kriminaalasi üldmenetluses Alex Hekkuraineni süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 199 lg 2 p 4, § 424 lg 1 ja § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi ning Andrei Kokarevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsus
Apellandid
süüdistatav Alex Hekkurainen. Isikukood 39301135232; viibib alates 29. augustist 2024 vahistatuna Viru Vanglas; kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu 16. veebruari 2021 otsusega KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 331 2, § 320 lg 1 ning § 212 lg 1 järgi 2 aasta 2 kuu 6 päeva pikkuse vangistusega; Alex Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar; süüdistatav Andrei Kokarev. Isikukood 38910272235; Venemaa Föderatsiooni kodanik, viibib alates 10. jaanuarist 2025 vahistatuna Viru Vanglas; elukoht vabaduses XXX; kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 18. novembri 2020 otsusega KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p-de 4 ning 7 ja § 215 lg 3 järgi 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega; Andrei Kokarevi kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi
Teised apellatsioonimenetluse pooled
prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Kalmer Kask
Menetluse vorm
Kirjalik
Ringkonnaprokuratuuri
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsus osas, millega: - Alex Hekkurainen tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi; - Alex Hekkurainenilt mõisteti välja 7039,29 euro suurune menetluskulu.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - lugeda Alex Hekkurainen süüdi tunnistatuks KarS § 209 lg 2 p 5 järgi; - mõista Alex Hekkurainenilt välja 5766,14 euro suurune menetluskulu.
3.Rahuldada Alex Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioon osaliselt.
4.Jätta Alex Hekkuraineni, Andrei Kokarevi ja tema kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi apellatsioonid rahuldamata.
5.Määrata OÜ-le Ahto Sirendi Advokaadibüroo vandeadvokaat Ahto Sirendi poolt Andrei Kokarevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 401,76 eurot, sealhulgas käibemaks 77,76 eurot.
6.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andrei Kokarevilt Eesti Vabariigi kasuks välja 401,76 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Alex Hekkurainen anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 199 lg 2 p 4, § 424 lg 1 ning § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi ning Andrei Kokarev süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
2.Esiteks varastas A. Hekkurainen 3. detsembril 2022 ühe sõiduauto (KarS § 199 lg 2 p 4 järgne süüdistus)1.
3.Teiseks juhtis A. Hekkurainen 11. jaanuaril 2023 joobeseisundis olles mootorsõidukit Volvo S60, pannes nõnda toime KarS § 424 lg 1 järgse kuriteo.
4.Kolmandaks sooritas A. Hekkurainen 16. jaanuaril 2023 KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 pärase kelmuse, pettes D.V. ilt välja 515 eurot. Varem kindlustuskelmuse eest karistatud A. Hekkurainen pakkus avalikkuse poole pöördudes internetiportaalis Facebook Marketplace müügiks mobiiltelefoni Samsung S21 5G. Müügikuulutuse peale võttis A. Hekkuraineniga ühendust D.V. . Järgnes suhtlus, mille tulemina kandis D.V. ise või lasi kanda A. Hekkuraineni nimetatud pangakontodele üle kokku 515 eurot – sooviga osta nii äsja viidatud telefoni kui ka A. Hekkuraineni poolt ülal näidatud suhtluse käigus pakutud telefoni Samsung S22. Kumbagi neist telefonidest A. Hekkurainen tegelikult üle anda ei plaaninud.
5.Viimaks pani A. Hekkurainen 17. juunil 2024 Viru Vanglas toime väljapressimise. Varem kindlustuskelmuse eest karistatud A. Hekkurainen nõudis vangla V-hoones V5 osakonnas kambris V518 ühiselt ja kooskõlastatult koos kaaskinnipeetav A. Kokareviga kolmandalt kinnipeetavalt V.B. ilt, et viimane loovutaks igapäevaselt A. Hekkurainenile ja A. Kokarevile ravimit Lyrica, mida V.B. vanglaametnike käest raviks sai. V.B. keeldus seda tegemast. Pärast seda lõi A. Hekkurainen V.B. it käega vastu pea vasakut külge, tekitades kannatanule valu. Seejärel lõi A. Kokarev V.B. it käega vastu pead, mille tagajärjel paiskus kannatanu peaga vastu
Kuivõrd selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu, jäetakse kõnealune süüdistus täpsemalt avamata (ringkonnakohtu märkus).
seina ja kaotas teadvuse. Nii tekitasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev V.B. ile valu ja tervisekahjustusi: parema kulmu ja silmaaluse piirkonna hematoomi ja turse, peas vasakul pool kukla piirkonnas pindmise veritseva haava mõõtmetega 2 cm x 2 cm, vasaku õlavarre tagumisel küljel hematoomi pikkusega 2–3 cm ja sarnase hematoomi ka vasakul abaluu piirkonnas, pearingluse ja oksendamise. Pärast seda, kui V.B. tuli teadvusele, jätkasid A. Hekkurainen ja V. Kokarev ühiselt ning kooskõlastatult Lyrica üleandmise nõudmist. Enne viidatud tegu oli A. Hekkurainen toime pannud kelmuse: teda oli Viru Maakohtu 16. veebruari 2021 otsusega karistatud KarS § 212 lg 1 järgi. Eelkirjeldatud viisil käitudes sooritas A. Hekkurainen KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgse kuriteo.
6.Ka A. Kokarev pani äsja kirjeldatud viisil tegutsedes toime väljapressimise. Kuivõrd tema oli Harju Maakohtu 18. novembri 2020 otsuse kohaselt varem sooritanud KarS § 199 lg 2 p 4 järgse varguse ja § 200 lg 2 p-de 4 ning 7 pärase röövimise, tuleb temagi tegu kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Maakohtu otsus
7.Viru Maakohus mõistis 8. septembri 2025 otsusega A. Hekkuraineni autovarguses prokuröri süüdistusest loobumise tõttu õigeks. Küll aga tunnistas esimese astme kohus A. Hekkuraineni vastavalt süüdistusele süüdi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises, kelmuses ja väljapressimises. KarS § 424 lg 1 järgi mõisteti A. Hekkurainenile 6 kuu pikkune, KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi 1 aasta ning 6 kuu pikkune ja KarS § 214 lg 2 p-de 1 ning 4 järgi 4 aasta pikkune vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning moodustati 4 aasta pikkune liitvangistus. Seda vähendati eelvangistuse tõttu 3 aasta 11 kuu ja 29 päevani, mille kandmise alguseks loeti 29. august 2024. A. Kokarev tunnistati süüdi väljapressimises vastavalt süüdistusele – teda karistati selle eest 4 aasta pikkuse vangistusega ja selle vangistuse kandmist hakati arvama alates 10. jaanuarist 2025. Ühtlasi langetas esimese astme kohus otsustused tsiviilhagide ja menetluskulude osas. Kohtu põhjendused olid kokkuvõetult sellised.
