Kriminaalasi M.K süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 ja § 299 lg 1 järgi ning Paul-Indrek RajamäeVolmeri süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 20. mai 2014. a otsus
Apellatsiooni esitaja
M.K kaitsja vandeadvokaat Sirje Must
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Hänilene
Süüdistatav
M.K
juhtivprokurör
Kaire
Isikukood: XXX; elukoht: XXXXX Kaitsja
Vandeadvokaat Sirje Must
Kohtuistungi toimumise aeg
30. oktoober 2014
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 20. mai 2014. a otsus sisuliselt muutmata ja M.K kaitsja apellatsioon rahuldamata. Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni, täiendades seda punktiga järgmises sõnastuses: „Mõista M.K ja G.L õigeks KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ametiisiku poolt toime pandud omastamises.“ Mõista Eesti Vabariigilt M.K kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Apellatsioon jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.K on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 ning § 299 lg 1 järgi. 1.1 KarS § 201 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi süüdistatakse M.K selles, et töötades alates
1.jaanuarist 2002 Balti Kaitsekolledžis pearaamatupidaja ja finantsosakonna juhataja (finantsjuhi) ametikohal, omastas ta ajavahemikul 19. veebruarist 2008 kuni 4. oktoobrini 2010 Balti Kaitsekolledži vara kokku 31 362,42 euro suuruses summas, s.o suures ulatuses, millest 24 373,86 eurot grupis koos G.L-iga . Lisaks püüdis M.K omastada 2876,02 eurot. Balti Kaitsekolledži pearaamatupidaja ja finantsjuhina andis M.K Balti Kaitsekolledži administratiivjuhile K.A. kooskõlastuse tellida Balti Kaitsekolledži nimel majutus- ja toitlustusteenuseid. Kahel korral üksi ja seejärel koos P.-I. G.L-iga kooskõlastas M.K esitatud arvete tasumise ning korraldas arvete tasumise Balti Kaitsekolledži raha eest. Balti Kaitsekolledži raha eest ostetud teenuseid kasutati kolledži töötajate ja nende pereliikmete puhkusereisidel, millega süüdistatavad pöörasid kolledži vara enda ja kolmandate isikute kasuks. (Süüdistuse täpset teksti vt maakohtu otsuse lk 3–5.) 1.2 KarS § 299 lg 1 järgi süüdistatakse M.K ametiisiku poolt dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi väljaandmises. Süüdistuse kohaselt koostas ja allkirjastas M.K täpselt tuvastamata ajal ja kohas, kuid pärast 1. oktoobrit 2010, Balti Kaitsekolledži nimel Balti Kaitsekolledži müügiarve nr M00004 summas 7143,66 eurot, mille koostamise kuupäevaks märkis 29. jaanuari 2010 ning maksmise kuupäevaks 29. jaanuari 2011. Arve kohaselt on kliendiks M.K ning ostetud teenuse kirjelduseks „Tagasilaekuv summa“. Veel koostas ja allkirjastas M.K täpselt tuvastamata ajal ja kohas, kuid pärast 1. oktoobrit 2010, Balti Kaitsekolledži nimel Balti Kaitsekolledži kassa sissetuleku orderi nr KS00001 summas 7143,66 eurot, mille koostamise kuupäevaks märkis 29. jaanuari 2010. Kassa sissetuleku order nr KS00001 on kuupäeva osas sisult ebaõige, kuna tegelikult sel päeval orderit ei koostatud ning Balti Kaitsekolledži kassasse sel kuupäeval sularaha orderil märgitud summas ei laekunud. Samuti koostas ja allkirjastas M.K täpselt tuvastamata ajal ja kohas, kuid pärast
1.oktoobrit 2010, Balti Kaitsekolledži nimel Balti Kaitsekolledži müügiarve nr M00004/a summas 11 816 krooni ehk 755,60 eurot, mille koostamise kuupäevaks märkis 29. jaanuari 2010 ning maksmise kuupäevaks 30. aprilli 2011. Arve kohaselt on kliendiks Martin L. ning ostetud teenuse kirjelduseks „Tagasilaekuv summa“. M.K esitas nimetatud arve M. L. le tasumiseks 2010. aasta oktoobris või novembris. Balti Kaitsekolledži 29. jaanuari 2010 arvete nr M00004 ja nr M00004/a ning kassa sissetuleku orderi nr KS00001 võltsimise eesmärgiks oli varjata ajavahemikul 19.–26. juuni 2010 toimunud puhkusereisi kulude tasumist Balti Kaitsekolledži 2010. aasta HNS eelarve raha arvelt ning selle vara enda ja kolmandate isikute kasuks pööramist.
2.Tartu Maakohtu 20. mai 2014. a otsusega tunnistati M.K süüdi KarS § 201 lg 2 pde 2 ja 4 järgi ja karistati 1 aasta 5 kuu vangistusega. Balti Kaitsekolledži vara 2876,02 euro omastamise katses mõisteti M.K õigeks. M.K-le KarS § 299 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kvalifitseeris maakohus ümber ja mõistis ta süüdi KarS § 344 lg 1 järgi, mille eest mõistis karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus M.K liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui M.K ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega mõistis kohus süüdi ja karistas P.-I. G.L. 2.1 M.K ja P.-I. G.L ei ole ametiisikud vastavalt KarS § 288 lg-tele 1, 2 ja 3, mis välistab nende tegude kvalifitseerimise KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, s.o ametiisiku poolt toime pandud omastamisena. Balti Kaitsekolledž on rahvusvaheline organisatsioon (loodud Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi vahel 12. juunil 1998 sõlmitud lepingu alusel, mille Riigikogu ratifitseeris 16. veebruaril 1999). Kehtiva (15. juulil 2013 jõustunud) KarS § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Süüdistatavatele etteheidetavate tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 288 lg 1 kohaselt oli ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Kuni 28. juulini 2008 kehtinud KarS § 288 lg 3 alusel laienes sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud ametiisiku mõiste ka välisriigis või rahvusvahelises organisatsioonis töötavale ametiisikule. Hilisema KarS § 288 lg 3 regulatsiooni kohaselt vastutab välisriigi ametiisik vaid KarS §-des 293-2981 ettenähtud kuritegude eest. Seega on seadus muutunud süüdistatavate jaoks kergemaks. Ehkki osa M.K-le etteheidetavatest tegudest on toime pandud enne 28. juulit 2008, ei saa teda ka nende puhul käsitada ametiisikuna, kuivõrd KarS § 5 lg 2 kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud. 2.2 18. septembril 2007 on Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi, Läti Vabariigi Kaitseministeeriumi ja Leedu Vabariigi Kaitseministeeriumi poolt vastu võetud „Vastastikuse mõistmise memorandum Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi, Läti Vabariigi Kaitseministeeriumi ja Leedu Vabariigi Kaitseministeeriumi vahel Balti Kaitsekolledži tegevuse, juhtimise ja finantseerimise kohta“ (edaspidi Memorandum). Memorandumi 2. jao pde 2.7 ja 2.9 kohaselt on vastuvõttev riik pool, kelle territooriumil kaitsekolledž viib läbi oma tegevusi (s.o Eesti Vabariik) ja vastuvõtva riigi toetus on see, mida ta annab kaitsekolledžile vastavalt Memorandumile. Memorandumi lisa kohaselt tagab vastuvõttev riik ruumid, parklad, vastutab nende haldamise ja kasutamise eest, tagab tasuta elektri, kütte, vee, töötajatele kasutamiseks mõeldud sõidukid ja nende hoolduse (v.a kütus) jmt. Tunnistaja I.S. selgitas maakohtus, et Balti Kaitsekolledžit rahastatakse kahest eelarvest. Põhiline rahaline allikas on rahvusvaheline eelarve, mis moodustub iga Balti riigi võrdsest panusest. Teine rahaline allikas on seotud Eesti kui vastuvõtva riigi Memorandumist tulenevate kohustustega, mida nimetatakse (edaspidi HNS eelarve). See raha tuleb alates 2009. aastast kolledžile otse kaitseministeeriumilt, mille kohta sõlmitakse igal aastal ministeeriumi ja kolledži vahel leping või selle täiendus. HNS eelarve ettepanekute tegemisega on seotud kolledži staabiülem ja pearaamatupidaja. Staabiülem vastutab ka HNS rahade sihipärase kasutamise eest. Ajavahemikul 25. juunist 2008 kuni 20. juunini 2010 oli selleks isikuks P.-I. G.L.
