1-24-3280 Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Janika Kallin Marek Madisoo süüdistuses KarS § 4231, § 424 lg 1, § 274 lg 2 p 3, § 4181 lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 215 lg 3, § 209 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 9, § 201 lg 2 p 1, § 113 lg 1, § 141 lg 1 järgi Harju Maakohtu 16. detsembri 2025. a otsus üldmentluses Kannatanute esindajad advokaadid Paul Keres, Helena Mutso, Karl Kask Diana Helila
ik: 39903254925; elukoht: viibib vahi all Tallinna Vanglas; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht või õppeasutus: XXX; korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati: Viru Maakohtu 04.01.2021.a otsusega KarS § 274 lg 2 p 3, § 329 järgi karistati KarS § 65 lg 2 alusel vangistusega 2 aastat 5 kuud 7 päeva. Karistus kantud 09.06.2023.a. Tõkend: vahistatud Harju Maakohtu 09.02.2024. a määruse alusel. Kahtlustatavana kinnipidamine 19.11-21.11.2023. a, 24.12.2023. a, 07.02-08.02.2024. a. Advokaat Alar Neiland
Tsiviilkostja
Eesti Vabariik Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu
Tühistada Harju Maakohtu 16. detsembri 2025. a kohtuotsus:
1.1.Osas, millega maakohus mõistis kannatanu Ylt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 1680 eurot ning kannatanu D-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 1680 eurot;
Osas, millega maakohus määras hävitada punaste kaantega märkmik (asitõendite pakend 4-3) ning käsitsi kirjutatud märkmed 3-l lehel (asitõendite pakend 5-3). Tühistatud osas teha uus otsus millega:
2.1.Mõista süüdistatav Marek Madisoolt ning tsiviilkostja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) tsiviilhagiga seotud menetluskuludena solidaarselt välja Y kasuks 430,1 eurot ja D kasuks 389,1 eurot.
2.2.Tagastada asitõenditena äravõetud punaste kaantega märkmik (asitõendite pakend 4-3) ning käsitsi kirjutatud märkmed 3-l lehel (asitõendite pakend 5-3) Yle ja Qle. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kannatanute esindajate apellatsioon rahuldada osaliselt. Välja mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks temal apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud 332,55 eurot. Välja mõista Eesti Vabariigilt D kasuks temal apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud 312,2 eurot.
Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 16. detsembri 2025. a otsusega üldmenetluses tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 4231 järgi ja karistati teda vangistusega 8 (kaheksa) kuud. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 424 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 9 (üheksa) kuud. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistati teda vangistusega 8 (kaheksa) kuud. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 215 lg 3 järgi ja karistada teda vangistusega 3 (kolm) aastat. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 1 (üks) aasta. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati teda vangistusega 1 (üks) aasta. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 6 (kuus) kuud. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ja karistati teda vangistusega 3 (kolm) aastat. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 418 1 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 1 (üks) aasta. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 141 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 4 (neli) aastat. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 113 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 15 (viisteist) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 15 (viisteist) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 19.11-21.11.2023. a, 24.12.2023. a, s.o 4 (neli) päeva vangistust karistusaja hulka ja ärakandmata karistuseks loeti 14 (neliteist) aastat 11 (üksteist) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestatakse Marek Madisoo viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 07.02.2024. a. Marek Madisoo suhtes valitud tõkend - vahistamine - jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tõkend tühistatakse. Marek Madisoo suhtes Harju Maakohtu 15.01.2025. a määrusega kohaldatud lisapiirangud: 1) süüdistatava eraldamine täielikult teistest vahistatutest; keeld täielikult: lühi- ja pikaajalisteks kokkusaamisteks; keeld lühiajalisteks väljasõitudeks; keeld lühiajalisteks väljaviimisteks või vabastamiseks – tühistada kohtuotsuse jõustumisel; 2) keeld kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õiguseks - määrati tühistada kohtuotsuse kuulutamisel. 2(15)
Tsiviilhagide osas otsustas maakohus järgnevalt: Kannatanu E poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada TsMS § 440 lg 1 alusel täies ulatuses ning mõista Marek Madisoolt välja E kasuks 1429 eurot, mis tasuda E arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXX, Swedbank AS. Kannatanu Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada TsMS § 440 lg 1 alusel täies ulatuses ning mõista Marek Madisoolt välja Eesti Vabariigi (Politseija Piirivalveameti kaudu) kasuks 600 eurot, mis tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole EE891010220034796011 SEB pank või EE932200221023778606, Swedbank AS. Makse sooritamisel märkida viitenumber: 2800082310 ning selgitus: Politsei- ja Piirivalveametile kahju hüvitamine. Kanntanu Y (Y) esindaja Paul Kerese ning kannatanu D ’i esindajate Karl Kase ja Helena Mutso esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt, s.o rahuldada täielikult Y varalise kahju nõudes ning rahuldada osaliselt Y ja D mittevaralise kahju nõudes ja mõista Marek Madisoolt ning Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt välja järgmised summad: - Y kasuks 3121,71 eurot varalise kahju hüvitamise nõude katteks; - Y kasuks 22 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks; - D kasuks 22 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks. Riigilõiv: Teha hagejale Y ettekirjutus hagilt tasumata jäetud riigilõivu maksmiseks ja mõista Ylt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 1680 eurot. Teha hagejale D ettekirjutus hagilt tasumata jäetud riigilõivu maksmiseks ja mõista D-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 1680 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank EE891010220034796011, Swedbank EE932200221023778606, LHV Pank EE777700771003813400 või Luminor Bank EE701700017001577198. Maksekorraldusse märkida viitenumber 2900078444 ning selgituseks ,,tsiviilhagi riigilõiv kohtuasjas 1-24-3280“. Tsiviilhagiga seotud menetluskulud: KrMS § 381 lg 6, TsMS § 163 lg 1, § 165 lg 3 alusel mõista tsiviilhagiga seotud menetluskulu katteks kannatanute kasuks välja järgnevalt: kannatanu Y kasuks 4512,18 eurot, mis kuulub Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt väljamõistmisele; kannatanu D kasuks 4253,21 eurot, mis kuulub Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt väljamõistmisele; KrMS § 182 lg 4 alusel jätta tsiviilkostja Eesti Vabariigi (Justiits- ja Digiministeeriumi) seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud täielikult tema enda kanda. KrMS § 182 lg 4 alusel mõista Marek Madisoolt välja seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud määratud kaitsjale makstud tasu summas 439,78 eurot. Muude menetluskulude osas maakohus otsustas: KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Marek Madisoolt riigituludesse: sundraha 2,5 palga alammääras – 2215 eurot; määratud kaitsjatele makstud tasu 5697,12 eurot; tunnistajate sõidukulud kogusummas 106,08 eurot; joobeseisundi tuvastamise kulud 123 eurot; tulirelvaekspertiisi kulud 672 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulud 824,94 eurot; DNA-ekspertiiside kulud 5880 euro ulatuses; kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulud 2900 eurot.
3(15)
Kriminaalmenetluse kulud (sh tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud määratud kaitsjale makstud tasu osas) kogusummas 18 857,92 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta DNA-ekspertiiside kulud ülejäänud osas, s.o 5460 euro ulatuses, riigi kanda. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas maakohus mh otsustas: sündmuskoha 27.06.2024 vaatluse käigus ära võetud kaks žiletitera (pakendid 1-3, 2-3), kaks insuliini süstel-peni (pakend 3-3), punaste kaantega märkmik (pakend 4-3), käsitsi kirjutatud märkmed 3-l lehel (pakend 5-3) asuvad hoiul Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonnas aadressil XXX-i ) - kohtuotsuse jõustumisel hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel.
