R.R süüdistuses KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 3. oktoobri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav R.R-i kaitsja advokaat Mare Laur
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva
Süüdistatav
R.R isikukood XXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; keskharidus; emakeel - eesti keel; töötab mitteametlikult; varem kriminaalkorras karistatud ühel korral, tõkend: elukohast lahkumise keeld
Kaitsja
vandeadvokaat Mare Laur
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2014 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Tartu I Advokaadibüroo kaudu õigusabikulud 192 eurot (sealhulgas käibemaks 32 eurot), vandeadvokaat Mare Laurile apellatsioonimenetluses R.R-ile riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista R.R-ilt menetluskulud, s.o kaitsjatasu vandeadvokaat Mare Lauri poolt osutatud riigi õigusabi eest 192 eurot riigituludesse. R.R tasuda nimetatud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või
Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „R.R 1-14-492 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
EDASIKAEBAMISE KORD:
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus arutas R.R-i süüdistust alljärgnevas: - R.R, viibides alkoholijoobes 18.08.2013 kella 18:15 paiku Tartus Turu 2 asuva Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus, peale seda kui Tartu politseijaoskonna patrullteenistuse konstaabel R.R. oli üles ajanud kohvikus laua taga maganud R.R-i, sõimas viimane Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna patrullteenistuse konstaablit R.R. i ebatsensuursete väljenditega. Sellise tegevusega alandas R.R R.R. i kui politseiametniku au ja väärikust. - R.R , viibides alkoholijoobes 18.08.2013 kella 18:25 paiku Tarus Turu 2 asuva Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus ja viibides patrullbussis teel Tartu kambrisse Tartu Riia 179a, sõimas Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemkonstaablit A.R. i ebatsensuursete väljenditega. Sellise tegevusega alandas R.R A.R. i kui politseiametniku au ja väärikust. Võimuesindaja solvamisega seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani R.R toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo. - R.R, viibides alkoholijoobes 18.08.2013 ajavahemikul kella 18:25 – 18:30 Tarus Turu 2 asuva Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus, samuti viibides patrullibussis, mis oli teel Tartu kambrisse Tartu Riia 179a ja Tartu kambri juures, ähvardas Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemkonstaablit A.R. i tapmisega lubades A.R. i üles otsida ja ta ära tappa. - R.R, viibides alkoholijoobes 18.08.2013 kella 18:35 paiku Tartus Riia 179a asuva Tartu kambri 0. korrusel, kuhu ta oli toimetatud politseiametnike poolt Tartust Turu 2 asuvast kohvikust ja paigutatud arestikambrisse kainenema, peale seda kui vanemkonstaabel A.R. oli avanud arestikambri ukse, tungis R.R A.R. ile kallale, lüües viimast rusikaga rindkere piirkonda. Saadud löögist A.R. valu ei tundnud kuivõrd kandis kuulivesti. Seejärel üritas R.R lüüa vanemkonstaabel A.R. i rusikaga näkku, kuid seoses politseiametniku vastutegevusega jäi löök lõpuni sooritamata. Võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemisega, pani R.R toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Tartu Maakohtu otsusega mõisteti R.R õigeks KarS § 275 järgi episoodis R.R. i suhtes. R.R tunnistati süüdi KarS § 274 lg 1 järgi (jättes A.R. i tapmisega ähvardamise episoodis süüdistuse tekstist välja „ajavahemikul kella 18.25-18.30 Tartus Turu 2 asuva Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus, samuti“) ja karistuseks mõisteti viis kuud vangistust. R.R tunnistati süüdi ka KarS § 275 järgi (jättes süüdistuse tekstist välja „kella 18.25 paiku Tartus Turu 2 asuva Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus ja“) ja karistati kahe kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R.R-ile liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ja karistuseks mõisteti viis kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka R.R-i kahtlustatavana kinnipidamise aeg 19.08.2013, s.o üks päev ja lõplikuks karistuseks mõisteti neli kuud kakskümmend üheksa päeva vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R.R ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakatakse R.R-i katseaega arvestama alates kohtuotsuse kuulutamisest.
