Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-61-15 26. juuni 2015 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kriminaalasi Garri Graubergi süüdimõistmises KarS § 257 – § 25 lg 2, § 121 – § 22 lg 2 järgi. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamine Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-6569 Garri Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo, määruskaebus Lõuna Ringkonnaprokuratuur, eriasjade prokurör Marge Püss 3. juuni 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus osaliselt, s.o Garri Graubergile KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusena mõistetud karistuse muutmata jätmises ning KarS § 63 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi liitkaristuse moodustamises.
2.Vähendada Garri Graubergile Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust üheaastase vangistuseni.
3.KarS § 63 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõista Garri Graubergile uueks liitkaristuseks Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest 2 aastat vangistust.
4.
Asendada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse põhistused, mis puudutavad KarS § 120 – § 25 lg 2 ja ärakantavat liitkaristust, käesoleva määruse põhistustega.
5.Muus osas, sh Garri Graubergi ärakantava liitkaristuse, s.o 9 aasta 9 kuu 10 päeva pikkuse vangistuse osas, jääb Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata.
6.Garri Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo määruskaebus rahuldada osaliselt.
7.Määrata Priit Palmiste Advokaadibüroole Garri Graubergile osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus lahendas 21. jaanuari 2015. a määrusega kriminaalasjas nr 1-12-6569 vangistuse täitmisel tekkinud küsimusi KarS § 5 lg 2 alusel ja tuvastas järgmist.
1.1.Järva Maakohtu 8. novembri 2005. a otsusega kriminaalasjas nr 1-96/2005 tunnistati G. Grauberg süüdi KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toime pandud avaliku korra rikkumises ja karistati 5-kuulise vangistusega. G. Graubergile inkrimineeritud kuritegu oli nii süüditunnistamise ajal kehtinud kui ka
1.jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 12.07.2014, 1) järgi, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistatav kuriteona, mille eest võib karistuseks mõista rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna sanktsiooni määr ei ole muutunud, puudub alus G. Graubergi vangistusest vabastamiseks või vangistuse vähendamiseks KarS § 5 lg 2 alusel.
1.2.Harju Maakohtu 18. oktoobri 2007. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-1538 tunnistati G. Grauberg süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 ning § 263 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti vangistus vastavalt 4 aastat 1 kuu 15 päeva ja 10 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 1 kuu 15 päeva vangistust. KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Järva Maakohtu 8. novembri 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu 27 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 6 kuud 12 päeva vangistust. Need kuriteod olid ja on jätkuvalt karistatavad KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 ning § 263 lg 1 p 1 järgi ning vangistuse määr ei ole muutunud. Seetõttu puudub alus G. Graubergi vangistusest vabastamiseks või vangistuse vähendamiseks.
1.3.Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-17334 tunnistati G. Grauberg süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning § 257 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt 5 aastat ja 1 aasta. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning liitkaristuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 18. oktoobri 2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 2 kuu 6 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust. Sellest karistusest loeti KarS § 68 lg 1 alusel ärakantuks 4 kuud 26 päeva vangistust (s.o eelvangistuses viibitud aeg 26. maist kuni 22. oktoobrini 2010) ning ärakantavaks karistuseks jäi 7 aastat 9 kuud 10 päeva vangistust.
1.3.1.KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritud kuritegu oli ja on praegu karistatav KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning karistuse määr neli kuni kaksteist aastat vangistust ei ole muutunud.
1.3.2.Karistusseadustiku 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooniga tunnistati KarS § 257 kehtetuks. Samas on G. Graubergi tegu subsumeeritav KarS § 120 lg 1 järgi, s.o ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohtu otsuse järgi tundis kannatanu R. O. G. Graubergi psüühilise vägivalla tõttu reaalset hirmu nii enda kui ka pereliikmete turvalisuse ja tervise pärast. Nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka kehtiva seaduse kohaselt saab füüsilist isikut ähvardamise eest karistada kuni üheaastase vangistusega. Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega G. Graubergile KarS § 257 järgi mõistetud 1-aastane vangistus mahub kehtiva KarS § 120 lg 1 sanktsiooni raami (rahaline karistus või kuni 1-aastane vangistus). Seega puudub KarS § 5 lg-s 2 märgitud alus G. Graubergi vangistusest vabastamiseks või vangistuse vähendamiseks.
