Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-36-15 2. juuli 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos Kriminaalasi T. H. süüdistuses KarS § 266 lg 1 ja § 213 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-3759 T. H. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioon Riigiprokuratuur, riigiprokurör Tristan Ploom 3. juuni 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus T. H. süüdistusasjas KarS § 266 lg 1 ja § 213 lg 1 järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 10. septembri 2014. a otsusega tunnistati T. H. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 266 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 213 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 6. oktoobri 2014. a määrusega parandas Harju Maakohus kohtuotsuses menetluskulude tasumist puudutavaid andmeid ja täiendas otsuse resolutiivosa, lugedes õigeks, et kannatanu tsiviilhagi rahuldatakse ning süüdistatavalt mõistetakse E. T. kasuks välja 673 eurot 93 senti. 1.1 KarS § 266 lg 1 järgi tunnistati T. H. süüdi selles, et 4. aprillil 2012 täpselt tuvastamata kellaajal ja viisil sisenes ta E. T. tahte vastaselt Harjumaal Viimsi vallas Xxxxxx xxx XX-XX asuvasse korterisse. 1.2 KarS § 213 lg 1 järgi tunnistati T. H. süüdi selles, et ta sai käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud teo toimepanemise tulemusena enda valdusesse E. T. nimele väljastatud krediitkaardi, mille asetas 4. aprillil 2012 kell 05.40.59 Viimsi vallas Randvere tee 6 asuvasse pangaautomaati, sisestas ebaseaduslikult PIN-koodi ja võttis ajavahemikul kella 05.40.59 kuni 05.46.41 pangaautomaadist kannatanu nõusolekuta välja sularaha 650 eurot, tekitades E. T.-le 673 eurot 93 senti varalist kahju.
2.Maakohus põhjendas T. H. süüditunnistamist järgmiselt. 2.1 Vaidlust ei ole selle üle, et kannatanu korterisse siseneti tema tahte vastaselt ja tema pangakontolt võeti raha. Keskne küsimus seisneb süüdistatava süü tõendatuses. Välistamismeetodist
3-1-1-36-15 lähtudes sai need kuriteod toime panna T. H. Juhuslik sissetungimine ei ole usutav. Korterisse siseneti lukustatud ukse võtmega avamise teel. Välistatud on võimalus, et E. T. soovis ütlusi andes süüdistatavale kätte maksta. T. H. ütlustesse tuleb aga suhtuda kriitiliselt. Tema majanduslik olukord ei olnud süüdistuses märgitud ajal hea, mis tähendab, et tal oli kuritegude toimepanemiseks motiiv. 2.2 Süüdistatava süüd tõendab asjaolu, et korterist ei võetud kaasa nähtaval kohal olnud sülearvuteid, kui ka see, et pangakaartide võtja pidi teadma PIN-koode. Sama järelduse saab teha kuritegude ajalise ja ruumilise seotuse ning tunnistaja K. L.-i usaldusväärsete ütluste põhjal. Tunnistaja märkis, et turvakaamera salvestusest tehtud fotol olev mees meenutab talle T. H. E. T. ütlustest nähtuvalt oli süüdistataval ligipääs korteri võtmetele ja kannatanu telefonile, kuhu olid salvestatud krediit- ja deebetkaartide PIN-koodid. On tuvastatud, et süüdistatav uuris regulaarselt telefonis olnud andmeid. 2.3 Kannatanu kinnitas, et ta on turvakaamera foto põhjal võrdlemisi veendunud, et sellel on kujutatud süüdistatavat. Pildi kvaliteedi tõttu ei olnud ta selles aga täiesti kindel. Kättemaksust ajendatud ütluste korral saanuks kannatanu täie veendumusega kinnitada T. H. äratundmist. Kuna isiku näojooned olid nähtavad vaid ühel turvakaamera fotol, ei saanud menetleja äratundmiseks võrdlusmaterjali anda, mistõttu ei tehtud äratundmiseks esitamist. Asjatundjana üle kuulatud P. L. seletas, et turvakaamera fotot ei saanud töödelda nii, et isiku eritunnused oleksid paremini esile tulnud. Samas tunnevad lähedased või tuttavad nende jaoks tuttava isiku ära paremini isegi halva kvaliteediga piltide peal. Seetõttu võisid ka E. T. ja K. L. fotolt süüdistatava ära tunda. K. L.-ile foto esitamisel järgiti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2763 nõudeid. Tunnistaja andis ühetaolisi ütlusi, kinnitades süüdistatava äratundmist. Kannatanu ütlusi kinnitavad veel sündmuskoha vaatluse protokoll, panga vastus ja tunnistajate M. T. ning I. H. ütlused. 2.4 Raha ülekandmine ühelt pangakontolt teisele konto omaniku nõusolekuta on käsitatav arvutikelmusena, sest pank eeldab, et ülekannete tegija on selleks õigustatud. Pangaautomaadist võõra pangakaardiga raha väljavõtmise puhul on tegemist sarnase olukorraga. Andmetöötlusprotsessi käigus luuakse pangale ebaõige ettekujutus sellest, et pangakaardi automaati sisestanud isik on õigustatud raha välja võtma. Seetõttu on T. H. käitumine kvalifitseeritav KarS § 213 lg-s 1 sätestatud kuriteona. 2.5 Kohtuotsuse põhiosa kohaselt on E. T. tsiviilhagi põhjendatud ja süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista 673 eurot ning 93 senti.
