Kohtulahend

allakriipsutus läbi tõmmatud ning selle kõrvale on kantud märge „Parandus õige. Õige on 3.“ koos arsti allkirjaga. Seega on parandusega õigeks loetud joobeseisundi esinemine. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti nr. PS20 koostamise ja selle lõppjärelduse parandamise asjaolusid selgitas kohtuistungil ka asjatundjana üle kuulatud T.H.. Asjatundja ütluste kohaselt tegi ta akti paranduse vahetult akti koostamise ajal, lugedes õigeks järelduse narkojoobe kohta ja tõmmates maha järelduse narkootilise aine tarvitamise tunnuste kohta. Järelduse narkojoobe kohta tegi ta isiku kliiniliste vaatluste ja ütluste põhjal. Näiteks esines isikul kõrvale vaatamisel nüstagm, mis on üheks tugevaks joobe tunnuseks ning mida ei ole võimalik varjata. Kuigi süüdistatavalt võeti tol ööl ka uriiniproov, siis ei ole selle tulemusi akti kantud, kuna vastavalt kliiniku töökorraldusele lõppes asjatundja vahetus enne uriiniproovi vastuste kättesaamist ja seetõttu ei saanud tema vastavaid tulemusi akti ka kanda. Tavaliselt uriiniproovi tulemusi aktile ka ei lisata, kuna akt antakse koheselt peale allkirjastamist politseile kaasa. Akti tutvustatakse läbivaatluse all olevale isikule, kes kinnitab sellega tutvumist oma allkirjaga ja vajadusel esitab vastuväited. Käesoleval juhul T.H. ei mäleta, et oleks esitatud mingeid vastuväiteid. Kohus leiab, et eeltoodu põhjal tuleb lugeda tõendatuks, et süüdistuses toodud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides oli A.F narkojoobes, s.t tal esines narkootiline joove kanepist. Nimetatud asjaolu kinnitab otseselt narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt. Kuigi kohtuistungil seadis A.F-i kaitsja narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti tõendiväärtuse ja seega ka joobe tuvastuse kahtluse alla, siis antud juhul kohus vastavate seisukohtadega ei nõustu. Kaitsja hinnangul ei saa eelnimetatud akti süüdistataval joobe esinemise tuvastamiseks kasutada, kuna akti on kantud parandusmärge, mida seal ei olnud akti süüdistatavale tutvustamise ajal ning ka hilisemate kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal. Seega on paranduse tegemise asjaolud ebaselged ning süüstav tõend võib olla alles hilisema menetluse käigus kunstlikult loodud. Kohus leiab, et akti koostanud ja asjatundjana kohtuistungil ülekuulatud valvearst selgitas piisava põhjalikkusega, kunas ja miks ta akti paranduse tegi. Asjatundja selgituste põhjal on ilmne, et tegemist oli inimliku eksitusega lõppjärelduse vastava punkti allajoonimisel, mille ta eksimust märgates koheselt ka parandas, joonides alla õige lõppjärelduse punkti ja kirjutades ka parandusmärke juurde, milline punkt on õige. Parandusmärge on arsti poolt ka allkirjastatud. Kohtu hinnangul on igati loogiline, et kuna T.H. sõnul tegi ta paranduse akti vahetult selle koostamise ajal, siis ei kandnud ta seetõttu parandusmärke juurde paranduse tegemise kuupäeva. Kuigi kohus nendib, et selguse huvides tuleks paranduse tegemise kuupäev küll tavapäraselt akti kanda, siis käesoleval juhul ei ole vastav puudus sellise kaaluga, mis muudaks akti või selles tuvastatud järeldused tühiseks. Oluline on siinkohal arvestada ka asjaolu, et akti koostanud valvearst on akti parandamise asjaolusid kohtuistungil ka arusaadavalt ning loogiliselt selgitanud. Kohus ei ole tuvastanud akti koostanud isikul mingisugust isiklikku huvi või motiivi akti hilisemalt võltsida ja anda kohtus selle kohta valeütlusi või selgitada akti koostamise asjaolusid tegelikkusest teistmoodi. Asjaolu, et süüdistatav paranduse olemasolu akti tutvustamisel ei mäleta, ei saa kohtu hinnangul veel viidata sellele, et vastav parandus on tehtud sinna hiljem. Kuigi kaitsja viitas sellele, et varasemad kokkuleppemenetluse läbirääkimised antud asjas ebaõnnestusid kuna sel hetkel oli terviseseisundi kirjeldamise akti kantud märge, et isikul esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused, kuid mitte joove, ning parandus aktis puudus, siis süüdistatav ise nimetatud asjaolu kohtus ei kinnitanud. Süüdistatava sõnul nägi tema parandust terviseseisundi kirjeldamise aktis esmakordselt alles kohtuistungil ning ei mäleta, et

