P.O süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja § 345 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 26. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni ja määruskaebuse Süüdistatava kaitsja advokaat Andrei Matvejev esitaja Kohtuistungil osalesid
Prokurör Irina Karo Kannatanu esindaja advokaat Martin Traat Kaitsja advokaat Andrei Matvejev Süüdistatav P.O isikukood XXX; elukoht XXXXX varem kriminaalkorras karistatud 2 korda.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 26. novembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-4083 osaliselt, see on:
1.1.P.O süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kannatanu E.P. pangakontolt 41 514,27 euro omastamises.
1.2.P.O-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises.
1.3.P.O-lt väljamõistetud tsiviilhagi suuruse osas.
1.4.P.O-lt välja mõistetud menetluskulude suuruse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.P.O õigeks mõista kannatanu E.P. omastamises.
pangakontolt 41 514,27 euro
2.2.Mõista P.O-le KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks üks aasta vangistust (kannatanu E.P. kuuluva 41 514,27 euro omastamine, mis oli kantud K.K. pangakontole).
2.3.Mõista P.O-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üks aasta vangistust, lugedes KarS § 345 lg 1 järgi mõistetud karistuse kuus kuud vangistust kui kergema kaetuks KarS § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud ühe aasta vangistusega kui raskeima karistusega.
2.4.Kohaldada mõistetud karistusele KarS § 74 lg 1 ja 3 sätteid kahe aastase katseajaga ühes käitumiskontrollile allutamisega KarS § 75 lg 1 punktide 1-6 alusel.
2.5.Välja mõista P.O-lt tsiviilhagi katteks 41 485,73 eurot E.P. kasuks.
2.6.KrMS § 310 lg 2 alusel jätta E.P. tsiviilhagi 41 514,27 euro nõudes läbi vaatamata ühes õigusega esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
2.7.Välja mõista P.O-lt riigituludesse menetluskuludena 44,80 eurot tunnistajate sõidukulude katteks ja 627,60 eurot kohtumenetluses osutatud kaitsjatasu katteks.
2.8.Välja mõista P.O-lt 2928 eurot E.P. esindajale makstud tasu katteks.
kasuks kannatanu poolt valitud
2.9.Jätta KrMS § 185 lg 1 alusel menetluskuludena 44,80 eurot tunnistajate sõidukulude katteks ja 627,60 eurot kohtumenetluses osutatud kaitsjatasu katteks riigi kanda.
2.10.Mõista Eesti Vabariigilt välja 2928 eurot E.P. kasuks tema poolt valitud esindajale makstud tasu katteks.
Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada osaliselt, määruskaebus jätta rahuldamata.
5.Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sven Sillar (Narva osakond) kasuks 592,80 eurot, sealhulgas käibemaks 98,80 eurot, advokaat Andrei Matvejevi poolt süüdistatavale P.O-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6.Nimetatud summa jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 10. märtsil 2015 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11. märtsist 2015. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 11. märtsist 2015. Süüdistus
1.P.O anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja § 345 lg 1 järgi järgmises käitumises:
1.1.P.O, olles alates 08.08.2011 notariaalse volikirja alusel E.P. ja alates 06.12.2011 notariaalse volikirja alusel M.P. volitatud esindaja E.P. kuuluvate ja tema endise abikaasa M.P. ühisomandisse kuuluvate kinnistute kinnisturegistriosade nr XXX, nr XXX, nr XXXX, nr XXX ja nr XXX Ida-Viru maakonnas Mäetaguse vallas Pagari ja XXX külas käsutamiseks, seega isikuks, kellele oli usaldatud võõras vara, tegutses teda volitanud isikute huvide vastaselt. P.O pööras omavoliliselt enda ja kolmandate isikute kasuks kinnistute müügist laekunud raha, pärast hüpoteekide ja täitemenetluse kulu mahaarvamist, summas 83 028.54 eurot. 13.12.2011 Jõhvis, Rakvere 5a asuvas Jõhvi notar Andrei Lõssenko notaribüroos notariaalakti nr 2326 „Hüpoteekide lõpetamise leping, kinnisasjade müügileping, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused“ koostamisel kinnistute registriosa nr XXX, nr XXX ja nr XXX müügist notari deposiitarvele laekunud rahasummade jaotuse kohta, E.P. ja M.P. teadmata ja nõusolekuta ning notarile eksitava teabe andmisega väidetavast M.P. võlgnevusest K.K. (K) ees, lasi P.O suulise ütluse järgi notaril kirjutada notariaalakti p 4.1.6. müüja endise abikaasa reale korralduse raha 41 514,27 eurot ülekandmiseks K. K (ik XXX) Swedbank kontole nr XXXX, kuigi M.P. l ei olnud mingit võlakohustust K.K. ees. K.K. ei ole E.P. endine abikaasa ega M.P. le tuttav isik, vaid P.O tuttav, kelle käest sai P.O hiljem jaanuaris 2012 nimetatud rahasumma enda valdusse. Ka ütles P.O notarile andmed ülejäänud kinnistute müügist laekunud raha 41 514,27 euro ülekandmiseks müüja pangakontole nr XXXX Swedbank AS-s, mille juures oli P.O alates 19.05.2009 E.P. volikirja alusel kasutaja ehk talle oli usaldatud võõras vara. Pärast 13.12.2011 A. Lõssenko notarikontolt notariaalakti nr 2326 p 4.1.5 alusel 41 514,27 euro laekumist E.P. Swedbank AS kontole alustas P.O , kasutades deebetkaarti XXXX, kontolt sularaha võtmist: - 13.12.2011 võttis Swedbank AS Jõhvi linnas asuvast sularahaautomaadist kokku 3620 eurot; - 14.12.2011 vormistas Swedbank AS Jõhvi kontoris maksekorraldustega ülekande oma tütre, K.M. Swdebank AS kontole XXX selgitusega „võla tasumine vastavalt lepingule“ summas 5500 eurot, kuigi K. M ei ole E.P. ga võlasuhet. Peale salle vormistas süüdistatav ülekande oma alaealise lapse, J.N. Swedbank AS kontole nr XXX (millise kontoga seotud deebetkaart XXX oli tema valduses), selgitusega „laenusumma vastavalt lepingule“ summas 6000 eurot, kuigi J. –M. P.O ei ole E.P. ga lepingulist suhet; - 14.12.2011 võttis Swedbank AS Iidla kontoris välja sularaha 5000 eurot; -14.12.2011 vormistas maksekorraldusega ülekande oma endise abikaasa T.N. Swedbank AS kontole nr XXX selgitusega „laenu osaline kustutamine“ summas 4500 eurot, kuigi T. N ei ole laenusuhteid E.P. ga; - 14.12.2011 võttis Swedbank AS Jõhvi kontoris välja sularaha 3000 eurot, - 14.12.2011 võttis Jõhvi linnas paiknevast sularahaautomaadist välja kokku 2240 eurot; - 15.12.2011 võttis välja sularaha Jõhvi linnas paiknevast sularahaautomaadist kokku 3000 eurot; - 15.12.2011 teostas kaardimakse Statoil Jõhvi teenindusjaamas summas 59.06 eurot, tasus Elion Ettevõtted Jõhvi esinduses summas 52.70 eurot; - 16.12.2011 võttis välja sularaha Jõhvi linnas paiknevast sularahaautomaadist kokku 3000 eurot ning Swedbank AS Jõhvi kontoris vormistas maksekorraldusega ülekande oma alaealise lapse, J.-M. N Swedbank AS kontole nr XXX selgitusega, „ülekanne“ summas 5000 eurot; - 27.12.2011 võttis tema nimele väljastatud deebetkaardiga XXXX välja sularaha 500 eurot.
