Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kahtlustatavana kinni peetud VA pääseks vanglast välja elusana. LA, kes on VA lihane ema, saades teada tema pojaga seotud telefonikõnest, jooksis oma elukohast XXXXXXXXX XXX XX, Tallinn oma õe elukohta XXXXXXXX XXX XX, Tallinn, kus võttis ŽZ-lt telefoni üle ning jätkas selleks ajaks A.Z-iga ca 5 minutit kestnud telefonikõnet. A.Z nõudis 29 minutit ja 40 sekundit kestnud telefonikõnes LA-lt 15000 euro kuni 25000 euro üleandmist vastutasuks selle eest, et kahtlustatavana kinni peetud VA pääseb vanglast elusana välja. Telefonikõnes teatas A.Z LA-le, et raha üleandmisest keeldumisel on VA elu ohus ning ta tapetakse. Oma ähvarduse reaalsuse kinnitamiseks viitas A.Z asjaolule, et tal on vanglas, kus VA viibib, tuttavad valvurid, kelle abiga kontrollib ta olukorda. A.Z teatas telefonikõnes, et raha üleandmisel ostetakse ära VA kriminaalasja menetlusega seotud politseiametnikud ning muudetakse ära tõendid, mille tulemusena väheneks VA võimalik karistus. Eeltoodu alusel pani Ivan Žarov isikute grupis A.Z-iga toime LA-lt ja ŽZ-lt varalise kasu üleandmise nõudmise kasutades vaimset vägivalda, mis seisnes ähvarduses VA elule, so väljapressimise isikute grupis, mis on kvalifitseeritav KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Ivan Žarov’ile on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus veel selles, et tema grupis A.Z-iga pani toime katse varalise kasu saamiseks tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel, mis seisnes järgnevas: ühise ja kooskõlastatud tegevusena Ivan Žaroviga helistas A.Z ajavahemikul 23.01.2014 kella 16.30st kuni 27.01.2014 Harjumaal, Keila-Joal viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX. Telefonikõnes nõudis A.Z LA-lt 30000 euro üleandmist, millest 20000 eurot pidanuks üle antama kohe ning 10000 eurot hiljem. A.Z selgitas LA-le, et üleantav raha makstakse VA kriminaalasja menetlusega seotud politseiametnikele ning ka kaitsepolitseiametnikele. Vastutasuks raha üleandmise eest pidid politseiametnikud suunama menetlust VA jaoks soodsas suunas ning esitatud kahtlustuse ümber kvalifitseerima. Ivan Žarovil ja A.Z puudus tegelikkuses võimalus VA-t puudutavas kriminaalasjas menetlusega seotud politseiametnike mõjutamiseks ja temale soodsas suunas suunamiseks. Kokkuleppel Ivan Žaroviga jätkas A.Z pettuse toimepanemist LA osas, helistades temale üle antud abonendile 25.01.2014 kell 18.33 Tallinnas Kesklinnas viibimisel selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades. Jätkas A.Z eelnevalt nõutud rahasumma 30000 euro üleandmist, millest 20000 eurot pidanuks üle antama kohe ning 10000 eurot hilisemalt. Vastutasuks raha üleandmise eest pidid A.Z-i sõnul VA kriminaalasjaga seotud politseiametnikud suunama menetlust VA jaoks soodsas suunas ning kvalifitseerima VA-le esitatud kahtlustuse ümber. Lisaks pidi LA A.Z-i sõnul saama VA kriminaalasjaga seotud dokumente ning VA kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel ütluseid andnud isiku andmed. Kokkuleppel Ivan Žaroviga jätkas A.Z pettuse toimepanemist LA osas, helistades temale üle antud abonendile 27.01.2014 kell 10.00 Keila-Joal viibimisel selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades. Jätkas A.Z eelnevalt nõutud 30000 euro üleandmist, millest 20000 eurot pidanuks üle antama kohe ning 10000 eurot hiljem. Vastutasuks raha üleandmise eest pidid A.Z-i sõnul VA kriminaalasjaga seotud politseiametnikud jätkuvalt suunama menetlust VA jaoks soodsas suunas ning kvalifitseerima VA-le esitatud kahtlustuse ümber. Vastutasuks raha üleandmise eest pidi LA A.Z-i sõnul saama VA kriminaalasjaga seotud dokumente ning VA kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel ütluseid andnud isiku andmed.

Ivan Žarov leppis LA poolt raha üleandmise julgestamises kokku JK-ga ning A.Z leppis LA poolt üle antava raha vastuvõtmises kokku JN-ga. Ivan Žarov instrueeris 27.01.2014 õhtul JK-i, JN-t ja A.Z selles, milline on iga isiku roll ning kuidas nimetatud isikud peavad toimima. Ivan Žarov andis oma kodu ees Tallinna linnas XXXXXX XX X A.Z-ile ja JKile üle sõiduki Opel Vectra reg nr-ga XXXXXX võtmed ning tõi oma korterist binokli, mille andis samuti üle A.Z-ile ja JK-ile. JK viis A.Z-i seejärel Opel Vectra ́ga reg nr-ga XXXXXX LA-le veelkordseks helistamiseks Tallinnas Lasnamäel ohutusse kaugusesse ning läks ise raha üleandmist julgestama. Ivan Žarov viis enda kasutuses oleva sõidukiga XXXXXX JN XXXXXXXX XXX XX, Tallinn asuva Maxima kaupluse juurde ning andis JN-le 20 eurot takso võtmiseks. JN-ga võttis XXXXXXXX XXX XX, Tallinn asuva Maxima kaupluse juurest takso ning sõitis XXXXXXXX XXX XX, Tallinn maja juurde LA-lt raha vastu võtma. Ivan Žarov sõitis ise seejärel XXXXXXXXX XXX X, Tallinn maja juurde kõnekaarti XXXXXXXX kasutades raha üleandmisel A.Z ning kõnekaarti XXXXXXXX kasutades JN-t ja abonenti XXXXXXXX kasutades JK-i juhendama ning LA-lt saadavat raha ootama. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 20.25 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et eelnevalt kokku lepitud rahasummale tuleb järgi üks inimene, kellega LA peab kaasa minema, millest viimane keeldus. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.07 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et raha tuleb anda LA maja ees seisvas mustas MercedesBenz taksos olevale meesterahvale. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.10 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et raha tuleb anda LA maja ees ootavas Mercedes-Benz taksos olevale meesterahvale ning raha tuleks kohe üle anda. Kokkuleppel Ivan Žaroviga saatis A.Z 27.01.2014 kell 21.32 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX tekstisõnumi, milles teatas, et takso lahkub 35-ndal minutil. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.38 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX, milles uuris, miks LA pole trepikoja ees ootavasse taksosse nõutud rahasummat viinud. LA selgitas, et auto ootab ilmselt vale maja ees ning lubas minna ise õigesse kohta. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.44 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et raha ootavad inimesed närveldavad. LA selgitas, et on kohe kohal ning palus A.Z täpsustada auto andmeid. A.Z selgitas, et raha ootav takso on must Mercedes-Benz ning LA peab autos ootavalt mehelt küsima, kas viimane on J poolt. LA andis XXXXXXXX XXX XX, Tallinn maja ees seisvas musta värvi taksos Mercedes-Benz reg nr-ga XXXXXX olevale JN-le üle paki nõutud rahaga. Peale raha üleandmist peeti Ivan