8.Vaidlust ei ole kelmust puudutava süüdistuse faktilistes asjaoludes: A. Hekkurainen tunnistab, et sai kannatanult raha, kuid märgib, et tal polnud kavatsust kannatanut petta. Ehkki A. Hekkurainen põhjendab telefonide üle andmata jätmist temast mittesõltuvate asjaoludega, pole see usutav. Puuduvad tõendid, et telefonid olnuks üldse olemas. A. Hekkuraineni käitumisviis on omane petturile, samuti ei ole ta kannatanule raha tagasi maksnud. Kelmuse objektiivse koosseisu tunnused on täidetud: A. Hekkurainen sai varalist kasu D.V. ile tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel. Kuna A. Hekkurainenit on Viru Maakohtu 16. veebruari 2021 otsusega kindlustuskelmuse eest karistatud ning praeguse kelmuse pani ta toime avalikkuse poole pöördudes (Facebook Marketplace), on tema tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi.
9.Süüdistus joobes juhtimises on tõendatud tunnistajate ja süüdistatava ütlustega, samuti indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, läbivaatuse, patrullpolitseinike rinnakaamera salvestise ning arst-kohtutoksikoloogiaeksperdi hinnanguga.
10.Väljapressimisse puutuvalt leidis kohus lühidalt järgmist.
11.V.B. pöördus 17. juuni 2024 õhtuse loenduse ajal valvurite poole meditsiinilise abi saamiseks. V.B. ütles seejärel tema juurde tulnud valveõde M.M. ile, et teda löödi sama päeva ennelõunal umbes kella 10.00–11.00 ajal parema silma piirkonda, ta lõi seetõttu pea tugevalt vastu seina ära, tal tekkis tugev pearinglus ja ta oksendas. M.M. nägi V.B. i peapiirkonnas mitmeid vigastusi.
12.Ka fotodelt on näha vigastusi V.B. i peas, seljal ja õlavarrel ning verekahtlasi jälgi kannatanu riietel.
13.Viidatud fotod tegi 17. juuni 2024 õhtul valvur S.S. , kelle väitel ütles V.B. toona, et teda rünnati, tal hakkas halb ja ta oksendas.
14.Lyrica (pregabaliin) tablette jagati V.B. ile seetõttu, et ta põeb epilepsiat.
15.Vangla kaamerasalvestistelt nähtuvalt käisid A. Hekkurainen ja A. Kokarev 17. juuni 2024 ennelõunal V.B. i kambris. Nad sisenesid kambrisse kell 9.26 ja tõmbasid ukse enda järel kinni. Kell 9.39 väljus A. Hekkurainen korraks kambrist, ent läks sinna peagi tagasi, jättes ukse enda järel lahti. Mõni aeg hiljem tuli kambriukse juurde kambris toimuvat vaatama kinnipeetav V.R. , ent A. Hekkurainen tõmbas siis ukse kinni ja V.R. läks minema. Kell 10.05 tuli A. Hekkurainen kambrist välja, lükkas ukse enda järel kinni ja läks ära. Kell 10.11 tegi kambri ukse lahti valvur A.L. , kes rääkis midagi kambri suunas. Seejärel läks A.L. minema ning kambri juurde tuli tagasi A. Hekkurainen, kes sisenes uuesti kambrisse. Kell 10.17 tuli A. Hekkurainen kambrist välja ja kell 10.20 väljus kambrist ka A. Kokarev. Mõlemad mehed läksid koos kambri juurest minema.
16.Süüdistatavad väitsid, et nemad V.B. ile vigastusi ei tekitanud – need tekkisid mingitel muudel põhjustel (nt kannatanu epilepsiahoo tõttu).
17.V.B. i ütlused viitavad selgelt sellele, et vigastused tekitasid talle siiski A. Hekkurainen ja A. Kokarev. V.B. i sõnul oli ta kambris üksinda, sest tema tervis on halb. Muu hulgas on tal epilepsia, ent vanglas tal see haigus välja löönud ei ole – ta võttis vastavaid ravimeid. Teiste ravimite seas jagati talle vanglas ka Lyricat. Ühel päeval tulid tema kambrisse A. Hekkurainen ja A. Kokarev, kes ütlesid talle, et ta peab neile iga päev Lyrica tablette andma hakkama ning tal on endal vaja välja mõelda, kuidas ta seda hoolimata valvurite poolsest ravimite tarvitamise kontrollist teha saab. V.B. ütles kohe, et ta seda tegema ei hakka. A. Hekkurainen ja A. Kokarev käisid siiski peale ja viitasid sellele, et neil on tablettide äri. V.B. keeldus aga korduvalt. Kambrisse tulnud hakkasid V.B. it ähvardama, ent viimane jäi keeldumisele kindlaks. Järsku lõi A. Hekkurainen teda käelaba servaga valusasti vastu pead. Seejärel andis A. Hekkurainen A. Kokarevile märku, mispeale lõi teda käega ka A. Kokarev. V.B. paiskus peaga vastu seina ja kaotas mõneks ajaks teadvuse. Ta ärkas selle peale, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev pritsisid talle vett näkku. V.B. i pea käis ringi ja tal tekkis tahtmine oksendada. Ta veritses tugevasti, ent A. Hekkurainen ja A. Kokarev pühkisid vere ära. Mingi aeg vaatas kambrisse sisse valvur A.L. – A. Kokarev vabandas valvuri ees võõras kambris viibimise tõttu ja läks kohe minema. On võimalik, et A.L. i ilmumise ajaks ei olnud teda veel löödud. Pärast tema peksmist ähvardasid ja mõnitasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev teda veel mõnda aega ja nõudsid endiselt Lyrica ravimit. Lyrica tablett maksab „mustal turul“ ühe euro – tema sai neli tabletti päevas. Ta teavitas vanglaametnikke juhtunust alles õhtul seetõttu, et ta ei soovinud tekitada kaasvangidele probleeme: kui juhtunu oleks tulnud ilmsiks juba päeval, oleks kogu sektor suletud ja asjaga mitte seotud inimesed oleks pidanud terve ülejäänud päeva oma kambrites veetma. Ehkki valvurid kontrollivad, kas kinnipeetav võtab kohe Lyrica ära, on aeg-ajalt siiski võimalik tablette säilitada: kõik valvurid ei vaata tähelepanelikult suhu ja mõned kinnipeetavad oksendavad äsja alla neelatud tabletid kohe välja. V.B. i epilepsiahood on harvad: need esinevad vaid umbes üks kord poole aasta jooksul. Kõnealusel päeval näitasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev talle sedagi, kuidas näovigastusi varjata ja kuidas on vaja seista, et valvur vigastusi ei märkaks.
18.Vanglavalvur S.T. i sõnul avastati V.B. i vigastused õhtuse loenduse ajal. Ta sisenes koos teise valvuri G.P. aga V.B. i kambrisse – V.B. ütles, et tal ei ole kõik korras ja näitas kuklas
veritsevat haava. S.T. küsis kinnipeetavalt, kas ta sai peksa ja viimane noogutas. V.B. ütles, et peksmine toimus hommikul, peksjaid oli kaks ja kaamerast on kõik näha. V.B. ei selgitanud, miks teda löödi. Kinnipeetavad peavad valvurile näitama, et nad manustavad ravimi kohe ära, ent mõnikord valvureid petetakse – pannakse tablett keele alla, igeme taha vms. Epilepsiahooge S.T. V.B. il kunagi ei näinud.