Kokku võttis P.O arvelt välja sularaha ja tegi ülekandeid summas 41 471.76 eurot, seega pööras ta ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks temale usaldatud võõra raha summas 83 028,54 eurot.
1.2.Peale selle P.O, olles alates 08.08.2011 notariaalse volikirja alusel E.P. esindaja, kes oli volitatud müüma E.P. ja tema endise abikaasa M.P. ühisomandis oleva XXX kinnistu (kinnisturegistriosa nr. XXX) asukohaga Ida-Virumaa XXX vald, XXX küla ning M.P. volitatud esindajana volikirja alusel alates 06.12.2011 õigusega jagama E.P. ja M.P. ühisomandis oleva XXX kinnistu kinnisturegistriosa nr XXX kaheks või enamaks eraldi kinnistuks, sõlmima vajalikud kokkulepped ja esitama kinnistamisavalduse, eesmärgiga omandada õigus jagatud kinnistu müügitehing lõpule viia, sai Jõhvi linnas pärast 11.11.2011 kinnistu ostja esindajalt V.K. XXX katastriüksuse XXX jagamise tulemusena kinnistute XXX ja uue katastriüksuse XXX dokumentatsiooni, milline koostatud A.U. poolt 11. novembri 2011 kuupäevaga, koosseisus kaks katastritoimikut E.P. allkirjade saamiseks toimikus sisalduvatele dokumentidele ning andis Jõhvi linnas peale 22. novembrit 2011 V.K. tagasi XXX katastriüksuse XXX vald, XXX küla Ida-Virumaa ning XXX katastriüksuse XXX vald, XXX küla Ida-Virumaa katastritoimikud E.P. võltsitud allkirju kandvate dokumentidega, millest piiriprotokollidele 11.11.2011 XXX ja XXX katastriüksuste omaniku E.P. nimel ning avaldusele 11.11.2011 E.P. nimel Maa-ameti Ida-Viru katastribüroole jättis võtmata allkirjad E.P. lt ning laskis tuvastamata isikul võltsida E.P. allkirju. Võltsitud allkirjadega dokumente sisaldavad katastritoimikud esitati heauskselt detsembrikuus 2011 Mäetaguse vallavalitsusele ning 19.01.2012 esitas Mäetaguse valla maanõunik toimikud Ida-Viru Maakatastrile ning eesmärgil saada maaparandusseaduse § 48 lõikest 1 tulenevalt XXX katastriüksuse, tunnusega XXXX (kinnisturegistriosa nr XXX), mis asus maaparandusehitisel XXX 2 kinnisasja siht- ja kasutusotstarbe muutmiseks, kinnisasja ümber kruntimiseks, jagamiseks, ühendamiseks, liitmiseks või eraldamiseks eelnev kooskõlastus Põllumajandusametilt, 22. novembril 2011 esitas volitatud isikuna isiklikult Põllumajandusameti Ida-Viru keskusele Viru 5a, Jõhvi linnas E.P. nimel Maaparandusehitise XXX 2 maa-alal paikneva kinnisasja maakorraldustoimingu kooskõlastuse taotluse, millel on võltsitud E.P. allkiri. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 26. novembri 2014 otsusega tunnistati P.O süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 (kannatanu E.P. episoodis) järgi ning karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega ja KarS § 345 lg 1 järgi ning karistati 6 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti P.O-le liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 3 järgi jäeti vangistus P.O suhtes tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 2 aastat alates 26.11.2014. Kannatanu J.K. episoodis mõisteti P.O KarS § 201 lg 2 p 1 järgi õigeks ja seda pole vaidlustatud. Samuti mõistis maakohus P.O-lt välja tsiviilhagi E.P. kasuks summas 83 000 eurot ja ka kannatanu poolt valitud esindajale makstud tasu 5856 eurot.
3.Maakohtu põhjendused P.O-le esitatud süüdistuste ja välja mõistetud tsiviilhagi osas olid järgmised.
3.1.Süüdistuse KarS § 201 lg 2 p 2 järgi luges maakohus tõendatuks kannatanu E.P. episoodis.
