Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Dreymoor Fertilizers Overseas Pte Ltd (Singapuri registrikood 200313284K), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Martti Peetsalu ja Silvia Urgas Kostja (vastustaja) Danske Bank A/S (Taani registrikood 61126228), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Kerstin Linnart-Herm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Dreymoor Fertilizers Overseas Pte Ltd apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 4. juuli 2022. a otsusele tsiviilasjas nr 2-18-5789 menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Dreymoor Fertilizers Overseas Pte Ltd kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule praeguse määruse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Harju Maakohtu menetluses oli Dreymoor Fertilizers Overseas Pte Ltd (hageja) hagi Danske Bank A/S (kostja) vastu, milles hageja palus kostjalt tema kasuks välja mõista kahju hüvitise 4 498 100 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 51 266,02 eurot ning seaduses sätestatud määras viivise põhinõudelt 4 498 100 eurot alates 14. aprillist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista kahju hüvitise kohtuväliste õigusabikulude kandmise eest summas 60 044,70 eurot ja sellelt nõudelt seaduses sätestatud määras viivise alates 14. aprillist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejale kahju, kui hageja kandis Expotrade Global Limitedga (edaspidi Expotrade) sõlmitud kaupade (karbamiid ja ammoniaak) müügilepingu alusel 21. aprillil 2015 Expotrade pangakontole 12 776 145 eurot, millest Expotrade kandis 22. aprillil 2015 ja sellele järgneval päeval kokku 4 498 100 eurot edasi Belfort Impex LP (edaspidi Belfort) nimele kostja juures avatud pangakontole. Pärast ülekande tegemist ei saanud hageja müügilepingu alusel kokkulepitud kaupu lepingus märgitud kaupade saatjalt Odessa Port Plant (OPP) ega ka ühendust Expotrade esindajatega. OPP teatas hagejale, et keeldub talle broneeritud kogustes ammoniaagi ja karbamiidi saatmisest, sest neile ei ole kauba eest tasutud. Belfort kandis tema arvele laekunud summad koheselt edasi kolmandale isikule, pärast mida muutus raha asukoht ja päritolu varjatuks. Belforti arvelduskonto oli avatud 9. augustil 2012 kostja juures ehk kostja juures toimus rahapesu.
1.2.Hageja väitel rikkus kostja oma Eesti filiaali kaudu mitmeid rahapesu tõkestamise nõudeid, mis on kehtestatud mh deliktiõiguslike kaitsenormidena, s.o sel ajal kehtinud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 12, § 13 ja § 15 ning karistusseadustiku (KarS) § 394, mistõttu on kostjal kohustus kahju hagejale hüvitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja rahapesu tõkestamise normide rikkumist on kajastatud meedias ja kostja algatas ise sisejuurdluse. Arvestades rikkumisega seotud tehingute mahtu, tuleb eeldada, et kostja tegevus oli teadlik ja tahtlik. Kui kostja ei oleks Belfortile kontot avanud või oleks selle rahapesu tõkestamise reeglite järgimise tulemusel sulgenud, ei oleks hagejale kahju tekkinud.
1.3.Rahapesu tõkestamise nõuete rikkumine seisnes selles, et Belfortile pangakontot avades: • • •
•
osutas kostja teenust Ukrainas, rikkudes seeläbi krediidiasutuste seaduse (KAS) § 11 lgt 1; ei tuvastanud kostja Belforti väidetava tegeliku kasusaaja X elukoha aadressi ega kutsevõi tegevusala ega seda, kas tegemist on riikliku taustaga inimesega, rikkudes seega RahaPTS § 13 lg 1 p 1; ei kontrollinud kostja Belforti esitatud andmeid, kuigi ettevõte oli asutatud kolm kuud enne pangakonto avamist ning selle eeldatav kuukäive oli 400 000 ja aastane eeldatav käive 7 000 000 dollarit, mis oleks andnud põhjust kontrollida, kas tegeliku kasusaaja X varasem taust võimaldab pidada eeltoodut usutavaks, rikkudes seeläbi RahaPTS § 13 lg 1 p 3; jättis tähelepanuta, et Belfort oli kõrge riskitasemega, kuna oli asutatud madala maksumääraga riigis, millega igasugune sisuline seos puudus, ning omandi- ja juhtimisõigust omavad isikud olid samuti riskiriikides. Eeltoodust tulenevalt oleks
2 (16)
2-18-5789
•
•
kostja pidanud rakendama hoolsusmeetmeid tähelepanelikumalt ning selle tegemata jätmisega rikkus RahaPTS § 13 lg 1 p 3; jättis välja selgitamata Belforti tegeliku majandustegevuse, rikkudes seeläbi RahaPTS § 13 lg 1 p 4, sest Belfortil puudus igasugune seos Eestiga ja selgitused majandustegevuse sisu kohta olid vastuolulised ega läinud kokku Belforti poolt märgitud peamiste äripartnerite tegevusaladega, kuigi ka äripartnerite kohta olid andmed kahtlased; jättis tähelepanuta, et Belforti esitatud majandustegevust tõendavad lepingud on kogumis hinnates näilikud ning lepingupartnerite pangakontod on valdavalt välisriigi pankades, mille kohta on teada, et rahapesu tõkestamise reeglite järgimisega on probleeme, rikkudes seeläbi RahaPTS § 13 lg 1 p 5.
Täiendavalt seisnes rahapesu tõkestamise nõuete rikkumine selles, et pärast Belfortile pangakonto avamist jättis kostja tähelepanuta, et: • • • •
peaaegu kõik Belforti lepingupartnerid on registreeritud madala maksumääraga riikides; Belfort kandis üldjuhul kogu pangakontole laekunud raha edasi samal või laekumisele järgnenud päeval; Belfort tegi ja sai laekumisi sama selgitusega; raha liikus sageli kindlate isikute vahel edasi-tagasi sama päeva jooksul.
1.4.Kostja eelpool kirjeldatud tegevusetus vastab vähemalt rahapesust osavõtmise tunnustele. Kostjal oli RahaPTS nõuetest tulenevalt garandiseisund KarS § 13 lg 1 mõttes ning RahaPTS nõuete eiramine toimus vähemalt kaudse tahtlusega.
1.5.Kui kostja oleks täitnud RahaPTS-s, Finantsinspektsiooni 22. oktoobri 2008. a juhendis ja Finantsinspektsiooni 3. juuli 2013. a uues juhendis sätestatud kohustusi käibes tavapärase hoolsusega, siis poleks ta aidanud kaasa rahapesu toimepanemisele Eesti rahandussüsteemis ning hagejale kahju tekitamisele. Hoolsusmeetmete rakendamisel saanuks kostja ära hoida hagejale kahju tekkimise ning hagejal olnuks võimalik koos õiguskaitseorganitega tagasi saada vähemalt osa hageja rahast summas 4 498 100 eurot.
1.6.Hagejal on õigus nõuda kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist. Hageja on kulutanud enne kohtusse pöördumist õigusabile, mis on seotud vaidluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisega, tõendite kogumisega ja nõudekirja koostamisega, kokku 60 044,70 eurot.