2.Maakohtu otsuse kuulutamise järgselt tegi süüdistatav M. Madisoo 18.12.2025 avalduse apellatsiooniõigusest loobumise kohta. Apellatsioonitähtaja jooksul esitasid maakohtu otsusele apellatsiooni üksnes kannatanute Y ja D esindajad advokaadid Paul Keres, Helena Mutso, Karl Kask. Prokuratuur ning tsiviilkostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.
KANNATANUTE ESINDAJATE APELLATSIOON
3.Apellatsiooni Harju Maakohtu 16.12.2025. a otsusele esitasid kannatanute esindajad, kes paluvad: 1) tühistada Harju Maakohtu 16.12.2025 otsus osas, millega jäeti kannatanute menetluskulud osaliselt kannatanute endi kanda ja riigilõiv tsiviilkostjatelt kannatanute kasuks välja mõistmata; 2) tühistada Harju Maakohtu 16.12.2025 otsus osas, milles see näeb ette 27.06.2024 sündmuskoha vaatluse käigus ära võetud F punaste kaantega märkmiku (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmete (pakend 5-3) hävitamise KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel; 3) teha uus otsus, millega mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt Y kasuks välja tema esindajale makstud tasu 26 895,08 (koos käibemaksuga); 4) teha uus otsus, millega mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt D kasuks välja tema esindajatele makstud tasu 32 453 (koos käibemaksuga); 5) teha uus otsus, millega mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt Y kasuks välja riigilõiv summas 1680 eurot; 6) teha uus otsus, millega mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt D kasuks välja riigilõiv summas 1680 eurot; 7) teha uus otsus, millega tagastatakse 27.06.2024 sündmuskoha vaatluse käigus ära võetud F punaste kaantega märkmik (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmed (pakend 5-3) KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Yle ja Qle; 8) jätta kannatanute apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud solidaarselt Marek Madisoo ja Eesti Vabariigi (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) kanda.
4.Kannatanute esindajad leiavad, et nende ajakulu on mõistlik ja põhjendatud. Maakohus on oma otsuse lk-l 44 leidnud, et menetluskulud, mis puudutavad tsiviilhagi koostamist, kohtuistungiteks ettevalmistamist jms on kannatanute esindajate poolt ülepaisutatud. Kohus hindas põhjendatuks ja mõistlikuks menetluskuluks eelnimetatud tegevuste osas Y puhul 70 % ja D puhul 65 % tegelikult kantud kuludest. Kuna otsuses ei ole põhjendatud, milliste tööde tegemiseks tehtud kulud olid kohtu hinnangul ülepaisutatud ja miks, ei ole võimalik kulude vajalikkust täpsustavalt argumenteerida. Otsuse lk-l 44 on toodud on vaid kaks näidet väidetavalt üleliigsest ajakulust.
4.1.Esiteks, 06.03.2025 kohtuistungiks ettevalmistumise kulu on 2 tundi. Kannatanud ei nõustu kohtu argumentatsiooniga, et istungil lausutud lausete arvust või sõnavõttude pikkusest on võimalik järeldada, kas istungiks ettevalmistumise aeg on põhjendatud või mitte. Advokaadist esindajal on seadusest tulenev kohustus kujundada põhjalik ja kliendi huve parimal viisil kaitsev positsioon küsimustes, mis ühel või teisel hetkel menetluses niikuinii kerkivad. Kohus on jätnud menetluskulusid vähendades arvestamata ja otsuses põhjendamata, et selline valmisolek ei teki
4(15)
iseenesest, vaid eeldab põhjalikku ettevalmistust ja seda sõltumata sellest, kui suur osa sellest ettevalmistusest konkreetselt istungil lõpuks nähtavalt realiseerub. Istungiks ettevalmistamine (eriti esimeseks üldmenetluse istungiks nagu seda oli 06.03.2025 istung) on seega vältimatult vajalik kliendi õiguste kaitseks ja on tavapärane osa esindaja kohustuste täitmisest. See kehtib nii 06.03.2025 kui ka teiste menetluses peetud istungite kohta. Silmas tuleb pidada, et mitte ühegi eelseisva kohtuistungi kulg ei ole kunagi täpselt ette prognoositav.
4.2.Teiseks on põhjendamatuks peetud kannatanute esindajate 09.01.2025 ja 10.01.2025 analüüsi seoses mittevaralise kahju pärimise küsimusega. Kannatanute esindajad analüüsisid õiguslikku olukorda seoses tapetule endile tekitatud mittevaralise kahju hüvitise pärimisega. Kuigi esialgne tsiviilhagi oli prokuratuurile selleks ajaks tõepoolest juba esitatud, ei olnud Harju Maakohus tsiviilhagi veel menetlusse võtnud. Seejuures ei ole õige väide, et kannatanute esindajate töö oli üksteist dubleeriv, vaid konkreetselt oli ära jagatud, kes mida otsib ja kes kellega nõude teemal suhtleb. Tegemist oli seega kuluga selgitamaks välja kannatanute täiendavaid nõudeid ja nende esitamise perspektiivikust ning oli seega igati vajalik kannatanute õiguste kaitseks.
4.3.Muus osas kohus kannatanute esindajate aja- ja menetluskulu põhjendamatuks lugemist ei selgita. Kannatanute esindajad jäävad seisukohale, et esitatud arved ja tööde nimekirjad kajastavad üksnes toiminguid, mis olid vältimatult vajalikud kannatanute õiguste efektiivseks kaitseks selles pretsedenditus ja juriidiliselt keerukas vaidluses. Tööd olid suunatud kannatanute õigusliku olukorra väljaselgitamisele, tõendite kogumisele, tugeva ja argumenteeritud tsiviilhagi koostamisele ning kannatanute huvide parimale kaitsmisele. Need tegevused olid otseselt vajalikud süüdistatava ja eelkõige Eesti Vabariigi vastutuse tuvastamiseks ja kannatanutele tekkinud kahju hüvitamise nõude edukaks esitamiseks.
4.4.Niisamuti leidis kohus lk-l 44, et ülepaisutatud on aeg, mis kulus tsiviilhagi täiendamisele pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Kohus selgitas, et enamik asjaoludest olid teada juba esialgse tsiviilhagi koostamisel ja pidas tsiviilhagi täiendamiseks kulunud tegelikust ajast põhjendatuks üksnes 35 %. Selline seisukoht on põhjendamatu ja jätab tähelepanuta kohtueelses menetluses ja kohtu eelmenetluses tegelikult toimunu. Esialgne tsiviilhagi esitatakse kohtueelse menetluse lõpuks teadaoleva info põhjal, s.t kriminaaltoimiku põhjal. Käesolevas asjas keeldus prokuratuur kannatanute tsiviilhagi ja Eesti Vabariigi vastutust aga üldse menetlemast. Nagu kohus ka ise oma otsuse lk-l 32 sissejuhatavalt selgitab, jättis Põhja ringkonnaprokuratuur kannatanute esindajate taotluse kaasata Eesti Vabariik tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse (korduvalt) rahuldamata. Sellega jäeti (korduvalt) rahuldamata ka kannatanute taotlused koguda asjas justnimelt tsiviilhagi lahendamiseks olulisi tõendeid. Alles Harju Maakohtu 15.01.2025 määrusega kaasati kriminaalasja Eesti Vabariik, pärast mida oli kannatanutel võimalik hakata tsiviilhagi jaoks (ka kohtu abil) tõendeid koguma.
