Kohtulahend

2) 2013.a. detsembris, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, hakkasid Andres Liinsoo, Dmitri Ivanov ja Priit Karotamm organiseerima suures koguses narkootilise aine kokaiini ebaseaduslikku käitlemist ja narkootilise aine kokaiini ebaseaduslikku toimetamist üle riigipiiride Hollandist Eesti Vabariiki. Vastavalt eelnimetatud isikute omavahelisele kokkuleppele oli alaliselt Hollandi Kuningriigis elava Dmitri Ivanov`i ülesandeks leida seal võimalus narkootilise aine hankimiseks eeluurimisel tuvastamata isikutelt ja viimastega kokaiini omandamise asjaolude osas läbi rääkida. Kokkuleppe kohaselt pidi Andres Liinsoo seejärel sõitma Hollandisse, seal koos Dmitri Ivanov`iga narkootilise aine tuvastamata isikutelt vastu võtma (välja ostma) ja korraldama kokaiini toimetamise üle riigipiiride Eesti Vabariiki. Priit Karotamm`e ülesandeks oli kõnealuse kuriteo rahastamine ja Andres Liinsoo`le Hollandisse reisimiseks sõiduki hankimine. Samuti pidid Andres Liinsoo ja Priit Karotamm otsima Eesti Vabariiki toimetatavale kokaiinile kohapeal ostjad. Üheks eeldatavaks ostjaks oli MK, kellele Andres Liinsoo lubas müüa Hollandist toodavast narkootilisest ainest osa, s.o ligikaudu 1 kg kokaiini. Otsides kullerit, kes narkootilise aine Hollandist üle riigipiiride Eestisse toimetaks, pöördus Andres Liinsoo ka MK poole ja küsis muuhulgas, kas viimasel endal pole mingit võimalust kokaiini Hollandist ära toomiseks. MK teatas, et tal on üks tuttav veoautojuht, kes sõidab ka Hollandi ja Eesti vahet ning võib vajadusel paki ära tuua. Seejärel andis MK Andres Liinsoo`le oma tuttava veoautojuhi VL telefoninumbri, et Andres Liinsoo saaks ise eelmärgitud paki Hollandist Eestisse toomise asjaolud VL`ga täpsemalt kooskõlastada. Ühtlasi leppisid Andres Liinsoo ja MK kokku, et VL`t ei teavitata vähimalgi määral paki tegelikust sisust. 2014.a. jaanuaris, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal kaasasid Priit Karotamm ja Andres Liinsoo kõnealuse kuriteo toimepanemisele Kristo Kosenkranius`e. Viimase ülesandeks oli sõita koos Andres Liinsoo`ga Hollandisse narkootilist ainet vastu võtma, olla reisil vahetusjuhiks ja aidata Andres Liinsoo`d vajalike sihtpunktide leidmisel. Ühtlasi andis Priit Karotamm Kristo Kosenkranius`e kätte rahalised vahendid, mis olid ette nähtud kokaiini ostmiseks. Oma kuritegelikke sidemeid ära kasutades võttis Dmitri Ivanov, vastavalt ülalnimetatud kokkuleppele, 2014.a. jaanuaris, eeluurimisel täpselt kindlaks tegemata ajal enne 27.01.2014.a., Hollandis ühendust seni tuvastamata isikutega, kelle käest oli võimalik narkootilist ainet kokaiini hankida ning leppis nendega kokku kokaiini omandamise konkreetsed asjaolud (narkootilise aine kogus, hind, sobiv pakendamise viis, üleandmise aeg ja koht). Vastavalt kokkuleppele sõitsid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius 24.01.2014.a. Eesti Vabariigist rendiautot kasutades Hollandisse Amsterdami, eesmärgiga Dmitri Ivanov`i poolt tellitud narkootiline aine kokaiin müüjatelt välja osta ning korraldada selle toimetamine Hollandist Eesti Vabariiki. Kokkuleppe kohaselt andis Priit Karotamm Kristo Kosenkranius`ele ja Andres Liinsoo`le reisile kaasa vähemalt 30 000 eurot sularaha, mis oli mõeldud kokaiini eest tasumiseks. Sõiduauto Opel Astra Sports Tourer (reg nr XXXXXX), mida Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius Hollandisse vahetult kokaiini omandama sõites kasutasid, rentis vastaval eesmärgil Priit Karotamm. Ühtlasi ostis Priit Karotamm Andres Liinsoo`le ja Kristo Kosenkranius`ele reisil sidepidamiseks vajalikud mobiiltelefonid. 25.01.2014.a. saabusid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius Hollandisse Amsterdami, kus kohtusid vastavalt kokkuleppele Dmitri Ivanov`iga, et kooskõlastada viimasega narkootilise aine omandamise täpsed asjaolud. Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius andsid Dmitri Ivanov`ile üle rahalised vahendid – vähemalt 30 000 eurot, mille nad olid vastavalt kokkuleppele saanud Priit Karotamm`elt kokaiini ostmiseks. Ajavahemikul 25.01.-27.01.2014.a., eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, omandasid Dmitri Ivanov, Andres Liinsoo, Priit Karotamm ja Kristo Kosenkranius isikute grupis Hollandi Kuningriigis eeluurimisel tuvastamata isikutelt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist

ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini. Vahetult võttis narkootilise aine tuvastamata isikutelt Hollandis vastu Dmitri Ivanov, kes vastavalt kokkuleppele tasus kokaiini eest Priit Karotamm`e poolt sel eesmärgil antud rahaliste vahenditega (vähemalt 30 000 eurot), mille olid Dmitri Ivanov`i kätte toimetanud Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius. Müüjatelt vastu võetud kokaiini andis Dmitri Ivanov kokkuleppe kohaselt 27.01.2014.a. Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e vahetusse valdusse, et viimased korraldaksid narkootilise aine toimetamise Hollandist Eesti Vabariiki ja edasimüümise siin. Dmitri Ivanov andis narkootilise aine 27.01.2014.a. Hollandis toimunud kohtumisel konkreetselt Andres Liinsoo kätte ning viimane paigutas kokaiinipakendi tema ja Kristo Kosenkranius`e kasutuses olnud sõiduautosse Opel Astra Sports Tourer (reg nr XXXXXX). Kõnealuse narkootilise aine paigutas Andres Liinsoo nimetatud sõidukisse Kristo Kosenkranius`e teadmisel ja temaga kooskõlastatult. Seejärel Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius kokkuleppel ning kooskõlastatult Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega, seega isikute grupis koos viimastega, ebaseaduslikult valdasid suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – ebaseaduslikult hoides ja vedades seda sõiduautos Opel Astra Sports Tourer (reg nr XXXXXX) oma teekonnal Hollandi Kuningriigis kuni 29.01.2014.a. Nimetatud kuupäeval andsid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius kokkuleppel ning kooskõlastatult Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega, seega isikute grupis koos viimastega, pakendi narkootilise ainega Amsterdami lähedal A4 maantee ääres asuvas veoautode parklas toimunud eelnevalt kindlaksmääratud kohtumisel VL kätte, et viimane toimetaks selle tema kasutuses oleva veoautoga Hollandist Eestisse, kus tagastaks Andres Liinsoo`le. Vahetult andis pakendi kokaiiniga VL`le Hollandis üle Andres Liinsoo, tehes seda Kristo Kosenkranius`e juuresolekul ja viimase teadmisel. Sealjuures ei teavitanud Andres Liinsoo ega Kristo Kosenkranius VL`t temale transportimiseks üle antud pakendi tegelikust sisust. VL paigutas Andres Liinsoo`lt ja Kristo Kosenkranius`elt saadud pakendi narkootilise aine kokaiiniga tema kasutuses olnud veoauto Scania (reg nr X-XXX-XXX) järelhaagisesse (reg nr X-XXX-XXX). Seejärel sõitsid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius nende kasutuses olnud sõiduautoga Hollandist tagasi Eestisse, kuhu jõudsid 30.01.2014.a. Ajavahemikul 29.01.-31.01.2014.a. vedas VL tema kasutuses olnud veoautoga Scania (reg nr X-XXX-XXX) suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e ülesandel Hollandi Kuningriigist läbi erinevate riikide Eesti Vabariigi riigipiirini Ikla piiripunkti juures, kuhu jõudis 31.01.2014.a. Pärast kõnealuse keelatud kauba üle riigipiiri Eesti Vabariiki toimetamist VL ebaseaduslikult valdas ja vedas tema kasutuses olnud veoautos Scania (reg nr X-XXX-XXX) suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e ülesandel 31.01.2014.a. Eesti Vabariigis oma teekonnal Ikla piiripunktist Harjumaale Laagrisse. VL vedas suures koguses narkootilist ainet kokaiini Hollandist läbi erinevate riikide Eesti Vabariigi riigipiirini ja peale piiriületust Ikla piiripunkti juurest Harjumaale Laagrisse Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e korraldusel, mille viimased olid eelnevalt kooskõlastanud Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega. Kuna Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius varjasid VL eest paki tegelikku sisu puudutavaid asjaolusid, ei olnud VL nende arvates teadlik, et pakendis, mille Hollandist Eestisse vedamine talle ülesandeks tehti, on narkootiline aine kokaiin. Seega valdasid Andres Liinsoo, Priit Karotamm, Dmitri Ivanov ja Kristo Kosenkranius ajavahemikul 29.01.-31.01.2014.a. isikute grupis ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini –

ebaseaduslikult vedades seda läbi erinevate välisriikide, sealjuures vahetu käitlejana VL`t kui teist isikut ära kasutades. 31.01.2014.a. valdasid ja vedasid Andres Liinsoo, Priit Karotamm, Dmitri Ivanov ja Kristo Kosenkranius isikute grupis suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – ebaseaduslikult Eesti Vabariigis teekonnal Ikla piiripunktist Harjumaale Laagrisse, sealjuures vahetu käitlejana VL`t kui teist isikut ära kasutades.

