Kriminaalasi M.T süüdistuses KarS § 424 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 8. oktoobri 2014. a otsus
Apellatsiooni esitaja
M.T kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva
Süüdistatav
M.T Isikukood: XXX; elukoht: XXXXXX
Kaitsja
Vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets
Kohtuistungi toimumise aeg
26. november 2014
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2014. a otsus sisuliselt muutmata, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.M.T kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 312 eurot (sh käibemaks 52 eurot) vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumetsale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.T on kohtu alla antud süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi selles, et ta juhtis 9. juunil 2013 kella 00.33 paiku Tartu maakonnas Jõhvi-Tartu-Valga mnt
155.kilomeetril mootorsõidukit Mitsubishi Galant (reg.nr XXX ) olles narkojoobes. Sellise tegevusega rikkus M.T liiklusseaduse (LS) § 69 lg-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei tohi mootorsõiduki juht olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1 järgi loetakse joobeseisundiks alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.
2.Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2014. a otsusega tunnistati M.T KarS § 424 järgi süüdi ja karistati kuuekuulise vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui M.T ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel keelati M.T katseajal tarvitada alkoholi ja narkootikume. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti M.T-lt lisakaristusena viieks kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. 2.1 Ehkki M.T eitas kohtuistungil oma süüd, on tema poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine teiste kohtus uuritud tõenditega (tunnistaja P.P. ütluste, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise protokolli, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti, joobeseisundi tuvastamise saatekirja-uuringuakti ja asjatundja Tuuliki Hioni ütlustega) kinnitust leidnud. 2.2 Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt nr PS20 (tl 19–20) on usaldusväärne tõend. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et akti paranduse tegemise asjaolud on ebaselged ja süüstav tõend võib olla hilisema menetluse käigus kunstlikult loodud. Akti koostanud ja asjatundjana kohtuistungil üle kuulatud valvearst T. Hion selgitas, millal ja miks ta akti paranduse tegi. Asjatundja selgistuste põhjal on ilmne, et tegemist oli inimliku eksitusega lõppjärelduse vastava punkti allajoonimisel, mille ta eksimust märgates kohe parandas. T. Hion joonis alla õige lõppjärelduse punkti ja kirjutas juurde ning allkirjastas parandusmärke. Kuna T. Hioni sõnul tegi ta paranduse akti koostamise ajal, on loogiline, et seetõttu ei märkinud T. Hion paranduse juurde selle tegemise kuupäeva. Kõnealune puudus ei ole sellise kaaluga, mis muudaks akti või selles tuvastatud asjaolud tühiseks. Oluline on, et akti koostanud arst on selle parandamise asjaolusid kohtuistungil arusaadavalt ja loogiliselt selgitanud. Tuvastatud ei ole, et T. Hionil oleks olnud isiklik huvi või motiiv akti võltsida ja anda selle kohta kohtus valeütlusi. Asjaolu, et süüdistatav paranduse olemasolu akti tutvustamisel ei mäleta, ei anna alust järeldada, et parandus on sinna tehtud hiljem.