1.4.Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-6569 mõisteti G. Grauberg
süüdi KarS § 257 – § 25 lg 2; § 121 – § 22 lg 2 ning § 203 – § 22 lg 2 järgi ning teda karistati vastavalt vangistusega 1 aasta 3 kuud, 2 aastat 6 kuud ja 3 aastat 6 kuud. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning G. Graubergi liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 9 kuud vangistust alates 18. jaanuarist 2012. Kaebemenetluse tagajärjel mõistis Riigikohus 6. juuni 2014. a otsusega G. Graubergi KarS § 203 – § 22 lg 2 järgi õigeks ja saatis kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uue liitkaristuse mõistmiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, II osa). Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsus G. Graubergile mõistetud karistuse osas ja talle mõisteti KarS § 121 – § 22 lg 2 ja § 257 – § 25 lg 2 järgi liitkaristuseks KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel vangistus 2 aastat ja 6 kuud. KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusele Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega mõistetud liitkaristus, s.o 8 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust, ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 10 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust. Karistusest loeti kantuks Pärnu Maakohtu otsuse järgi osaliselt ärakantud karistus, s.o eelvangistuses viibitud aeg (26. maist kuni 22. oktoobrini 2010, s.o 4 kuud 26 päeva), ning G. Graubergi ärakantavaks liitkaristuseks mõisteti 9 aastat 9 kuud 10 päeva vangistust alates 18. jaanuarist 2012.
1.4.1.Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega mõisteti G. Grauberg KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et ta 24. novembri 2011. a päeval Jõgeva maakonnas Pala vallas X külas OÜ P kontoris teostas ebaseaduslikult oma oletatavat õigust, ähvardades B. S.-i vägivallaga: "Hakkate kartma pimedas väljas käia ja autosse istuda." Ähvardamine toimus eesmärgil, et AS Janvemar saaks raha OÜ-lt P. Täitmiskohtunik leidis, et kuna G. Grauberg nõudis B. S.-ilt oletatava võlanõude maksmist tervisekahjustuse tekitamisega ähvardades, kuid ähvarduse esitamise hetkel see B. S.-is hirmutunnet ei tekitanud, on alates 1. jaanuarist 2015 selline tegu käsitatav ähvardamise kõlbmatu katsena. Järelikult tuleb G. Graubergi tegu subsumeerida KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi. KarS § 120 lg-s 1 sätestatud teo eest ei saa aga mõista vangistust üle ühe aasta. Seega tuleb G. Graubergile KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi mõistetud vangistust vähendada KarS § 5 lg 2 alusel seaduses ette nähtud karistuse ülemmäärani, s.o 1-aastase vangistuseni.
1.4.2.Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega tunnistati G. Grauberg KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta kihutas 8. jaanuaril 2012 O. K.-d ja K. K.-d kasutama B. S.-i suhtes füüsilist vägivalda, mille tagajärjel peksid O. K. ja K. K. grupis OÜ P territooriumil D. V.-i korduvalt jalgade ja kätega pähe, kehasse ja vastu jalgu, kuna pidasid teda ekslikult B. S.-iks. Peksmisega põhjustasid nad kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, s.o verevalumi ja turse silma ümbruses, marrastuse oimuluu piirkonnas, verevalumi vasakul kiiruluu piirkonnas ninaturse ja punetuse ning parema külje põrutuse. Täitmiskohtunik leidis, et kannatanu peksmist pole õige käsitada teise inimese tervise kahjustamisena korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, kuigi vigastused põhjustati O. K. ja K. K. korduvate jala- ja käelöökidega. Sellisel viisil teise inimese tervise kahjustamist tuleb vaadelda ühe, s.o jätkuva kuriteona, sest iseseisvad löögid kui vägivalla osateod olid sooritatud lühikese ajavahemiku jooksul
sama isiku vastu, ühtse tahtlusega ning suunatud ühtse kuritegeliku tagajärje põhjustamisele. Seega on G. Graubergi tegu alates 1. jaanuarist 2015 subsumeeritav KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja karistatav maksimaalselt üheaastase vangistusega. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega G. Graubergile KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud 2 aasta 6 kuune vangistust tuleb KarS § 5 lg 2 alusel vähendada 1-aastase vangistuseni.
