Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-58-15 19. juuni 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Avo Kangro süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-1141 Avo Kangro kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Sirle Melk 20. mai 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsus Avo Kangro süüditunnistamises KarS § 201 lg 1 järgi nelja Dunlop SP Sport MAxx rehvi, tiibvärava automaatika komplekti WG2 ja 2209,59 liitri diislikütuse omastamises ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 18. detsembri 2014. a otsusega tunnistati Avo Kangro süüdi karistusseadustiku § 201 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, mis jäeti KarS § 73 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.
2.A. Kangrot süüdistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et olles ajavahemikul 3. aprillist 1997 kuni
16.märtsini 2009 OÜ Avoterm juhatuse liige ja ajavahemikul 20. juunist 2000 kuni 15. maini 2007 sama ettevõtte osanik, pööras ta novembrist 2006 kuni märtsini 2009 jätkuva teona ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks talle ettevõtte juhatuse liikmena usaldatud OÜ Avoterm vara 1 683 110,70 krooni (107 570,37 euro) väärtuses, s.o suures ulatuses. Täpsemalt heideti A. Kangrole ette järgmist.
2.1.Olles OÜ Avoterm Aqua (kuni 7. juunini 2007 ärinimega OÜ Avoterm Aravete) juhatuse liige ja osanik, korraldas A. Kangro 2006. a novembris OÜ Avoterm Aqua poolt 8. novembri 2006. a arve nr
611117 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm. Arve sisuks oli seadmete rent summas 482 000 krooni (30 805,41 eurot) ning mille alusel tasus OÜ Avoterm A. Kangro korraldusel 8. novembril 2006 pangaülekandega maksekorraldusega nr 174 OÜ Avoterm Aqua arvelduskontole Hansapangas 500 000 krooni (31 955,82 eurot), millest 482 000 krooni (30 805,41 eurot) moodustas tasu seadmete rendi eest. Tegelikkuses OÜ Avoterm mingeid seadmeid OÜ-lt Avoterm Aqua ei rentinud ning nimetatud tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult 482 000 krooni (30 805,41 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks;
2.2.OÜ Avoterm Aqua juhatuse liikme ja osanikuna korraldas A. Kangro ajavahemikul 31. märtsist
31.maini 2007 OÜ Avoterm Aqua poolt 31. märtsil 2007 arve nr 703184 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm. Arve sisuks oli 168 tonni põlevkiviõli müümine OÜ-le Avoterm summas 470 400 krooni (30 064,04 eurot) ning selle alusel tasus OÜ Avoterm A. Kangro korraldusel 31. mail 2007 pangaülekandega OÜ Avoterm Aqua arvelduskontole SEB Pangas 470 400 krooni (30 064,04 eurot). Tegelikkuses OÜ Avoterm Aqua ja OÜ Avoterm vahel müügitehingut ei toimunud ning arvel kirjas olevat põlevkiviõli OÜ Avoterm Aqua üle ei andnud. Eelpoolnimetatud tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult 470 400 krooni (30 064,04 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks;
2.3.OÜ Avoterm Aqua juhatuse liikme ja osanikuna korraldas A. Kangro 30. aprillil 2007 OÜ Avoterm Aqua arve nr 704099 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille sisuks oli Renault S130 kütuseveoki (registreerimismärgiga 119AUS) müümine OÜ-le Avoterm summas 190 000 krooni (12 143,21 eurot). OÜ Avoterm tasus A. Kangro korraldusel 14. juunil 2007 pangaülekandega OÜ Avoterm Aqua arvelduskontole Hansapangas 500 000 krooni (31 955,82 eurot), millest 190 000 krooni (12 143,21 eurot) moodustas tasu nimetatud veoki eest. Kuivõrd aprillis 2007 oli nimetatud kütuseveoki turuväärtus 76 400 krooni (4 882,85 eurot), pööras A. Kangro ebaseaduslikult 113 600 krooni (7 260,36 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks;
