Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2.1 Kaitsja M. Missik taotleb apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Roman Gluhovtšenko süüdi mõistmist KarS § 115 järgi. Samuti taotleb kaitsja R. Gluhovtšenkolt välja mõistetud kahjuhüvitise vähendamist. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu teo ümberkvalifitseerimisega, palub kaitsja kergendada Roman Gluhovtšenkole mõistetud karistust. Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et nuga, millega tekitati kehavigastused, ei saanud olla algselt kannatanu AŠ käes. Sellest tulenevalt ei pea kaitsja tõendatuks ka seda, et SK-le tekitas eluohtliku tervisekahjustuse just R. Gluhovtšenko. Kaitsja peab lubamatuteks tõenditeks kahte asitõendina vaadeldud CD plaati ja ühte DVD plaati, millel on turvakaamerate salvestised, ning asitõendi vaatlusprotokolli, kuna pole teada, kuidas asitõendid saadud on. Samas märgib kaitsja, et kindlasti ei ole salvestiselt näha, kust ja kelle taskust kukub välja ese, mida kohus pidas noaks. Samuti on apellandi arvates meelevaldne väita, et antud ese on nuga. Apellant leiab veel, et kohus on hinnanud tõendeid vääralt. Nii heidetakse apellatsioonis maakohtule ette seda, et kui kohus pidas üldiselt SK ütlusi usaldusväärseks, kuid kui SK väitis, et ta nägi midagi AŠ käes, leidis kohus, et ta valetab. Seoses sellega, et kohtueelses menetluses pakkus SK, et AŠ käes olnud ese võis olla tulemasin, leiab kaitsja, et see ei ole eluliselt usutav. Arusaamatu on kohtu põhjendus, mille kohaselt kinnitab seda, et nuga oli kaasas just R. Gluhovtšenkol, asjaolu, et valvekaamerate salvestuste kohaselt kukkus süüdistava taskust välja noasarnane ese. Selle loogika kohaselt oli süüdistataval lausa kaks nuga, kuna IG poolt ülestõstetud eseme edasiandmine kakluse käigus ei ole tõendatud ja on pigem lausa välistatud kõigi isikuliste tõendiallikate ütlustega. Kaitsja leiab, et VS ei ole usaldusväärne tunnistaja, seevastu jättis kohus põhjendamatult tõendikogumist välja tunnistaja IS ütlused. Tunnistaja IS arvates sai enne vigastada SK ja seejärel AŠ. Seega langevad tema ütlused kokku süüdistatava ja SK omadega. Kaitsja leiab, et ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja kohtupsühholoogiline kompleksekspertiis ei ole kohtukõlbulik tõend, kuna selles sisuliselt puuduvad nii uuringute kirjeldus, uurimistulemuste hindamine kui ka arvamuse põhjendus. Apellatsiooni kohaselt ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et R. Gluhovtšenko ei saanud tegutseda hingelise erutuse seisundis, kuna ta ise alustas kaklust. Kaitsja versiooni kohaselt tekitas R. Gluhovtšenko hingelise erutuse seisundi see, et AŠ kasutas tema vastu nuga. Samuti välistas kohus samadel põhjustel ebaõigesti võimaluse, et R. Gluhovtšenko teostas hädakaitset. Samuti leiab kaitsja, et juhul, kui nuga oli algselt AŠ käes, ei ole tõendatud see, et SK-le tekitas vigastused just R. Gluhovtšenko. Mõistetud karistust vaidlustab kaitsja põhjendusega, et lisaks maakohtu tuvastatutele esineb veel kergendavaid asjaolusid, mida maakohus karistust mõistes arvesse ei võtnud. Nii võinuks kohus tuvastada veel ka süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise, sest olukorras kus kakluse lõppfaasi kohta puudusid nii salvestised kui ka täpselt sündmusi pealt näinud isikulised tõendiallikad, andis R. Gluhovtšenko esimesel ülekuulamisel põhjalikud ütlused. Kaitsja leiab, et sõltuvalt ringkonnakohtu poolt tuvastavatest asjaoludest saab kergendava asjaoluna arvesse võtta veel süüteo toimepanemise õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul või siis süüteo toimepanemise hädakaitse piiride ületamisel. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et mitme kergendava asjaolu tuvastamine võiks tingida isiku karistamise KarS § 61 kohaselt alla sanktsiooni alammäära. Kaitsja vaidlustab tsiviilhagi rahuldamist hauakivi ja -randi maksumuse osas, leides, et tehtud kulutused on ebamõistlikult suured ja hauarant ei ole vältimatu matusega seotud kulutus. VÕS § 129 lg 1 kohaselt tuleb hüvitada mõistlikud matusekulud.