3.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. H. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega rahuldati E. T. tsiviilhagi ja mõisteti T. H.-lt kannatanu kasuks välja 673 eurot ning 93 senti. Maakohtu otsusest jäeti välja tsiviilhagi puudutav põhjendus ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Muus osas jäeti otsus muutmata. Apellatsioon rahuldati osaliselt ja Eesti Vabariigilt mõisteti T. H. kasuks välja 2304 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Kannatanu ütlustes ei ole tuvastatud selliseid vastuolusid, mis seaksid tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Meelevaldne on kaitsja tõlgendus, nagu oleks E. T. kinnitanud, et ta hoidis pangakaartide PIN-koode rahakoti vahel. 4.2 Turvakaamera salvestise ja foto võrdlemisel saab veenduda kannatanu ütluste õigsuses selle kohta, et salvestis on fotost kvaliteetsem ning selgem. Seda kinnitavad ka asjatundja ütlused. K. L. ja E. T. andsid ühetaolisi ütlusi, tundes salvestiselt ning fotolt ära süüdistatava. Kriminaalasja materjalist ei nähtu, et tehti äratundmiseks esitamine KrMS § 81 mõttes. Apellandi etteheited KrMS § 81 nõuete rikkumise kohta ei ole asjasse puutuvad. Äratundmiseks esitamise tegemata jätmine kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei vähenda. Kuriteo subjekti tuvastamist sarnasel viisil on aktsepteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-117-13. 2(7)
3-1-1-36-15 4.3 On kindlaks tehtud, et 4. aprillil 2012 tungiti E. T. korterisse ja sissetungimine toimus kannatanu nõusolekuta. KarS § 266 objektiivsete tunnuste tuvastamisel ei ole iseenesest tähtis, kas korterisse tungiti lukustatud või lukustamata ukse või rõduukse kaudu. Maakohus järeldas aga, et korterisse tungiti lukustatud ukse võtmega avamise teel. Selle järelduse õigsust kinnitab tõsiasi, et maja välisuks on iselukustuv. Usutav ei ole võimalus, et korterisse siseneti rõduukse kaudu. Meelevaldne ja kannatanu ütlustega vastuolus on kaitsja järeldus, et T. H-l ei olnud võimalik iseseisvalt korterisse sisse saada. Ühtlasi on tõendatud, et süüdistuses märgitud ajal võeti E. T. nõusolekuta krediitkaardiga tema pangakontolt pangaautomaadi kaudu välja 650 eurot. See tegu kvalifitseeriti õigesti KarS § 213 lg 1 järgi. Kaitsja käsitlus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist asjas nr 3-1-1-83-07 on ekslik ja seda kinnitab ka kohtuasjas nr 3-1-1-35-10 märgitu. Materiaalõiguslikku hinnangut ei mõjuta see, kas isik kannab raha üle teisele pangakontole või võtab selle sularahas välja. 4.4 Ei ole usutav, et sissetungimise aega ja isikut ei saa seostada pangaautomaadist sularaha väljavõtmisega. Selleks annab aluse kuritegude toimepanemise aeg ja koht. T. H-l oli juurdepääs PIN-koodidele. Raha välja võtnud isik teadis PIN-koode, sest õige PIN-kood sisestati korduvalt. Jälitusprotokoll ja Tele2 andmete väljatrükk T. H. alibit ei kinnita. Kuriteo toimepanemise motiivi käsitles maakohus põhjalikult, mille tõttu on tõendatud, et süüdistatav pani toime talle etteheidetavad kuriteod. Välistamismeetodit ei saa kuritegude toimepanija tuvastamisel kasutada, kuid maakohtu põhjendused selle meetodi kasutamisele ei osutagi. 4.5 Otsuse resolutsiooni täiendamisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Osutatud vea tõttu tuleb otsus osaliselt tühistada ja jätta selle põhiosast välja tsiviilhagi puudutav põhjendus.