Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 28. jaanuari 2015 kohtuotsus kokkuleppemenetluses
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Süüdistatav D.P, apellatsioon
RESOLUTSIOON
1.Jäta D.P apellatsioon Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2015 otsusele läbi vaatamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2015 otsus süüdistatavalt D.P-lt välja mõistetud menetluskulude osas muutmata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2015. a otsusega tunnistati D.P kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati 3-aastase vangistusega. KarS § 68 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka. D.P karistust arvatakse alates tema kahtlustatavana kinnipidamise päevast, s.o 30. oktoobrist 2014.
Maakohus mõistis D.P-lt välja menetluskulud, s.o sundraha 585 eurot ning kaitsjatasu 240 eurot. Samuti rahuldas kohus kannatanute tsiviilhagid ja mõistis need D.P-lt välja.
3.Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse D.P, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist, kuna tal puudub vanglas sissetulek ja töö ning vabaduses on tal 3 alaealist last. Nimetatud põhjustel taotleb D.P ka temalt väljamõistetud muude kahjunõuete kandmist riigituludesse. Lisaks märgib D.P, et maakohtu otsuse kohaselt on teda karistatud 6 korral. Kuna seadus näeb ette, et kehtivuse kaotanud karistusi arvestada ei tohi, puudub alus lugeda D.P isikuks, kelle tegu kvalifitseeruks korduvaks süüteoks, mille eest saaks karistada üksnes vangistusega. D.P taotleb maakohtu otsuse ülevaatamist selles osas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja D.P kaebusega, leiab, et apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata taotluse osas, mis puudutab kuriteo ümber kvalifitseerimist ja kergema karistuse mõistmist ning tsiviilhagi. Menetluskulusid puudutavas osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.
5.Ringkonnakohus, hinnates süüdimõistetu D.P apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. 5.1 Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. 5.2 Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuivõrd kriminaalasja arutamine kohtus toimus kokkuleppemenetluses, ei saa KrMS § 318 kohaselt apellatsiooni selle peale esitada, välja arvatud juhul, kui on tegemist kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. 5.3 Riigikohtu seisukoha kohaselt on kohtu ülesanne kokkuleppemenetluses eeskätt kontrollida ning teha kindlaks, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet (RKKK 3-1-1-79-05, p 10). Otsuses nr 3-1-1-81-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus ning apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud (vt viidatud otsuse p 27). Siiski ei vähenda kokkuleppe sõlmimine kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel ning ei taandu pelgalt kokkuleppe n-ö tehnilisele kinnitamisele. Nii näiteks tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-st 2, et kohtul on tsiviilhagi suurusega, kuriteo kvalifikatsiooniga või karistuse liigi ja määraga mittenõustumise korral õigus tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, millega antakse võimalus sõlmida uus kokkulepe. Maakohtul eelnimetatud küsimuste osas kahtlusi ei tekkinud ja neid ei tekkinud ka ringkonnakohtul. 5.4 D.P on sõlminud kokkuleppe, milles on kirjas nii tema poolt toimepandud kuritegude asjaolud ja kvalifikatsioon, kui ka kuritegudega kannatanutele põhjustatud kahju suurus ja laad. Kokkuleppes on märgitud kannatanute poolt esitatud tsiviilhagi suurused ning seejärel märgitud konkreetselt, kui suur summa tuleb kannatanute kasuks D.P-lt välja mõista (III kd, lk 454-455). Kokkuleppe esemes kajastub m.h D.P nõusolek kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suurusega. Kokkuleppele, mis sõlmiti 14. jaanuaril 2015 kaitsja juuresolekul, on alla kirjutanud ka D.P (III kd, lk 455). 5.5 Kokkulepe on avaldatud 28. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil, mille käigus on D.P selgesõnaliselt ka kinnitanud, et kokkuleppe sisu on talle arusaadav, ta on nõus nii
karistuse kui ka kvalifikatsiooniga ning talle on selgitatud enne kokkuleppe sõlmimist tema õigusi. Samuti avaldas D.P, et võtab õigeks tsiviilhagid (III kd, lk 467 pöördel).
