovist etanooli 3,37 +/0,06 mg/g kohta. Sama kinnitab ka ekspertiisiaktis nr 44I ekspert XXX, et ekspertiisiks esitatud verest leiti etanooli 3,37+/-0,06 mg/g. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis P.E mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis, mis on KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnuseks. P.E-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on P.E käitumises tuvastatud kavatsetus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis P.E , et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Et ta seda teadis, nähtub otsesõnu tema poolt kohtus antud ütlustest, mille kohaselt kui sõitu alustas oli teadlik, et on alkoholi tarvitanud. Tarvitas õlut ja Jägermeistrit. Alkoholi tarvitas samal päeval ja eelmisel päeval ka. Seega oli süüdistatav kohtu hinnangul teadlik oma seisundist alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et P.E pani kuriteo toime kavatsetult. Isik kes vahetult ennem mootorsõidukit juhtima asudes tarvitab alkoholi paneb teo toime kavatsetult. 31.10.2014.a episood Tegemaks kindlaks, kas P.E on talle süüks arvatava kuriteo toime pannud, tuleb kohtul esmalt hinnata, kas P.E juhtis süüdistuses toodud ajal ja kohas mootorsõidukit. Süüdistatav P.E sõnul tuli ta 31.10.2014.a Tallinnasse oma elu natuke korraldama. Selgus, et kusagil ööbida ei ole, siis kavatses hotell Ecolandi juures parklas ööbida. Sprinter buss on suhteliselt suur auto, ees on pikk iste, istus juhi kohal. Tarvitas küll alkoholi, aga ei kavatsenud kuhugi sõita, tahtis selles sõidukis ööbida. Väga täpselt võib olla ei teagi, aga on meeles, et keegi koputas akna peale ja äratas ta üles. See sündmus oli 8 kuud tagasi, on kindel, et oli seal parklas, parkis auto ära ja kavatses sinna ööseks jääda. Üksikasju välja mõtlema ei hakka, vaid teab, et läks parklasse, ei sõitnud autoga, sealt viidi ära, võtmed olid tema käes ning hommikul oli auto sama koha peal. Usub, et 3,31 promilline joove mõjutab kõigi mälu mingil määral, aga mitte olulisi sündmusi, sest ülejäänud tunnistaja ütlustega on ta nõus. Tunnistaja ütluste kohaselt töötab Põhja prefektuuris Ida-Harju politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna. P.E-ga puutus kokku 2014 aasta oktoobris Viimsi vallas Randvere tee 115 juures kus on Ecolandi hotell. Said sinna väljakutse juhtimiskeskuse kaudu. Väljakutse sisuks oli, et Randvere teel Ecolandi parklas istub ühes valges kaubikus meesterahvas, kes tarvitab alkoholi, joob õlut ja võib minna liikuma. Ecolandi parklasse jõudes nägid nimetatud sõidukit parkla ühes servas, sõitsid temast mööda ja jäid seisma Ecolandi peasissekäigu juurde autode vahele. Teised pargitud sõidukid nähtavust ei takistanud, oli näha, et rooli taga istub meesterahvas. Nimetatud sõiduk seisis esiosaga nende suunas, siis hakkas liikuma pöörates paremale Randvere tee suunas. Sõitsid talle järgi kasutades sinist-punast