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. H. kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 266 lg 1 ning § 213 lg 1 järgi ja temalt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud. Kassaator taotleb T. H. õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 T. H. tunnistati süüdi ühe foto põhjal, kuid sellist äratundmiseks esitamist kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Ringkonnakohtu otsusest ei ole arusaadav, missuguse menetlustoiminguga tegemist on. Foto äratundmiseks esitamist objektiivselt tajutaval viisil ei kajastatud. Ei ole kindlaks tehtud, missuguse tõendiliigiga tegemist on ja seetõttu ei saa tõendi kogumise seaduslikkust hinnata. Tegemist ei ole lubatava tõendiga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist asjas nr 3-1-1-117-13 ei ole võimalik järeldada, et tõendi saamisel toimiti seaduslikult. K. L.-ile näidati fotot vahetult enne kohtuistungit ja ta oli seetõttu valmis uskuma, et fotol kujutatud isik võib olla T. H. Kaitseõiguse tagamise aspektist on eelnev olukord lubamatu. Kohtueelses menetluses K. L.-ile fotosid ei näidatud ja ka asjatundja ütluste kohaselt ei saa fotolt kedagi ära tunda. Seisukohta ei võetud K. L.-i ütluste usaldusväärsuse osas, sest süüdistatava pangakonto väljavõtted seavad tunnistaja räägitu kahtluse alla. Kannatanu ütluste usaldusväärsust puudutavad apellatsiooni väited jättis ringkonnakohus samuti kummutamata. 5.2 Süüdistatav peab tõendama enda süütust, mis on vastuolus KrMS § 7 lg-ga 2. Kohtuotsus rajaneb oletustel ja tekkinud kahtlused jäeti KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut eirates T. H. kasuks tõlgendamata. See kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistusversioon põhineb välistamismeetodil. Erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust on ka maakohtu otsuse põhjendused ja ülesehitus rajatud välistamismeetodile. Kuna ringkonnakohus asus prokuröri ja maakohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale, on tegemist kaitseõiguse rikkumisega ning see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
3(7)
3-1-1-36-15 5.3 Süüdistatava käitumine kvalifitseeriti ebaõigesti KarS § 266 lg 1 ja § 213 lg 1 järgi. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest asjas nr 3-1-1-60-04, õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest ja alama astme kohtute praktikast, on sarnast tegu käsitatud vargusena.
6.Riigiprokurör Tristan Ploom leiab, et ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja tõenditele antud hinnangust järeldub selgelt, et sissetungimise ning arvutikelmuse pani toime T. H. Need omavahel seotud kuriteod sai toime panna üksnes süüdistatav. Kaitsja üritas näidata E. T. ütlusi ebausaldusväärsena, kuid kohtud põhistasid veenvalt, miks kannatanu ütlused teiste tõenditega haakuvad ja miks nad kaitsjaga ei nõustu. Äratundmise puhul taandub küsimus tunnistaja ja kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Foto järgi äratundmine on üks tõend, mis pole eraldi võetuna süüdimõistmise aluseks. Kaalukamad on kannatanu ütlused ja neid kinnitab omakorda M. T. räägitu. Kriminaalasjas on tõendiks panga vastus, mis esitati politsei päringule ja millega saadeti turvakaamera salvestise väljatrükid fotode kujul. On täpselt tuvastatav, et salvestise väljatrükid saadi ametlikul teel kriminaalmenetluse käigus. Tegemist on usaldusväärsete tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes. Põhjendatud ei ole ka süüdistatavale etteheidetavate kuritegude kvalifitseerimist puudutavad seisukohad.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Riigikohtu praktika järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).