ESIMESE ASTME KOHTUOTSUSE APELLEERITAVA OSA SISU
3.Maakohus leidis, et R.R-i süü KarS § 275 järgi A.R. i solvamise episoodis, KarS § 274 lg 1 järgi A.R. i ähvardamise ja löömise episoodis on tõendatud. Kohus põhistas otsust järgmiselt. 3.1 Süüdistus KarS § 275 järgi A.R. i solvamise episoodis. Kohus luges tõendatuks, et R.R kasutas 18.08.2013 pärast kella 18.25 patrullbussis Tartu kambri suunas liikudes kannatanu A.R. i suhtes selliseid väljendeid nagu „pede“, „kukk“ ja „sitavares“, milliseid väljendeid luges kohus antud kontekstis negatiivse alatooniga ja inimväärikust alandavateks. Õigustatud on ka nimetatud väljendite mittekajastamine süüdistuses. On tõendamist leidnud, et eelnimetatud väljenditest tundis kannatanu end solvatuna. Kohus luges üldteada asjaoluks, et väljendit „pede“ kasutatakse tavapäraselt homoseksuaalsete kalduvustega meessoost isiku kohta. Enamasti aga ei kasutata sellist väljendit isiku seksuaalse sättumuse neutraalseks kirjeldamiseks, vaid isikut halvustava ja tema inimväärikust alandava väljendina. Käesoleval juhul kasutas süüdistatav seda väljendit konkreetselt isiku suhtes sooviga teda solvata, isikut halvustades ja alavääristades. Väljendi „sitavares“ mõte on üldmõistetavalt isiku üldise võimekuse alavääristamine ja seda tuleb lugeda halvustavaks väljendiks. Kuigi sõnal „kukk“ puudub tavapärases tähenduses solvav või ebatsensuurne mõte, siis käesolevas kontekstis, koosmõjus teiste süüdistatava poolt öeldud väljenditega, tuleb ka seda kohtu hinnangul käsitleda inimväärikust alandavana. Selline väljend võib teadaolevalt olla ka väga negatiivse varjundiga, olles kasutusel vanglažargoonis väga halvustava sõnana ja imbunud sealt ka tavaühiskonda ja seda kasutatakse tavapäraselt sooviga teist isikut eriliselt alandada, alavääristada või solvata. Seega tuleb eelkäsitletud väljendeid nende konkreetset kasutamise konteksti ja koosmõju arvestades vältimatult käsitleda solvangutena, mille solvav sisu on nenditav ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. Seejuures ei ole põhjendatud siinkohal arvestada asjaoluga, et kannatanu puhul oli tegemist politseiametnikuga, kellelt eeldaks mõnevõrra kõrgemat taluvusläve võrreldes keskmise inimesega. Kohus leidis, et siinkohal tuleb arvestada konkreetset sündmuste konteksti, nimetatud väljendite negatiivset sisu, korduvust ja süüdistatava meelestatust ning seetõttu ei saa eeldada, et kannatanu oleks pidanud antud olukorras ükskõikseks jääma ja korduvaid solvanguid taluma. Kuigi süüdistuse kohaselt kasutas R.R kannatanu A.R. i suhtes ebatsensuurseid väljendeid, millega riivas tema au ja väärikust, ka Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus, ei lugenud kohus seda tõendatuks. Kohus märkis, et kannatanu A.R. i ütlustest tulenevalt kasutas süüdistatav nende kohvikusse sisenedes nende poole vaadates väljendit „get
