Kohtulahend

viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

lahkuda. Tunnistaja J. K. ütlused süüdistatava väliste joobetunnuste kohta haakuvad tunnistaja R.K. ütlustega. Mõlemad kinnitasid, et süüdistatav oli tugevalt ja silmnähtavalt alkoholijoobes – tema jutt ei olnud adekvaatne, esinesid koordinatsioonihäired, reaktsioon oli hästi aeglane ja ebakindel ning suust oli tunda tugevat alkoholilõhna. 1.4 Süüdistatava ütlused selle kohta, et ta tarvitas alkoholi pärast auto juurest lahkumist, ei ole teiste tõenditega kinnitatud. Tunnistaja J. K. ütlused tõendavad, et auto juurest eemaldunud T.V kinnipidamisel oli temaga kaasas olnud naisisikul viinapudel avamata. Tõendid ei kinnita, et T.V sai pärast auto juurest lahkumist alkoholi mujalt. T.V ütluste järgi läksid nad kauplusesse viina ja suitsu ostma. Tema auto juurest lahkumise ja kinnipidamise vahele jäänud lühikese ajavahemiku ja kinnipidamisel tuvastatud avamata viinapudeli olemasolu tõttu ei olnud tal võimalik pärast auto mahajätmist enam alkoholi tarvitada. T.V läks koos L.J. alkoholi ostma viimase kodunt. Eluliselt ei ole usutav, et kauplusesse alkoholi ostma minnes võetakse kodunt alkohol kaasa. 1.5 Kohtul ei ole mingit alust arvata, et J. K. on andnud ebaõigeid ütlusi. J. K. on selgelt kinnitanud, et sai juba poes T.V kehahoiaku järgi aru, et T.V on raskes alkoholijoobes, hiljem sai aru sellest ka kõne järgi. J. K. tegutsemine oli antud olukorras igati adekvaatne. Selleks, et takistada raskes joobes oleval isikul autoga edasi liikumast, tõkestas ta T.V poolt juhitud sõiduki edasise liikumise oma autoga, helistas korduvalt politseisse ning üritas politsei saabumiseni jõuga süüdistatavat kinni pidada, mida ei saa tunnistajale ette heita. J. K. kohtus antud ütlused haakuvad üheselt tema poolt politseile kell 16.42 kuni 16.49 tehtud kõnedega, milles ta teavitab politseid poes viina ostnud joobes juhist, kes suundub autot juhtima ning kes temapoolse sekkumise tõttu lahkub parklas auto juurest. On loogiline ja eluliselt usutav, et kui J. K. tegi kell 16.42 politseile kõne, millest teavitas ka autos viibinud T.V, sai viimane aru, et teda kahtlustatakse joobes juhtimises ning süüdistatav otsustas seepeale kiiresti auto juurest lahkuda. Kell 16.44 teatabki J. K. politseile, et isikud on alustanud auto juurest eemaldumist. J. K. jälitas järgneva paari minuti jooksul oma autoga T.V ja L. J. Kullerkupu tänavani, kus ta T.V jõuga kinni hoidis kuni politsei saabumiseni. 1.6 Eeltoodust lähtudes on ümberlükkamatult selge, et T.V oli tarvitanud alkoholi enne Konsumi parklas sõiduki juhtimisele asumist ning tema ütlused hilisema alkoholi tarvitamise kohta on antud eesmärgiga vältida joobes juhtimisega kaasnevat vastutust. Lisaks ei pea kohus eluliselt usutavaks, et isik, kelle sõiduki liikumist parklas takistatakse ja kes enda väitel on kaine, otsustab politseid ära ootamata sündmuskohalt lahkuda ning olles teadlik, et teda kahtlustatakse joobes juhtimises, hakkab mõned minutid hiljem ikkagi alkoholi tarvitama nagu T.V kohtus väitis. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja J. K. ütlustes, mis kogumis tema poolt politseile tehtud kõnede ja politsei poolt tuvastatud alkoholijoobega ning T.V esinenud väliste joobetunnuste ja kehaliste reaktsioonidega kinnitavad üheselt, et T.V oli 02.03.2014. a kella 16.35 paiku Konsumi poe parklas sõiduki juhtimise ajal alkoholijoobe seisundis Kars § 424 tähenduses.