19.Ka Ida-Viru Keskhaigla vastusest nõudekirjale nähtub, et vangistuses viibitud aja jooksul V.B. il epilepsia või epilepsiasarnase hoo esinemist ei fikseeritud.
20.Asjaolu, et V.B. ei rääkinud S.T. ile sellest, kes teda ründas, viitab sellele, et paika ei pea kaitseversioon, justkui sooviks kannatanu süüdistatavaid rõõnata sooviga süüdistatavate arvelt rikastuda. Juhul, kui kannatanul olnuks omakasumotiiv, oleks ta osutanud süüdistatavatele kohe esimesel võimalusel – millegi sellise tegemata jätmine toetab süüdistussversiooni, et kannatanul oli paha olla ja just seetõttu ta juhtunust valvuritele kohe ei rääkinud.
21.Valvur A.L. kinnitas, et osad vangid varjavad valvurite eest tablettidega seonduvat. Tablette kasutatakse mitte ravi-eesmärgil, vaid mõnutunde, eufooria või energia saamiseks. Ka on need käibel maksevahenditena. V.B. sai palju ravimeid. Kui A.L. kuulis 17. juuni 2024 õhtul, et V.B. on peksa saanud, läks ta V.B. i juurde asja uurima. Viimane selgitas talle juhtunut, näitas vigastusi ja ütles, et lööjateks olid A. Hekkurainen ja A. Kokarev. Põhjusena tõi V.B. välja tablettidega seonduva – A. Hekkurainen ja A. Kokarev olevat soovinud, et V.B. hakkaks nende jaoks tablette peitma. Kui A.L. vaatas päeval V.B. i kambrisse, ei näinud ta mingeid viiteid peksmisele vms. A.L. ei ole kunagi näinud ega kuulnud, et V.B. oleks terviseprobleemide tõttu kokku kukkunud või minestanud.
22.Meditsiiniõde A.P. i sõnul oli V.B. i tervis kehv. 2024. aasta keskpaiku pöördus V.B. abi saamiseks A.P. i poole ja selgitas, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev andsid talle peksa. Ka A.P. kinnitas, et kõik kinnipeetavad ravimeid ettenähtu kohaselt ei tarbi, vaid annavad neid edasi kaasvangidele.
23.Kinnipeetav V.R. i sõnul rääkis V.B. teistele vangidele uhkustades seda, et kaaskinnipeetavad kasutasid tema suhtes vägivalda. V.R. nägi 17. juunil 2024, kuidas A. Kokarev oli V.B. i kambris, ent ta ei tundud selle vastu huvi ning läks minema. V.R. i ütlused ei toeta kaitseversiooni sellest, et V.B. oli otsustanud valetades A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi arvelt läbi kahjuhüvitise rikastuda.
24.Süüdistatavad on esitanud ka versiooni, et nad läksid V.B. i kambrisse selleks, et soovitada viimasel esitada vanglale taotlus enese mõnda muusse osakonda üleviimiseks. Ka viitasid süüdistatavad sellele, et oma vigastused sai V.B. epilepsia tõttu – sel hetkel, kui nad olid V.B. i kambris, tabas viimast epilepsiahoog ja ta kukkus maha ning vigastas ennast.
25.A. Hekkurainen rääkis kokkuvõtvalt nõnda. Ta läks koos A. Kokareviga V.B. i kambrisse selleks, et paluda tal nende tsoonist lahkuda mõnda teise sektorisse – seda seetõttu, et V.B. kerjas kõigilt asju. V.B. aga ärritus ja hakkas agressiivselt voodilt A. Hekkuraineni suunas püsti tõusma ning viimane lõi V.B. it korra labakäega vastu nägu. V.B. il tekkis seejärel epilepsiahoog, ta kaotas tasakaalu ja kukkus. Kukkunu suust hakkas tulema vahtu ja ta hakkas põrandal rabelema. See kestis mõni minut. A. Kokarev viskas siis V.B. ile vett näkku ja viimane tuli teadvusele. V.B. i kuklahaava põhjustas seesama kukkumine. Väide ravimi väljapressimise kohta on absurdne.
26.Kohus pidas A. Hekkuraineni ütlusi ebausaldusväärseks. Esiteks ei ole usutav väide, justkui oleksid A. Hekkurainen ja A. Kokarev läinud paluma V.B. il esitada taotlust enese teise
osakonda üleviimise kohta. Kinnipeetava ümberpaigutamise otsustavad vanglaametnikud, mitte kinnipeetav ise. Jääb arusaamatuks, miks pidanuks A. Hekkurainen ja A. Kokarev jääma V.B. i kambrisse peaaegu tunniks ajaks – kui V.B. ei oleks tõesti üleviimistaotluse esitamisega päri olnud, oleks kambrisse tulnud pidanud lihtsalt V.B. i juurest ära minema. V.B. i vihastumisversiooni vastu räägivad ka A.L. i ütlused – selle vangivalvuri sõnul paistis kambris kõik rahulik olevat. Isegi A. Hekkurainen möönab V.B. i löömist – seegi viitab agressiooni lähtumisele süüdistatavate, mitte V.B. i poolt. V.B. i poolse vägivaldsuse muudab ebausutavaks ka tõik, et ta suutis liikuda vaid ratastooli või karkudega. Epilepsiahooge ei ole V.B. il vangla dokumentatsiooni kohaselt vanglas esinenud. Isegi kui epilepsiahoog olekski aset leidnud, ei oleks A. Hekkurainen ega A. Kokarev jäänud kaastundest edasi V.B. i juurde – kellest kui nende jaoks ebameeldivast inimesest nad soovisid lahti saada. Murest V.B. i vastu oleks olnud loogiline hoopiski meditsiinilise abi kutsumine (mõne valvuri kaudu).
27.A. Kokarevi ütlused on lühidalt niisugused. V.B. tüütas ära: ta küsis kogu aeg teed ja suhkrut, ent millegagi ta nende asjade eest tasuda ei saanud. Seetõttu läks A. Kokarev koos A. Hekkuraineniga paluma V.B. it minema mõnda teise sektorisse. Kuivõrd V.B. oli tihti nagu ebaadekvaatne, sai ta arvatavasti sedatiivseid ravimeid. Ka A. Kokarevile endale oli kunagi Lyricat välja kirjutatud. V.B. ei soovinud mujale minna ja hakkas närvitsema ning A. Hekkurainenit ja A. Kokarevi solvama. Järsku kukkus V.B. epilepsiahoo tõttu nagu kartulikott maha, tema silmad läksid pahupidi ja ta lõug värises. A. Kokarev pritsis V.B. ile vett näkku, viimane muutus uuesti kontaktseks ja A. Hekkurainen ning A. Kokarev aitasid tal püsti tõusta. V.B. il oli vaid pisut verd pea juures, ent muid probleeme tema tervisega ei ilmnenud. Kui A. Kokarevilt küsiti A. Hekkuraineni labakäega tehtud löögi kohta, vastas ta, et pigem oli tegu solvangu kui löömisega.