kaitsja oleks probleemile joobe tuvastamisega viidanud ka kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus. Kokkuleppe sõlmimine jäi tema sõnul hoopis ära prokuröri poolt pakutud ebamõistlikult suure karistuse tõttu. Seega saab järeldada, et süüdistatava enda ütlused ei kinnita kaitsja versiooni nagu oleks kokkuleppemenetluse läbirääkimised ebaõnnestunud joobeseisundi tõendamisprobleemide tõttu, mis ilmnesid terviseseisundi kirjeldamise aktiga tutvumisel tulenevalt seal puudunud märkest joobeseisundi tuvastamise kohta. Kohtu hinnangul ei saa usutavaks pidada, et vastavad asjaolud oleksid kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal olnud teada kaitsjale, kuid ta oleks jätnud need avaldamata oma kaitsealusele. Käesoleval juhul A.F selliste asjaolude ilmnemist ei mäletanud ning seega on tõenäoline, et talle nimetatud asjaolusid ka ei avaldatud. Seega puudub kohtul kõike eelnevat arvestades igasugune alus arvamaks, et terviseseisundi kirjeldamise aktis toodud valvearsti lõppjäreldus ei vasta tegelikkusele või et seda on hiljem võltsitud. Samuti puudub kohtul alus kahelda asjatundja pädevuses aktis kajastatud hinnangu andmisel. Aktis toodud andmed, mis on kirja pandud enne arvamust, on kajastatud korrektselt ning asjatundja selgitas, et oma lõpliku hinnangu ja järelduse kujundaski ta nimetatud andmetele põhinevalt. Lisaks kinnitavad süüdistataval narkojoobe esinemist indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundi tuvastamise saatekiri-uuringuakt ja kaudselt tunnistaja ütlused. Kuigi kohtuistungil viidati ka tunnistaja võimalikule ebausaldusväärsusele, arvestades seda, et tunnistaja ei mäletanud koheselt küsitlemisel kõiki asjaolusid, millega süüdistatav talle mootorsõidukit juhtides silma jäi, aga näiteks süüdistatava silmade punetust mäletas, siis ei nõustu kohus sellega, et nimetatud asjaolu võiks tunnistaja usaldusväärsust kahtluse alla seada. On ilmne, et kui sündmustest on möödunud enam kui aasta ning sarnaste politseireidide puhul on tegemist tunnistaja jaoks ilmselt suhteliselt tavapärase töise olukorraga, siis ei saa eeldada, et tunnistaja mäletaks hiljem kõiki sündmusega seotud detaile. Teadaolevalt võivad teatud asjad isikule jääd meelde eredamalt ja mõningate asjaolude meenutamine vajab mingitsorti abi nagu käesoleval juhul ütlustega tutvumise ja sellejärgne meenutus. Seejuures puudub kohtul alus arvata, et tunnistaja oleks mõjutatud või tal oleks mingisugune motiiv anda kohtus valeütlusi, kuna kohtuistungil avaldatust ei tulenenud ühtegi viidet tunnistaja varasemale seotusele süüdistatavaga või tema isiklikule huvile antud asja lahenduse suhtes. Eeltoodu põhjal loeb kohus seega tõendatuks, et A.F oli 09.juuni 2013.a öösel kinnipidamisel narkojoobes, millega pani toime KarS § 424 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani A.F KarS § 424 sätestatud kuriteokoosseisu toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt oli ta teadlik, et joobeseisundis juhtimine kujutab endast kriminaalkorras karistatavat tegu. Sellele viitab ka tema varasem samaliigiline karistatus. Enda sõnul oli ta kanepit tarvitanud üle-eelmisel ööl. Samas on kohtus tõendamist leidnud süüdistataval narkojoobe esinemine kinnipidamise ajal, siis seega ei ole usutav, et rikkumise hetkel tuvastatud joove oleks tal veel saanud esineda kaks ööd tagasi suitsetatud kanepist. Eeltoodu põhjal on alust arvata, et süüdistatav oli tarvitanud kanepit ka hiljem, see tähendab vahetult kinnipidamisele eelnenud ööpäeval. A.F-i ütluste kohaselt oli ta pidutsemise käigus ka alkoholi tarvitanud, kuid autorooli istudes tundis end kainena ja adekvaatselt. Samas aga tunnistas ta kohtus, et tundis siiski kehva enesetunnet, väsimus oli peal ja sees oli ka väike värin. Seega leiab kohus, et arvestades süüdistatava enda kirjeldust tegeliku enesetunde kohta oleks ta pidanud vähemalt võimalikuks pidama, et tal võib jätkuvalt esineda joove ning et sellises seisundis sõitma asudes paneb ta toime kuriteo. Kuna sellest hoolimata asus süüdistatav siiski mootorsõidukit juhtima, mööndes võimalikku kuriteo toimepanemist, siis tuleb järeldada, et kuriteokoosseisu täites tegutses ta vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus ei ole tuvastanud A.F-i puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist, mistõttu tuleb ta KarS § 424 järgi süüdi tunnistada.