1.5.Täitmiskohtunik mõistis G. Graubergile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest üksikkaristuste suurendamise teel liitkaristuse 2 aastat vangistust, mis on Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega mõistetud vangistusest 6 kuu võrra väiksem. KarS § 65 lg 1 alusel mõistis täitmiskohtunik G. Graubergile liitkaristuseks Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega mõistetud karistuse, s.o raskema karistuse (8 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust) suurendamise teel 9 aastat 8 kuud 6 päeva vangistust, mis on Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega mõistetud liitkaristusest 6 kuu vangistuse võrra väiksem.
2.Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marge Püss ja G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo.
3.Prokurör taotles maakohtu määruse tühistamist osas, millega kvalifitseeriti G. Graubergile KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 120 lg 1– § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi. Prokurör leidis, et kuna Riigikohtu 6. juuni 2014. a otsuses on G. Graubergi tegu kvalifitseeritud süüteokatsena KarS § 25 lg 2 järgi ja paragrahvi sisu ei ole muutunud, puudub madalama astme kohtul pädevus kvalifitseerida käsitletav tegu ümber kõlbmatuks süüteokatseks KarS § 25 lg 2 ja § 26 lg 1 järgi.
3.1.Prokurör ei nõustunud ka maakohtu määrusega osas, millega vähendati KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud vangistus 2 aastat ja 6 kuud üheaastase vangistuseni. Prokurör leidis, et kuna peksmine on sisuliselt korduv löömine, siis subsumeerub see KarS § 121 lõige 2 punkti 3 järgi kvalifitseeritud raskendava asjaoluna (Seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde, lk 50. Tallinn 2014).
4.G. Graubergi kaitsja taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue liitkaristuse mõistmist, millega lugeda kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning karistusaja alguseks lugeda isiku kinnipidamise aeg, s.o 18. jaanuar 2012. Menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses riigi kanda.
4.1.Esmalt leidis kaitsja, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes G. Graubergi menetlusse kaasamata, samas kaasates prokuröri. Tegemist on süüdimõistetult vabaduse võtmisega, mis lahendatakse süüdimõistetu osavõtul. Vaidlustatava määrusega lahendati G. Graubergi tegude ümberkvalifitseerimise küsimus ja otsustati tema vangistuse pikkuse üle.
4.2.Kohus kvalifitseeris G. Graubergi teod ümber KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 (24. novembri 2011. a tegu) ja KarS § 121 lg 1 – § 22 järgi, mille eest mõistis liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Karistuste Sellise liitmisega raskendas maakohus süüdistatava olukorda, sest varem mõistetud karistused jäid sanktsiooni keskmäära lähedale, ent muudetud karistuste puhul on tegemist sanktsiooni ülemmääradega. Karistuste uuel läbivaatamisel pidanuks kohus liitma karistused selliselt, et liitkaristuseks jääb 1 aasta vangistust.