Žarov, JN-ga, JK ning A.Z kahtlustatavana kinni ning nende kuritegu jäi nende tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata. Eeltoodu alusel pani Ivan Žarov isikute grupis A.Z-iga ning JN ja JK-i kaasabil toime katse LA-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega saada temalt varalist kasu, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning KarS § 209 lg 2 p 3 järgi. A.Z-ile on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus selles, et tema isikuna, kes on varasemalt toime pannud röövimise, pani toime grupi poolt varalise kasu üleandmise nõudmise seonduvalt vägivalla kasutamisega, mis seisnes järgnevas: Ivan Žarov 2014 jaanuari keskpaigas Tallinna linnas Lasnamäe linnosas viibides tegi A.Z-ile ettepaneku, et A.Z helistaks VA lähedastele ning varalise kasu üleandmiseks nõuaks raha VA vanglast vabastamise ning vanglas tema elu ähvardava ohu ettekäändel. A.Z nõustus Ivan Žarovi ettepanekuga ning ühtlasi instrueeris Ivan Žarov A.Z selles, mida A.Z peab VA lähedastele rääkima. Ivan Žarov ja A.Z ostsid seejärel VA lähedastega ning omavahel suhtlemiseks kõnekomplektid mobiiltelefoni ja isikustamata kõnekaardiga. 22.01.2014 õhtul sõidutas Ivan Žarov A.Z-i XXXXXXXX XXX XX, Tallinn maja ette. Kokkuleppel Ivan Žaroviga viis A.Z 22.01.2014 kella 21.33 ja 22.44 vahel ŽZ, kes on ametlikult VA ema, elukoha XXXXXXXX XXX XX, Tallinn trepikojas asuva prügiluugi juurde selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-koodiga 35751105375557 koos kõnekaardi abonendiga XXXXXXXX. A.Z helistas ŽZ-le tema elukoha trepikoja fonolukust ning teatas, et viimasele on trepikojas 8. ja 9. korruse vahel asuva prügiluugi peal pakk, mille vastuvõtmisest sõltub ŽZ sugulase elu. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 22.01.2014 kell 22.44 Tallinnas Lasnamäel viibides ŽZ-le prügiluugi peale jäetud abonendile XXXXXXXX, kasutades selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEIkoodiga 35751105375580 ja kõnekaardi abonenti XXXXXXXX. A.Z nõudis telefonikõnes ŽZ-lt täpsustamata koguses raha üleandmist vastutasuks selle eest, et kahtlustatavana kinni peetud VA pääseks vanglast välja elusana. LA, kes on VA lihane ema, saades teada tema pojaga seotud telefonikõnest jooksis oma elukohast XXXXXXXXX XXX XX, Tallinn oma õe elukohta XXXXXXXX XXX XX, Tallinn, kus võttis ŽZ-lt telefoni üle ning jätkas selleks ajaks A.Z-iga umbes 5 minutit kestnud telefonikõnet. A.Z nõudis 29 minutit ja 40 sekundit kestnud telefonikõnes LA-lt 15000 euro kuni 25000 euro üleandmist vastutasuks selle eest, et kahtlustatavana kinni peetud VA pääseb vanglast elusana välja. Telefonikõnes teatas A.Z LA-le, et raha üleandmisest keeldumisel on VA elu ohus ning ta tapetakse. Oma ähvarduse reaalsuse kinnitamiseks viitas A.Z asjaolule, et tal on vanglas, kus VA viibib, tuttavad valvurid, kelle abiga kontrollib ta olukorda. A.Z teatas telefonikõnes, et raha üleandmisel ostetakse ära VA kriminaalasja menetlusega seotud politseiametnikud ning muudetakse ära tõendid, mille tulemusena väheneks VA võimalik karistus. Eeltoodu alusel pani A.Z isikute grupis Ivan Žaroviga ja isikuna, kes on varasemalt toime pannud röövimise, toime LA-lt ja ŽZ-lt varalise kasu üleandmise nõudmise kasutades vaimset vägivalda, mis seisnes ähvarduses nende lähedase VA elule, so väljapressimise isikute grupis, mis on kvalifitseeritav KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. A.Z-ile on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus veel selles, et tema grupis Ivan Žaroviga lõi varalise kasu saamiseks tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mis seisnes järgnevas: ühise ja kooskõlastatud tegevusena Ivan Žaroviga helistas A.Z ajavahemikul 23.01.2014 kella 16.30st kuni 27.01.2014 Harjumaal, Keila-Joal viibides selleks eelnevalt soetatud

mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX. Telefonikõnes nõudis A.Z LA-lt 30000 euro üleandmist, millest 20000 eurot pidanuks üle antama kohe ning 10000 eurot hiljem. A.Z selgitas LA-le, et üleantav raha makstakse VA kriminaalasja menetlusega seotud politseiametnikele ning ka kaitsepolitseiametnikele. Vastutasuks raha üleandmise eest pidid politseiametnikud suunama menetlust VA jaoks soodsas suunas ning esitatud kahtlustuse ümber kvalifitseerima. Ivan Žarovil ja A.Z puudus tegelikkuses võimalus VA-t puudutavas kriminaalasjas menetlusega seotud politseiametnike mõjutamiseks ja temale soodsas suunas suunamiseks. Kokkuleppel Ivan Žaroviga jätkas A.Z pettuse toimepanemist LA osas, helistades temale üle antud abonendile 25.01.2014 kell 18.33 Tallinnas Kesklinnas viibimisel selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades. Jätkas A.Z eelnevalt nõutud rahasumma 30000 euro üleandmist, millest 20000 eurot pidanuks üle antama kohe ning 10000 eurot hilisemalt. Vastutasuks raha üleandmise eest pidid A.Z-i sõnul VA kriminaalasjaga seotud politseiametnikud suunama menetlust VA jaoks soodsas suunas ning kvalifitseerima VA-le esitatud kahtlustuse ümber. Lisaks pidi LA A.Z-i sõnul saama VA kriminaalasjaga seotud dokumente ning VA kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel ütluseid andnud isiku andmed. Kokkuleppel Ivan Žaroviga jätkas A.Z pettuse toimepanemist LA osas, helistades temale üle antud abonendile 27.01.2014 kell 10.00 Keila-Joal viibimisel selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades. Jätkas A.Z eelnevalt nõutud 30000 euro üleandmist, millest 20000 eurot pidanuks üle antama kohe ning 10000 eurot hiljem. Vastutasuks raha üleandmise eest pidid A.Z-i sõnul VA kriminaalasjaga seotud politseiametnikud jätkuvalt suunama menetlust VA jaoks soodsas suunas ning kvalifitseerima VA-le esitatud kahtlustuse ümber. Vastutasuks raha üleandmise eest pidi LA A.Z-i sõnul saama VA kriminaalasjaga seotud dokumente ning VA kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel ütluseid andnud isiku andmed. Ivan Žarov leppis LA poolt raha üleandmise julgestamises kokku JK-ga ning A.Z leppis LA poolt üle antava raha vastuvõtmises kokku JN-ga. Ivan Žarov instrueeris 27.01.2014 õhtul JK-i, JN ja A.Z selles, milline on iga isiku roll ning kuidas nimetatud isikud peavad toimima. Ivan Žarov andis oma kodu ees Tallinna linnas XXXXXX XX X A.Z-ile ja JKile üle sõiduki Opel Vectra reg nr-ga XXXXXX võtmed ning tõi oma korterist binokli, mille andis samuti üle A.Z-ile ja JK-ile. JK viis A.Z-i seejärel Opel Vectra ́ga reg nr-ga XXXXXX LA-le veelkordseks helistamiseks Tallinnas Lasnamäel ohutusse kaugusesse ning läks ise raha üleandmist julgestama. Ivan Žarov viis enda kasutuses oleva sõidukiga XXXXXX JN XXXXXXXX XXX XX, Tallinn asuva Maxima kaupluse juurde ning andis JN-le 20 eurot takso võtmiseks. JN-ga võttis XXXXXXXX XXX XX, Tallinn asuva Maxima kaupluse juurest takso ning sõitis XXXXXXXX XXX XX, Tallinn maja juurde LA-lt raha vastu võtma. Ivan Žarov sõitis ise seejärel XXXXXXXXX XXX X, Tallinn maja juurde kõnekaarti XXXXXXXX kasutades raha üleandmisel A.Z ning kõnekaarti XXXXXXXX kasutades JN-t ja abonenti XXXXXXXX kasutades JK-i juhendama ning LA-lt saadavat raha ootama. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 20.25 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et eelnevalt kokku lepitud rahasummale tuleb järgi üks inimene, kellega LA peab kaasa minema, millest viimane keeldus. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.07 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni

abonendile XXXXXXXX ning teatas, et raha tuleb anda LA maja ees seisvas mustas MercedesBenz taksos olevale meesterahvale. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.10 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et raha tuleb anda LA maja ees ootavas Mercedes-Benz taksos olevale meesterahvale ning raha tuleks kohe üle anda. Kokkuleppel Ivan Žaroviga saatis A.Z 27.01.2014 kell 21.32 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX tekstisõnumi, milles teatas, et takso lahkub 35-ndal minutil. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.38 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX, milles uuris, miks LA pole trepikoja eest ootavasse taksosse nõutud rahasummat viinud. LA selgitas, et auto ootab ilmselt vale maja ees ning lubas minna ise õigesse kohta. Kokkuleppel Ivan Žaroviga helistas A.Z 27.01.2014 kell 21.44 Tallinnas Lasnamäel viibides selleks eelnevalt soetatud mobiiltelefoni Samsung IMEI-kood 35751105375580 ning kõnekaardi abonenti XXXXXXXX kasutades LA-le selleks eelnevalt üle antud mobiiltelefoni abonendile XXXXXXXX ning teatas, et raha ootavad inimesed närveldavad. LA selgitas, et on kohe kohal ning palus A.Z täpsustada auto andmeid. A.Z selgitas, et raha ootav takso on must Mercedes-Benz ning LA peab autos ootavalt mehelt küsima, kas viimane on J poolt. LA andis XXXXXXXX XXX XX, Tallinn maja ees seisvas musta värvi taksos Mercedes-Benz reg nr-ga XXXXXX olevale JN-le üle paki nõutud rahaga. Peale raha üleandmist peeti Ivan Žarov, JN-ga, JK ning A.Z kahtlustatavana kinni ning nende kuritegu jäi nende tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata. Eeltoodu alusel pani A.Z isikute grupis Ivan Žaroviga ning JN ja JK-i kaasabil toime katse LA-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega saada temalt varalist kasu, so kuriteo, mis kvalifitseeritav KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ja KarS § 209 lg 2 p 3 järgi.

Sama otsusega mõisteti Ivan Žarov süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks. Ivan Žarov tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-s 3 ja § 25 lg-tes 2 ja 4 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja temale mõisteti karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja algust arvestada KarS § 68 lg 1 alusel Ivan Žarovi kinnipidamisest, so alates 28.01.2014. Ivan Žarovi suhtes valitud tõkend - vahistamine - jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata, määrates, et kohtuotsuse jõustumisel või karistuse tähtaja saabumisel kuulub tõkend tühistamisele. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p-de 4, 5 ja 9 ning § 180 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti Ivan Žarovilt välja menetluskulud: kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu 1 euro; määratud kaitsja tasu 906 eurot; sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 585 eurot, so kokku 1492 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena

ESITATUD APELLATSIOONID

lugeda täidetuks, millest ühtlasi järeldub, et süüdistatavate teos pole võimalik sedastada ka väljapressimise objektiivse koosseisu tunnuseid, mistõttu tuleb nad selles osas õigeks mõista (otsuse p 15). Kohus leidis samas, et kuigi 22.01.2014 episoodis ei ole süüdistatavate käitumises sedastatavad väljapressimise tunnused, tuleb süüdistatavate tegu kvalifitseerida kelmuse katsena. Seejuures ei nõustunud kohus süüdistuses toodud 22.01.2014 ja 23.01. kuni 27.01.2014 sündmuste käsitlemisena eraldi tegudena ning asus seisukohale, et süüdistustes kajastatud A.Z-ile ja Ivan Žarovile etteheidetavad kuriteoepisoodid ajavahemikul 22.01. kuni 27.01.2014 on vaadeldavad ühtse teona, mis on kvalifitseeritav kelmuse katsena KarS § 25 lg 2 ja § 214 järgi (otsuse p-d 16-24). Prokuratuur maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu alljärgneval põhjusel. Prokurör märgib, et Harju Maakohus on kannatanute LA ja ŽZ ütlusi hinnates asunud õigesti seisukohale, et need on usaldusväärsed ja riimuvad teiste uuritud tõenditega. Kohtuotsuse p-des 13 ja 14 on kohus 22.01.2014 kuriteoepisoodi hindamisel sarnaselt prokuratuuriga leidnud, et kannatanud on andnud detailseid selgitusi neile 22.01.2014 esitatud raha nõudmisega kaasnenud ähvarduse ja selle tajumise osas ning usutavalt kinnitanud, et nad kartsid oma lähedase, so vangistuses viibiva VA elu pärast ning just seetõttu nõustusid raha maksmisega ja pidasid vajalikuks pöörduda politseisse. Maakohus on otsuse p-s 13 märkinud:

Kohus on nõustunud prokuratuuriga ka selles, et kannatanute hirmuseisundit on kinnitanud tunnistaja VB, kes võttis järgmisel päeval kannatanutelt politseis vastu avalduse väljapressimise kohta. Tõendeid hinnates on maakohus otsuse p-s 14 asunud prokuratuuriga samale seisukohale selles, et tõendamist on leidnud süüdistatavate poolt 22.01.2014 nii kannatanute ähvardamine raha saamiseks VA tapmisega, mis seisnes konkreetses sõnalises väljenduses, kui ka see, et kannatanud võtsid esitatud ähvardust tõsiselt ja reaalselt ning see põhjustas ja tekitas neil hirmutunnet. Prokuratuur on nõus kohtuotsuse p-s 15 väljendatuga, mille kohaselt ähvardus peab lisaks kannatanule tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale ning süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks reeglina hirmu ka objektiivsele kõrvaltvaatajale. Prokurör ei nõustu kohtu edasise järeldusega, et käesoleval juhul ei ole objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt 22.01.2014 telefonikõnes esitatud ähvardust VA elule võimalik hinnata tõsiseltvõetavana. Kohus on ähvarduse ebareaalseks hindamisel osutanud, et VA viibis kinnipidamisasutuses, milles kehtivad konkreetsed sisekorraeeskirjad ja hinnates ähvarduse elulist usutavust, olevat võimatu ette kujutada olukorda, kuidas võiks väidetavalt üksikkambris ja pideva jälgimise all viibiva VA-ile elule tekkida oht vangivalvurite poolt, so isikute poolt, kes peavad järgima vangistusseaduses sätestatud põhimõtteid ja oma teenistusülesandeid. Prokuratuur leiab, et ähvarduse tõsiseltvõetavuse hindamisel saa lähtuda sellest, kas ähvarduse elluviimine tegelikkuses ja antud tingimustel oleks süüdistatavate poolt võimalik, vaid eeskätt

sellest, kas ähvardamine oli väljendatud sellisel viisil, mis oli kannatanutest adressaatide silmis veenev. RKKKo nr 3-1-1-103-12 p-s 10.2 on riigikohus märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Käesolevas menetluses on mõlemad kannatanud väljendanud selgelt arusaama, et nad pidasid reaalseks ohtu VA elule just seetõttu, et raha nõudmisel kirjeldati neile selliseid VA kriminaalasja menetlemise ning tema kinnipidamise tingimustega seotud detaile, mida inimene nö väljastpoolt süsteemi teada ei tohiks ega saaks. Kannatanute sõnutsi muutis nende jaoks kurjategija selline informeeritus esitatud ähvarduse sedavõrd hirmutavaks ja reaalseks, et nad olid nõus väljapressitava raha tasumisega, et päästa VA elu. Hirm lähedase elu pärast tingis ka kannatanute pöördumise politsei poole. Eeltoodust nähtub, et kannatanute kartus tulenes asjaolust, et isik, kes neilt raha nõuab, omab VA menetluse ja kinnipidamise osas taolist informatsiooni ja kontrolli, mis annab aluse arvata, et ähvardaja võimuses on esitatud ähvardus realiseerida. Prokurör leiab, et antud kriminaalasja kontekstis tuvastatud asjaolude pinnalt tajuks ka keskmine mõistlik kõrvalseisja reaalse ähvardusena võimalikku ohtu lähedase elule ja seega tuleb KarS § 120 mõttes ähvardamise objektiivne koosseis lugeda täidetuks. Seega tuleneb kohtumenetluses kogutud tõenditest, et 22.01.2014 kannatanutele esitatud raha üleandmise nõudmisel kasutatud psüühilise vägivalla, so tapmisähvarduse tõttu, oli kuriteo kaastäideviijate A.Z-i ja I. Žarovi poolt täidetud väljapressimise objektiivne koosseis. RKKKo 3-1-1-65-06 märgitakse, et väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks on üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Kuna KarS § 214 järgi kvalifitseeritav väljapressimine on kärbitud kuriteokoosseis, on tegu lõpule viidud selle nõude esitamisega, millega kaasnes ähvardus. Kuriteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole oluline, et varaline kasu reaalselt väljapressijatele üle läheks. Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes ja kohtuliku uurimisega on tuvastatud, et A.Z ja I. Žarov on väljapressimise toime pannud kavatsetult. Seega ilmneb kohtus uuritud tõenditest, et 22.01.2014 panid A.Z ja Žarov toime KarS § 214 lg 2 p 4 kvalifitseeritava kuriteo, so väljapressimise isikute grupis. A.Z-i tegu tuleb kvalifitseerida lisaks § 214 lg 2 p 2 järgi, kuna ta on isik, kes on varem toime pannud röövimise. Prokuratuur leiab jätkuvalt, et süüdistatavate poolt 22.01.2014 toimepandud väljapressimine on ajaliselt eristatav 23.01.2014 kuni 27.01.2014 toime pandud kelmuse katsest kuna kogutud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatavad soovisid kannatanutelt varalist kasu kahel erineval viisil, mis on ajaliselt eristatavad. Apellant leiab, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud kinnitust süüdistuses toodud versioon selle kohta, et süüdistatavad on toime pannud kaks tegu, mis objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ei kujuta ühtset käitumist, ehk kogumina väljapressimist või kelmust, vaid on hinnatavad kahe erineva teona- 22.01.2014.a. lõpuleviidud väljapressimisena ja 23.01.2014-27.01.2014 kelmuse katsena. Kogutud tõenditest nähtub, et 23.01.2014 kuni 27.01.2014 muutsid A.Z kokkuleppel Ivan Žarov ́iga kannatanult vara nõudmise viisi, otsustades kannatanu viia varakäsutuse tegemiseks eksimusse pettusliku teoga, et mõjutada kannatanut neile üle andma 30 000 eurot. Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt süüdistatavate 22.01.2014 teole antud õigusliku hinnanguga, so süüdistuses toodud teo käsitlemisena kelmuse katsena, kuulub Harju Maakohtu otsus apellandi arvates A.Z-i ja Ivan Žarovi õigeksmõistmises KarS § 214 järgi siiski tühistamisele järgmisel põhjusel.