28.Neidki ütlusi kohus ei uskunud. A. Kokarev teadis, et V.B. saab ilmselt sedatiivse toimega ravimeid. Isegi kui A. Kokarev oleks tõesti ka ise Lyricat saanud – seda pole siiski tõendatud –, ei välistaks see tema motiivi hankida seda ravimit juurde: ravimi efekt oleks tugevam või saaks tablette kasutada n-ö rahana. Liiati pole A. Hekkurainen väitnud, et V.B. oleks kedagi solvama hakanud. Ka A. Kokarev viitab sellele, et tema ja A. Hekkurainen hakkasid V.B. it aitama – loogiline abi oleks olnud aga valvurite poole pöördumine. A. Kokarev ise A. Hekkuraineni löögist ei rääkinud – seda möönis ta alles pärast temalt selle kohta küsimist. Samas kohtueelses menetluses A. Kokarev sellest löögist üleüldse ei rääkinud. A. Hekkuraineni löögi pidamine pelgalt solvanguks ei ole veenev. Esiteks solvavad sel viisil – kõrvakiilu andmine – pigem naised või tehakse nõnda paarisuhtes. Teiseks jääb mõistetamatuks, miks pidanuks A. Hekkurainen üldse V.B. it solvama. Kohtueelses menetluses A. Kokarev ei väitnud, et V.B. i kambrisse mineku tingis V.B. ile üleviimistaotluse kirjutamise soovituse andmise plaan – siis väitis A. Kokarev hoopis, et kambrisse mineku tingis tahtmine kohvi juua ja V.B. iga vestelda. Ebausutvad on ka väited selle kohta, et V.B. il kuigivõrd vigastusi näha ei olnud – vanglatöötajate ütlused ja fototabelid kinnitavad seda, et kannatanu kehavigastused olid tõsised ja nähtavad. Kohtueelsel uurimisel aga ütles A. Kokarev suisa, et V.B. il ei olnudki mingeid vigastusi.
29.Usutav on V.B. i selgitus, et ta ootas valvurite poole pöördumisega õhtuni sooviga vältida kaasvangide meelepaha. V.B. oli teiste kinnipeetavate seas ebapopulaarne ja ta tahtis sektori sulgemisega kaasnenud täiendavast pahameelest hoiduda.
30.Loogiline ei ole kaitseväide, et V.B. valetab, sest soovib rikastuda. Kannatanule ei olnud mingit mõistlikku põhjust eeldada, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev on jõukad inimesed, kellelt saab hõlpsasti kätte tuhandeid eurosid. Isegi kui ta nõnda arvanud oleks, oleks ta eeldatavasti pöördunud kõigepealt A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi poole maksmisnõudega n-ö eraviisiliselt –
ametlik kriminaalmenetlus võtab ju kaua aega. Ka V.B. i varasem elukäik ei viita sellele, et tegemist on keerukaid salaplaane sepitseva inimesega.
31.A. Kokarev viitas sellele, et ta oleks pidanud peagi vanglast vabanema. See aga ei tähenda, et ta ei võinud väljapressimist toime panna – ta võis loota sellele, et kuritegu ei tule ilmsiks.
32.Eelneva põhjal leidis maakohus, et süüdistatavate tegu on tõendatud. Täpsemalt tuvastas kohus kokkuvõtvalt järgmist. A. Hekkurainen ja A. Kokarev tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult – see nähtub nende käitumismustrist, kus nad mõlemad toetasid üksteise tegevusi. Nad hakkasid V.B. ilt nõudma viimasele arsti poolt välja kirjutatud Lyrica tablettide loovutamist. Kannatanu keeldumise peale lõi A. Hekkurainen teda käega valusasti vastu pead. Seejärel V.B. i survestamine jätkus. Ühel hetkel lõi A. Kokarev kannatanut käega vastu pead, mille tagajärjel paiskus viimane peaga vastu seina, kaotas teadvuse ja kukkus põrandale. V.B. il tekkisid mitmed vigastused – peapiirkonnas ja mujalgi. Kui V.B. mõned minutid hiljem teadvusele tuli, jätkasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev Lyrica loovutamise nõudmist.
33.Tegemist oli väljapressimisega. Tabletid kujutasid endast V.B. i vara. Füüsiline vägivald oli vahend tablettide saamiseks ja kannatanu vastupanu mahasurumiseks. A. Hekkurainen ja A. Kokarev tegutsesid grupis. Süüdistatavatel oli tahtlus koosseisu kõigi asjaolude osas. A. Kokarev oli eelnevalt pannud toime röövimise, A. Hekkurainen aga kindlustuskelmuse. Neil asjaoludel tuleb nad KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi tunnistada.
34.KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.
35.KarS § 214 lg 2 näeb ette 4- kuni 12-aastase vangistuse. Mõlemad süüdistatavad olid varem pannud toime nii vägivalla- kui ka varavastaseid kuritegusid. Nii A. Hekkuraineni kui ka A. Kokarevi süü jääb alla keskmist määra. V.B. i vigastused ei olnud väga rasked. Seetõttu tuleb mõlemaid karistada minimaalse ehk 4-aastase vangistusega.
36.KarS § 209 lg 2 näeb ette 1- kuni 5-aastase vangistuse. A. Hekkuraineni süü on keskmisest väiksem. Siiski pole see minimaalne, kuna süüdistatav otsis võimalusi kannatanult täiendavate rahasummade välja petmiseks. Seetõttu tuleb teda karistada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.
37.KarS § 64 lg 1 alusel saab kergemad karistused lugeda kaetuks raskeimaga ning mõista talle liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Apellatsioonimenetlus
38.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii süüdistatavad kui nende kaitsjad.
39.A. Hekkurainen leiab oma apellatsioonis, et väljapressimist puudutav süüdistus on absurdne. Tegemist oli vaid labakäega löömisega. A. Hekkurainen käis V.B. i kambris ainult hommikul. Abi küsis kannatanu aga alles õhtul – seega sai ta terve päeva mõelda, mida A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi kohta rääkida. Lyrica pole narkootikum ega tubakas, vaid valuvaigisti. Valvurid kontrollivad alati, kas tablett võetakse ära. A. Hekkurainen ei ole narkomaan ega sõltlane, et peaks üldse midagi tarbima. Ta oli juba vabanemas ning tal polnud mingit motiivi talle süüks pandaval viisil käituda. Kannatab ka tema perekond.
40.A. Kokarev peab enda süüdi tunnistamist väljapressimises valeks. Kui karistus siiski jõusse jätta, tuleks see jätta tingimisi täitmisele pööramata või ta riigist välja saata.