8.T. H. süüdistatakse lisaks arvutikelmusele omavolilises sissetungis, s.o KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis kehtib alates 1. jaanuarist 2015 järgmises sõnastuses: „Valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“ Vaadeldava süüteokoosseisu sanktsiooni põhjal saab järeldada, et KarS § 266 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine on karistatav väärteona (KarS § 3 lg 4). Sama tegu on KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt karistatav kuriteona, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. T. H-le esitatud süüdistusest nähtuvalt tungis ta kannatanu tahte vastaselt ebaseaduslikult viimase korterisse, s.o elamiseks kasutatavasse ruumi. Seetõttu on süüdistusaktis KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritud käitumine alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav KarS § 266 lg 2 p-s 1 märgitud kuriteona.
9.Kassaator kritiseerib tõendite hindamisest tehtud järeldusi, leides kokkuvõtlikult, et T. H. süüditunnistamisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele
4(7)
3-1-1-36-15 tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). 9.1 Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad tegude toimepanemist T. H. poolt. Kohtute siseveendumuse kujunemine küsimuses, miks sai süüdistuses kirjeldatud teod toime panna üksnes T. H., on lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ei mõjuta ka tõdemus, mille kohaselt ei kasutanud maakohus kuritegude toimepanija tuvastamisel välistamismeetodit. Tähtis ei ole niivõrd see, kas toimepanija isiku kindlakstegemisel kasutati välistamismeetodit, kuivõrd see, missuguseid põhjendusi järgides süüdimõistva otsuse tegemiseni jõuti. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, miks on süüdistuses kirjeldatud kuriteod etteheidetavad süüdistatavale, ja ringkonnakohus on selle arutluskäiguga nõustunud. Järelikult ei ole kohtuotsuste vahel tõendite hindamise osas sisulist vastuolu. Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda aga, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. 9.2 Kohtud leidsid õigesti, et pangaautomaadi turvakaamera salvestisest tehtud foto esitamisel tunnistajale ja kannatanule ei saa kõneleda vajadusest korraldada KrMS § 81 lg 2 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamine. Kriminaalasja materjali kohaselt soovis menetleja veenduda, kas kannatanu ja tunnistaja tunnevad ära turvakaamera salvestise väljatrükist tehtud fotol kujutatud isiku, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav. KrMS § 63 lg 1 kohaselt oli foto kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-117-13, p 9.4). Kokkuvõtlikult ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel jäetud kõrvaldamata selliseid kahtlusi, mis oleks tulnud KrMS § 7 lg 3 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks. Korrates kaitseversiooni, mille kohaselt võis süüdistusaktis kirjeldatud kuriteod toime panna muu isik, ei nõustu kassaator tõenditele antud hinnanguga. Kassatsiooni sellesisulised väited jäävad aga eespool märgitud põhjustel tagajärjetuks.
10.T. H-le süüksarvatav kuritegu, mis seisnes võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha väljavõtmises, kvalifitseeriti arvutikelmusena KarS § 213 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et kohtupraktika kohaselt oleks see tegu tulnud kvalifitseerida vargusena. Vastuseks sellele väitele märgib kolleegium kõigepealt, et kohtupraktika võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise kvalifitseerimisel ei ole ühetaoline. Alates 2014. a algusest kuni praeguseni tehtud alama astme kohtute lahendite põhjal saab üldistatult väita, et sarnaste tehioludega kriminaalasjades on süüdistatava tegevust ühtedel juhtudel käsitatud arvutikelmuse, teistel aga vargusena (nt Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10333, Harju Maakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10250, Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11035, Harju Maakohtu 12. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11480, Harju Maakohtu 19. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2 ja Tartu Maakohtu 27. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-1596).