Kosenkranius suures koguses narkootilist ainet kokaiini ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri isikute grupis. MK-l ja VL`l oli kuriteotunnustega teo toimepanemiseks – suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikult üle riigipiiri toimetamise matkimiseks – kohtu luba. Dmitri Ivanov’i süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o selles, et tema pani ajavahemikul 2013.a. detsembrist kuni 01.02.2014.a. toime suures koguses narkootilise aine kokaiini ebaseadusliku käitlemise isikute grupis koos Andres Liinsoo, Priit Karotamm ́e ja Kristo Kosenkranius`ega alljärgnevalt: 2013.a. detsembris, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, hakkasid Andres Liinsoo, Dmitri Ivanov ja Priit Karotamm organiseerima suures koguses narkootilise aine kokaiini ebaseaduslikku käitlemist ja narkootilise aine kokaiini ebaseaduslikku toimetamist üle riigipiiride Hollandist Eesti Vabariiki. Vastavalt eelnimetatud isikute omavahelisele kokkuleppele oli alaliselt Hollandi Kuningriigis elava Dmitri Ivanov`i ülesandeks leida seal võimalus narkootilise aine hankimiseks eeluurimisel tuvastamata isikutelt ja viimastega kokaiini omandamise asjaolude osas läbi rääkida. Kokkuleppe kohaselt pidi Andres Liinsoo seejärel sõitma Hollandisse, seal koos Dmitri Ivanov`iga narkootilise aine tuvastamata isikutelt vastu võtma (välja ostma) ja korraldama kokaiini toimetamise üle riigipiiride Eesti Vabariiki. Priit Karotamm`e ülesandeks oli kõnealuse kuriteo rahastamine ja Andres Liinsoo`le Hollandisse reisimiseks sõiduki hankimine. Samuti pidid Andres Liinsoo ja Priit Karotamm otsima Eesti Vabariiki toimetatavale kokaiinile kohapeal ostjad. Üheks eeldatavaks ostjaks oli MK, kellele Andres Liinsoo lubas müüa Hollandist toodavast narkootilisest ainest osa, s.o ligikaudu 1 kg kokaiini. Otsides kullerit, kes narkootilise aine Hollandist üle riigipiiride Eestisse toimetaks, pöördus Andres Liinsoo ka MK poole ja küsis muuhulgas, kas viimasel endal pole mingit võimalust kokaiini Hollandist ära toomiseks. MK teatas, et tal on üks tuttav veoautojuht, kes sõidab ka Hollandi ja Eesti vahet ning võib vajadusel paki ära tuua. Seejärel andis MK Andres Liinsoo`le oma tuttava veoautojuhi VL telefoninumbri, et Andres Liinsoo saaks ise eelmärgitud paki Hollandist Eestisse toomise asjaolud VL`ga täpsemalt kooskõlastada. Ühtlasi leppisid Andres Liinsoo ja MK kokku, et VL`t ei teavitata vähimalgi määral paki tegelikust sisust. 2014.a. jaanuaris, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal kaasasid Priit Karotamm ja Andres Liinsoo kõnealuse kuriteo toimepanemisele Kristo Kosenkranius`e. Viimase ülesandeks oli sõita koos Andres Liinsoo`ga Hollandisse narkootilist ainet vastu võtma, olla reisil vahetusjuhiks ja aidata Andres Liinsoo`d vajalike sihtpunktide leidmisel. Ühtlasi andis Priit Karotamm Kristo Kosenkranius`e kätte rahalised vahendid, mis olid ette nähtud kokaiini ostmiseks. Oma kuritegelikke sidemeid ära kasutades võttis Dmitri Ivanov, vastavalt ülalnimetatud kokkuleppele, 2014.a. jaanuaris, eeluurimisel täpselt kindlaks tegemata ajal enne 27.01.2014.a., Hollandis ühendust seni tuvastamata isikutega, kelle käest oli võimalik narkootilist ainet kokaiini hankida ning leppis nendega kokku kokaiini omandamise konkreetsed asjaolud (narkootilise aine kogus, hind, sobiv pakendamise viis, üleandmise aeg ja koht). Vastavalt kokkuleppele sõitsid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius 24.01.2014.a. Eesti Vabariigist rendiautot kasutades Hollandisse Amsterdami, eesmärgiga Dmitri Ivanov`i poolt tellitud narkootiline aine kokaiin müüjatelt välja osta ning korraldada selle toimetamine Hollandist Eesti Vabariiki. Kokkuleppe kohaselt andis Priit Karotamm Kristo Kosenkranius`ele ja Andres Liinsoo`le reisile kaasa vähemalt 30 000 eurot sularaha, mis oli mõeldud kokaiini eest tasumiseks. Sõiduauto Opel Astra Sports Tourer (reg nr XXXXXX), mida Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius Hollandisse vahetult kokaiini omandama sõites kasutasid, rentis

vastaval eesmärgil Priit Karotamm. Ühtlasi ostis Priit Karotamm Andres Liinsoo`le ja Kristo Kosenkranius`ele reisil sidepidamiseks vajalikud mobiiltelefonid. 25.01.2014.a. saabusid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius Hollandisse Amsterdami, kus kohtusid vastavalt kokkuleppele Dmitri Ivanov`iga, et kooskõlastada viimasega narkootilise aine omandamise täpsed asjaolud. Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius andsid Dmitri Ivanov`ile üle rahalised vahendid – vähemalt 30 000 eurot, mille nad olid vastavalt kokkuleppele saanud Priit Karotamm`elt kokaiini ostmiseks. Ajavahemikul 25.01.-27.01.2014.a., eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, omandasid Dmitri Ivanov, Andres Liinsoo, Priit Karotamm ja Kristo Kosenkranius isikute grupis Hollandi Kuningriigis eeluurimisel tuvastamata isikutelt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini. Vahetult võttis narkootilise aine tuvastamata isikutelt Hollandis vastu Dmitri Ivanov, kes vastavalt kokkuleppele tasus kokaiini eest Priit Karotamm`e poolt sel eesmärgil antud rahaliste vahenditega (vähemalt 30 000 eurot), mille olid Dmitri Ivanov`i kätte toimetanud Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius. Müüjatelt vastu võetud kokaiini andis Dmitri Ivanov kokkuleppe kohaselt 27.01.2014.a. Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e vahetusse valdusse, et viimased korraldaksid narkootilise aine toimetamise Hollandist Eesti Vabariiki ja edasimüümise siin. Dmitri Ivanov andis narkootilise aine 27.01.2014.a. Hollandis toimunud kohtumisel konkreetselt Andres Liinsoo kätte ning viimane paigutas kokaiinipakendi tema ja Kristo Kosenkranius`e kasutuses olnud sõiduautosse Opel Astra Sports Tourer (reg nr XXXXXX). Kõnealuse narkootilise aine paigutas Andres Liinsoo nimetatud sõidukisse Kristo Kosenkranius`e teadmisel ja temaga kooskõlastatult. Seejärel Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius kokkuleppel ning kooskõlastatult Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega, seega isikute grupis koos viimastega, ebaseaduslikult valdasid suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – ebaseaduslikult hoides ja vedades seda sõiduautos Opel Astra Sports Tourer (reg nr XXXXXX) oma teekonnal Hollandi Kuningriigis kuni 29.01.2014.a. Nimetatud kuupäeval andsid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius kokkuleppel ning kooskõlastatult Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega, seega isikute grupis koos viimastega, pakendi narkootilise ainega Amsterdami lähedal A4 maantee ääres asuvas veoautode parklas toimunud eelnevalt kindlaksmääratud kohtumisel VL kätte, et viimane toimetaks selle tema kasutuses oleva veoautoga Hollandist Eestisse, kus tagastaks Andres Liinsoo`le. Vahetult andis pakendi kokaiiniga VL`le Hollandis üle Andres Liinsoo, tehes seda Kristo Kosenkranius`e juuresolekul ja viimase teadmisel. Sealjuures ei teavitanud Andres Liinsoo ega Kristo Kosenkranius VL`t temale transportimiseks üle antud pakendi tegelikust sisust. VL paigutas Andres Liinsoo`lt ja Kristo Kosenkranius`elt saadud pakendi narkootilise aine kokaiiniga tema kasutuses olnud veoauto Scania (reg nr X-XXX-XXX) järelhaagisesse (reg nr X-XXX-XXX). Seejärel sõitsid Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius nende kasutuses olnud sõiduautoga Hollandist tagasi Eestisse, kuhu jõudsid 30.01.2014.a. Ajavahemikul 29.01.-31.01.2014.a. vedas VL tema kasutuses olnud veoautoga Scania (reg nr X-XXX-XXX) suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e ülesandel Hollandi Kuningriigist läbi erinevate riikide Eesti Vabariigi riigipiirini Ikla piiripunkti juures, kuhu jõudis 31.01.2014.a. Pärast kõnealuse keelatud kauba üle riigipiiri Eesti Vabariiki toimetamist VL ebaseaduslikult valdas ja vedas tema kasutuses olnud veoautos Scania (reg nr X-XXX-XXX) suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e ülesandel 31.01.2014.a. Eesti Vabariigis oma teekonnal Ikla piiripunktist Harjumaale Laagrisse.

VL vedas suures koguses narkootilist ainet kokaiini Hollandist läbi erinevate riikide Eesti Vabariigi riigipiirini ja peale piiriületust Ikla piiripunkti juurest Harjumaale Laagrisse Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e korraldusel, mille viimased olid eelnevalt kooskõlastanud Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega. Kuna Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius varjasid VL eest paki tegelikku sisu puudutavaid asjaolusid, ei olnud VL nende arvates teadlik, et pakendis, mille Hollandist Eestisse vedamine talle ülesandeks tehti, on narkootiline aine kokaiin. Seega valdasid Andres Liinsoo, Priit Karotamm, Dmitri Ivanov ja Kristo Kosenkranius ajavahemikul 29.01.-31.01.2014.a. isikute grupis ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – ebaseaduslikult vedades seda läbi erinevate välisriikide, sealjuures vahetu käitlejana VL`t kui teist isikut ära kasutades. 31.01.2014.a. valdasid ja vedasid Andres Liinsoo, Priit Karotamm, Dmitri Ivanov ja Kristo Kosenkranius isikute grupis suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – ebaseaduslikult Eesti Vabariigis teekonnal Ikla piiripunktist Harjumaale Laagrisse, sealjuures vahetu käitlejana VL`t kui teist isikut ära kasutades.

korraldusel, mille viimased olid eelnevalt kooskõlastanud Dmitri Ivanov`i ja Priit Karotamm`ega. Kuna Andres Liinsoo ja Kristo Kosenkranius`e varjasid VL eest paki tegelikku sisu puudutavaid asjaolusid, ei olnud VL nende arvates teadlik, et pakendis, mille üle riigipiiri toimetamine talle ülesandeks tehti, on narkootiline aine kokaiin. Seega toimetasid Andres Liinsoo, Priit Karotamm, Dmitri Ivanov ja Kristo Kosenkranius ajavahemikul 29.01.-31.01.2014.a. isikute grupis suures koguses narkootilist ainet – 1964,4 grammi kokaiinipulbrit, mis sisaldas 702 grammi puhast kokaiini – ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri, sealjuures vahetu edasitoimetajana VL`t kui teist isikut ära kasutades. Narkootilise aine ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamine Andres Liinsoo, Priit Karotamm`e, Dmitri Ivanov`i ja Kristo Kosenkranius poolt sai teoks grupi liikmete ühise ja kooskõlastatud tegevuse tulemusena, mis toimus vastavalt omavahel kokku lepitud rollijaotusele. Seega toimetasid Andres Liinsoo, Priit Karotamm, Dmitri Ivanov ja Kristo Kosenkranius suures koguses narkootilist ainet kokaiini ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri isikute grupis. MK-l ja VL`l oli kuriteotunnustega teo toimepanemiseks – suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikult üle riigipiiri toimetamise matkimiseks – kohtu luba.