3.1.1.Maakohus tuvastas esmalt, et kannatanu E.P. ja süüdistatava P.O vahel olid pikaajalised isiklikud suhted, mis muutusid ärisuheteks aastal 2005, mil kannatanu volitas süüdistatavat müüma E.P. ja tema abikaasa ühisomandis olevat kolme kinnistut – XXX, XXX ja XXX. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav esindas E.P. erinevates asutustes, koostas dokumente, tegi järelepärimisi jm. Samuti kandis P.O rahalisi kulusid ja sai raha kulude katteks
P. käest (maksekorraldus, II kd, tl 177). Samas tasus mõnede teenuste eest E.P. ise ning seda kinnitavad järgmised tõendid: tsiviilasja nr 2-06-25500 ja nr 2-09-25666 materjalid (I kd, tl-d 97-200 ja II kd tl-d 1-84), tsiviilasja nr 2-3219/03 materjalid (II kd, tl-d 107-119), advokaadibüroo vastus ja arved (II kd, tl-d 97-100, 101), Ida-Viru maavalitsuse vastus koos lisadega (II kd, tl-d 210-211, II kd, tl-d 127-128), arve ja maksekorraldus (I kd, tl-d 31-33) tunnistajate A. Lõssenko, M.P. , M. N., J.K., R.K. ja G.P. ütlused. Selleks, et P.O oleks võimalus tegeleda E.P. asjaajamisega, koostati järgmised dokumentid: 07.07.2005 abikaasa notariaalne nõusolek (II kd, tl 230), 26.05.2005 notariaalne volikiri (II kd, tl-d 227-229), 09.07.2008 notariaalne volikiri (I kd, tl-d 3-5), 08.08.2011 notariaalne volikiri (I kd, tl-d 67), 06.12.2011 notariaalne volikiri (I kd, tl-d 27-28, 121-123). E.P. andis kolmel korral notariaalse volituse oma kinnistute võõrandamiseks: 26.05.2005 volitas ta P.O müüma 3 kinnistut; 09.07.2008 volitas E.P. P.O käsutama P. ühisomandis olevat 5 kinnistut (XXX, XXX, XXX, XXX, XXX); 08.08.2011 volitas E.P. P.O käsutama P ühisomandis olevat 5 kinnistust (XXX, XXX, XXX, XXX, XXX). 06.12.2011 volitas M P P.O käsutama M.P. ja tema endise abikaasa E.P. ühisomandis olevat 4 kinnistut (XXX, XXX, XXX,
XXX).
22.06.2005 sõlmisid E.P. ja I.T. laenulepingu, mille kohaselt andis I.T. E.P. 42 500 krooni laenu tähtajaga 01.09.2006 ning intressiga 10% kuus. Siinjuures ei pidanud laenusaaja laenu tagastama, kui laenuandja esindaja P.O võõrandab E.P. 3 kinnistust enne 31.08.2006 (laenuleping, II kd, tl 189). 32 500 krooni kanti üle E.P. pangakontole ning 10 000 krooni anti talle sularahas. I.T. konto väljavõttest (II kd, tl 190) ja asitõendi vaatlusprotokollist koos CD-plaadiga (II kd, tl-d 102-104) on näha, et 22.06.2005 tehti I.T. pangakontolt ülekanne E.P. kontole. 12.12.2011 tegi P.O esindaja E.P. kirjaliku ettepaneku 22.06.2005 laenulepingu alusel tekkinid võlgnevuse kustutamiseks ja kinnistute võõrandamisest saadud raha ülekandmiseks I.T. pangakontole. 13.12.2011 sõlmiti notar A. Lõssenko juures hüpoteekide lõpetamise leping, kinnisasjade müügileping, asjaõiguslepingud ja tehti kinnistamisavaldused. 13.12.2011 sooritatud tehingu käigus müüs P.O E.P. ja M.P. volituse alusel Hansujüri Põllumajandusühistule kinnistud XXX, XXX ja XXX kokku 102 388 euro eest. Müügist saadud raha summas 41 514,27 eurot kanti üle E.P. pangakontole, sama summa 41 514,27 eurot kanti üle müüja väidetava endise abikaasa K.K. pangakontole. Eelkirjeldatut tõendavad; hüpoteekide lõpetamise leping, kinnisasjade müügileping, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused (I kd, tl-d 20-26), notari poolt koostatud lepingud (I kd, tld 72-93), K.K. konto väljavõte (I kd, tl-d 40-48, 66-68), tunnistajate A. Lõssenko, K.K. , R. K, M. N, G. P ja süüdistatava ütlused.
3.1.2.Kinnistute müügist saadud raha oli tehingu tegemise ajal notari pangakontol ning pärast müügilepingu sõlmimist kandis notar raha üle vastavalt süüdistatavale antud volitustele: E.P. 41 514,27 eurot ning kuna M.P. volitus ei näinud ette raha ülekandmist, siis kandis A. Lõssenko M.P. osa rahast (41514,27 eurot) P.O ettepanekul K.K. pangakontole. P.O jaoks olid XXX, XXX ja XXX kinnistud võõrad, kuna kuulusid P. ühisomandisse. Seega oli kinnistute võõrandamisest saadud raha puhul tegemist P.O-le usaldatud võõra varaga.
3.1.3.P.O , E.P. , K.K. ja M.P. ütluste ja dokumentaalsete tõendite alusel on tuvastatud, et P.O käsutas kinnistute müügist saadud raha kui enda oma. E.P. kontole kantud osa rahast võttis P.O isiklikult välja sularahas, osa kulutas pangakaardiga makstes, osa kandis üle erinevatele sugulastele. K.K. pangakontole laekunud raha võttis kontolt välja K.K. , kes andis selle P.O-le ning süüdistatav käsutas raha oma äranägemise järgi. P.O manifesteeris omastamistahet väliselt tajutavates tegudes, seega pööras talle usaldatud vara enda kasuks.