11.Küsimust selle kohta, missuguse kuriteokoosseisu järgi tuleb süüdistatava käitumine võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise korral kvalifitseerida, käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium 1. juulil 2004 tehtud otsuses asjas nr 3-1-1-60-04. Selles kriminaalasjas tehtud otsuse punktis 6 märgiti, et võõra pangakaardiga ja PIN-koodi sisestades pangaautomaadist sularaha väljavõtmise korral kasutab süüdlane teisele isikule kuuluva nõudeõiguse realiseerimiseks, s.o rahatähtede üle oma valduse kehtestamiseks, pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks. Pangaautomaadi väljutamisavas olev rahasumma kuulub kannatanule, olenemata sellest, kes pangakaardi ja PIN-koodi sisestas. Selle rahasumma äravõtmise hetkel lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, s.o pannakse toime varavastane kuritegu, mille kvalifikatsioon võib sõltuda sellest, milliste vahenditega on pangakaart ja PIN-kood süüdlase valdusse läinud. Kõnealuses kohtuasjas ei tuvastatud vägivalla või sellega ähvardamise 5(7)
3-1-1-36-15 kasutamist pangakaardi hõivamisel ja PIN-koodi teadasaamisel, mistõttu kvalifitseeriti süüdistatava tegu vargusena. Kriminaalasjas nr 3-1-1-60-04 väljendatud seisukohta ei ole kriminaalkolleegium hilisemas praktikas muutnud.
12.Maa- ja ringkonnakohus tuginesid praeguse kriminaalasja lahendamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele kriminaalasjades nr 3-1-1-83-07 ja nr 3-1-1-35-10. Viimati nimetatud kriminaalasjade tehiolud ei ole aga võrreldavad kohtuasjaga nr 3-1-1-60-04, s.t olukorraga, kus süüdistatav võtab kannatanu tahte vastaselt tema pangakaardiga ja PIN-koodi kasutades pangaautomaadist välja sularaha. Seetõttu ei saanud kohtuasjade nr 3-1-1-83-07 ja nr 3-1-1-35-10 lahendamisel tõusetuda küsimust varguse objektiivsete tunnuste realiseerimisest valduse murdmise ning võõra asja äravõtmise teel, ja pelgalt nende kohtuasjade põhjal ei saanud kohtud järeldada, et T. H. on toime pannud arvutikelmuse. 12.1 21. aprilli 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-83-07 märkis kolleegium, et kui pangakontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) pangakonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks konto kasutamise ja käsutamise õiguseta, tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis. KarS § 213 koosseisutunnus „andmete ebaseaduslik sisestamine“ hõlmab ka pangakontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub pangakonto omaniku nõusolek. Tüüpilisemaks näiteks ongi kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda – internetipanka – sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole. Andmete töötlemise tulemust mõjutatakse seejuures andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu, kuna vastasel korral andmeid ei töödeldaks. Süütegu on lõpule viidud varalise kasu saamisega ehk raha laekumisega teo toimepanija või kolmanda isiku arvele. Kolleegium selgitas ühtlasi, et kui isik võtab seejärel sularaha ka välja, on tegemist nn mittekaristatava järelteoga, mille ebaõigus neeldub enne toimepandud arvutikelmuses (p 16). 12.2 10. mai 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-35-10 selgitati, et juhtudel, mil toimepanija sisestab võõra pangakaardiga maksmisel kaardi seadusliku valdaja nõusolekuta makseterminali PINkalkulaatorisse selle pangakaardi kasutamiseks vajaliku PIN-koodi, mille tagajärjel tehakse kannatanu arvelduskontol varakäsutus ja süüdlane saab varalist kasu, tuleb kõnealust käitumist vaadelda KarS § 213 lg-te 1 või 2 objektiivsetele tunnustele vastava kuriteona. Nimelt on maksmiseks vajalik täiendav toiming, milleks on andmete ebaseaduslik sisestamine ja mille tulemusena käivitatakse lubamatult andmetöötlusprotsess (p 8.2).