1.7.Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest seaduses sätestatud määras. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja väitel on tegemist perspektiivitu hagiga. Panga rahapesu tõkestamise nõuete järgimise kohustus ei ole mõeldud hageja tsiviilõiguslike huvide ega õiguste kaitseks ning veel vähem hagejale väidetavalt tekkinud kahju ärahoidmiseks. RahaPTS §-d 12, 13 ja 15 ning KarS § 394 ei ole hagejat kaitsvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. RahaPTS-i nõuete järgimise kohustus kaitseb üksnes Eesti finantssektori ja majandusruumi kui terviku usaldusväärsust.
3 (16)
2-18-5789
2.2.Alternatiivselt on täitmata kõik deliktilise kahju hüvitamise eeldused. Esiteks puudub kostjale etteheidetav tegu: kostjat pole süüdi mõistetud rahapesu toimepanemises ja hageja etteheited RahaPTS nõuete rikkumise kohta on põhjendamatud. Kostja järgis rahapesu tõkestamise reegleid ning pole hageja viidatud kohustusi rikkunud. Teiseks pole hagejale tekkinud kahju või kui kahju tekkis, siis tulenevalt hageja enda tegevusest, mistõttu kahjunõue tuleks vähendada nullini (VÕS § 139 lg 1). Hagejale võis tekitada kahju Expotrade, kes ei andnud hagejale üle kaupu. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks üritanud Expotrade-ga ühendust saada või tema vastu raha tagastamise nõuet esitada. Hageja väited, et Expotrade tegi ülekandeid Belfortile, ei ole tõendatud. Kolmandaks puudub põhjuslik seos kahju ja kostjale tehtud etteheidete vahel. Kostja rahapesu tõkestamise nõuete järgimine ei oleks saanud kuidagi mõjutada seda, kas hageja kannab Expotrade-le 12 miljonit eurot, ega seda, kas Expotrade annab kauba üle või tagastab üleantud raha. Lisaks ei ole rahapesu tõkestamiseks kehtestatud normid kehtestatud hageja õiguste kaitseks, mistõttu ei ole väidetav kahju tekitamine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Samuti puudub kostja süü.
2.3.Hageja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna hageja kahjunõue 4 498 100 eurot ei kuulu hüvitamisele, siis ei kuulu hüvitamisele ka kulu, mis seondub põhjendamatu kahjunõude väljaselgitamisega. Samuti pole hageja kohtuväliste õigusabikulude nõue kooskõlas kahju ettenähtavuse põhimõttega. Kolmandaks ei hõlma hageja deliktiõiguslik kahjunõue kohtuväliste õigusabikulude nõuet VÕS § 1045 lg 3 kohaselt. Neljandaks on õigusabikulud põhjustatud hageja enda käitumisest ning neid tuleks seetõttu vähendada nullini.
2.4.Samuti puudub hagejal alus nõuda viivist. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus otsustas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
3.1.Maakohtu hinnangul ei saa KarS § 394 olla VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud kaitsenormiks. KarS § 394 ei kaitse hageja huve. Riigikohus on märkinud, et rahapesu on kahjustusdelikt. Kuritegelikult saadud vara raha või majanduskäibesse toomisega moonutatakse konkurentsi, soodustatakse varimajandust, suurendatakse kapitali volatiilsust, destabiliseeritakse majandussüsteemi, raskendatakse rahapoliitika kujundamist, kahjustades seeläbi riigi majandus- ja finantssüsteemi usaldusväärsust (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10, p 13). Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu (Riigikohtu määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p 24).
3.2.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kuni 26. novembrini 2017 kehtinud RahaPTS § 12, § 13 ja § 15 võiksid olla VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud kaitsenormiks, mis kaitsnuks hagejat. Kuni 26. novembrini 2017 kehtinud RahaPTS §-d 12 ja 13 sätestasid hoolsusmeetmete rakendamise kohustatud isiku poolt, kelleks oli ka krediidiasutus. RahaPTS § 15 käsitleb krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt hoolsusmeetmete kohaldamise erisusi. Seega ei ole ka RahaPTS §-de 12, 13 ja 15 eesmärgiks hagis nimetatud kahju ära hoidmine. Kohus nõustus kostjaga, et RahaPTS-i nõuete järgimise kohustus kaitseb üksnes Eesti finantssektori ja majandusruumi kui terviku usaldusväärsust. Kuna seadusandja ei ole ei seaduses ega ka seda selgitavas materjalis kordagi otsesõnu viidanud vajadusele kaitsta erahuve, siis ei saa järeldada, et seadusandja soovis hoolsusmeetmete rakendamise kehtestamisega ära hoida sellist kahju, mis
4 (16)
2-18-5789 võib hoolsusmeetmete mittenõuetekohasel rakendamisel tekkida eraõiguslikel isikutel. Rahandussüsteemi ja majandusruumi kaitse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine on avalik huvi. RahaPTS §-d 12, 13 ja 15 räägivad hoolsusmeetmest, mis on seotud avalik-õiguslike kohustustega. Kuna avalik-õiguslikke kohustusi täidetakse avalikes huvides, siis ei saa rahapesuvastaste hoolsusnõuete mittenõuetekohane rakendamine olla seotud erahuvidega. Kostja on esile toonud, et 2008. a RahaPTS seletuskirjas on sätestatud, et hoolsusmeetmete mittenõuetekohase rakendamise korral järgneb finantsasutuse suhtes eelkõige karistusõiguslik vastutus. Tsiviilõiguslikku vastutust ei ole seadusandja ette näinud. Seega saavad tehingus osalejad sellisel juhul tugineda tehingu tühisusele ning alusetult saadu tagastamisele. Pank aga ei ole sellise tehingu pooleks, mille tühisuse hoolsusnõuete rikkumine võis kaasa tuua. Tehingu pooleks olid hageja ja Expotrade. Hoolsusmeetmete nõuetekohase rakendamise vajadus tuleneb riigi huvist takistada kurjategijaid, kaitsta majanduskeskkonna usaldusväärsust ja terviklikkust. Tegemist on seega riigi poolt finantsasutusele delegeeritud avalik-õigusliku ülesandega, kuna riik ise ei suuda sellises mahus ja viisil finantskeskkonna usaldusväärsust tagada ning rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestada. Eeltoodust tulenevalt ei tulene RahaPTS-ist otseselt ega kaudselt eraõiguslike isikute nõudeõigust kahju hüvitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõistes olukorras, kus pank väidetavalt ei rakenda hoolsusmeetmeid nõuetekohaselt. Seega ei ole hageja deliktiõigusliku kahjunõude eeldused täidetud ning kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest.
3.3.Kohus selgitas, et välisriikide kohtupraktikal ei ole Eestis tehtavatele kohtuotsustele siduvat mõju. Lisaks võivad kolmandate riikide (eelkõige Šveitsi) rahapesu tõkestamise eeskirjad erineda Euroopa Liidu liikmesriikide seadustest ning seetõttu ei ole neid tõlgendavatel otsustel puutumust Euroopa Liidu ega Eesti õigusega.