3.1.4.Süüdistatava kaitseversiooni kohaselt oli tal õigus kolme kinnistute müügist saadud rahale, kuna 22.06.2005 sõlmitud laenulepingu alusel oli E.P. l kinnistute võõrandamise aja seisuga (13.12.2011)
tekkinud võlgnevus, mis oli palju suurem müügist saadud rahast. P.O on seisukohal, et kuna tal oli I.T. volitus tema rahaliste vahendite käsutamiseks ning arvestades laenulepingu tingimusi, võis ta E.P. osa rahast summas 41 514,27 eurot võtta endale. Samuti oli tal M.P. volituse alusel õigus käsutada müügist saadud raha oma äranägemise järgi. Maakohtu hinnangul on aga uuritud tõenditega tuvastatud, et P.O tegutses talle usaldatud vara enda kasuks pöörates ebaseaduslikult ning kaitseversioon on ümber lükatud teiste tõenditega: eelkõige E.P. ja M.P. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega.
3.1.5.Kohus tuvastas, et 22.06.2005 sõlmisid E.P. ja I.T. laenulepingu ning laenusaaja ei tagastanud raha lepingus ettenähtud tähtajaks. Samuti selle, et P.O sai E.P. lt järgmised summad: 23.01.2007 20 000 krooni; 02.12.2007 2000 krooni; 21.12.2007 5000 krooni, 08.10.2010 2000 krooni ning veel väiksemaid summad seoses E, P asjaajamisega. Samas ei olnud kannatanu ja süüdistatava rahalised suhted reguleeritud. P.O ei esitanud E.P. arveid ega aruandeid oma kulutuste kohta ega nõudnud E.P. lt laenulepingu alusel tekkinud võla tagastamist. E.P. andis P.O-le raha, kuid ei öelnud, et tema arusaamise järgi läheb see raha võla katteks. Maakohtu hinnangul olid aga E.P. ja P.O suhted enne 13.12.2011 tehingut tsiviilõigusliku iseloomuga ning süüdistatava arusaam, et kuna isik on talle võlgu, siis ta võib omandada talle usaldatud vara, on vale. Samuti on vale P.O seisukoht, et vastavalt M.P. poolt 06.12.2011 tehtud volitusele oli tal õigus käsutada kolme kinnistu võõrandamisest saadud raha oma äranägemise järgi, sh võtta raha endale. Volituse tekstist tuleneb, et M. P volitas P.O võõrandama ja käsutama hinnaga ja muude tingimustega vastavalt esindaja äranägemisele M.P. ja tema endise abikaasa ühisomandis olevat nelja kinnistut ning andma üle kinnistute omandi. Sealjuures on P kinnitanud, et nad ei andnud P.O-le õigust müügist saadud tulu kasutada oma äranägemise järgi. Maakohtul puudus alus kahelda isikute ütlustes, kuna need on kinnitatud teiste kogutud tõenditega. Kohe, kui P said teada teostatud tehingust, pöördusid nad politseisse, mis tõendab, et nad andsid P.O-le volituse ainult maade müügiks, mitte raha käsutamiseks. P.O esitas kaitsja kaudu tõendina 12.12.2011 koostatud kirjaliku ettepaneku, mille kohaselt P.O esindaja tegi E.P. ettepaneku 22.06.2005 laenulepingu alusel tekkinud võlgnevuse kustutamiseks ja kinnistute võõrandamisest saadud raha ülekandmiseks I.T. pangakontole. Kohtu hinnangul ei kinnita antud tõend aga P.O raha omastamise seaduslikkust, kuna ettepanek koostati üks päev enne kinnistute võõrandamise lepingu sõlmimist ning puuduvad andmed selle kohta, et E.P. oli ettepanekust teadlik.
3.1.6.P.O, võttes K.K. kontole kinnistute müügist laekunud raha ning käsutades E.P. kontole laekunud raha, pööras enda kasuks raha, mis KarS § 201 kohaselt oli käsitletav P.O-le usaldatud varana. P.O selline tegevus oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, sest see toimus kinnistute müügist saadud raha omanike M.P. ja E.P. nõusolekuta.
3.1.7.KarS § 201 lg 2 p-s 2 sisalduvat tunnust suur ulatus tuleb sisustada lähtudes karistusseadustiku rakendamise seaduse §-st 82 , mille kohaselt on suure ulatusega selline kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Teo toimepanemise ajal (aastal 2011) oli suureulatusliku kahju piir seega 27 802 eurot. Kuna P.O tekitas oma teoga 82 000 euro suuruse kahju, realiseeris ta KarS § 201 lg 2 p 2 objektiivse koosseisu.
3.2.Maakohus luges tõendatuks ka KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse.
3.2.1.Eelnevalt tuvastas kohus, et P.O tegeles notariaalsete volikirjade alusel E.P. esindajana abikaasade ühisomandis oleva XXX kinnistu jagamise ja võõrandamisega. Olles kokku leppinud potentsiaalse kinnistute ostjaga, oli vajalik kinnistu XXX jagada kaheks osaks. Kinnistu jagamiseks tellis J. K maamõõdutöid, mida osutas maamõõtja A. Uibopuu. Selleks, et esitada Mäetaguse vallavalitsesele kõiki vajalikke dokumente sisaldava katastrimõõdistamise toimik, oli vajalik kinnistu omaniku E.P. allkiri avaldusel ja piiriprotokollidel. A. Uibopuu edastas E.P. allkirjade saamiseks
toimiku V.K. , kes omakorda andis toimiku üle P.O-le. Süüdistatav tagastas V.K. toimiku koos E.P. poolt allkirjastatud avalduse ja piiriprotokollidega ning toimik edastati Mäetaguse vallavalitsusele. Vallavalitsus esitas toimiku Maa-ameti Ida-Viru katastribüroole, et jagada ja registreerida katastriüksus XXX eraldi kaheks maaomandiks nimega XXX ja XXX .