4.3.Vaidlustatava määrusega vähendati G. Graubergile mõistetud karistust ühe aasta ja 9 kuu võrra, samas on G. Graubergi lõplik liitkaristus vähenenud ainult 6 kuu võrra. Selline karistuse vähendamine ei ole proportsionaalne ning on vastuolus KarS § 5 lg 2 põhimõttega ja seadusandja tahtega, sest seadusandja vähendas oluliselt G. Graubergile süüksarvatud tegude karistusmäärasid. Kaitsja hinnangul oleks proportsionaalselt korrektne, arvestades Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsust ja seadusandja tahet karistusmäärade vähendamise osas, lähtuda uue liitkaristuse arvestamisel absorptsiooniprintsiibist ning kohaldada KarS § 257 – § 25 lg 2 ja § 121 – § 22 lg 2 järgi raskeimat kohtu poolt mõistetud karistust ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 7 aastat 9 kuud ja 10 päeva vangistust.
5.Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrusega tühistati täitmiskohtuniku 21. jaanuari 2015. a määrus osaliselt ja tehti uus otsustus, millega jäeti G. Graubergile Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud vangistus 2 aastat 6 kuud muutmata ning asendati maakohtu põhjendused KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi subsumeeritava teo õigusliku hinnangu kohta. Ringkonnakohus moodustas KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuse ning mõistis KarS § 121 – § 22 lg 2 ja KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi G. Graubergi liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Ringkonnakohus jättis G. Graubergile Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega mõistetud lõppkaristuse, s.o 9 aastat 9 kuud ja 10 päeva vangistust, muutmata.
5.1.Ringkonnakohus pidas valeks maakohtu poolt G. Graubergi teole uue õigusliku hinnangu andmist KarS § 120 – § 25 lg 2 ja – § 26 lg 1 järgi ja leidis, et alates 1. jaanuarist 2015 on võimalik G. Graubergi tegu, arvestades süüdistuse teokirjeldust ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, subsumeerida KarS § 120 alla. Ringkonnakohus märkis Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsusele tuginedes, et G. Graubergi poolt B. S.-ile öeldu on hinnatav lõpuleviidud omavolina (seda möönis ka Riigikohus oma 6. juuni 2014. a otsuse punktis 21.1 asjas nr 3-1-1-28-14). Seetõttu puudub igasugune alus asuda seisukohale, et G. Graubergi poolt toime pandud tegu on kvalifitseeritav ähvardamise katsena või veel enam kõlbmatu katsena. KarS § 257 lubas isikule mõista rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. G. Graubergi karistati 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 120 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Juhindudes KarS § 5 lg-st 2 tuleb G. Graubergi karistust KarS § 120 järgi vähendada ühe aastani.
5.2.Ringkonnakohus nõustus prokuratuuri määruskaebuses toodud käsitlusega ja leidis, et G. Graubergi tegu on praegu karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 – § 22 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on sätte diferentseerimise mõtteks eristada nn kergemaid teokoosseise raskematest, paigutades viimased eraldi lõikesse. Prokuratuuri väljendatud seisukohta toetab ka õiguskirjanduses märgitu, kus leitakse samuti, et erinevalt KarS § 121 varasemast redaktsioonist, mis nägi ette tervise kahjustamise kõrval kolm koosseisutegu: löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, nimetab kehtiv redaktsioon neist üksnes valu tekitavat väärkohtlemist. See ei tähenda aga löömise või peksmise dekriminaliseerimist, need teod on hõlmatud nimetatud väärkohtlemisega. Korduv löömine ehk peksmine moodustab kvalifikatsiooni KarS § 121 lg 2 p 3 järgi (J. Sootak, Isikuvastased süüteod, 2014, lk 69). Maakohus tuvastas 10. mai 2013. a otsuses, et kaks noormeest peksid kannatanut
korduvalt käte ja jalgadega pähe, kehasse ja vastu jalgu, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Kannatanu peksmine, s.o korduv löömine, on käsitatav korduvusena karistusseadustiku uue redaktsiooni KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes ega too kaasa G. Graubergi karistuse kergendamist. Kehtiv KarS § 121 lg 2 näeb ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. G. Graubergi karistati 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Seega jääb G. Graubergile mõistetud karistus 2 aastat ja 3 kuud vangistust alla KarS § 121 lg 2 sanktsiooni ülempiiri ning G. Graubergile mõistetud karistust ei tule muuta.