vilkurit. Jõudis liikuda umbes 7-10 meetrit. See kõik toimus parkla territooriumil. Juht oli rahulik, kuid väitis seal kohapeal, et tema ei sõitnud selle sõidukiga, tema ei juhtinud seda. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et isik kes tutvustas end XXX helistas politseisse ning teatas, et Ecolandi parklas on valge mersu kaubik Sprinter registreerimisnumbriga XXX ja selle roolis on üks tüüp, kes on nagu suht sodiks ennast joonud, autol mootor töötab, tüüp vist nagu plaanib ikkagi kuskile sõita. Kuivõrd tunnistaja ja süüdistatava ütlused on mootorsõiduki juhtimise osas vastuolulised hindab kohus esmalt ütluste usaldusväärsust. Riigikohus on 18.02.2013 otsuses nr 3-1-1-89-12 öelnud, et tõendiallika ütluste usaldusväärsust kinnitab see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada (otsuse p 14). Täiendavalt selgitab kõrgem kohus, et mingi tõendi usaldusväärsust on asjakohane vaagida ka selle kaudu, kuidas see tõend n.ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust ning ühtlasi ka tõendiallika usaldusväärsust. Kohtu hinnangul puudub mistahes alus tunnistaja ütluste õigsuses kahelda. Tunnistaja on politseiametnik ning tema ütlustest nähtuvalt isiklikult ta süüdistatavat ei tunne ning seaduslikke takistusi ütluste andmisel ei ole. Tunnistaja on detailselt kirjeldanud ,kuidas süüdistatav P.E 31.10.2014 juhtis Tallinnas Randvere tee 115 Ecolandi hotelli juures valget kaubikut Mercedes-Benz Sprinter. Enda ütlusi on ta kinnitanud ka detailse skeemiga, mille joonistas kohtuistungil. Samuti riimub tunnistaja ütlustega asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt isik, kes tutvustas end Roland Kroonina helistas politseisse ning teatas, et Ecolandi parklas on valge mersu kaubik Sprinter registreerimisnumbriga XXX ja selle roolis on üks tüüp, kes on nagu suht sodiks ennast joonud, autol mootor töötab, tüüp vist nagu plaanib ikkagi kuskile sõita. Süüdistatav P.E väidab, et 31.10.2014.a hotel Ecolandi juurde parkis auto, tarvitas autos alkoholi ning kavatses seal ööbida, alkoholijoobes autot tema juhtinud ei ole. Kohtuistungil kaitsja küsimustele vastates selgitas süüdistatav, et räägib kuidas tema arvates asi oli ning ei üritagi ühtegi asja väita. Prokuröri täpsustavale küsimusele, et mis on põhjuseks, et 100% asjaolusid ei tea, vastas süüdistatav, et esiteks toimus see 8 kuud tagasi ning joove mõjutab kõigi mälu mingil määral. Kohtu hinnangul arvestades, et süüdistatava P.E ühes grammis veres leiti 3,44 milligrammi alkoholi, mis ületab kriminaalkorras karistatava joobe määra rohkem kui kahekordselt (1,5 mg/g), võib mõjutada isiku mälu ja taju. Lisaks nähtub ka tunnistaja ütlustest, et P.E sai enne kinni pidamist juhtida mootorsõidukit kõigest 7-10 meetrit. Seega leiab kohus, et P.E, olles sedavõrd suures alkoholijoobes ei pruugi mäletada mootorsõiduki juhtimist 7-10 meetrit. Vähe tähtis ei ole ka asjaolu, et mõlema episoodi puhul on süüdistatav P.E käitumismuster olnud üsna sarnane ning joobemäär peaaegu identne. Süüdistatav on kohtu küsimusele kohtuistungil vastanud, et mõlema episoodi puhul käis ta Viimsis laste juures ning ööbida ei olnud mujal kui Tondil Rähni tänaval. Samuti on ta mõlema episoodi puhul alustanud sõitu Viimsist ehkki küll erinevate poodide parklast ning 03.11.2014.a episoodis õnnestus tal alkoholijoobes mootorsõidukit juhtida tunduvalt rohkem. Kui antud episoodi (31.10.2014)

puhul väitis tunnistaja sõnul süüdistatav kinnipidamisel, et ta ei ole mootorsõidukit juhtinud, siis 03.11.2014.a episoodi puhul märkis süüdistatav tunnistaja XXX ütluste kohaselt, et ta ei ole joonud, on kaine. Kaitsja väide tunnistaja ütluste vastuolulisuse kohta on paljasõnalised. Kaitsja leidis, et tunnistaja ei mäletanud selle kuupäeva sündmusi. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Mis puudutab asjaolu, et kas teo toimepanemise ajal oli valge, siis tunnistaja vastas, et pigem valge. Kohtu hinnangul asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud kas valge oli väljas seetõttu, et põles tänavavalgustus või seetõttu, et nimetatud kellaajal ei olnud väljas veel pimedaks läinud, ei ole oluline. Tunnistaja jaoks oli tol hetkel oluline, et nähtavus oleks hea ning see on ka mällu sellisena talletatud. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et nad jälgisid süüdistatava tegevust autos ja nende jaoks oli oluline, et nähtavust teised sõidukid ei piiraks, see et tunnistaja ei mäleta kui palju oli parklas teisi sõidukeid ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks, sest nimetatud asjaolu ei olnud tunnistajale tol hetkel oluline. Samuti väidab süüdistatav oma ütlustes ka ise, et kui välja arvata sõitmise fakt, siis teised tunnistaja ütlused on üks-ühele, on sellega nõus. Seega kohtu hinnangul tunnistaja ütlustest vastuolusid tuvastatud ei ole. Oma kaitsekõnes viitab kaitsja ka teistele tõenditele, mis on vastuolus tunnistaja ütlustega, kuid kohtule kaitsja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri 2005. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350). P.E-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseadus § 69 lg 2 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud alkoholijoobe määra. Asjaolu, et P.E oli 31.10.2014 kella 21:40 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad ka antud kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt EKEI ekspert on 04.11.2014.a. tuvastanud P.E-lt 31.10.2014.a. võetud vereproovist etanooli 3,51 +/- 0,07 mg/g kohta. Sama kinnitab ka ekspertiisiaktis nr 43I ekspert XXX, et ekspertiisiks esitatud verest leiti etanooli 3,51+/-0,07 mg/g.

Tulenevalt eeltoodust leiab kohus tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis P.E mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis, mis on KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnuseks. P.E-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on P.E käitumises tuvastatud kavatsetus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis P.E , et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Süüdistatava poolt antud ütluste kohaselt tarvitas autos istudes alkoholi. P.E asus sõidukit juhtima peale tema poolt viidatud alkoholi tarvitamist. Seega oli süüdistatav kohtu hinnangul teadlik oma seisundist – alkoholijoobest – ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et P.E pani kuriteo toime kavatsetult. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud P.E poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning P.E tuleb süüdi mõista KarS § 424 järgi. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav P.E on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06).