nahhui“, kuid tema end sellest solvatuna ei tundnud. Teisi kohvikus kasutatud solvavaid väljendeid ei ole kannatanu kohtuistungil nimetanud ning neid ei ole avaldatud ka tema kohtueelse menetluse käigus antud ütlustest. Seega ei saa kohus teiste solvavate väljendite kasutamist A.R. i suhtes käsitleda ja kuna ainus viidatud väljend „get nahhui“ kannatanule solvav ei olnud, siis ei saa seda solvanguna ka käsitleda. Seetõttu tuleb vastav osa R.R-ile esitatud süüdistusest välja jätta ning lugeda tõendatuks süüdistatava poolt kannatanu suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine vaid patrullbussis. 3.2 Süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi A.R. i ähvardamise episoodis. Kohus luges kannatanu ja tunnistaja kokkulangevate ütlustega tõendatuks kuriteo toimepanemise. Kohus leidis, et kuna ähvardused olid suunatud just A.R. ile ja ähvardusi kuuldavale tuues kasutas süüdistatav konkreetselt kannatanu nime, on välistatud, et tema ähvardused oleksid võinud olla suunatud kellelegi teisele. Hindamaks, kas ähvardust saab pidada veenvaks ehk kas kannatanul on alust karta ähvardamise täideviimist, tuleb hinnata ähvarduse sisu ja selle konteksti. Asjaolu, kas konkretiseeriti ka ähvarduse täideviimise aega ja viisi, ähvarduse veenvuse seisukohalt tähtsust ei oma. Kannatanu ütlustega luges kohus tõendatuks, et ta tundis end võõra ja ettearvamatu käitumisega süüdistatava R.R-i käitumisest ähvardatuna. Kohus luges tõendatuks, et R.R oli agressiivne ning osutas politseinikele nii verbaalset kui ka füüsilist vastupanu. Ähvardused olid suunatud kannatanule nimeliselt ning ei olnud tehtud vaid kohapealse olukorra kohta, vaid suunatud ka tulevikku ja viitega kannatanu eraelule ning lubadusega otsida kannatanu tema elukohas üles. Arvestades kujunenud olukorda ja süüdistatava käitumist selles, pidas kohus R.R-i sõnu tõsiseltvõetavaks. Kohus hindas süüdistatava sõnu, mille kohaselt ta ei ähvardanud pudeliga, vaid võttis selle kätte kohvikust lahkumiseks, ebausutavaks. Eeltoodut ei kinnita kannatanu ja tunnistaja ütlused. Samuti luges kohus süüdistatava ütlused ebaloogiliseks. 3.3 Süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi A.R. i löömise episoodis Kohus luges tunnistaja ja kannatanu kokkulangevate ütlustega tõendatuks kannatanu löömise. Süüdistatava ütlusi, mille kohaselt politseinikud teda valimatult peksma hakkasid, kohus usutavaks ei pidanud. Kohus ei lugenud tõendatuks süüdistatava väiteid, et kannatanu ja tunnistaja kasutasid sündmuste käigus tema suhtes alusetut vägivalda, mille koht süüdistatav tegi avalduse. Kohtul puudusid andmed, et sündmuses osalenud politseiametnike ebakorrektne tegevus oleks tõendamist leidnud, samuti ei pidanud kohus seda eluliselt usutavaks. Nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli A.R. sunnitud sündmuste käigus R.R-i kahel korral näkku lööma, et tõrjuda temapoolset rünnet. Suure tõenäosusega võis R.R arvestades tema aktiivset vastutegevust, saada erinevaid vigastusi. Materjalides puuduvad viited sellele, et vastav politseiametnike tegevus oleks olnud alusetu või et oleks kasutatud üleliigset vägivalda. R.R-i ütlusi õigusvastasest löömisest ei kinnita ka tunnistaja E.K. u ütlused. Nimetatud tunnistaja kirjeldas R.R-i välimust ja tervislikku olukorda järgmisel päeval peale arestimajja saabumist. Tema ütlused kinnitavad vaid süüdistataval erinevate vigastuste olemasolu, kuid nende tekkimise asjaolud on vaid süüdistatava poolt temale antud kirjeldus. Tunnistaja E.K. u ütlused selle kohta, et R.R on joobes rõõmus ja väga rahulik, ei ole kooskõlas süüdistatava tegeliku käitumisega käsitletavate sündmuste käigus.