4.5.Kannatanute esindajad on Tallinna Vanglas tõendamist leidnud rikkumisi argumenteerinud täiendatud tsiviilhagi ptk-s 2. Selles peatükis on kokku 125 viidet kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest omakorda vaid 19 viidet on juba kriminaaltoimikus olemas olnud tõendile. Kõik ülejäänud viited tuginevad seega tõenditele, mis kannatanutel esialgse tsiviilhagi koostamisel puudusid. Täiendatud tsiviilhagi ptks-s 2 viidatud tõenditest olid esialgse tsiviilhagi koostamisel (s.t kriminaaltoimikus) olemas järgmised tõendid: • M. Madisoo kohtueelses menetluses antud ütlused; • 27.09.2024 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 1/11; • 28.11.2024 M. Madisoo karistusregistri väljavõte; • 04.03.2024 ja 17.04.2024 M. Madisoo pöördumised Tallinna Vanglale; • Tallinna Vangla kamber R4-01 stentofoni logifail; • 05.07.2024 Tallinna Vangla
5(15)
ekspertiisimäärus; • MM kohtueelses menetluses antud ütlused; • Osaline väljavõte M. Madisoo haigusjuhtudest. Seevastu ülejäänud ptk-s 2 viidatud tõendid puudusid esialgse tsiviilhagi koostamisel. See on ka loogiline, sest nagu varasemalt selgitatud, oli kohtueelses menetluses prokuröri fookus suunatud rangelt M. Madisoo süüküsimuse lahendamisele ning Eesti Vabariigi vastu esitatud tsiviilhagi menetlemisest ja sellega seotud tõendite kogumisest prokurör keeldus. Just seetõttu oli kannatanutel alles pärast Harju Maakohtu 15.01.2025 määrust võimalik hakata koguma tõendeid, millele tugineb täiendatud tsiviilhagi ptk-s 2 toodud (ja edukaks osutunud) argumentatsiooni tuumik: • 08.05.2024 ja 17.05.2024 ettekanded M. Madisoo agressiivsest käitumisest Tallinna Vanglas; • 20.05.2024, 22.05.2024 ja 21.06.2024 kirjavahetused Tallinna Vangla töötajate vahel; • 18.06.2024 kambri R401 läbiotsimisakt; • R4-01 kambri läbiotsimiste graafik; • 02.07.2024 Tallinna Vangla juhtumianalüüs; • 01.07.2024 F surma ankeet; • 21.06.2024 valveleht; • Valveplaani I osa_21.06.2024 (öine); • 26.06.2024 LL e-kirja manus „Vang M. Madisoo taustaandmed“; • 25.05.2020, 25.11.2020, 13.08.2021, 15.10.2021 ja 21.12.2022 M. Madisoo suhtes koostatud julgeolekuabinõu käskkirjad; • Täielik väljavõte M. Madisoo haigusjuhtudest; • Tunnistajate AA, KV, SM, SK, YK, KS, MK ja TS ütlused seoses vangla tegematajätmiste ja töökorraldusega; • Videovalve salvestis 21.06.2024 R4-01 kambris toimunud ravimite jagamisest; • Videovalve salvestised 21.-22.06.2024 R4-01 kambri valvepiirkonna kontrollringidest; • Kinni peetavate isikute paigutamiste kord Tallinna Vanglas. Seega ei ole õige Harju Maakohtu põhjendus, et enamik täiendatud tsiviilhagis toodud asjaoludest olid teada juba esialgse tsiviilhagi koostamisel. Esialgse tsiviilhagi esitamisel puudus kannatanutel igasugune ligipääs täiendatud tsiviilhagis toodud asjaoludele ja tõenditele. Täiendatud tsiviilhagi rajanebki eeskätt tsiviilkostjalt saadud dokumentaalsetele tõenditele ja kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate (eelkõige vangla töötajate) ütlustele. Seejuures olgugi, et osad tunnistajad kuulati üle juba kohtueelses menetluses, tehti seda siiski üksnes seoses M. Madisoo süüküsimusega. Tsiviilhagi tõendamiseks vajalikke ütlusi kohtueelses menetluses ei kogutud. Seega jäävad kannatanute esindajad seisukohale, et nende tehtud tööd ja kantud ajakulu oli põhjendatud ja vajalik. Võrdluseks väärib märkimist, et Eesti Vabariigi kaks esindajat taotlesid menetluskulude hüvitamist 260,6 töötunni ulatuses, samal ajal kui kannatanute esindajad taotlesid menetluskulude hüvitamist 260,4 töötunni ulatuses. Seega on kannatanute ja tsiviilkostja II esindajate ajakulu olnud menetluses põhimõtteliselt sama, mis kinnitab, et tegemist oli tõepoolest keeruka ja aeganõudva vaidlusega ning kannatanute esindajate ajakulu ei olnud ülepaisutatud.
4.6.Tsiviilhagi esitamisel lasub hagejal kogu tõendamiskoormis. See tähendab, et hageja esindajad peavad nullist üles ehitama kogu hagi: sõnastama faktilised asjaolud, koguma ja analüüsima tõendeid, koostama õigusliku argumentatsiooni ning esitama kohtule tõendatud ja põhjendatud hagi. Kostja ja tema esindajad on seevastu nö reageerivas positsioonis, s.t nende peamine ülesanne on vastata hageja juba esitatud väidetele ja vajadusel neid ümber lükata. Hageja proaktiivne roll on olemuslikult ajamahukam kui kostja reaktiivne roll, rääkimata sellest, et riik palkas end esindama tunnustatud advokaadid advokaadibüroost SORAINEN. Seega ei olnud ka riigi jaoks tegemist rutiinse vaidlusega. Asjaolu, et praegusel juhul on kannatanute esindajate ajakulu võrdne kostja esindajate ajakuluga, näitab, et kannatanute esindajad tegutsesid efektiivselt, sest isegi vastaspoolel kulus hagile reageerivas rollis vaidlusele täpselt sama palju aega.
4.7.Kannatanute esindajate tööpanuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka käesoleva kohtuasja erandlike asjaoludega. Kui üldjuhul saab kannatanu eeldada, et kohtule süüdistuse esitanud riikliku süüdistaja ja kannatanu tegevus on samasuunaline, s.t. suunatud kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamisele, siis praegusel juhul olid riikliku süüdistaja ja kannatanute seisukohad konfliktis. Praeguses kriminaalasjas on tsiviilkostjaks Eesti Vabariik, seega tekib siin potentsiaalne huvide konflikt, mis kohtueelses menetluses ka realiseerus, kui prokurör keeldus korduvalt (ja
6(15)
alusetult) riigi kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana kaasamisest ja tsiviilhagi tõendamiseks vajalike tõendite kogumisest. Riikliku süüdistaja toe täielik puudumine rõhutab kannatanute vajadust realiseerida täiel määral oma PS § 24 tulenevat õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. See omakorda võimaldab mõista menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust (vt selle kohta ka allpool). Eelnevat arvestades tuleb põhjendatuks lugeda kogu kannatanute esindajate tehtud tööd ja seda kokku 260,4 tunni ulatuses. Kannatanutele tuleb hüvitada nende kantud menetluskulud täies ulatuses.