ESITATUD APELLATSIOONID

kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19 ning 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 koos edasiviidetega). Süüdistusaktis süüküsimuse menetlemisel piirideks seatud teokirjelduse - omandamine, valdamine ja vedu – osas puuduvad kohtuotsuses tõendianalüüs ja põhjendused täielikult, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine. Lisaks märgib kaitsja, et D. Ivanovi süüdimõistmise ja karistamise ebaseaduslikkus tuleneb sellest, et KrMS § 312 järgi esitatakse kohtuotsuse põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. Kohus refereeris 22. aprilli 2013, 16. juuni 2014 ja 22. aprilli 2013 jälitustoimingu protokolle, samuti sideettevõtjalt saadud andmete protokolli, tegi järelduse, et Liinsoo sõnul viibis tema Hollandi kontakt 20.01.2014 Tartus ning Ivanov oli nimetatud ajal Tartus. Edasi refereeris kohus A. Liinsoo ja D. Ivanovi vahelisi telefonivestlusi, esitamata põhjendusi, millised asjaolud on kohus kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud. Kaitsja toonitab, et KrMS § 62 p-de 1-3 kohaselt on tõendamiseseme asjaolud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud, kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Selles osas tõendite ja faktiliste asjaolude omavahelist sidumist kohtuotsusest ei nähtu. Veel leiab kaitsja, et D. Ivanovi süüdimõistmise ja karistamise ebaseaduslikkus tuleneb sellest, et kohus ei ole tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundanud uue kvaliteediga asjaolude kogumit (süsteemi), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on maakohus tema poolt refereeritud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud. See on taunitav, kuna kohus möönis isegi, et asjas ei ole esitatud otseseid tõendeid, mis kinnitaksid teo toimepanemist D. Ivanovi poolt. Kaitsja lisab, et Eesti õigusruumis omaksvõetud kriminaalmenetluslik tõendamisstandard eeldab, et tuvastatud asjaolude esinemine on väljaspool mõistlikku kahtlust. Ja otseste süütõendite puudumise, st isiku põhiõigusi tugevalt riivava süüdimõistva kohtuotsuse rajamisel ainult kaudsetele tõenditele, lasub kaitsja hinnangul kohtul kõrgendatud põhjendamise kohustus. Kaitsja märgib, et antud juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid D. Ivanovi süüdistust KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, kohus on tuginenud üksnes oletustele. D. Ivanovi osalus käsitletavas kuriteos on kohtuotsuses vajalikul määral põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata. Samuti puuduvad kohtuotsuses põhjendused süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegutsemise kohta, mis annaks aluse käsitada neid kaastäideviijatena. Tunnistamaks isikuid süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupi poolt tulnuks kohtul näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli oluline. Samuti tulnuks tuvastada ühine teootsus, s.t et süüdistatavad tegutsesid süüteokoosseisu realiseerimisel kooskõlastatult. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsust nr 3-1-1-114-13, p 11). Üksnes põhjendusest, et kohtu hinnangul on A. Liinsoo ja D. Ivanov pannud teo toime kaastäideviijatena (maakohtu otse 28. lehekülje 9. lõik), ja põhjendusest, et nii A. Liinsoo kui ka D. Ivanovi tahtest sõltus süüteo toimepanemine otsustavalt (maakohtu otse 29. lehekülje 1. lõik), eelkirjeldatud nõuete järgmiseks ilmselgelt ei piisa. Kaitsja leiab, et eelkirjeldatud minetuste tõttu on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ning tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes, mistõttu palub kaitsja maakohtu otsus D. Ivanovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi tühistada ning D. Ivanovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

Kaitsja selgitab, et n-ö maadevahetuse kaasuses asus Riigikohus kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumise osas seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu käsitleb kaitsja maakohtu poolt kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumist rikkumisena KrMS § 339 lg 2, mitte KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Järgnevalt käsitleb kaitsja D. Ivanovi süüdimõistmist ja karistamist KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. Kaitsja osutab, et D. Ivanov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja 392 lg 2 p 2 (alates 01.01.2015 KarS § 184 lg 2 p 1) järgi. Samas on kohus otsuse põhjendavas osas asutud seisukohale, et varasemalt KarS § 392 järgi kvalifitseeritud tegu on kohtuotsuse tegemise ajal kvalifitseeritav KarS § 184 järgi (maakohtu otsuse 30. lehekülje 4. lõik). Kaitsja leiab, et seetõttu on maakohus D. Ivanovi KarS § 392 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistades tuginenud vastuolulistele seisukohtadele. Kohus on D. Ivanovi süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 järgi sisalduva ebaõiguse subsumeerinud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. 31. detsembrini 2014. a kehtinud KarS § 392 lg 2 p-s 2 toimepandud süüteo eest nägi seadusandja karistuseks kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Seevastu 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 184 lg 2 p-s 1 toime pandud süüteo eest näeb seadusandja ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest tulenevalt oleks kohus D. Ivanovi suhtes pidanud kohaldama soodsamat karistusseaduse redaktsiooni, s.o kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 392 lg 2 p-i 2. Jättes kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest tulenevalt kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 392 lg 2 p-i 2 Dmitri Ivanovi suhtes kohaldamata, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. D. Ivanovi KarS § 392 lg 2 p 2 järgi süüdi mõistmine ja karistamine on väär ka seetõttu, et kuni

täpsem roll narkootilise aine üle piiri toimetamisel. Seda enam, et kaitsjale jääb süüdistusakti lugedes arusaamatuks, milles täpselt seisneb D. Ivanovile etteheidetav teopanus narkootilise aine üle piiri toimetamisel. Selles osas on süüdistus ilmselgelt konkretiseerimata ega võimalda D. Ivanovi tõhusat kaitsmist selle vastu EIÕK art 5 mõttes. Kaitsja osutab, et ta märkis kaitsekõnes, et ei ole võimalik esitada kaitseväiteid, kui ei tea mille vastu need täpsemalt tuleks esitada. Kaitsekõnes märkis kaitsja sedagi, et süüdistusaktis ei ole esitatud, et D. Ivanov oleks osalenud narkootilise aine veokisse pakendamises ja sellega riigipiiri ületamises, samuti seda, et sellise asjaolu kohta ei ole esitatud kohtumenetluses ka ühtegi tõendit. Kaitsja osutab ka sellele, et süüdistuse kohaselt sooritas D. Ivanov kõik temale etteheidetavad käitumisaktid Hollandis. Teadaolevalt Eestis narkootilise aine käitlemist ei toimunud, aine anti Hollandis A. Liinsoo poolt üle vastavat luba omavale politseiametnikule ja sellega politsei valdusesse ning otsese kontrolli alla. Seega D. Ivanovile etteheidetaval tegevusel ei ole Eestiga ruumilist seost. D.Ivanov ei ole Eesti Vabariigi kodanik. KarS § 7 lg 1 p 2 kohaselt Eesti kehtib karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja. Seadusest tuleneb üheselt, et nimetatud säte ei kehtesta domitsiilipõhimõtet, mille kohaselt riigi kodanikega võrdsustatakse seal alaliselt elavad mittekodanikud. Seega ei kohaldata KarS-i Eestis elamisloa alusel (VälismS § 4 ja 11) elavate isikute suhtes, kes on pannud kuriteo toime väljaspool Eesti territooriumi (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2009, lk 57 p 3.2). Arvestades Eesti karistusõiguse ruumilist ja isikulist kehtivust ei ole antud juhul Eesti karistusõigus D. Ivanovi suhtes kohalduv. Kohus seevastu, püüdes kummutada kaitsja sellesisulisi argumente, kirjutas otsuses järgmist: „Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. KarS § 8 kohaselt teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Eesti on ühinenud ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga, millega Eesti on võtnud endale kohustuse võidelda uimastikuritegevusega. KrMS § 25 lg 2 kohaselt kui kuritegu on toime pandud välisriigis, allub kriminaalasja arutamine kahtlustatava või süüdistatava Eesti-elukoha järgsele kohtule. Kui kahtlustataval või süüdistataval Eestis elukohta ei ole, allub kriminaalasja arutamine Harju Maakohtule.“ Kaitsja maakohtu käsitlusega ei nõustu ja jääb enda poolt kaitsekõnes esitatud seisukoha juurde. Kui nõustuda maakohtu käsitlusega Eesti karistus- ja kriminaalmenetlusõiguse ruumilisest kehtivusest, võiks põhimõtteliselt jaatada ka Eesti karistusvõimu ulatust ja kriminaalmenetluse kohustuslikkust ka näiteks sudaanlase poolt Somaalias toime pandud narkokuriteo suhtes. Kaitsja hinnangul on debateeritav, kas nimetatud konventsioon ikka annab Eesti Vabariigile niivõrd laiaulatuslikud, sisuliselt piirideta, volitused üle maailma menetlusvõimu rakendamiseks Eestis elukohta mitteomavate isikute poolt välisriikides toime pandud narkokuritegude suhtes. Eeltoodust tulenevalt leiab D. Ivanovi kaitsja P. Palmiste, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 6 lg 1 ja § 7 lg-d 1 ja 2) KrMS § 338 p 2 mõttes. Lisaks eelmärgitule vaidlustab kaitsja D. Ivanovi suhtes läbi viidud jälitustoimingute seaduslikkust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti b kohaldamisel nõue, et igaühele, kelle kriminaalasja kohtus menetletakse, tuleb anda võimalus

tutvumiseks uurimismaterjalidega. Riigikohus on sedastanud, et kaitsjale peab avaldama kõik tõendid, millele tugineb kohtuotsus, sealhulgas jälitustegevuse protokollid ja load, mille alusel on jälitustoiminguid tehtud (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus nr 3-1-1-14-14, p 668). Kuivõrd kohtueelses menetluses seda ei tehtud, siis taotlesid kaitsjad seda kohtumenetluses. Paraku jättis kohus sellised taotlused rahuldamata. Sellega eiras maakohus Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikat. Kaitsja rõhutab, et KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse kaasa ka jälitustoimingu loa põhistamatus, kuna tegemist on seaduse nõuete rikkumisega jälitustoimingu loa andmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus nr 3-1-1-14-14, p 780). Seejuures ei saa piirduda deklaratiivset laadi tõdemisega, kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle teadaoleva teabe alusel kaalunud. Ühtlasi tuleb kohtumääruses esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja olemasolevatest tõenditest tulenevalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-14-14, p 772). Kaitsja leiab, et ei ole võimalik tõsimeelselt väita, et antud kriminaalasjas koostatud ja kasutatud jälitusload on põhjendatud. Nii näiteks on kohus järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, piirdunud konspiratiivsuse aspektist üldsõnaliste lausungitega, kusjuures põhjendustest ei ole selgelt aru saada, et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle teadaoleva teabe alusel kaalunud. Hoopis esitamata on jäetud selged põhjendused, millistest asjaoludest ja olemasolevatest tõenditest tulenevalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Kaitsja märgib, et antud juhul ei nähtu, et jälitustoimingu lubasid andnud ja neid põhjendanud kohtunikud oleks kuritegude ulatust ja iseloomu faktiliste asjaoludega sidunud. Praegusel juhul ei olnud jälitustoimingu load põhjendatud, mistõttu jälitustoimingu protokollid tunnistada lubamatuteks tõenditeks ning jätta tõendikogumist välja.

