Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-41-15 13. mai 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos Kriminaalasi Tiit Eliase süüdistuses KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi ja Eliti Consult OÜ süüdistuses KarS § 293 lg 3, § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-3958 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Rimi Eesti Food AS-i esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Kristiina Savtšenkova; Tiit Eliase ja Eliti Consult OÜ kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik Asja läbivaatamise kuupäev ja 15. aprill 2015, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a ja Harju Maakohtu 16. juuni 2014. a määrus ning saata kriminaalasi kannatanu Rimi Eesti Food AS-i apellatsiooni eelmenetluseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Rimi Eesti Food AS-i kasuks välja 858 (kaheksasada viiskümmend kaheksa) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohtu otsus
Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsusega tunnistati Tiit Elias kokkuleppemenetluses süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 293 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi.
Sama otsusega tunnistati Eliti Consult OÜ süüdi ja teda karistati KarS § 293 lg 3, § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi. Ühtlasi konfiskeeris maakohus Eliti Consult OÜ-lt KarS § 831 lg 1 alusel 100 000 eurot ja mõistis T. Eliaselt KarS § 84 alusel välja 51 150 eurot.
2.T. Elias tunnistati KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning Eliti Consult OÜ KarS § 293 lg 3 järgi süüdi kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises. T. Elias oli Eliti Consult OÜ juhatuse liige ja ainuosanik. Samas töötas ta Rimi Eesti Food AS-i (edaspidi ka Rimi) kinnisvaraosakonna projektijuhina, olles töölepingust ja ametijuhendist tulenevate tööülesannete tõttu ametiisik KarS § 288 lg 2 mõttes. Täites kinnisvaraosakonna projektijuhi ülesandeid, eelistas T. Elias Rimi ehitus- ja muude arendusprojektide raames pakkumiste küsimisel, pakkujatega läbirääkimiste pidamisel, tehtud tööde vastuvõtmisel, nende eest esitatud arvete aktsepteerimisel ja arvete tasumise korraldamisel töövõtjatena kindlaid äriühinguid vastutasuna selle eest, et need äriühingud andsid T. Eliasele Eliti Consult OÜ kaudu erinevates summades pistist. Pistist anti nii, et T. Elias vormistas Eliti Consult OÜ nimel pistise andjale ebaõige sisuga arve, mille viimane tasus. Pistisena makstud raha laekus Eliti Consult OÜ pangakontole. T. Elias ja Eliti Consult OÜ võtsid aastatel 2012-2013 selliselt pistist mitmelt isikult.
T. Elias tunnistati KarS § 344 lg 1 järgi ja Eliti Consult OÜ KarS § 344 lg 2 järgi süüdi Eliti Consult OÜ arvete võltsimises, mis seisnes kokkuvõtlikult selles, et T. Elias koostas aastatel 2012 ja 2013 erinevatele äriühingutele Eliti Consult OÜ arveid teenuste eest, mida tegelikult ei osutatud. Võltsitud arved andsid Eliti Consult OÜ-le aluse võtta vastu arvetel märgitud rahasummad, mis tegelikult tasuti pistisena vastutasuna T. Eliase ametialaste tegude eest.
4.T. Elias tunnistati KarS § 345 lg 1 järgi ja Eliti Consult OÜ KarS § 345 lg 2 järgi süüdi eelmises punktis nimetatud võltsarvete esitamises erinevatele äriühingutele. Nende arvete alusel tehti Eliti Consult OÜ-le kokku 78 pangaülekannet kogusummas 520 668 eurot. Rimi Eesti Food AS-i apellatsioon
6.juunil 2014 esitas Rimi apellatsiooniteate ja 13. juunil 2014 apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 248 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Apellatsioonis leiti, et süüdistatavale etteheidetud tegu ei vasta menetluse käigus tuvastatud asjaoludele, süüdistatavate teod on valesti kvalifitseeritud ja kokkuleppemenetluse kohaldamiseks puudub Rimi kui kannatanu nõusolek.