5.Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 163 lg-st 1 ning jaotas põhjendatuks loetud menetluskulud rangelt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Selline mehaaniline lähenemine ei arvesta aga käesoleva menetluse asjaolude, sisu ja eesmärgiga. Käimasolevas kriminaalasjas kujunes keskseks vaidlusesemeks kannatanute nõue riigi vastu. Kuna M. Madisoo tunnistas ennast talle etteheidetud tegudes süüdi ja võttis õigeks ka kannatanute esitatud tsiviilhagi, on menetluse fookuses olnud eeskätt Tallinna Vangla (riigi) vastutuse uurimine F tapmisel. Kuigi Tallinna Vangla on olnud algusest peale sügavalt veendunud, et nendel puudub igasugune vastutus vanglas toime pandud tapmise osas, nõustus ka Harju Maakohus, et surma põhjustamiseni viis mh Tallinna Vanglas valitsev korralagedus. Jättes aga enam kui 4/5 kannatanute kantud õigusabikuludest kannatanute endi kanda, on kohus loonud olukorra, kus kannatanud, olles saavutanud põhimõttelise ja oma sisult pretsedenditu võidu riigi üle, peavad selle eest nüüd menetluskulude näol ebaproportsionaalselt suurt hinda maksma. Selline olukord riivab ebaproportionaalselt kannatanute õigust pöörduda kohtusse, sest sellistes õiguslikult keerukates asjades on õiguste kaitse ilma advokaadi abi kasutamata sisuliselt võimatu (vt RKKKo 1-21-8803, p 31; RKTKo 2-19-2709, p 11). Riigikohus on mittevaraliste nõuete kontekstis selgitanud, et mittevaraliste nõuete puhul ei ole võimalik hinnata nõuete rahuldamise täpset ulatust, nagu seda saab teha rahalise nõude puhul. Seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulusid jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TsMS § 163 lg 1 järgi ja arvesse tuleb võtta hoopis kohtusse pöördumise eesmärgi saavutamist. Nii selgitas Riigikohus, et kui hageja täitis suures osas oma kohtusse pöördumise eesmärgist, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses. Kui hageja menetluskulud jäävad niisuguses olukorras täielikult või suuremas osas hoopis tema enda kanda, asetatakse hagejale sellega märkimisväärne rahaline koormus, mis muudab tema õiguste kohtuliku kaitse osaliselt illusoorseks ja võib heidutada oma rikutud õigustele kaitset otsimast. (RKTKo 2-19-2709, p-d 11 ja 14) Kannatanute esindajate hinnangul on samasugusest loogikast põhjendatud lähtuda ka käesoleval juhul. Nõudes mittevaralise kahju hüvitist pereliikme kaotamise eest, eriti kui lähedane on tapetud niivõrd tavapäratul ja rängal viisil, on sisuliselt võimatu prognoosida, kui suureks peab kohus kannatanutele tekitatud mittevaralist kahju. Seda eriti olukorras, kus puudub kriminaalasja asjaoludega võrdväärne varasem kohtupraktika. Kuna mittevaralise kahju ulatust ei ole võimalik objektiivselt mõõta ja inimelule hinnasildi riputamine on võimatu, on menetluskulude jaotamisel mõistlik hinnata mh kohtusse pöördumise eesmärgi täitmist. Kannatanute esindajate töömaht ja kannatanute kantud õigusabikulud ei olnud sõltuvuses hagis nõutud mittevaralise kahju summast, vaid kogu töö mahu tingis riigi vastutuse tõendamise keerukus. Seda tuleb arvesse võtta ka menetluskulude hüvitamisel. Arvestades eeltoodut on kannatanud seisukohal, et menetluskulude niivõrd suures ulatuses kannatanute endi kanda jätmine ei ole põhjendatud ning toob kaasa ebaõiglase lahendi. Kannatanud, olles saavutanud põhimõttelise ja pretsedenditu võidu riigi üle, peavad selle eest ebaproportsionaalselt suurt rahalist hinda maksma. Selline lahend pärsib isikute valmidust oma õigusi riigi vastu maksma panna, karistab kannatanuid õig(l)use otsimise eest keerulises kohtuvaidluses ja on vastuolus õiguskaitse kättesaadavuse põhimõttega. Seetõttu on kannatanud seisukohal, et käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvesse võttes tulnuks kannatanute menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt tsiviilkostjate kanda.
7(15)
6.Kohtuotsuse p-s 15 muutis kohus oma varasemat seisukohta ning leidis, et kannatanute tsiviilhagidelt tulnuks tasuda riigilõiv summas 1680 eurot kummagi kannatanu kohta. Seetõttu mõistis kohus TsMS § 179 lg 1 ja RLS § 16 alusel kannatanutelt tasumata riigilõivu välja. Kannatanud ei vaidlusta kohtu sellekohast otsustust. Samas rikkus kohus menetlusnorme, jättes riigilõivu tsiviilkostjatelt kannatanute kasuks välja mõistmata. KrMS § 175 otseselt ei loetle tsiviilhagilt tasutud riigilõivu menetlusosalise menetluskuluna. Küll aga sätestab § 175 lg 1, et menetluskuluks on lisaks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasule ka muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud kriminaalmenetlusega. Selliseks kuluks tuleb kannatanute arvates lugeda ka riigilõivu, kuna riigilõivu tasumine on tsiviilhagi menetlemise eeldus ja seega vältimatu kulu (KrMS § 2962 lg 1 p 3). Seega tuleks ka KrMS § 182 lg-t 2 ja 3 tõlgendada selliselt, et „tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud“ hõlmavad ka riigilõivu. Kui kohus sellise tõlgendusega ei nõustu, siis võib järeldada, et KrMS § 182 riigilõivu hüvitamist tsiviilhagi osalise või täieliku rahuldamise korral ei reguleeri. Samas ei ole KrMS § 182 ammendav (RKKKo 1-21-8803, p 31) ning sellisel juhul tuleb TsMS § 381 lg-st 6 juhindudes lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. TsMS § 138 lg 2 ja § 162 lg 1 kohaselt tuleb riigilõiv asja läbivaatamise kuluna kanda poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Seega järeldub, et kui kohus määras, et tsiviilhagidelt tuli tasuda riigilõiv ja mõistis tasumata riigilõivu kannatanutelt välja, pidi kohus samas tegema KrMS § 182 lg 3 kohaselt lahendi, millega mõistab tasutud riigilõivu välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. Vastava otsuse tegemata jätmine kujutab olulist menetlusnormi rikkumist, mis on ringkonnakohtus kõrvaldatav.