2.3 M.K on 7. jaanuaril 2002 sõlminud Balti Kaitsekolledžiga töölepingu, mille kohaselt asus ta tööle finantsosakonna juhatajana alates 1. jaanuarist 2002. Töölepingu kohaselt on M.K töö sisuks raamatupidamise korraldamine. M.K kui kolledži pearaamatupidaja ja finantsosakonna juhataja kohustuseks on töölepingu, pearaamatupidaja ametijuhendi ja Memorandumi kohaselt Balti Kaitsekolledži raamatupidamise korraldamine, maksete eest vastutamine, eelarveettepanekute koostamine, raamatupidajatele tööülesannete andmine ja nende töö üle järelevalve teostamine, igakuiste eelarvearuannete koostamine, igapäevase raamatupidamise ja kuueelarvete kontrollimine, vastavalt Memorandumi nõuetele erinevate aruannete koostamine, toetuste ja eriprojektide raamatupidamisandmete ja aruandlusega tegelemine, aastaaruande eest vastutamine ning Balti Kaitsekolledži kõigi pangakontode avamise ja haldamise eest vastutamine. Balti Kaitsekolledži 2008., 2009. ning 2010. aasta raamatupidamise sise-eeskirjade kohaselt kehtis ülekanne finantsjuhi hallatavale pangakontole ja pangakontolt ainult juhul, kui tehingu olid kinnitanud kaks allakirjutanut, kellest üks pidi olema finantsjuht. M.K oli juurdepääs Balti Kaitsekolledži arvelduskontodele. 2.4 2009. aasta veebruaris on allkirjastatud "Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi ja Balti Kaitsekolledži vaheline Balti Kaitsekolledži tegevuse rahastamist puudutava lepingu memorandum" (edaspidi Lepingu memorandum). Sellega reguleeriti osapoolte kohustusi üliõpilaste sponsorlepingute rahastamisel, teadustöötajate ametikohtade ja Rahvusvahelise õiguse õppetooli täitmisel, administratiivkulusid ja külalisosalejate toetusi. Lepingu memorandumi § 5 kohaselt kannab kaitseministeerium nende kohustuste täitmise kulude katteks raha Balti Kaitsekolledži pangakontole. Kolledž esitab ministeeriumile tegelike kulude kohta aruanded ja kannab kulusäästud kaitseministeeriumi pangakontole. 25. veebruaril 2010 tehti Lepingu memorandumisse muudatus, mille kohaselt kantakse kulusäästud üle järgmisse rahandusaastasse. Lepingu memorandum koos HNS eelarvetega tõendavad, et HNS eelarves ei olnud ette nähtud kulutusi toetusstaabi personali välisreisideks. Raha oli ette nähtud Eestis toimuvateks üritusteks, sh Eestit tutvustavateks ekskursioonideks õppuritele. Seega oli HNS eelarvest Balti Kaitsekolledži toetusstaabi töötajate ja nende pereliikmete reisikulude katmine ebaseaduslik. 2.5 M.K ega P.-I. G.L ei vaidlustanud seda, et süüdistuses toodud reisid märgitud aegadel ja sihtkohtadesse toimusid. Kohtus kuulati üle mitmed tunnistajad, kes reisidel osalesid. Kõik tunnistajad on kinnitanud, et tegemist oli puhkusereisidega, millel osalesid kolledži toetusstaabi töötajad ja nende pereliikmed. Tudengid ega välisõppejõud reisidel ei osalenud. Reisil osalenutel tuli osa kulutusi tasuda ise (kaaslase tasu, muuseumipiletid, toitlustus), ülejäänu tasuti kolledži poolt. 2.6 Süüdistatavad pöörasid Balti Kaitsekolledži vara, s.o HNS eelarves ette nähtud rahalisi vahendeid enda kasuks, osaledes ise kolledži raha eest reisidel, ja kolmandate isikute kasuks, hüvitades kolledži raha eest nende reisikulusid. P.-I. G.L ja M.K oli nende ametikohtadest tulenevalt tegelik võim Balti Kaitsekolledži HNS eelarve rahade üle. Kõnealune vara oli neile usaldatud, sest neile oli antud selle käsutamise õigus. Balti Kaitsekolledži staabiülema ametijuhendi ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema
14.aprilli 2009. a ja 8. märtsi 2010. a käskkirjadega oli P.-I. G.L-ile kui Eesti kontingendi vanemale (staabiülemale) pandud vastutus HNS eelarve rahade kasutamise eest. Tema oli üheks allkirjaõiguslikuks isikuks, kelle nõusoleku ja viseeringuta arvetel ei saanud HNS eelarve raha kasutada. Teiseks allkirjaõiguslikuks isikuks oli oma ametikohast tulenevalt M.K, kes pearaamatupidajana vastutas Balti Kaitsekolledži kõigi pangakontode avamise
ja haldamise eest, kõigi maksete eest ja kellel oli ülevaade kolledži eelarvetest, sh HNS eelarve rahalistest vahenditest. Balti Kaitsekolledži 2008., 2009. ning 2010. aasta raamatupidamise sise-eeskirjade kohaselt kehtis ülekanne finantsjuhi hallatavale pangakontole ja pangakontolt ainult juhul, kui tehingu olid kinnitanud kaks allakirjutanut, sh ühena neist alati finantsjuht ja teisena HNS eelarve puhul staabiülem. Sellele vaatamata on kahe esimese reisi arved tasutud ilma toetusstaabi ülema viseeringuta. Sellise otsuse sai vastu võtta pearaamatupidaja, kes vastutas ülekannete tegemise eest. 2.7 Raha, mida M.K ja P.-I. G.L-i korraldusel kasutati kolledži toetusstaabi töötajate ja nende pereliikmete puhkusereiside eest tasumiseks, oli mõlema süüdistatava jaoks võõras – see oli eraldatud kaitseministeeriumi eelarvelistest vahenditest Balti Kaitsekolledžile Memorandumist tulenevate Eesti kui vastuvõtva riigi kohustuste täitmiseks. HNS eelarves esindus- ja vastuvõtukuludeks ettenähtud raha ei tohtinud kasutada toetusstaabi töötajate reiside rahastamiseks. Seega täitsid süüdistatavad KarS § 201 lg-s 1 toodud omastamise objektiivse koosseisu. 