2.4.OÜ Avoterm Aqua juhatuse liikmena korraldas A. Kangro ajavahemikul 1. juunist kuni 7. augustini 2007 OÜ Avoterm Aqua 1. juuni 2007 arve nr 706191 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm. Arve sisuks oli muu hulgas Rõngu Aia tänava viie elamu vaheline soojustorustik maksumusega 480 000 krooni (30 677,59 eurot) ning selle arve alusel tasus OÜ Avoterm ajavahemikul 1. juunist kuni 7. augustini 2007 A. Kangro korraldusel OÜ-le Avoterm Aqua tasaarvelduse teel 480 000 krooni (30 677,59 eurot). Tegelikkuses OÜ Avoterm Aqua Tartumaal Rõngu alevikus Aia tänava viie elamu vahelist ega muud soojustorustikku ei ehitanud ja arvel näidatud mahus ei rahastanud. Selle tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult 480 000 krooni (30 677,59 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks;
2.5.Kasutades ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas A. Kangro veebruaris 2008 Keisei Racing OÜ-lt nelja rehvi Dunlop SP Sport Maxx 91 soetamise isiklikeks vajadusteks. Selleks lasi ta koostada Keisei Racing OÜ-l 28. veebruaril 2008 OÜ Avoterm nimele tasumiseks summas 7663,59 krooni
(489,79 eurot) arve-saatelehe nr 20070783, mille alusel OÜ Avoterm tasus 4. märtsil 2008 pangaülekandega A. Kangro korraldusel Keisei Racing OÜ arvelduskontole nr 221029256407 Swedbankis 7663,59 krooni (489,79 eurot). Nimetatud rehve kasutas A. Kangro isiklikes huvides, millega pööras 7663,59 krooni (489,79 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid ebaseaduslikult enda kasuks;
2.6.OÜ Axatem osanikuna korraldas A. Kangro 1. aprillil 2008 äriruumi üürilepingu lisa nr 1 sõlmimise OÜ Avoterm ja OÜ Axatem vahel. Sellega kohustus üürnik, s.o. OÜ Avoterm, alates
1.maist 2008 maksma OÜ-le Axatem Viljandimaal Karksi-Nuias Viljandi mnt 5 OÜ Axatem kinnistul asuvate kontoriruumide eest üüri senise 5000 krooni asemel 12 000 krooni (766,94 eurot) kuus. Eespool nimetatud lepingu lisas märgitud üürihind ei vastanud turuhinnale, ületades seda vähemalt 7000 krooni võrra ühes kuus. Äriruumi üürilepingu lisa nr 1 alusel tasus OÜ Avoterm A. Kangro korraldusel ajavahemikul 19. juunist 2008 kuni 13. märtsini 2009 Swedbanki ja SEB Panga arvelduskontolt OÜ Axatem arvelduskontole Nordea Pangas kokku 10 korral iga kuu 14 160 krooni (koos käibemaksuga), kokku 141 600 krooni, millest vähemalt 82 600 krooni ületas kehtivat üürimäärade turuhinda (15–25 krooni/m2). Kirjeldatud tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult vähemalt 82 600 krooni (5279,10 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid põhjendamatult tasutud üürimaksetena OÜ Axatem kasuks;
2.7.Kasutades ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas A. Kangro aprillis 2008 tiibvärava automaatika komplekti WG2 isiklikes huvides soetamise. Sungate Fence OÜ esitas 6. aprillil 2008 OÜ-le Avoterm arve nr 2080453 summas 7 990 krooni (510,65 eurot). Selle arve alusel tasus OÜ Avoterm 17. aprilli 2008. a pangaülekandega A. Kangro korraldusel Sungate Security/Fence OÜ arvelduskontole 7 990 krooni (510,65 eurot). Tiibvärava automaatika komplekti WG2 kasutas A. Kangro isiklikes huvides, millega pööras 7 990 krooni (510,65 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid enda kasuks;
2.8.Olles OÜ Avoterm vastutavas kasutuses olnud bensiinimootoriga mootorsõidukite BMW X6 (registreerimismärgiga 001 MEX) ja BMW 750I (registreerimismärgiga 455 MLP) kasutaja ametisõitudeks ning tankides AS-ilt Alexela Oil OÜ-le Avoterm väljastatud kütusekaardiga nr 203 – 7084110100012211 bensiini nimetatud sõidukitele, tankis A. Kangro ajavahemikul 11. augustist 2007 kuni 15. detsembrini 2008 AS-i Alexela Oil tanklates sama kaardiga isiklikes huvides diislikütust kokku 2209,59 liitrit, summas 38 857,26 krooni (2483,43 eurot), mille eest OÜ Avoterm tasus AS-ile Alexela Oil. Kirjeldatud tegevusega pööras A. Kangro enda kasuks talle OÜ Avoterm juhatuse liikmena usaldatud vara 38857,26 krooni (2483,43 euro) väärtuses OÜ Avoterm rahalistest vahenditest soetatud diislikütust.