kinnita ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, kuna ka see tuvastati üksnes J. K. ütluste alusel ning mitusada meetrit sõiduautost eemal. 2.2 Apellandi hinnangul ei kinnita tunnistaja J. K. ütlused, et T.V oli joobes enne Konsumi parklas autosse istumist. Isegi kui jaatada seda, et T.V oli joobes, ei saa sellest järeldada, et tegemist oli kriminaalse joobega; ka jääknähtudega inimene võib tugevalt alkoholi järgi lõhnata. Seega on kohus rajanud otsuse lubamatult oletustele. 2.3 Kuigi tõendamist on leidnud, et poest ostetud viinapudel oli avamata, ei ole otsuses käsitletud tunnistaja R. K. poolt märgitut, et ta märkas naisterahva (s.o L. J.) taskus kas 1 või 2 pudeliotsa. Seega pole võimatu, et T.V tarbis alkoholi teisest, s.o kodust kaasavõetud pudelist, mille tagajärjel tuvastati tal hiljem joove. Tegemist on põhjendatud kahtlustega, mis on jäetud alusetult tõlgendamata süüdistatava kasuks. 2.4 Samuti oli loogiline T.V lahkumine parklast – arvestades J. K. käitumist, oli tal objektiivne põhjus karta enda ründamist, kusjuures ta ei olnud teadlik politsei kutsumisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited (vt nt NStZ 200, 86) ning põhimõte ei tähenda kindlasti mitte seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad igasugusedki tõenduslikud toetuspunktid (vt MüKo StGB, 2013, BtMG § 29, vnr 520). 5.2 Põhimõtte osas osundab kriminaalkolleegium, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Eeltoodust järeldub aga, et põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. 5.3 Oluline on seega mõista, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks, kuna erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks. Menetluspraktikas on seejuures leitud, et vajalikuks võib osutuda ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulise usutavuse" hindamine ehk see, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (vt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Apellatsioonikohtute kriminaalkolleegiumid on eelnevast arusaamast johtuvalt olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides nt otsuses nr 3-1-1-8-10, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (osundatud otsuse p 8).

milles ta on kirjeldanud enne poodi minemist ühist alkoholipruukimist koos T.V-ga (tlk 16 pöördel), samuti on ta eeluurimisel andnud ütlusi selle kohta, kuidas T.V on teda mõjutanud andma tõele mittevastavaid ütlusi, s.o enda ütlusi muutma (tlk 18 pöördel). Selgituseks, miks on ta andnud selliseid ütlusi, on L. J. suutnud esitada vaid äärmiselt ebaselge kirjelduse selle kohta, kuidas ta oli samal ajal toimunud kolimise ning asjade laokiloleku tõttu segaduses; sellist selgitust tuleb pidada aga enam kui väheveenvaks. Märkida tuleb sedagi, et L. J. oli vaatlusalusel õhtupoolikul enda kinnitusel samuti kaine (tlk 19), kandes aga samal ajal märtsikuus õues millegipärast toasusse (tlk 17, tlk 27) ning politseitöötaja R. K. hinnangul oli ta samuti ilmselgelt joobetunnustega (tlk 24 pöördel jj). Need asjaolud näitavad üheselt, et L. J. ütlused tuleb ebausaldusväärsetena tõendiallikast kõrvaldada, nagu seda maakohus on ka teinud.

Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.

11.1 Kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleerib Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (Kord). Alates 1. oktoobrist 2014 kehtib Advokatuuri juhatuse otsusega kehtestatud Kord 1. septembri 2013 redaktsioonis. Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta.

11.2 Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust ning vajadusel seda vähendama (vt RKKKm 3-1-1-1-14, p 30, 32). 11.3 Kaitsja esitatud taotluse kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ning apellatsioonkaebuse koostamiseks 12 pt, mida ringkonnakohus peab eelmises punktis märgitut aluseks võttes ning maakohtu otsuse mahtu ja apellatsiooni sisu arvestades põhjendamatuks. Taotluses ei ole konkreetselt välja toodud, milline aeg kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, mistõttu leiab ringkonnakohus, et maksimaalselt sai kaitsjal kuluda selleks 2 pt. Apellatsioon ise, olles välisel vaatlusel küll mahukas, on samas äärmiselt väheütlev; selles on tsiteeritud suuremahuliselt maakohtu otsust, tehtud kopeerituna väljatõsteid Riigikohtu lahenditest, sagedalt leiab ühe ja sama mõtte uuesti ning uuesti esitamist, samuti on seisukohad olemuslikult samad, mida kaitsja esitas kaitseteesidena kohtukõnes maakohtus (vrdl tlk 30 pöördel jj). Osundatut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni koostamisele kulunud aja eest tuleb kaitsjale mõista välja tasu 4 pt eest. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 2 pt. 11.4 Apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tuleb kaitsjale eelnevat arvesse võttes mõista välja tasu 8 pt ulatuses, s.o 160 eurot, millele lisandub käibemaksuna 32 eurot. Lõppsummaks kujuneb seega 192 eurot. 11.5 Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata, tehes seega KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi. KrMS § 185 lg 2 ls 1 sätestab, et sellisel juhul kannab menetluskulud isik, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav T.V.

Paavo Randma /

Aarne Sarjas /

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.