Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 5. märtsi 2015. a määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu S.M-i kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Nõges, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrus muutmata ning S.M-i kaitsja Kristjan Nõgese määruskaebus rahuldamata.
2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Lepmets & Nõges kaudu 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot) vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgesele määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3.Mõista S.M-ilt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaadi abi Kristjan Nõgese poolt osutatud õigusabi eest 144 eurot riigituludesse.
4.S.M tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „S.M 1-12-6230 kohtukulud“.
5.Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.M on süüdi mõistetud Viru Maakohtu 29. augusti 2012. a otsusega KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust, ja KarS § 274 lg 1 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti S.M-ile liitkaristuseks 5 kuud vangitust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 9. detsembri 2011. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aasta 1 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra, ning mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud ja 29 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 6. juunil 2011 ja lõpeb 4. jaanuaril 2016. Süüdimõistetut võib vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada alates 25. juunist 2014.
2.Viru Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega jäeti S.M vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.1 S.M on ohtlik avalikkusele ja temast lähtuv risk ühiskonnale on olemas. Samuti on isik ohtlik ametnikele ja vangidele. Oht avalikkusele seisneb isikute ründamises, kui neil tekivad erimeelsused. Oht ametnikele ja vangidele seisneb ametnike ründamises ja solvamises ning kinnipeetavate, kellel tekivad isikuga erimeelsused, ründamises. Uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 49%, uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 54%. 2.2 Süüdimõistetu on toime pannud varavastaseid kuritegusid, et saada kiiret majanduslikku kasu. K-Raha andmetel on isikul tasumata võlanõudeid 1 590,31 eurot. Kuigi S.M on vabanedes kindel töökoht ning õde ning õe elukaaslane on valmis teda majanduslikult toetama, võib isik majanduslikesse raskustesse sattudes toime panna uusi kuritegusid. Vangla materjalide kohaselt oli S.M kaaslaste poolt mõjutatav ning ta ei hoolinud oma tegude tagajärgedest. Süüdimõistetu on kuriteod toime pannud alkoholijoobes ning tal on diagnoositud alkoholisõltuvus. Kuigi isik mõistab alkoholi tarbimisest tulenevate probleemide hulka, pisendab ta probleemide tõsidust. Kohus leiab, et S.M võib valesse seltskonda sattudes asuda taas alkoholi tarvitama ning panna teiste mõjutusel toime uusi kuritegusid. 2.3 S.M on korduvalt kasutanud teiste isikute suhtes vägivalda. Samuti on ta käitunud vägivaldselt vangistuses ning pannud karistuse kandmise ajal toime uue vägivaldse kuriteo. Vangla hinnangul kaotab S.M oma käitumise üle kontrolli negatiivsete emotsioonide tõttu. Isiku probleemide lahendamise oskus on puudulik. Ta läheb endast kiiresti välja. Probleemide lahendamiseks valib S.M kiireid otsuseid ega mõtle tagajärgedele. Isik on kriminaalhooldusel olles rikkunud käitumisnõudeid ja lisakohustusi. S.M-i korduv karistatus viitab sellele, et ta ei oska hinnata ühiskonna väärtusi. 2.4 S.M on vangistuses üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Kohus leiab, et katseajal kontrollnõuete rikkumisest, S.M-i suutmatusest alluda vanglas kehtestatud nõuetele ja vanglas uue kuriteo toimepanemisest võib järeldada, et ta võib rikkuda talle tingimisi enne tähtaega vabastamise puhul määratavaid kontrollnõudeid. Seetõttu oleks kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ennatlik. Kohtul puudub veendumus, et kinnipeetav suudab ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja edukalt läbida ning täita talle pandavaid kohustusi nõuetekohaselt. Arvestades toimepandud kuritegude raskust (grupis röövimine, korduv kehaline väärkohtlemine, vägivald võimuesindaja vastu, võimuesindaja solvamine, korduvad vargused) ei esine kinnipeetava puhul selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid teda ennetähtaegselt vabastada. Ka ei ole S.M-i puhul alust teda kui alaealisena kuriteod toime pannud isikut vabastada ennetähtaegselt KarS § 761 lg 2 alusel, kuna ta on toime pannud tahtliku esimese astme kuriteo, s.o röövimise grupis.