3.2.2.Kohus leidis, et E.P. nimel koostatud ja allkirjastatud avaldus Maa-ameti Ida-Viru katastribüroole (I kd, tl 8) ning E.P. nimel allkirjastatud 2 piiriprotokolli (I kd, tl-d 9-10) on dokumendid KarS § 345 mõttes. Samuti tuvastas kohus, et avalduse ja piiriprotokollide puhul on tegemist võltsitud dokumentidega. Käekirjaekspertiisi (II kd, tl-d 160-164), kannatanu E.P. ja süüdistatava ütluste alusel on tuvastatud, et dokumendid pidid sisaldama E.P. allkirju, kuid allkirjad ei ole pandud E.P. poolt.
3.2.3.Mäetaguse vallavalitsuse vastusest koos plaanidega (II kd, tl-d 124-126) nähtub, et P.O pöördus Mäetaguse vallavanema poole oktoobri algul 2011 ning teatas, et algatatakse XXX katastriüksuse jagamine. Katastrimõõdistamise toimik edastati vallavalitsusele detsembris 2011 ning Mäetaguse vallavanem edastas 19.01.2012 toimiku Ida-Viru maakatastrile. Ida-Viru maavalitsuse vastusest (II kd, tl-d 127-128) tuleneb, et P.O pöördus E.P. esindajana Ida-Viru maavalitsuse poole kinnistu XXX jagamisega seotud küsimustega. Põllumajandusameti Ida-Viru keskuse vastusest koos lisadega (II kd, tl-d 165-168) tuleneb, et P.O tõi 22.11.2011 isiklikult PMA Ida-Viru keskusesse E.P. poolt allkirjastatud maaparandusehitise maa-alal paikneva kinnisasja maakorraldustoimingu kooskõlastuse taotluse koos kinnisasja jagamisplaaniga. Ülaltoodud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks, et võltsitud dokumente kasutati kinnistu XXX jagamise eesmärgil. Ka luges kohus tõendatusk, et P.O, olles teadlik, et avaldus Maa-ameti IdaViru katastribüroole ja piiriprotokollid on võltsitud, sh sisaldavad mitte E.P. , vaid teise (tuvastamata) isiku allkirju, laskis õiguskäibesse võltsitud dokumente eesmärgiga omandada õigusi ning täitis KarS § 345 järgi objektiivse koosseisu.
3.3.Maakohus rahuldas VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel E.P. esitatud tsiviilhagi summas 83 000 eurot, mis koosneb kinnistute võõrandamisest saadud summast. Tsiviilhagi summa luges esimese astme kohus tõendatuks kannatanu E.P. , süüdistatava P.O ning tunnistajate M.P. , K.K. ja A. Lõssenko ütlustega ning kinnisasjade müügilepingu, arvelduskonto väljavõtte ja maksekorraldustega. Esitatud apellatsioon ja määruskaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat A. Matvejev, kes palub tühistada 26.11.2014 otsus P.O süüdimõistmises KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi ning tsiviilhagi rahuldamise osas ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav täielikult õigeks ja jätta rahuldamata kannatanu E.P. tsiviilhagi. Samuti esitas kaitsja maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles palub tühistada 26.11.2014 kohtuotsus süüdistatavalt välja mõistetud kannatanu valitud esindajale makstud kulude (5856 eurot) osas.
4.1.Kaitsja hinnangul ei ole P.O enda käitumisega täitnud KarS § 201 lg 2 p 2 koosseisu.
4.1.1.Apellatsiooni kohaselt ei ole kahtlust selles, et E.P. ja P.O vahel oli vähemalt kaks võlaõiguslikku suhet: laenusuhted ja suhted, mis tulenesid käsunduslepingust. Käesoleva menetluse raames on tuvastatud, et P.O ja E.P. vahel sõlmiti laenuleping, mille tekstis on selgelt määratud, et P.O elukaaslane I.T. annab E.P. laenu summas 42 500 krooni. Laenu kasutamise eest pidi E.P. maksma intressi 10% kuus.
E.P. , M. P ja P.O kinnitasid oma ütlustes, et alates 2006. aastast kuni 2011. aastani tegeles süüdistatav aktiivselt E.P. kinnistute müügiga. Nii nimetatud isikute kui tunnistajate ütluste kohaselt olid kinnistud, mille müügiga P.O tegeles, seotud hulgaliste probleemidega. E.P. ei eitanud, et nende probleemide lahendamise korraldas süüdistatav. Kannatanu vormistas kolm korda P.O nimele volikirjad (aastatel 2005, 2008 ja 2011) kinnistute müümiseks.
4.1.2.Maakohus tuvastas, et E.P. poolt võetud laen tagastati ja selle kohta andis P.O allkirja (I kd, tl 1). Kaitsja arvamuse kohaselt ei ole aga viidatud dokumenti võimalik kasutada laenu tagastamist tõendava dokumendina. On selge, et summad on süüdistatavale üle antud käsundi täitmisega seotud kulude katmiseks, mitte laenu tagastamiseks. Lisaks on dokumendi alusel üle antud summa kokku 33 200 krooni, mis ei vasta laenu ega ka tasumisele kuluvate intresside summale.
4.1.3.E.P. ei osanud selgitada, miks ta vormistas P.O nimele pangakonto kasutamise õiguse või miks ta volitas süüdistatavat käsutama kinnistute müügist saadud raha oma äranägemisel. Kusjuures raha käsutamisõigus anti juba 2005. aastal väljastatud volikirjaga. Kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaks täiskasvanud inimest ei mõista P.O-le antud volituste sisu ja tagajärgi. Lisaks oli E.P. l volituste ja käsutusõiguse andmise hetkeks olemas kohtuvaidluste kogemus.
4.1.4.E.P. ütlustest tuleneb, et ta lubas P.O-le 8-10% kinnistute müügist. Kinnistud müüdi 102 388 euro eest. See on tõendatud 13.12.2011 kinnistute müügilepinguga (p 4.1). Sellest summast 10% on 10 238,8 eurot. Laenulepingu alusel sai E.P. 42 500 krooni ehk ca 2077 eurot. Poolte kokkuleppe kohaselt tuli tasuda laenusummalt intresse 10% kuus, st igakuiselt pidi E P tasuma P.O-le ca 208 eurot. Seega pidi aastas intressi summa olema 2492 eurot. Arvestades seda, et ajavahemik laenu andmisest kinnistu müügitehingu sõlmimiseni (2005. aasta juunist kuni 2011 detsembrini) oli 84 kuud, oli intresside summa vähemalt 17 472 eurot. Lähtudes ainult sellest arvestusest, tuleb asuda seisukohale, et kinnistute müügi päevaks oli E.P. võlgnevus P.O eest vähemalt 30 202,8 eurot.