7.Kannatanute esindajad leivad, et Fle kuulunud märkmik ja märkmed tuleb tagastada Yle ja Qle. Harju Maakohtu otsuse kohaselt tuleb 27.06.2024 toimunud sündmuskoha vaatluse käigus ära võetud F punaste kaantega märkmik (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmed (pakend 5-3) kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Kannatanud on seisukohal, et kõnealused esemed tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada F pärijatele, s.o Yle ja Qle. KrMS § 126 lg 3 p 2 sätestab, et asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse kohtuotsusega selle omanikule või seaduslikule valdajale (vt RKKKo 3-1-1-103-15, p 9). Puudub vaidlus, et punaste kaantega märkmik ja käsitsi kirjutatud märkmed kuulusid Fle. Samuti puudub vaidlus, et F pärijad on kannatanud Y ja Q (vt tsiviilhagi lisa 6.1 pärimistunnistus). Kuna pärandi avanemise ja vastuvõtmisega läks pärand – sh Fle kuulnud märkmik ja märkmed – üle pärijatele, kuuluvad eelnimetatud esemed seega Yle ja Qle (PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1, AÕS § 68). Kuna kõnealuse märkmiku ja märkmete omanikud on teada ning need omavad perekonna jaoks olulist emotsionaalset väärtust, paluvad kannatanud, et need tagastataks KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel F pärijatele Yle ja Qle. Esemete hävitamine on vastuolus kehtiva õiguse ja kohtupraktikaga. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS JA APELLATSIOONIVASTUSED
8.Tsiviilkostja (Eesti Vabariik Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) ei nõustu kannatanute apellatsiooniga kohtumenetluse kulude osas ja palub apellatsioonkaebus selles osas jätta rahuldamata. Kannatanud taotlevad kantud menetluskulude täies ulatuses hüvitamist, pidades põhjendamatuks, et osa esindajate märgitud aega jäeti arvesse võtmata menetluskulude väljamõistmisel ja et menetluskulud mõisteti välja võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (p-d 21 ja 30). Nende hinnangul oli menetluse fookus Tallinna Vangla vastutuse uurimine ning et menetluskulusid ei ole jagatud kõiki asjaolusid arvestades nagu KrMS § 182 lg 3 nõuab (apellatsiooni p-d 6, 21, 22, 24). Tsiviilkostja II ei nõustu eeltooduga ning peab põhjendatuks maakohtu seisukohti.
8(15)
8.1.Praegusel juhul taotles kumbki kannatanu mittevaralise kahju hüvitist 95 000 eurot, kuid välja mõisteti kummalegi 22 000 eurot. Varalise kahju hüvitamise nõue 3121,71 eurot rahuldati täielikult. Seega oli kogunõue 193 121,71 eurot, millest kohus rahuldas kokku 47 121,71 eurot, s.o ca 24% ulatuses esialgsest nõudest. Riigikohtu praktikas on leitud, et kui mittevaraliste nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses (RKTK 2-19-2709, p 11). Seetõttu praegusel juhul oleks ka Riigikohtu praktika valguses põhjendamatu menetluskulude täielik väljamõistmine kostjatelt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et vaatamata hagi rahuldamise väikesele osale jättis kohus täielikult tsiviilkostja kanda tema enda menetluskulu, mis oli samas suurusjärgus kannatanute menetluskuluga. Kohus leidis KrMS § 182 lg-le 4 tuginedes, et selle kannatanutelt väljamõistmine oleks nende suhtes äärmiselt ebaõiglane (otsuse lk 46). Seega, kohus küll mõistis kannatanute menetluskulu kostjatelt välja võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1; otsuse lk 45), kuid kõigi menetluskulude jagamisel arvestas ka väga suure rõhuga ebaõigluse ja ebamõistliku menetluskulude jaotuse keeldu (KrMS § 183 lg 4). Kui kohus oleks jaganud kõik menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, pidanuks ta suurema osa tsiviilkostja menetluskuludest kannatanutelt välja mõistma. Seega ei pea paika apellantide väide, et kohus on lähtunud menetluskulude mehaaniliselt võrdeliselt jagamisest. Vastupidi – kohus jättis väga suure osa menetluskuludest kostja kanda, kuigi hagi rahuldati väikeses ulatuses.
8.2.Apellantide esindajad viitavad Riigikohtu otsusele, väites, et sellest lahendist tulenevalt on kohtul igal juhul kohustus arvestada hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval ka muid asjaolusid (apellatsiooni p 25; viide RKTKo 2-19-2709, p 11). Apellantide esindajad viitavad kohtupraktikale moonutatult. Viidatud lahendis on käsitletud asjaolusid, mida kohus võib arvesse võtta, mitte ilmtingimata ei pea arvesse võtma. Praeguses asjas maakohus arvestaski erinevaid asjaolusid ega jaganud kõiki menetluskulusid võrdeliselt nõuete rahuldamise ja rahuldamata jätmise ulatusega.
8.3.Apellandid väidavad, et nõude peamine eesmärk oli tuvastada riigi vastutus (apellatsiooni p 32). Arvestades seda, et kannatanud esitasid pretsedentidult suure mittevaralise kahju hüvitise nõude, ei ole eeltoodu usutav – riigi vastutuse tuvastamine pidi olema eelduseks ulatusliku kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Professionaalsete esindajate kasutamisel pidi apellantidele olema ka mõistetav, et mittevaralise kahjunõude suurus oli ülepaisutatud, ühtlasi see, et nõude (osaliselt) rahuldamata jätmise korral võivad ka vastaspoole kohtukulud nende kanda jääda. Arvestades seda, et apellandid ei vaidlusta maakohtu otsust mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas, möönavad nad ilmselt ka ise, et nõue oli kohtupraktikat arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt ka kohtupraktika käsitlust otsuse lk 36). Samas sõltub vastaspoole ehk kostja taktika menetluses üldjuhul ka esitatud nõude suurusest – juhul kui on võimalik väga suure nõude rahuldamine, kasutatakse oma seisukoha maksmapanekuks enam ressursse. Seega tingis apellantide ülepaisutatud nõue ka tsiviilkostja taktika menetluses ning seetõttu olid menetluskulud kokku suured. Senise kohtupraktikaga rohkem kooskõlas olev nõue oleks tõenäoliselt viinud ka kompromissläbirääkimisteni ja võimalik kompromiss oleks kokku hoidnud oluliselt mõlema poolte kulusid. Kokkuvõttes, senise kohtupraktika valguses kordades suurema nõude esitamine oli professionaalsete ja põhjalikku eeltööd teinud esindajate teadlik valik, mistõttu olid nad kindlasti teadlikud ka riskist, et kohus ei puugi seda rahuldada ning seetõttu ka menetluskulusid täies ulatuses hüvitada. Sellise teadliku riski võtmise korral on õiglane, et riski realiseerumise tagajärjed (antud juhul menetluskulud) jäävad osaliselt ka riski võtja kanda. Apellandid (või nende esindajad) ise valisid endale kulukama kohtumenetluse liigi. Apellandid on välja toonud, et alles menetlusosalisena Eesti Vabariigi kaasamise järel 15.01.2025 osutus
9(15)
võimalikuks tõendeid koguma asuda. Samuti märgivad nad, et neil lasus tsiviilhagi esitamisel tõendamiskoormis. Nende hinnangul on käesolevas kohtuasjas erandlikeks asjaoludeks, et riikliku süüdistaja ja kannatanute seisukohad olid konfliktis. Kannatanud heidavad ette, et prokurör üritas neid suunata nõudeid esitama halduskohtusse. Nende hinnangul olid kannatanute esindamiseks tehtud tööd seotud eelkõige vanglas toime pandud rikkumiste ja riigi vastutuse tuvastamisega. Tsiviilkostja nõustub, et käesolev kohtuasi oli erandlik, sest kriminaalmenetluses lahendati riigivastutuse küsimust. Seetõttu on tsiviilkostja ka seisukohal, et kui kannatanud oleksid lähtunud soovitusest pöörduda nõuetega halduskohtusse, kus reeglina lahendatakse avalik-õiguslikus suhtes riigi tekitatud kahju küsimusi, oleksid apellantidel olnud lihtsam ja ilmselt ka vähem kulukas oma õigusi maksma panna. Erinevalt tsiviilasja lahendamisest kehtib halduskohtumenetluses uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4). Seega oleks riigivastutuse küsimusega halduskohtusse kaebusega pöördumisel lasunud kohtul kohustus välja selgitada asja lahendamiseks olulised asjaolud. Seega oleksid esindajad pidanud asjaolusid välja selgitama vähemal määral ja see oleks võimaldanud kulusid väiksemana hoida.
