Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohus arutas järgmist F.E-le esitatud süüdistust:

1.1 F.E süüdistati KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises, mis seisnes selles, et ta: a) 24.02.2014 pealelõunasel ajal Põlvamaal Räpina linnas XXX lõi käega tahtlikult kahel korral L.U. ( sünd.XXX ) vastu käsivart, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu; b) ajavahemikul 01.06.2012 kuni 31.08.2012 (seni kindlaks tegemata kuupäeval) Põlvamaal Räpina linnas XXX lõi tahtlikult L.U. ( sünd. XXX ) käega vastu selga, millega põhjustas viimasele füüsilist valu; c) ajavahemikul 01.11.2013 kuni 30.11.2013 ( seni kindlaks tegemata kuupäeval) Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas tahtlikult M.U. ( sünd. XXX ) nii, et viimane kukkus näoga vastu voodiotsa, mille tagajärjel tundis viimane füüsilist valu ja tekkis marrastus silma alla. 1.2 F.E süüdistati veel KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ta on järjepidevalt tahtlikult kehaliselt väärkohelnud E.U. : a) ajavahemikul 01.11.2010 kuni 30.11.2010 ( seni kindlaks tegemata kuupäeval ) Põlva maakonnas Räpina vallas Ruusa külas XXX lükkas tahtlikult E.U. voodile ja ronis ise oma keharaskusega talle peale, mis põhjustas E.U. füüsilist valu. Samal ajal hoidis kätega E.U. kätest kinni; b) 29.08.2012 Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas tahtlikult E.U. nii, et viimane kukkus näoga vastu uksepiita, mille tagajärjel kukkus E.U. üks hammas suust välja ja tekkis huulehaav. Sellise tegevusega tekitas F.E tahtlikult E.U. füüsilist valu; c) ajavahemikul 01.10.2012 kuni 31.10.2012 Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas tahtlikult E.U. nii, et viimane kukkus näoga vastu uksepiita, mille tagajärjel kukkus E.U. üks hammas välja. Sellise tegevusega tekitas F.E tahtlikult E.U. füüsilist valu; d) ajavahemikul 01.03.2013 kuni 31.05.2013 Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas E.U. tahtlikult põrandale pikali, mistõttu tundis kannatanu füüsilist valu. Seejärel ronis F.E E.U. oma keharaskusega peale, hoidis ühe käega E.U. kinni ja rusikaga peksis teda tahtlikult vastu pead, käsivart ja õlavart. Sellise tegevusega tekitas F.E E.U. tahtlikult füüsilist valu; e) ajavahemikul 01.09.2013 kuni 30.11.2013 Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas E.U. tahtlikult voodile pikali, ronis talle oma keharaskusega peale, väänas kannatanul käe selja taha ja samal ajal peksis kannatanut tahtlikult rusikaga vastu käsivart. Sellise tegevusega tekitas F.E E.U. tahtlikult füüsilist valu; f) 15.12.2013 hommikusel ajal Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas tahtlikult E.U. vastu parketi virna ja seejärel väänas viimase rannet nii, et too tundis füüsilist valu. Oma tegevusega tekitas F.E E.U. tahtlikult lülisamba nimmeosa põrutuse, parema küünarnuki ja vasema kõrvalesta verevalumi; g) 13.02.2014 Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas tahtlikult E.U. pikali, haaras käsivarrega ümber E.U. kaela ja pigistas nii, et viimane tundis füüsilist valu. Sellise tegevusega tekitas F.E E.U. tahtlikult füüsilist valu.