3.Maakohus mõistis A. Kangro õigeks süüdistuse osas, mis puudutas turuhinnast kallimalt ja näiliku tehingu alusel 30. aprillist kuni 14. juunini 2007 Renault S130 kütuseveoki müüki OÜ-lt Avoterm Aqua OÜ-le Avoterm, samuti 2008. ja 2009. aastal turuhinnast oluliselt kallimalt OÜ Avoterm üürimaksete maksmist temaga seotud äriühingule OÜ Axatem, kuivõrd nende tegude toimepanemine ei olnud piisavalt tõendatud. Ülejäänud süüdistuse osas leidis kohus, et süütegude toimepanemine on
üheselt tõendatud.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kangro kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja A. Kangro õigeksmõistmist. Muuhulgas märgitakse apellatsioonis, et tuvastamata on jäetud A. Kangrole süüks arvatud tegude subjektiivne koosseis ehk A. Kangro soov panna need teod toime otsese või kaudse tahtlusega (kriminaaltoimiku 7. köide, tl 134). Alternatiivselt taotles apellant kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel, kuna A. Kangrole süüks arvatavad teod pandi toime 6–8 aastat tagasi. Peale selle taotles kaitsja maakohtus kantud 1/4 õigusabikulude väljamõistmist riigilt seoses A. Kangro osalise õigeksmõistmisega.
5.Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Ringkonnakohtu otsusega tunnistati A. Kangro süüdi KarS § 201 lg 1 järgi nelja Dunlop SP Sport MAxx rehvi, tiibvärava automaatika komplekti WG2 ja 2209,59 liitri diislikütuse omastamises. Teda karistati vangistusega 8 kuuks, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel katseajaga 18 kuud tingimuslikult täitmisele pööramata. Samuti mõisteti Eesti Vabariigilt A. Kangro kasuks välja valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ning esimese astme kohtumenetluses makstud tasu katteks 2172 eurot ja apellatsioonimenetluse makstud tasu katteks 250 eurot. Apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.A. Kangro oli OÜ Avoterm ainuosanik 14. juunini 2007. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 sedastatust ei saa ainuosanik osaühingu arvelt omastamist toime panna. Nimetatust tulenevalt tuleb A. Kangro õigeks mõista süüdistuse punktides, mis puudutavad tehnika renti, põlevkivi ostu OÜ-lt Avoterm Aqua ja Rõngu soojustorustiku rajamisega seotud kulude eest tasumist. Ülejäänud omastamisepisoodide osas puudub A. Kangro õigeksmõistmiseks alus.
5.2.Mõistliku menetlusaja nõuet ei ole rikutud, kuna A. Kangrole esitati kahtlustus alles 3. novembril 2011 ja menetlusega ei ole põhjendamatult viivitatud.
5.3.Kaitsja märgib õigustatult, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või menetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või kriminaalmenetlus lõpetatakse. Kuivõrd maakohus mõistis A. Kangro õigeks kahes talle esitatud kaheksast omastamisepisoodist ja arvestades nende episoodide mahtu ning kaalukust, nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et riigilt tulnuks mõista A. Kangro kasuks välja 25% tema poolt kantud õigusabikuludest. Maakohtule esitatud kuludokumentide kohaselt on A. Kangro tasunud advokaat M. Sikutile õigusabiteenuse osutamise eest kokku 8 688 eurot, mida ringkonnakohus peab mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Seega tuleb A. Kangrole mõista maakohtu menetluses kulutatud õigusabitasude katteks välja 2172 eurot (sh käibemaks). Apellatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabiteenuse eest tuleb aga A. Kangrole välja mõista 250 eurot. Seda põhjusel, et õigeksmõistmine rajanes ainuüksi Riigikohtu asjassepuutuva praktika muutusel, millele on kaitsja apellatsioonis pööranud tähelepanu minimaalselt, piirdudes üksnes otsusele viitamise ning selle tsiteerimisega. Peamine osa apellatsiooni mahust keskendub ülejäänud kolmele episoodile,
kusjuures eeskätt korratakse seal juba maakohtus esitatud kaitseteese ja apellatsioon jäi selles osas tagajärjetuks.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, taotledes A. Kangro õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud kolmes kuriteos. Samuti vaidlustab kaitsja ringkonnakohtu menetluskulude otsustuse. Alternatiivselt taotletakse kriminaalasjas menetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.A. Kangro süü ei ole tõendatud. Otsus on rajatud oletustele. Kohtud ei ole arvestanud asjas esinevate kahtlustega, jättes need süüdistatava kasuks tõlgendamata. Kohtud on pannud süütuse tõendamise koormise lubamatult A. Kangrole, rikkudes sellega süütuse presumptsiooni. Asjas ei ole kogutud mitte ühtegi kindlat tõendit selle kohta, et A. Kangro oleks kasutanud ettevõtte rehve isiklikuks otstarbeks. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et süüdistatav oleks ettevõttele kuuluvat diislikütust kasutanud oma otstarbeks. Üksnes asjaolu, et aastaid hiljem ei ole A. Kangro piisava selgusega suutnud tõendada, milliste transpordivahendite tarbeks konkreetset diislikütust kasutati, ei tähenda, et tema süü omastamise toimepanemises oleks tõendatud. Süütuse tõendamise koormist ei saa panna süüalusele. Nimetatu on aga selgelt väljaloetav ringkonnakohtu ja selle aluseks olevast maakohtu otsuse põhjendustest. Asjas ei ole ümber lükatud A. Kangro selgitusi selle kohta, et tiibvärava automaatika eest tasus ta sularahas ettevõtte kassasse.