Apellatsiooni tagastamine kirjaga
6.Harju Maakohtu kohtunik saatis 16. juunil 2014 Rimi esindajale kirjana vormistatud dokumendi, milles märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pole Rimi KrMS § 37 alusel kannatanuks tunnistatud. Seetõttu tagastas kohus apellatsiooni, kuna selle on esitanud isik, kellel ei ole õigust
apellatsiooni esitada.
Rimi esitas määruskaebuse, milles taotles apellatsiooni tagastamise kohta tehtud maakohtu otsustuse tühistamist ja apellatsiooni läbivaatamist.
Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik saatis 15. juulil 2014 Rimi esindajale kirjana vormistatud dokumendi, milles märkis, et tagastab määruskaebusena esitatud avalduse, sest määruskaebust ei saa esitada kirja peale. Maakohus lahendas apellatsiooni tagastamise küsimuse põhjendatult kirjaga, mitte määrusega. Kui maakohtu otsuse vaidlustab menetlusväline isik, nagu Rimi praeguses asjas, ei ole tema kaebus käsitatav apellatsioonina ja selle tagastamisel ei saa lähtuda KrMS § 323 lg 2 p-st 2.
Rimi esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotles Harju Maakohtu 16. juuni 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a kirja vormis tehtud määruse tühistamist, Rimi apellatsiooniõiguse tunnustamist ning ringkonnakohtu kohustamist apellatsiooni läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus määruskaebuse esitaja tagastada kriminaalasja Harju Maakohtule või Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Riigikohtu 2. detsembri 2014. a määrus
10.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrusega asjas nr 3-1-1-84-14 tühistati Tallinna
Ringkonnakohtu
juuli
2014.
a
määrus
ja
Rimi
määruskaebus
Harju
Maakohtu 16. jaanuari 2014. a määruse peale saadeti sisuliseks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
11.Riigikohus leidis esmalt, et nii Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a kui ka Harju Maakohtu 16. juuni 2014. a kirjana vormistatud dokumendid on käsitatavad kohtumäärustena ja et Rimil oli õigus esitada tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale määruskaebus, mille ringkonnakohus on kohustatud läbi vaatama.
12.Lisaks märkis kolleegium määruse punktides 38-40 järgmist: "38. Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Riigikohus on selgitanud, et menetleja ei tohi keelduda kaasamast kriminaalmenetlusse kannatanuna ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 26). Ka apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on menetleja (KrMS § 16 lg 1), kes on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama. Asjas nr 3-1-1-97-10 jättis kolleegium ringkonnakohtu määruse apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta muutmata alles pärast seda,
kui oli kontrollinud, kas apellatsiooni esitaja vastab kannatanu tunnustele või mitte (ja jõudnud eitava vastuseni). Riigikohus ei tuginenud viidatud kohtuasjas isiku apellatsiooniõigust eitades asjaolule, et apellatsiooni esitajat ei kaasatud enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse.
39.Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja väitega, nagu peaks kriminaalasja menetlev kohus, lahendades küsimust, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuvastama süüdistuse või kokkuleppe sisust sõltumatult süüdistatava teo asjaolud ja andma vajadusel neile uue karistusõigusliku hinnangu. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on just prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks ja kes saaksid selliselt kindlaksmääratud piiridest lähtuvalt olla kriminaalmenetluses käsitatavad kannatanutena. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 25.) Seega hindamaks, kas Rimi Eesti Food AS on käesolevas kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratletud T. Eliase ja Eliti Consult OÜ-ga sõlmitud kokkulepetes.
