Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 28.jaanuari 2015.a. otsusega süüdi tunnistada Artur Lihatšjov KarS § 141 lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks vangistus 7 aastat. Süüdi tunnistada Artur Lihatšjov § 136 lg 1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 aasta. Süüdi tunnistada Artur Lihatšjov § 121 lg 2 p 3 (süüdistus varasemas redaktsioonis KarS § 122) järgi ja mõista karistuseks vangistus 3 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel liita mõistetud karistused osaliselt ja liitkaristuseks mõista 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, kandmisele kuulub 5 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.02.2013 a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, see on 5 kuu ja 27 päeva võrra. Liitkaristusena kuulub kandmisele 6 aastat, 1 kuu ja 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise alguseks 16.07.2014.a. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka Hansel Hiielaid ja Z.Z , kelle suhtes kohtuotsust apelleeritud ei ole. Artur Lihatšjov mõisteti süüdi KarS prg. 141 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema 15.07.2014 päeva teisel poolel Tallinnas, XXXXXXXX X-X asuvas korteris võttis kirve, lõikelaua ja ehitustangid ning ähvardas maha raiuda EP käe, nõudes EP-lt suguühendusse astumist, olles eelnevalt päeva jooksul piinamise eesmärgil peksnud EP-t, kõrvetanud triikrauaga EP parema jalalaba sisekülge ja parema jala kannapiirkonda, võtnud EP-lt vabaduse, teatanud EP-le, et müüb teda seksuaalteenuste osutamiseks Hispaaniasse ning kannatanu hirmu võimendamiseks teeselnud seksiorjaks müümise asjas telefoni teel läbirääkimiste pidamist. Artur Lihatšjovi ettepanekul astus Hansel Hiielaid EP tahte vastaselt temaga suguühendusse, viies oma peenise EP suhu ning samaaegselt astus Artur Lihatšjov

EP tahte vastaselt temaga suguühendusse, viies oma peenise EP tuppe, millele kannatanu varasema füüsilise ja psüühilise vägivalla mõjul vastu ei hakanud. KarS prg, 121 lg 2 järgi mõisteti Artur Lihatšjov süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem karistatud KarS § 121 kehalise väärkohtlemise eest, 15.07.2014.a päeva jooksul Tallinnas, XXXXXXXX X-X asuvas korteris lõi korduvalt EP-t käte ja jalgadega vastu keha, pead ja nägu, samuti kõrvetas kolmel korral kuuma triikrauaga EP paremat jalga, tekitades EP-le füüsilist valu ja kaks II astme põletushaava jalalaba siseküljel ning põletusvilli kannapiirkonnas. KarS prg. 136 lg 1 järgi mõisteti Artur Lihatšjov süüdi selles, et tema 15.07.2014 päevast kuni 16.07.2014 hommikuni Tallinnas, XXXXXXXX X-X asuvas korteris keeras lukku korteriukse ja keelas EP-l korterist lahkumist, valvates teda ka koridoris asuva WC külastamisel, abi kutsumise takistamiseks võttis A.Lihatšjov EP mobiiltelefoni, lisaks võttis talt ära isikutunnistuse. Kuivõrd A.Lihatšjov kasutas samal perioodi jooksul EP suhtes korduvalt vägivalda, ei julgenud EP vägivalla jätkamise kartuses loata korterist lahkuda kuni A.Lihatšjov lasi teda 16.07.2014 kl 11 paiku ise vabaks ja avas temale korteri ukse. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Artur Lihatšjovi süüditunnistamise osas § KarS § 141 lg 2 p 2 ja § 136 lg 1 järgi ja uue otsusega mõista Artur Lihatšjov õigeks süüdistuses § KarS § 141 lg 2 p 2 ja § 136 lg 1 järgi ja mõista talle kergem karistus. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Maakohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud on kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Artur Lihatšjovi süüditunnistamisega KarS § 141 lg 2 p 2 ja KarS § 136 lg 1 järgi. Kohus on jätnud põhjendamatult süüdistatavat õigustavad asjaolud käsitlemata, hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Käesolevas kriminaalasjas on Artur Lihatšjov tunnistatud süüdi KarS § 141 lg 2 p 2 järgi. Kaitsja selgitab, et seotuna süüdistatava positsiooniga on ta seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda ümberlükkamatult tuvastada Artur Lihatšjovi poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. KrMS § 312 p 2 mõtte kohaselt peab kohus otsuse tegemisel otsustama, milliseid tõendeid kohus ei pea usaldusväärseteks ja põhjendama, miks ta ei pea neid usaldusväärseteks. Artur Lihatšjov tunnistas end süüdi osaliselt KarS § 122 järgi kannatanule kehavigastuste ja valu põhjustamises. Kahtlustatavana 18. 07. 2014. a antud ütluste kohaselt tahtis süüdistatav kannatanut hirmutada tema kotis sobramise eest, ähvardas teda kuuma triikrauaga, aga triikraud kukkus kogemata E-le vastu jalga. Kannatanu hirmutamiseks hoidis Artur Lihatšjov tema jalast kinni ja Z.Z kõrvetas kannatanut triikrauaga talla alt, samuti ütles Artur Lihatšjov kannatanu hirmutamiseks,

et müüb ta Hispaaniasse maha ja teeskles helistamist. Artur Lihatšjovi ütluste kohaselt ei ole ta kannatanu vabadust piiranud. Artur Lihatšjov selgitas 29. 10. 2014. a toimunud ülekuulamisel, et sel ajal, kui Hansel Hiielaid käis kannatanu loal kannatanu mobiiltelefoniga pandimajas, oli Artur Lihatšjov E-ga vabatahtlikult vaginaalses suguühenduses, kasutades preservatiivi (kd I, tl 176-177, 181-184). Kohtu hinnangul ei ole Artur Lihatšjovi ütlused usaldusväärsed, kuna need on ümber lükatud teiste tõenditega, Artur Lihatšjov on andnud esimesel ja teisel ülekuulamisel erinevaid ütlusi ja oma viimases sõnas vabandas Artur Lihatšjov kannatanu ees, võttes omaks triikrauaga hirmutamise ning mahalöömisega hirmutamise. Kaitsja leiab seotuna süüdistatava positsiooniga siiski, et Artur Lihatšjovi ütlused on usaldusväärsed ja arvestatavad järelduste tegemisel süüdistuse asjaolude kohta. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud selle kaudu, kuidas see tõend nö riimub teiste tõenditega (RKKKo 3-1-1-89-12 jt). Kaitsja leiab, et Artur Lihatšjovi ütlused haakuvad kohtu poolt oluliseks peetud tõenditega – teiste süüdistatavate ja osaliselt ka kannatanu ütlustega olulistes asjaoludes. Artur Lihatšjov on omaks võtnud kannatanu triikrauaga kõrvetamise, kuid mitte tahtlikult, löömise ja tõukamise. Artur Lihatšjov on seletanud, et eelnevalt oli EP sorinud tema asjades ning süüdistataval oli kadunud raha. Samuti tekkis kannatanul konflikt Z.Z-iga , keda EP nimetas prostituudiks. Seega süüdistatava ütlustest nähtuvalt kasutati kannatanu suhtes vägivalda 14.-15. 07. 2015. a õhtul ja öösel seetõttu, et EP oli süüdistatavate arvates neid solvanud ning sorinud Artur Lihatšjovi asjades. Kaitsja esitab omapoolse tõendite analüüsi ning tuleb järeldusele, et EP suhtes toimepandud vägivallategude põhjuseks oli kannatanu ja süüdistatavate Artur Lihatšjovi ning Z.Z vaheline konflikt. Kannatanu löömine ja kõrvetamine toimus 14.-15. 07. 