6.2.Ühegi süüks arvatud kuriteo puhul ei ole maa- ega ringkonnakohus tuvastanud subjektiivset koosseisu. Selliselt toimides on rikutud põhjendamiskohustust.
6.3.Ringkonnakohtu otsusega mõisteti A. Kangro õigeks veel kolmes kuriteoepisoodis ja seega lõpptulemina suures osas süüdistusest tervikuna. Kaitsja on esitanud nimetatud kuriteoepisoodide osas maakohtule ka muid sisulisi vastuväiteid. Nii on kaitsja väitnud, et omastamise koosseis puudub tingimustes, kus kontserni kuuluva ettevõtte omanik on teinud varakäsutusi tema omandis ja kontrolli all olevate ettevõtete varaga ning omandisuhtest tulenevalt ei saa olla tegemist omastamise koosseisu realiseerumisega. Kassaatori üheks põhiliseks kaitsepositsiooniks on kestvalt olnud samad seisukohad, mida on pidanud õigeks ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 5. detsembri 2014. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14. Seetõttu ei ole sisuliselt õige väita, et ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus on tingitud ainult Riigikohtu praktika muutumisest, mitte aga kaitsja vastavatest seisukohtadest.
6.4.A. Kangro on mõistetud õigeks enamikus kuriteoepisoodides ning süüdistuse tervikmahust (süüdistusakti kohaselt oli A. Kangro kuriteoga tekitatud kahju 1 683 110, 7 krooni ehk 107 570,37 eurot) on ta jäänud süüdi ainult marginaalse 3483,87 euro suuruse summa omastamises, mis moodustab süüdistuse tervikmahust 3,2%. Vastavalt sellele oleks kassaatori arvates pidanud vähenema ka tema kulud õigusabile ja ringkonnakohus oleks pidanud A. Kangro kasuks välja mõistma õigusabikuludest (10 032 eurot) 96,8% ehk siis 9 710,98 eurot.
6.5.Kuna kriminaalmenetlus on A. Kangro suhtes kestnud alates 2009. a augustist, seega enam kui 5,5 aastat, on möödunud menetluse mõistlik aeg ja seetõttu taotlebki kaitsja alternatiivselt (kui
kaitsealuse isiku õigeksmõistmise taotlus jääb rahuldamata) kriminaalasjas menetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel.
7.Kassatsioonile esitatud vastuses märgib prokurör, et kaitsja on peaasjalikult korranud nii maa- kui ka ringkonnakohtus esitatud argumente, mida on kohtud põhjalikult käsitlenud ning millele nad on ammendavalt vastanud. Prokurör palub jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsuse muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
8.Esmalt nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega (ringkonnakohtu otsuse p-d 6-8), et praeguses asjas ei ole sedastatav selline mõistliku menetlusaja riive, mis tingiks KrMS §-s 2742 sätestatud meetme kohaldamist – kriminaalasjas menetluse lõpetamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole olukord menetlusaja mõistlikkuse küsimuses muutunud ka kassatsioonimenetluse ajaks, mil ringkonnakohtu otsuse tegemisest on möödunud umbes 4 kuud.
9.Kassatori teise põhiväite kohaselt on kokkuvõtvalt A. Kangro ette heidetava teo toimepanemine nõuetekohaselt tuvastamata; kohtuotsused rajanevad oletustele; kahtlused on jäetud süüdistatava kasuks tõlgendamata ja süütuse presumptsiooni rikkudes on süü puudumise tõendamise kohustus pandud süüdistatavale. Seda etteheidet vaagides märgib kolleegium järgnevat.