3.4.Hageja leidis alternatiivselt, et kostja on rikkunud käibekohustust. Kohus tuvastas, et hageja esile toodud normid ei ole deliktiõiguslikud kaitsenormid. Käibekohustuse rikkumise puhul on eelduseks kaitsenormi rikkumine. Seega ei saa kostja olla rikkunud käibekohustust. Samuti ei tulene käibekohustuse rikkumine hea usu põhimõttest, sest viidatud põhimõte on nii üldine, et sellest konkreetsete kohustuste tuletamine vastavalt vaidlusele muudaks õiguse ettenähtamatuks. Vastupidine tõlgendus laiendaks deliktilist vastutust olukordadele, milles vastavalt deliktiõiguse regulatsioonile on vastutus erinormidega välistatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi puudumise tõttu.
3.5.Kuna hageja kahjunõue rahuldamisele ei kuulunud, jättis kohus rahuldamata ka hageja viivisenõude ning kohtueelsete õigusabikulude nõude. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Hageja palub jätta ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ning mõista hageja menetluskulud kostjalt välja.
4.1.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, leides, et RahaPTS §-d 12, 13 ja 15 ning KarS § 394 ei ole kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, mis saaks kaitsta hageja huve. Lisaks leidis maakohus ebaõigesti, et kostja ei ole rikkunud käibekohustust. Need eksimused on viinud hagi ebaõigesti rahuldamata jätmiseni.
5 (16)
2-18-5789
4.2.Maakohus leidis põhjendamatult, et puudub VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks alust andev kaitsenorm või käibekohustus, mida kostja oleks saanud rikkuda. Maakohus jättis hagejale tekkinud kahju hüvitamist võimaldava kaitsenormi tuvastamisel põhjendamatult arvestamata hageja välja toodud Šveitsi ja Luksemburgi kohtupraktika, mis jaatab rahapesu tõkestamise reeglitega individuaalsete õigushüvede kaitsmist. Krediidiasutuste hoolsuskohustust kolmandate isikute ees on jaatatud ka Hollandi kohtupraktikas. Seejuures põhineb VÕS oluliselt just Saksa, Šveitsi ja Hollandi tsiviilseadustikel. Kuna RahaPTS sätted pärinevad otseselt Euroopa Liidu õigusest, on teiste Euroopa Liidu riikide kohtupraktikale tuginemine Eestis vastava praktika puudumisel asjakohane. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et kaitsenormi kohaldamiseks piisab sellest, kui kahju ärahoidmine oli kaitsenormi üheks eesmärgiks, ning vastavalt kaitsenormi sisule võib kohustatud isik vastutada ka tegevusetuse eest. Maakohus jättis arvestamata, et RahaPTS seletuskirjas on nenditud, et seaduses sätestatud keelu või kohustuse rikkumine võib kaasa tuua ka tsiviilõigusliku vastutuse. Samuti on erialakirjanduses leitud, et rahapesu tõkestamise sätete rikkumisega võivad kaasneda tsiviilhagid. Ka Eesti kohtupraktikas on tunnustatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormina avalikkuse huve kaitsvaid norme (nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-162-14, p 21 ja nr 3-2-1-45-16, p 14).
4.3.Hageja ei nõustu maakohtuga, et KarS § 394 ei ole hagejat kaitsev õigusnorm. Eesti kohtupraktikas on KarS norme VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormidena tunnustatud. Rahapesuga seonduvate karistusnormidega individuaalsete õigushüvede kaitsmist on jaatatud ka Saksamaa kohtupraktikas, mille maakohus jättis põhjendamatult arvestamata.
4.4.Maakohus leidis põhjendamatult, et deliktiline vastutus ei saa tuleneda käibekohustuse rikkumisest. Kohtupraktikas on tunnustatud deliktilise vastutuse laiendamist hea usu põhimõtte kaudu. Ohuolukorra loonud või ohtlikku olukorda kontrolliv isik peab käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et tema tekitatud ohust tulenev risk ei realiseeruks. Kostja kui krediidiasutus pidi olema teadlik rahapesu tõkestamise nõuetest ning nende rikkumise tagajärgedest, mh sellest, et rahapesule eelneva eelkuriteoga võidakse kahjustada kolmandaid isikuid. Kostjal oli või vähemalt pidi olema täielik ülevaade kostja klientide kontodele kantavast ja hoiustatavast varast ning kostja kohustuseks oli tagada usaldusväärse finantssüsteemi toimimine üleüldiselt. Muu hulgas pidi kostja krediidiasutusena RahaPTS nõuete täitmisel arvestama usaldusseisundiga, mis tekib ühiskonna suhtes tervikuna, mitte ainult krediidiasutuse klientide suhtes. Kostja pidi vähemalt möönma, et selgitamata nõutud ulatuses välja kõrge riskiga klientide ja nende poolt tehtud tehingute tausta, võib ta aidata kaasa rahapesule, ja talle pidi olema ettenähtav, et sellega võib kaasneda kahju kolmandatele isikutele. Rahapesu võimaldamine oli kostja kui Belfortile konto avanud krediidiasutuse mõjualas ning kostja sai Belfortile konto avamisest ja maksete tegemise võimaldamisest kasu. Seega on käibekohustuse rikkumisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused täidetud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6 (16)
2-18-5789
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Hageja nõuab menetluses kostjalt kahju hüvitamist, mis väidetavalt tekkis talle sellest, et kostja rikkus RahaPTS-s sätestatud rahapesu tõkestamise nõudeid (§-d 12, 13 ja 15). Kostja rikkumine seisneb hageja väitel selles, et kostja ei rakendanud Belfortile 9. augustil 2012 pangakontot avades ja edasise ärisuhte käigus piisavaid hoolsusmeetmeid rahapesu tõkestamiseks, mistõttu ei tõkestanud kostja hageja poolt Expotrade’ile üle kantud ja viimase poolt 22. ja 23. aprillil 2015 omakorda Belfortile üle kantud raha edasikandmist kolmandatele isikutele. Sellega muutus hageja vara (raha) asukoht varjatuks ja selle tagasisaamine võimatuks. Hageja leiab, et kui Belforti pangakontot ei oleks kostja juures avatud, see oleks suletud enne 2015. aastat või kui kostja oleks hoolsusmeetmete rakendamisel saadud informatsiooni põhjal keeldunud raha edasisest ülekandmisest, siis ei oleks hagejale kahju tekkinud. Hageja seisukohtadest nähtuvalt käsitab ta end rahapesu eelkuriteo ohvrina. Hageja arvates on kostja võimaldanud kasutada tema juures avatud pangakontot rahapesuks ja tema tegevus on hinnatav vähemalt osavõtuna KarS §-s 394 sätestatud kuriteost, kuna kostjal oli RahaPTS nõuetest tulenevalt garandiseisund KarS § 13 lg 1 mõttes ning RahaPTS nõuete eiramine toimus vähemalt kaudse tahtlusega.
8.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude õiguslik alus kostja vastu võiks olla VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 koos lg-ga 3. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigustvastane muu hulgas siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Eelnevast tulenevalt analüüsis maakohus põhjendatult seda, kas kostja poolt väidetavalt rikutud RahaPTS-s sätestatud kohustuste ja KarS § 394 eesmärk on kaitsta hagejat sellise kahju eest, nagu talle väidetavalt on tekkinud. Samuti hindas maakohus põhjendatult seda, kas kostja teo (tegevusetuse) õigusvastasus võib tuleneda käibekohustuse rikkumisest.