Harju Maakohus muutis 22.01.2015 otsuses A.Z-i ja Ivan Žarovi teole antavat karistusõiguslikku hinnangut, kvalifitseerides süüdistuses kirjeldatud 22.01.2014 teo väljapressimise asemel kelmuse katsena. Süüdistuses teole antud karistusõigusliku hinnangu muutmisel ei tohi kohus süüdistatavat algse kvalifikatsiooni järgi õigeks mõista, kuna KrMS § 309 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kohus sama teo osas teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva otsuse (RKKKo nr 3-1-1-12-09 p 11 ja KrMS komm § 309 p 1). Seega tuleb Harju Maakohtu 22.01.2015 otsust muuta põhiosa p-s 15 kajastatud seisukohas A.Z-i ja Ivan Žarovi õigeksmõistmise osas ning tühistada kohtuotsuse resolutiivosa p-s 1 märgitud A.Z-i õigeksmõistmine KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi ja resolutiivosa p-s 9 märgitud Ivan Žarovi õigeksmõistmine KarS § 214 lg 2 p 1 järgi. Prokurör märgib veel, et Harju Maakohtu otsuse resolutiivosa p-s 11 on ekslikult märgitud Ivan Žarovi kinnipidamise ajaks 28.01.2014, mille kohus on määranud karistusaja alguseks. Kohtutoimikus sisalduvast Ivan Žarov kinnipidamise aktist nähtub, et akt on dateeritud kuupäevaga 28.01.2014, samas aktis on märgitud, et Ivan Žarov peeti kinni 27.01.2014 kell 22:05. Seega tuleb Ivan Žarovi karistusaja alguseks lugeda 27.01.2014.

„instrueeris“, kui meil ei ole tegemist KarS §-ga 255, aga sellist süüdistust ei ole, kuulub KarS § 22 lg. 2 kohaselt kihutamise hulka, aga selline tegevus, nagu „sõidutas kohale“ või isegi „ostis telefoni“, mida isegi ei inkrimineerita, kuulub kaasaaitamise hulka KarS § 23 lg. 3 tähenduses. K ja N jäid kriminaalvastutusele võtmata veelgi tõsisema kaasaaitamise eest (millest on märgitud ka süüdistuses), kuigi nende tegevust on süüdistuses käsitletud kelmusele kaasaaitamisena. Kuid ei kihutamine ega ka kaasaaitamine ei moodusta kvalifitseeritavat tunnust ehk isikute gruppi, mis sõltub kaastäideviijate arvust. Enne karistusseadustiku jõustumist sisaldus kriminaalkoodeksis kvalifitseeritav tunnus „isikute grupi eelneval kokkuleppel“. Ehk siis oli sellise grupi ülesehitamine küll võimalik. Kuid pärast karistusseadustiku rakendamist, kus selline tunnus puudub, võib gruppiga olla tegemist üksnes kaastäideviijate olemasolul, kes vahetult täidavad kuriteokoosseisu objektiivset külge. Kaitsja osutab, et KarS §209 järgi esitatud süüdistuses jäi üldse märkimata I. Žarov’i tegevus kuriteo objektiivse külje ehk pettuse enese loomisel, välja arvatud sõna „kokkuleppel“. Mida tähendab see sõna? Milles lepiti kokku: kas kõne enese, pettuse või millestki muu osas, näiteks, millal helistada? Sellest ei ole süüdistuses öeldud ühtegi sõna ehk jäi märkimata isegi I. Žarov’i informeeritus telefonikõnede tegemise ajal. Süüdistuses on märgitud, et I. Žarov üksnes leppis kokku raha üleandmise julgestamises. Kuid lähtudes K’i ja N’i tegevuse hindamisest selles osas, õigemini karistusõigusliku hinnangu puudumisest nende tegevuse suhtes (nad on üksnes tunnistajad), ei näe kaitsja küll suurt vahet nende ja I. Žarov’i tegevuse vahel konkreetses episoodis. Süüdistuses jäi esile toomata ka I. Žarov’i konkreetne informeeritus A.Z’i kõnest Z’le (nagu arvas A.Z), samuti ei ole märgitud, millist raha ja mille eest hakatakse üle andma. Ja kas üldse raha? Kui asuda seisukohale, et N’i ja K’i instrueerimine toimus I. Žarov’i poolt (nagu on märgitud süüdistuses) ning nad mõlemad arvasid ja andsid kohtus ütlusi, et tegemist oli dokumentidega ja kohus usub neid, siis I. Žarov’i poolne instrueerimine ei olnud küll rahaga seotud. Igal juhul tuleb jõuda järeldusele, et KarS § 209 järgi esitatud süüdistuse aspektis puudub kaastäideviimine N’i ja K’i (ja sellisel juhul ka I. Žarov’i) poolt ehk puudub isikute grupp ehk kohaldamisele KarS § 209 osas kuuluks üksnes sama paragrahvi esimene lõige. Kaitsja märgib, et kui struktureerida kelmuse koosseisu, siis koosneb see kahest osast ehk pettusest, kui luuakse teadvalt ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja raha saamisest, milleks seda pettust ka teostatakse. A.Z ei ole eitanud, et nimelt tema on pidanud läbirääkimisi kannatanuga, kuid ta tegi seda I. Žarov’i juhtnööride järgi. Viimane aga seda eitab ning muid tõendeid selle osas ei ole. Sisuliselt on seda kinnitanud ka kohus ise. Vaatamata kohtuotsuse mahukusele, välja arvatud viited A.Z ’i ütlustele ja kaudsetele asjaoludele, milliseid võib tõlgendada igatepidi, ei ole kohus objektiivselt I. Žarov’i ütlusi ümber lükanud. Prokuratuur on selles osas aga pigem I. Žarov’i kui A.Z ’ i poolel ning seda lähtudes süüdistusest, kus puuduvad viited juhtnööridele ja instrueerimisele ning on üksnes märgitud sõna „kokkuleppel“, kuid seejuures jäetakse märkimata, mida peetakse selle kokkuleppe all silmas. Kui selleks võib olla ka tavaline informeeritus sündmusest ehk pettusest, mis aga veel ei moodusta kuritegu (KarS § 209). Kaitsja leiab, et raha saamise osas on pisut teistsugune olukord. Siinkohal räägitakse süüdistuses raha saamise julgestamisest. Kui lähtuda üksnes süüdistusest, siis on faktiliselt tegemist eelnevalt lubatud varjamisega, mis jällegi viitab üksnes kaasaaitamisele. Kuid mida nimelt plaaniti varjata? A.Z räägib rahast, kuid arvab, et oli tegemist politseioperatsiooni läbiviimisega ning et raha pidi olema toimetatud politseisse. Subjektiivsest küljest vaadatuna ei ole siin kelmuse koosseisu. Žarov, K ja N andsid ütlusi, et jutt käis dokumentidest. Ja prokuratuur ilmselt usub kahte viimast ja ei võta neid sel põhjusel ka kriminaalvastutusele ehk