41.A. Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar taotleb apellatsioonis A. Hekkuraineni õigeksmõistmist KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgses süüdistuses ning tema süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja hinnangul pole väljapressimine tõendatud – kinnitust leidis vaid kannatanu löömine. Väljapressimise toimumist tõendavad ainult kannatanu ütlused. Põhjendamatu on süüdistatavate versioonile eelistada kannatanu ütlusi. A.L. i ütlused pole iseseisvaks tõendiks, kuna ta vahendas vaid kannatanu sõnu. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõendamisraskuste korral tõlgendada süüdistatava kasuks. Veel palub kaitsja tühistada kohtuotsuse menetluskulusid puudutavas osas, leides, et esimese astme kohus pidanuks vähemalt osa menetluskuludest jätma riigi kanda: A. Hekkurainen mõisteti autovargust puudutavas osas õigeks ning see moodustab umbes 30 protsenti õigusabikuludest.
42.A. Kokarevi kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi palub A. Kokarev õigeks mõista, käies apellatsioonis välja järgmised argumendid. Tähelepanuta on jäetud kannatanu ütluste usaldusväärsus. Väljapressimist puudutav süüdistus põhineb üksnes oletustel, mitte kogutud tõenditel. A. Kokarevil polnud motiivi tablette V.B. ilt nõuda. Vangla tabletiäri puudutav versioon ei ole tõsiselt võetav – isegi kui aeg-ajalt mingid tehingud toimuksid, pole see massiline. Tõendatud pole see, et süüdistatavad oleksid omanud informatsiooni V.B. ile igapäevaselt antavate ravimite kohta. A. Kokarev saanuks taotleda talle välja kirjutatud ravimi koguse suurendamist. V.B. i ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla tõik, et ta teavitas hommikul toimunud ründest valvureid alles õhtusel rivistusel. Liiati on ta sellist viivitamist põhjendanud erinevatel viisidel. Kannatanut on omakasuliste kuritegude eest karistatud. Ka tsiviilhagi suurus viitab põhjalikule planeerimisele.
43.A. Hekkurainen toonitab täiendavas seisukohas, et väljapressimist pole aset leidnud. Talle mõistetud 4-aastane vangistus on väga pikk. Teda ootab koju üksinda elav 76-aastane kehva tervisega vanaema. Samuti on tal abikaasa lastega.
44.Prokuratuur märgib apellatsioonivastuses lühidalt järgmist. A. Hekkuraineni kaitsja taotlus jätta osa menetluskuludest riigi kanda väärib tähelepanu ning on põhjendatud. Küll aga on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega A. Hekkurainen ja A. Kokarev tunnistati KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi. Ringkonnakohtu seisukoht
45.Kriminaalkolleegium nõustub A. Hekkuraineni kaitsja ja prokuratuuriga selles, et maakohus on menetluskulude väljamõistmisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti tuvastab kolleegium omal algatusel apellatsiooni piiridest väljuvalt vea materiaalõiguse kohaldamisel. Kuna need eksimused on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni, tuleb Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsus osaliselt tühistada.
46.Esmalt käsitleb kohtukoosseis süüdistust väljapressimises, kõrvaldades sellele järgnevalt apellatsiooni piiridest väljudes eksimuse A. Hekkuraineni tegevusele antud õiguslikus hinnangus. Viimaks peatub kolleegium argumentidel, mis seonduvad menetluskulude väljamõistmisega maakohtu menetluses ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja langetab otsustuse ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude osas.
47.Väljapressimisega seoses on jälgitavalt tuvastatud, et A. Hekkurainen ning A. Kokarev käisid 17. juunil 2024 Viru Vangla V5 osakonna kambris V518, kus viibis V.B. . Selle osas ei ole ka vaidlust. Kambris toimunu kohta on menetluse kestel esitatud aga kaks teineteisega sisult erinevat versiooni.
48.V.B. i sõnul tulid A. Hekkurainen ja A. Kokarev tema kambrisse ning ütlesid, et V.B. peab neile iga päev hakkama Lyrica tablette andma – selleks pidavat kannatanu ise sobiva viisi välja mõtlema. Muu hulgas olevat mehed hoiatanud, et kui V.B. nõus ei ole, tuleb kättemaks. Kui V.B. sellest keeldus, olevat A. Hekkurainen teda valusasti vastu pead löönud. Seejärel andnud A. Hekkurainen A. Kokarevile märku, mille järel olevat viimanegi V.B. it löönud. V.B. kukkus löömise tagajärjel peaga vastu seina ning kaotas meelemärkuse. Teadvusele tuli ta alles põrandal lamades – siis, kui A. Hekkurainen ja A. Kokarev teda veega pritsisid. Pearingluse tõttu ei saanud ta omal jõul püsti tõusta. Mehed aitasid V.B. i voodile istuma ning pühkisid vere ära. Epilepsiahoogu tal sel korral ei esinenud.
49.A. Hekkurainen ja A. Kokarev eitavad V.B. ilt tablettide nõudmist: süüdistatavate sõnul läksid nad kannatanu juurde, et keelitada teda enda üleviimist taotlema. Süüdistatavad soovisid, et V.B. paigutataks mõnda teise osakonda. Vigastused olevat V.B. saanud aga epilepsiahoo tõttu – ta kukkus maha ja vigastas ennast.
50.Niisiis seisneb faktiliste asjaolude tuvastamise aspektist kriminaalasja keskne küsimus selles, kas usaldusväärseks saab pidada kannatanu või süüdistatavate ütlusi. Ringkonnakohtu meelest jõudis maakohus tõenditele toetudes loogiliselt järeldusele, et nii A. Hekkurainen kui A. Kokarev ründasid käega lüües V.B. it, nõudes enne seda, et V.B. loovutaks neile igapäevaselt ravimit Lyrica. Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1, ei asu ringkonnakohus kõiki sellekohaseid põhjendeid üle kordama, keskendudes kaitseargumentidele vastamisele.
51.Kohtupraktikas on selgitatud, et tõendi usaldusväärsus tähendab kohtu veendumust, et tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses taasesitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14). Asudes tõendeid KrMS §-s 61 sätestatu järgi hindama, võrdles maakohus V.B. i ning A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi ütlusi teiste kohtus uuritud tõenditega, leides, et kannatanu ütlused on sisult usutavamad ning riimuvad teiste tõenditega.
52.Sel viisil talitades pidas esimese astme kohus A. Hekkuraineni ütlusi ebausaldusväärseks. Esiteks pole viimase versioon asetleidnu kohta kuigivõrd usutav. A. Hekkurainen on väitnud, et hoopis V.B. muutus (enda kambris) A. Hekkuraineni suhtes agressiivseks – sellest tingitult lõigi süüdistatav teda käega näkku. Siis olevat V.B. it tabanud epilepsioahoog: viimase silmad olnud taeva poole, ta olevat rabelenud ning tema suust olevat vahtu tulnud. Alles siis, kui A. Kokarev V.B. ile vett näkku viskas, tuli viimane teadvusele. A. Hekkuraineni sõnul olevat V.B. gi juhtunust hämmingus olnud.