9.Kolleegium käsitleb kõigepealt hageja apellatsioonkaebuse perspektiivi seoses kostjale etteheidetud RahaPTS-ist tulenevate kohustuste (I) ja KarS § 394 (II) rikkumisega ning seejärel käibekohustuse rikkumisega (III). Lõpetuseks esitab kolleegium menetluslikud selgitused (IV). I
10.Kuna kostja kohustuste väidetav rikkumine seisnes 9. augustil 2012 Belfortile arvelduskonto avamises ja selle avatuna hoidmises ning tegevusetuses kuni aprillini 2015, mil toimusid ülekanded Belfortile avatud konto kaudu, on asjakohane RahaPTS versioon, mis võeti vastu 19. detsembril 2007 ja jõustus 28. jaanuaril 2008 (RahaPTS2008), täpsemalt selle redaktsioonid, mis kehtisid 18. maist 2012 kuni 31. detsembrini 2015. Praeguse vaidluse jaoks asjassepuutuvates hoolsusmeetmeid ettenägevates normides sel ajal muudatusi ei tehtud.
7 (16)
2-18-5789
11.RahaPTS2008 § 1 kohaselt oli selle seaduse eesmärk tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Seadusega nähti ette riiklik järelevalve selle seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise üle (vt 5. ptk) ja väärteovastutus osade seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest (vt 7. ptk). Ehkki RahaPTS2008 täitis peamiselt avalik-õiguslikke eesmärke, ei välista see seda, et seaduse (mõningate) normide eesmärk võis olla ka kaitsta isikuid neile kahju tekkimise eest. Seejuures ei saa lähtuda seadusest kui tervikust, vaid VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 kohaldamisel tuleb hinnata, kas konkreetne norm, millest tulenevat kohustust on väidetavalt rikutud, on deliktiõiguslik kaitsenorm ja millised on selle kaitse-eesmärgid. Ka sellistes seadustes, mis üldiselt ei reguleeri isikute õigusi ja kohustusi eraõigussuhetes, võib olla konkreetseid norme, mis kaitsevad ka eraõigussuhtes tekkinud kahju eest (nt on Riigikohus lugenud deliktiõiguslikeks kaitsenormideks ka kohtumenetlusõiguse norme, vt 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 14.4; vt ka hageja viidatud Riigikohtu 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14, kus loeti deliktiõiguslikuks kaitsenormiks liiklusseaduse § 202 lg 1). Seejuures tuleb iga kaitsenormi puhul hinnata eraldi konkreetse kaitsenormi kaitseeesmärke (vt Riigikohtu 13. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-505, p 16).
12.Hindamaks kostja võimalikku vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, tuleb kõigepealt määratleda normid, s.o seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumist hageja kostjale ette heidab.
12.1.Asja materjalidest (vt nt 13. aprilli 2018. a hagiavalduse p-d 43 ja 46; hageja 20. mai 2022. a kohtukõne teesid, p 1.5) ja apellatsioonkaebusest (vt p-d 2.2, 3.3) nähtuvalt käsitab hageja kostja rikutud kaitsenormidena RahaPTS2008 §-e 12, 13 ja 15. RahaPTS2008 § 12 lg 1 nägi kohustatud isikule ette kohustuse pöörata majandus-, kutse- või ametitegevuses kõrgendatud tähelepanu tehingus või ametitoimingus osaleva isiku, ametiteenust kasutava isiku või kliendi tegevusele ja asjaoludele, mis viitavad rahapesule või terrorismi rahastamisele või mille seotus rahapesu või terrorismi rahastamisega on tõenäoline, sealhulgas keerukatele, suure väärtusega ja ebatavalistele tehingutele, millel ei ole mõistlikku eesmärki. Sama paragrahvi 2. lõige loetles olukorrad, mil kohustatud isik peab minimaalselt hoolsusmeetmeid kohaldama, s.o ärisuhte loomisel (p 1); tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus on üle 15 000 euro või võrdväärne summa muus vääringus (p 2); rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral (p 3); isikusamasuse tuvastamise või esitatud teabe kontrollimise või vastavate andmete ajakohastamise käigus varem kogutud dokumentide või andmete ebapiisavuse või tõele mittevastavuse kahtluse korral. RahaPTS2008 § 13 lg 1 loetles hoolsusmeetmed, mida kohustatud isik peab §-s 12 nimetatud kohustuse täitmiseks kohaldama. Hageja väitel rikkus kostja neist järgmisi: 1) p-st 1 tulenev kohustus tuvastada kliendi või tehingus osaleva isiku isikusamasus tema esitatud dokumentide ja andmete alusel ning kontrollida esitatud teavet usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal; 2) p-st 3 tulenev kohustus tuvastada tegelik kasusaaja, sh koguda teavet juriidilise isiku omandi- ja kontrollistruktuuri kohta, lepingueelsete läbirääkimiste käigus antava teabe või muu usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal; 3) p-st 4 tulenev kohustus hankida teavet ärisuhte ja tehingu eesmärgi ning olemuse kohta; 4) p-st 5 tulenev kohustus ärisuhet pidevalt jälgida, sealhulgas jälgida ärisuhte vältel teostatud tehinguid, kontrollida regulaarselt isikusamasuse tuvastamisel kasutatud andmeid, ajakohastada asjakohaseid dokumente, andmeid ja teavet ning vajaduse korral tuvastada tehingus kasutatud vahendite allikas ja päritolu.
8 (16)
2-18-5789 RahaPTS2008 § 15 sätestas hoolsusmeetmete kohaldamise erisused krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt, sh isikusamasuse tuvastamisel ja kontrollimisel.
12.2.Kolleegium märgib, et maakohtu menetluses on hageja viidanud ka KAS § 11 lg 1 rikkumisele kostja poolt (nt 13. aprilli 2018. a hagiavalduse ptk 2.2; hageja 20. mai 2022. a kohtukõne teesid, p 2.6). Apellatsioonkaebuses ei ole hageja selle normi rikkumisele tuginenud. See säte defineeris kuni 19. maini 2014 kehtinud KAS redaktsioonis krediidiasutuse filiaali, nähes ette, et see on krediidiasutuse äriregistrisse kantud aadressist erineval aadressil asuv juriidilise isiku õiguseta struktuuriüksus, kus tehakse ühte või mitut krediidiasutusele lubatud tehingut ja toimingut. Tegemist on deklaratiivse normiga, millest ei tulenenud ühtegi konkreetset kohustust ja mis seetõttu ei saa olla käsitatav kaitsenormina.