Lisaks ei kinnita R.R-i kirjeldust toimunust ka asitõendi vaatlusprotokoll Lõuna prefektuuri Tartu kambri 0 korrusel asuvate videovalvesüsteemide salvestistest. Sellelt nähtub, et 18:37:43 siseneb A.R. kambrisse, kuhu eelnevalt oli paigutatud R.R . A.R. ile järgnevad koheselt A.U. ja arestikambri töötaja. Kõik kolm väljuvad kambrist kell 18:37:57. Seega ei ole usutav, et sekunditepikkuse ajavahe jooksul pärast süüdistatava käeraudadega nari külge kinnitamist oleks jäänud neil aega R.R-i valimatult peksma hakata. Kohus leidis, et R.R fikseeritud vigastused on tulenevad tema enda agressiivsest ja korraldustele mittealluvast käitumisest ning tarvitusele võetud põhjendatud erinevatest sunnimeetmetest ning kannatanu poolt ründe tõrjumiseks kasutatud löökidest. R.R on tunnistanud, et osutas politseinikele vastupanu ka arestikambris, mille tagajärjel võisid osad vigastused tekkida ka tema enda tegevuse tagajärjel.
APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja Mare Laur, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus ja mõista R.R talle esitatud süüdistustes õigeks. Kaitseargumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 R.R ei ole solvanud A.R. i ei politseibussis ega arestimajas. Asjas ei ole tuvastatud, et R.R oleks 18.08.2014 olnud enne politseiametnike sekkumist agressiivne. Ta tarvitas Ränduri pubis oma alkoholi ja magas. Samas ei saa R.R-i suhtes kohaldatud meetmeid (nelja politseiametniku poolt jõuga mahasurumist ja arestimajja toimetamist) pidada adekvaatseks ja sellest oligi tingitud R.R-i pahameelsus. Sellises situatsioonis ei saagi politseiametnikud eeldada menetlustoimingule allutatud isiku tavapärast käitumist. A.R. i ütlustest nähtuvalt oli neil politseibussis suhtlus, mida R.R nimetab omavaheliseks sõimlemiseks, kuigi politseinikepoolseks suhtluseks puudus igasugune vajadus. Kaitsja näeb sellises politseipoolses suhtlemises R.R-i suhtes üleoleva võimu näitamist ja tema provotseerimist. Sellisel juhul ei tohiks R.R-i tegu olla karistatav, isegi kui mõni väljend eraldivõetuna oleks keskmise inimese jaoks solvav. Politseiametnikul peaks olema kõrgendatud talumisvõime ning joobnu häirivaid väljendeid ei tohiks politseinik võtta solvanguna. Siinkohal on hea näide politseiametnik A.S. , kes võttis R.R-i sõnelust rahuga. Kaitsja rõhutab sedagi, et tavakaamera video- ja audiosalvestis sel päeval oli juba kadunud politsei sisekontrollimenetluse ajaks. Kaitsja on veendunud, et sellel kajastus politseiametnik A.R. i provotseeriv käitumine. 4.2 R.R ei ole A.R. i ähvardanud. R.R-i sõnul viibis ta politseiauto kongis poolkülili ning politseiametnikest eraldas teda võre. Ta ei saanud suunata ühtegi väljendit konkreetse politseiametniku suunas. Kindlasti ei saanud R.R fikseerida ajal, mil ta maha suruti, käerauad pandi ning politseibussi toimetati, ühegi politseiniku nime. R.R-i mistahes ähvardusi – eelkõige ähvardust otsida politseinik üles ja teda füüsiliselt karistada – ei saa pidada tõeliseks. Kutses politseinikule kakelda mees-mehega, väljendas R.R oma arvamust situatsiooni ebaõiglusest, mitte aga reaalset tahet kakelda. Mitte ühestki R.R-i teost ei oleks saanud järeldada tema tahet A.R. üles otsida ja füüsiliselt karistada. Tegemist oli vaid joobes inimese ebaadekvaatse reaktsiooniga ning selles esitatud avalduste võtmine tõestena, on politseiametniku poolt lubamatu. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et R.R-i kõne on 18.08.2013, kell 18:40 segane. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas A.R. väga häiritud koordinatsiooniga isiku kõnest sai välja lugeda ja tõsiseks pidada ähvardusi. Politseis peaks töötama enesekindlad ja teadlikud ametnikud, kes ei solvu joobnu iga ähvarduse peale ega tunne end ähvardatuna. 4.3 R.R ei löönud A.R. i. R.R tagus enda paigutamisel arestikambrisse rahulolematuse märgiks vastu ust. Kaitsja ei näe põhjust, miks oli vaja kambri uks avada ja
asuda R.R-i jõuga rahustama. Ainus ajend selleks võis olla politseinike soov „karistada“ R.R-i. Asjaolu, et R.R-i peksti nn rahustamise käigus, kinnitavad nii R.R kui ka tunnistaja E.K. , kes kirjeldasid R.R-i vigastusi. Selliste tekitamiseks piisab ka 10 sek ründest (juba esimese löögiga lõi A.R. R.R-i nokauti ja järgnev aeg oli piisav R.R-i tümitamiseks). Ei ole eluliselt usutav, et mitme erivahendiga varustatud politseiniku juuresolekul võiks ka joobnud isik politseinikku rünnata. Kaitsja on veendunud, et legend R.R-i poolsest ründes on loodud õigustamaks ebamõistliku jõu (läbipeksmine ja mitmeks tunniks käeraudadega aheldamise) kasutamiseks. R.R üksnes asetas käed enda ette ründe tõrjumiseks, mingit löömist tema poolt ei toimunud. Kaitsja leiab, et ametnike poolt tunnistamine, et R.R-i suhtes kasutatud vägivald oleks põhjendamatu, ei ole eeldatav. Tegemist on ametkondliku kaitsega, mille ohver on R.R. Seda kinnitab ka R.R. i poolt tehtud videosalvestuse „kadumine“.
5.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 12.11.2014 määrusega anti kirjalikus menetluses pooltele tähtaeg seisukohtade esitamiseks kuni 26.11.2014. Seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 6 Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega, on seisukohal, et apellatsioon jääb rahuldamata.
7.Kaitsja põhiväited on seotud kriminaalasja tõendusliku poolega – nimelt on kaitsja taotlenud maakohtu järelduste ümberhindamist ning R.R-i täielikku õigeksmõistmist KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi. 7.1 Kohtukolleegium osundab esmalt kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705). 7.2 Apellatsioonikohus leiab, et maakohtule mingeid menetlusõiguslikke etteheiteid teha ei saa. Kohus on kõiki tõendeid analüüsinud kogumis ning nende alusel põhistatult ning veenvalt tuvastanud süüdistatava süü, millega aga apellant jätkuvalt ei soostu. Apellatsioonis esitatud väiteid ei sisalda endas sellist veenvust, mis tooks endaga kaasa maakohtu poolt tõenditele antud hinnangute muutmise. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu lahendis esitatud argumenteeritud seisukohtadega, puudub sisuline vajadus neid kõiki siinkohal üle ei korrata.
8.Süüdistus KarS § 275 järgi A.R. i solvamise episoodis. 8.1 R.R-i süüdistatakse selles, et viibides alkoholijoobes 18.08.2013 kella 18.25 paiku Tartus bussijaama siseruumides asuvas kohvikus ja järgnevalt patrullibussis teel Tartu kambrisse, sõimas politseiametnikku A.R. i ebatsensuursete väljenditega, millega pani toime võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega, s.o kuriteo KarS § 275 järgi.