3.Maakohtu määruse peale esitas S.M-i kaitsja kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada S.M vangistusest tingimisi enne tähtaega. 3.1 Kohus on jätnud täielikult hindamata S.M positiivselt iseloomustavad asjaolud ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole lugejale jälgitav. Maakohus hindas määrust tehes üksnes S.M-i varasemat elukäiku ning tema käitumist karistuse kandmise ajal. Samas hindas kohus ka neid asjaolusid valikuliselt. Suure osa kohtumääruse põhjendustest moodustavad Viru Vangla seisukohad, mis on samuti esitatud valikuliselt. Kohtu järeldus, et S.M võib valesse seltskonda sattudes asuda taas alkoholi tarvitama ning panna teiste mõjutusel toime uusi kuritegusid, toetub asjaolule, et S.M on suure osa talle süüks arvatud kuritegudest pannud toime alkoholijoobe seisundis ja tal on diagnoositud alkoholisõltuvus. Märgitu on iseenesest õige, ent kohus pidanuks arvesse võtma ka seda, et S.M on vangistuses viibides osalenud sõltlastele suunatud tugigrupis ja läbinud edukalt rehabilitatsiooniprogrammi, mille keskseks teemaks oli just sõltuvusprobleemi lahendamine. Viru Vangla materjalidest nähtuvalt töötas S.M mõlemas sotsiaalprogrammis aktiivselt kaasa, teadvustas alkoholitarbimise ebasoovitavaid tagajärgi ning oli motiveeritud. Ka kohtuistungil avaldas S.M kindlameelselt, et on teinud alkoholiga lõpparve. Seejuures ei saa pidada väheoluliseks, et käesolevaks hetkeks on S.M olnud alkoholist võõrutatud juba enam kui 3 aastat ja 9 kuud. Seetõttu ei ole kohtu järeldus alkoholi tarvitama asumise riski kohta põhjendatud. 3.2 Maakohus tugines S.M-i vabastamata jätmisel asjaolule, et teda on vangistuses distsiplinaarkorras karistatud. Seejuures ei võtnud kohus arvesse distsiplinaarkaristuse iseloomu ega selle määramise asjaolusid. Esiteks pärineb kõnealune distsiplinaarkaristus
26.maist 2014, st selle määramisest on möödunud enam kui 9 kuud, mis on küllaldane aeg vajalike järelduste tegemiseks ning enda käitumise korrigeerimiseks. Teiseks on kõnealuse distsiplinaarkaristuse näol tegemist noomitusega ehk kõige kergemat liiki distsiplinaarkaristusega. Kolmandaks – nagu avaldas S.M ka kohtuistungil – oli S.M-i distsiplinaarkorras karistamise põhjuseks see, et kinnipeetav soovis trenni teha ning kasutas selleks mööda lage jooksvat veetoru, millel rippudes tegi lõuatõmbeid. S.M on kinnitanud, et ei teadnud, et selline käitumine on keelatud. Samamoodi käitusid ka kaasvangid ning sellise käitumisega ei kaasnenud vangla varale mitte ühtegi negatiivset tagajärge. Praegu kehtiva Viru Vangla sisekorraeeskirja p 1.12.1. kohaselt on kinnipeetavatel tõepoolest keelatud erinevate konstruktsioonide küljes rippumine, kuid samas nähtub seegi, et sellises sõnastuses kehtib kõnealune sisekorraeeskirja punkt alates 1. juulist 2014 ning sellele eelnenud redaktsioon ja selle sõnastus ei ole avalikult kättesaadavad. Seega ei saa välistada, et S.M ei pidanud teadma, et selline käitumine on keelatud. Kui selline käitumine siiski oli selgelt keelatud, on igal juhul tegemist pisirikkumisega, mille pinnalt ei saa järeldada, et isik võib rikkuda talle tingimisi enne tähtaega vabastamise puhul määratavaid kontrollnõudeid. 