40.Samas ei jaga kolleegium prokuratuuri vastuses väljendatud arvamust, nagu oleks KarS §s 293 sätestatud kuriteokoosseis kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS § 293 on suunatud aususe kohustuse rikkumise vältimisele. Ametiisikul, kellel on KarS § 288 lgs 2 nimetatud pädevus eraõiguslikus juriidilises isikus, on sellest tulenevalt aususe kohustus eeskätt sama eraõigusliku juriidilise isiku ehk oma ametiseisundi andja ees. Märgitule osutab ka KarS § 288 lg 2 sõnastus, mis seob nn eraõigusliku ametiisiku mõiste isiku pädevusega juhtida eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseda eraõigusliku juriidilise isiku või teise füüsilise isiku huvides. Nn eraõigusliku ametiisiku aususe kohustus põhineb tema üldisel lojaalsuskohustusel, mis sõltuvalt asjaoludest võib tuleneda näiteks võlaõigusseaduse § 620 lg-st 1, töölepingu seaduse § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 või tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 35. Osutatud normid teenivad õigussuhte teise poole (käsundi- või tööandja) huve. Sarnaselt on ka KarS §-ga 293 kaitstav aususe kohustus eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Ametiisiku pädevus, mille pistise andja huvides kasutamise eest pistist antakse, on mõeldud kasutamiseks üksnes ametiseisundi andja seaduslikes huvides. Seega kahjustab pistise võtmine eelduslikult ametiseisundi andja huve. Peamine põhjus, miks KarS § 293 koostoimes § 288 lg-ga 2 tunnistab karistatavaks pistise võtmise mh ka sellise ametiisiku poolt, kellel on teatud pädevus eraõiguslikus juriidilises isikus, seisnebki vajaduses kaitsta nn eraõigusliku ametiisiku ja ametiseisundi andja (juriidilise isiku) vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik pistist võttes rikub. Asjaolu, et pistise võtmine nn eraõigusliku ametiisiku poolt kahjustab üldises plaanis ka majandusarengut ja vaba konkurentsi, ei anna alust
väita, nagu poleks seadusandja kõnealust tegu kriminaliseerides üldse arvestanud vahetut rünnet eraõigusliku ametiseisundi andja individuaalhüvedele. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid. Kolleegium on varem märkinud, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 23)." Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määrus
Tallinna
Ringkonnakohus
jättis
Rimi
määruskaebuse
rahuldamata
ja
Harju
Maakohtu 16. juuni 2014. a määruse sisuliselt muutmata, põhjendades seda järgmiselt.
14.Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 1 saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda.
15.KarS §-d 344 ja 345 paiknevad avaliku usalduse vastaste süütegude peatükis ja kaitsevad dokumendi puutumatust ning selle kaudu dokumendiga seotud käibe usaldusväärsust, seega kollektiivseid õigushüvesid. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-97-10 leidnud, et üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seega puudub alus lugeda Rimi kannatanuks KarS §-de 344 ja 345 tunnustel menetletavates kuritegudes.
16.KarS § 293 kaitseb ka individuaalset õigushüve, s.o eraõigusliku ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik pistist võttes rikub. Seega võib Rimi olla käesolevas asjas kannatanu, kui talle tekitati usaldus- ja lojaalsussuhte rikkumisega kahju. Füüsilist ega moraalset kahju ei saa juriidilisel isikul tekkida. Süüdistuse põhjal ei saa väita ka seda, et Rimile oleks tekitatud varalist kahju. Selline kahju on kriminaalasjas tõendamata. Töövõtjad on Rimiga sõlmitud töövõtulepingutes kokkulepitud tööd ära teinud ja Rimi on nende tööde eest tasunud. Rimi kahju tuvastamiseks tuleks kindlaks teha iga tellitud töö tegelik maksumus. Arvestades objektide arvu, tööde hulka ja tööde tellimise ning tegemise käigu dokumenteerimise viisi, ei ole tööde maksumuse tuvastamine mõistliku menetlusaja jooksul võimalik. Kuna T. Eliase poolt Rimile varalise kahju tekitamist ei saa määruskaebemenetluse raames tõendada, siis ei ole ka alust Rimi kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata. Rimi on enda väidetavate tsiviilõiguste kaitseks esitanud süüdistatavate vastu hagi tsiviilkohtumenetluses, kus tuvastatakse, kas varaline kahju on tekkinud.
17.Määruskaebuse rahuldamine tähendaks seda, et apellatsioon tuleks võtta menetlusse. Samas ei ole perspektiivi seda rahuldada. Seadus ei anna apellatsioonikohtule õigust jõustunud kohtuotsust tühistada. Samuti ei ole kaebuse esitaja soovitud eesmärki võimalik saavutada teistmismenetluses.