1.3 KarS § 122 järgi esitati F.E-le süüdistus veel selles, et ta on järjepidevalt tahtlikult kehaliselt väärkohelnud K.V. ( sünd. XXX ) alljärgnevalt: a) 20.02.2012 Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas tahtlikult K.V. nii, et viimane kukkus peaga vastu uksepiita, mis põhjustas K.V. tahtlikult füüsilist valu ja peahaava; b) ajavahemikul 01.01.2013 kuni 31.12.2013 Põlvamaal Räpina linnas XXX on erinevatel aegadel löönud K.V. vähemalt neljal korral tahtlikult käega vastu jalgu, millega on põhjustanud viimasele füüsilist valu; c) ajavahemikul 10.02.2014 kuni 16.02.2014 (seni kindlaks tegemata kuupäeval) Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas K.M. tahtlikult põrandale pikali, ronis talle oma keharaskusega peale ja lõi ühel korral K.V. käega vastu nägu, millega põhjustas viimasele tahtlikult füüsilist valu. 1.4 Samuti süüdistati F.E KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises, mis seisnes selles, et ta on järjepidevalt tahtlikult kehaliselt väärkohelnud D.U. (sünd.XXX) alljärgnevalt: a) ajavahemikul 01.03.2011 kuni 31.05.2011 Põlvamaal Räpina linnas XXX lõi tahtlikult käega vastu D.U. jalasäärt, mis põhjustas kannatanule füüsilist valu ja punetuse; b) ajavahemikul 01.01.2013 kuni 31.12.2013 on vähemalt 30- l erineval korral löönud tahtlikult D.U. käega vastu selga, jalgu ja käsi. Sellise tegevusega on F.E D.U. põhjustanud tahtlikult füüsilist valu; c) ajavahemikul 17.02.2014 kuni 23.02.2014 (seni kindlaks tegemata kuupäeval) Põlvamaal Räpina linnas XXX lükkas D.U. ( süüdistusaktis ilmselgelt ekslikult märgitud D.V.) tahtlikult kõhuli voodile, haaras viimasel kätest ja väänas D.U. käsi selja taha nii, et põhjustas kannatanule tahtlikult füüsilist valu; d) 21.02.2014 Põlvamaal Räpina linnas XXX lõi tahtlikult D.U. käega seni kindlaks tegemata kohta, mis põhjustas kannatanule füüsilist valu. 1.5 Veel arutas kohus F.E-le esitatud süüdistust KarS § 136 lg 1 järgi, mis seisnes kannatanu E. U neljal korral seadusliku aluseta vabaduse võtmises. Apellatsioonimenetlus toimub ainult süüdistuse osas, mis on kajastatud p-des 1.3 b) ja 1.4 b).

3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Viimatiöeldu ei anna aga alust järelduseks, et kuriteo toimepanemise aja määratlemine on vähetähtis. Vastupidi - see aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele. 2.1.1 Kohus möönab, et süüdistus 2013 jooksul toimepandud tegude osas on ajaliselt ehk liiga laialt piiritletud. Samas arvestades käesoleva asja eripära (erinevate vägivallategude märkimisväärne arvukus, tegemist on peresiseste vägivallategudega), peab kohus sellist puudust antud juhul mõistetavaks. Nagu kohus tuvastas, on F.E ja E.U. kodus nii E.U. kui laste kehaline väärkohtlemine F.E poolt toimunud järjepidevalt juba aastaid. Sellises olukorras ei saa kannatanutele ja tunnistajatele ette heita, et nad ei ole suutnud meenutada kõigi vägivallategude täpset toimumisaega. Kannatanu E.U. 12.03.2014 antud ütluste kohaselt on laste löömisi, peksmisi olnud nii palju ja tihti, et kuupäevaliselt ei mäletagi. Sageli ei ole peresisese vägivalla puhul olemas ka muid tõendeid peale isikute ütluste. Eeltoodust tulenevalt ei saanud menetlejad ka kohtueelse menetluse käigus süüdistust rohkem konkretiseerida ning teo toimepanemise aja määratlemine üksnes aasta täpsusega on toimunud põhjendatult. Erinevatel aastatel aset leidnud teod on siiski eraldi ära näidatud. Kohus ei loe asjaolu, et 2013 aset leidnud tegude toimepanemise aega pole süüdistuses täpsemalt ära näidatud, iseenesest selliseks puuduseks, mis välistaks kuriteo sündmuse tuvastamist. 2.1.2 Kannatanu E.U. 27.02.2014 ütluste kohaselt on F.E 2013 aastal K.V. löönud vähemalt neljal korral lahtise käega jalgadesse. K.V. on nutma hakanud ning peale löömist on need kohad punased olnud. Umbes kaks nädalat tagasi lükkas F.E K.V. suure toa põrandale pikali, oli lapsel peal ja lõi lahtise käega vastu nägu. Laps hakkas nutma. Kannatanu K.V. 05.03.2014 antud ütluste kohaselt on issi teda vahepeal löönud käsivarrele, pähe, seljale, rihmaga pepu peale. Ükskord lükkas ja siis kukkus K.V. vastu ust ja pea läks katki. Siis tuli arst koju. Kui issi lööb, siis tunneb K.V. valu. Issi on löönud väga palju ja K.V. kardab, et lööb jälle. Tunnistaja S.U. ütluste kohaselt on väiksemad vennad, sh K.V. saanud isa käest tihti peksa. Eelmisel aastal ühel ööl ärkas S.U. kisa peale üles. Kasuisa karjus ja ema ütles valju häälega, ära tee. K.V. nuttis vannitoas. Kui K.V. tuppa jooksis, olid tal jalgadel sinised ja punased laigud. Kannatanu L.U. ütluste kohaselt on kasuisa K.V. löönud vahepeal käega hästi tugevalt ja vahepeal rihmaga ja neid kordi on olnud palju. Tunnistaja S.V. ütluste kohaselt oli K.V. ükskord pea katki. K.V. rääkis, et Rainer oli teda lükanud ja ta oli pea katki kukkunud. 2.1.3 Uuritud tõendeid (kannatanute ja tunnistaja S.U. ütlused, F.E ütlused) kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et F.E ajavahemikul 01.01.2013 kuni 31.12.2013 (täpselt tuvastamata ajal) Põlvamaal Räpina linnas XXX on löönud K.V. vähemalt neljal korral tahtlikult käega vastu jalgu, millega on põhjustanud viimasele füüsilist valu. K.V. i käega vastu jalgade löömist on kinnitanud E.U, kelle kinnitusel on sellest jäänud jalgadele ka punased jäljed. Löömise jälgi K.V. i jalgadel on näinud tunnistaja S.U. . Kannatanu K.V. pole küll ise konkreetselt rääkinud vastu jalgu löömisest, kuid tema ütlustest nähtuvalt on igasugust löömist olnud väga palju. Kannatanu väikest vanust arvestades ( 6 aastat vana) on eluliselt usutav, et ütluste andmise käigus ei ole ta suutnud kõike täpselt meenutada. F.E ütlused, et ta pole K.V. kunagi vastu jalgu löönud, on vastuolus muude tõenditega.