2.3 Puudub alus kahelda asjatundja pädevuses aktis kajastatud hinnangu andmisel. Aktis toodud andmed, mis on kirja pandud enne lõppjäreldust, on kajastatud korrektselt. Asjatundja selgitas, et lõpliku järelduse kujundaski ta nendele andmetele tuginevalt. Lisaks kinnitavad süüdistatava narkojoovet indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundi tuvastamise saatekiri-uuringuakt ja kaudselt ka tunnistaja ütlused. 2.4 M.T pani mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tõendatud on, et M.T oli tarvitanud kanepit. Süüdistatav tunnistas kohtus, et tema enesetunne oli sõitma asudes kehv, väsimus oli peal ja sees oli väike värin. Seetõttu pidi M.T vähemalt võimalikuks pidama, et tal võib jätkuvalt esineda joove ja sellises seisundis sõitma asudes paneb ta toime kuriteo. Sellest hoolimata asus M.T mootorsõidukit juhtima, mööndes seega kuriteo toimepanemist. M.T teo õigusvastasust ja tema süüd välistavad asjaolud puuduvad. 2.5 Kohus ei tuvastanud M.T karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistusregistri õiendist nähtuvalt on teda varem ühel korral karistatud kriminaalkorras mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kohus mõistis M.T-le tingimisi vangistuse 18kuulise katseajaga, mida hiljem pikendas aasta võrra. Katseaeg lõppes 2013. aasta veebruari alguses, s.o vaid mõned kuud enne uue kuriteo toimepanemist. Teistkordse joobes juhtimise pani M.T toime nädalavahetusel öisel ajal ja kohas, kus toimus avalik väliüritus. Seega oli liiklus tavapärasest tihedam. Sõidukis ei viibinud M.T üksi. Seega seadis M.T oma teoga ohtu nii kaasliiklejate kui ka temaga ühes sõidukis viibinud isikute elu ja tervise. Kirjeldatud asjaolusid arvestades pidas kohus vajalikuks karistada M.T vangistusega. Samas on karistuse eesmärgid kohtu hinnangul saavutatavad vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega. Lisaks pidas kohus põhjendatuks kohaldada M.T suhtes lisakaristust ja võtta talt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel viieks kuuks ära juhtimisõigus.
3.Maakohtu otsuse peale esitas M.T kaitsja apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista M.T temale KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kui ringkonnakohus süüdistatavat õigeks ei mõista, taotleb M.T karistuse kergendamist. 3.1 Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt on narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti tehtud parandusega õigeks loetud järeldus, mille kohaselt esines M.T joobeseisund. Valvearsti selgitused akti koostamise kohta ei ole piisavalt põhjendatud. T. Hion ei osanud kommenteerida, miks paranduse juures ei ole kuupäeva. Samuti ei osanud ta öelda, miks teine punkt on maha tõmmatud. T. Hioni selgitused akti paranduse kohta ei ole arusaadavad ega loogilised. Paranduse juures puudub ka M.T allkiri sellega nõustumise kohta. Parandus ja ülejäänud akt on kirjutatud erinevate pastapliiatsitega, sest joone paksus on erinev. Kohus jättis need tähelepanekud hindamata. 3.2 Erinevalt kohtust leiab kaitsja, et valvearstil oli motiiv võltsida akti ja anda kohtus valeütlusi või selgitada akti koostamise asjaolusid tegelikust erinevalt. Kaitsja on veendunud, et kokkuleppemenetluse läbirääkimistel parandatud akti toimikus ei olnud. Kaitsja juhtis prokuröri tähelepanu sellele, et aktis alla joonitud punkt 2 käsitleb küll narkootilise aine tarvitamise tunnuseid, kuid mitte joovet. Toimikuga tutvumise juures oli ka M.T , kellele kaitsja selgitas olukorda ja soovitas kokkuleppest loobuda. See, et M.T seda ei mäleta või tähele ei pannud, ei tähenda, et sellest tegelikult juttu ei olnud. Saades toimiku, kus oli sees parandatud akt, oli kaitsja üllatus suur. Süüdistatav on kohtus kinnitanud, et akti allakirjutamisel
oli alla joonitud teine punkt. Parandust aktis sel ajal ei olnud. Kohus on süüdistatava ütlused täielikult tähelepanuta jätnud ega ole põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. 3.3 Maakohus on vääralt tõendeid hinnanud, lugedes joobeseisundit tõendavateks tõenditeks indikaatorvahendi kasutamise protokolli, joobeseisundi tuvastamise saatekirja-uuringuakti ja tunnistaja kaudsed ütlused. Need tõendid ei tõenda M.T narkootilise joobe esinemist. Kohus pidanuks tunnistama narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti nr PS20 lubamatuks tõendiks ja jätma selle otsuse tegemisel kõrvale. Kohus rikkus otsuse tegemisel -põhimõtet.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohtu istungil jäid M.T ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et süüdimõistev kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
5.Kriminaalkolleegium, kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri seisukohad ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ja apellatsioon jääb seega tagajärjetuks. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks korrigeerida maakohtu otsuse põhjendusi narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise aktile nr PS20 antud hinnangu osas.