2014. a õhtul ja öösel. Mingit seksuaalset vägivalda sel ajal keegi kannatanu suhtes ei kasutanud. Artur Lihatšov on EP suhtes vägivalla kasutamist tunnistanud ja kahetsenud. Samas seotuna Artur Lihatšovi positsiooniga leiab kaitsja, et asetleidnud vägivallategusid ei ole käesoleval juhul alust lugeda kannatanu vastupanu mahasurumise vahendiks temaga seksuaalvahekorda astumise eesmärgil. Löömine ja kõrvetamine ei olnud käesoleval juhul järgneva seksuaalvahekorraga niivõrd tihedas ajalises ja ruumilises seoses, et poleks võimalik tegusid ja tahtlust diferentseerida, nagu ka maakohus on õigesti tuvastanud. Z.Z ja SGi ütlustest nähtuvalt tekkisid konfliktid korduvalt, kuid vahepeal rahuneti ning tarvitati jälle koos odekolonni. Õues lõkkeplatsil ei olnud EP liikumisvabadus piiratud ning ilmselt läks ta süüdistatavatega koos korterisse edasi alkoholi tarvitama vabatahtlikult. Seega ei olnud EP suhtes kasutatud vägivald sedavõrd intensiivne, et kannatanu oleks süüdistatavaid kartma hakanud ning nende juurest lahkuda soovinud. Ainsaiks tõenditeks Artur Lihatšjovi süüstamiseks on käesoleval juhul kannatanu EP ütlused. Kohtu hinnangul on EP ütlused usaldusväärsed, neis puuduvad tähelepanuväärsed vastuolud ja puudub igasugune alus arvata, et kannatanu süüstaks süüdistatavaid alusetult. Kaitsja leiab seotuna süüdistatava positsiooniga, et üksnes

kannatanu ütlustele tuginedes ei saa Artur Lihatšjovi süüd vägistamises ümberlükkamatult tõendatuks lugeda. Seoses 14. - 16. 07. 2014. a sündmustega on üle kuulatud kõik sündmuskohal viibinud isikud, kes on andnud küllaltki konkreetseid ütlusi juhtunu kohta ning kirjeldanud ka EP suhtes toimepandud vägivallategusid, vägistamise asetleidmine nendest ütlustest aga ei nähtu. Artur Lihatšjov tunnistati süüdi KarS § 136 lg 1 järgi. Seotuna süüdistatava positsiooniga on kaitsja seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita Artur Lihatšjovi poolt selle kuriteo toimepanemist. Süüdistatavad on andnud konkreetseid ütlusi juhtunu kohta ning tunnistanud ka EP suhtes toimepandud vägivallategusid, kannatanu korteris kinnihoidmist ei ole aga keegi neist kinnitanud. Hansel Hiielaidi kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste kohaselt ta ei tea, et keegi oleks E-t toas kinni hoidnud (kd I, tl 149). SG kinnitas, et ta ei tea midagi sellest, et kannatanul oleks keelatud Hannese juurest lahkuda (kd I, tl 124). Konflikt algas õues lõkkeplatsil, kust kannatanu võis vabalt liikuda ja lahkuda. Hiljem korteris ilmselt ei hoitud ust pidevalt lukustatuna, kuna süüdistatavad ja kannatanu käisid väljas, Z.Z tõi poest sigarette. Kannatanu enda sõnade kohaselt käis Artur kahe korteri vahet ja ülemise korruse venelased käisid ka aeg-ajalt seal korteris (kd I, tl 4). Artur Lihatšjovi süüditunnistamine KarS § 136 lg 1 järgi on aset leidnud üksnes kannatanu EP ütlustele tuginedes. Kohtule esitatud ja kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita käesoleval juhul Artur Lihatšjovi poolt kuritegude toimepanemist. Kaaludes kogumis kõiki asjaolusid ning neile üldhinnangut andes tuleb asuda seisukohale, et kogutud tõendid ei ole küllaldased Artur Lihatšjovi süüditunnistamiseks. Maakohus ei ole sellekohaste järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud, otsuse põhjendused Artur Lihatšjovi süü osas ei ole veenvad. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda kummutada kahtlust selles, et Artur Lihatšjov pani toime talle inkrimineeritavad kuriteod. Eeltoodut arvesse võttes ei ole käesolevas kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et Artur Lihatšjov oleks toime pannud § KarS § 141 lg 2 p 2 ja § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, mistõttu tuleb ta nimetatud süüdistustes õigeks mõista. Kuna Artur Lihatšjov tuleks kahes kuriteos õigeks mõista, peaks menetluskulud jätma osaliselt riigi kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 11.märtsi 2015. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 23.märtsini 2015. Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled oma seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist kahes kuriteoepisoodis temale esitatud süüdistusest. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel n ing loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks ei pea usaldusväärseteks süüdistatava ütlusi ning miks leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Maakohtu järeldused rajanevad nii süüdistatava kui ka kannatanute poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 LK süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab apellant sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist kahes süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsiooni väidete osas järgmist. Apellandi nägemus tõendite ümberhindamisest ei vääri kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu. See tähendaks sisuliselt seda, et õigeksmõistev kohtuotsus rajataks vaid süüdistatava ennast õigustatavatele ütlustele ning ülejäänud tõendid, millised on

omavahel kooskõlas ja kinnitavad kannatanu ütlusi, jäetaks lihtsalt kõrvale. Seejuures ei ole võimalik välja mõelda mingeid selliseid asjaolusid, mis saaks väljapakutud tõendite hindamise võimalust õigustada. Maakohus on oma otsuses põhjendatult välistanud võimaluse, et kannatanu A.Lihatšjovi alusetult süüstab ja kohtukolleegium nõustub sellekohase maakohtu seisukohaga. Apellandi versioon toimunust – et kannatanu, kes oli samas ruumis ja sama isiku poolt eelnevalt allutatud füüsilisele vägivallale - teda peksti ja kõrvetati ta jalataldu triikrauaga – et peale seda kannatanu vabatahtlikult riietas end lahti ning astus omal tahtel sugulisse vahekorda. Selline versioon ületab kohtukolleegiumi hinnangul elulise usutavuse piiri. Sellist sugulist vahekorda ei saa enam nimetada vabatahtlikuks. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb sellises sõna-sõna vastu olukorras lähtuda „elulise usutavuse“ põhimõttest. Seega kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga selles, et sugulisse vahekorda astus kannatanu A.Lihatšjoviga vabatahtlikult, et vägivald, mida kannatanu suhtes oli süüdistatav kasutanud jäi ajaliselt sugulisest vahekorrast sedavõrd kaugele, et seda ei ole võimalik arvestada vägivallana, mida kasutas süüdistatav vahekorda astumiseks. Maakohus on oma otsuses esitanud selgelt ja arusaadavalt oma seisukoha selles, miks arutataval juhul on põhjendatud alus kvalifitseerida toimunud suguline vahekord vägistamisena e. vahekorraks, mis toimus kannatanu tahte vastaselt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa tuvastatud tehiolude pinnalt teha kuidagi maakohtu seisukohast vastupidiseid järeldusi. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu suhtes oli eelnevalt kasutatud füüsilist vägivalda, teda piinati, mis tähendab, et pikema aja jooksul kasutati tema suhtes füüsilist vägivalda, mille teistkordne talumine on igale vähegi valuläve omavale isikule väljakannatamatu ning tekitab paratamatult hirmu. Asjaolu, et seejuures vägivald jäi ajaliselt aega, mil ei ole veel võimalik rääkida süüdistatavatel sugulisse vahekorda astumise eesmärgi olemasolust ei oma nende tegudele juriidilise hinnangul määravat tähtsust. See oli piisav, et kannatanul oli tekkinud ja säilinud hirmutunne, mis kvalifitseerub psüühilise vägivallana karistusõiguses. Ajaliselt varem kasutatud vägivalla toime e. kannatanus tekkinud hirmutunne – kestis edasi. Olukorras, kus kannatanu viibis korteris, kust teda välja ei lastud ning kus tema vastu