18.Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et maakohus jättis Rimi apellatsiooni õigesti KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Rimi Eesti Food AS-i määruskaebus
19.Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määruse peale esitas määruskaebuse Rimi esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule või Tallinna Ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub määruskaebuse esitaja tunnustada Rimi õigust esitada Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioon ja kohustada Tallinna Ringkonnakohut seda apellatsiooni läbi vaatama.
20.Määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohtu põhjendus selle kohta, miks Rimi ei ole kannatanu, on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. Nimelt on Riigikohus leidnud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses. Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 31-1-97-10.) Seega nähtub Riigikohtu praktikast, et isik on kannatanu, kui koosseisuline ja õigusvastane rünne oli suunatud sama isiku õigushüve vastu ja seda sõltumata sellest, kas isikul on tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue.
21.Isiku kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamiseks tuleb kontrollida: 1) kas rünne on suunatud isiku õigushüve vastu ja 2) kas kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, on määratud kaitsma sedasama õigushüve. T. Eliase tegu oli suunatud Rimi õigushüve vastu ja KarS § 293 on määratud kaitsma eelkõige sedasama õigushüve, mida T. Elias ründas. Seega on Rimi kannatanu sõltumata sellest, kas tal tekkis T. Eliase vastu tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue.
22.Samuti on ekslik ringkonnakohtu põhjendus, et Rimi ei saa olla kannatanu, kuna kahju ei ole tõendatud. Isiku menetluslik staatus kannatanuna ei sõltu sellest, kas talle tekitatud varaline kahju ja selle suurus on tõendatud. Asudes hindama Rimi nõude tõendatust, väljus ringkonnakohus määruskaebemenetluse piiridest.
23.Ehkki määruskaebemenetluse põhivaidlus pole selles, kas Rimi kahjuhüvitisnõue on tõendatud, ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga varalise kahju puudumise kohta. Rimi kahjuna tuleb
käsitada vähemalt seda summat, mille Rimi tarnijad ja töövõtjad maksid pistisena Eliti Consult OÜ-le. See summa sisaldus varjatuna Rimi poolt tarnijatele ja töövõtjatele makstud tasus, mida tegelikult projekti elluviimiseks ei kasutatud. Ka Saksa õigusteoorias ollakse seisukohal, et kahju, mille töötaja altkäemaksu võtmisega tööandjale tekitab, hõlmab vähemalt altkäemaksu summat. Õiguskirjanduses lähtutakse eeldusest, et altkäemaksu summa on altkäemaksuandja kuludesse sisse kalkuleeritud. (Vt "Münchener Handbuch zum Arbeitsrecht". 3. Auflage 2009. § 48 "Wettbewerbsverhalten", Rn 57-58; U. Unger. "Mehrfache Zahlungspflichten des "schmierenden" Unternehmens als Korruptionsfolge". CCZ 2008, 201.) Seega pidi Rimi süüdistatava tegevuse tulemusel maksma tööde eest tasu, mis oli nende tööde tegelikust maksumusest vähemalt pistisesumma võrra suurem. Samas ei mõjuta see, kas ja kui, siis millises summas soovib Rimi tsiviilhagi esitada, tema menetlusseisundit.
24.Ringkonnakohtu põhjendus apellatsiooni perspektiivituse kohta on nii asjakohatu kui ka väär. Apellatsiooni perspektiivitusest ei olene see, kas Rimi on kannatanu. Apellatsiooni ilmne põhjendamatus võiks anda aluse jätta see läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. Sellist otsustust ringkonnakohus aga teinud ei ole. Samas puudub ka sisuline alus pidada Rimi apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks. Rimi apellatsioon on tähtaegne. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus kokkuleppemenetlust kohaldati kannatanu nõusolekuta. Juhul kui kohtud ei oleks ekslikult Rimi apellatsiooniõigust eitanud, poleks ka maakohtu otsus saanud jõustuda. Kohtu poolt kohtuotsusele ekslikult tehtud jõustumismärge ei saa võtta kannatanult apellatsiooniõigust. Prokuratuuri vastus
25.Prokuratuur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määruse sisuliselt muutmata.