sellises olukorras tuleb ju uskuda ka I. Žarovi ütlusi. Puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et I. Žarov teadis täpselt rahast enne selle saamist. Samuti puuduvad objektiivsed tõendid ka selle kohta, et I. Žarov teadis, et see raha (mööname, et ta teadis, et saadakse raha) on saadud nimelt pettuse tulemusena. On tekkinud olukord, kus A.Z’i ütlused (kusjuures tema räägib mitte pettusest, vaid politseioperatsioonist) on I. Žarov’ i ütluste vastu ehk on tegemist „sõna sõna vastu“ olukorraga, kus täiendavate tõendite kogumiseta ei ole süüdimõistva kohtuotsuse rajamine ühe kaaskohtualuse poolt teise vastu antud ütlustele lubatud – selline on EV Riigikohtu praktika ühes mitmete selgitustega selle kohta. Faktiliselt, kui seostada KarS § 209 järgi esitatud süüdistuse redaktsiooni konkreetsete tõenditega, siis on I. Žarov’i jaoks halvimal juhul tegemist tema informeeritusega kuriteost. Siis võib tema tegevuses täheldada KarS § 307 lõikes 1 sätestatud koosseisu ehk kuriteost mitteteatamist. Kuid nimetatud paragrahvi sanktsioon näeb ette vastutuse, kui ei ole teatatud esimese astme kuriteost, aga KarS § 209 ei kuulu selliste koosseisude hulka.

KANNATANU VASTUS APELLATSIOONIDELE

PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONIDELE

siinkohal, et nõustub täielikult Harju Maakohtu 22.01.2015 otsuses toodud käsitlusega, mille kohaselt tuleb Ivan Žarovi ütlused hinnata ebausaldusväärseks ning nendele tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tugineda ei saa ning nimetatud apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

kohtu hinnangul ei saa süüdistatavatele süüdistuses esitatud 22.01.2014 ja 23.01-27.01.2014 episoode käsitleda eraldiseisvatena, vaid ühtse teona, ja miks süüdistatavate tegevuses ilmnevad nimetatud teo osas lõpuleviimata kelmuse tunnused, samuti, millest tulenevalt kohus leidis, et süüdistatavate tegevus jäi kogu teo puhul katse staadiumi, ning miks süüdistatavaid tuleb käsitleda kaastäideviijatena, s.o miks kohus inkrimineeris neile kuriteo toimepanemise grupis. Maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning põhjendatult lükanud ümber prokuröri poolt maakohtu istungil esitatud väited nii süüdistatavate süü kohta KarS § 214 järgi, samuti süüdistatav I. Žarovi ja tema kaitsja argumendid selles, et I. Žarovi süü ei ole tõendatud KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 25 lg 2 ja 4 järgi.

kohta, miks on tema kohtuistungil antud ütlused erinevad eeluurimisel antud ütlustest. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus ka selles osas maakohtuga, et I. Žarovi ütlusi tuleb lugeda tervikuna ebausaldusväärseteks ning kõrvale jätta täielikult.

konteksti. Kannatanute ütlustest nähtub, et helistaja ähvardas kõne jooksul korduvalt. Seejuures on ähvarduse juures olulised järgmised momendid. Helistaja ähvardas VA-t, kes nii kannatanute kui helistaja teada viibis samal ajal kinnipeetavana vanglas, üksikkambris, oli videojälgimise all, tulenevalt VA suitsidiaalsusest oli ta vangla kõrgendatud tähelepanu all. Tegemist on seega isikuga, kel puudub igasugune otsene kokkupuude väljaspool vanglat viibivate isikutega, samuti aga kinnipeetavaga, kel eelduslikult puudub igasugune kontakt teiste kinnipeetavatega. Helistaja väitiski, et ähvarduse täideviijateks on aga need isikud, kellel niisugustes tingimustes võiks olla kontakt VA-ga, s.o vangla töötajatel ehk täpsemalt kahel vanglas töötaval valvuril. Kannatanute ütlustest nähtub, et kahe vangivalvuri võimuses oli VA, arvestades eelnimetatud tingimusi, vanglas ära tappa, kui nad ei maksa tundmatule helistajale tema n-ö vahendusteenuse eest. 15.6 Ringkonnakohus leiab, et arvestades helistaja poolt kõnes esitatud kõiki eelnimetatud erinevaid väiteid, sh väidet, mille pinnalt helistaja omas nn tundlikku informatsiooni VA suhtes, ei saa selles kõnes tehtud ähvardust pidada keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale tõsiseltvõetavaks. Esmalt annavad tema ähvarduses aluse kahtlemiseks tema poolt esitatud erinevad väited, mille kohaselt tuleks pidada võimalikuks tervet hulka vähetõenäolisi olukordi: võimalust tutvuda raha eest teise isiku kriminaalasjaga; võimalust maksta mitmele uurijale, et need hakkaksid seetõttu menetlust toimetama kahtlustatavale soodsamal viisil; võimalust muuta raha eest kriminaalmenetluses tõendeid; võimalust muuta kahtlustatava kvalifikatsiooni, kuigi see sõltub uurijate asemel, keda antud juhul pidi ära ostetama, rohkem prokuratuurist; võimalust muuta isiku karistust võimalikult kergeks, kuigi ka see sõltub pigem äraostetavate uurijate asemel prokuratuurist ja kohtust. Kõrvutades helistaja tehtud ähvardust ja tema poolt seejuures kirjeldatud olukorda, tekitab mõistlikult võttes kahtlusi ka helistaja positsioon – kuidas on isikul, kes väidab end olevat VA sõber ja on seejuures müünud maha oma auto, VA aitamiseks, tema kriminaalasjaga tutvumiseks, võimalik mõjutada nii VA kriminaalasja menetlevaid uurijaid kui ka seejuures vanglas, kus VA viibib, töötavaid valvureid – arvestades, et tuvastatu pinnalt ja ka mõistlikult olukorda hinnates, uurijad ja valvurid on eraldiseisvad, neid ei ühenda otseselt miski. Tulles eeltoodu valguses kitsalt ähvarduse enda sisu juurde, siis tuleb täielikult nõustuda maakohtuga, et on keeruline, kui mitte võimatu, ette kujutada olukorda, kuidas võiks väidetavalt üksikkambris ja pideva (video)jälgimise all viibival VA-il tekkida vanglateenistujate poolt oht elule ning seda enam olukorras, kus vanglateenistujad kohustuvad järgima inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise põhimõtet (vangistusseaduse § 41 lg 1) ning kellede teenistusülesanneteks on muuhulgas ka kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve ning julgeoleku tagamine vanglas (vangistusseaduse § 111 lg 1). 15.7 Seega leidis maakohus põhjendatult, et 22.01 kõne puhul kannatanutele tehtud ähvardust ei saa pidada väljapressimise objektiivse koosseisu mõttes niisuguseks, mis oleks tõsiseltvõetav ka mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et süüdistatavate tegevus 22.01.2014 episoodi puhul ei ole vaadeldav väljapressimisena KarS § 214 tähenduses.

järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud korras ümber kvalifitseerida (RKKKo 3-1-1- 46-08, pd 33-37; 3-1-1-55-09, p 20; 3-1-1-60-10, p 17.1). 16.2 Arvestades eeltoodut nähtub aga maakohtu otsuse pd-st 16 ja 17, et kuigi maakohus leidis, et süüdistatavad tuleb mõista automaatselt 22.01.2014 episoodis väljapressimise koosseisutunnuste puudumise tõttu õigeks, jätkas maakohus siiski sama teo osas materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamist. Nimelt asus maakohus pärast õigeksmõistmist siiski kontrollima, kas süüdistatavate tegevuses esinevad 22.01.2014 teo osas kelmuse koosseisutunnused. Seetõttu on arusaamatu, miks kohus, pidades võimalikuks, et 22.01.2014 teo puhul võivad siiski esineda kuriteotunnused, esmalt süüdistatavad 22.01.2014 teos siiski õigeks mõistis.

ja avalikustamata informatsiooni (tl 61pö). Lisaks andis A.Z ütlusi, et reaalselt tal ei olnud võimalusi VA kriminaalasja mõjutamiseks. Eeltoodud väiteid kinnitas tunnistaja UT, kes menetles VA kriminaalasja ning A.Z-i sellesse tunnistajana kaasas (tl 60). A.Z-i ütluste kohaselt edastas ta VA kriminaalasja informatsiooni I. Žarovile, kellelt hakkas saama vastavaid instruktsioone, et esitada rahalist nõuet VA lähedaste suhtes, keda A.Z ei tundnud, kuid I. Žarov tundis. Seejuures asusid A.Z ja I. Žarov koosseisu vahetult realiseerima, kuivõrd 22.01.2014 tegi A.Z esimese kõne kannatanutele rahalise nõude esitamiseks. Seejuures nähtub kannatanute ja A.Z-i ütlustest, et 22.01.2014 kõne puhul leppisid kannatanud A.Z-iga kokku, et kannatanud hakkavad rahalisi vahendeid koguma, kuid kuna see võtab aega, siis pidi jätkatama samal teemal suhtlemist järgnevatel päevadel. Kannatanute, A.Z-i ja tunnistaja VB ütlustest nähtub, et vastav kõne tehtigi juba järgmisel päeval, s.o 23.01.2014, kui kannatanud olid politseijaoskonnas ning vastav kõne ka salvestati. Kannatanu ŽZ ütlustest nähtuvalt lubati 23.01 kõnes, et rahalise nõude täitmise eest VA tegu kvalifitseeritakse ümber, ta saab miinimumkaristuse. Kannatanute ŽZ ja LA ütlustest nähtuvalt nõuti 23.01 raha maksmist kahes osas – kõigepealt 20 tuhat eurot, siis 10 tuhat eurot. Samuti nähtub kannatanute ütlustest, et 23.01 ähvardusi enam ei tehtud ning omavahelist suhtlemist pidi jätkatama järgnevatel päevadel. Kannatanu LA ütlustest ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et kolmas samasisuline kõne tehti 25.01.2014. Kannatanu LA ütlustest nähtuvalt lepiti kokku, et raha antakse üle 27.01.2014. Kannatanu LA ütluste kohaselt toimus 27.01.2014 kõne, milles lepiti kokku, et LA maja juurde sõidab auto, mille tagaistmele LA peab viskama rahapaki, auto oli aga õe maja juures, LA läks sinna, rahapaki andis autos olnud noormehele käest kätte, misjärel auto sõitis ära ja tema läks tagasi koju (tl 44, 44pö). A.Z andis 27.01.2014 sündmusega seoses ütlusi, et sel päeval võttis I. Žarov teda auto peale, koos sõideti JN poole. A.Z-i ütluste kohaselt JN-ga võttis ühendust tema, kuna I. Žarovil ei olnud inimest, kes võiks rahapaki vastu võtta. A.Z andis ütlusi, et JN-le ütles ta, et on vaja dokumente vastu võtta, JN juurde sõitsid tema, I. Žarov ja JK. Samuti andis A.Z ütlusi, et kõik ülesanded 27.01.2014 õhtuks jagas I. Žarov, tema sõitis sel õhtul ära koos JK-iga, suundusid Lasnamäe tühermaale, kus I. Žarov ütles, kus nad peavad seisma, et paistaks kannatanu ŽZ maja ots, A.Z-i ülesandeks pidi olema kannatanu ŽZ-le helistada ning võtta vastu I. Žarovi kõnesid, JN kinnipidamisest sai ta teada, kui I. Žarov talle helistas ja ütles, et A.Z peab lahkuma (tl 65-66). Tunnistaja MK ütlustest nähtub, et tema oli taksojuht, kelle taksoga sõideti LA juurde 27.01.2014, nimelt sel õhtul tuli taksopeatuses noormees, kes soovis sõita aadressile XXXXXXXX XX, kuhu nad sõitsid kahekesi, maja juures ootasid nad mitukümmend minutit, noormehele helistati tihti ja noormees helistas ise tihti, kuni auto juurde tuli naisterahvas, kes andis noormehele paberis paki, noormees palus seejärel teda edasi sõidutada, kuid umbes 50 m pärast nad peatati kinni ja arreteeriti (tl 46 pö-47). 27.01.2014 sündmusega seoses andis ütlusi JK, et tunneb I. Žarovi ammu, A.Z aga kohtas 1-2 korda 2014 jaanuaris, võttis I. Žaroviga 2014 jaanuaris ühendust, et saada temalt võlga tagasi, I. Žarov pakkus, et JK aitaks tal vormistada dokumente, misjärel I. Žarov tagastaks JK-ile laenuraha ja maksaks 100 eurot teenuse eest, dokumendid tuli ära tuua Lasnamäelt, juhtnöörid andis I. Žarov, talle tuli järgi autoga I. Žarov, ütlustest nähtuval oli I. Žarovi autos A.Z, sõideti XXXX bowlingusse omavahel rääkima, I. Žarov ütles, et pärast dokumentide äravõtmist pidi JK talle helistama, dokumendid pidi ära tooma keegi tuttav noormees, tuli sõita XXXXXXXX tänavale, mille jaoks I. Žarov andis talle sõiduauto Opeli, ta sõitis selle autoga XXXXXXXX XXXXX, jäi seisma sinna, kus vastas oli maja nr XX, I Žarov oli talle öelnud, et seal peab seisma ja ootama, tema oli Opelis koos A.Z-iga , XXXXXXXX XXX XX vastas seistes helistas vist I. Žarov, Opelis oli binokkel, mida I. Žarov oli öelnud, et tuleb kasutada bandiitide jälgimiseks, kui tema jäi A.Z-iga ootama, siis sõitis I. Žarov edasi teises suunas, I. Žarovil oli kaasas üks noormees, kes pidi dokumendid ära võtma, plaani, kes kus seisab, pandi paika kohvikus, tema pidi A.Z-iga jälgima kõrvalt, et kui noormees võtab ära dokumendid, ning