8.4.Kostja esindajad leiavad, et riigilõiv jäeti õiguspäraselt kannatanute kanda. Riigilõivu osas ei ole tõendatud, et kannatanud oleks maakohtu otsusega ette kirjutatud riigilõivu tasunud, mistõttu selle väljamõistmine oleks alusetu. Juhul kui kannatanud on siiski riigilõivu tasunud, on tsiviilkostja järgmisel seisukohal. KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Riigilõivu tuleb käsitleda osana menetluskuludest. Kohus ei ole küll kohtuotsuse menetluskulude peatükis (al lk 42) käsitlenud riigilõivu jaotust, kuid kohus on otsusega selgelt kohustanud just kannatanuid riigilõivu tasuma (lk 41; resolutsiooni riigilõivu osa). Kuna kohus ei ole menetluskulude osas määranud riigilõivu kulu hüvitamise kohustust ühelegi teisele menetlusosalisele, on ilmne, et kohus jättis menetluskulude määramisel riigilõivu kulu kannatanute endi kanda. Seega oli riigilõivu kannatanute kanda jätmine osaks kõigi menetluskulude jaotusest. Vaatamata nõuete rahuldamisele vähem kui veerandi ulatuses jättis kohus valdava osa menetluskuludest kostjate kanda, kuna pidas seda õiglaseks. Eeltoodut arvestades ei ole riigilõivu kannatanute kanda jätmine vastuolus KrMS § 182 lg-tega 3 ega 4.
8.5.Apellandid taotlevad F märkmiku ja käsitsi kirjutatud märkmete hävitamise asemel tagastamist endale kui F pärijatele. Tsiviilkostja ei vaidlusta neid apellantide seisukohti.
9.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonivastuses prokuratuur ei nõustu kannatanute esindajate kaebusega ning palub jätta see rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokuratuur ei vaidle vastu F märkmiku tagastamisele kannatanutele.
10.Ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitasid kannatanute esindajad oma apellatsiooni täiendavaid õiguslikke seisukohti, millistele on lisatud maksekorraldused, mis tõendavad riigilõivu tasumist pärast Harju Maakohtu otsuse kuulutamist. Sellega on tõendatud, et kannatanud on neile maakohtu otsusega ette kirjutatud riigilõivu tasunud, mistõttu kannatanute arvates selle väljamõistmine tsiviilkostjatelt on põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
11.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kannatanute esindajate apellatsioonis toodud väidete ja põhjendustega ning prokuratuuri ja tsiviilkostja apellatsioonivastusega, leiab, et apellatsiooni argumendid menetluskulude väljamõistmise ja jaotamise osas jäävad suures osas
10(15)
edutuks. Siiski väärivad tähelepanu kannatanute esindajate argumendid seoses riigilõivu tasumisega ning apellatsioonitaotlus asitõendi suhtes võetavate meetmete osas.
12.Apellantide põhitaotluseks on hüvitada kannatanutele kriminaalasjas tekkinud menetluskulud taotletud ulatuses täielikult. Ringkonnakohus vastuseks kannatanute esindajate ning apellatsioonidele menetluskulude osas toob sissejuhatavalt välja, et kohtupraktikas kinnistunud arusaamade kohaselt valitud kaitsjale/esindajale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-79-14, p 44). Viidatud seisukohale tuginevalt leiab kohtukolleegium, et põhimõtteliselt on vale esindajate arusaam, et sõltuvalt menetlustulemusest kuuluvad isikule soodsa lahendi puhul hüvitamisele temal menetluse käigus tegelikult tekkinud menetluskulud täies ulatuses. Lisaks tuleb tähele panna, et Riigikohtu praktikas on peetud aktsepteeritavaks menetluskulude summa kindlaksmääramist ilma, et oleks vajalik üksikasjalikult analüüsida igale toimingule kulutatud aega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-38-16; nr 3-1-1-14-14 p 1069; nr 1-17-7111; nr 1 17 9149/250; 1-19-31). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Lisaks tuleb käesolevas asjas esindajatasu mõistlikkuse hindamisel arvestada ka KrMS § 175 lg-ga 2, mille kohaselt arvestatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu esindajat, menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (RKKK 1-20-5182; 1-21-8988; 3-1-1-22-17; 1-19-31). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele esindajale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (RKKK nr 1-16-2411/1118, p 14). Seejuures on Riigikohus selgitanud, et asjaolu, et isik otsustab kasutada õigust mitmele esindajale, ei tähenda, et riik oleks kohustatud talle hüvitama kõigile esindajatele makstud tasu (RKKK 1-18-158, p 90). Kohtukolleegiumi veendumusel nagu ka tõendite hindamise puhul, lasub poolte taotletud menetluskulude põhjendatuse esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses menetluskulude põhjendatusele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes samade tasutaotluste alusel maakohtuga võrreldes erineva otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele põhjendustele peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt menetluskulude põhjendatuse hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt mutatis mutandis nt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 7). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuse tegemisel hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaksmääramise osas eeltoodud põhimõtteid täiel määral arvesse võtnud ning kannatanute esindajate apellatsiooni argumendid selles osas maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna.
13.Lisaks juhib kohtukolleegium tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. Süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. (Vt ka RKKKo nr 1-19-4422/107, p 27.) Märgitu tähendab muu hulgas, et see osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel (vt RKKKo nr 1-18-5732/226, p 105). Ringkonnakohus märgib, et kannatanute lepingulised esindajad pole maakohtule esitatud spetsifikatsioonides süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisega seotud kulusid eristanud. Samas on kannatanute esindajate tehtud
11(15)
toimingute (ja nende koostatud menetlusdokumentide) sisu vaadates selge, et kannatanute esindajad keskendusid üksnes tsiviilhagide lahendamise ja riigi vastutusega seotud küsimustele. M. Madisoo süüküsimust oma menetlusdokumentides kannatanute esindajad praktiliselt ei puudutanud, jättes selle küsimuse täielikult prokuratuuri käsitleda. Selliselt leiab kohtukolleegium, et sisuliselt on õige maakohtu seisukoht, et kannatanute menetluskulude määramisel tuleb lähtuda KrMS § 182 regulatsioonist.
14.Järgnevalt peatub kohtukolleegium kannatanutel tekkinud menetluskulude mõistlikkusel.