26.Prokuratuuri hinnangul leidis ringkonnakohus õigesti, et Rimi ei ole selles kriminaalasjas kannatanu, sest tuvastatud asjaoludel Rimil varalist kahju ei tekkinud. Füüsilist ega ka moraalset kahju pole juriidilisele isikule üldse võimalik tekitada. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumist tööandja ees ei saa samastada varalise kahju tekitamisega KrMS § 37 lg 1 mõttes. Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 293 ei näinud koosseisulise tunnusena ette kahju tekitamist. Samadel kaalutlustel on seadusandja piiritlenud KrMS § 37 lg-s 1 sisalduva kannatanu mõiste kaudu isikute ringi, kes vajavad riigi erilist kaitset kriminaalmenetluses. Olenemata Saksa õigusteooriast, kus määruskaebuse esitaja väitel loetakse pistise summat automaatselt ametiseisundi andja kahjuks, peab Eesti Vabariigis iga faktiline asjaolu kriminaalmenetluses olema tõendatud lähtuvalt tõendamisstandardist "väljaspool mõistlikku kahtlust". T. Eliase poolt pistise
võtmisega
Rimile
varalise
kahju
tekitamist
ei
ole
kriminaalmenetlusliku
tõendamisstandardi kohaselt võimalik tõendada. Ainuüksi lojaalsuskohustuse rikkumisest ei piisa,
et Rimi oleks KrMS § 37 lg 1 kohaselt võimalik kannatanuks lugeda. Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti Rimi määruskaebuse rahuldamata.
27.Rimil on võimaik kaitsta enda õigusi tsiviilkohtumenetluses, kus Rimi on esitanud T. Eliase ja Eliti Consult OÜ vastu hagi. Seega ei saaks Rimi kriminaalmenetluses samal alusel tsiviilhagi enam esitada. Rimi on kannatanu staatuse puudumise tõttu jäänud ilma vaid võimalusest tutvuda kriminaaltoimikuga. Selle võimaluse saab Rimi kohe, kui kohtuotsus jõustub ka tegelikult, mitte üksnes kohtuinfosüsteemis tehtud märke kohaselt.
28.Kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmise õigus, mida Rimi samuti väidab endale kuuluvat, ei kaalu üles süüdistatavate õigust õigusrahule. Kohtuotsusega kohaldati ka teisi sanktsioone, konfiskeerimist ja selle asendamist, mille osas suunati kohtuotsus jõustumismärke tõttu täitmisele. Süüdistatavatel on õiguspärane ootus, mis võimaldab eeldada, et kohtuotsust, millele kohus on pannud jõustumismärke, ei saa tühistada ega muuta. Kaitsja vastus
29.T. Eliase ja Eliti Consult OÜ kaitsja palub samuti jätta määruskaebuse rahuldamata.
30.Kaitsja hinnangul ei ole enam võimalik muuta õiguslikku olustikku, sest kohtuotsus jõustus süüdistatavate suhtes 19. juunil 2014. Maakohtu otsusega karistati T. Eliast vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Seega tulenevalt KarS § 78 p-st 1 kannab süüdistatav kohtuotsuse kuulutamisest karistust. Isiku karistamine on süüdistatava ja riigi vaheline suhe, mille raames ei riivata kannatanu õigusi. Rimi huvi saab seisneda üksnes tsiviilõigusliku nõude maksmapanekus ja selleks on ta esitanud hagi tsiviilkohtumenetluses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31.Määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas Rimil on õigus esitada apellatsioon Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsuse peale. KrMS § 318 lg 4 kohaselt oleneb see eeskätt sellest, kas Rimi on kriminaalasjas kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), konkreetsel juhul kannatanu (KrMS § 37 lg 1) mõnes kuriteos, milles T. Elias ja Eliti Consult OÜ Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsusega süüdi tunnistati. Maakohus ja ringkonnakohus on leidnud, et Rimi ei ole kannatanu ja seetõttu tuleb tema apellatsioon jätta enne 29. märtsi 2015 kehtinud KrMS § 323 lg 2 p 2 (praegu KrMS § 326 lg 2 p 3) alusel läbi vaatamata.
32.KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või
süüvõimetu isiku õigusvastase (KarS § 27 mõttes) teoga.