E.U. kinnitusel on K.V. löömiste tõttu nutma hakanud. Nutvat K.V. , kellel olid löömisejäljed jalgadel, on näinud ka tunnistaja S.V. Kohus peab eluliselt usutavaks, et täiskasvanud meesterahva käelöögid vastu väikse lapse jalgu, millest jäävad isegi punased laigud, põhjustavad lapsele füüsilist valu. Et isa löömine on valu põhjustanud, on kinnitanud kannatanu K.V. ka ise. Lüües täiskasvanuna väikest last, pidas süüdistatav kohtu arvates vähemalt võimalikuks ning möönis, et võib oma tegevusega kannatanule haiget teha. 2.1.4 Eeltoodust nähtuvalt on F.E aastatel 2012-2014 K.V. kuuel korral tahtlikult kehaliselt väärkohelnud (sh 2012 aastal ühel korral, 2013 aastal neljal korral ja 2014 ühel korral). Erinevate episoodide vahelised ajavahemikud ei ole eriti pikad. Kuigi tegemist on ajaliselt lahutatud tegudega, on kohtu hinnangul tegemist järjepideva kannatanu K.V. i kehalise väärkohtlemisega. Kohtu arvates on viitavad F.E järjepidevale K.V. i kehalisele väärkohtlemisele eriti ilmekalt laste K.V. i, S.U. ja L.U. ütlused. Kannatanud ja tunnistaja oma väiksest vanuselt tulenevalt ei ole suutnud meenutada küll kõigi vägivallategude toimumise aegasid ja muid täpseid asjaolusid, ent nende ütlustest nähtub, et selline väärkohtlemine on olnud pidev. Tunnistaja S.U. ütluste kohaselt on väiksemad vennad sh K.V. saanud isa käest tihti peksa. Kannatanu L.U. ütluste kohaselt on kasuisa poolt K.M. löömisi olnud palju. Et löömisi on olnud palju, on kinnitanud ka K.V. ise. Nagu kohus juba eespool märkis, on ka tunnistaja S.V. on kinnitanud, et palju on olnud E ja laste jutte, et Rainer on E või lapsi löönud. Tunnistajate ütluste valguses saab kohtu arvates asuda seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegude näol ei ole tegemist erandlike üksikjuhtumitega, vaid tegemist ongi K.V. i pideva kehalise väärkohtlemisega F.E poolt. Kasutades ühe ja sama kannatanu suhtes mitme aasta vältel järjepidevalt füüsilist vägivalda, pidas süüdistatav kohtu arvates vähemalt võimalikuks ja möönis seda, et tegemist võib olla piinamisega. F.E süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseerib F.E poolt toimepandu KarS § 122 järgi. 2.2 Seoses kaitsja etteheitega, et süüdistus KarS § 122 järgi D.U. väärkohtlemises on osaliselt, s.o 2013 toimepandud tegude osas konkretiseerimata ja rikub süüdistatava kaitseõigust, märgib kohus järgmist. Kohus möönab, et süüdistus F.E poolt 2013 jooksul D.U. suhtes toimepandud tegude aja osas on määratletud ehk liiga laialt. Kuid kohus ei loe seda puudust selliseks, mis iseenesest välistaks kuriteosündmuse tuvastamist. Kohus jääb siinkohal juba varem K.V. iga seonduva süüdistuse osas samas küsimuses esitatud põhjenduste juurde. 2.2.1 Kannatanu E.U. 27.02.2014 antud ütluste kohaselt peksab Rainer D. kogu aeg. 2013 jooksul on Rainer D. löönud vähemalt 30 korda. Rainer lööb D. lahtise käega vastu selga, jalgu, käsi. Ajavahemikul 17.-23.02.2014 lükkas Rainer D. voodile kõhuli ja väänas mõlemad käed selja taha. Laps karjus valust. Kannatanu D.U. 05.03.2014 antud ütluste kohaselt on issi teda rihmaga löönud vastu jalgu enne jõule kaks korda. Rainer on veel peksa andnud vastu kätt. Tunnistaja S V ütluste kohaselt saab D kasuisa käest peaaegu iga päev peksa. Viimati reedel, laupäeval ja pühapäeval. Reedel kuulis S.U. lakse ja D hakkas nutma. Laupäeval lõi Rainer D viis korda lahtise käega vastu selga. D kukkus voodi peale ja hakkas nutma. Pühapäeval Rainer karjus D peale. S.U. kuulis laksusid ja D hakkas nutma. Kannatanu L.U. ütluste kohaselt kasuisa on löönud vendasid, sh ka D päris palju kordi. Tavaliselt lööb vastu selga. D hakkab nutma, kui kasuisa teda löönud on. 2.2.2 Uuritud tõendeid (kannatanute ja tunnistaja S.U. ütlused, F.E ütlused) kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et ajavahemikul 01.01.2013 kuni 31.12.2013 on F.E vähemalt 30-l erineval korral löönud tahtlikult D.U. käega vastu selga, jalgu ja käsi, põhjustades D.U. tahtlikult füüsilist valu.