4.1.5.Süüdistajal ja kannatanul ei õnnestunud esitada ühtegi tõendit selle kohta, et E.P. l puudusid kohustused P.O ees. Laenulepingu, volikirjade ja konto käsutamisõiguse vormistamisega volitas E.P. P.O rahuldama süüdistatava nõudeid kannatanu vastu kinnistute müügist laekunud summade arvel. Kui E.P. ei ole nõus sellega, et süüdistatav sai tehingust õiged summad, siis ta võiks alusetu rikastumise sätete alusel nõuda P.O-lt tagasi üleliigse summa.
4.2.Kaitsja leiab, et KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistus on arusaamatu ning antud asjas ei ole leidnud tõendamist, et P.O kasutas XXX kinnistu jagamise avalduse esitamisel võltsitud dokumente. Tunnistaja J. K viitas, et XXX kinnistu jagamise, katastritoimikute, sh piiriprotokollide, koostamisega tegeles ainult tema poolt tellitud isik – A. Uibopuu. J. K rõhutas, et P.O ei võtnud üldse osa XXX kinnistu jagamisest ning A. Uibopuu kinnitas, et ta ei ole kunagi kohtunud süüdistatavaga. Protokollidele kirjutas alla E.P. A. Uibopuu juuresolekul ja osavõtul. A. Uibopuu poolt koostatud piiriprotokollid sisaldavad tunnistaja omakäelist märget, et protokollid on koostatud ja allkirjastatud (sh E.P. poolt) A. Uibopuu osavõtul. Ka M. P kinnitas, et kõik dokumendid, mis on seotud E.P. kinnistutega, sh XXX kinnistuga, olid allkirjastatud E.P. poolt.
4.3.Apellatsiooni kohaselt ei ole tsiviilhagi lahendamine selle kriminaalmenetluse raames võimalik.
4.3.1.Puutuvalt E.P. nõudesse leiab kaitsja, et P.O olid kinnistute müümise momendil nõuded kannatanu vastu ning kriminaalmenetluse raames puudub võimalus esitada vastuhagi. Selles mõttes riivatakse oluliselt P.O kaitseõigust. E.P. valis oma tsiviilõiguslike nõuete kaitsmiseks meetmed, mis ei võimalda P.O esitada vastunõudeid.
4.3.2.Samuti jääb selgusetuks, kellel on tsiviilhagi suhtes nõudeõigus. Asjas kogutud materjalidest tuleneb, et tegemist on rahaga, mis saadi E.P. ja M.P. ühisvara müügist. Eeldatavasti kuulub antud
summast pool E.P. ja pool M.P. le. M. P väitis, et nende vahel on olemas kokkulepe abieluvara jagamise kohta, mille kohaselt peab kinnistute müügist saadud raha laekuma E.P. , kuid kohtule antud kokkulepet ei esitatud. Kaitsja hinnangul võib tekkida olukord, kus pärast E.P. poolt avaldatud summa sissenõudmist esitab nõude ka M. P.
4.4.Kannatanu esindaja kulude kohta esitatud määruskaebuses leiab kaitsja, et kannatanu kulud õigusabile ei ole tõendatud ega põhjendatud. Kannatanu esindaja esitas maakohtule kolm arvet, kuid jättis esitamata 14.11.2014 ja 24.09.2014 arvetes viidatud kliendilepingu koopia. Määruskaebuses juhib kaitsja veel tähelepanu, et esitatud arvetest ei ole võimalik aru saada, kas neis kajastatud tasud on seotud käesoleva menetlusega. Arvetes on määratud ainult tundide arv ja tunnitasu, kuid ei ole võimalik kontrollida, milliste konkreetsete teenuste eest arved esitati. Lisaks taotletakse tasu 40 tunni eest, kuid kannatanu esindaja viibis kohtuistungitel ainult osaliselt ning tema kohtuistungitest osavõtu aeg oli oluliselt väiksem. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus vaatas antud kriminaalasja läbi suulises menetluses. Ringkonnakohus märgib, et P.O-le süüks arvatud teod on karistatavad ka 01.01.2015 kehtima hakanud karistusseadustiku redaktsiooni järgi ning alust KarS § 5 lg 2 sätete kohaldamiseks ei ole. Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja määruskaebusega, kohtutoimikute materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu esindaja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad toovad kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. Määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.
6.Uuritud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et P.O tuleb õigeks mõista kannatanu E.P. pangakontolt 41 514,27 euro omastamises. Samas on jätkuvalt tuvastatud tema süü E.P. kuuluva 41 514,27 euro omastamises, milline summa oli kantud K.K. pangakontole. Kuriteo kvalifikatsioon jääb eeltoodule vaatamata samaks, st KarS § 201 lg 2 p 2, sest ka 41 514,27 euro omastamise näol on tegemist suure ulatusega.