Teades, et ta ei tohi sõidukit juhtida, võttis P.E teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Isik, kes kavatsetult asub alkoholi tarbinuna mootorsõidukit juhtima, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi ning kuna alkoholijoobes sõiduki juhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele, kui ka teistele kaaskodanikele, siis tuleb kohtul ka sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Süüdistatavale inkrimineeritud s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel P.E-le peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. P.E näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud süüdistatava karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Kohus ei nõustu kaitsja väitega puhtsüdamliku kahetsuse esinemise kohta KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Prokurör on põhjendatult leidnud, et antud asjas puhtsüdamlikust kahetsusest rääkida ei saa. Süüdistatav on tunnistanud end süüdi ühes kuriteo episoodis, mille kohta avaldas süüdistatav kohtuistungil, et ta teadis, et on joobes, kuid läks ikka sõitma ning sai ju sõitmisega hakkama. Kohtu hinnangul on P.E kahetsus olnud seotud üksnes sooviga saada kergemat karistust. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud tegude suhtes. P.E on varem kriminaalkorras karistatud KarS § 424 järgi, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. Kohus leiab, et P.E ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Varasemad karistused ei ole mõjutanud P.E kuritegude toimepanemisest loobuma. P.E näol on tegemist liikluses ohtliku isikuga. P.E ei ole eelnevast karistusest teinud enda jaoks ühtegi järeldust. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine joobes, on üks raskemaid liiklusalaseid süütegusid ning tegemist on enamohtliku kuriteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. P.E käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et P.E ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Süüdistatava P.E puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kohtu hinnangul on P.E suhtes käesolevaks ajaks kõik muud karistusõiguslikud mõjutusvahendid ammendatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest. Süüdistatav on pannud toime nelja päeva jooksul kaks identset kuriteo episoodi.

Samuti ei ole vähe tähtis asjaolu, et P.E ühes grammis veres leiti mõlema episoodi puhul alkoholi koguses, mis ületab joobe määra rohkem kui kahekordselt. Süüdistatava kaitsja on viidanud asjaoludele, et süüdistatava haigestumine pankreatiiti on muutnud P.E igapäevaelu ja tema käitumist ning lisaks ei tarvita P.E enam alkoholi ja on leidnud endale töökoha. Kohtu hinnangul on positiivne, et P.E on enda alkoholiprobleemist aru saanud ja asunud sellega tegelema, kuid kahjuks on nimetatud arusaamine tulnud peale kuritegude sooritamist ning antud tegude eest tuleb vastutada. Oma viimases sõnas on süüdistatav öelnud, et tal on üks alaelaine laps kes on vaja suureks kasvatada. Nimetatud asjaolu ei ole teda takistanud korduvalt joobnuna rooli istumast. Seetõttu ei saa kohus antud asjaolu ka arvesse võtta karistuse mõistmisel. Prokurör taotles isiku karistamist 2 aasta pikkuse vangistusega. P.E suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse, sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras. Vangistus 2 aastat vastab nii P.E süü suurusele, lähtub ka tema isikust ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Tunnistades P.E KarS § 424 järgi süüdi, peab kohus vajalikuks kohaldada P.E suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon, kus liikluses hukkunute arv on endiselt murettekitavalt suur, sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamist. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. P.E oli enne kõnealust sündmust toime pannud samalaadse rikkumise, mistõttu võeti temalt Harju Maakohtu 25.02.2013.a otsusega lisakaristusena juhtimisõigus üheks aastaks. See P.E ei takistanud ning juba 28.11.2013.a olles alkoholi piirmäära ületavas seisundis ning omamata juhtimisõigust pani toime KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega ei ole P.E eelnevalt talle määratud 1 aasta pikkust lisakaristust pidanud millekski, vaid on uuesti asunud alkoholijoobes mootorsõiduki rooli. Kohus leiab, et süüdistatav peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks ei tema enda ega tema lähedaste heaolu või senini väljakujunenud elulaad. Nähtuvalt juhiloa andmete väljatrükist on P.E-le juhtimisõigus omistatud 08.09.2014.a. Antud kriminaalasjas on arutluse all kaks kuriteo episoodi 31.10.2014.a ja 03.11.2014.a. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna on süüdistatav teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele. Lisakaristuse määra valikul arvestab kohus ka seda, et süüdistatavat on varem sarnase süüteo toimepanemise

Menetluskulu KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et P.E esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et P.E-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Samuti ei ole süüdistatav ega tema lepinguline kaitsja taotlenud menetluskulude vähendamist ega ka ositi tasumist. Seega tuleb süüdistatavalt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 3, 9 ja § 180 lg 1 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 585 € (viissada kaheksakümmend viis eurot), joobe tuvastamise kulud 76 € (seitsekümmend kuus eurot ). KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 1 (ühe) kuu jooksul. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksu-ja Tolliameti arveldusarve EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „P.E 1-15-4233, menetluskulu“. Menetluskulude tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetule tema poolt avaldatud meilivõi postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu.Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.