vaidlustab kaitsja maakohtu esinaise 21. novembri 2014.a loa käesoleva apellatsiooni raames, millega Harju Maakohtu esinaine andis kohtunik I. Kullerkann’ule loa kriminaalasja nr 1-146179 samaaegseks menetlemiseks kriminaalasjadega nr 1-14-6088 ja 1-14-6858. Maakohtu esinaise 21. novembri 2014.a luba on antud lähtuvalt õigusemõistmise huvidest, st KrMS § 2681 lg 2 p 8 alusel. Seoses eelmärgitud taotlusega osutab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas toimus eelistung 29. juulil 2014.a, esimene põhiistung 22. septembril 2014, viimane põhistung 29. oktoobril 2014.a, otsus kuulutati 9. veebruaril 2015.a. Süüdistatavad A. Liinsoo ja D. Ivanov on kinni peetud ja vahistatud alates 1. veebruarist 2014.a. Seetõttu jääb nii kohtunik I. Kullerkann’u taotlusest kui ka maakohtu esinaise loast arusaamatuks, kuidas on õigusemõistmise huvidega kooskõlas see, et 2014.a detsembris hakatakse kuulama uut asja (1-14-6179) ja samaaegselt veel üht asja (114-6858). Kohtul oli võimalik esmalt kuulutada kohtuotsus käesolevas asjas, milleks oli aega terve 2014.a november ja seejärel alustada asjaga nr 1-14-6179. See ei oleks toonud kaasa kriminaalasja nr 1-14-6179 arutamise edasilükkamist. Kriminaalasja kohtutoimik on kokku kolm köidet, st ei ole keskmisest mahukam. KrMS § 2681 lg 2 p 8 rakendamise eeldused ei ole täidetud, rikkumine leidis aset puhtalt tingituna kasinast ajaplaneerimisest, mitte erandlikest asjaoludest. Seega ei teostanud maakohtu esinaine loa andmisel diskretsiooni nõuetekohaselt, vaid kiitis heaks katkematu menetluse nõude rikkumise. Seadusel, k.a. katkematu menetluse nõudel, on mõtet siis, kui seda täidetakse. Sellepärast on maakohus seda rikkunud ning see rikkumine on oluline (KrMS § 339 lg 1 p 11). Samuti on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme seeläbi, et ei teavitanud kohtumenetluse pooli kvalifikatsiooni muutmise kavatsusest. A. Liinsoo’le on esitatud süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1, 2 ja KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. KarS § 392 on tunnistatud kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015.a. Kaitseõiguse tagamiseks on vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-4-08, p 23). Kohus ei ole teatanud oma kavatsusest kvalifitseerida inkrimineeritav kuritegu ümber seoses KarS-i muutmisega, rikkudes KrMS § 8 p 2. Selline kohtu seisukoht on tulnud üllatusena kohtuotsusest, mis oluliselt rikkus A. Liinsoo kaitseõigust. Kohtupraktika kohaselt ei ole see rikkumine apellatsiooniastmes kõrvaldatav (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-4-08, resolutsiooni p 3). Kaitsja toetub ka sellele, et jälitustoimiku tutvustamata jätmisega on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kaitsja osutab sellele, et praeguses asjas taotlesid nii allakirjutanu kui ka teine kaitsja, Tanel Mällas jälitustoimikuga tutvumist. Taotlused jäeti rahuldamata. Kaitsja läbis ka määruskaebemenetluse (kohtumäärused nr 1-14-6088/77, 7-1-1-860-14). Taotluste rahuldamata jätmise põhjuseks oli see, et jälitustoimingu teave oli väidetavalt kaetud riigisaladusega. Kaitsja osutab, et EIK praktikast tuleneb nõue, et igaühele, kelle kriminaalasja kohtus menetletakse, tuleb anda võimalus tutvumiseks uurimismaterjalidega. Riigikohtu arvates peab kaitsjale avaldama ka jälitustegevuse protokollid ja load, mille alusel on jälitustoiminguid tehtud. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-1414, p 667-668).

Järgnevalt osutab kaitsja, et A. Liinsoo süüdimõistmine põhines valdavas osas lubamatutel tõenditel. Kaitsja leiab, et politseiagendi kasutamiseks välisriigis peab olema konkreetne seaduslik alus. KrMS ei näe ette politseiagendi kasutamist välisriigi territooriumil. Veelgi enam, Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooniga ühinemise seaduse [RT II 2004, 16, 69] § 3 p 2 deklareerib Eesti Vabariik, et artikkel 14 ei ole Eesti suhtes siduv. Nimetatud artikkel on aluseks politseiagentide kasutamiseks välisriigis. Kohtuasjas nr 3-1-1-129-13, p 3.2. selgitas Riigikohus, et seega ei kuulu konventsioon selles osas rakendamisele. Kaitsja leiab, et Eesti Vabariik on ühemõtteliselt välistanud oma politseiagentide kasutamise välisriigis ja välisriigi politseiagentide kasutamise Eesti Vabariigis. Vastuvõtvad riigid (Madalmaad, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti) luba politseiagendi kasutamiseks andnud ei ole. Politseiagent VL kasutamine Madalmaades, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis toimus ebaseaduslikult. Uurimisasutus oli sellest piirangust teadlik. Nii ütles kaitsjale MK, et operatsiooni läbiviimine Lätis oli välistatud (I k tl 101). VL vastas, et välismaal oleksid tal võinud tekkida probleemid politseiga (I k tl 106). Kaitsja leiab, et seega rikuti õigusakte teadlikult. Kaitsja märgib, et politseiagentide kasutamine oli lubamatu ka siseriiklikult, kuna täitmata olid seaduses sätestatud eeldused. KrMS § 1263 lg 2 p 3 andis suletud kataloogi kuritegudest, mille puhul on politseiagentide kasutamine lubatud: KarS §-des 244, 246, 248, 255 ja 256 sätestatud kuriteod. A. Liinsood nendes kuritegudes kahtlustatud ega süüdistatud ei ole. Järelikult politseiagentide kasutamine toimus selgelt ebaseaduslikult ning kuriteomatkijad said tegutseda üksnes oma tegelike nimede all. Kaitsja märgib, et selles osas ei nõustunud kohus oma otsuse lk-l 16 kaitsja tõlgendusega. Maakohus leidis, et peab esinemas kas esimene alus (KarS §-des 244, 246, 248, 255 ja 256 nimetatud kuriteo ettevalmistamine) või teine alus (punktides 3 ja 4 nimetatud alusel teha järgmisi jälitustoiminguid). Kaitsja leiab, et see seisukoht on ebaõige, kuna KrMS § 1262 lg 3 p 1, lg 4 näevadki ette kuriteo ettevalmistamise, sh KarS § 244, 246, 248, 255 ja 256 ette nähtud kuriteo ettevalmistamise. Seadusandja mõte ei saa olla ühe ja sama aluse kordamine õigusnormi sees. Teisisõnu, tegelikult on nõutav, et esineks mitte üks, vaid mõlemad alused: KarS §-des 244, 246, 248, 255 ja 256 nimetatud kuriteo ettevalmistamine ning KrMS § 1262 lg punktides 3 ja 4 nimetatud alused, st nende kuritegude kohta teabe kogumine ja KarS § 255 lg 2 p 2, § 256 lg 2 p 2 järgi konfiskeeritava vara väljaselgitamine. Arvestades politseiagendi kasutamise erandlikkust, oleks maakohtu poolt lk-l 16 väljapakutud tõlgendus selgelt põhiseadusvastane ebaproportsionaalsuse tõttu. Maakohus ei ole arvestanud ka sellega, et KarS § 1261 lg 1 p 3, p 4 teeb viite juba toime pandud kuriteole, samas kui politseiagentide kasutamine alles kavandatava kuriteo tõkestamiseks on selgelt piiratud KarS §§ 244, 246, 248, 255 ja 256. Kaitsja leiab, et jälitus- ja matkimislube andes ei teadnud eeluurimiskohtunikud, et isikud esinevad muudetud identiteedi all (KrMS § 67 lg 3, § 146 lg 8). See toob kaasa lubade ebaseaduslikkuse. Kooskõlas kohtupraktikaga peab jälitustoimingute tegemine põhinema olemasolevatel põhjendatud kuriteokahtlustel ja sellel ei tohi olla n-ö juhuleiu otsimise tunnuseid (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-14-14, p 789). Sellepärast kohtumääruses peab olema ülevaade faktilistest asjaoludest, millel kuriteokahtlus põhines (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-42-14, p 9). Mõistetavalt ei saa kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada

tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-128-14, p 16). Nähtuvalt vaidlustatud otsuse lk 14-15 olevate määruste refereeringutest, piirdusid eeluurimiskohtunikud šabloontekstiga. Lubade saamisel konkreetsete kahtluste puudumist kinnitasid ka politseiagendid. Istungil andis MK ütlusi, et „see 5g oli ainult kontrollostuks mõeldud, et üldse teada saada kas ja millega tegu on“ (I k tl 97) ja „politseil polnud mingisugust alust peale selle 5g muudeks kahtlusteks“ (I k tl 99). Kaitsja märgib, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on sellised load ebaseaduslikud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-14-14, p 772-773; 3-1-1129-13, p 10). Matkimise luba MK-le oli antud ainult KarS § 184 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemiseks (I k tl 96 pöördel). Vaidlustatava kohtuotsuse lk-l 17 on lubade andmed refereeritud. Ei MK-l ega VL-l ei olnud luba KarS § 392 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Seega KarS § 184 lg 2 (end. KarS § 392) kuriteokoosseisu politseiagentide abiga saadud tõenditega igal juhul tõendada ei saa. Kohtuliku uurimise käigus selgus, et jälitustegevuse läbiviimisel kasutati mitmed variisikud. Istungil kuuldust kasutati vähemalt kolme variisikut: Belgia numbritega veoauto omanikku, VL kaasjuhti ja MK Soome numbrimärkidega Nissan Murano tegelikku omanikku. Variisiku kasutamine on osa jälitustoimingust ja selleks on vajalik Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori luba (PPS § 756 lg 1, lg 3). Kohtuistungil tutvustatud jälituslubade koosseisus selliseid lube ei olnud. Neid ei ole ka käsitletud vaidlustatavas kohtuotsuses. Sellest tuleb järeldada, et variisikute kasutamine toimus loata ehk ebaseaduslikult. Kaitsja palub jätta tõendite hulgast välja ja tagastada vaidlustatava otsuse lk 22-23 viidatud äratundmiseks esitamise protokollid (II k tl 6-11, III 26-28), kuna neid ei saanud avaldada enne ristküsitlust (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-52-09, p 10, 17; Tartu ringkonnakohtu otsus nr 1-066912/128). Sellele rikkumisele on tõendite uurimisel kaitsja tähelepanu ka juhtinud (I tl 92 pöördel). Väljatoodud põhjendustel on politseiagentide ning variisikute abiga saadud tõendid: jälitusprotokollid, salajase pealtkuulamise protokollid, äratundmiseks esitamise protokollid ebaseaduslikud. Need tuleb tõendite hulgast välja arvata ja prokuratuurile tagastada (KrMS § 63 lg 2, § 2681 lg 2 p 4 koostoimes KrMS § 339 lg 2). Järgnevalt märgib kaitsja seda, et A. Liinsoo süüdimõistmine põhines valdavas osas salastatud tõenditel. EIK praktikast tulenevalt ei saa kohtuotsus põhineda valdaval või suures osas dokumentidel, millega kaitsjatel ei ole võimalik tutvuda (EIK kohtuasi Case of A. and Others v. the United Kingdom, kaebus nr 3455/052, p 224). Vaidlustatava kohtuotsuse p 3.2. (lk 20) põhineb A. Liinsoo süüdimõistmine esimeses episoodis kolmele tõendile: MK ütlustele; jälitustoimingu protokollile ja EKEI ekspertiisiaktile nr 14EAN0453. Jälitusloa taotlust ja kohtu loaga tutvumist kaitsjale ei võimaldanud, vaatamata sellekohase taotluse esitamisele ja määruskaebe menetluse läbimisele. Kaitsja leiab, et seega on jälitustoimingu protokolli puhul tegemist salastatud tõendiga. EKEi ekspertiisiakt nr 14E-AN0453 omaette süüstava tõendi väärtust ei oma, kuna selle kasutamiseks A. Liinsoo süüdimõistmiseks on vaja tõendada, et analüüsitav aine oli saadud just A. Liinsoo käest. Seda asjaolu tõendab prokuratuur salastatud tõenditega, mis on vastuolus MK ütlustega. Kooskõlas EIÕK art 6 (1), KrMS § 15 lg 3 ei saa süüdimõistev kohtuotsus olla rajatud salastatud tõenditele. Järelikult tuleb A. Liinsoo esimeses episoodis õigeks mõista. Kuriteo toimepanemise kavatsus on maakohtu hinnangul tõendatud MK ütlustega ning jälitustoimingute protokollidega. Kuriteo lõpuleviimine on maakohtu hinnangul tõendatud VL