7.Süüdistuse kohaselt P.O pööras omavoliliselt enda ja kolmandate isikute kasuks kinnistute müügist laekunud raha summas 83 028,54 eurot selliselt, et 13.12.2011 Jõhvi notar A. Lõssenko notaribüroos kinnistute müügist notari deposiitarvele laekunud rahasummade jaotuse kohta, E.P. ja M.P. teadmata ja nõusolekuta ning notarile eksitava teabe andmisega väidetavast M.P. võlgnevusest K.K. ees, lasi P.O suulise ütluse järgi notaril kirjutada notariaalakti p 4.1.6. müüja endise abikaasa reale korralduse raha 41 514,27 eurot ülekandmiseks K. K (ik XXX) Swedbank kontole nr XXX, kuigi M.P. l ei olnud mingit võlakohustust K.K. ees. K.K. ei ole E.P. endine abikaasa ega M.P. le tuttav isik, vaid P.O tuttav, kelle käest sai P.O hiljem jaanuaris 2012 nimetatud rahasumma enda valdusse. Ka ütles P.O notarile andmed ülejäänud raha 41 514,27 euro ülekandmiseks müüja pangakontole nr XXXX Swedbank AS-s, mille juures oli P.O alates 19.05.2009 E.P. volikirja alusel kasutaja ehk talle oli usaldatud võõras vara. Pärast 13.12.2011 A. Lõssenko notarikontolt notariaalakti nr 2326 p 4.1.5 alusel 41 514,27 euro laekumist E.P. Swedbank AS kontole võttis P.O, kasutades nii deebetkaarti XXX kui ka tehes ülekandeid, kontolt 41 471,76 eurot sularaha välja.
7.1.Ringkonnakohus märgib, et kuigi eelnevast nähtub kontole ülekantud 41 514,27 eurost ainult 41 471,76 euro väljavõtmine, ei vähenda see süüdistuse kogusummat 83 028, 54 eurot, sest 41 471,76 eurole lisanduvad ka teenustasud 67,64 eurot (vt maakohtu otsuse lk 16).
8.Tõendite hindamine.
8.1.Maakohus on tuvastanud (otsuse lk 16-17), et kinnistute müügist saadud raha oli tehingu tegemise ajal notari pangakontol ning pärast müügilepingu sõlmimist kandis notar raha üle vastavalt süüdistatavale antud volitustele: E.P. 41 514,27 eurot tema pangakontole ning kuna M.P. volitus ei näinud ette raha ülekandmist, siis kandis notar M.P. osa rahast (41 514,27 eurot) P.O ettepanekul K.K. pangakontole. P.O oli volitus E.P. pangakonto kasutamiseks. Tal oli ka K.K. eelnev nõusolek, et viimane võtab tema kontole laekunud raha välja ja annab selle P.O-le. Kuna P.O omastas nii E.P. kui K.K. pangakontodele kantud raha, siis maakohus leidis, et tegemist on talle usaldatud võõra vara ebaseadusliku enda kasuks pööramisega, sest tal polnud selleks volitust. Vastavad põhjendused on toodud maakohtu otsuse lk 17-19.
8.2.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis seejuures küllaldase tähelepanuta selle, et P.O oli volitus E.P. pangakonto kasutamiseks. Maakohus küll korduvalt märkis sellise volituse olemasolu (otsuse lk 11, 16, 17,19), kuid ei süvenenud selle volituse sisusse. Sellest aga sõltub, kas oli tegemist raha ebaseadusliku enda või kolmandate isikute kasuks pööramisega või ei. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud volikiri asub II kd lk 176. Sellest nähtub, et pangakontole nr XXX Swedbank AS-s on konto omanik E.P. andnud 19.05.2009 P.O-le tähtajatu volituse kontol olevate rahaliste vahendite ning muude väärtuste kasutamiseks, samuti eeltoodud õiguste kasutamiseks vajalike lepingute sõlmimiseks. Mingeid piiranguid sellest volikirjast ei nähtu ning seega on tegemist P.O õigusega kontol olevate rahaliste vahendite kasutamiseks oma äranägemisel. Talle antud volitusest tulenevalt ta ka kontole ülekantud 41 514,27 eurot käsutades tegutses ning seetõttu ei saa tema tegevust pidada ebaseaduslikuks KarS § 201 mõttes. Samuti ei ole tema käitumises tuvastatav mõne teise kuriteo koosseis. Seega tuleb ta õigeks mõista E.P. pangakontolt 41 514,27 euro omastamises. Seda ei välista ka E.P. 09.01.2012 avaldus (II kd lk 175), millega ta palub annulleerida P.O-le antud eelnimetatud volitus, sest raha väljavõtmised toimusid ajavahemikul 13.12.2011- 27.12.2011, st enne nimetatud avaldust.
8.3.Ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, et samas on jätkuvalt tuvastatud P.O süü E.P. kuuluva 41 514,27 euro omastamises, milline summa oli kantud K.K. pangakontole. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kuigi M.P. poolt antud volituses ei olnud märgitud, kuhu peab peale ostu-müügilepingut raha laekuma, ei andnud see P.O-le õigust käsutada müügist saadud raha oma äranägemise järgi, sest erinevalt E.P. st ei olnud M. P andnud P.O-le õigust oma pangakontot käsutada. Samuti ei teinud ta muid volitusi, mis võimaldanuks P.O raha oma äranägemisel käsutada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eeltoodud seisukohta ei väära ka M.P. ütlused (I kd lk 51-52), millest nähtuvalt notari juures ta andis P.O-le oma arveldusarve numbri, kuid seejärel tuli vastu P.O palvele võtta oma arve number ära, sest siis olevat P.O parem tegutseda. M. P sai aru, et raha kantakse kellegi kolmanda isiku kontole, kuid selle raha pidi seejärel saama ikkagi M. P. Maakohus tuvastas (otsuse lk 18-19), et M.P. poolt 06.12.2011 tehtud volitusest on selgelt näha, et sellega ei antud P.O-le volitust oma äranägemisel käsutada peale tehingut saadud raha, vaid see raha tuli edastada M.P. le, kellel oli õigus saada pool kinnistute müügist saadud summast. Kuna eeltoodule vaatamata P.O võttis K.K. kontole kantud raha kõik endale ja selleks puudus tal M.P. nõusolek, siis sellega pani ta toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ettenähtud kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud järeldustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonis toodud väited ei lükka maakohtu järeldusi M.P. seonduva osas ümber, sest kaitsja taotleb uuritud tõendite ümberhindamist, kuid selleks puudub alus.
8.4.Puutuvalt süüdistusse KarS § 345 lg 1 järgi ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 21-23) selle tõendatuse kohta ja ei pea vajalikuks neid korrata.