3.3 Mis puudutab S.M-i poolt katseajal vabaduses viibides toime pandud kontrollnõuete rikkumist, siis viidatu ongi üheks põhjuseks, miks talle mõistetud vangistus täitmisele pöörati. Teisisõnu on tegemist asjaoluga, mille eest on S.M juba vastutust kandmas. S.M-ile kohtu poolt määratud kontrollnõuete osalise täitmata jätmise näol on tegemist asjaoluga, mida ei ole S.M olnud võimalik talle määratud karistuse kandmise ajal muuta ega mõjutada. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise välistab kinnipeetava poolt varasem kontrollnõuete rikkumine. Samuti ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise välistab kinnipeetava poolt vangistuses viibimise ajal uue kuriteo toimepanemine. Kinnipeetava õiguspärane käitumine tema kinnipidamise kestel on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel kahtlemata üheks oluliseks kriteeriumiks, kuid ka selle kriteeriumi
analüüsimisel tuleb arvesse võtta nii kuriteo toimepanemise asjaolusid, kinnipeetava isikut kui ka kinnipeetava käitumist kuriteo toimepanemisele järgnenud perioodil. 3.4 Kinnipidamisasutuses kuriteo toimepanemisest ei saa automaatselt järeldada, et kinnipeetava käitumine vabaduses ei oleks seaduskuulekas. Kinnipidamisasutuses viibivad teatavasti süüdimõistetud kurjategijad ning kurjategijate ringis on tõenäosus uute kuritegude toimepanemiseks suurem kui mittekurjategijate keskel viibides. S.M oli eranditult kõikide talle süüks arvatud kuritegude toimepanemise ajal alaealine: esimestes episoodides 14-aastane, enamikes episoodides 15–16 aastane, vanglas aset leidnud episoodide ajal 17-aastane. Seonduvalt alaealiste poolt toime pandud kuritegudega on ka Riigikohus märkinud, et alaealiste puhul tuleb muuhulgas meeles pidada, et nad ei ole isiksusena reeglina veel väljakujunenud ning alaealiste kuritegevuse põhjused ja sellest tulenevalt nende meelestatus õiguskorra suhtes on teistsugune kui täiskasvanud isikul. Seega tuleb S.M-i poolt toime pandud kuritegude, eriti veel vangistuses toime pandud kuritegude analüüsimisel arvestada, et tema käitumist ei saa hukka mõista samade standardite järgi, mis rakenduvad täiskasvanute suhtes. Eeltoodu kehtib ka S.M-i kui isiksuse muutumispotentsiaali hindamisel. S.M-i poolt alaealisena toime pandud kuriteod ei tohi muutuda takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel. Käesolevaks hetkeks on vangistuses kuritegude toimepanemisest möödunud ligi kolm aastat. Viidatud aja jooksul on S.M edukalt osalenud arvukates sotsiaalprogrammides, näidanud tahet ja valmidust teha tööd nii iseendaga kui ka tööd selle sõna konventsionaalses tähenduses ning andnud selliselt käitudes muu hulgas ka aluse enda ümberpaigutamiseks kinnisest vanglast avavanglasse. Seega on S.M suutnud viimase kolme aasta jooksul näidata, et tema käitumine on usaldusväärne ja õiguskuulekas. Sel põhjusel on S.M-ile viiel korral võimaldatud ka kodukülastusi. 