2.8 Mõlemad süüdistatavad osalesid HNS eelarve planeerimisel, mistõttu nad olid teadlikud, et HNS eelarvetesse ei planeeritud kulusid toetusstaabi liikmete reisideks. Kaitseministeeriumiga ei peetud läbirääkimisi, et saada HNS eelarvesse reisideks rahalisi vahendeid. Samuti ei esitatud taotlusi eelarve muutmiseks, millise võimaluse annab Memorandum. Selliste teadmiste juures pidid nii M.K kui ka P.-I. G.L vähemalt möönma, et neil puudus õigus võimaldada toetusstaabi töötajatele (sh endale) ja nende pereliikmetele reise HNS eelarve vahendite arvel ja nad tegid seda ebaseaduslikult. Sellist teadlikkust tõendavad tunnistaja Aare Tuvikese ütlused, millest nähtuvalt oli juba 2009. aasta Norra reisi järel M.K-ga jutuks, et reisikulud tuleb endal tasuda, kuna kolledži eelarves selleks vahendeid ette nähtud ei olnud. Sama tõendab Riigikontrollile reisil osalenute kohta valede nimekirjade esitamine, millega püüti osalenutena näidata kolledži Eesti kontingendi Eesti personali töötajate asemel õppureid. 2.9 Balti Kaitsekolledži vara, s.o 2876,02 euro omastamise katses mõistis kohus M.K õigeks. Kohtus leidis tõendamist, et välisreisiks tellitud transporditeenust kasutati tegelikult Eestis vajalike sõitude tegemiseks ja seega ei pööranud M.K seda enda kasuks. Kohtu hinnangul oli tegemist omastamise toimepanemisest vabatahtliku loobumisega, mis KarS § 40 lg 1 kohaselt vabastab isiku süüst. 2.10 Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt on varaline kahju suur, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 90 kehtestati alates 1. juulist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 töötasu alammääraks tunnis 27 krooni ja töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 4350 krooni, s.o ca 278,02 eurot. Seega oli M.K-le süüks arvatud kuritegude toimepanemise ajal tegemist suure varalise kahjuga, kui see ületas 27 802 eurot. M.K omastas võõrast vara kokku 31 362,42 euro väärtuses, seega suures ulatuses. Kolmel korral, s.o 2009. aasta reisidel Soome Vabariiki ja Norra Kuningriiki ja 2010. aasta Poola-Tšehhi reisil, tegutsesid süüdistatavad isikute grupis kaastäideviijatena. HNS eelarvest kulutuste kandmiseks oli vaja nende mõlema allkirja. Süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult: raamatupidamises vormistatud ja konteeritud arved läksid viseerimiseks staabiülemale ja seejärel väljamaksmiseks HNS eelarvest. 2.11 M.K-le müügiarve nr M00004, kassa sissetuleku orderi nr KS00001 ja müügiarve nr M00004/a võltsimises esitatud süüdistuse osas asus maakohus seisukohale, et dokumentide
võltsimine on tõendatud, ent süüdistus kuulub kvalifitseerimisele KarS § 344 lg 1 järgi. Arve nr M00004/a võltsimist tõendavad tunnistaja M. L. ütlused, mille kohaselt sai ta 29. jaanuari 2010 kuupäeva kandva arve paar kuud pärast Poola-Tšehhi reisi toimumist 19.–26. juunil 2010. Balti Kaitsekolledži müügiarvete 2008.–2010. aasta loendist nähtub, et sama kuupäeva ja numbriga on arve väljastatud hoopis teises summas ja teisele isikule. Seega ei ole M.K koostanud M. L. esitatud arvet 29. jaanuaril 2010, vaid oluliselt hiljem. Müügiarvete loendis kajastub ka arve nr M00004. Olemas on kassa sissetuleku order nr KS00001, ent see kannab
4.veebruari 2011 kuupäeva ja kajastab raha laekumist 183,75 euro suuruses summas.
29.jaanuari 2010 kuupäevaga arve nr M00004 ja sularaha sissetuleku order nr KS00001 ei ole koostatud märgitud kuupäeval, vaid oluliselt hiljem – pärast reisi toimumist ja auditit, s.o 2009. aasta sügisel. M.K elektronposti vaatluse tulemusel tuvastas kohus, et dokumendid olid võltsitud ajavahemikus 1. oktoobrist kuni 16. novembrini 2010. 2.12 Kuna M.K ei olnud ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes, ei saa ta vastutada KarS § 299 lg 1 järgi. M.K tegu vastab KarS § 344 lg 1 tunnustele, mis aga eeldab lisaks võltsimise tuvastamisele ka seda, et võltsitud dokument on sobiv õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks. Kohus leidis, et Balti Kaitsekolledži nimel esitatud arvete alusel tekkis kolledžil õigus arvetel näidatud summade sissenõudmiseks. Kassa sissetuleku orderi alusel on võimalik vabaneda sellel märgitud summa hilisema tasumise kohustusest. Seega olid võltsitud dokumendid kohased õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. See, kas tagajärg reaalselt saabus, ei ole koosseisu realiseerimise seisukohast oluline. Võltsimise pani M.K toime kavatsetult, tegutsedes raha omastamise varjamise eesmärgil.
3.P.-I. G.L-i kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, ent Tartu Ringkonnakohtu 19. augusti 2014. a määrusega jäeti kaitsja apellatsioon apellatsioonitähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata ja Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a määrusega kaitsja taotlus apellatsioonitähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kaitsja vaidlustas ringkonnakohtu määrused Riigikohtus, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis kaebused
15.septembri ja 22. oktoobri 2014. a määrustega menetlusse võtmata.