6.Apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks on see, kas narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt nr PS20 on lubatav tõend ja kas kohus tohtis sellele otsuse tegemisel tugineda. M.T teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 69 lg 6 järgi tuvastati sõiduki juhtimist keelav joobeseisund politsei ja piirivalve seaduses (PPVS) sätestatud korras (alates 1. juulist 2014 reguleerib joobe tuvastamist korrakaitseseadus). PPVS § 727 lg 1 nägi ette, et politseiametnik võis narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral toimetada isiku joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Ehkki säte ei olnud sõnastatud imperatiivselt, oli joobe tuvastamise kohustuslik olukorras, kus esines kahtlus süüteo toimepanemises joobeseisundis ning joobeseisund oli süüteo koosseisuline tunnus. Tegemaks kindlaks, kas isik võis üldse olla narkootilisi aineid tarvitanud, andis PPVS § 727 lg 3 politseile õiguse kontrollida narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine sisaldumist isiku organismis indikaatorvahendi abil. Nagu alkoholijoobe puhulgi, ei tuvastanud indikaatorvahend joovet ega omanud tõenduslikku iseloomu. Joobe tuvastamiseks tuli kindlaks teha, et isik oli tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ja et tema kehalised või psüühilised funktsioonid olid seetõttu häirunud. Neist esimene asjaolu tehti kindlaks bioloogilise vedeliku proovi uuringuga ja teine arsti poolt meditsiinilise läbivaatuse käigus isiku terviseseisundi kirjeldamisega. Seega sõltub hinnangust narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise aktile, kas M.T süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal joobeseisundi esinemise saab lugeda tõendatuks või mitte.
7.Kaitsja hinnangul tuleb tõend tunnistada lubamatuks, kuivõrd akti tehtud paranduse juures puudub nii selle tegemise kuupäev kui ka M.T allkiri. Kõnealuse akti järelduse osas on alla joonitud nii selle teine kui ka kolmas punkt. Teisele punktile alla tõmmatud joon on läbi kriipsutatud ja kõrvale on kirjutatud „Parandus õige, õige on 3“ ja lisatud T. Hioni allkiri (tl 20).
M.T on andnud ütlusi, et terviseseisundi kirjeldamise tulemustega tutvumisel ja akti allkirjastamisel sellist parandust tehtud ei olnud ja alla oli joonitud järelduse teine punkt, mis sedastas narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemise. Akti koostanud arst T. Hion on maakohtu istungil selgitanud, et tegi paranduse vahetult akti koostamise ajal, mistõttu ei pidanud vajalikuks sellele eraldi kuupäeva ja isiku allkirja lisada. Kuna akti eespool on kirjeldatud joobe tunnuseid, on õige järelduse kolmas punkt, st et M.T esines joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise aine tarvitamise tulemusena.
8.Maakohus luges need T. Hioni ütlused usaldusväärseteks ja eluliselt usutavateks. Kohus möönis, et selguse huvides tulnuks paranduse tegemise kuupäev akti kanda. Samas leidis kohus, et olukorras, kus akti koostanud arst on paranduse tegemise asjaolusid istungil arusaadavalt ning loogiliselt selgitanud, ei muuda kõnealune minetus akti tühiseks. T. Hioni ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et parandus terviseseisundi kirjeldamise akti tehti selle koostamise käigus ja M.T oli võimalik parandusega tutvuda. Vastuväiteid M.T akti järeldusele ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus asuda aktis esinevaid puudusi kõrvaldama kohtuistungil üle kuulatud arsti ütlustega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et „olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võibki asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli“ (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-31-11, p 20.2). Ehkki tervishoiuteenuse osutaja ei ole menetleja KrMS § 16 lg 1 mõttes, vaid järelevalvetoimingu läbiviija, on selle toimingu käigus koostatud protokoll süüteomenetluses kasutatav tõendina. Seetõttu on eeltoodud põhimõtted ringkonnakohtu hinnangul kohaldatavad ka praeguses asjas. Kuna terviseseisundi kirjeldamise akt on tehtud paranduse osas ebaselge ja paranduse tegemise asjaolud ei ole jälgitavad, ei ole võimalik arsti ütlustele tuginedes lugeda tõendatuks, et parandus tehti akti selle koostamisega samal ajal.