8.2 Maakohus, analüüsides kogutud tõendeid, asus seisukohale, et R.R-ile esitatud süüdistusest tuleb välja jätta solvavate väljendite kasutamine A.R. i suhtes kohvikus (selles osas vaidlus puudub) ning luges tõendatuks R.R-i poolt kannatanu suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamise patrullbussis. Kannatanu A.R. i ütluste kohaselt oli süüdistatav tema Tartu kambrisse transportimise ajal agressiivne ja kasutas tema suhtes selliseid väljendeid nagu „pede“, „kukk“ ja „sitavares“. Nimetatud sõnade kasutamist kinnitas ka tunnistaja A.U. . Sellistest sõnadest tundis kannatanu end solvatuna, kuna ta ise täitis oma ametiülesandeid ning suhtes isikusse lugupidavalt. Samuti tuleneb kannatanu ütlustest, et süüdistatav kasutas eelnimetatud sõnu korduvalt. R.R-i tuli sündmuste käigus korduvalt talitseda ning teda hoiatati korduvalt. Kohus analüüsis ka süüdistatava poolt öeldud sõnade tähendust toimunu kontekstis ning tuvastas nende solvava tähenduse, mille kasutamise eesmärgiks oli kannatanu alavääristamine. R.R-i poolt öeldud sõnade solvavat sisu ei ole apellatsioonis vaidlustatud. 8.3 Apellant leiab, et R.R ei ole politseiametnik A.R. i politseibussis ja arestimajas solvanud. Kaitsja leiab, et süüdistatav, olles küll alkoholijoobes, ei olnud mingil moel enne politseiametlike sekkumist agressiivne ning ilmselgelt ei saanud süüdistatav pidada tema suhtes kohaldatavaid meetmeid adekvaatseteks, millest oli tingitud tema pahameelsus. Kaitsja hinnangul hoopiski politseiametnikud näitasid süüdistatava suhtes üleolevalt oma võimu ning provotseerisid teda. 8.4 Ringkonnakohus apellandi eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Ei ole võimalik nõustuda apellandi väitega selle kohta, et politseiametnike suhtlus joobes R.R-iga oli üleolev võimu näitamine ning provotseeriv. Ükski tõend süüdistatava ennastõigustavaid seisukohti ei kinnita. Ringkonnakohus peab kohatuks apellandi seisukohta, nagu peaks politseiametnikul olema alati talumiskohustus, ehk siis ei peaks ega tohiks politseiametnik tundma end talle öeldud solvavatest väljenditest solvatuna, kuigi n.ö keskmist inimest võiksid need solvata. Tulenevalt oma ametiülesannetest, puutuvad politseiametnikud sageli kokku selliste alkoholijoobes isikutega, kes täiel määral ei adu toimuvat ning valimatult kasutavad sobimatuid väljendeid nendele seaduslikke korraldusi andvate politseiametnike aadressil. Samas ei ole antud kriminaalasja sündmustikku silmas pidades õige asuda korrarikkuja käitumist õigustavale positsioonile, mis võib luua ühiskonnas väärarusaama, nagu peaks politseiametnik tema suhtes toime pandavat süütegu hindama pelgalt joobes isiku tühise ärplemisena. Ka politseiametnikul on õigus seaduse kaitsele tema suhtes toime pandava õigusrikkumise puhul.