häälestatud isikute arv oli ilmses ülekaalus ning tema suhtes oli seal juba kasutatud vägivalda, ei ole mingit alust eeldada, et tekkinud hirmutunne kuskile hajub. Siinkohal ei oma tähtsust maakohtu poolt tuvastatu, et esialgselt tingis kannatanu suhtes vägivalla kasutamise muul põhjusel tekkinud konflikt. Sõltumata asjaolust, et süüdistatav kasutas kannatanu kallal vägivalda muul eesmärgil, oli selle tagajärjel kannatanul tekkinud hirmuseisundi näol tegemist kestva vägivallaga. Peale eelöeldu on aga tuvastatud, et süüdistatav hirmutas ka vahetult enne vahekorda astumist kannatanut kirvega. Kannatanu on piisavalt selgelt ka selgitanud, et just süüdistatava poolt varem kasutatud füüsiline vägivald, hirmutamine kirvega ja ka ennast kriminaalse autoriteedina positsioneerimine sundisid teda lahti riietuma ja endaga sugulisse vahekorda astumist võimaldama. Eeltoodud asjaoludest sai ka süüdistatav aru, et ta astub kannatanuga sugulisse vahekorda kannatanu tahte vastaselt. KarS prg. 136 mõttes kujutab endast seadusliku aluseta liikumisvabaduse takistamist, sh. kinnipidamine ja kinnihoidmine. Oluline ei ole ka see, et liikumistakistus oleks pikaajaline. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses põhjendatud, miks arutataval juhul on tegemist olukorraga, kus kannatanu liikumisvabadust oli seadusliku aluseta piiratud. Apellatsioonis esitatud

väited ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses esitatud seisukoha ja selle põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kohtukolleegium peab vajalikus apellatsiooni piiridest väljuvalt märkida järgmist. Süüdistatavad A.Lihatšjov ja Z.Z on mõistetud süüdi KarS prg. 121 lg 3 p 3 järgi tegudes, millised nad panid toime enne 01.01.2015 a. ja millised olid süüdistuses kvalifitseeritud vastavalt A.Lihatšjovil KarS prg 122 järgi ja Z.Z puhul KarS prg 121 järgi. Riigikohtu kestev praktika on selles osas olnud aga teistsugune (3-1-1-4303; 3-1-1-62-14;3-1-1-18-14;3-1-1-11-15). Nii on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-11-15 p-s 12.2 selgitanud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast 1. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse kindlaksmääratuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Kuid sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 23). Seega siis A.Lihatšjov tulnuks süüdi mõista KarS prg. 122 järgi ja Z.Z KarS prg. 121 järgi ning märkida, et uue seaduse redaktsiooni järgi on nende teod karistatavad KarS prg. 121 lg 2 p 3 järgi. Selles osas tuleb kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus. Mõistetud karistuse pikkust on maakohus põhjendanud ning kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus on igati põhjendatud ja selle kergendamiseks puudub alus. Kõige raskema sanktsiooniga kuriteo eest (KarS prg. 141 lg 2 ) on süüdistatavale mõistetud karistus, mis on ligilähedane sanktsiooni alammäärale. Lõplik kuritegude kogumi eest mõistetud karistus on moodustatud üksikkaristuste osalise liitmise teel. Kui üksikkaristuste kogusumma on 11 aastat, siis maakohus on mõistnud liitkaristuse, mis on 2 ja pool aastat lühem võimalikust maksimaalsest liitkaristusest ning ka seda on veel 1/3 võrra lühimenetluse sätete alusel. Asjaolusid, mis annaks aluse kergendada mõistetud karistust, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 240 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse käigus tekkinud kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 342; 343;344 lg 1; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.