12.3.Hageja ei ole tuginenud kaitsenormidena RahaPTS2008 muudele sätetele, sh § 32 lg 1 ja § 27 lg 2. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks menetluses ka põhistanud, et kostja oleks teadnud Belforti konto kaudu toimuvast rahapesust või tal oleks olnud sellekohane kahtlus või et kostja oleks tuvastanud rahapesule viitava tegevuse või asjaolud, millisel juhul kostjal oleks olnud kohustus teavitada sellest rahapesu andmebürood (RahaPTS2008 § 32 lg 1). Samuti ei ole hageja väitnud, et kostjal oleks Belforti esitatud andmete ja dokumentide põhjal tekkinud kahtlus, et tegemist võib olla rahapesuga, mis oleks andnud kostjale õiguse keelduda tehingu tegemisest RahaPTS2008 § 27 lg 2 järgi. Vastupidi, hageja on välja toonud, et „puudub vaidlus, et kostja (puuduliku vastavus- ja järelevalve funktsiooni tõttu) ei tuvastanud kliendisuhte kestuse käigus BI tegevuses kahtlaseid elemente“ (vt hageja 23. novembri 2020. a menetlusdokumendi p 3.4) ning et kostjal puudus ülevaade sellest, milliseid tehinguid Belforti kontodel tehakse, ja Belforti tegelikust äritegevusest ning rahaliste vahendite päritolust (vt nt hageja 20. mai 2022. a kohtukõne teeside p-d 2.10 ja 2.17). Menetluses on hageja leidnud sisuliselt seda, et kui kostja oleks täitnud RahaPTS2008 §-dest 12, 13 ja 15 tulenevaid hoolsusmeetmeid, pööranud kõrgendatud tähelepanu Belforti tegevusele, nõudnud temalt vajadusel täiendavaid andmeid ja selgitusi ning Belforti arvelduskontol toimuvaid tehinguid skriininud ja monitoorinud, oleks kostjal tekkinud rahapesu kahtlus. Ka apellatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et kostja jättis kohaldamata nõutavad rahapesu tõkestamise hoolsusmeetmed ja seega kontrollimata, ega ei ole tegemist kuriteoga saadud varaga. Hageja ei väida, et kostja oleks tuvastanud tegevuse või asjaolud, mis oleks osutanud rahapesule.
12.4.Eelnevast nähtuvalt tugineb hageja menetluses ja ka esitatud apellatsioonkaebuses sellele, et kostja on tekitanud talle kahju RahaPTS2008 § 12, § 13 (täpsemalt lg 1 p-d 1, 3, 4 ja 5) ja § 15 kui kaitsenormide rikkumisega, s.o krediidiasutusele kehtestatud hoolsusmeetmete nõuetekohaselt kohaldamata jätmisega. Järelikult on oluline hinnata, kas nende normide näol on tegemist kaitsenormidega VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses.
13.Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et RahaPTS2008 § 12, § 13 (sh lg 1 pd 1, 3, 4 ja 5) ja § 15 ei olnud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, mille eesmärk oleks olnud kaitsta hagejat talle väidetavalt tekkinud kahju eest (lg 3) (vt maakohtu otsuse p-d 24 ja 25, millega ringkonnakohus nõustub). See seisukoht on kooskõlas RahaPTS2008 §-s 1 sätestatud seaduse eesmärgiga, milleks on tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks; samuti selle seadusega Eesti õigusesse üle võetud nn kolmanda rahapesudirektiivi 2005/60/EÜ (AMLD III) 1 eesmärkidega, milleks on eelkõige rahandussektori stabiilsus, krediidi- ja finantseerimisasutuste usaldusväärsus, terviklikkus ja stabiilsus ning usaldus rahandussüsteemi vastu (vt direktiivi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk-d 15–36).
9 (16)
2-18-5789 põhjendused 1 ja 2). Ka Euroopa Kohus on AMLD III kohta märkinud, et selle eesmärk on vältida rahandussüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamiseks, nähes ette ennetavate ja heidutavate meetmete kogum, et võidelda tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamisega ning kaitsta rahandussüsteemi tugevust ja terviklikkust (17. jaanuari 2018. a otsus asjas nr C-676/16, CORPORATE COMPANIES, p-d 24–26). Kohus täpsustas, et neil asjaoludel näeb direktiiv ette panna teatavatele isikutele nende osalemise tõttu finantseerimistehingutes- või tegevustes teatava hulga kohustusi, nagu kliendi ja kasusaava omaniku identifitseerimine ja kontrollimine, ärisuhte kavandatava eesmärgi ja sisu kohta teabe saamine, samuti kohustus teatada pädevatele ametiasutustele kõikidest rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavatest tunnustest (samas, p 27). Eelnev viitab sellele, et ka direktiiviga kehtestatud ja RahaPTS2008-s üle võetud hoolsusmeetmed täidavad nimetatud avalik-õiguslikke eesmärke.
14.Maakohus märkis põhjendatult, et ei RahaPTS2008-s endas ega ka seda selgitavas materjalis ei ole viidatud vajadusele kaitsta ka erahuve, mistõttu ei ole alust arvata, et seadusandja soovis hoolsusmeetmete rakendamise kohustuse kehtestamisega hoida ära ka eraõiguslikel isikutel tekkida võivat kahju. Hageja arvates jättis maakohus arvestamata, et RahaPTS2008 eelnõu (137 SE) seletuskirjas on nenditud, et seaduses sätestatud keelu või kohustuse rikkumine võib kaasa tuua ka tsiviilõigusliku vastutuse. Kolleegium märgib, et hageja viide seletuskirja lk-le 16 on ebatäpne. Seletuskirjas ei ole viidatud hoolsusmeetmete järgimata jätmisega kaasnevale tsiviilõiguslikule vastutusele, vaid selgitatud, et kõnealuses seaduses sätestatud keelu või kohustuse rikkumine võib lisaks karistusõiguslikule vastutusele tuua kaasa ka tehingu tühisuse ja selle vastavad järelmid. Teisalt on seletuskirjas rõhutatud, et RahaPTS2008-s kasutatud termin „hoolsusmeetmed“ on kasutusele võetud, et selgelt eristada rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise tõkestamiseks rakendatavat avalik-õiguslikku kohustust eraõiguse valdkonnas tuntud hoolsuskohustusest, sh teise isiku õigushüvede suhtes, mis võib kaasa tuua lepinguvälised kohustused VÕS § 1043 alusel. Seega kinnitab seletuskiri, et RahaPTS2008-s sätestatud hoolsusmeetmeid ei soovitud kehtestada selliste kohustustena, mille täitmata jätmine võiks tuua kaasa eraõigusliku vastutuse.
15.Hageja väitel on erialakirjanduses leitud, et rahapesu tõkestamise sätete rikkumise tagajärjel võidakse lisaks kriminaalmenetlusele ja haldustrahvidele esitada pankade vastu ka tsiviilhagisid. Hageja on seejuures viidanud ühele kirjandusallikale (apellatsioonkaebuse allviide 18), kuid hageja välja toodust jääb ebaselgeks, mida selles kirjandusallikas täpselt leiti ja milliseid tsiviilhagisid silmas peeti.
16.Hageja arvates jättis maakohus kaitsenormi tuvastamisel põhjendamatult arvestamata teiste riikide kohtupraktika, mille kohaselt on rahapesu tõkestamise normidel ka individuaalsete õigushüvede kaitsmise eesmärk. Kolleegiumi hinnangul ei võimaldaks hageja viited teiste riikide kohtupraktikale teha praegusel juhul maakohtust erinevat järeldust RahaPTS2008 §-de 12, 13 ja 15 deliktiõiguslikeks kaitsenormideks lugemise kohta.
16.1.Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ehkki teiste riikide kohtupraktika ei ole Eesti kohtutele siduv, võib see teatud juhtudel aidata sisustada Eestis kehtivat õigust. Riigikohus on selgitanud, et vähemalt eraõigusnormide puhul võib kohus arvestada teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel. See kehtib esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja 10 (16)
2-18-5789 rakendamisel. Samas ei saa välismaist kohtupraktikat üle võtta (vt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11, p 15; 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-145-04, p 39). Eelnevat arvestades nõustub kolleegium hagejaga, et ulatuses, milles RahaPTS2008 sätted tulenevad Euroopa Liidu õigusest, on teiste Euroopa Liidu riikide kohtupraktikale tuginemine Eestis vastava praktika puudumisel võrdlusmaterjalina asjakohane.