53.Sarnaselt maakohtuga täheldab ringkonnakohuski, et A. Hekkuraineni versioon haakub üksnes A. Kokarevi ütlustega ning sedagi vaid üldises plaanis. A. Kokarevi sõnul läks ta A. Hekkuraineniga V.B. i juurde, et paluda viimasel teise sektorisse minna, sest olid temast tüdinud. A. Kokarev on toimunud vestlust iseloomustanud rahulikuna. Kui V.B. olevat n-ö närvitsema ja neid solvama hakanud, tabas V.B. it epilepsiahoog: V.B. vajus maha nagu jahukott. A. Kokarev pakub, et V.B. võis kukkuda vastu seina või põrandat ning lüüa selle tagajärjel oma pea ära. Siis olevat V.B. öelnud, et tal on epilepsiahoog, mille peale võtnud A. Kokarev WC-st vett ning pritsinud seda V.B. ile näkku.
54.A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi ütluste kõrvutamisel ilmneb olulisi vasturääkivusi. Erinevalt A. Hekkurainenist pole A. Kokarev viidanud kannatanu löömisele. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel selgus, et A. Kokarev on kohtueelses menetluses väitnud otsesõnu, et A. Hekkurainen ei ole V.B. it löönud – samuti polevat A. Hekkurainen kannatanu suhtes muul viisil vägivaldne olnud. Tähelepanu väärib ka A. Kokarevi eeluurimisel esitatud versioon, justkui
oleksid mehed V.B. i juures pelgalt kohvi joomas käinud. (Kd 1, tl 157–158) Kohtuistungil pareeris A. Kokarev esile toodud ebakõlasid väitega, et kõrvakiil pole meesterahva jaoks löök, vaid see on vaadeldav solvanguna. Ka ei haaku süüdistatavate ütlused teineteisega toimunud vestluse üldise tonaalsuse osas: kui A. Hekkuraineni sõnul muutus V.B. juba vestluse alguses agressiivseks, hakates peagi A. Hekkurainenile väljakutsuvalt lähenema (kd 1, tl 151 pd), siis A. Kokarev iseloomustas jutuajamist rahulikuna (kd 1, tl 156 pd).
55.Maakohus pidas põhjendatult ebausutavaks ka väidet, justkui oleksid A. Hekkurainen ja A. Kokarev püüdnud leida viisi V.B. i üleviimiseks mõnda teise vanglasektsiooni – pole kuigivõrd loogiline, et kinnipeetavate paigutamisel lähtutaks nende enda eelistustest. Küsimusi tekitab ka A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi käitumine nende poolt väidetava epilepsiahoo toimumise ajal: jääb arusaamatuks, miks otsustasid mõlemad mehed püsida haigushoo toimumise ajal kannatanu kambris, jättes vajamineva abi kutsumata. Liiati veel olukorras, kus epilepsiahoog olevat süüdistatavatele endalegi mõjunud ehmatavalt (kd 1, tl 151 pd) ning põhjustanud kannatanule kukkumise järel vigastusi. Sellises olukorras näib kolleegiumi meelest intuitiivsem kutsuda abi, mitte püüda ohuolukorrale reageerida pelgalt n-ö omal käel.
56.A. Kokarevi ütluste paikapidavuse seab kahtluse alla ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ilmnenud vastuolu V.B. i kehavigastuste kirjeldamisel. Kui kohtus iseloomustas V.B. i vigastusi verejooksuna, siis kohtueelses menetluses antud ütlustes ta vigastusi välja ei toonud, märkides, et V.B. il vigastusi ei olnud (kd 1, tl 158).
57.Viidatud vastuolude tõttu saab nõustuda maakohtuga, et nii A. Hekkuraineni kui A. Kokarevi ütlused on ebausaldusväärsed ning nendele toetudes pole võimalik V.B. i kambris 17. juunil 2024 hommikul toimunud sündmusi rekonstrueerida. Seetõttu tuleb need kambris toimunut puudutavas osas tõendina kõrvale jätta.
58.Kannatanu ütlusi saab aga pidada usaldusväärseks. Apellatsioonides välja käidud argumendid ei lükka ümber V.B. i ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus ei tuvasta olulisi vasturääkivusi kannatanu ütlustes. Üksikud ebakõlad on mälule omased, kinnitades nende loomulikkust. Ringkonnakohus on varemgi selgitanud, et aastatetagust sündmust meenutades ei pruugi ütluste andjatele detailid meelde tulla või meenuvad need sootuks valesti – on võimalik, et ütlustes esinevad ebakõlad on põhjustatud n-ö mäluveast (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-22-3351/75, p 72).
59.Esmalt ei näe kohtukolleegium mõistlikku põhjust kannatanu ütlustes kahelda. Tõik, et kannatanu teavitas valvureid juhtunust alles õhtuse loenduse ajal, ei väära tema ütluste usaldusväärsust – selliselt talitamiseks võis olla erinevaid põhjuseid. V.B. on välja toonud, et ta ei soovinud juhtunu ilmsikstulekut päevasel ajal: sellises olukorras oleks suletud kogu sektor. On kõigiti võimalik, et end eelduslikult kehvasti tundnud V.B. ei soovinud kaasvangide tähelepanu ja võimalikku meelepaha.
60.Olulisem on aga see, et V.B. i ütlused riimuvad teiste kogutud tõenditega.
61.Vangla valvekaamera salvestised tõendavad, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev sisenesid kell 9.24 V.B. i kambrisse. Kell 9.39 väljus A. Hekkurainen korra kambrist. Mõni aeg hiljem tuli kambriukse juurde kambris toimuvat vaatama kinnipeetav V.R. , ent selle peale tõmbas A. Hekkurainen ukse kinni. Kell 10.05 tuli A. Hekkurainen kambrist välja. Kell 10.11 saabus kambri juurde A.L. , kes rääkis midagi kambri suunas. (Kd 3, tl 11–13) Sellisel viisil jäädvustatud sündmustik haakub V.B. i ütlustega, kelle sõnul olevat keegi süüdistatavatest kambrist väljas käinud ja siis tagasi tulnud. Muu hulgas meenutas V.B. , et kambrisse (selle juurde) tuli valvur Andrei ning küsis, kas kõik on korras. Kuna võõras kambris viibida ei tohi,
olevat A. Kokarev vabandanud ja kambrist lahkunud. (Kd 1, tl 98) Videosalvestiselt nähtub, et kui A.L. ära läks, naasis A. Hekkurainen kambrisse. Kell 10.17 tuli A. Hekkurainen kambrist välja ja kell 10.20 lahkus kambrist ka A. Kokarev. Mõlemad mehed läksid koos kambri juurest minema.
62.V.B. i sõnu kinnitavad ka tema võrdlemisi värsked kehavigastused. SA Ida-Viru Keskhaigla
7.augusti 2024 tõendi kohaselt pöördus V.B. i 18. juunil 2024 meditsiinilise abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda ning tal diagnoositi peanaha pindmine vigastus (kd 3, tl 6). Viru Vangla terviseseisudi kontrolli kohaselt täheldati 17. juunil 2024 kell 22.29 V.B. i parema kulmu ja silmaaluse piirkonnas hematoomi. Pea vasema poole kukla piirkonnas kirjeldati värsket pindmist haava (mõõtmetega 2 cm x 2 cm). V.B. i vasaku õlavarre tagumises piirkonnas oli umbes 2–3 cm pikkune hematoom, sellele sarnanev hematoom paiknes ka tema vasema abaluu piirkonnas. (Kd 3, tl 4) Kirjeldatud vigastused on 17. juunil 2024 fotografeeritud – muu hulgas on kannatanu särgil näha verekahtlast määrdumist (kd 3, tl 14–19). V.B. tõi meedikutega vesteldes välja, et ta olevat tundnud tugevat pearinglust ja oksendanud. See haakub tõsiasjaga, et V.B. i särgil täheldati kuivanud oksemasse (kd 3, tl 4). Loetletud vigastused haakuvad V.Bi versiooniga.