kui bandiidid samal ajal tulevad, siis helistama I. Žarovile, dokumentide üleandmist ei näinud, nägi kuidas noormees maja ees ootas, ning maja juurde sõitis tume dziip, millest hüppasid inimesed välja, ta helistas, et I. Žarovit hoiatada, Opeli viis ta sinna, kust oli selle saanud, samal öösel pidasid politseinikud ta kinni (tl 47-48). JN maakohtus antud ütlustest nähtub, et ta tunneb A.Z, I. Žarovit kohtas sel päeval, kui politsei nad kinni pidas 2014 jaanuaris, A.Z võttis temaga ühendust, et ta läheks dokumente tooma, tema juurde sõideti Mercedesega, A.Z andis talle aadressi, kuhu sõita ja lubas tasu, autos olnud isikuid ta ei tundnud, A.Z autot ei juhtinud, vaid istus tema kõrval, lisaks autojuhile istus keegi veel kõrvalistmel, tema istus XXXXX Maxima juures taksopeatuses ümber teise taksosse, aadressi, kuhu pidi sõitma kirjutas 10 eurosele rahatähele, selle pidi andma üle taksojuhile, isik, kes dokumendid pidi tooma, pidi teda ära tundma, taksoga oodati seda isikut kaua, poole tunni pärast tuli naine, andis paki, seejärel aga peeti neid kinni, paki pidi ta viima aadressile, mis talle anti, kui teda taksopeatusesse pandi, siis ta ei tea, kuhu A.Z sealt liikus, naisele pidi ta ütlema, et temaga võetakse ühendust, paki pidi viima mitte kaugele, lähedal asuvate garaazide juurde (tl 48 pö50). 20.4 Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et võttes arvesse süüdistatavate poolt 22.01-27.01.2014 perioodil süüteo realiseerimiseks tehtud toiminguid alates telefonide soetamisest, kuni rahanuku vastuvõtmiseni LA käest, siis järeldub, et süüdistatavad asusid süütegu täide viima, kuid kuna kannatanutel 22.01.2014 eksimust ei tekkinud ning peale kannatanu LA poolt rahanuku üleandmist 27.01.2014 peeti süüdistatavad kinni, siis esinevad õiguslikud alused järelduseks, et süüdistatavate tegu kelmuse toimepanemisel jäi nii 22.01.2014 osateo kui ka sealt edasi jätkunud teo puhul 27.01.2014 katse staadiumisse.

poolt refereeritud A.Z-i, JK, JN ütlustest. Maakohus on põhjendatult otsuse p-s 48 leidnud, et I. Žarovi ja A.Z-i tegevus oli kooskõlastatud ja hõlmatud ühisest tahtlusest ning teo valdamisest, vastates kaastäideviimise tunnustele ehk teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 209 lg 2 p-s 3 ja käesoleval ajal kehtivale KarS § 209 lg 2 p-s 4 nimetatud grupile.

tõenditele, eitanud igasugust seotust käesoleva kuriteoga. Maakohus võttis I. Žarovi süü suuruse hindamisel arvesse tema keskset rolli kuriteo toimepanemisel, kvalifitseeriva tunnuse olemasolu. Kolleegium märgib, et I. Žarovile mõistetud vangistuse pikkus, vaatamata kergendavate asjaolude puudumisele ning tema rollile antud kuriteo puhul, on siiski sanktsiooni keskmises määras. 23.2 Oma apellatsioonis ei nõustu I. Žarov sellega, et temalt on välja mõistetud menetluskulud ning on seejuures märkinud, et ei saa aru, miks on kulud mõistetud välja temalt, kui tal ei ole asjaga mingit seost. Samuti osutab, et tema abikaasa palk ei võimalda kulusid tasuda. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seda seaduse sätet on maakohus õigesti silmas pidanud, mõistes kohtuotsusega I. Žarovilt välja riigituludesse menetluskuludena kaitsjatasu, kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulud ja sundraha. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid eelnimetatud sättes ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Oma varalist olukorda tõendavaid dokumente pole aga süüdistatav kohtutele esitanud. Asjaolu, et tema abikaasal on töötasu väike, ega võimalda tasuda erinevaid kulusid, leiab ringkonnakohus, et see ei puutu asjasse, kuna menetluskulusid on kohustatud tasuma I. Žarov. Materjalidest nähtuvalt on tegemist tööealise ja töövõimelise meesterahvaga, kes on võimeline teenima sissetulekut. Kohus arvestas ka seda, et ei saa välistada I. Žarovi poolt sissetuleku teenimist käesoleva karistuse kandmisel vanglas töötades ja menetluskulude tasumist. Samas leidis kohus, arvestades menetluskulude summa suurust kogumis, samuti seda, et I. Žarovile mõistetakse karistusena vangistus, mis võib raskendada menetluskulude tasumist, et esinevad alused võimaldada I. Žarovil tasuda menetluskulusid kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel võrdsete osamaksetena. Tulenevalt eeltoodust puudub ringkonnakohtul alus veendumuseks, et I. Žarovil ei ole võimalik täita rahalisi kohustusi kohtuotsuses ettenähtud korras ja ulatuses või rahaliste kohustuste niisugune täitmine oleks talle ebamõistlikult koormav.

rahuldamata. Kuna ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Apellatsioonimenetluse kulu on I. Žarovile riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu, mille suurus on 168 eurot. Pavel Gontšarov

Orvi Tali

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.