ütlustega. Endine kaassüüdistatav K. Kosenkrainus viibis küll Madalmaadel, kuid reisi eesmärke ei teadnud (kohtuotsuse lk 22). Sellepärast ka teise episoodi osas põhineb süüdimõistmine valdavalt salastatud tõenditel. Järelikult tuleb A. Liinsoo õigeks mõista ka teises episoodis. Kaitsja leiab, et tõendite hindamisel on maakohus vääralt kohaldanud KrMS § 61. Maakohus on kriitikvabalt aktsepteerinud põuemikrofoni salvestisi, kuigi kaitsja on toonud välja, ei põuemikrofoni salvestised on lünklikud, mis viitab sellele, et osa salvestusest on välja jäetud. Ilmselt on tegemist osadega, mis õigustaksid A. Liinsood. Sellepärast ei ole need tõendid usaldusväärsed. Kaitsja osutab, et maakohus on oma otsuses möönnud, et tunnistajatena politseiagendid agendinimedega MK ja VL andsid teadvalt valeütlusi (vaidlustatava otsuse lk 16). Maakohtu hinnangul on see lubatud. Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu, kuid leiab, et ütluste hindamisel ei oma valeütluste andmise põhjus ja põhjendus mingit tähendust. Mõlemad politseiagendid leiavad, et legendi säilitamiseks on nendel õigus anda valeütlusi, mida nemad nimetavad legendeeritud ütlusteks (I k tl 101; I k tl 106 pöördel; I k tl 107 pöördel). Kaitsja märgib, et kui isik leiab, et tal on õigus valetada, ei saa ta olla usaldusväärne tunnistaja. Tõendite vahetu uurimise põhimõttega on vastuolus see,kui kohus hakkab selekteerima välja süüstavad ütlused ja jätma tähelepanuta need ütlused, mis ei kinnita süüdistuse versiooni. Kaitsja märgib, et vaidlustatava kohtuotsuse lk-l 23 luges maakohus tuvastatuks paki asendamise fakti. Kaitsekõnes tõi kaitsja välja, et Laane kirjeldas oma teekonda ja avaldas, et andis paki Liinsoole, mainimata mingit asendamist (I k tl 105 pöördel). Seda vastuolu kohus aga ei käsitlenud. Pealegi ei tea kohus, milline ütlus on vale ja milline õige. Samuti on vaidlustatava kohtuotsuse lk-l 20 leidnud maakohus ekslikult, et A. Liinsoo’lt väidetavalt saadud aine anti üle ekspertiisiks. Politseiagent MK keeldus vastavamast prokuröri küsimusele, mis sai A. Liinsoolt ostetud pulbriga. Kase sõnad olid järgmised (I k tl 98): „Selle sain enda valdusesse ja mis sellest edasi sai, sellele ma ei vastaks“. Kui kaitsja küsis, et kas MK viis selle ise ekspertiisi, keeldus K vastamast (I k tl 100 pöördel). Iga kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Kui politseiagent ei kinnita, et ta andis väidetavalt ostetud aine ekspertiisiks, siis kohus ei saanud seda tõendatuks lugeda, kuna ükski tõend seda ei kinnita. Järgnevalt toetub kaitsja sellele, et A. Liinsoo on piiratud süüdivusega. Erakordse üksmeelsusega on kõik tõendiallikad kinnitanud, et A. Liinsool olid suured probleemid kokaiini tarbimisega. Nagu tõendab III k tl 146, äge intoksikatsioon kokaiinist toob kaasa erinevad meditsiinilised sümptomid, nagu näiteks, eufooria ja tunne energia lisandumisest, agressiivsus ja jõhker käitumine, hallutsinatsioonid, paranoidsed mõtted, kriitikavõime alanemine. Ka konkreetsel juhul esinesid Andres Liinsool psüühikahäired, mida tuvastati kahe meditsiinitöötaja poolt ja määrati psühhoosiravi (III k tl 138-145). Vaidlustatavas kohtuotsuses on maakohus möönnud, et A. Liinsoo oli ebaadekvaatne. Kohtuotsuse lk-l 22 on maakohus endise kaassüüdistatava K. Kosenkranius’e ütluste alusel märkinud, et Madalmaades ei teadnud Liinsoo, mis toimub. Kohtuotsuse lk 28 leidis maakohus, et KarS §§ 34, § 35 seisundit Andres Liinsoo’l ei esinenud, kuid samas ütles üldteadaoleva asjaoluna, et narkootiliste ainete tarvitamine põhjustabki tarvitajale tervislikke probleeme. Kaitsja leiab seetõttu, et maakohtu põhjendused on ebajärjekindlad. Piiratud süüdivuse tuvastamiseks ei ole isiku roll endal piiratud süüdivusseisundi põhjustamises oluline. Sellepärast, kooskõlas Riigikohtu kohtuotsuse nr 3-1-1-22-09, p 6.2. antud juhistega tuleb isiku süüdimõistmisel vähendada karistus KarS § 60 alusel. Kaitsja leiab, et kokaiini mõjust tingituna on A. Liinsoo puhul piiratud süüdivuse kriteeriumid täidetud.

Kaitsja leiab, et matkimise teostamine antud juhul oli lubamatu. Vaidlustatud otsuses (lk 18) leidis maakohus, et A. Liinsool oli teovalmidus, kuna ta omas alginfot inkrimineeritava kuriteo toimepanemiseks (teadis kokaiini hinda) ja pani kuriteo suuremas ulatuses, kui seda soovis politseiagent. Kaitsja hinnangul on see seisukoht ebaõige. Maakohus on jätnud arvestamata, et MK korraldas logistikat (I k tl 99-100) ja ka intensiivselt otsis kontakti A. Liinsooga, pakkudes talle erinevaid võimalusi kuriteo toimepanemiseks. MK kinnitas, et Liinsoo ei soovinud osta kokaiini venelaste käest, vaatamata MK sellekohasele pakkumisele (I k tl 103). Kohtuasjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3 selgitas Riigikohus, et lubamatu ja lubatud teoprovokatsiooni eristamisel tuleb lähtuda järgmistest kriteeriumitest: süüdistatava vastu esmase kahtlustuse alus ja ulatus; agent provocateuri poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus; provotseeritu enda teovalmidus; provotseeritu isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid, kes peab täitma teatud ülesandeid ilma agent provocateuri juhtimise ja initsieerimiseta. Tegemist ei ole üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, kõik nimetatud asjaolud tuleb asetada üldhinnangusse. Vaidlustatava otsuse lk 18 käsitles maakohus üksnes teovalmidust. Muud vaidlustatava kohtuotsuse väited põhinevad toimikuvälistel tõenditel ja on väär. MK ja VL kinnitasid, et nemad on politseiametnikud (I k tl 102 pöördel, II k tl 106). KrMS § 1269 lg 3 sätestab, et politseiagendil, kui ta on jälitusasutuse ametnik, on kõik jälitusasutuse ametniku kohustused niivõrd, kuivõrd see ei too kaasa muudetud identiteedi paljastamist. Seega vastavalt PPS § 3 lg 1 p 1 pidid mõlemad juhtima A. Liinsoo tähelepanu tema tegevusega kaasneda võivale tagajärjele. Selle asemel julgustasid mõlemad ametnikud kuriteo toimepanemisele, vabandades seda taktikalise käiguga (I k tl 100 pöördel, tl 101). Võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu asjas Teixeira de Castro v. Portugal, kaebuse nr 44/1997/828/10343; p 4 tehtud järeldustega, tuleb tõdeda, et matkimine kasvas üle lubamatuks provotseerimiseks. Kui ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlusega tagastada kriminaalasi maakohtusse või mõista A. Liinsoo õigeks, leiab kaitsja, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta KarS § 56 lg 1 nõuetele. Uuritud tõendite põhjal on ilmne, et Liinsoo langes provokatsiooni ohvriks. Riigikohus selgitas, et provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse vähendamise lähtuvalt süü ulatusest (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-11-110-04, p 11.3.). Arvestades, et kontakti lõi matkija, kes esitas korduvaid kokaiini ostusoove, ja seda ka pärast Liinsoo esmast keeldumist, matkija andis nõu soovitud kuriteo toimepanemiseks ja korraldas selle veo. Lisaks tuleb arvestada, et matkimine toimus suures osas ebaseaduslikult. A. Liinsoo oli piiratud süüdivusseisundis ja on oma süüd osaliselt tunnistanud. Isegi, kui narkootikumide tarbimisest tingitud tervislik seisund ei too kaasa piiratud süüdivusseisundit, on see käsitletav kergendava asjaoluna, st raske isikliku olukorrana, mis mõjutas inkrimineeritava süüteo toimepanemist (KarS § 57 lg 1 p 4). Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka menetlusõiguse normide rikkumisega ja kaitseõiguse rikkumisega (vt nt Riigikohtu kohtuotsused nr 3-1-1-14-14, p 1043; 3-1-1-100-09, p 16). Kaitsja taotleb A. Liinsoo süüdimõistmise korral rakendada KarS §-i 61 ja karistada A. Liinsood üheaastase vangistusega.