63.V.B. i põeb enda sõnul küll epilepsiat, kuid sellest tingitud haigushoogu pole vanglas ette tulnud, ühtlasi saab ta vajaminevat ravi. Sellise väite tõele vastavust kinnitab Ida-Viru Keskhaigla 23. augusti 2024 vastus, mille kohaselt pole V.B. il vangistuses viibimise aja jooksul epilepsia või epilepsiasarnase hoo esinemist fikseeritud; talle on välja kirjutatud ravim Lyrica (kd 3, tl 7). Lähtudes sellest, et V.B. il ei ole vangistuse jooksul epilepsiahoogu esinenud, on loogiline järeldada, et haigushoogu ei tekkinud tal ka 17. juunil 2024 – niisuguse variandi tõenäosust vähendab ka asjaolu, et V.B. võttis vajaminevat ravimit.
64.Vangivalvur S.T. meenutas, kuidas V.B. olevat õhtuse loenduse ajal öelnud, et tal ei ole kõik korras ning näidanud kuklal paiknevat haava, mis veritses. Küsimuse peale, kas V.B. on peksa saanud, oli viimane noogutanud. Täpsustavatele küsimustele V.B. vastata ei tahtnud, märkides napisõnaliselt siiski seda, et peksmine leidis aset hommikul, peksjaid oli kaks ja kaamerast on kõik näha. (Kd 1, tl 103 pd–104.) Ringkonnakohtu meelest iseloomustab kirjeldatud käitumine V.B. i soovi süüdistatavaid mitte rõõnata. Tõik, et V.B. ei rääkinud S.T. ile midagi väljapressimisest, tema ütluste usutavust ei väära – S.T. i ütlustest ilmneb, et V.B. il suhtles valvuritega sel momendil väga napisõnaliselt. (kd 1, tl 103 pd) Tõenäoliselt oli ta ka nõrk, sest loendusele järgneva tervisekontrolli käigus selgus, et ta olevat tundnud pearinglust (vt käesoleva otsuse p 62).
65.Ringkonnakohus ei nõustu A. Hekkuraineni kaitsja argumendiga, justkui poleks võimalik A.L. i ütlustele toetuda. Esiteks on A.L. rääkinud sellest, kuidas ta kambrit kontrollis – selles osas on tema ütlused KarS § 63 lg 1 päraseks tõendiks. Kannatanu poolt räägitut puudutavas osas saab A.L. i ütlusi käsitada aga KrMS § 66 lg 2 1 p 2 järgse tõendina, sest A.L. läks 17. juuni 2024 õhtul V.B. ilt juhtunu kohta uurima. Kuna V.B. teavitas valvureid juhtunust alles õhtuse loenduse ajal, on loogiline järeldada, et ta oli veel õhtulgi tajutu mõju all – eriti veel pidades silmas, et tal olid peksmise tõttu akuutsed kehalised vaegused (vt ülal). Puudub mõistlik põhjus arvata, et V.B. soovinuks A.L. ile valetada – selle kohta pole ka ühtegi tõsiseltvõetavat viidet. Seetõttu talitas maakohus õigesti, kui otsustas A.L. i ütlusi tõendina arvesse võtta. Prokuratuuriga saab nõustuda selles, et A.L. i ütlused ilmestavad V.B. i versiooni järjepidevust – kannatanu on esitanud samasisulise versiooni algusest peale. A.L. i sõnul näitas V.B. talle vigastusi ja ütles, et lööjateks olid nii A. Hekkurainen kui A. Kokarev. Veel olevat V.B. mõista andnud, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev soovisid, et V.B. hakkaks nende jaoks tablette peitma. (kd 1, tl 106)
66.V.B. i versiooni ühetaolisust kinnitavad ka vangla meditsiinitöötaja A.P. i ütlused, kelle sõnul olevat V.B. öelnud, et teda lõid A. Hekkurainen ja A. Kokarev: rünnaku ajal olevat kannatanu kukkunud ja ennast peaga millegi vastu löönud. V.B. i sõnul olevat kinnipeetavad tahtnud saada talle kirjutatud ravimeid. (kd 1, tl 108 – 108 pd)
67.V.B. i ning vanglaametnike A.L. i ja S.T. i ütlustele toetudes saab öelda, et tablette peidetakse ära ning kasutatakse vanglas lisaks ravi-eesmärgile ka mõnutunde, eufooria või energia saamiseks ning aeg-ajalt võib ette tulla sedagi, et kinnipeetavad püüavad nendega omavahel kaubelda. Kohtupraktikaski pole haruldased juhtumid, kus kinnipeetavad on omakeskis püüdnud ravimite või suisa narkootikumidega kaubelda (vt näiteks Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-21-6603/195).
68.A. Kokarevi kaitsja on apellatsioonimenetluses viidanud võimalusele, justkui poleks tõendatud see, et süüdistatavad omasid informatsiooni V.B. ile igapäevaselt antavate ravimite kohta. Sellegi kahtluse on esimese astme kohus kummutanud, refereerides A. Kokarevi ütlusi, mille järgi olevat V.B. i väljanägemisest näha, et ta kasutab aktiivselt sedatiivseid preparaate (kd 1, tl 155).
69.Niisiis on V.B. ütlused loogilised ja veenvad ning haakuvad teiste tõenditega. Kannatanu ütluste põhjal saab lugeda tõendatuks, et A. Hekkurainenile ja A. Kokarevile etteheidetav väljapressimistegu leidis aset viisil, nagu see on kirjas süüdistuses.
70.Siiski tegi maakohus materiaalõigust kohaldades vea, mis tingib KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel esimese astme kohtu otsuse osalise tühistamise. Nimelt kvalifitseeris maakohus A. Hekkuraineni kelmuse (vt käesoleva otsuse p 8) muu hulgas KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, leides, et viidatud punktis sätestatud kvalifitseeriva tunnuse täidab tõik, et A. Hekkurainenit on Viru Maakohtu 16. veebruari 2021 otsusega nr 1-21-1237/5 karistatud KarS § 212 lg 1 järgse kindlustuskelmuse eest. Ringkonnakohus leiab aga, et KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud kvalifitseeritud korduvuse koosseis eeldab seda, et varem on sooritatud KarS 209 lg 1 pärane tegu: viidatud paragrahvi esimeses punktis on kasutatud sõna „kelmus“, mida ei saa samastada kindlustuskelmuse ehk KarS § 212 lg 1 pärase teoga. Kohtupraktikas on selgitatud, et KarS § 2 lg-st 4 tulenev analoogiakeeld ei võimalda viidet kelmuse üldkoosseisule tõlgendada selliselt, et see hõlmab kõiki kelmuse erikoosseise. Selle vastu räägib täiendavalt ka süstemaatiline tõlgendusargument, sest KarS § 280 lg-s 2 on analoogne subsidiaarsusnõue sätestatud viitega KarS §-dele 209–213, st viidatud on nii kelmuse üld- kui erikoosseisudele. (Vt Tallinna Ringkonnakohtu jõustumata otsus nr 1-23-4242/148). Kuna A. Hekkurainenil puudub kehtiv karistus mistahes muu KarS § 209 lg 2 p-s 1 loetletud varavastase kuriteo eest (kd 3, tl 21–22), jääb maakohtu otsus kõnealuse teo kvalifikatsiooni osas jõusse vaid 5. kvalifikatsioonipunktiga seoses ehk A. Hekkurainen tuleb lugeda süüd tunnistatuks KarS § 209 lg 2 p 5 järgi.