4.Apellatsiooni esitas ka M.K kaitsja, kes taotleb süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega M.K esitatud süüdistuses täies mahus õigeks mõista. 4.1 Prokuratuur loobus süüdistusest osas, mis käsitles tegude toimepanemist ametiisiku poolt, ja taotles M.K süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 344 lg 1 järgi. Olukorras, kus prokuratuur muutis süüdistust alles kohtulike vaidluste käigus, rikuti M.K kaitseõigust. Süüdistuses tulnuks kajastada kõik asjaolud, millele see tugineb. Selgusetuks jääb, millele rajaneb kohtu järeldus, et M.K oli isik, kellele oli vara usaldatud. Samuti ei selgu otsusest, mil moel pani M.K eraisikuna toime võõra vara enda ja kolmandate isikute kasuks pööramise. Ametijuhend, millele otsuses tugineti, oli vastu võetud 2007. aastal ja sellel puudus M.K allkiri. HNS eelarve moodustati alles 2008. aastal. Seega ei saa ametijuhendist teha järeldust, et M.K vastutas HNS eelarve kulude kontrollimise eest. 4.2 KarS § 299 lg-s 1 ja § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud kaitsevad erinevaid õigushüvesid. Lisaks ei eelda KarS § 299 lg 1 erinevalt § 344 lg-st 1 sellise dokumendi võltsimist, mille abil on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kui M.K oleks süüdistuse ümberkvalifitseerimisest saanud teada enne kohtulikke vaidlusi, oleks ta saanud end efektiivsemalt ja igakülgsemalt kaitsta. Kohtulike vaidluste käigus puudus
süüdistataval võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Samuti ei selgunud süüdistusest, millised tõendid võimaldavad kvalifitseerida tema tegevust KarS § 344 lg 1 järgi. 4.3 Omastamise süüdistusest ei nähtu, milles seisnes M.K-le etteheidetav tegu. Süüdistuse kohaselt seisnes M.K tegevus selles, et ta andis K. A. kooskõlastuse tellida majutus- ja toitlustusteenuseid ning korraldas arvete tasumise. Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et M.K arveid ei allkirjastanud. Kolonel I.G. vastusest Riigikontrolli aruandele selgus, et vastutus eelarve otstarbeka kasutamise eest lasub üksnes ülemal ja ülejäänud töötajad, sh pearaamatupidaja, toimivad finantsküsimustes üksnes ülema nõustajatena. Lisaks sellele, et HNS eelarve eest vastutas staabiülem, oli ka kolledži ülem teadlik töötajatele korraldatavatest reisidest. M.K positsiooni Balti Kaitsekolledžis iseloomustab ka see, et kolledž ei ole tema vastu tsiviilhagi esitanud. 4.4 KarS § 201 koosseis on sõnastatud alternatiivselt, st vara saab pöörata kas enda või kolmandate isikute kasuks. Vara pööramine nii enda kui ka kolmandate isikute kasuks koosseisuga hõlmatud ei ole. M.K ei olnud pädevust teha ainuisikulisi otsustusi varakäsutuseks. Seega ei olnud süüdistataval õiguspädevust ega võimalust pöörata vara enda ega kolmandate isikute kasuks. M.K ei ole allkirjastanud ühtegi arvet, millega tasuti süüdistuses toodud reiside eest, ega teinud midagi muud omastamistahte manifesteerimiseks. Süüdistuses tulnuks ära nimetada kolmandad isikud, kelle kasuks vara pöörati. Samuti tulnuks kolmandate isikute rollile anda õiguslik hinnang – kas tegemist on isikutega, kes omandasid süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, või panid nad vara vastuvõtmisega toime kaasaaitamisteo. Ebaselgeks on jäänud, kas kolmandateks isikuteks olid kolledži töötajad või reisifirmad. 4.5 Süüdistuses ja kohtuotsuses on jäänud sisustamata omastamise toimepanemine isikute grupis. Istungil uuritud tõenditest ei nähtu, et süüdistatavad oleksid tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult. 4.6 Kogutud tõendid ei kinnita, et M.K tegutses arveid konteerides vähemalt kaudse tahtlusega omastada Balti Kaitsekolledži vara ja et ta võltsis tahtlikult tõendeid. Arvetel puuduvad M.K allkirjad. M.K puudus nõuetekohane ametijuhend ja tegelik roll otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel. Kõik reisid toimusid staabiülema ja kolledži ülema teadmisel ja heakskiidul. Balti Kaitsekolledž esitas igal aastal kaitseministeeriumile aruandeid ja toimusid läbirääkimised HNS eelarve osas. Kaitseministeerium ei juhtinud kordagi tähelepanu kolledži poolt eelarve väärkasutamisele ega tuvastanud reiside osas midagi ebaseaduslikku. Järelikult ei saanud M.K tekkida kahtlust, et tema tegevus võiks olla hinnatav võõra vara omastamisena. 4.7 Riigikontrolli 17. oktoobri 2013. a märgukirjast nähtub, et audiitorid tutvusid toetusjuhi ja finantsjuhi ametijuhenditega ja leidsid, et nendest ei selgu, kelle ülesanne on vastutada eelarve otstarbeka kasutamise eest. Riigikontrolli hinnangul tuleb reguleerida, kes hindab ostude vastavust eelarvele, kaalub nende mõistlikkust ja tagab eelarve säästliku kasutamise. Riigikontroll tegi Balti Kaitsekolledži ülemale soovituse täiendada finantsjuhi ja toetusjuhi ametijuhendeid, täpsustades, millised on nende ülesanded ja vastutus kolledži eelarve täitmise jälgimisel. Seega tuvastas ka Riigikontroll, et vastutus eelarve kasutamise ja otsuste tegemise eest ei olnud selge.
5.Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja taotlesid maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ning M.K täies mahus
õigeksmõistmist. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning M.K kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Kriminaalkolleegium jagab maakohtu otsuses esitatud põhjendusi, mistõttu ei pea vajalikuks neid KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis tõstatatud küsimustele märgib kohus järgmist.
7.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kaitsja etteheidet, mis puudutab M.K süüdistuse ümberkvalifitseerimist ja sellega tema kaitseõiguse rikkumist. M.K anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 ning § 299 lg 1 järgi. Kohtulike vaidluste käigus loobus prokuratuur süüdistusest osas, mis käsitles kuritegude toimepanemist ametiisikuna, ja taotles M.K süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 344 lg 1 järgi. Kohus nõustus prokuratuuriga ja mõistis M.K nende paragrahvide järgi süüdi. Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et M.K ei olnud ametiisik. Samas on ta seisukohal, et muutes süüdistust üllatuslikult alles kohtulike vaidluste käigus ja tunnistades M.K süüdi teise paragrahvi järgi, rikuti süüdistatava kaitseõigust.