5.3.Vastates kaitsja määruskaebusele, leidis ringkonnakohus, et KrMS § 432 lg 1 alusel vaatab täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seotud küsimused läbi kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui KrMS § 432 lg-st 3 ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei ole arutluse all isikult vabaduse võtmine, vaid seaduse tagasiulatuva mõju hindamine vangistusega karistatud isikule. Tegemist on teole antud õigusliku hinnanguga ja selles suhtes peab võtma seisukoha kohus. Kuna prokuratuur esindab riiklikku süüdistust kohtus, siis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud küsida prokuröri seisukohta olukorras, kus kuriteokoosseis, mille järgi isik süüdi tunnistati, on muudetud kehtetuks. Samas saab isik, kes ei ole rahul maakohtu seisukohaga, võimaluse öelda oma arvamus määruskaebemenetluses. Sellist võimalust on G. Grauberg kaitsja vahendusel ka kasutanud.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Riigikohtule esitatud määruskaebuses on G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus on määruse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme. Kaitsja leiab, et kohtuasja menetlemisel ei ole tagatud süüdistatava kaitseõigus, ringkonnakohus on valesti tühistanud maakohtu määruse KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 1 kohaldamise osas, väljunud apellatsiooni piiridest ja raskendanud süüdistatava olukorda. Kaitsja põhjendused on järgmised.
6.1.KrMS § 432 lg 3 kohaselt oli kohtul kohustus kaasata süüdistatav menetlusse ning selle tegemata jätmisega on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. Kohtud muutsid süüdistuse õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid sel juhul tuleb süüdistatavale tagada kaitseõigus. Kohtumenetluse käigus ei ole süüdistatavale antud võimalust oma arvamuse avaldamiseks ei suuliselt ega kirjalikult. Arvamuse andmine määruskaebemenetluse käigus ei ole piisavalt tõhus. Süüteo kvalifikatsiooni muutmisel peab kohus välja selgitama süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsuse punktid 34–36 asjas nr 3-1-146-08).
6.2.Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtuga, et G. Graubergi tegu on karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 – § 22 järgi. Kannatanu peksmist ei ole võimalik käsitada KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes korduvusena. Tegemist on õiguslikult ühe ja sama teoga, mis avaldub mitmes olemuselt sarnases käitumisaktis ja on kantud ühisest tahtlusest ning nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Lisaks viitab kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsusele asjas nr 3-1-1-10-09
ja leiab, et süüdistatav osales kuriteos kihutajana, millest tulenevalt on võimalik talle kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine on toime pandud korduvalt. Sellist korduvust ei ole kohtud süüdistatava käitumises tuvastanud ja ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
6.3.Liitkaristuse mõistmisel on rikutud KrMS § 340 lg-s 4 ja §-s 14 sätestatud põhimõtteid. Ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Prokurör liitkaristuse mõistmist ei vaidlustanud, seega väljus ringkonnakohus apellatsiooni piiridest.
6.4.Kaitsja kordab ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse argumente ja taotleb Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2015. a määruse tühistamist liitkaristuste mõistmise osas, Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse tühistamist täies ulatuses ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja palub jõustada maakohtu määruse süütegude ümberkvalifitseerimise osas ja teha liitkaristuste mõistmise osas uue otsuse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium peatub esmalt täitmiskohtuniku pädevusel KarS § 5 lg 2 alusel tõusetunud küsimuste lahendamisel (I), seejärel selgitab korduva kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnuse olemust (II), mõistab liitkaristuse ja võtab kokku menetluse tulemuse (III) ning lahendab kaitsjatasu taotluse
(IV).
