Kohtulahend

aasta vältel peresiseselt toimepandud vägivallategude eest, kus kannatanuteks olid ka mitmed väikesed lapsed. Kohtu arvates ei ole kuriteo raskust arvestades ära kantud karistusaeg veel piisav. 2.2 Maakohus leidis, et soov elada seadusekuulekalt on S.Z positiivselt iseloomustav asjaolu, kuid see ei kaalu üles negatiivset, millel kohus eelnevalt peatus. Peale selle puudub kinnipeetaval vabanemisel kindel elukoht. Kriminaalhooldusosakonna arvamuse kohaselt ei ole S.Z võimalik elada oma lähisugulaste juures. Kohtuistungil süüdimõistetu avaldas soovi elama asuda Tartus asuvasse varjupaika. Kohtu hinnangul ei ole see aga hinnatav kindla elukohana. Viimane on aga käitumiskontrolli hädavajalik eeltingimus, sest terve rida kontrollnõudeid on seotud elukoha olemasoluga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

nähtub kriminaalasja materjalidest, et kriminaalkorras on S.Z karistatud korduvalt ja ta on viibinud ka reaalses vangistuses. Jätkates aga kuritegude toimepanemist, on ta näidanud, et mõistetud karistused ei ole talle paranduslikku mõju avaldanud. Lisaks tuleb märkida, et kinnipeetava kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks. Käesolevalt kannab ta karistust oma pereliikmete – elukaaslane ja lapsed – korduva kehalise väärkohtlemise, piinamise ning elukaaslaselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest. Arvestades brutaalset vägivalda, mida S.Z järjepidevalt rakendas temast sõltuvate ja ennast mitte kaitsta suutvate lapseealiste kannatanute ja ka elukaaslase suhtes, tuleb õigeks pidada maakohtu seisukohta, et kinnipeetava kantud karistusaeg ei ole olnud piisav. Selline hinnang ei tähenda aga kättemaksu kuriteo toimepanijale, vaid kohus peab süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvesse võtma ka ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest ja karistuse vastavust toimepandud kuriteole. S.Z-i kinnitus, et lapsed on väidetavalt temale andestanud, siinjuures mingitki tähendust ei evi. Samuti jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta kinnipeetava kinnituse, et kuriteod pani ta toime väiksemas mahus, kuivõrd tema süü on leidnud tõendamist jõustunud kohtuotsusega. 5.1 Ringkonnakohus leiab, et S.Z ei sobi kriminaalhooldusele. Selliseks seisukohaks annab aluse teave, et varasemal katseajal on ta rikkunud nii kontrollnõudeid kui pannud toime kuriteo. Süüdimõistetu väited, et tema käitumine oli tingitud alkoholi tarvitamisest ja enam see ei korduks, kriminaalkolleegiumi tema varasema elukäigu ning vanglas toime pandud distsipliinirikkumise taustal ei veena. Vaatamata S.Z-i hinnangule rikkumise tühisusest ja märkele, et sellest on möödas peaaegu aasta, viitab tema vangistusaegne käitumine tahtmatusele alluda kindlaksmääratud korrale ning seda isegi vangistuse tingimustes. 5.2 S.Z-i vabastamist ei soosi ka tema vabanemisjärgsed elutingimused. Kindel elu- ja töökoht kinnipeetaval puuduvad, tema vastu on esitatud ulatuslikud võlanõuded ning suhted lähisugulastega on vangistuse jooksul muutunud formaalseteks. Tulenevalt määruskaebuse väidetest selgitab kolleegium, et S.Z kindla elukoha puudumine ei välista tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. Kinnipeetav saab esialgu kasutada Tartu Varjupaiga teenust ja vajadusel on talle tagatud kriminaalhooldaja abi elukoha otsingutel. Samuti saab kohus kohustada süüdimõistetut leidma endale elukoha vabanemisest arvates teatud ajaperioodi jooksul. Samas, vastupidiselt S.Z-i arusaamisele, ei ole maakohus süüdimõistetul kindla elupaiga puudumist näinud põhilise takistusena tema vabastamata jätmisel, vaid see otsustus kujunes kõigi KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolude kogumis hindamise tulemina.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.