33.Riigikohtu praktika kohaselt ei ole KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (võlaõigusseaduse § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 15.)
34.KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab kohtupraktika järgi seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu kahju (õigushüve kahjustamine või ründamine) olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel nõutav õiguslik seos eeldab aga, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist (isiku kahjustatud või rünnatud õigushüve kaitset), puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. (Vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 17-19.)
35.Ringkonnakohus põhjendas seda, miks Rimi pole käesolevas asjas kannatanu, sellega, et süüdistuse (kokkuleppe) põhjal ei saa rääkida Rimil varalise kahju tekkimisest. Seda seetõttu, et pole tõendatud, kas hind, mida Rimi maksis nende tööde eest, mille tellimisega seoses T. Elias pistist võttis, oli ülemäärane. Sisuliselt võrdsustas ringkonnakohus KrMS § 37 lg-s 1 nimetatud kahju tsiviilõiguslikult hüvitatava kahjuga, eitades viimase olemasolu. Eespool refereeritud kohtupraktika järgi on õige määruskaebuse esitaja väide, et kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. Lisaks muudele põhjustele, mis räägivad ringkonnakohtu käsitluse vastu, oleks ilmselgelt ebamõistlik, kui selleks, et otsustada, kas isik on kriminaalmenetluses kannatanu, tuleks menetlejal teha eelotsustus isiku võimaliku tsiviilõigusliku nõude olemasolu ja põhjendatuse (sh tõendatuse) kohta. Sellist küsimust ei ole võimalik lahendada isiku kannatanuna kaasamist otsustades. Järelikult ei ole ringkonnakohtu argument hüvitatava kahju puudumise kohta asjasse puutuv, kui kõne all on Rimi lugemine kannatanuks. Seejuures pole määravat tähtsust, kas ringkonnakohtu kõnealuse seisukohaga saab nõustuda või
on kokkuleppes ja kohtuotsuses välja toodud pistisesummad iseenesest käsitatavad Rimile hüvitatava varalise kahjuna, nagu leiab määruskaebuse esitaja.
36.Sõltumata eeltoodust meenutab kolleegium, et kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27.märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 21). Seega on pigem reegel kui erand, et ainuüksi süüdistuses või kokkuleppes kirjeldatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, kas isikul, kelle õigushüve süüdistatav oma teoga kahjustas või ründas, on tekkinud süüdistatava vastu tsiviilõiguslik (nt kahju hüvitamise) nõue. See ei tähenda aga, nagu ei saaks rünnatud või kahjustatud õigushüve kandjat sellises olukorras kannatanuna käsitada.
37.Otsustamaks, kas Rimi on kriminaalasjas kannatanu, pole tähtsust prokuratuuri vastuses esile toodud tõigal, et KarS § 293 ei nimetanud koosseisulise tunnusena kahju tekitamist. Kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu.
38.T. Eliase tegu, milles ta Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsusega KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistati, seisnes kokkuvõtlikult selles, et ta võttis Rimi kinnisvaraosakonna projektijuhina pistist vastutasuna pistist andnud töövõtjate eelistamise eest Rimi ehitus- ja muude arendusprojektide raames. Pistist andnud töövõtjate eelistamine tähendab seda, et T. Elias rikkus Rimi kui tööandja seadusega (töölepingu seaduse § 15 lg 1 ja § 16 lg 1) kaitstud õigust sellele, et töötaja toimiks oma töökohustusi täites tööandja suhtes lojaalselt. Selline käitumine on vaadeldav Rimi individuaalõigushüve - töötaja ja tööandja usaldussuhte - kahjustamisena ning seega ka Rimile KrMS § 37 lg-s 1 nimetatud kahju tekitamisena. Kuna T. Elias eiras lojaalsuskohustust tööandja varalisi huve puudutavaid töökohustusi täites, saab kohtuotsuses (kokkuleppes) kirjeldatud asjaoludel rääkida Rimi varalisest kahjust KrMS § 37 lg 1 mõttes.