Lisaks E.U. ütlustele tõendavad asjaolu, et F.E on D.U. palju kordi löönud, ka kannatanu L.U. ja tunnistaja S.U. ütlused. D.U. enda ütlused küll ei kinnita teiste kannatanute ja tunnistaja S.U. ütlusi, kuid see on kohtu arvates seletatav kannatanu vanusega (4,5 aastat). Asjaolust, et D.U. ei ole ütlusi andnud kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta, ei saa kannatanu väikest vanust arvestades teha järeldust, et neid tegusid pole aset leidnud. Nii E.U. kui S.U. on kinnitanud, et löömistega on kaasnenud laksud ja D.U. on nutma hakanud. Löömistega kaasnevad laksud viitavad asjaolule, et löögid olid päris tugevad. Seega on eluliselt usutav, et D.U. tundis löömiste tagajärjel füüsilist valu. Ka on eluliselt usutav, et kui süüdistatav täiskasvanud meesterahvana väänas väikse lapsi käsi selja taha, tundis D.U. füüsilist valu. Lüües niivõrd väikest last (2011 kevadel oli D.U. üksnes poolteist aastat vana, 2013 oli D.U. 3-4 aastane, 2014 aastal oli D.U. 4,5 aastane) või väänates temal kätt pidas süüdistatav kohtu arvates ka ise vähemalt võimalikuks ning möönis, et teeb kannatanule haiget. 2.2.3 Eeltoodust nähtuvalt on F.E aastatel 2011-2014 D.U. tahtlikult kehaliselt väärkohelnud kokku kolmekümne kolmel korral (sh 2011 aastal ühel korral, 2013 aastal kolmekümnel korral ja 2014 kahel korral). Pikem (enam kui aasta) on olnud ajavahemik üksnes esimese ja järgnevate episoodide vahel. Kuigi tegemist on ajaliselt lahutatud tegudega, on kohtu hinnangul tegemist järjepideva kannatanu D.U. kehalise väärkohtlemisega. Kohtu arvates on viitavad F.E järjepidevale D.U. kehalisele väärkohtlemisele eriti ilmekalt laste S.U. ja L.U. ütlused. Kannatanu ja tunnistaja oma väiksest vanuselt tulenevalt ei ole suutnud meenutada küll kõigi vägivallategude toimumise aegasid ja muid täpseid asjaolusid, ent nende ütlustest nähtub, et selline väärkohtlemine on olnud pidev. Tunnistaja S.U. ütluste kohaselt on D.U. saanud F.E käest peaaegu iga päev peksa. Kannatanu L.U. ütluste kohaselt F.E D.U. palju kordi löönud. Ka tunnistaja S.V. on kinnitanud, et palju on olnud E ja laste jutte, et Rainer on E või lapsi löönud. Tunnistajate ütluste valguses saab kohtu arvates asuda seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegude näol ei ole tegemist erandlike üksikjuhtumitega, vaid tegemist ongi D.U. järjepideva kehalise väärkohtlemisega F.E poolt. Kasutades ühe ja sama kannatanu suhtes mitme aasta vältel järjepidevalt füüsilist vägivalda, pidas süüdistatav kohtu arvates vähemalt võimalikuks ja möönis seda, et tegemist võib olla piinamisega. F.E süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseerib F.E poolt toimepandu KarS § 122 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