9.Süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi A.R. i ähvardamise episoodis. 9.1 R.R-i süüdistatakse selles, et tema, viibides alkoholijoobes 18.08.2013 ajavahemikul 18.25 kuni 18.30 Tartu Bussijaama siseruumides asuvas kohvikus, viibides patrullibussis, mis oli teel Tartu kambrisse ja Tartu kambri juures, ähvardas politseiametnik A.R. i tapmisega, lubades viimase üles otsida ja ära tappa. 9.2 Kannatanu ja tunnistaja A.U. ütlustega tuvastas maakohus, et R.R lubas A.R. i üles otsida ja ära tappa. Kuna süüdistatav käitus üleüldse agressiivselt, siis oli alust järeldada, et ta on ettearvamatu ning kannatanu tundis end seetõttu ohustatuna. Samuti kõlasid süüdistatavalt korduvalt ähvardused kannatanu väljaspool tööaega elukohas üles otsida ja teda füüsiliselt karistada või temaga kakelda, mistõttu jäi kannatanule arusaam, et R.R mõtles kõike öeldut tõsiselt. Seda, et ähvardused olid suunatud just nimelt talle, mõistis A.R. seetõttu, et V.
R.R, olles varem, sündmuste käigus lugenud tema politseivormilt nimesilti, pöördus ähvardustega tema poole nimeliselt. Kohus sedastas, et kannatanu ja tunnistaja ütlused on kokkulangevad ning puuduvad tõendid, millest võiks järeldada politseitöötajate motiivi süüdistatava alusetuks süüstamiseks. Kohus asus kokkuvõttes seisukohale, et süüdistatava poolt kannatanu A.R. i ähvardamine bussijaama kohvikus, ei leidnud tõendamist, küll aga on tõendatud kannatanu ähvardamine politseibussis ja Tartu kambri juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, mistõttu siinkohal maakohtu poolt toodud tõendite analüüsil pikemalt ei peatu. 9.3 Apellant leiab, et maakohus on selles episoodis teinud ebaõigeid järeldusi, kuna süüdistatav ei ole A.R. i ähvardanud. Kaitsja arvates, kuna politseibussis eraldas teda ametnikest võre, ei saanud ta suunata mitte ühtegi väljendit konkreetse politseiametniku suunas. Samuti ei saa pidada R.R-i mistahes ähvardusi tõelisteks. R.R-i väljendusviis oli tingitud tema arvamusest situatsiooni ebaõigluse kohta. 9.4 Ringkonnakohus leiab, et kaitseargumendid ei lükka maakohtu veenvaid seisukohti ümber. A.R. ile suunatud ähvardusete tõsiseltvõetavuse osas on maakohtu seisukohad asjakohased. Asjas on tuvastatud, et agressiivselt meelestatud R.R osutas politseitöötajatele nii verbaalset kui ka füüsilist vastupanu. Süüdistatava ähvardused olid suunatud tulevikku ning teha ähvardus teoks kannatanu elukohas, mistõttu lähtudes kogu sündmustikust bussijaama kohvikus ning sellele järgnevalt politseibussis (süüdistatava verbaalne ja füüsiline agressiivsus, kus muuhulgas süüdistatav ähvardas politseitöötajaid kohvikus laualt võetud pudeliga), oli kannatanul igati põhjendatud alus pidada R.R-i ähvardust tõsiseltvõetavaks.