9.Lisaks leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on põhjendamatult eelistanud arsti ütlusi akti parandamise asjaolude kohta süüdistatava ütlustele. Kohus luges T. Hioni ütlused loogilisteks ja eluliselt usutavateks, ent ei põhjendanud, miks M.T vastupidised ütlused tuli otsuse tegemisel kõrvale jätta. M.T kinnitas maakohtu istungil, et terviseseisundi kirjeldamise aktiga tutvumisel akti parandust tehtud ei olnud ja järelduse osas oli alla joonitud teine punkt (tl 54 pöördel). Seega on väär maakohtu otsuses märgitu, et süüdistatav ei mäletanud paranduse olemasolu akti tutvustamisel. Vastupidi, ta andis ütlusi, et parandust ei olnud. Lugemata süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks, asus maakohus seisukohale, et arsti ütlused on loogilised ja eluliselt usutavad ning võttis need otsuse tegemisel aluseks.
10.Olukorras, kus kaks isikut annavad üksteisele vastu käivaid ütlusi ja puuduvad muud tõendid, mis kummagi ütlusi kinnitaksid, ei saa kohus valimatult eelistada ühe isiku ütlusi teisele. Kui mõlema isiku ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda, on tegemist n-ö sõna sõna vastu olukorraga, kus vaidlusalust asjaolu ei saa tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist just sellise olukorraga. Akti parandamise asjaolude osas jäävad ülesse kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks. Järelikult ei saa lugeda tõendatuks, et parandus oli aktis selle tutvustamise hetkel ja M.T oli võimalik sellega tutvuda. Kuna joobe tuvastamisele allutatud isikule peab PPVS § 727 lg 4 p 3 järgi olema tagatud õigus tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi,
mis protokollitakse, rikub akti või selle osa isikule tutvustamata jätmine oluliselt tema kaitseõigust. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul lubamatu tugineda otsuse tegemisel aktis tehtud järeldusele joobeseisundi tunnuste esinemise kohta, kuivõrd ei ole tõendatud, et M.T oli võimalik sellele vastuväiteid esitada.
11.Ringkonnakohus leiab siiski, et kõnealune minetus akti vormistamisel ei anna alust kogu tõendi lubamatuks tunnistamiseks. Nimelt puudutab kõnealune rikkumine üksnes akti tehtud parandust, s.o järeldust isikul joobeseisundi esinemise kohta. Osas, milles akt kajastab arsti poolt kirjeldatud joobele viitavaid tunnuseid, parandusi tehtud ei ole. Nendega tutvumise kohta on M.T akti lõpposas allkirja andnud ega ole vastuväiteid esitanud. Samuti ei ole süüdistatav maa- ega ringkonnakohtus väitnud, et akt oleks arsti poolt kirjeldatud asjaolude osas ebaõige. Järeldust, et dokumentaalne tõend võib olla lubamatu üksnes osas, milles selle saamise korda on rikutud, toetab analoogia korras kohtupraktika patsiendikaardi kui dokumendi tõendina lubatavuse kohta. Nimelt on Riigikohus leidnud, et patsiendikaart on lubatavaks tõendiks üksnes osas, mis puudutab arsti eriteadmiste ja pädevuse alusel kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Kaardile kantud kannatanu selgitusi tuleb käsitada „materiaalses mõttes“ kannatanu ütlustena, mis ei ole saadud ütluste andmiseks ettenähtud korras. Seetõttu on patsiendikaart kannatanu ütluste osas lubamatu tõend (vt lähemalt Riigikohtu 27. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-67-10). Praegusel juhul on terviseseisundi kirjeldamise akti koostamisel rikutud üksnes paranduse tegemise korda, mistõttu ülejäänud osas on otsuse tegemisel aktile tuginemine lubatud.