6.D.P on maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis leidnud, et karistusregistrist kustunud karistusi ei oleks kohus tohtinud aktsepteerida. Seetõttu on tema teod valesti kvalifitseeritud kelmuse korduva toimepanemisena ja tuleb ümber kvalifitseerida. Viimane omakorda tähendab seda, et karistuseks ei pruugi olla üksnes reaalne vangistus. Kuritegu on karistusseadustiku järgi kvalifitseeritud ebaõigesti siis, kui teo tõendatuks loetud asjaoludele on antud ebaõige materiaalõiguslik hinnang. Kohtuotsuse kohaselt on D.P süüdi mõistetud KarS § 209 lg 2 p 1 alusel, s.o kelmuse toimepanemises isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmusi. Ringkonnakohus nõustub kokkuleppes süüdistatavale inkrimineeritavate süütegude kvalifikatsiooniga. Nii nähtub karistusregistrist, et D.P on korduvalt kriminaalkorras karistatud kelmuse toimepanemises (viimati Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 5. veebruari 2009 otsusega 3 aasta 11 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega), s.o D.P näol on tegemist isikuga, kes on varem kohtuotsusega süüdi mõistetud kelmuses. Lisaks esineb korduv süütegu ka siis, kui üks koosseis on realiseeritud vähemalt kahel korral eraldi. Süüdistusest nähtub, et D.P süüdistatakse 16 kelmuse episoodis – seega on tema puhul tegemist isikuga, kes on toime pannud mitu süütegu, mis on käsitletav samuti kelmuse korduva toimepanemisena. Kuivõrd D.P vastuväited karistuse mõistmist puudutavas osas lähtuvad eeldusest, et tema tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud, millist viga aga ringkonnakohus ei tuvastanud, siis kohus antud teemal pikemalt ei peatu. Samuti ei anna kohtuotsuse muutmiseks alust asjaolu, et maakohus on otsuse sissejuhatavas osas välja toonud D.P karistused, märkides üksiti ära, et kaks neist on kustunud.
7.Kriminaalasja uut läbivaatamist ei tingi ka asjaolu, et D.P ei saa vangistuses viibimise tõttu tasuda muid kahjunõudeid s.o temalt väljamõistetud tsiviilhagisid. Kohtuistungil on D.P võtnud tsiviilhagid õigeks ja kohus on need TsMS § 440 lg 1, § 444 lg 3 ja VÕS § 1043 ja § 1045 alusel rahuldanud. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega puudub alus D.P taotluse - jätta kahjunõuded riigi
kanda, rahuldamiseks.
8.Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.
9.Lisaks on D.P oma kaebuses taotlenud maakohtu otsusega temalt välja mõistetud menetluskulude täielikult riigi kanda jätmist, kuivõrd kaebuse esitajal puuduvad rahalised vahendid nende tasumiseks. Taotlust põhjendab D.P vangistuses viibimisega ja 3 alaealise lapse olemasoluga. Ringkonnakohus leiab, et D.P taotlus menetluskulude osas ei kuulu rahuldamisele, põhjendades oma seisukohta järgnevalt.
9.1.KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et kohtul puudub võimalus jätta menetluskulud täielikult riigi kanda. Reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda.
9.2 Kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas tehti kokkuleppemenetluses. Kohtuistungi protokollist nähtub D.P kinnitus, et ta on teadlik süüdimõistva otsusega kaasnevatest menetluskuludest, s.o sundrahast (585 eurot) ja kaitsjatasust (III kd, tlk 467). Kohtuistungil on D.P kinnitanud, et jääb kokkuleppe juurde ja soovib selle kinnitamist (III kd, lk 58). D.P ei ole maakohtu istungil esitanud ühtki täiendavat taotlust menetluskulude osas. 9.3 Ringkonnakohus märgib, et isik, kes paneb toime kuriteo, peab arvestama, et tema poolt toime pandud süüteo menetlemisega ning õigusemõistmisega kaasnevad paratamatult kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses märgitud asjaolu – D.P maksejõuetus seoses tema viibimisega vangistusasutuses, ei anna alust menetluskulude välja mõistmata jätmiseks. Riigikohus on sedastanud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale iga kord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta (RKKkm 3-1-1120-12). Samuti ei tähenda töötasu puudumine ilmtingimata seda, et isikul puudub sissetulek või muu hõlpsalt realiseeritav vara (nt mootorsõiduk või muu vallasvara) ning seega vahendid oma kohustuste täitmiseks. Käesolevalt ei ole D.P esitanud tõendeid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. 9.4 Lisaks peab menetluskulude riigi kanda jätmisel isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). D.P süüdistus seisneb kelmuse toimepanemises isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmusi. Nii on karistusregistri andmetel D.P samalaadsete tegude toimepanemises karistatud korduvalt. Ka käesoleva süüdistuse sisu hõlmab 16 episoodi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Apellatsioonikohus leiab, et arvestades D.P poolt toime pandud uute kuritegude süstemaatilisust ja kaitstavaid õigushüvesid, ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse kulude osaline riigi kanda jätmine.
10.Eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb D.P kaebus jätta rahuldamata.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.