8.Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud üldreegli kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusakt määratleb kohtumenetluse eseme, s.o need faktilised asjaolud ja õigusküsimused, mida on võimalik kohtuliku arutamise käigus seoses isiku süüküsimuse lahendamisega käsitleda ja millele kohus saab otsust tehes tugineda. Samas näeb KrMS § 268 üldreeglist ette erandid. KrMS § 268 lg-d 2–4 annavad prokuratuurile võimaluse süüdistust ja seega ka kohtuliku arutamise piire kuni kohtuliku uurimise lõpuni korrigeerida. Nii näeb seadus (KrMS § 268 lg 2) ette, et prokurör võib kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada, esitades muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele. Süüdistuse muutmisena ei ole KrMS § 268 lg 3 järgi käsitatav esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamine või parandamine, ilma et muudetaks süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni, ega süüdistusest osaline loobumine. Tagamaks süüdistuse muutmise või täiendamise korral süüdistatava õigust ja võimalust end uue süüdistuse vastu kaitsta, sätestab KrMS § 268 lg 4, et kohus kuulutab süüdistatava või kaitsja taotlusel välja vaheaja või lükkab kohtuliku arutamise edasi. Kui see on vajalik kaitseõiguse tagamiseks, võib kohus süüdistatava või kaitsja taotlusel kuulutada välja vaheaja või lükata kohtuliku arutamise edasi ka KrMS § 268 lg-s 3 nimetatud täienduste ja paranduste tegemise korral.
9.Praeguses asjas loobus prokuratuur kohtulike vaidluste käigus süüdistusest osas, mis käsitles omastamise toimepanemist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3). Seega omastamise osas ei olnud tegemist süüdistuse muutmisega KrMS § 268 lg 2 mõttes. Süüdistusest loobumist reguleerib eraldi KrMS § 301, mis näeb prokuröri poolt kohtuvaidluses süüdistusest loobumise korral ette menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse tegemise. Küll aga on süüdistuse muutmisena käsitatav M.K-le KarS § 299 lg 1 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine KarS § 344 lg 1 järgi. Järelikult tulnuks selle osas järgida KrMS § 268 lg-tes 2–4 sätestatud süüdistuse muutmise ja täiendamise korda. Prokurör muutis oma seisukohta süüdistatava käitumisele antava kvalifikatsiooni kohta alles kohtuvaidluste käigus,
mitte enne kohtuliku uurimise lõpetamist, nagu näeb ette KrMS § 268 lg 2. Samuti eiras prokurör nõuet esitada süüdistuse muudatused ja täiendused kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele kirjalikult. Seega ei järginud prokuratuur kriminaalmenetluse seadustikust tulenevat süüdistuse muutmise korda.
10.Eelmises punktis märgitule vaatamata on kriminaalkolleegium seisukohal, et KarS § 299 lg 1 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimisega ei kaasnenud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist. Nimelt annab KrMS § 268 lg 6 ka kohtule kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt õiguse muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Seega, tuvastades et M.K ei olnud ametiisik KarS § 288 mõttes ja seega oli tema süüditunnistamine KarS § 299 lg 1 järgi välistatud, lasus kohtul kohustus kontrollida, kas süüdistatav täitis oma käitumisega mõne muu eriosa koosseisu.
11.Kuna KarS §-s 299 sätestatud ametialase võltsimise koosseis kujutab endast dokumendi võltsimise (KarS § 344) suhtes erinormi, mida eristab võltsimise üldkoosseisust subjekt (ametiisik), siis ametiisiku tunnuse äralangemisel tuli kohtul kontrollida, kas M.K tegu vastab üldkoosseisu tunnustele. Siinkohal kummutab ringkonnakohus kaitsja väite, mille kohaselt kaitsevad mainitud koosseisud erinevaid õigushüvesid – nii ametialane võltsimine kui ka võltsimise üldkoosseis kaitsevad dokumendi puutumatust ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäivet. Lisaks kaitseb ametialase võltsimise kriminaliseerimine ametialase tegevuse õiguspärasust. Võrreldes KarS § 299 lg-ga 1 sisaldab KarS § 344 lg 1 objektiivne koosseis vaid üht täiendavat tunnust – võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Maakohus tuvastas, et M.K kandis süüdistuses märgitud arvetesse ja kassa sissetuleku orderisse sisult ebaõigeid andmeid, s.o võltsis dokumente. Tunnistamaks M.K süüdi KarS § 344 lg 1 järgi tuli kohtul süüdistuse piiridest väljumata täiendavalt hinnata, kas võltsitud dokumentide alusel oli võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Süüdistuse kohaselt oli arvete ja kassa sissetuleku orderi võltsimise eesmärgiks varjata 19.–26. juunil 2010 toimunud puhkusereisi kulude tasumist Balti Kaitsekolledži 2010. aasta HNS eelarve raha arvelt ja selle vara enda ja kolmandate isikute kasuks pööramist. Müügiarvete nr M00004 ja M00004/a võltsimisega omandas Balti Kaitsekolledž õiguse nõuda arvetel märgitud summade tasumist. Kassa sissetuleku order näitab, et arvel nr M00004 märgitud summa on kolledžile tasutud, ja seega vabanes arve saaja selle tasumise kohustusest (st kohustus sai täidetud). Eelnevast nähtub, et M.K poolt võltsitud dokumendid olid kohased õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks ja ta täitis sisult ebaõigete dokumentide koostamisega KarS § 344 objektiivse koosseisu. Dokumente koostades teadis M.K, et sinna kantud andmed ei vasta tegelikkusele. Samuti teadis ta, et nende dokumentidega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest. Võttes arvesse, et M.K eesmärgiks oli varjata puhkusereisi kulude tasumist Balti Kaitsekolledži raha eest, leidis maakohus, et süüdistatav võltsis dokumente kavatsetult. Seega, tuvastades M.K käitumise vastavuse KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, muutis kohus süüdistuse kvalifikatsiooni ja tunnistas ta KarS § 299 lg 1 asemel süüdi KarS § 344 lg 1 järgi.
12.Kohtu poolt kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel on oluline, et see ei tuleks süüdistatavale üllatusena. Süüdistatavale peab olema antud võimalus end uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Selle võimaluse tagamata jätmisel on tegemist kaitseõiguse rikkumisega. Kaitsja hinnangul ongi praegusel juhul tegemist kirjeldatud olukorraga, st et M.K ei olnud kohtulike vaidluste käigus enam võimalik täiendavaid tõendeid ja vastuargumente esitada. Kui uus kvalifikatsioon oleks süüdistatavale ja tema kaitsjale olnud teada enne kohtulikke vaidlusi, oleks M.K olnud võimalik end efektiivsemalt ja igakülgsemalt kaitsta. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna need kaitseväited alust nentida, et M.K õigust tõhusale kaitsele oleks süüdistuse ümberkvalifitseerimisega rikutud. Kaebusest ei selgu, mil moel oleks süüdistataval olnud võimalik end efektiivsemalt kaitsta. Samuti ei nimeta kaitsja tõendeid, milliseid oleks ta soovinud KarS § 344 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kummutamiseks täiendavalt esitada. Kuna süüdistuse võimalik ümberkvalifitseerimine selgus kohtulike vaidluste käigus, mil prokurör sellele tähelepanu juhtis, oli kaitsjal täiendavate tõendite esitamise vajaduse korral õigus taotleda kohtult KrMS § 302 lg 1 alusel kohtuliku uurimise uuendamist. Samuti võinuks kaitsja kaitsepositsiooni kujundamiseks taotleda vaheaja tegemist. Need võimalused jättis kaitsja kasutamata. Lisaks oli süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus esitada muudetud kvalifikatsioonile vastuväiteid apellatsioonis. Argumente, miks M.K-le esitatud süüdistus ei vasta KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, apellatsioonist ei nähtu. Seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu poolt M.K-le KarS § 299 lg 1 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine KarS § 344 lg 1 järgi toimus nõuetekohaselt ja sellega ei kaasnenud M.K kaitseõiguse rikkumist.