Kokkuvõtvalt on kaitsja põhiseisukohad järgmised: A. Liinsoo süüdimõistmiseks 19.12.2013 episoodis pidi kohus tuvastama suure koguse kokaiini üleandmise 19.12.2013 MK-le. Selles osas on süüdistus täielikult tõendamata, kuivõrd puuduvad tõendid, et ekspertiis tehti sama pulbri kohta, mille A. Liinsoo väidetavalt andis üle MK-le; lisaks märgib kaitsja, et A. Liinsoo süüdimõistmiseks 29.01.2014 – 31.01.2014 episoodis pidi kohus tuvastama, et A. Liinsoo andis MK-le 29.01.2014 üle suures koguses kokaiini, et viimane veaks selle üle riigipiiri Eestisse. Selles osas on süüdistus täielikult tõendamata, kuna MK tegevus kuriteo matkimisel ja politseiagendina on seadusevastane, mis toob automaatselt kaasa tema ütluste kui tõendi lubamatuse. Samuti on ebausaldusväärsed tõendid, mille alusel kohus tuvastas sama paki asendamise D AS territooriumil 01.02.2014 öösel. Eelnimetatud seisukohtasid on kaitsja põhjalikumalt selgitanud järgnevalt. 19.12.2013 episoodiga seoses leiab kaitsja, et kohtuotsuse p-s 3.2. on kohus tuvastanud, et 19.12.2013 kell 14:00 kohtus Liinsoo MK-ga, kellele andis üle kilenutsaku, mis sisaldas 3,25 g puhast kokaiini. Et tegemist on kokaiiniga, tuvastas kohus EKEI ekspertiisiakti nr 14E-AN0453 alusel. EKEI ekspertiisiaktis sisalduva tõendusteabe sidumine A. Liinsoo poolt väidetavalt üle antud kilenutsakuga ei põhine aga ühelgi asjas uuritud tõendil. Nimelt märgib kohus, et: „Kui kohtumine A. Liinsooga oli lõppenud, andis MK eelnimetatud pakendi koos selles olnud narkootilise aine kokaiiniga samal päeval üle Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei ametnikele. Samal päeval edastati aine Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile (EKEI) uuringu teostamiseks.“ Tõendid sellise järelduse tegemiseks kohtutoimikus puuduvad. Vastupidi, MK on tunnistajana ütlusi andes keeldunud vastamast nii prokuröri kui kaitsja küsimustele, mis puudutas väidetavalt Liinsoolt saadud kokaiini edasist käitlemist (I kd tl 98; I kd tl 100). Isegi kui kohus loeb 28.04.2014 jälitustoimingu protkolli alusel tõendatuks, et A. Liinsoo kohtus 19.12.2013 MK-ga ja andis viimasele üle kilenutsaku, ei saanud kohus lugeda tõendatuks, et kilenutsak sisaldas 3,25 g kokaiini. Sellist teavet kõnealusest tõendist ei nähtu. Kuivõrd kohus ei ole süüdimõistvat otsust tehes viidanud muudele tõenditele, mis võimaldaksid ülalmärgitud järelduseni jõuda, on kohtu järeldus antud osas tõenditele mittetuginev. Järelikult on vastavas osas kaevatav otsus põhjendamata ning nimetatud kohtu minetus on käsitletav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse olulise rikkumisena, mis on omakorda süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise alus. Eelnevat on korduvalt kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt nt 3-1-1-107-06, 3-1-1-46-07). Kaitsja märrgib, et otsuse pinnalt ei ole võimalik aru saada millisest tõendist vaidlusalune fakt kohtu hinnangul nähtub ja missugused konkreetsed järeldused kohus selle pinnalt teeb. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka 3-1-1-21-10). Kaitsja on seisukohal, et kaevatavas otsuses on eeltoodust tulenevalt rikutud ka kohtuotsuse põhistatuse nõuet, mis on samuti käsitletav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumisena. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et A. Liinsoo tuleb 19.12.2013 episoodis õigeks mõista. 29.01.2014 – 31.01.2014 episoodiga seoses leiab kaitsja, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes välisriigis toimunud matkimise ja politseiagendi kasutamise õiguspärasuse sisuliselt kontrollimata. Kuriteo matkimine ja politseiagendi kasutamine välisriigis toimus seadusevastaselt. Maakohtu otsuse p-des 3.1.2. ja 3.1.4 on kohus lugenud lubatavateks tõenditeks kuriteomatkija ja politseiagendi VL ütlused. VL andis ütlusi Hollandis toimunud matkimise kohta, kus ta enda ütluste kohaselt: kehastas matkimise operatsioonis rekkajuhti, kelle ülesanne oli kokku saada Liinsooga, saada Liinsoolt kaup kätte ja toimetada kaup Eestisse; kohtus Liinsooga enda auto

juures ja võttis Liinsoolt vastu musta kilekotti mässitud paki, mille paigutas oma veoauto furgooni. Kuriteo matkimine on KrMS § 1263 lg 3 kohaselt jälitustegevus. Kooskõlas KrMS § 1261 lg 3 on jälitustegevuse kaudu saadav teave tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Kuna matkimisel rikuti Hollandi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti seaduseid, on VL ütlused lubamatu tõend. Kaitsja leiab järgnevalt, et matkimine oli läbi viidud õigusvastaselt. VL ütlused sisaldavad valdavalt Hollandis saadud tõendusteavet. KrMS § 65 lg 1 on kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis vaid selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid. Kohtuotsuse p 3.1.2. järgi oli kuriteo matkimine lubatud 21.01.2014 Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku Katrin Olentšenko poolt antud loaga. Puudub vaidlus, et kriminaalmenetluse territoriaalsuse põhimõttest ja Harju Maakohtu jurisdiktsioonist tulenevalt sai Harju Maakohus lubada matkimist üksnes Eesti Vabariigi territooriumi piires. Matkimist Hollandis Eesti kohus lubada ei saa. Kaitsja esitas Hollandis kehtiva asjassepuutuva õiguse väljaselgitamiseks päringu Hollandi advokaadile hr. Bob Kaarls’ile. Kooskõlas Hollandi kriminaalmenetluse seadustiku § 126i ja § 126q on kuriteo matkimiseks politseiametniku poolt vajalik prokuröri luba (vt apellatsiooni lisa 1). Vastuse kohaselt tuleb prokuröri luba igal juhul tutvustada ka jälitustoimingut teostavale politseiametnikule, s.h. tuleb talle selgitada, millised teod on lubatavad. Loa puudumine jälitustoimikus ja kriminaalasja toimikus kinnitab, et VL-t ei ole kunagi tema kohustustest ja tegevuspiirangutest teavitatud. VL ütlused saavad olla tõendiks, kui VL-l oli matkimiseks ja tõendusteabe kogumiseks Hollandi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti pädeva asutuse luba. Kohtuotsuses selliste lubade olemasolu tuvastatud ei ole, ent samas rajaneb süüdimõistev kohtuotsus olulises osas VL ütlustele. VL ütluste kui tõendi lubatavus ja vastavus KrMS § 65 lg 1 ja § 1261 lg 3 nõuetele on jäetud kontrollimata. Otsuse rajamine lubamatule tõendile on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt 3-1-1-85-11). Lisanduvalt on kaitsjate poolt esiletoodud tõendi lubatavust kahtluse alla seadvate argumentide sisuline käsitlemata jätmine samuti oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Pokuratuur on oma 09.02.2015 vastuses (vt lisa 2) kaitsja 30.01.2015 dateeritud päringule sedastanud, et: Pean võimalikuks ära nimetada, et kõnealuses õigusabitaotluses palutakse muuhulgas lubada Hollandi Kuningriigis politseiagentide kasutamist (Eesti Vabariigi Riigiprokuratuuri loa nr 58 alusel), võimaldada eelnimetatud politseiagentide poolt kuriteo matkimist (Harju Maakohtu kohtuniku loa nr 38 alusel), Andres Liinsoo, Dmitri Ivanov`i ning vajadusel nendega kontakteeruvate isikute varjatud jälgimist (Eesti Vabariigi Riigiprokuratuuri lubade nr 1216 ja nr 53 alusel). Seega järeldub, et prokuratuur on vähemalt Hollandi pädevale asutusele 20.01.2014 esitatud taotluses palunud luba Eesti politseiagenditel matkida kuritegu. 20.01.2014 taotluse alusel on Hollandi prokurör hr. R. Steen andnud 27.01.2014 loa üksnes Liinsoo varjatud jälgimiseks kuni 03.02.2014 (vt lisa 3). Kuna luba matkimiseks puudus, on matkimisel saadud tõendusteave ja iseäranis VL ütlused Liinsoo poolse paki valduse ja VL-le üleandmise kohta lubamatud. Seega ei ole täidetud § 184 lg 2 p 1 ja 2 objektiivne teokoosseis (puudub narkootilise aine käitlemisakt). Luba varjatud jälgimiseks ei anna luba matkimiseks. Kohus pidi seetõttu kontrollima, kas Hollandi pädevad asutused on maktimiseks ja politseiagendi kasutamiseks andnud loa ja kas loa andmine ning jälitustegevus ise on toimunud õiguspäraselt (põhimõtte korras vt 3-1-1-105-13). Kuna Hollandi pädeva asutuse luba matkimiseks puudus, oleks kohus pidanud lugema jälitustoiminguga saadud tõendi lubamatuks ning vastavad tõendamiseseme asjaolud mittetõendatuks.