14.1.Kohtukolleegium leiab, et menetluskulude mõistliku suuruse kindlaksmääramisel on maakohus õigesti arvesse võtnud asjaolu, et tsiviilhagi on oma sisult mõlema kannatanu puhul peaaegu identne, ainuke erisus puudutab vaid Y varalist kahju. Samuti arvestas maakohus, et kohtule esitatud arvetest ja tööde nimekirjast nähtub, et kõik kolm esindajat on teinud toiminguid mõlema kannatanuga seoses. Ka ei nähtu, et tasu oleks makstud selge tööjaotuse alusel ning ainult erinevate ülesannete täitmise eest (RKKKm 3-1-1-63-13, p 23). Sellele maakohtu argumendile sisulisi vastuväiteid apellatsioonist ei leidu ning ringkonnakohus leiab, et juba tsiviilhagi koostamise etapil tegid esindajad osaliselt dubleerivat tööd. Sellise järelduse ilmekaks argumendiks on asjaolu, et kõik kolm esindajat on tööde nimekirjas kajastanud arvukaid nõupidamisi üksteisega. Kohtukolleegium leiab, et mõlema kannatanu huvides identse sisuga hagi osas läbiviidud nõupidamiste põhjendatuks ajakuluks tuleb lugeda kahe esindaja ajakulu.
14.2.Esitatud apellatsioonis ei leidu sisulisi vastuväiteid otsuses toodud põhjendustele esindajate kohtuistungitel osalemise ajaarvestuse kohta. Selliselt tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et põhjendatud on D esindajatel istungitel osalemisest tekkinud menetluskulu 27 tundi ja 42 minuti ning Y esindajal 8 tundi ja 47 minuti eest. Y esindajat asendasid D esindajad, mille eest arve oli esitatud D-le.
14.3.Ringkonnakohus märgib, et mõlema kannatanu suurimaks nõude osaks oli neile tekitatud mittevaralise kahju nõuded, mis moodustasid 95 000 eurot ühe kannatanu kohta. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, kannatanute poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitamise suurus ei ole põhjendatud, kuna see on vastuolus kujunenud kohtupraktika ja ühiskonna üldise heaolu tasemega. Ilmselgelt sellise seisukohaga nõustuvad ka kannatanute esindajad ise, kes ei ole maakohtu otsust kannatanute kasuks väljamõistetud kahjuhüvitiste osas vaidlustanud. Maakohus on oma otsuses analüüsinud nii asjakohase materiaalõiguse kui ka kohtupraktikas väljakujunenud mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtteid, tuues samas välja konkreetseid näiteid varasemalt kohtute poolt väljamõistetud kahjuhüvitiste summadest tapmiste ja mõrvade puhul. Kohtukolleegium märgib, et mittevaralise kahju väljamõistmise põhimõtted ja hüvitiste suurused on kohtupraktikas selgelt välja kujunenud ning professionaalsetele menetlusosalistele hästi teada. Täiendavale õiguslikule analüüsile ei tohiks kohtukolleegiumi veendumusel kuluda sarnaste asjade puhul pikemalt kui 3 tundi kannatanu kohta. Praeguses kriminaalasjas on tähelepanuväärne see, et kõrgelt kvalifitseeritud ja hinnatud advokaadid tutvusid vastava kohtupraktikaga ja tegid õigusliku analüüsi tööde spetsifikatsiooni kohaselt järgmiselt. Kannatanu Y nõude osas: Helena Mutso 10,1 tunni ulatuses, Karl Kask 3,8 tunni ulatuses ning Paul Keres 2,0 tundi ehk advokaadid kulutasid kohtupraktikaga tutvumisele ja õiguslikule analüüsile kokku 15,9 tunni. Kannatanu D nõude osas: Helena Mutso 8,7 tunni ulatuses ja Kark Kask 2 tundi ehk kokku 10,7 tundi. Tuleb nõustuda maakohtuga, et viidatud osas on advokaatide töötunni arvestus ja esitatud arved selgelt ülepaisutatud.
14.4.Ringkonnakohus nõustub, et kuivõrd mittevaralise kahju nõue riigi vastu praeguses kriminaalasjas süüdistuse aluseks olevatel asjaoludel on kohtupraktikas esmakordne, pidid
12(15)
kannatanute esindajad taotlema täiendavate tõendite kogumist, et põhjendada ja tõendada riigi vastutust kahju tekitamises kannatanutele. Siiski ei saa selliste tõendite kogumist käsitleda millegi pretsedenditu ning aeganõudvana, mis tingiks esindajatele täiendava töö tegemise kümnete tundide ulatuses, nagu töö spetsifikatsioonides on toodud. Sisulist tähendust ei oma asjaolu, et prokuratuur jättis kannatanute esindajate taotluse kaasata Eesti Vabariik tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse (korduvalt) rahuldamata, kuna kohtukolleegiumi veendumusel ei muuda see kuidagi kannatanute esindajate vajamineva töö mahtu. Prokuratuuri minetus Eesti Vabariigi tsiviilkostjana kaasamata jätmisel kõrvaldati Harju Maakohtu 15.01.2025 määrusega, millega kaasati Eesti Vabariik tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse. Kannatanu esindajad toovad ise apellatsioonis asjakohaselt välja, et siis tekkis kannatanutel võimalus hakata tsiviilhagi jaoks kohtu abil tõendeid koguma. Mööndus, et tõendeid koguti kohtu abil tähendab sisuliselt, et maakohus täitis nii tsiviilkohtumenetluses kehtivat selgitamiskohustust kui ka riigi vastutuse tuvastamise eelduseks olevat halduskohtumenetluses kehtivat uurimisprintsiipi. Ainetu on antud olukorras viidata kriminaalmenetluse võistlevusele ning oma menetlusliku positsiooni väidetavale nõrkusele, kuivõrd KrMS § 381 lg 1 p 2 kohaselt võib kannatanu tsiviilhagis esitada nõude, kui tegemist on kahjuhüvitusnõudega avaliku võimu kandja vastu, mida oleks võimalik esitada halduskohtumenetluses. Esindajad ei väidagi, et maakohus oleks mõne riigi vastutuse tuvastamiseks vajamineva tõendi kogumisest alusetult keeldunud. Selliselt oli praeguses kriminaalmenetluses poolte võrdsus kohtu poolt tagatud ning kannatanute esindajatel ei tekkinud maakohtus täiendava töö tegemise vajadust võrreldes olukorraga, kui avaliku võimu kandja oleks tsiviilkostjana kaasanud eeluurimise staadiumil juba prokuratuur.
14.5.Arvestades esindajate poolt kohtuistungitel osalemise reaalse ajaga, samuti märkimisväärset segadust tehtud tööde spetsifikatsioonides, millistest nähtub kõigi kolme esindaja töö mõlema kannatanu huvides, osade tööde dubleerimist, leiab kohtukolleegium, et mõistlikuks ja põhjendatud õigusabi ajakuluks kõigi tööspetsifikatsioonis toodud toimingute tegemiseks kokku Y osas tuleb lugeda 66 tundi ja D osas 82 tundi. Et sellise arvestuse tulemusena mõistlike ja põhjendatud menetluskulude summa jääks allapoole maakohtu poolt määratud mõistlike menetluskulude summadele (Y osas 17 623,90 eurot ning D osas 18 366,12 eurot) ning vastaspool pole menetluskulude arvestust vaidlustanud, tuleb lähtuda maakohtu poolt tehtud arvestusest ning selles osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu.
15.Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium menetluskulude jaotuse õigsusega seonduvat.