13.M.K-le KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi esitatud süüdistuse osas on kaitsja seisukohal, et süüdistusest ega kohtuotsusest ei selgu, milles seisnes M.K-le etteheidetav tegu. Kaitsja hinnangul ei olnud M.K Balti Kaitsekolledžis positsioonil, mis võimaldanuks tal otsustada HNS eelarve kasutamise üle. Maksete tegemist sai heaks kiita vaid staabiülem. Kriminaalkolleegium nende kaitsja seisukohtadega ei nõustu. Kohus arutas M.K-le esitatud süüdistust isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramises, mis oli toime pandud grupis ja suures ulatuses. Kaitsja vaidlustab M.K-le süüks arvatavas käitumises kõigi koosseisuliste tunnuste esinemist peale selle, et Balti Kaitsekolledži vara oli süüdistatava jaoks võõras.
14.Kaitsja arvates ei olnud Balti Kaitsekolledži vara M.K-le usaldatud ja HNS eelarve kasutamise eest vastutas vaid staabiülem, st P.-I. G.L. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selle väite kohtus uuritud tõenditele tuginedes veenvalt ümber lükanud. Maakohus tuvastas Balti Kaitsekolledži staabiülema ametijuhendi ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ülema 14. aprilli 2009. a ja 8. märtsi 2010. a käskkirjade põhjal, et tõepoolest vastutas HNS eelarve kasutamise eest Eesti kontingendi vanem, s.o staabiülem. Staabiülema kohustuseks oli tema vastutusalaga (sh HNS eelarvega) seotud Balti Kaitsekolledži dokumentide viseerimine ja kolledži igapäevase finantsolukorra jälgimine. Staabiülem vastutas eelarve sihtotstarbelise kasutamise eest. Samas ei olnud P.-I. G.L staabiülemana HNS eelarvest tehtavate kulutuste puhul ainsaks allkirjaõiguslikuks isikuks. M.K töötas Balti Kaitsekolledžis alates 7. jaanuarist 2002 finantsosakonna juhataja (pearaamatupidaja) ametikohal, kelle tööülesandeks oli töölepingu kohaselt raamatupidamise korraldamine. Memorandumi lisa D, mis käsitleb kaitsekolledži rahastamise, eelarve koostamise, raamatupidamisarvestuse ja auditeerimise korda, p 3.6 kohaselt vastutab finantsjuht kõigi kolledži pangakontode avamise ja haldamise eest. Ülekanne finantsjuhi hallatavale pangakontole ja pangakontolt kehtib ainult juhul, kui tehingu on kinnitanud kaks allakirjutanut – finantsjuht ja ülem või ülema määratud asetäitja. Balti Kaitsekolledži 2008. a raamatupidamise sise-eeskirja p 1.5 kohaselt kuulub raamatupidamise korraldus
finantsosakonna vastutusalasse. Osakonna töötajate töö on reguleeritud Eesti Vabariigi seadusandluse, kolledži siseregulatsioonide ja ametijuhenditega. Esimeseks allkirjaõiguslikuks isikuks on sise-eeskirja kohaselt kolledži ülem ja teiseks pearaamatupidaja. 2009. ja 2010. a raamatupidamise sise-eeskirjad p 1.5 sisaldavad täiendavat regulatsiooni selle kohta, et kolledži staabiülem või SNR viseerib dokumendid, mis seostuvad tema vastutusalaga. Pearaamatupidaja ametijuhendi kohaselt vastutab pearaamatupidaja muuhulgas maksete eest, koostab eelarveettepanekuid ja komandandi jaoks igakuiseid eelarvearuandeid, tegeleb igapäevase raamatupidamise ja kuueelarvete kontrollimisega, koostab erinevaid aruandeid vastavalt lepingu memorandumi nõuetele, tegeleb toetuste ja eriprojektide raamatupidamisandmete ja aruandlusega, annab tööülesanded raamatupidajale ja teostab tema töö üle järelevalvet.
15.Eeltoodud regulatsioonidest nähtub, et ehkki HNS eelarve sihipärase kasutamise eest vastutas esmajoones staabiülem P.-I. G.L, oli Balti Kaitsekolledži kõigi pangakontode avamine ja haldamine finantsjuhi vastutusalas. Ülekanne finantsjuhi hallatavalt pangakontolt kehtis üksnes juhul, kui tehingu olid kinnitanud kaks allakirjutanut, s.o finantsjuht ja ülem. Järelikult oli Balti Kaitsekolledži vara, sh HNS eelarve, M.K-le KarS § 201 mõttes usaldatud – M.K pädevuses ja vastutada oli pangaülekannete tegemine. Ringkonnakohtu istungil vaidles kaitsja sellele vastu, tuginedes argumendile, et M.K-le ei olnud 2007. aastal koostatud ametijuhendit allkirja vastu tutvustatud. Samuti puudus kaitsekolledžis selgus selles, milline ametijuhend oli parajasti kehtiv. Oma väite kinnituseks esitas kaitsja istungil täiendavad tõendid – koopia e-kirjast, milles kaitseministeerium esitas M.K-le palve edastada koopiad finantsjuhi ja toetusjuhi kehtivatest ametijuhenditest, ja sellele vastuseks edastatud 1. novembril 2006 koostatud „ “ koopia. Prokurör ei vaielnud istungil tõendite vastuvõtmisele vastu, ent leidis, et kõnealused tõendid ei ole jälgitavad. Ringkonnakohus nõustub prokuröri seisukohaga. Tõenditest ei nähtu, et kirjale on vastusena saadetud just 1. novembri 2006 kuupäeva kandev ametijuhend. Samuti ei selgu tõenditest, kes kaitseministeeriumile ametijuhendi edastas. Seega ei võimalda kaitsja poolt täiendavalt esitatud tõendid järeldada, et süüdistuses toodud ajal kehtinud ametijuhendiks tuleb lugeda 2006. aasta juhendit, mitte Kaitsepolitseiameti päringule vastuseks saadetud ja maakohtus uuritud ametijuhendit. Tutvudes mõlema ametijuhendiga tuvastas ringkonnakohus, et M.K vastutas maksete eest mõlema ametijuhendi kohaselt. Seega ei oma see, kas kehtivaks ametijuhendiks tuleb lugeda 2006. või 2007. aasta ametijuhend, M.K kui pearaamatupidaja kohustuste selgitamisel tähtsust. M.K vastutas finantsjuhi ja allkirjaõigusliku isikuna Balti Kaitsekolledži maksete eest.