16.2.Hageja viitas juba maakohtu menetluses Luksemburgi kohtupraktikale, mis hageja väitel kinnitab rahapesu tõkestamise reeglitega individuaalsete õigushüvede kaitsmist. Hageja toob välja, et Luksemburgi kassatsioonikohus on 26. märtsi 2015. a otsuses nr 24/15 märkinud, et „asjaolu, et eeskiri on sätestatud selleks, et kaitsta üldist huvi, ei välista seda, et see võiks samal põhjusel kaitsta eraisiku huvisid ja tuua kaasa selle eeskirja rikkumisest tulenevate kahjude hüvitamise eraisikutele.“ Hageja viidatud kohtuotsuses leidis Luksemburgi kassatsioonikohus, et apellatsioonikohus oli põhjendamatult keelanud kassatsioonkaebuse esitajal kasutada õigust kaevata finantssektori kohta käivast seadusest ning rahapesu ja terrorismi vastast võitlust puudutavast seadusest tulenevate ametialaste kohustuste rikkumise üle eesmärgiga tuvastada tsiviilseadustiku art-te 1382 ja 1383 rikkumine ning tugineda sellele kostja lepinguvälise vastutuse hindamisel. Otsusest nähtub, et viidatud kohtuasjas heitis hageja kostjale, kelleks oli pank, ette seda, et kostja rikkus oma ametialaseid kohustusi sellega, et täitis kaks ülekande korraldust pärast seda, kui nendesse olid pettuse eesmärgil tehtud muudatused (võltsitud arved), ja kinnitas ekslikult vahendite ülekandmise kliendi poolt, võimaldades sellega panna toime kelmuse hageja suhtes. Kolleegium märgib, et nimetatud otsuses ei ole Luksemburgi kassatsioonikohus hinnanud seda, kas ja millised konkreetsed pangale kehtestatud kohustused on käsitatavad deliktiõiguslike kaitsenormidena ja milline on nende kaitse-eesmärk. Lisaks olid kaasuse asjaolud erinevad praeguse menetluse omadest. Seega ei võimalda nimetatud otsus teha järeldusi selle kohta, kuidas tuleks sisustada RahaPTS2008 §-dega 12, 13 ja 15 kaitstavat õigushüve. Üldist põhimõtet, et avalikke huve kaitsev norm võib olla käsitatav ka deliktiõigusliku kaitsenormina, on tunnustatud ka Eesti kohtupraktikas.
16.3.Apellatsioonkaebuses toob hageja täiendavalt välja, et krediidiasutuste hoolsuskohustust kolmandate isikute ees on jaatatud ka Hollandi kohtupraktikas. Hageja viidatust nähtub, et Hollandi kohtute arvates on krediidiasutustel teatud juhtudel eriline hoolsuskohustus nii oma klientide kui ka kolmandate isikute ees, kusjuures selle hoolsuskohustuse ulatus sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest. Hageja toodud konkreetsed näited kohtupraktikast, kus sellist hoolsuskohustust on jaatatud, ei puuduta aga rahapesu ja terrorismi tõkestamist, vaid seonduvad panga hoolsuskohustustega investorite ees olukorras, kus pank saab teada asjaoludest, mis viitavad vastuolule investoreid kaitsvate normidega, või tal on alust kahtlustada vastuolu selliste normidega (nt investeerimisteenuste osutamine ilma tegevusloata, väärtpaberituru reegleid rikkuv investeerimistegevus). Seega saab hageja viidatud lahenditest järeldada, et Hollandi kohtud on leidnud, et teatud investeerimistegevust ja väärtpaberiturgu reguleerivate normide eesmärk on kaitsta investoreid ning pangal on investorite ees hoolsuskohustus, aitamaks kaasa nende normide eesmärgi saavutamisele. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda need lahendid aga teha järeldusi RahaPTS2008-s sätestatud hoolsusmeetmetega kaitstavate õigushüvede kohta, sh kas need kaitsevad rahapesu eelkuriteo ohvrit talle rahapesu tulemusel tekkiva kahju eest.
16.4.Hageja väitel jättis maakohus põhjendamatult arvestamata ka hageja välja toodud Šveitsi kohtupraktika, mis väidetavalt jaatab rahapesu tõkestamise reeglitega individuaalsete õigushüvede kaitsmist. Kolleegium märgib, et hageja menetluses viidatud Šveitsi föderaalkohtu
8.septembri 2003. a otsuses asjas nr 6S.22/2003/kra lahendati küsimust, kas rahapesu kuriteokoosseis kaitseb lisaks avalikele huvidele ka individuaalseid õigushüvesid. Lahendis ei hinnatud Šveitsis krediidiasutustele rahapesu tõkestamiseks kehtestatud hoolsusmeetmete 11 (16)
2-18-5789 eesmärke. Seetõttu peatub kolleegium sellel lahendil KarS §-ga 394 kaitstavate õigushüvede käsitlemisel.
16.5.Seevastu on kostja viidanud menetluses Saksamaa föderaalkohtu 6. mai 2008. a otsusele nr XI ZR 56/07, kus hinnati, kas rahapesu tõkestamiseks kehtestatud tuvastamis- ja teavitamiskohustused on BGB § 823 lg 2 tähenduses normid, mis kaitsevad avalike huvide kõrval ka individuaalseid huve. Saksa kohus leidis, et seadusandja tahe ei ole olnud kaitsta nimetatud kohustustega ka eelkuritegude kannatanute varalisi huve; rahapesu tõkestamise reeglite eesmärk on takistada kuritegeliku tulu edasist kasutamist ja anda õiguskaitseasutustele teavet võimalike kuritegude kohta (vt otsuse p-d 50–53). Saksamaa kohtupraktika on võrdlusmaterjalina asjakohane nii seetõttu, et Euroopa Liidu liikmesriigina kehtivad seal Eestiga sarnased rahapesu tõkestamise reeglid, kui ka põhjusel, et BGB § 823 lg 2 on sarnane VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 (koos lg-ga 3) ning on olnud selle sätte eeskujuks (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2020. § 1045 komm, p 2).
17.Eelnevat arvestades ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, leides, et RahaPTS2008 §-d 12, 13 ja 15 ei ole deliktiõiguslikud kaitsenormid, mille eesmärk oleks kaitsta hagejat talle väidetavalt tekkinud kahju eest. Seega on apellatsioonkaebus osas, milles hageja tugineb kahju õigusvastasele tekitamisele nendest sätetest tulenevate kohustuste rikkumisega, õiguslikult perspektiivitu. II
18.Kostjale etteheidetavate tegude (tegevusetuse) ajal kehtinud KarS redaktsioonide § 394 sätestas kuriteona rahapesu, nähes selle eest ette ka juriidilise isiku vastutuse. KarS ei sätestanud vastutust rahapesu eest ettevaatamatusega, st karistatav oli üksnes tahtlik tegu (vt KarS § 15 lg 1).