10.Süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi A.R. i löömise episoodis. 10.1 Süüdistuse kohaselt R.R-i süüdistatakse selles, et tema, viibides 18.08.2013 kella 18.35 paiku alkoholijoobes Tartu kambri 0 korrusel, kuhu ta toimetati politseiametnike poolt bussijaama kohvikust ja paigutati arestikambrisse kainenema, peale seda kui A.R. avas arestikambri ukse, tungis R.R A.R. ile kallale lüües teda rusikaga rindkere piirkonda. Seejärel üritas R.R lüüa A.R. i rusikaga näkku, kuid viimase vastutegevuse tõttu jäi löök lõpuni sooritamata. 10.1 Maakohus tuvastas, et peale turvakontrolli teostamist R.R-i suhtes Tartu kambris, toimetasid nad ta valitud kambrisse. Kuna kambris oli süüdistatav jätkuvalt agressiivne ning peksis kõvasti vastu kambri ust, siis otsustati R.R-ile uuesti käerauad peale panna. Avanud ukse, sai A.R. koheselt R.R-ilt löögi rindkere piirkonda. Kuna kannatanu kandis kuulivesti, valu ta ei tundnud. R.R üritas veelkord lüüa, suunates lööki näkku, kuid kannatanu tõrjus selle. Kohus leidis, et kannatanu A.R. i ja tunnistaja A.U. ütlused on kokkulangevad ning neis pole alust kahelda. Süüdistatava ütlused, milles ta eitab A.R. i löömist või selle üritamist, on eelnimetatud tõenditega ümber lükatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate seisukohtadega. 10.2 Apellant on seisukohal, et R.R ei ole A.R. i löönud. Kaitsja märgib, et süüdistatav oli paigutatud kambrisse, kus ta jätkas oma rahulolematuse väljendamist, tagudes vastu ust. Apellandi arvates on arusaamatu, miks oli vaja avada kambri uks ja hakata süüdistatavat jõuga rahustama. Kaitsja arvates oli ajendiks teda „karistada“. Tõendatud on, et R.R-i peksti nn rahustamise käigus. Ei ole eluliselt usutav, et mitmete erivahenditega varustatud politseiametnike juuresolekul võiks joobnud isik politseiniku rünnata. Kaitsja nimetab väidet süüdistatava poolt väidetavast vägivallast A.R. i suhtes legendiks.
10.3 Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ning leiab, et eeltoodud süüdistatava süüd eitavast ning ennastõigustavast positsioonist lähtuvad kaitseargumendid ei lükka maakohtu seisukohti ümber. Apellatsioonikohtu hinnangul on kaitsja seisukoht A. R.R-i n.ö „karistamisest“ politseiametnike poolt oletuslik. Maakohus on oma lahendis põhjalikult käsitlenud ka neid asjaolusid, mis puudutasid R.R tuvastatud vigastustega seonduvat ning sedastas, et süüdistataval fikseeritud vigastused on saadud tema enda agressiivsest ja seaduslikele korraldustele mittealluvast käitumisest, tema suhtes kasutatud põhjendatud sunnimeetmetest ning kannatanu poolt ründe tõrjumiseks kasutatud löökidest. Tuleb lisada ka seda, et kriminaalasja materjalides puuduvad viited sellele, et politseiametnike tegevus oleks olnud põhjendamatu ning et R.R-i suhtes oleks kasutatud ülemäärast jõudu (lk 51-55, Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta).
11.Eeltoodut kokku võttes, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud põhjendustega tõendite hindamisel ning R.R-i poolt toimepandud süütegude materiaalõigusliku hinnanguga, mistõttu juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jääb maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
12.Süüdistatava R.R-i kaitsjana võttis apellatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaat Mare Laur. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest töötasu väljamõistmist summas 288 eurot, milles sisaldub käibemaksuna 48 eurot. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega, istungi protokolli ja kohtupraktikaga tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 6 tundi. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida viimati muudeti Eesti Advokatuuri 1. septembri 2013 otsusega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust ning vajadusel seda vähendama (vt RKKKm 3-1-1-1-14, p 30, 32). Arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuse ja kaitsja poolt osutatud õigusabi mahtu, samuti apellatsioonis esitatud argumentide asjakohasust ja seda, et samasisulisi argumente esitas kaitsja juba maakohtus, peab kriminaalkolleegium põhjendatuks, et kaitsja poolt esitatud kaitsjatasutaotlus kuulub rahuldamisele apellatsiooni koostamise eest 4,5 tunni ulatuses. Seega tuleb kaitsjale mõista osutatud õigusabiteenuse eest välja 160 eurot, millele lisandub käibemaksuna 32 eurot. Kokku tuleb kaitsjale seega tasuda 192 eurot.
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Paavo Randma
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.