VL andis ütlusi, et välismaal võinuks tal tekkida probleeme politseiga (I kd tl 101). MK andsid ütlusi, et politseioperatsiooni läbiviimine Lätis oli välistatud (I kd tl 106). Politseiagendid olid seega teadlikud lubade puudumisest, mis võimaldaks matkimist ja politseiagendi tegevust välisriikides. Seega rikkus VL teise riigi suveräänsust teadlikult ja pani toime kuriteo. KrMS § 1261 lg 4 kohaselt toob iga seaduserikkumine jälitustegevuses automaatselt kaasa jälitustegevusega saatud tõendi lubamatuse. Sellest järeldub, et isegi kui rikkumine pandi toime ainult Lätis (MK ütlused) ja Hollandis (loa puudumine), on jälitustegevuse saadud tõend tervikuna lubamatu. Järgnevalt tugineb kaitsja sellele, et politseiagendi kasutamine oli õigusvastane. Isegi kui rikkumine pandi toime ainult Lätis (MK ütlused) ja Hollandis (loa puudumine), on jälitustegevuse saadud tõend tervikuna lubamatu. Tuginedes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel lubamatule tõendile on kohus eiranud tõendite hindamise aluspõhimõtteid ja rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, samuti on viidatud rikkumine käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka 3-1-1-84-11). 30.05.2014 jälitustoimingu protokoll (varjatud jälgimine, asja varjatud läbivaatus ja asendamine) koosmõjus veoautost Scania väidetavalt leitud paki sisule tehtud ekspertiisiga (ekspertiisiakt nr 14E-AN0136) on tõendina kõlbmatud ja lubamatu. Kooskõlas KrMS § 12610 lg 1 p 2 ja 6 kantakse jälitustoimingu protokolli jälitustoimingu tegemise aeg ja koht ning jälitustoiminguga kogutud teave. KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend vaid siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning läbiviimisel on järgitud seaduse nõudeid. Ebaõigete andmete kandmine jälitustoimingu protokolli välistab selle seaduslikkuse ja usaldusväärsuse tõendina. 30.05.2014 jälitustoimingu protokolli kohaselt alustati jälitustoimingut veoauto Scania (reg nr X-XXX-XXX) suhtes 01.02.2014 kell 00:40. Jälitustoiming viidi väidetavalt läbi Pärnu mnt 535, mis on logistikaettevõtte D AS territoorium. Vastuseks kaitsja 12.12.2014 päringule (vt lisa 4) on D AS avaldanud järgmist (vt lisa 5): Sõiduk numbrimärgiga X-XXX-XXX (D AS pääslas oli sõiduki registreerimistunnusena märgitud XXXXXX) sisenes D AS territooriumile 01.02.2014 kell 00:31. Nimetatud sõiduk ei olnud D AS alltöövõtja ja sellelt sõidukilt ei ole kõnealusel ajal tehtud laadimistoiminguid DSV terminalis, samas kui kõikidelt teistelt sisenenud sõidukitelt tehti laadimistoiminguid. VL juhitud veoautol puudus igasugune põhjus D AS terminalialale sisenemiseks ja seal viibimiseks. Oma 12.12.2014 vastuses kaitsja päringule kinnitas D AS ka seda, et nendele teadaolevalt ei ole 01.02.2014 D AS territooriumil läbi viidud politseioperatsioone ega kriminaalmenetluse toiminguid, kuigi valveteenuse pakkuja on kohustatud D AS-i informeerima kõikidest sündmustest, mis väljuvad igapäeva rutiinist. D AS-ile osutab valveteenust AS G, kellele D AS esitas 23.12.2014 päringu seoses 01.02.2014 toimunud sündmustega (vt lisa 6). Oma päringu p 1-2 küsis D AS konkreetselt, kas 01.02.2014 on valveteenuse osutajale teadaolevalt nende territooriumil aset leidnud igapäevarutiinist väljuvaid sündmusi nagu nt sõidukite pildistamine, isikute liikumine sõidukite läheduses ja kas territooriumile on sisenenud kõrvalisi isikuid (nt võimuesindajaid) peale autojuhtide. AS G vastuse kohaselt ei ole 01.02.2014 fikseeritud ühegi kõrvalise isiku sisenemist territooriumile, samuti ei ole fikseeritud ühegi sõiduki pildistamist ega isikute toimetamist veokite läheduses (vt lisa 7). Kogu D AS territoorium on tervikuna kaetud videovalvega ning kõikide isikute sisenemist territooriumile kontrollib valveteenuse osutaja. Tõendi ebausaldusväärsust kinnitab ka see, et kuigi 30.05.2014 jälitustoimingu protokolli kohaselt toimus veoauto furgoonist leitud paki asendamine, ei ole VL, kes detailselt kirjeldas paki teekonda Hollandist Eestisse, oma ütlustes paki asendamist maininud. Eeltoodud tõendite kogum kummutab jälitustoimingu

protokollis kajastatud jälitustoimingu kirjelduse. D AS ja AS G kirjadest nähtuvalt ei ole 01.02.2014 D AS-i territooriumil läbi viidud ühtegi politseioperatsiooni, pole tuvastatud sõidukite pildistamist või muid selliseid toiminguid. Jälitustoiming on seega kas tehtud muul ajal ja muus kohas või pakki ei asendatud või 30.05.2014 protokollis kirjeldatud jälitustoimingut ei olegi kunagi läbi viidud. Samuti osutab kaitsja ekspertiisiakti nr 14E-AN0136 ebausaldusväärsusele. Vastusena kaitsja Maksim Greinomani päringule kriminaalasjas 1-14-6088 on Politsei- ja Piirivalveamet teatanud, et narkootilise aine asitõendina äravõtmise korral hoitakse asitõendit asitõendite hoidlas, mille kohta vormistatakse akt kriminaalasja toimikusse. Pärast ekspertiisimääruse koostamist antakse asitõend üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile (EKEI). Aine saabumine ekspertiisiasutusse fikseeritakse ekspertiisimäärusega (lisa 8-9). Mingit akti kriminaalasja toimikus VL juhitud veoautost sõidukist äravõetud väidetava narkootilise aine kohta kriminaalasja toimikus ei ole. Vastavalt EKEI 23.01.2015 kirjale nr 13-3/196 saabus kriminaalasjas uuritav aine, mille alusel koostati ekspertiisiakt nr 14E-AN0136, EKEI keemiaosakonda 19.02.2014 (lisa 10). See on 19 päeva pärast selle väidetavat äravõtmist VL poolt juhitud veoautost Scania X-XXX-XXX. Nii on nõuetekohaselt ja usaldusväärselt tõendamata, et ekspertiisiesemeks olnud aine pärines veoautost Scania X-XXX-XXX. Väidetava narkootilise aine valduse ahel on täielikult kontrollimatu. Kohus ei saa kontrollitava valduse ahela puudumisel teha tõenditel rajanevat järeldust, et A. Liinsoo seda pakki kunagi käidelnud oli, seda enam, et ekspertiisiaktiga nr 14E-GE191 ei tuvastatud A. Liinsoolt pärineva bioloogilise materjali esinemist ekspertiisiks antud pakil. In dubio pro reo põhimõttest lähtudes tuleb need kahtlused tõlgendada A. Liinsoo kasuks. Seega tuleb Andres Liinsoo 29.01.2014 – 31.01.2014 episoodis õigeks mõista.

RINGKONNAKOHTU ISTUNG

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium juhib kaitsjate tähelepanu, et maakohtus kriminaalasjas arutamise ajal kehtinud KrMS § 2681 lg 2 p 3 kohaselt võis kohus kõrvale kalduda mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu põhimõttest, kui hiljem kohtusse saadetud kriminaalasjas on süüdistatavatele kohaldatud tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata nimetatud tõkendi kohaldamist. Käesolevas kriminaalasjas on mõlemad süüdistatavad vahistatud, seega käesoleva menetluse puhul võis kohus kõrvale kalduda mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu põhimõttest ka ilma kohtu esimehe loata. Kohtu esimehe 21.11.2014 luba ongi väljastatud teises kriminaalmenetluses ehk kriminaalasjas nr. 1-14-6179, kus süüdistatavad ei viibinud vahi all ega esinenud teisi seaduses sätestatud aluseid nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Seega ei ole asjakohane kaitsja argument, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus rikkunud mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keeldu. Kohtukolleegium märgib, et kohtu esimehe luba õigusemõistmise huvidest üheaegselt menetleda mitu üldmenetluses saabunud kriminaalasjas on selline diskretsiooniotsustus, mida kohtukolleegiumi veendumusel ei pidanud kohtu esimees eraldi põhjendama. Lisaks väärib märkimist, et 29.03.2015 jõustunud KrMS § 2681 uus redaktsioon „Kriminaalasja üldmenetluses arutamise terviklikkus“ ei nõua enam kohtu esimehe loa olemasolu mitme üldmenetluses saabunud kriminaalasja üheaegseks menetlemiseks.

politseiagent VL kasutamine ja tema poolt kuriteo matkimine nimetatud EL liikmesriikides oli lubatav ja seaduslik. Ülaltoodust tulenevalt põhjendamatud on kaitsjate apellatsioonides toodud järeldused, et politseiagent VL poolt kuriteo matkimine välismaal oli ebaseaduslik, lausa kuritegelik ning sellega rikuti vastavate riikide suveräänsust.

identiteediga MK. 18.12.2013 ehk järgmisel päeval on Harju Maakohtu eeluurimiskohtunik Katre Poljakova andnud kell 09.55 loa MK poolt KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo matkimiseks Andres Liinsoo ning teiste kuriteost osavõtvate isikute suhtes ajavahemikul 18.12.2013 kuni 17.01.2014. Järgmisel päeval ehk 19.12.2013 toimuski Andres Liinsoo poolt suures koguses narkootilise aine – 4,99 grammi pulbrilist kokaiini, mis sisaldas 3,25 grammi puhast kokaiini ebaseaduslik üleandmine kuriteo matkijast politseiagendile MK-le (K). Kohtukolleegium järeldab seega, et kaitsjate poolt viidatud KrMS § 1263 lg 2 p 3 pole asjassepuutuv.

läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkuse osas, mille kohaselt kõik jälitustoimingud vastavad eeltoodud põhimõtetele.

kaitsja ei nimeta selliseid võimalikke õigustavaid asjaolusid. Kohtukolleegium osundab kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et A. Liinsoo on valinud passiivse kaitsepositsiooni ning keeldus ütluste andmisest. Ei andnud A. Liinsoo ütlusi ka eeluurimisel, seega kaitseversiooni püstitamine alles apellatsioonimenetluses on alusetu ning kaitsja kahtlused, et lünklikest salvestistest väidetavalt välja jäetud osades võivad sisalduda A. Liinsood õigustavad asjaolud on põhjendamata. Tuleb märkida, et kohtukolleegium tutvus muuhulgas jälitustoimingu protokolliga, mis sisaldab A. Liinsoo ja MK (K) nende kohtumiste asukohas toimunud vestluste stenogramme, millest tuleneb üheselt, et A. Liinsool esines kavatsetus kokaiini käitlemiseks suures koguses – A. Liinsoo pakub kokaiini toomise võimalust Hollandist ja aktiivselt arutab selle toomise tingimusi (T II lk 71-119). Fikseeritud vestlused jätkuvad sealt, kus jäävad pooleli. Vestluste areng, sisu ja loogika ei jäta kohtule ruumi kahtlustamiseks, et väidetavalt vestluste puuduvates osades võisid politseiagent MK või A. Liinsoo rääkida midagi sellist, mis oleks võinud A. Liinsood õigustada.