16.Maakohus tuvastas, et HNS eelarve oli kaitsekolledžile eraldatud sihtotstarbeliselt, et täita Eesti kui vastuvõtva riigi kohustusi. Tunnistaja I. S. selgitas, et lisaks Memorandumis toodud kohustuste täitmiseks eraldatud rahale sisaldab HNS eelarve ka täiendavaid kulusid, nt Eesti poolt lähetatud teadurite palgaraha või Eestit tutvustavate ürituste korraldamiseks mõeldud raha. HNS eelarve kujuneb kaitsekolledži ja kaitseministeeriumi läbirääkimiste teel ja vormistatakse lepinguna. Tunnistaja kinnitas, et HNS eelarves ei sisaldunud rahalisi vahendeid töötajate puhkusereisideks ja sellel eesmärgil ei võinud vastuvõtva riigi toetust kasutada. M.K on üritanud luua reisidest teistsugust muljet, kui need tegelikult olid. Tunnistaja K. A. on andnud ütlusi, et reiside näol oli tegemist kolledži töötajatele korraldatud puhkusereisidega, mis olid mõeldud nende töö ja tegemiste tunnustamiseks. Reisidest ei võtnud osa kolledži õpilased ega välismaalastest õppejõud. Väljasõitudel külastati vaatamisväärsusi ja puhati. Reisid toimusid samuti puhkuse ajast ja lähetuskulusid töötajatele ei makstud. Seda, et reisidel toimus sihtkohtadega tutvumine ja puhkamine on oma ütlustes kinnitanud ka K. V. Tunnistaja V. V. on andnud ütlusi, et reisid toimusid töötajatele sidususüritustena, et saaks ka töölt eemal aega veeta. Tegemist oli lisahüvega. Ka tunnistaja M. M. ja mitmed teised
maakohtus üle kuulatud tunnistajad on rääkinud, et reisidel külastati kultuuriväärtusi. Seega puudub alus siduda korraldatud reise Balti Kaitsekolledži tööga. Reiside raames ei toimunud Eesti tutvustamine nagu oli HNS eelarves ette nähtud ja seega oli nende kulude eelarvest katmine alusetu.
17.Käesoleva otsuse punktidest 14–16 tuleneb, et M.K, korraldades reisidega seotud majutus- ja toitlustusteenuste tasumise, s.o märkides reisidega seotud kuluarved kandmisele HNS eelarvest, kasutas Balti Kaitsekolledžile eraldatud rahalisi vahendeid vastuolus nende sihtotstarbega. M.K puudus seaduslik alus hüvitada Balti Kaitsekolledži raha arvel kulusid, mis ei olnud seotud kolledži tegevusega. Järelikult toimus selline tegevus ebaseaduslikult.
18.Olukorras, kus süüdistatavad ja teised Balti Kaitsekolledži töötajad osalesid kaitsekolledži rahadega finantseeritavatel reisidel, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsja väide, mille kohaselt on vara süüdistatava ja kolmandate isikute kasuks pööramine jäänud kohtuotsuses sisustamata. Vara enda kasuks pööramine tähendab senise omaniku sellest kestvalt ilmajätmist. Tasudes kaitsekolledži rahadega kaupade ja teenuste eest, mida süüdistatavad ja kolmandad isikud kasutasid isiklikul otstarbel (puhkusereiside korraldamiseks), käsutasid süüdistatavad kaitsekolledži raha kui enda oma ja jätsid kolledži sellest kestvalt ilma. Järelikult pöörasid nad võõra vara enda ja kolmandate isikute kasuks. Siinkohal ei jaga kriminaalkolleegium kaitsja seisukohta, justkui oleks KarS § 201 koosseisu võimalik realiseerida üksnes alternatiivselt, st võõra vara pööramisega kas enda või kolmandate isikute kasuks. Kõnealuses sättes sisalduv „või“ viitab sellele, et tegemist on alternatiiv-aktilise süüteokoosseisuga. See tähendab, et koosseisu täidab juba üks loetletud tegudest, ent need võivad esineda ka koos (nagu praegusel juhul). Alusetu on kaitsja etteheide, et süüdistuses tulnuks nimetada kolmandad isikud, kelle kasuks vara pöörati. Süüdistuses on märgitud, et kolmandateks isikuteks olid Balti Kaitsekolledži töötajad ja nende pereliikmed. Ringkonnakohtu hinnangul on selline formuleering piisav, tuvastamaks, et tegemist oli kolmandate isikutega. Kõigi reisil osalenud isikute nimede süüdistuses kajastamine oleks olnud ebaotstarbekas ja süüdistuse teksti liigselt koormav. Asjakohatu on kaitsja arvamus, mille kohaselt tulnuks maakohtul anda karistusõiguslik hinnang ka kolmandate isikute käitumisele. Kriminaalasja kohtulik arutamine toimub ainult süüdistusakti järgi ja isiku suhtes, kellele on süüdistus esitatud.
19.Süüdistatav ja kaitsja on nii maa- kui ka ringkonnakohtus viidanud sellele, et sarnaseid reise nagu süüdistuses märgitud korraldatakse Balti Kaitsekolledžis seniajani. Järelikult ei olnud neis midagi keelatut ja süüdistus on esitatud alusetult. Tunnistaja K. A. ütlustest nähtub siiski, et pärast 2010. aastat on korraldatud ühepäevaseid reise Eestis, millest on osa võtnud nii töötajad kui ka kaitsekolledži õpilased. Sama on kinnitanud tunnistaja M. M. , andes ütlusi, et enam ei ole töötajatele koos pereliikmetega reise välismaale korraldatud ja HNS eelarvest rahastatakse üksnes Eestis toimuvaid reise. Tunnistaja O. J. on andnud ütlusi, et Balti Kaitsekolledži töötajatele enam sisuliselt üritusi ei korraldata. Väiksemaid reise korraldatakse tudengitele, õppejõududele ja nende pereliikmetele, et tutvustada neile Eestit. Reisidel osalevad ka tudengid. Eeltoodud tunnistajate ütlustest nähtub, et pärast kriminaalasja algatamist ei ole Balti Kaitsekolledžis enam korraldatud puhkusereise oma töötajatele, vaid üksnes Eestit tutvustavaid reise kaitsekolledži õpilastele ja õppejõududele. Nende reiside otstarbeks, erinevalt süüdistuses kajastatud puhkusereisidest, on HNS eelarves rahalised vahendid eraldatud.