3.5 Kaitsja hinnangul on kummaline Viru Vangla 21. jaanuari 2015. a iseloomustuses märgitud seisukoht, mille kohaselt ei toeta vangla S.M-i vabastamist. Vangla seisukohad on vastuolus vangla enda otsustega ja käitumisega S.M-i kinnipidamistingimuste kujundamisel, mistõttu võib arvamuse puhul olla tegemist vangla poolt määratud kontaktisiku hooletu suhtumisega oma tööülesannetesse. Viru Vangla nimel kontaktisik M.L. poolt käesolevas menetluses esitatud kinnipeetava iseloomustus on äravahetamiseni sarnane Viru Vangla nimel kontaktisik K.L. u poolt 4. juunil 2014 koostatud kinnipeetava iseloomustusega. Lisaks asjaolule, et mõlemas iseloomustuses märgitud uute kuritegude toimepanemise tõenäosusprotsentide kujunemise alused jäävad täiesti selgusetuks, on kõnealused tõenäosusprotsendid püsinud sisuliselt muutumatuna. Seda aga olukorras, mil kahe iseloomustuse vahele jääval perioodil on S.M käitunud sedavõrd eeskujulikult, et ta on kinnisest vanglast ümber paigutatud avavanglasse ning talle on viiel korral võimaldatud kodukülastuse näol ka vanglast lahkumist. 3.6 Täielikult on jäetud hindamata S.M-i vabanemisjärgsed elutingimused ning tagajärjed, mida tingimisi enne tähtaega karistusest vabanemine S.M-ile kaasa tuua võib. S.M on väga tugev lähivõrgustik, mis koosneb emast, ema elukaaslasest, neljast õest, vanima õe elukaaslasest ja poolvennast. Kõik viidatud isikud käivad tööl ja elavad seaduskuulekat elu ning S.M-i läbisaamine nendega on hea. Ka kodukülastuste ajal on nad S.M-i alati vastu võtnud ning talle toeks olnud. S.M on vabanedes võimalik elama minna nii ema kui ka vanima õe T.K. i juurde. Seejuures on viimane kinnitanud, et on koos oma elukaaslasega valmis S.M tema vabanemisel igati toetama. Väheoluliseks ei saa pidada asjaolu, et vaatamata kinnipidamisasutuses viibimisele on S.M suutnud endale leida vabastamise puhuks kindla töökoha kinnisvara hooldustöölisena Ihaste eralasteaias MTÜ Päkapikk. Veel enam, täiendavalt on S.M võimalik asuda tööle ka trükikotta, kus töötab tema kasuisa. Kaitsja hinnangul ei ole kahtlust selles, et S.M saaks tööturul hakkama, kuivõrd isik on vanglas töötades näidanud üles nii tahet ja valmisolekut teha tööd kui ka
spetsiifilistel ametikohtadel töötamiseks vajalikke kutseoskusi. S.M on mh töötanud köögis abikokana, hetkel töötab juuksurina.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et S.M-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole praegusel ajal põhjendatud. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 76 lg-s 4) sätestatud asjaolusid ning määruskaebus ei sisalda asjaolusid, mis maakohtu järelduse ümber lükkaksid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu veenvate ja igati motiveeritud seisukohtadega, mida ei pea vajalikuks korrata. Täiendavalt rõhutab ringkonnakohus järgnevat.