13.Kui maa- ja ringkonnakohus oleks järginud kriminaalasjas nr 3-1-1-60-04 väljendatud seisukohta, oleks T. H-le süüksarvatav kuritegu tulnud kvalifitseerida vargusena KarS § 199 lg 1 alusel. Võrreldes kohtuasjas nr 3-1-1-60-04 otsuse tegemise ajaga on vahepeal õiguslik olukord aga mõneti muutunud. Kõnealuses kriminaalasjas oli süüdistatava tegu kvalifitseeritud kriminaalkoodeksi (KrK) § 139 lg 2 p 1 järgi vargusena. Varguse koosseisu kõrval nähti kriminaalkoodeksis ette ka vastutus kelmuse eest (KrK § 143), kuid selle kuriteokoosseisu tunnuste realiseerimine eeldas võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist pettuse teel. Pettusliku teona ei olnud ega ole jätkuvalt alust käsitada olukorda, kus pangaautomaati sisestatakse sularaha saamiseks võõras pangakaart ja PIN-kood, kuivõrd andmeid töötlevat programmi ei viida kirjeldatud juhtumil eksitusse. Arvutikelmus oli kriminaalkoodeksi järgi (KrK § 268) karistatav arvuti- ja andmetöötlusalase kuriteona. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustikus nähti arvutikelmuse koosseis (KarS § 213) ette varavastaste süütegude peatükis. KarS § 213 algne redaktsioon sätestas vastutuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammide või andmete sisestamise, vahetamise, kustutamise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi sekkumise teel, kui sellega mõjutati andmete töötlemise tulemust. Tuleb silmas pidada, et erinevalt kelmusest (KarS § 209) ei eelda KarS § 213 objektiivsed tunnused varalise kasu saamisel pettuslikku tegu, vaid üksnes ebaseaduslikku sekkumist andmetöötlusprotsessi.
14.1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 213 lg 1 redaktsiooni järgi on koosseisu realiseerimiseks nõutav teisele isikule varalise kahju tekitamine arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku 6(7)
3-1-1-36-15 sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Võõra pangakaardi ja PIN-koodiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmine, kui seejuures tegutsetakse pangakaardi õiguspärase valdaja nõusolekuta ja varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitatakse teisele isikule varalist kahju, on käsitatav andmete ebaseadusliku sisestamisena. Kolleegium leiab, et varguse piiritlemisel arvutikelmusest on otsustava tähendusega küsimus, kas võõra pangakaardi ja PINkoodiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmisel saab rääkida võõra valduse murdmisest. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb valduse murdmist eitada, sest sularaha valdaja (pank) teeb pangakaardi ja õige PIN-koodi sisestamise korral pangaautomaadi vahendusel koodi sisestanud isikule varakäsutuse vabatahtlikult. Senise valdaja nõusolek vara valduse loovutamiseks välistab valduse murdmise ja süüdlase teo kvalifitseerimise vargusena. Kuivõrd pangaautomaadis oleva sularaha valduse loovutamine ei sõltu sellest, kas raha välja võttev isik on pangakaardi ja PIN-koodi kasutamiseks õigustatud, oleks ebaõige rääkida valduse loovutamisel antavast tinglikust nõusolekust või selle puudumisest.
15.Nendel kaalutlustel muudab kriminaalkolleegium varasemat seisukohta, leides, et tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida mitte vargusena, vaid arvutikelmusena KarS § 213 järgi.
16.Kohtulikul arutamisel tuvastati, et T. H. sai KarS § 266 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo toimepanemise tulemusena enda valdusesse kannatanu krediitkaardi, millega ta võttis pangaautomaadist PIN-koodi sisestades kannatanu nõusolekuta välja sularaha 650 eurot. Kuriteo pani süüdistatav toime varalise kasu saamise eesmärgil. Seega vastab tema käitumine teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 213 lg 1 objektiivsetele tunnustele. Nimetatud sättes nähti ette vastutus varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 213 lg 1 redaktsiooni järgi tuleb tuvastada ka teisele isikule varalise kahju tekitamine. E. T. ütluste ja dokumentaalsete tõendite alusel tehti kindlaks, et süüdistatav võttis kannatanu krediitkaardiga viimase pangakontolt välja sularaha 650 eurot. Tuvastatu põhjal saab rääkida kannatanu vara vähenemisest ja seeläbi talle varalise kahju tekitamisest, mis tähendab, et T. H-le etteheidetav käitumine on kuriteona karistatav ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni järgi.
17.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata. KrMS § 186 lg 2 kohaselt jääb valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.