Ringkonnakohus rõhutab, et seda, et tegemist oli teadvalt võltsitud dokumendiga, on P.O kinnitanud kohtuistungil, öeldes, et sai aru, et E.P. võltsitud allkirjaga dokument esitati riigiasutusse (I kd lk 61 pöördel). Samas on ta leidnud, et mingeid õigusi ta võltsitud dokumendi esitamisega ei omandanud ning süüdi ta ennast selles kuriteos ei tunnista. Sellele on kaebuses viidanud ka kaitsja, leides, et arusaamatuks jäävad õigused, mida võidi omandada võltsitud dokumentide kasutamisega, sest kinnistu oli P omandis ja nad tahtsid seda müüa ning oli leitud ostja. Vastuseks eeltoodud väitele ringkonnakohus märgib, et maakohus on näidanud, et võltsitud dokumente kasutati kinnistu XXX jagamise eesmärgil ja kinnistu jagatigi ära, saades kinnistult uued katastriüksused. P.O eesmärk oligi jagada XXX kinnistu eraldi kinnistuteks, et need edaspidi eraldi ära müüa. Eeltoodu näitabki, et võltsitud dokumente kasutati eesmärgiga omandada õigusi. Üksikasjalikult on KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendatust käsitletud käesoleva otsuse punktides 3.2.1.-3.2.3.
9.Karistus. Ringkonnakohus leiab, et seoses P.O õigeksmõistmisega kannatanu E.P. pangakontolt 41 514,27 euro omastamises tuleb vähendada ka talle KarS § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistust ning sellest tulenevalt ka KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust, kuna selleks oli määratud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistus kui raskeim. Ringkonnakohus peab vajalikuks KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks mõista üks aasta vangistust ning KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks samuti üks aasta vangistust, lugedes selle kui raskeima karistusega kaetuks talle KarS § 345 lg 1 järgi mõistetud karistuse kuus kuud vangistust. KarS §-de 74 lg 1 ja 3 ning 75 lg 1 p-de 1-6 kohaldamise osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
10.Tsiviilhagi. Seoses P.O õigeksmõistmisega kannatanu E.P. pangakontolt 41 514,27 euro omastamises tuleb selle summa võrra vähendada P.O-lt välja mõistetud tsiviilhagi. Seega tuleb temalt välja mõista E.P. kasuks tsiviilhagi katteks 83000-41514,27 = 41485,73 eurot. KrMS § 310 lg 2 alusel tuleb E.P. tsiviilhagi 41 514,27 euro nõudes jätta läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 3 alusel selgitada, et E.P. l on õigus esitada nimetatud suuruses hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
11.Menetluskulud. Seoses P.O osalise õigeksmõistmisega (proportsioon 50/50) tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel osa temalt välja mõistetud menetluskulusid jätta riigi kanda. Nendeks on tunnistajate sõidukulu ja maakohtu menetluses osutatud kaitsjatasu vastavalt 89,60:2=44,80 ja 1255,20:2=627,60. Ülejäänud menetluskulud ei ole otseses puutumuses osalise õigeksmõistmisega ning selles osas jääb maakohtu otsustus muutmata. Eelnevast lähtudes tuleb P.O-lt riigituludesse välja mõista 44,80 eurot tunnistajate sõidukulude katteks ja 627,60 eurot maakohtu menetluses osutatud kaitsjatasu katteks. Ülejäänud pool nimetatud kuludest ehk 44,80 eurot ja 627,60 eurot jäävad KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
12.Määruskaebus. Maakohus mõistis P.O-lt riigituludesse välja 5856 eurot kannatanu poolt valitud esindajale makstud tasu katteks. Miks see summa mõisteti välja just riigituludesse, ei ole otsuses põhjendatud.
Ringkonnakohus märgib, et see otsustus on vastuolus kannatanu esindaja adv M. Traadi taotlusega (I kd lk 172), milles paluti 5856 eurot süüdistatavalt kannatanu E.P. kasuks välja mõista, kuna E.P. maksis selle summa advokaadibüroole esindajatasuna. P.O kaitsja vaidlustas 5856 euro väljamõistmise eraldi määruskaebusega, mida arutati ringkonnakohtus koos apellatsiooniga. Määruskaebuse esitaja jäi selle juurde, et nimetatud summa maksmine E.P. poolt ei ole nõuetekohaselt tõendatud ning E.P. esindaja adv M. Traat ei ole 40 tundi kohtuistungitel viibinud. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Kannatanu esindaja menetluskulude väljamõistmise taotlusele on lisatud (I kd lk 173-175) arved, mis kinnitavad E.P. poolt kokku 5856 euro maksmist advokaadibüroole vastavalt õigusabi kliendilepingule. Neist arvetest nähtub, et õigusabi on osutatud kokku 40 tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et need arved tõendavad E.P. poolt kokku 5856 euro maksmist advokaadibüroole õigusabi saamise eest ja ühtlasi märgib, et need 40 tundi on kogu õigusabi maht, mitte ainult kohtuistungitel viibimine, nagu väidab kaebaja. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt P.O osalisest õigeksmõistmisest (proportsioon 50/50) ei pea ta hüvitama E.P. mitte kogu 5856 eurot, vaid pool sellest, st 2928 eurot. Teise poole ehk 2928 eurot peab KrMS § 185 lg 1 alusel E.P. hüvitama riik. Seetõttu maakohtu vastav otsustus tuleb tühistada.
13.Apellatsioonimenetluse kulud. P.O kaitsja advokaat A. Matvejev taotleb kaitsjatasu väljamõistmist apellatsiooni ja määruskaebuse koostamise eest ning ringkonnakohtu istungist osavõtu eest kokku 592,80 eurot, sh käibemaks 98,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg-st 1 jätta see menetluskulu riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p-dest 2, 4, 5 ja 6 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu 26.11.2014 otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
/allkirjastatud digitaalselt/ Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.