ning vastuseks apellatsioonidele osas, mis puudutab matkimise muutumist lubamatuks provotseerimiseks lisab järgmist. Kaitsjad heidavad maakohtule ette, et maakohus pole põhjendanud, miks ta jättis arvestamata, et MK otsis ise kontakti A. Liinsooga, pakkudes talle erinevaid võimalusi kuriteo toimepanemiseks, korraldas ise logistikat. Kohtukolleegiumi veendumusel kaitsjate sellised järeldused ei põhine maakohtu poolt uuritud tõenditel. Maakohtu poolt on tuvastatud, et A. Liinsoo kohta oli teada pikema aja jooksul, et tema ebaseaduslikult käitleb narkootilisi aineid, mille kohta oli alustatud kriminaalmenetlus ja jälitustoimik 17.05.2013, seega rohkem kui pool aastat enne esimest 19.12.2013 matkimise episoodi. Kohtukolleegium on eelpool märkinud, et narkokuritegusid iseloomustab toimepanemise suur konspiratiivsuse aste, seega narkokuriteo kriminaalasjas tõendite kogumine tavapäraste avalike menetlustoimingutega on äärmiselt raskendatud, kui mitte sootuks võimatu. Ei ole eluliselt usutav, et narkokurjategija ise pakkuks suvalisele tundmatule isikule osta suures koguses kokaiini, seega on igati põhjendatud toimepandava narkokuriteo avastamise ja süüdlaste vastutusele võtmise eesmärgil agent provocateuri pöördumine ettepanekuga talle narkootilist ainet müüa isiku poole, keda on alust põhjendatult kahtlustada narkootikumide käitlemises. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest toimuski 19.12.2013 kokaiini ostu-müügi tehing A. Liinsoo ja matkija MK vahel, kusjuures MK ütluste kohaselt oli 5g kokaiini ostmine alles kontrollost, kuna jälitustegevusele tuginedes oli alust põhjendatult kahtlustada, et A. Liinsoo opereerib oluliselt suuremate kogustega pikema aja jooksul. Kohtukolleegium on veendumusel, et narkokuritegude tõkestamise eesmärgil on ülimalt oluline tuvastada narkootilise aine käitlemisahela algallikas ning võimalusel tuvastada kõik isikud, kelle kaudu oli võimalik käesoleva kriminaalmenetluse raames hankida kokaiini Andres Liinsool, seega agent provocateuri küsimus ja ettepanek müüa talle suurem kogus kokaiini oli põhjendatud ning ei olnud kuidagi intensiivsuse astmega, mis lubaks rääkida lubamatust provotseerimisest või provotseerimisest üleüldse. Süüdistatavale jäi absoluutne vabadus valida kuidas „kliendile“ narkootilist ainet tarnida. Ei ole õige kaitsjate väide, et MK pakkus A. Liinsoole erinevaid võimalusi kuriteo toimepanemiseks. Süüdistatav A. Liinsoo käis ise välja 2 hankimise alternatiivi - 1) kehvema kvaliteediga kallima hinna eest aine vahendamine kohalike venelaste käest või 2) sõbra kaudu odavama ja parema kvaliteediga kokaiini toomine Hollandist. Eksitav ja uuritud tõenditega vastuolus olev on kaitsja väide, et just MK pakkus A. Liinsoole tarnida kokaiini venelaste kaudu, millega A. Liinsoo ei nõusutnud. Nähtuvalt nii Andres Liinsoo ja MK nende asukohas vestluste pealtkuulamise protokollist, kui ka MK poolt kohtuistungil antud ütlustest politsei oli huvitatud ükskõik millisest ainest, et see kätte saada (T I lk 98) ning initsiatiiv nimetatud kahe alternatiivi pakkumisel tulenes selgelt A. Liinsoolt. Politseiagent MK ei teadnudki enne A. Liinsooga kohtumist midagi kokaiini hankimise alternatiividest A. Liinsool ning nende väljaselgitamine ja lõpptulemusena tõkestamine oligi üks käesoleva kriminaalmenetluse eesmärkidest. A. Liinsoo eelistaski mõistetavalt oluliselt odavama ja parema kvaliteediga variandi, millest teatas MK-le. Jälitustoimingu protokollist (Andres Liinsoo ja MK vestluste pealtkuulamine nende asukohas nähtub, et Liinsoo teatab MK-le, et nende Tallinna venelaste käest ei ole mõtet kokaiini osta: Ma mõtlesin, et n...ui te seda ostate! Mul oleks isegi parem meel, kui see üldse ära jääb ... Seal on mul (Hollandis), vaata, hea sõber, siin aga ... sellised ... Järgmisel kohtumisel teatab A. Liinsoo MK-le ise: ei no, tegelikult Hollandis tahaks ära proovida ... Et tahaks rohkem sealt Hollandist proovida. Tahaks endale ka kuidagi, siis saaks sättida, noh. Kohtukolleegium märgib, et Hollandist kokaiini toomise kasuks mängis A. Liinsoo enda soov tuua lisaks ka teine kilo kokaiini, mida oli plaanis edasi müüa kolmandale isikule. Isegi kui möönda, et agent provocateur MK kallutas A. Liinsoot kokaiini toomise kasuks Hollandist,

mitte ostmise kasuks Tallinna venelaste käest, ei muuda see olematuks A. Liinsoo iseseisvat soovi MK-le kokaiini vahendada igal juhul. Järgnevalt hakkaski A. Liinsoo Hollandist toomise teemat konkretiseerima ning ise küsima MK abi transpordi organiseerimisel – pakkuma välja variandid, kuhu saaks ainet veoautos peita. Kriminaalasjas pole ühtegi tõendit, mis viitaks, et MK instrueeriks A. Liinsoot, ähvardaks teda, meelitaks rahasummadega või paneks mingisuguste valikute ette, millest A. Liinsool oleks raske või võimatu loobuda. Sellistele tõenditele ei viita ka kaitsjad. Kohtukolleegium ülaltoodust lähtudes on veendumusel, et matkija käitumine ei olnud sellise provotseeriva kaaluga, millega võrreldes A. Liinsoo teootsus ja teopanus narkokuriteo toimepanemisse oleks jäänud tahaplaanile.

edasi sai, seega selles osas esinevaid kahtlusi tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja P. Keres märgib lisaks, et puuduvad tõendid, et ekspertiis tehti sama pulbri kohta, mille Andres Liinsoo väidetavalt MK-le üle andis. Kohtukolleegium kaitsjate selliste väidetega ei nõustu ning osundab, et vastates prokuröri küsimusele, kuhu A. Liinsoolt kohtumisel saadud 5 g (tegelikult 4,99 g) kokaiini jäi, avaldas tunnistaja MK, et see läks edasi politseile. (T I lk 98) Kohtukolleegium sedastab, et lisaks tunnistaja MK ütlustele maakohus on uurinud ka teisi tõendeid, mis kogumis üheselt tõendavad, et 19.12.2013 kohtumisel andis A. Liinsoo MK-le 4,99 g pulbrilist kokaiini puhta aine sisaldusega 3,25 g ning samal päeval oli see aine edastatud matkija poolt PPA Keskkriminaalpolitsei ametnikele, kes omakorda edastasid saadud ainet EKEI-le ekspertiisiks. Nimelt 28.04.2014 vormistatud jälitustoimingu protokollist KrMS §-des 1268 ettenähtud jälitustoiminguga (kuriteo matkimine) kogutud teabe kohta nähtub, et Andres Liinsoo andis MK-le (K) 19.12.2013.a. kohtumisel üle pakendi väidetavalt ligikaudu 5 grammi kokaiinipulbriga. Kõnealuse pakendi väidetava narkootilise ainega andis MK samal päeval üle PPA keskkriminaalpolitsei ametnikele, kes edastasid selle Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti uuringu teostamiseks (T I lk 1). Edastatud aine ekspertiisiaktist nr. 14E-AN0453 ning uuringust nr. 13U-AN0059 tuleneb üheselt, et uuringuks esitatud pulber massiga 4,99 g oli edastatud PPA keskkriminaalpolitsei poolt EKEI-le 19.12.2103 kaaskirjaga nr. 3.2-2/212479-1 ehk A. Liinsoolt MK-le 4,99 g kokaiini üleandmise päeval. (T I lk 2-5) Jälitustoimingu protokollist KrMS §-s 1265 ettenähtud jälitustoiminguga (varjatud jälgimisega) kogutud teabe kohta nähtub, et 18.12.2013.a. kohtus Andres Liinsoo kell 16:47-17:04 MK-ga Tallinnas Paldiski mnt 56 asuva Merimetsa Selveri parklas. Isikud vestlesid. 19.12.2013.a. kohtus Andres Liinsoo kell 14:00-14:11 MK-ga Tallinnas XXXXX XX XXX asuva kortermaja läheduses. Isikud vestlesid, kusjuures vestluse lõpuosas istusid mõlemad Liinsoo sõiduautosse Audi A6 Avant (reg nr XXXXXX) (T I lk 138-139). Jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik. Kõik nimetatud tõendid riimuvad nii MK poolt kohtuistungil antud ütlustega, kui ka jälitustoimingu protokollides fikseeritud MK ja A. Liinsoo vahel toimunud vestluste sisuga, mis kogumis tõendavad üheselt, et 19.12.2013.a. kella 14:10 paiku andis Andres Liinsoo Tallinna linnas XXXXX XX XXX asuva maja läheduses suures koguses narkootilist ainet – 4,99 grammi pulbrilist kokaiini, ebaseaduslikult edasi MK-le.

Seejärel asendati jälitustoimingu käigus politseiametnike poolt ära võetud pakend teise sarnase pakendiga, milles oli jahu. Kogu jälitustoimingut fotografeeriti (T II lk 144-155). 07.02.2014 koostati käesolevas kriminaalasjas 2 ekspertiisimäärust (DNA ja narkootilise aine eksperiis) ning edastati samal päeval EKEI-sse. Nähtuvalt ekspertiisiaktidest nr. 14E-GE0191 (DNA) ja 14E-AN0136 (narkootilise aine ekspertiis) mõlemad määrused koos ainega saabusid EKEI-sse 07.02.2014 ehk ekspertiisi määruse koosatmisega samal päeval. Mõlema ekspertiisi sissejuhatavas osas on märgitud, et ekspertiisiks esitatud objektiks on musta värvi kilekott (pakend nr. 1, veoautost Scania reg. nr. X-XXX-XXX). (T III lk 95 ja 101). Ülaltoodust tulenevalt on alusetu kaitsjate väide, et veoautost Scania varjatud läbivaatuse ja aendamise käigus äravõetud kokaiini liikumise ja valduse ahel pole jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud tõenditest tulenevalt on üheselt tuvastatav, et veoautost Scania äravõetud ja ekspertiisiks esitatud musta värvi kilekotist pakend koos selles sisaldunud kokaiiniga on üks ja sama ese.

milles võivad sisalduda diametraalsed vastuolud kohtuistungil antud ütlustega selliste võimalike vastuolude kõrvaldamiseks.

Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud tõendid asetatuna ühtsesse konteksti teiste maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud kaudsete tõenditega, lubavad saadud tõendikogumist üheselt järeldada, et D. Ivanovile süüdistuses etteheidetud tegevus A. Liinsoo’le kokaiini vahendamises ehk narkootilise aine käitlemises on täielikult tõendamist leidnud. Asjaolu, et maakohus nimetas D. Ivanovi A. Linsoo kontaktisikuks Hollandis mingil moel ei muuda D. Ivanovile esitatud süüdistuse faktilisi asjaolusid ja talle inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni.

lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 9. veebruari 2015 otsuse A. Liinsoo ja D. Ivanovi suhtes muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt

Ivi Kesküla allkirjastatud digitaalselt

Urmas Reinola allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.