19.Õige on hageja väide, et karistusseadustikus sätestatud normid võivad mõningatel juhtudel olla käsitatavad deliktiõiguslike kaitsenormidena VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17). Iga konkreetse kuriteokoosseisu puhul tuleb selle käsitamist kaitsenormina ja normi kaitse-eesmärki aga eraldi hinnata (vt ka praeguse määruse p 11).
20.Praegusel juhul leidis maakohus põhjendatult, et KarS § 394 ei ole kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses, mis kaitseks hagejat talle väidetavalt tekkinud kahju eest.
20.1.Kohtupraktikas on leitud, et rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda RahaPTS2008 §-st 1, mille kohaselt on selle seaduse eesmärk tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks (seaduse eesmärk on sarnaselt sõnastatud ka kehtiva RahaPTS §-s 1). Seega on rahapesu koosseisu eesmärk kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Sellest lähtuvalt on leitud, et rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärase toimimise, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamise (vt Riigikohtu 13. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10, p-d 13–16; 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p 24). Õiguskirjanduses on täiendavalt viidatud ka rahapesu koosseisu õigusemõistmist kaitsvale eesmärgile (Sootak, J., Pikamäe, P. (toim.) Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2021. § 394 komm, p 1; vt ka Feldmanis, L., Ploom, T. Rahapesu kriminaliseerimine: kelle suhtes ja millise põhjendusega? Juridica III/2007, lk 180).
12 (16)
2-18-5789
20.2.Seda, et KarS § 394 ei kaitse individuaalseid õigushüvesid, sh omandit ja vara, kinnitab Riigikohtu praktika.
20.2.1.Riigikohus on möönnud, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (vt 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p 23). Kannatanuks loetakse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 37 lg 1 kohaselt füüsilist või juriidilist isikut, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Seejuures on Riigikohus leidnud, et kannatanu staatus ei eelda üldse mingi kahju tekkimist ega kahju hüvitamise või muu tsiviilõigusliku nõudeõiguse olemasolu, vaid kannatanu mõiste on avatud üldisemalt, s.o kannatanuks peaks olema iga isik, kelle individuaalõigushüve on õigusvastase teoga riivatud või rünnatud (vt samas, p 15). Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist (isiku kahjustatud või rünnatud õigushüve kaitset), puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda (vt samas, p-d 17–19; vt ka 13. mai 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-15, p 34). Eelnevast järeldub, et selleks, et jaatada hageja õigust nõuda endale KarS §-s 394 sätestatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist, peaks rahapesu koosseis olema kehtestatud mh ka individuaalsete õigushüvede kaitsmiseks ning hageja peaks olema käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses.
20.2.2.Riigikohus on aga konkreetselt rahapesu koosseisu (KarS § 394) kohta leidnud, et see kuriteokoosseis ei kaitse individuaalseid õigushüvesid, sh omandit ega vara, ning seetõttu ei saa selle koosseisu järgi toimetatavas kriminaalasjas olla ka n-ö eraisikust kannatanut (11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p 24). Järelikult ei saa eraisikutel Eesti kohtupraktika kohaselt tekkida ka tsiviilõiguslikku nõudeõigust selle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Ka Eesti õiguskirjanduses on viidatud KarS §-le 394 kui kuriteokoosseisule, mille puhul on kollektiivsete õigushüvede kaitse ilmne ja mille puhul ei saa rääkida individuaalhüvede kahjustamisest (vt Grauberg, T. Kannatanu võistlevas kohtumenetluses. Juridica 2022/9-10, lk 754–755).
21.Kolleegium möönab, et praeguses menetluses hageja viidatud teiste riikide kohtupraktikast nähtuvalt on osades riikides kohtud leidnud, et rahapesuga seonduvad karistusnormid kaitsevad ka individuaalseid õigushüvesid. Näiteks on Saksamaa föderaalkohus 19. detsembri 2012. a otsuses nr VIII ZR 302/11 leidnud, et kui eelkuriteoks on kaubandusliku ulatusega kelmus, siis on StGB § 261 lg 1 norm BGB § 823 lg 2 tähenduses, mille eesmärk on ka kelmuse tõttu kannatanute vara kaitse (vt viidatud otsuse p 13). StGB § 261 näeb Saksa õiguses ette rahapesu kuriteo koosseisu. Samuti on Šveitsi föderaalkohus 8. septembri 2003. a otsuses nr 6S22/2003/kra leidnud, et rahapesu koosseisu kaitse laieneb juhul, kui sissenõudmisele kuuluv (s.o rahapesu objektiks olev) vara on saadud individuaalsete huvide vastaste kuritegudega, ka selle isiku varalistele huvidele, kes eelkuriteo tõttu kahjustada sai. Nimetatut põhjendati sellega, et kuriteoga saadud vara arestimine ja sissenõudmine, mida rahapesija üritab oma tegevuse kaudu näidata legaalsena, toimub omandi- ja varavastaste kuritegude puhul ohvri huvides, kuna eesmärk on hankida kannatanule tagasi temalt ära võetud vara. Sissenõudmise takistamise tähenduses on rahapesu nendel juhtudel seega suunatud ka selle isiku huvide vastu, keda eelkuriteoga kahjustati (vt viidatud otsuse p 2.2.4; vt ka Šveitsi föderaalkohtu 9. juuli 2020. a otsus nr 6B_1202/2019, p-d 4.2.1 ja 4.2.2). Ehkki Šveits ei ole Euroopa Liidu liikmesriik ja erinevalt Saksamaast ei laiene talle Euroopa Liidu direktiividest tulenevad nõuded, on õiguskirjanduses välja toodud, et rahapesu kui kuriteokoosseisu sätestamisel on seadusandja lisaks Euroopa Liidu õigusele arvestanud mh 13 (16)
2-18-5789 vajadusega olla vastavuses Financial Action Task Force’i (FATH) soovitustega2, mis seavad nõude tugineda 1988. a Viini konventsioonile (nn narkokonventsioon)3 ja organiseeritud kuritegevuse vastasele konventsioonile ehk Palermo kokkuleppele4. Rahapesu mõistet aitavad sisustada ka nn rahapesukonventsioon5 ja 2005. a Varssavi konventsioon6 ning valdkonda käsitleb ka nn korruptsioonikonventsioon7 (vt Sootak, J., Pikamäe, P. (toim.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2021, § 394 komm, p 4; Kärner, M. Direktiiv (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil. Juridica 2019/7, lk 518). Šveits on FATH-i osalisriik, samuti narkokonventsiooni ja Palermo kokkuleppe osalisriik. Seega on Eesti ja Šveitsi rahapesuvastaste reeglite kujundamisel vähemalt osaliselt tuginetud samadele allikatele. Eelnevat arvestades ei ole KarS § 394 tõlgendamisel põhjendatud maakohtu seisukoht, et Šveitsi kohtupraktikaga arvestamise välistab asjaolu, et kolmandate riikide rahapesu tõkestamise eeskirjad võivad erineda Euroopa Liidu liikmesriikide seadustest. Eelnev aga ei tähenda siiski seda, et Eesti kohus saaks KarS §-ga 394 kaitstavate õigushüvede määratlemisel võtta aluseks Saksa või Šveitsi kohtute praktika. Nagu Riigikohus on selgitanud, ei ole teiste riikide kohtupraktika Eesti kohtutele siduv, vaid võib teatud juhtudel olla käsitatav võrdlusmaterjalina Eesti seaduse ja mõtte väljaselgitamisel ning seda esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Eestis sätte rakenduspraktika puuduks, vaid Riigikohus on KarS §-ga 394 kaitstava õigushüve osas seisukoha võtnud ja leidnud, et see säte ei kaitse kollektiivsete õigushüvede kõrval ka individuaalhüvesid, sh vara. Teistsugune lähenemine eeldaks Riigikohtu seisukoha muutust.