39.Kokkuleppes ja kohtuotsuses kirjeldatud asjaoludel aset leidnud Rimi õigushüve kahjustamisel on menetletava pistisekuriteoga ka KrMS § 37 lg 1 kohaselt nõutav õiguslik seos. Nagu Riigikohus asjas
nr
3-1-1-84-14
selgitas,
on
eraõigusliku
ametiisiku
aususe
kohustus,
mida
enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 293 kaitses, kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Peamine põhjus, miks KarS § 293 koostoimes § 288 lgga 2 tunnistas karistatavaks pistise võtmise mh ka sellise ametiisiku poolt, kellel on pädevus eraõiguslikus juriidilises isikus, seisnebki vajaduses kaitsta nn eraõigusliku ametiisiku ja ametiseisundi andja (juriidilise isiku) vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik pistist võttes rikub. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas
nr 3-1-1-84-14, p 40.) Seega oli KarS § 293 määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisega kaasnes Rimi kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes. Eelmärgitu kehtib mutatis mutandis ka 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 4023 puhul.
40.Eeltoodust tulenevalt vastab Rimi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, arvestades kokkuleppes ja selle alusel tehtud maakohtu otsuses kirjeldatud pistisekuriteo faktilisi asjaolusid ja kvalifikatsiooni. Seetõttu pidanuks maakohus või ringkonnakohus Rimi kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne menetleja oli jätnud selle ekslikult tegemata. Ka apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on menetleja (KrMS § 16 lg 1), kes on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 38).
41.Ühtlasi järeldub eelnevast, et Rimil on KrMS § 318 lg 4 kohaselt selles sättes ette nähtud ulatuses apellatsiooniõigus. Kohtutel ei olnud alust jätta Rimi apellatsiooni KrMS § 323 lg 2 p 3 (praegu KrMS § 326 lg 2 p 3) alusel läbi vaatamata põhjusel, et Rimi ei ole kohtumenetluse pool.
42.Ehkki ringkonnakohus tugines Rimi apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhjendatuks lugedes õigusliku alusena üksnes KrMS § 323 lg 2 p-le 2, märkis kohus määruses täiendavalt ka seda, et apellatsiooni poleks võimalik rahuldada, kuna Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsus on jõustunud ja apellatsioonikohus ei saa tühistada jõustunud kohtuotsust. Seoses ringkonnakohtu selle argumendiga märgib kolleegium järgmist.
43.Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. Nii sätestab ka 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 408 lg 2 kolmas lause, et kui kohtuotsuse vaidlustamise tähtaeg ennistatakse, loetakse, et kohtuotsus ei ole jõustunud. Ehkki kriminaalmenetluse seadustiku varasemas redaktsioonis viidatud säte puudus, tulenes samasisuline norm loogiliselt seaduse teistest sätetest. Muu hulgas nägid KrMS § 319 lgd 6 ja 7 ette kohtu pädevuse apellatsioonitähtaeg ennistada. Vajadus apellatsioonitähtaja ennistamiseks tekib eeskätt juhul, kui tähtaja jooksul pole apellatsiooni esitatud. Viimati nimetatud asjaolu toob aga KrMS § 408 lg 2 esimese lause kohaselt üldjuhul kaasa maakohtu otsuse jõustumise. Seega olnuksid KrMS § 319 lg-d 6 ja 7 suuresti sisutud, kui ainuüksi see, et mingil hetkel olid ilmnenud maakohtu otsuse jõustumise eeldused, välistanuks ringkonnakohtu võimaluse selle otsuse peale esitatud apellatsioon läbi vaadata ja vajadusel kohtuotsus tühistada, ehkki oli tuvastatav apellatsioonitähtaja möödalaskmise mõjuv põhjus. Riigikohus on varem jaatanud võimalust esitada apellatsioon ka pärast maakohtu otsuse jõustumist nt siis, kui apellant oli jäetud nõuetekohaselt kohtumenetlusse kaasamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p-d 26-34). Veel vähem saab apellatsiooni läbivaatamist
- ja põhjendatuse korral ka selle rahuldamist - takistada asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse vääralt jõustunuks lugenud. Kohtu viga menetlusseaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel ei saa võtta isikult apellatsiooniõigust.