20.Veel leiab kaitsja, et tõendamist ei ole leidnud M.K ja P.-I. G.L-i tegutsemine grupis, s.o omastamise toimepanemine kaastäideviijatena. Ringkonnakohus selle
väitega ei nõustu. Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Selle kohaselt on isikud kaastäideviijad juhul, kui nad tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja saab eeldada, et süüteokoosseisu realiseerumine sõltub igaühest neist. Samast lähtekohast on kaastäideviimise tuvastamisel lähtunud maakohus. Kohus tuvastas, et HNS eelarvest kulutuste kandmiseks oli vajalik nii pearaamatupidaja kui ka staabiülema allkiri. Järelikult sõltus reisi korraldamisega kaasnenud kulutuste kandmine nende mõlema teopanusest. Otsuse selle kohta, et arved kuuluvad tasumisele HNS eelarvest, tegi M.K, tehes arvetele vastavad konteeringud. Konteeritud arved edastas raamatupidamine staabiülemale P.-I. G.L-ile viseerimiseks. Järelikult tegutsesid süüdistatavad ühiselt ja kooskõlastatult – arvete viseerimisega kinnitas P.-I. G.L M.K poolt eelnevalt tehtud konteeringu. Mõlema süüdistatava teopanus oli vajalik kulude kandmiseks HNS eelarvest ja mõlemad süüdistatavad valitsesid oma panuse läbi tegu.
21.Kaitsja hinnangul ei saanud M.K arveid konteerides tekkida kahtlust, et selline tegevus võiks olla talle süüksarvatav. Järelikult ei tegutsenud M.K tahtlikult. Oma väite kinnituseks märgib kaitsja, et ehkki kaitseministeerium teostas igal aastal kontrolli HNS eelarve kasutamise üle, ei ole aastate jooksul kordagi juhitud tähelepanu Balti Kaitsekolledži poolt eelarve väärkasutamisele ega tuvastatud midagi ebaseaduslikku. Aastate jooksul esitati kõik arved kontrollimiseks ka Riigikontrollile, kes samuti ei tuvastanud rikkumisi seoses HNS eelarve kasutamisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodud asjaolud M.K tahtlikku tegutsemist. See, kui kontrolli käigus eelarve väärkasutust ei tuvastatud, ei muuda asjaolu, et M.K oli teadlik, et puhkusereiside eest tasutakse HNS eelarvest. Samuti oli ta teadlik sellest, milliste kulude katteks HNS eelarve Balti Kaitsekolledžile eraldatud oli. Järelikult ei muutnud see, kas eelarve väärkasutus kontrolli käigus avastati või mitte, Balti Kaitsekolledži rahaliste vahendite arvelt puhkusereiside eest tasumist lubatavaks. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et Riigikontroll kontrollis raamatupidamist reguleerivatest õigusaktidest kinnipidamist, mitte kindlate lepingute täitmist (vt II kd, tl 155). Seega raamatupidamislikult võis asjaajamine olla korrektne, ent kantud kulutused eelarve sihtotstarbega vastuolus.
22.Apellatsioonis taotleb kaitsja M.K õigeksmõistmist ka põhjusel, et Balti Kaitsekolledž ise ei käsitle M.K isikuna, kellel olnuks otsustuspädevus eelarve kasutamise üle ja kes oleks kaitsekolledžile kahju tekitanud. Kaitsja väide tugineb sellele, et Balti Kaitsekolledž esitas tsiviilhagi üksnes P.-I. G.L-i vastu. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda eeltoodu sellist järeldust teha. Kohtutoimikus on 24. jaanuaril 2011 Balti Kaitsekolledži ja M.K vahel sõlmitud kahju hüvitamise kokkulepe töösuhte raames tekitatud kahju hüvitamise kohta (V kd, tl 100). Selles on pooled asunud ühisele seisukohale, et 2009. aasta eelarvest finantseeritud reisid Soome ja Norrasse ei olnud otseselt seotud kaitsekolledži põhitegevusega ja nende finantseerimine kolledži vahenditest kujutas endast kolledži rahaliste vahendite mittesihipärast kasutamist. Sellega tekitati kolledžile kahju. Võttes arvesse, et reiside eest tasumine toimus staabiülema heakskiidul, leppisid pooled kokku, et M.K hüvitab kahju oma ühe kuupalga suuruses summas, s.o 2077,13 eurot. Seega on väär kaitsja väide, justkui käsitleks Balti Kaitsekolledž kahju eest vastutava isikuna üksnes P.I. G.L. Samuti on väär M.K poolt ringkonnakohtu istungil avaldatu, et tema käest Balti Kaitsekolledž kahjuhüvitist ei küsinud.
23.Ringkonnakohus selgitab eelnevas punktis märgitule lisaks, et VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt vastutavad süüdistatavad kannatanule tekitatud kahju eest solidaarvõlgnikena. Viidatud sätte
kohaselt võib kannatanu nõuda kahju täielikku või osalist hüvitamist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Järelikult valib kannatanu ise, kelle vastu ta nõude esitab. Asjaolu, millistelt süüdistatavatelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ei määra aga seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud süüdistatavate omavahelises suhtes. Seda küsimust ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 35). Seega ei võimalda kannatanu poolt hagi esitamine üksnes ühe süüdistatava vastu järeldada, et teine süüdistatav kahju tekitamise eest ei vastuta.
24.Ehkki ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega M.K KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 344 lg 1 järgi süüditunnistamise kohta, peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu minetusele maakohtu otsuse resolutsioonis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtu otsustus süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohta peab kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 15.1 ja 20. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 18). Järelikult tuvastades, et M.K ja P.-I. G.L ei olnud ametiisikud KarS § 288 mõttes ja seega oli nende süüdimõistmine KarS § 201 lg 2 p 3 järgi välistatud, pidanuks maakohus otsuse resolutsioonis süüdistatavad ametiisiku poolt toime pandud omastamise süüdistuses õigeks mõistma. Eeltoodust lähtudes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, ent täpsustab otsuse resolutsiooni, lisades sellesse M.K ja P.-I. G.L-i õigeksmõistmise KarS § 201 lg 2 p 3 järgi.
25.M.K kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse hüvitada süüdistatavale valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu kogusummas 720 eurot (sh käibemaks 120 eurot). Õigusabikulude teatise kohaselt on M.K tasunud kaitsjale õigusabiteenuse eest, mis hõlmas kaitsja poolt maakohtu otsusega tutvumist, konsultatsioone süüdistatavaga, apellatsiooni koostamist ja osalemist Tartu Ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja tuleb KrMS § 175 lg 1 p-st 1 ja § 185 lg-st 1 juhindudes rahuldada.
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.