väärkohtlemisele puudutab see ka nt seksuaalründeid). Seega süüdistusaktide puhul, mille sisuks on järjepidevad ning oma sisult sarnased ründed alaealiste vastu, on nõuded süüteo toimepanemise aja konkretiseeritusele lõdvemad ning piirduda võib laiema ajalise raamistiku esitamisega, milles need käitumisaktid aset leidsid (seksuaaldeliktide korral selliselt ka RKKK otsuses nr 3-1-1-45-07). Samaaegselt tuleb aga märkida, et sellist kuriteo toimepanemise aja määratlemisel tekkivat n.ö defitsiiti peavad piisaval määral kompenseerima isiku süüd kinnitavad tõendid, st eeskätt nende tõenduslik kvaliteet; sellisel viisil saab tasakaalustada süüdistatava kaitseõiguse teatavat riivet (eeskätt nt alibi esitamise võimatus). Ehk teisisõnu – mida abstraktsemalt on süüdistuses määratletud kuritegude toimepanemise ajaline raamistik, seda rohkem peab nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses tähenduses esinema tõendeid, mis kinnitavad isiku süstemaatilist/järjepidevat käitumist süüdistuses näidatud viisil.

järjepidevate, s.o korduvate osategude näol või siis ka nt üheaktilise käitumisega, mille intensiivsus on aga hinnatav suurt valu põhjustavana. Käesoleval juhul on F.E-le heidetud ette kannatanute järjepidevat kehalist väärkohtlemist. Arvestades tõendamist leidnud üksiktegude arvu ning arvestades siinkohal ka kannatanute ning tunnistajate ütlustes antud hinnangut selle kohta, et F.E kasutas K. M. V, D. U ja E. U suhtes vägivalda sedavõrd tihti, et üksiktegude ajaline eristamine oli neile võimatu, on väljaspool igasugust kahtlust, et tegemist oli järjepideva kehalise väärkohtlemisega KarS § 122 alt 1 mõttes. Pikemalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda küsimust käsitleda.

hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud erinevad menetlusdokumendid omavahel eristuvad või sarnanevad (vt RKKKo 3-1-1-63-13, p 22). 12.3 Eelnevat silmas pidades ei usu kriminaalkolleegium, et professionaalsel kaitsjal kulus apellatsiooni koostamisele 12 pt. Apellatsioonis on suures mahus kajastatud maakohtu otsuse seisukohti, samuti tsiteeritud mahukalt Riigikohtu praktikat, kaitsja enda seisukohad on suures ulatuses kokkulangevad juba maakohtus kõlanud kaitseteesidega. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et taotlus tuleb rahuldada 5 pt ulatuses, s.o summas 150 eurot, millele lisandub käibemaksuna 30 eurot. Lõppsummana tuleb kaitsjale seega mõista välja tasu 180 eurot. 12.4 Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja. Kuivõrd apellatsioon jäi tagajärjetuks, tuleb KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 juhinduvalt jätta see menetluskulu F.E kanda.

Paavo Randma (

Tiit Lõhmus )

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.