9.1.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites korduvalt tsiteeritud KrMS § 363 lg 5 ei võimalda Riigikohtul enesel asuda tuvastama uusi faktilisi asjaolusid võrreldes maa ja/või ringkonnakohtu poolt tuvastatuga. Küll aga on Riigikohtu pädevuses anda menetlusõiguslik hinnang sellele, kas ja kuivõrd on maa- ja ringkonnakohus nn faktikohtutena põhjendanud enda seisukohti kriminaalasja lahendamiseks
oluliste
faktiliste
asjaolude
tuvastatuks
lugemisel
(vt
nt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-14, p 10).
9.2.Kolleegiumi hinnangul on alusetud kassaatori etteheited, mis puudutavad A. Kangro nende tegude objektiivse koosseisu tuvastatust, milles on ta lõppkokkuvõttes ringkonnakohtu poolt süüdi tunnistatud. Kõnealuste tegude objektiivse koosseisu tuvastamisel ei ole kolleegium hinnangul menetlusõigust rikutud. Nõustuda tuleb ka ringkonnakohtu otsuse p-s 15 märgituga, et kohtupraktika kohaselt ei pea ringkonnakohus vastama apellandi neile väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt juba vastatud ja millega ringkonnakohus nõustub.
9.3.Nõustuda tuleb aga kassaatoriga selles, et kohtud ei ole pidanud vajalikuks eraldi tegeleda A. Kangrole süüksarvatud tegude subjektiivse koosseisu tuvastamise ja selle põhjendamisega. Maakohtu otsuses ei sisaldu selgeid seisukohavõttusid subjektiivse koosseisu tuvastatuse küsimuses. Ringkonnakohtu otsust lugedes võib küll möönda, et apellandi väiteid kummutades on otsuse punktis 21 soovitud avaldada muuhulgas mittenõustumist apellandiga ka süüdistataval tahtluse puudumise osas. Kolleegiumi arvates sellest siiski ei piisa ja seda eriti olukorras, kus subjektiivse koosseisu käsitlemata jätmist on ka otsesõnu apelleeritud. Ühtegi lauset, millest nähtuks A. Kangrole süüks
arvatud tegude subjektiivse koosseisu tuvastatust, ringkonnakohtu otsuses ei sisaldu.
9.4.KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13.jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-148-03, p 10.1; 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-9904, p 10.1; 10. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-92-05, p 7 ja 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-11-49-09, p 9). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Tulenevalt KarS § 12 lg-st 3 peab isiku käitumise subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa normi alla obligatoorselt tuvastama tema teo subjektiivse tunnusena tahtluse või ettevaatamatuse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-10, p 6.4). Kuna KarS § 201 lg 1 realiseerimiseks on isiku käitumise subjektiivses teokoosseisus vaja tuvastada vähemalt kaudne tahtlus objektiivse koosseisu tunnuste osas (KarS § 16 lg 4), pidanuks sellekohased põhjendused sisalduma juba maakohtu otsuses.
9.5.Subjektiivse koosseisu käsitlemata jätmist on maakohtule ette heidetud juba apellatsioonis. Ringkonnakohtu otsuses on jäetud sellele etteheitele põhjendamatult vastamata. Kolleegiumi hinnangul on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 - § 306 lg 1 p 1 mõttes.
10.Ka subjektiivse koosseisu tuvastamine on faktilise asjaolu tuvastamine KrMS § 363 lg 5 mõttes, ja korrates eelnevalt p-s 9.1 märgitut, Riigikohus ise selleks pädev ei ole. Arvestades, et subjektiivse koosseisu käsitlus puudub juba maakohtu otsuses, tuleks KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatu kohaselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtusse. Praeguses asjas oleks see aga ilmselgelt ebaotstarbekas. Seda põhjusel, et ringkonnakohus on objektiivse koosseisu tuvastamise tasandil olulisel määral ja õigesti maakohtu otsust muutnud. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata tagasi ringkonnakohtule tuvastamaks A. Kangrole süüksarvatud tegude subjektiivset koosseisu. II
11.Kassatsioonis leitakse kokkuvõtvalt, et kuna õigeksmõistmiste tulemina on A. Kangrole süüksarvatud kuritegudega tekitatud kahju vähenenud 96,8%, oleks ringkonnakohus pidanud riigilt tema kasuks välja mõistma ka samas (seega 96,8%) ulatuses õigusabikulusid ehk siis 9 710,98 eurot. Õigesti on nenditud ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 26, et kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava
osalisel
õigeksmõistmisel
riigi
kanda
ka
õigeksmõistmise
osale
vastavad
kriminaalmenetluse kulud. Millises ulatuses täpselt jäävad osalisel õigeksmõistmisel kulud riigi kanda – see on kohtu igakordse hindamise küsimus. Nõuet, et kohtukulude riigi kanda jätmisel peaks tagama sellise üks-ühese vastavuse kuriteoga tekitatud kahju vähenemise protsendi ja õigusabi riigilt väljamõistmise protsendi vahel, ei tulene ei seadusest ega kohtupraktikast.