I
8.Kui isik kannab vangistust teo eest, kuid uus seadus välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, esitab kergema karistusseaduse kohaldamise taotluse täitmiskohtunikule kinnipidamisasutus. Nimelt sätestab KrMS § 431 lg 3, et vangla, milles kannab karistust KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik, teavitab süüdimõistetut seaduse tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks. Kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. Käesolevas asjas esitas vangla G. Graubergi huvides KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse, mille kohta maakohus küsis õigustatult prokurörilt kui teiselt menetlusosaliselt kirjalikku arvamust (vt Riigikohtu 7. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 12). Kaitsja väited süüdimõistetu menetlusse kaasamata jätmise ja seeläbi kaitseõiguse rikkumise kohta ei ole asjakohased, sest need käsitlevad süüdistatava õigusi kohtuliku arutamise staadiumis, enne kohtuotsuse tegemist.
9.Arutatavas asjas leidis täitmiskohtunik, et alates 1. jaanuarist 2015 tuleb G. Graubergi tegu (vt määruse p 1.4.1) subsumeerida KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi. Ringkonnakohus pidas valeks G. Graubergi teole uue õigusliku hinnangu andmist ja leidis, et G. Graubergi tegu, arvestades süüdistuse teokirjeldust ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, tuleb subsumeerida KarS § 120 alla (vt määruse p 5.1). Kolleegium märgib, et kohtuotsus G. Graubergi süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 järgi on jõustunud. Täitemenetluses lahendatakse küsimust, kas süüdimõistetu karistus on
kooskõlas kehtima hakanud kergema karistusseadusega. KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. Seega ületas nii täitmiskohtunik kui ka ringkonnakohus oma pädevuse piire, lugedes, et G. Grauberg on toime pannud vastavalt ähvardamise kõlbmatu katse või lõpuleviidud ähvardamise. II
10.Praeguse menetluse keskne küsimus on, millise kehtiva kuriteokoosseisu alla tuleb subsumeerida G. Graubergi tegu, mille eest teda karistati Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi 2 aasta 6 kuuse vangistusega.
11.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega, et kannatanu peksmine käte ja jalgadega pähe, kehasse ja vastu jalgu moodustab korduva kehalise väärkohtlemise KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes ja seetõttu on G. Graubergi tegu karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 – § 22 järgi.
11.1.Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
11.2.Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris.
12.Eelöeldust tulenevalt leidis täitmiskohtunik õigesti, et G. Graubergi tegu on alates 1. jaanuarist 2015 subsumeeritav KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja karistus tuleb KarS § 5 lg 2 alusel vähendada
1-aastase vangistuseni. Samuti vähendati õigesti G. Graubergile KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi mõistetud karistus 1-aastase vangistuseni. III
13.KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28.augusti 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-112-03, p 6).
14.Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2003. a määrus asjas nr 3-1-3-15-03, p 6.1; 12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-2-3-03, p 10 ja 26. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-6-04, p 12).
15.Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-11-122-02, p 6 ja 19. märtsi 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-134-02, p 6 ja 10. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-5-03, p 12).
16.G. Graubergile KarS § 257 – § 25 lg 2 ja KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetav liitkaristus 2 aastat vangistust tuleb liita KarS § 65 lg 1 alusel Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega mõistetud 8 aasta 2 kuu 6 päevasele vangistusele ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 10 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust. Karistusest tuleb lugeda kantuks Pärnu Maakohtu otsuse järgi osaliselt ärakantud karistus, s.o eelvangistuses viibitud aeg (26. maist 2010 kuni 22. oktoobrini 2010, s.o 4
kuud 26 päeva), ning liitkaristuseks, mis G. Graubergil tuleb ära kanda, jääb 9 aastat 9 kuud 10 päeva vangistust alates 18. jaanuarist 2012.
17.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 pdest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse osaliselt, vähendab G. Graubergile Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud vangistust ning asendab ähvardamisteo ja ärakantavat liitkaristust puudutavad põhistused käesoleva määruse põhistustega. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse osaliselt. IV
18.G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo esitas Riigikohtule taotluse määrata Priit Palmiste Advokaadibüroole riigi õigusabi osutamise eest 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele 4 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada juhindudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtiva "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 23. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-des 3 ja 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 1 alusel jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.