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus isiku süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistusena rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus, seejuures KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista vaid siis, kuid karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. KarS § 45 lg 1 kohaselt on kuriteo eest mõistetava vangistuse alammäär 30 päeva. Lisaks põhikaristusele võib kohus KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldada süüdlasele lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist kuni 3 aastaks. Kohus ei ole tuvastanud A.F-i puhul karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist. Karistusregistri väljevõtte kohaselt on teda varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, seejuures süüdistatava ütluste kohaselt oli tegemist alkoholijoobega. Nimetatud karistus mõisteti talle tingimisi vangistusena koos allutamisega käitumiskontrollile. Algselt määrati katseaeg 18 kuu pikkusena, kuid hiljem seda pikendati kohtumäärusega aasta võtta. Süüdistatava katseaeg lõppes 2013.a veebruari alguses, s.o vaid mõned kuud enne käesolevalt arutatava kuriteo toimepanemist. Samuti on süüdistatavat varasemalt karistatud väärteokorras, nendest kehtivad karistused on seotud narkootikumidega liiklusrikkumisega. Seega tuleb nentida, et tegemist ei ole õiguskuuleka isikuga ja vaatamata erinevatele karistustele jätkab ta seadusrikkumiste toimepanemist. A.F-i süüd iseloomustava asjaoluna tuleb arvestada sellega, et mootorsõidukit juhtis ta nädalavahetusel öisel ajal Tartu-Elva maanteel, samas kui sel ajal oli Elvas toimumas ka avalik väliüritus ja seega võib ilmselt eeldada ka tavapärasest mõnevõrra suuremat liiklustihedust. Samuti tuleb arvestada süüdistatava enda ütluseid enda halva enesetunde kohta, mis kohtu hinnangul viitavad potentsiaalselt suuremale ohuvõimalusele isiku liikluskäitumises, näiteks väsimusest tukkumajäämise või häiritud tähelepanuvõime näol. Kuna A.F ise tajus nimetatud ohtu suurendavate asjaolude esinemist, siis sellises seisundis mootorsõidukit juhtima asumine näitab tema hoolimatut suhtumist võimalikesse tagajärgedesse. Samuti tuleb arvestada sellega, et mootorsõidukis ei olnud süüdistatav üksi, mistõttu seadis ta joobeseisundis sõitma asudes potentsiaalsesse ohtu ka temaga kaasa reisinud isikute elu, tervise ja vara. Samas aga tuleb arvestada ka sellega, et kohtus avaldatud materjalidest ei nähtu, et süüdistatav oleks tekitanud liiklusohtlikku olukorda reaalselt. Kõike eelnevat, eriti varasema samaliigilise teo eest süüdimõistmist, koosmõjus arvestades ei pea kohus põhjendatuks mõista isikule karistust sanktsiooni kergema karistusliigi, s.o rahalise karistusena. Kohus leiab, et arvestades A.F-i süüd iseloomustavaid asjaolusid, temal kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, varasemate karistuste olemasolu, kuid sellest hoolimata samalaadse õigusvastase tegevuse jätkamist, ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke üldiselt ei ole põhjendatud mõista talle karistust sanktsiooni alammääras. Samas aga ei ole alust mõista karistust ka oluliselt raskemana ning mõistetav karistus peaks jääma sanktsiooni esimese kolmandiku piiresse. Kohus leiab, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut ei ole otstarbekas pöörata A.F-ile mõistetavat vangistust koheselt täitmisele, vaid on põhjendatud jätta see tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Kohtu hinnangul ei ole vangistuse reaalne täitmisele pööramine või ka osaline täitmisele pööramine karistuse eesmärkide täitmiseks