71.Kõnesolev eksimus ei muuda maakohtu antud õiguslikku hinnangut A. Hekkuraineni väljapressimisele. Kuna A. Hekkurainen oli enne 17. juunil 2024 V.B. ilt ravimite nõudmist sooritanud 2023. aasta jaanuaris KarS § 209 lg 1 pärase kelmuse, on tema väljapressimistegu käsitatav korduvana KarS § 214 lg 2 p 1 tähenduses. Teisisõnu on A. Hekkuraineni teo puhul tegemist faktilise retsidiiviga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-61-15, p 11.1).
72.A. Hekkuraineni kelmusele antava õigusliku hinnangu muutmine ei tingi talle mõistetud karistuste kergendamist. Nimelt ei ole ei süüdistatava osaline õigeksmõistmine ega süüditunnistamise mahu vähenemine automaatne karistuse kergendamise alus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-21-6603/211, p 24). Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Hekkurainenile kelmuse eest mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus ning 4-aastane
liitvangistus vastab jätkuvalt A. Hekkuraineni süü suurusele ning on kooskõlas kohtupraktikaga. See karistus arvestab ka võimalusega mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma.
73.Kriminaalkolleegium nõustub A. Hekkuraineni kaitsja ja prokuratuuriga selles, et maakohus on menetluskulude väljamõistmisel eksinud, rikkudes seeläbi kriminaalmenetlusõigust. Tõik, et prokuratuur loobus osaliselt – s.o autovargust puudutavas osas – süüdistusest, tingis KrMS § 301 järgi tema õigeksmõistmise. Seetõttu poleks esimese astme kohus tohtinud autovarguse arutamisega seotud osas menetluskulusid A. Hekkurainenilt välja mõista, vaid pidi need jätma riigi kanda (KrMS § 181 lg 1).
74.Autovargust puudutavate menetluskulude osas on ringkonnakohtule esitatud 2 arvutuskäiku. A. Hekkuraineni kaitsja leiab, et autovargust puudutav osa moodustab umbes 30-protsendilise osakaalu kriminaalasja kogumahust, millele vastab 1300 euro suurune õigusabikulu: sellise kalkulatsiooni järgi pidanuks esimese astme kohus mõistma A. Hekkurainenilt 7039,29 euro suuruse menetluskulu asemel riigi kasuks välja 5700 eurot. Prokuratuuri arvutuskäigu järgi tulnuks A. Hekkurainenilt välja mõista mõneti suurem, s.o 5766,15 euro suurune menetluskulu.
75.A. Hekkuraineni kohtueelses menetluses kindlaks määratud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitatavate kulude suuruseks on 739,56 eurot (334,52 + 87,84 + 141,52 + 175,68); kohtumenetluses aga 3986,73 eurot (395,28 + 1179,50 + 43,92 + 720,78 + 1647,25).
76.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri argumentatsiooniga, mille järgi tuleb menetluskulude hüvitamise üle otsustamisel lähtuda muu hulgas asjaolust, et tegemist on kahe ühendatud kohtuasjaga: kriminaalasjas nr 1-24-5218 heideti A. Hekkurainenile ette väljapressimist ning asjas nr 1-24-7547 autovargust, joobes juhtimist ja kelmust. Sellest lähtuvalt tuleb õigusabikulusid eristada – autovargust puudutav osa moodustab esmase kohtuasja mahust ühe kolmandiku, teises ühe neljandiku.
77.A. Hekkuraineni kohtueelse menetluse õigusabikulude suurus on 739,56 eurot. Enne kriminaalasjade ühendamist oli A. Hekkuraineni kohtumenetluse kulu suuruseks 395,28 eurot (kriminaalasi nr 1-24-7547): kuna selles kohtuasjas moodustas autovargust puudutav osa orienteeruvalt ühe kolmandiku, peaks nendest (739,56+395,28) riigi kanda jääma 378,28 eurot. A. Hekkurainenilt tuleb välja mõista 756,56 eurot.
78.Ülejäänud kohtuasja arutamisega seonduva õigusabi kulu suurus on 3591,45 eurot (1179,50 + 43,92 + 720,78 + 1647,25). Pidades silmas seda, et kriminaalasjade ühendamise järel moodustas autovarguse osa süüdistuse kogumahust umbes ühe neljandiku, jääb 897,86 eurot riigi kanda ning 2693,58 eurot tuleb A. Hekkurainenilt välja mõista.
79.Neil kaalutlustel mõistab ringkonnakohus A. Hekkurainenilt riigi kasuks välja 3450,14 euro suuruse riigi õigusabi kulu. Sellele tuleb lisada 2215 euro suurune sundraha ning 101 eurot ekspertiisikulusid (49 + 52) – kokku kuulub temalt välja mõistmisele 5766,14 eurot.
80.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3, § 340 lg-st 1 ning lg 2 p-st 6, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsuse osaliselt, s.o A. Hekkuraineni süüdi tunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, samuti A. Hekkurainenilt välja mõistetud menetluskulude osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab A. Hekkuraineni süüdi KarS § 209 lg 2 p 5 järgi, jättes talle mõistetud üksik- ja liitkaristuse muutmata. Ringkonnakohus mõistab A. Hekkurainenilt välja 5766,14 euro suuruse menetluskulu. A. Hekkuraineni kaitsja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele, ülejäänud apellatsioonid jäävad rahuldamata.
82.Ehkki A. Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat S. Sillar taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist, ei ole apellatsioonile menetluskulude nimekirja lisatud. Seda ei ole esitatud ka ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellekohase taotluse rahuldamata.
83.A. Kokarevi kaitsja vandeadvokaat A. Sirendi taotleb kohtuotsusega tutvumise, analüüsi ja kohtuistungi protokollides kajastatu võrdluse, samuti apellatsiooni koostamise ja esitamise eest tasu 324 eurot, millele lisandub 77,76 euro suurune käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud. Kuna A. Kokarevi kaitsja apellatsiooni ringkonnakohtus edu ei saatnud ning A. Kokarevi suhtes jäi kohtuotsus muutmata, tuleb see apellatsioonimenetluse kulu A. Kokarevilt riigi kasuks välja mõista. A. Kokarev peab selle raha ära maksma 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.