15.1.Kannatanute esindajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et menetluskulud tuleb praegusel juhul jaotada KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seejuures kannatanu esindajad viitavad ise asjakohaselt Riigikohtu lahendile asjas nr 2-192709/212, mille kohaselt on ennekõike võimalik ja põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja nõuete rahuldamise proportsioonist juhul, kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele (vt Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 23.1). See ei takista kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt saab siiski hagi rahuldamise hinnangulist ulatust menetluskulude jaotamisel arvestada ka mittevaraliste nõuete puhul. Kuna TsMS § 163 kohaldamisel tuleb kohtul igal juhul teostada kaalutlusõigust, saab kohus selle käigus kujundada seisukoha ka selle kohta, missuguses ulatuses saavutas hageja kohtusse pöördumisel silmas peetud peamise eesmärgi. Kui mittevaraliste nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses. Juhul, kui hageja
13(15)
enda menetluskulud jäävad niisuguses olukorras täielikult või suuremas osas tema enda kanda, asetatakse hagejale sellega märkimisväärne rahaline koormus, mis muudab tema õiguste kohtuliku kaitse osaliselt illusoorseks ja võib heidutada oma rikutud õigustele kaitset otsimast (RKTKo nr. 219-2709/212, p 11). Kohtukolleegiumi veendumusel ei toeta viidatud Riigikohtu otsus kannatanute esindajate argumente, vaid kummutab need.
15.2.Praeguses kriminaalasjas on kannatanute tsiviilhagis kõik esitatud nõuded suunatud raha maksmisele ehk tegemist on varaliste nõuetega (mitte segi ajada mittevaralise kahju nõudega). TsMS § 124 lg 1 kohaselt on kannatanu Y hagihinnaks 98 121,71 eurot ning kannatanu D hagihinnaks on 95 000 eurot. Selliselt lähtus maakohus antud olukorras menetluskulude jaotusel õigesti KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 põhimõttest, mille kohaselt otsustas jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohtukolleegium on eespool märkinud, et professionaalsetele esindajatele on hästi teada kohtupraktikas kinnistunud põhimõte, mille kohaselt kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13; RKTKo nr 3-2-118-13 p 26). Selliselt peab kannatanu professionaalsele esindajale olema teada, et kannatanu poolt nõutav summa peab olema võrreldav seni väljamõistetud kahjuhüvitiste summadega. Kohtukolleegiumi veendumusel tuleb eespool viidatud „sarnaste asjaolude“ all antud juhul mõista mittevaraliste kahjuhüvitiste väljamõistmist tapmise või mõrva puhul. Asjaolu, et praeguses kriminaalasjas pandi tapmine toime vanglas ehk kontrollitud tingimustes, on erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 tähenduses, mis on kohustuslikuks eelduseks mittevaralise kahju hüvitamiseks surmasaanu lähedastele isikutele. Nõudes kahjuhüvitist summas, mis ületab mitmekordselt seni sarnastel asjaoludel väljamõistetud kahjuhüvitiste summasid, võtab pool riski, et hagi osalise rahuldamise korral peab ta oma või isegi osa vastaspoole menetluskuludest ise kandma.
15.3.Kohtukolleegium märgib, et TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Riigikohus on korduvalt leidnud, et olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist (RKTKo nr 2-16-8751/184, p 31, nr. 2-1456641/69, p 23.1). Praeguses kriminaalasjas ongi maakohus põhjendatult oma diskretsiooniõiguse alusel määranud jätta tsiviilkostja kulud täielikult tema enda kanda, kuna nende väljamõistmine vastaspoolelt oleks kannatanute suhtes äärmiselt ebaõiglane. Selliselt on ainetu kannatanute esindajate argument, et riik on antud olukorras palganud end esindama tunnustatud advokaadid advokaadibüroost SORAINEN. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti välja mõistnud solidaarselt süüdistatavalt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) D kasuks tsiviilhagi lahendamisega seotud kannatanu menetluskuludest 23,16% ehk 4253,21 eurot ja Y kasuks tsiviilhagi lahendamisega seotud kannatanu menetluskuludest 25,60% ehk 4512,18 eurot.
16.Maakohus tegi oma otsuses kannatanutele ettekirjutuse hagilt tasumata jäetud riigilõivu maksmiseks ja mõistis Ylt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 1680 eurot ning D-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 1680 eurot. Kannatanud on ettekirjutuse täitnud, kuid nende esindajad vaidlustavad riigilõivude väljamõistmise kannatanutelt. Kohtukolleegium leiab, et esindajad märgivad oma apellatsioonis õigustatult, et mõistes riigilõivud täies ulatuses välja kannatanutelt, muutis maakohus oma varasemat seisukohta, mille kohaselt jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on riigilõiv menetluskulude osa. Selliselt oleks maakohus pidanud jaotama ka riigilõivu menetluskulude osana võrdeliselt hagi
14(15)
rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus tühistab seega KrMS § 338 p 2 alusel maakohtu otsuse kannatanutelt riigilõivu tervikuna väljamõistmise osas ning arvestades, et riigilõiv on kannatanute poolt tasutud, teeb uue otsuse, millega mõistab solidaarselt süüdistatavalt ning tsiviilkostjalt menetluskuludena välja Y kasuks 430,1 eurot (25,6%) ja D kasuks 389,1 eurot (23,16%).
17.Kannatanute esindajad leivad, et Fle kuulunud märkmik ja märkmed tuleb tagastada Yle ja Qle. Harju Maakohtu otsuse kohaselt tuleb 27.06.2024 toimunud sündmuskoha vaatluse käigus ära võetud F punaste kaantega märkmik (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmed (pakend 5-3) kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Märkmiku ja käsitsi kirjutatud märkmete tagastamisega nõustuvad oma apellatsioonivastustes nii prokuratuur kui ka tsiviilkostja. Ringkonnakohus märgib, et Fle kuulunud märkimiku ning märkmete tagastamise küsimus aktualiseerus alles apellatsioonimenetluses ehk kannatanute esindajad ei ole kuidagi maakohtus reageerinud prokuratuuri taotlusele hävitada kõnealused punaste kaantega märkmik ja märkmed (Kd IX lk 66). Et märkimiku ja märkmete tagastamise osas pärijatele ehk Yle ja Qle sisuline vaidlus puudub, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse asitõendite suhtes võetavate meetmete osas ning tagastab kõnealused esemed Yle ja Qle.
18.KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus teeb lahendi KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel ehk tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ning asitõendite suhtes võetavate meetmete osas. Kohtukolleegium aga märgib, et järjepideva kohtupraktika kohaselt tuleb valitud esindajale tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud. Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa pidada argumente põhjendatuks (RKKK 3-1-1-58-15; 3-1-1-79-14). Praeguses apellatsioonimenetluses on põhjendatud kannatanu esindajate argumendid taotletud töömahust Y puhul 15% ulatuses (menetluskulude jaotus ja asitõendite tagastamine). Kannatanu Y esindajad H. Mutso ja K. Kask taotlesid apellatsiooni rahuldamise korral kanntanu kasuks välja mõista 2217,12 eurot, seega Y kasuks tuleb Eesti Vabariigilt välja mõista sellest summast 15% ehk 332,55 eurot. Kannatanu D esindajad H. Mutso ja K. Kask taotlesid apellatsiooni rahuldamise korral kanntanu kasuks välja mõista 3122,32 eurot. Kohtukolleegium on seisukohal, et D puhul on põhjendatud kannatanu esindajate argumendid taotletud töömahust 10% ulatuses (menetluskulude jaotus), seega tuleb D kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista sellest summast 10% ehk 312,2 eurot. Et praeguses kriminaalasjas on tsiviilkostjaks riik, siis jäävad tsiviilkostja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.