käesoleval juhul vajalik ega ka põhjendatud ning süüdistatavale tuleb anda võimalus edasise õiguskuulekuse näitamiseks katseajal. Samas leiab kohus, et arvestades süüdistatava varasemat karistatust ning tema enda poolt kirjeldatud eluviise, mille juurde käib aeg-ajalt ka narkootikumide ja alkoholi tarvitamine, mida tuleb isiku puhul pidada õigusvastase käitumise riskiteguriks, on põhjendatud kohaldada katseaega talle KarS § 74 alusel koos käitumiskontrollile allutamisega ning lisakohustusega katseajal mitte tarvitada alkoholi ega narkootikume. Katseaja pikkuse kujundamisel arvestab kohus nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdistatavast lähtuvat optimaalset käitumiskontrolli pikkust, sealhulgas asjaolu, et varasemalt on talle juba seaduses ettenähtud minimaalajas käitumiskontrolli kohaldatud ning seda hiljem pikendatud. Seega peab kohus põhjendatuks mõista süüdistatavale katseaeg seaduses ettenähtud minimaalajast pikemana. Politsei- ja Piirivalveameti õiendist nähtuvalt oli süüdistataval käsitletava kuriteo toimepanemise ajal ja on ka praegu olemas kehtiv juhiluba. Arvestades eeltoodut, süüdistatava poolt toimepandud kuriteo üldohtlikkust, joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise võimalike potentsiaalseid tagajärgi ja konkreetse isiku süüd iseloomustavaid asjaolusid, samuti isiku poolt varasemalt samalaadse kuriteo toimepanemist, leiab kohus, et on põhjendatud kohaldada A.F-i suhtes lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist. Konkreetsel juhul ei saa küll kohtule esitatud materjalide põhjal järeldada, et süüdistatav oleks käitunud liikluses kuidagi ebaadekvaatselt, oleks teiste liiklejate elu, tervist või vara otseselt kahjustanud või oleks loonud reaalse ohuolukorra. Samas aga tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamise otsustamisel siiski arvestada ka karistuse mõistmise üldpreventiivseid eesmärke ning süüdistatava enda suhtumist kuriteo toimepanemisel. Süüdistatava sõnul tundis ta end rooli asudes kehvasti ja väsinuna, mis näitab tema hoolimatut suhtumist üldteada ohufaktoritesse liikluses. Samuti oleks ta pidanud aru saama, et on joobes. Seega on süüdistatav näidanud ülesse vastutustundetut suhtumist nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara suhtes ning ei ole tajunud oma tegevuse tegelikku ohtlikkust. Arvestada tuleb ka seda, et süüdistatavat on juba varem samalaadse kuriteo eest karistatud, käitumiskontrolli näol on tegeletud tema vastava kuriteoriski maandamisega ning samuti on tema suhtes varem kohaldatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Nimetatud asjaolud talle aga vajalikku mõju ei ole avaldanud. Samas puudub kohtul ka võimalus isiku täiendavaks mõjutamiseks muul viisil ning seetõttu leiab kohus, et on põhjendatud kohaldada ka käesoleval juhul lisakaristust kui täiendavat meedet isiku õiguskuulekusele suunamiseks ning tema ohtlikkuse maandamiseks nii isiku enda kui ühiskonna seisukohalt. Arvestades süüdistatavale varasemalt kohaldatud lisakaristuse pikkust ning lähtudes varasemast kohtupraktikast samalaadsete rikkumiste puhul, leiab kohus, et ei ole põhjendatud määrata süüdistatavale lisakaristust selle minimaalmääras, kuid samas peaks see siiski jääma võimaliku määra esimese kolmandiku piiresse. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. A.F-ilt kuulub menetluskuludena riigituludesse väljamõistmisele süüdimõistava kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, joobeseisundi tuvastamise kulu, kutsete väljastamisega seotud kulu ja kohtueelses menetluses ning kohtuistungil osalenud kaitsja tasu. Kohtunik leiab, et arvestades A.F-ilt väljamõistetavate menetluskulude suurust on alust arvata, et nende täies ulatuses korraga äratasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seega on põhjendatud kohaldada KrMS § 180 lg 3 ja määrata väljamõistetavate menetluskulude tasumine süüdistatavale pikema tähtaja jooksul võimalusega tasuda menetluskulud osade kaupa.

Juhindudes KrMS § 180, § 311, § 312, § 313, § 315, kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada A.F KarS § 424 järgi ja mõista talle karistuseks kuus (6) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A.F ei pane kahe (2) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid:

Bank AS Eesti filiaal või arveldusarvele EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb selgituses näidata kriminaalasja number ning isiku nimi, kelle eest menetluskulud tasuti. Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel kohtu poolt määratud tähtaja jooksul peale kohtuotsuse jõustumist pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad süüdimõistetule täitmiskulud. Kohtuotsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada apellatsioonkaebus. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme (7) päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada apellatsioon kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule viiteistkümne (15) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

Kohtunik Anneli Tanum

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.