44.Käesolevas asjas puuduvad KrMS § 408 lg-te 1 ja 2 kohaselt nõutavad eeldused Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsuse jõustumiseks, sest maakohtu otsuse peale esitati tähtaegne apellatsioon, mida ei ole praeguseks läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole jõustunud kohtumäärust. Seega ei ole maakohtu otsus tegelikult jõustunud ja Harju Maakohtu poolt kohtuotsusele ja kohtuinfosüsteemi tehtud märge otsuse jõustumise kohta on ekslik. Ekslik jõustumismärge ei takista ringkonnakohtul apellatsiooni läbi vaadata.
45.Nii prokuratuuri kui ka kaitsja vastuses Rimi määruskaebusele leitakse, et apellatsiooni läbivaatamine ja sellega kaasneda võiv maakohtu otsuse tühistamine rikuks süüdistatavate õigust õigusrahule, sest praeguseks on maakohtu otsus juba täitmisele pööratud.
46.Kolleegium märgib esmalt, et sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu kannatanule seadusega tagatud apellatsiooniõiguse olemasolu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette õiguslikku alust, mis võimaldaks kohtul jätta kannatanu nõuetekohane apellatsioon pärast kohtuotsuse täitmisele pööramist läbi vaatamata, kui apellatsiooni läbivaatamine kahjustaks kohtu hinnangul ebaproportsionaalselt süüdistatava huve. Seega ei ole prokuratuuri ja kaitsja argument süüdistatavate õiguste võimaliku rikkumise kohta praeguse vaidluse kontekstis asjakohane. Sõltumata sellest leiab kolleegium, et vähemalt prokuratuuri ja kaitsja vastustes esitatud asjaolud ei anna alust järelduseks, et maakohtu otsuse tühistamine võiks tingida süüdistatava õiguste olulise kahjustamise. Maakohus karistas T. Eliast vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud KarS § 78 p 1 redaktsiooni
kohaselt
hakkas
katseaeg
koos
kontrollnõuetega
kulgema
kohtulahendi
kuulutamisest, mitte selle jõustumisest. Seega ei mõjutanud kohtuotsuse ekslik jõustamine sisuliselt T. Eliase karistuse kandmist. Ka Eliti Consult OÜ-le mõistetud rahalise karistuse või süüdistatavate suhtes tehtud konfiskeerimisotsuste võimalik tagasitäitmine ei saa kolleegiumi hinnangul nende õigusi kahjustada.
47.Viga, mis tingis Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsuse eksliku jõustamise, seisnes järgnevas. Maakohus, leides, et apellatsiooni esitanud Rimil pole apellatsiooniõigust, tagastas apellatsiooni kirjaga, ei teinud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta formaalses mõttes määrust ega oodanud ära selle määruse jõustumist, nagu seadus seda nõuab (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-184-14, p-d 34-35). Kui maakohus poleks Rimi apellatsiooni kirjaga tagastades KrMS § 323 lg 2 p 2 nõudeid ilmselgelt rikkunud, poleks saanud tekkida ka olukorda, kus kohtuotsusele kanti ekslik jõustumismärge ja otsus pöörati enne selle tegelikku jõustumist täitmisele.
48.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lgst 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a ja Harju Maakohtu 16. juuni 2014. a määruse, rahuldades Rimi määruskaebuse. Kolleegium kaasab Rimi kannatanuna menetlusse ja saadab tema apellatsiooni ringkonnakohtule arutamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Kuna 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule ja KrMS § 323 on kehtivuse kaotanud, pole alust saata apellatsiooni selle nõuetelevastavuse täiendavaks kontrolliks maakohtule. Ringkonnakohus peab kriminaalasja arutama teises kohtukoosseisus.
49.Rimi lepinguline esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada Rimile määruskaebusmenetluses valitud esindajale makstud tasu 858 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus vandeadvokaat D. Teplõhhil ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, kliendiga suhtlemiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 6,6 tundi. Advokaadi tunnitasu määr oli 130 eurot (ilma käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses märgitud 858 eurot on käesolevas asjas KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasu, olles seega tervikuna käsitatav Rimil tekkinud menetluskuluna. Järelikult tuleb see summa KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt Rimi kasuks välja mõista. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Saale Laos /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.