5.Kriminaalkolleegium möönab, et S.M-i puhul esineb mitmeid positiivseid asjaolusid, mida on kaitsja kaebuses põhjalikult käsitletud. Ometi ei veena need kohut selles, et S.M oleks tõsimeeli keeranud elus uue lehekülje ega kordaks kinnipidamisasutusest vabanedes vanu vigu. Tegemist ei ole S.M-i esimese ega ka teise karistusega, vaid süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Esimesel korral karistati teda Tartu Maakohtu 4. märtsi 2011. a otsusega KarS § 121 ja § 200 lg 2 p 7 järgi tingimisi vangistusega, S.M-i suhtes kohaldati katseaega ja ta allutati käitumiskontrollile. Uus kohtuotsus tehti S.M-i suhtes juba sama aasta 9. detsembril: S.M mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 pde 7, 8, 9 ja § 275 järgi ja karistuseks mõisteti talle reaalne vangistus. Karistuse kandmise algust arvati alates 6. juunist 2011. 3. märtsil ja 3. juunil 2012, s.o vangistuse kandmise ajal, pani süüdimõistetu toime uued KarS § 121 ja § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavad vägivallateod, mille eest teda karistati Viru Maakohtu 29. augusti 2012. a otsusega. Seega on süüdimõistetu korduvalt üles näidanud allumatust ühiskonnas kehtivale korrale. Teda ei ole mõjutanud kuritegude toimepanemisest hoiduma ei karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine koos katseaja ja käitumiskontrolli nõuete kohaldamisega ega reaalse vangistuse kandmisele asumine. Kaitsja märgib kaebuses, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist välistavate asjaoludena ette kinnipeetava poolt varasemat kontrollnõuete rikkumist või vangistuses viibimise ajal uue kuriteo toimepanemist. Kaitsjal on õigus, ent tegemist on sellegipoolest süüdlase isikut, tema varasemat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal iseloomustavate asjaoludega, mis kuuluvad karistusseadustiku kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestamisele. Need asjaolud võimaldavad kohtul hinnata süüdistatava võimalikku käitumist karistuse kandmiselt vabanedes ning tema sobivust käitumiskontrollile allutamiseks. Olukorras, kus isik on varem kohtu usaldust kuritarvitanud ning jätkanud ka vanglas süütegude toimepanemist, tuleb tema tingimisi ennetähtaegsesse vabastamisesse suhtuda erilise ettevaatlikkusega.
6.Määruskaebuses rõhutatakse, et S.M on vangistuses osalenud edukalt arvukates sotsiaalprogrammides ning näidanud tahet ja valmidust endaga tööd teha. Sotsiaalprogrammide läbimine on vaieldamatult oluline, omandamaks oskusi vabaduses toime tulla ja vältimaks varasemate vigade kordamist. Praegusel juhul puudub ringkonnakohtul aga veendumus, et S.M oleks nendest vajalikud järeldused teinud ja õppinud lahendama probleeme ilma vägivalda kasutamata. Sellist kahtlust kinnitab asjaolu, et ehkki S.M osales 10. augustist kuni 13. septembrini 2011 sotsiaalprogrammis Eluviisitreening ning omandas põhihariduse, pani ta ometi 3. märtsil ja 3. juunil 2012 vanglas toime uued vägivallateod. Seega ei võimalda sotsiaalprogrammide läbimise fakt veel järeldada, et need on reaalselt süüdimõistetule mõju avaldanud.
7.Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta
üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Praegusel ajal ei esine ringkonnakohtu hinnangul selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid S.M vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada.
8.Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
9.S.M-i kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtupraktika analüüsile ja kinnipeetavaga suhtlemisele 1 tund ja määruskaebuse esitamisele 5 tundi, mille eest taotleb ta tasu kokku 192 eurot (sealhulgas käibemaks 32 eurot). RÕS § 22 lg 7 järgi kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. RÕS § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra (edaspidi tasude ja kulude kord) advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus ei ole kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse
15.detsembri 2009. a otsusega (muudetud 30. septembri 2014. a otsusega) kehtestatud tasude ja kulude korraga. Nii näeb viidatud korra p 23 ette, et määratud kaitsja tasu määruskaebuse esitamise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 120 eurot. Määruskaebuse lahendamise menetlus hõlmab ka kaebuse koostamiseks vajalikku kohtupraktika analüüsi ja kinnipeetavaga suhtlemist ja seega laieneb p-s 23 sätestatud tasupiir kõigile S.M-i kaitsja poolt tehtud toimingutele. Seetõttu vähendab ringkonnakohus kaitsjale tasumisele kuuluvat summat 120 euroni, millele lisandub käibemaks 24 eurot. Hüvitamisele kuuluv summa on seega 144 eurot. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel S.M-i kanda.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.