12.Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise aktist nr PS20 nähtub, et arst tuvastas M.T silmade sidekestade punetuse, näopunetuse ja kerge higistamise. Süüdistatava pupillid olid keskmise suurusega ja reageerisid vähe valgusele. Kõrvalevaatamisel tuvastas arst nüstagmi olemasolu. Süüdistatava tasakaal ja koordinatsioon olid kergelt häiritud: kand-varvas kõnni sirgjoonel ja täpsemad liigutused sooritas ta ebatäpsustega. Kliinilise pildi alusel asus arst aktis seisukohale, et M.T esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused. Maakohtu istungil kuulati T. Hion asjatundjana üle. KrMS § 1091 lg 3 alusel võib asjatundja üle kuulata tema osavõtul tehtud menetlustoimingu käigu ja muude asjaolude kohta, mille kohta ta oskab oma eriteadmiste tõttu selgitusi anda, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Ehkki käesoleva otsuse punktis 8 toodud põhjendustel asus ringkonnakohus seisukohale, et akti parandamise asjaolude osas maakohus T. Hioni ütlustele tugineda ei võinud, siis muus osas on tema ütlused arvestatav tõend. Istungil selgitas T. Hion, et M.T tuvastatud ja aktis kajastatud tunnused on käsitatavad joobetunnustena. Seejuures on nüstagm üks tugevaid joobe tunnuseid. Eeltoodu põhjal leiab kriminaalkolleegium, et terviseseisundi kirjeldamise akti ja selle koostanud arsti kui asjatundja kohtuistungil antud ütlustega nende kogumis on tõendatud, et M.T viibis sõidukit juhtides narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis, s.o pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava teo.
13.Alternatiivselt taotles kaitsja apellatsioonis M.T-le mõistetud karistuse kergendamist. Argumente, miks tuleks süüdistatavale mõistetud karistust kergendada, apellatsioonis esitatud ei ole. Sellekohaseid põhjendusi ei esitanud süüdistatav ega tema kaitsja ka ringkonnakohtus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu otsustus M.T-le mõistetud karistuse kohta seaduslik ja põhjendatud. Puudub alus väita, et mõistetud karistus ei oleks vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. Maakohus ei tuvastanud M.T karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ja neid ei ole tuvastanud ka ringkonnakohus. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu põhjalikult motiveeritud seisukohaga karistuse liigi ja määra kohta, samuti lisakaristuse kohaldamisega, ega pea vajalikuks neid põhjendusi käesolevas otsuses korrata.
14.Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt muutmata ja M.T kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Samas täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsust, asendades selles esitatud põhjendused terviseseisundi kirjeldamise akti nr PS20 tõendina lubatavuse kohta käesoleva otsuse põhjendustega.
15.M.T kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele ja kohtuistungil osalemisele seitse tundi, s.o 14 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 336 eurot (sh käibemaks 56 eurot). Kohtuistungil osalemise eest taotleb kaitsja tasu kahe pooltunni ulatuses. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (muudetud 30. septembri 2014. a otsusega) p 19 järgi toimub tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Ringkonnakohtu istungiprotokolli kohaselt algas kohtuistung kell 9.15 ja lõppes kell 9.51. Seega kestis istung 36 minutit ja kaitsjal on õigus istungil osalemise eest saada tasu ühe pooltunni ulatuses. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (muudetud 30. septembri 2014. a otsusega) punktidest 1, 4, 16 ja 18 juhindudes rahuldada 13 pooltunni ulatuses. Kaitsjale kuulub hüvitamisele 312 eurot (sh käibemaks 52 eurot). Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, jääb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
Aarne Sarjas
Paavo Randma
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.