22.Kolleegium märgib, et kui hageja on rahapesu eelkuriteo ohver, on võimalik, et hageja eraõiguslikke huve kaitsevad normid, mis keelavad eelkuriteona käsitatava teo toimepanemise. Seega võib hagejal olla õigus nõuda endale tekitatud kahju hüvitamist eelkuriteo toimepanijalt.
23.Kuna KarS § 394 eesmärk ei hõlma hageja kaitsmist talle väidetavalt tekkinud kahju eest, on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata osas, milles hageja tugines selle normi rikkumisele kostja poolt. Seega ei olnud maakohtul vaja hinnata seda, kas kostja üldse saaks vastutada KarS § 394 rikkumise eest tegevusetusega olukorras, kus talle etteheidetav tegu, mis seisnes hoolsusmeetmete kohaldamata jätmises, võib vastata ka RahaPTS-s ette nähtud väärteokoosseisudele (vt RahaPTS2008 §-d 57, 571 ja 591). Nimelt on Riigikohus leidnud, et isiku vastutusele võtmine KarS § 13 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest (s.o delikti, mida saab toime panna nii tegevuse kui ka tegevusetusega) ei ole põhjendatud olukorras, kus tema tegu vastab mingi ehtsa tegevusetusdelikti (s.o delikti, mille puhul on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust) koosseisule (vt nt 27. oktoobri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2). Samuti ei olnud maakohtul vaja hinnata seda, kas
https://www.fatf-gafi.org/en/publications/Fatfrecommendations/Fatf-recommendations.html Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastane Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon. – RT II 2000, 15, 92.
Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon. – RT II 2003, 1, 1.
Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon. – RT II 2000, 7, 41.
Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist ning terrorismi rahastamist käsitlev konventsioon (CETS nr 198). – RT II 2009, 10, 24.
Korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsioon. – RT II 2001, 28, 140.
14 (16)
2-18-5789 hageja esile toodud asjaolud üldse võiksid anda alust kostja vastutuseks KarS §-s 394 sätestatud kuriteost (tegevusetusega) osavõtjana.
24.Eelnevat arvestades ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, leides, et KarS § 394 ei ole deliktiõiguslik kaitsenorm. Seega on apellatsioonkaebus õiguslikult perspektiivitu ka osas, milles hageja tugineb kahju õigusvastasele tekitamisele sellest sättest tuleneva keelu rikkumisega. III
25.Apellatsioonkaebuses tugineb hageja ka kahju õigusvastasele tekitamisele käibekohustuse rikkumisega kostja poolt.
26.Kolleegium märgib esmalt, et maakohus leidis vaidlustatud otsuses ekslikult, et käibekohustuse rikkumise eelduseks on kaitsenormi rikkumine ning et hea usu põhimõttest ei saa tuletada konkreetseid (käibe)kohustusi (vt maakohtu otsuse p 29). Kaitsenormi rikkumise korral tuleneb kahju tekitaja teo õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3. See eeldab, et tegutsemise kohustus on sätestatud seaduses. Samas võib VÕS § 1045 lg-s 1 nimetatud õigushüve, sh omandi (p 5), kahjustamise õigusvastasus tuleneda ka sellest, kui väidetav kahju tekitaja rikub seaduses sätestamata, kuid hea usu põhimõttest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 2) tulenevat käibekohustust, mis kohustas teda teatud toiminguks, mille tegemise korral ei oleks kannatanu õigushüve kahjustamist toimunud (vt käibekohustuse sisu kohta Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 24). Seega saab käibekohustuse rikkumisest rääkida juhul, kui seadus ei näe tegutsemiskohustust ette, kuid selline kohustus tuleneb oma õiguste heas usus kasutamise kohustusest, sh keelust kahjustada oma käibetegevusega teisi isikuid.
27.Riigikohus on selgitanud, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Praegusel juhul on hageja tuginenud sellele, et kostja rikkus talle seadusest tulenevaid tegutsemiskohustusi, mistõttu tema teo õigusvastasuse aluseks saab olla VÕS § 1045 lg 1 p 7. Sellisel juhul ei ole alust hinnata, kas kostjale võinuks sarnased kohustused tuleneda hea usu põhimõttest. Hageja ei ole väitnud ega põhistanud, et kostjal oleks hea usu põhimõttest tulenevalt olnud kohustus rakendada mingeid täiendavaid hoolsusmeetmeid, võrreldes RahaPTS-s sätestatuga, ning kostja oleks seda kohustust rikkunud. Seejuures ei ole hageja menetluses välja toonud, milline oli kostjal lasuva RahaPTS-s sätestatud kohustusi ületava käibekohustuse sisu ja ulatus, vaid on sisustanud käibekohustuse rikkumist RahaPTS-s sätestatud hoolsusmeetmete puuduliku kohaldamise kaudu (vt nt hageja 23. novembri 2020. a menetlusdokumendi p-d 3.9–3.11; vt ka apellatsioonkaebuse p 3.14).
28.Lisaks on kolleegium seisukohal, et pangal ei ole kliendile pangakonto avamisel ja selle kasutamise võimaldamisel hea usu põhimõttest tulenevat käibekohustust võtta kasutusele kõik mõistlikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta eelkuriteo ohvreid võimaliku rahapesu kahjulike tagajärgede eest. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust väita, et pank tegeleks klientidele pangakontosid avades ohtliku tegevusega või looks ohu, mis oleks panga mõjualas ja mille realiseerumise eest ta peaks teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid kaitsma. Pangakonto avamine ja selle kasutamisega seotud teenused on olemuselt neutraalsed ja nendega ei kaasne üldjuhul kolmandatele isikutele kahju tekkimine. See, et RahaPTS-ga on kehtestatud
15 (16)
2-18-5789 krediidiasutustele kohustusi, mille eesmärk on mh rahapesu tõkestamine, on õiguspoliitiline valik ja nende kohustustega taotletakse avalik-õiguslikke eesmärke (vt praeguse määruse p 13). Asjassepuutumatu on hageja viide kostja kui krediidiasutuse usaldusseisundile ühiskonnas, kuna hagejale väidetavalt tekkinud kahju ei ole tekkinud sellisele usaldusseisundile tuginemisest.
29.Seega on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et hageja esile toodud asjaoludel ei saa kostja olla tekitanud hagejale kahju käibekohustuse rikkumisega, mis võiks anda alust lugeda kahju tekitamise õigusvastaseks. Seega on apellatsioonkaebus õiguslikult perspektiivitu ka osas, milles hageja tugineb kahju õigusvastasele tekitamisele käibekohustuse rikkumisega. IV
30.Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades hageja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
31.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonkaebuse esitamisega seotud kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda.
32.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
33.Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
16 (16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.