12.Maakohtu otsusega mõisteti A. Kangro osaliselt õigeks, kuid temalt menetluskulude
väljamõistmisel jäeti sellega arvestamata. Apellatsiooni alusel asus ringkonnakohus seda viga parandama. Ringkonnakohus nentis esmalt, et maakohtule esitatud kuludokumentide kohaselt on A. Kangro tasunud kaitsja M. Sikutile õigusabi teenuse osutamise eest kokku 8 688 eurot. Ringkonnakohus pidas seda summat mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Hinnates maakohtu poolse osalise õigeksmõistmise ulatust süüdistuse kogumahust leidis ringkonnakohus, et A. Kangrole tuleb maakohtu menetluses osutatud õigusabi kuludest välja mõista aga 25% - seega koos käibemaksuga 2 172 eurot. Kolleegiumi arvates puudub Riigikohtul õiguslik alus seada kahtluse alla A. Kangrole just selle summa väljamõistmise õigsust.
13.Apellatsioonimenetluses tehtud kulude katteks taotles vandeadvokaat M. Sikut mõista riigilt A. Kangro kasuks välja koos käibemaksuga 1 344 (sh käibemaks) eurot. Ringkonnakohus mõistis selle summa asemel välja 250 eurot. Kohus põhjendas menetluskulude nimetatud summas väljamõistmist sellega, et kaitsja vaidlustas kuus omastamise osategu, millest kolme osas ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni ja mõistis A. Kangro õigeks. Kuivõrd kohtu hinnangul oli osaline õigeksmõistmine tingitud peaasjalikult Riigikohtu vastavast praktikast ja kuna kaitsja kordas muus osas maakohtus esitatud argumente, ei olnud õigustatud kaitsjatasu täies ulatuses hüvitamine.
Ringkonnakohtu
otsuses
ei
sisaldu
viiteid
menetlusseaduse
sätteile,
millest
on
apellatsioonimenetluses tehtud kulude hüvitamise otsustamisel lähtutud. Ringkonnakohtu otsuse p-st 27 võib aru saada ka nii, et ringkonnakohus on sisuliselt ekslikult lähtunud KrMS §-des 181 ja 182 sätestatust, aga oleks pidanud juhinduma KrMS §-st 185. Praeguses asjas tühistas ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse ja tegi seega KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 kannab menetluskulud sellisel juhul riik. Seega oleks riigilt pidanud välja mõistetama kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud. Kuid samas tuleb KrMS § 185 kohaldamisel arvestada KrMS § 175 lg 1 p-ga 1, mis keelab ebamõistliku suurusega menetluskulude väljamõistmise. Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3). A. Kangro kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Kaitsja jäi peamiselt maakohtu menetluses esitatud teeside juurde. Seda arvestades leiab kolleegium kokkuvõtvalt, et kuigi ringkonnakohtu mõttekäigu kõik etapid apellatsioonimenetluses tehtud kulude hüvitamise otsustamisel ei ole nõuetekohaselt jälgitavad, puudub alus väiteks, et ringkonnakohtu kõnealune otsustus oleks ebaseaduslik.
16.Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb ka kassatsioonimenetluse kulu KrMS § 186 lg 1 kohaselt riigi kanda jätta. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A.
Kangrole kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise ja esitamise eest makstud tasu 576 eurot (sh käibemaks). Kolleegium peab seda kassatsioonimenetluses mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja see tuleb A. Kangrole KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada.
17.Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6, tühistab riigikohtu kriminaalkolleegium
Tartu
Ringkonnakohtu
veebruari
2015.
a
otsuse
Avo
Kangro
süüditunnistamises KarS § 201 lg 1 järgi ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.