3 (11)

2.2 Süüdistatav esitab apellatsioonis oma kirjelduse toimunust ning avaldab kahetsust, et turvakaameratest ei olnud kakluse käiku näha, mis on viinud kohtu valede järeldusteni. Tema ütlusi ei usutud ja mitmeid fakte ei ole arvesse võetud. Kuigi ta seda soovis, tema vigastusi ei fikseeritud, kui ta politseisse ilmus. R. Gluhovtšenko märgib, et kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis on ebaõigesti märgitud, et ta kannab enda väitel alati nuga kaasas. Ta vastas just, et tal ei ole kunagi nuga kaasas. Süüdistatav vaidleb vastu kohtu seisukohale, et tema initsieeris kakluse, ja väidab, et konflikti provotseeris AŠ. Ka märgib süüdistatav, et ta ei naasnud baari peale esimest väljumist selleks, et konflikti jätkata. Süüdistatava hinnangul leiduvad maakohtu otsuses mitmesugused vead ja vastuolud. Kohus kirjutab punktis 1, et Gluhovtšenko lõi esimesena AŠ-t ja jätkas peksmist. Hiljem märkis kohus aga, et tegemist oli vastastikuse kaklusega, kus ei olnud kummalgi poolel selget ülekaalu. Kohus märkis otsuses korduvalt, et ei näinud, kes teda noaga lõi. Kohus ei maini aga SK sõnu, et ta mãrkas kätt noaga tumedas varrukas. Tumedad riided olid AŠ-l, mitte aga süüdistataval. Kohus asus seisukohale, et SK üritas oma ütlustes toetada süüdistatavat, kes on tema sõber. Gluhovtšenko vaidleb sellele vastu, kuna SK ei väitnud, et teda oleks löönud AŠ. R. Gluhovtšenko leiab, et AŠ ja SK vigastuste paiknemine näitab seda, et SK-t lõi AŠ. Ka märgib Gluhovtšenko, et nende vigastused olid ekspertiisiakti kohaselt erinevad ja tekitatud seega erinevate inimeste poolt – AŠ vigastused põhjustas tema, SK omad AŠ. See, et nuga ei leitud, ei näita, et tegemist oli tema noaga. Asi, mis ta taskust maha kukkus, ei olnud nuga, vaid võtmed. Need võttis üles IG, kes andis need tagasi hiljem autos. Gluhovtšenko viitab samuti dokumendile selle kohta, et AŠ on kunagi noaga vigastanud ühe tütarlapse sõlmi. Vastuseks kohtu seisukohale, et SK ja R. Gluhovtšenko olid purjus, märgib süüdistatav, et ta oli täiesti kaine, olles joonud vaid maksimaalselt 2 pudelit õlut paar tundi enne kaklust. R. Gluhovtšenko vaidleb vastu kohtu seisukohale, et ta ei tegutsenud hädakaitses. Vastuseks maakohtu seisukohale, et R. Gluhovtšenkol ei olnud kätel vigastusi, mis oleks tõendanud seda, et ta noa AŠ-lt ära võttis, märgib R. Gluhovtšenko, et ta oli valmis ekspertiisiks, kuid millegipärast seda ei tehtud. R. Gluhovtšenko väidab samuti, et lõi AŠ-t äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis pärast seda, kui viimane oli löönud SK-t. Süüdistatav vaidleb vastu kohtu seisukohale, et politseisse pöördus ta hirmust kättemaksu ees. Ka R. Gluhovtšenko ei ole nõus sellega, et ta peab hüvitama kalli hauakivi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

vabatahtlikult üle isik, kelle kätte nimetatud ese sattunud on. Sellise üleandmise fikseerimist menetlusseadustik ei reguleeri. Ka käesoleval juhul on prokurör maakohtu istungil selgitanud, et salvestised andsid politseile vabatahtlikult üle turvakaamerate valdajad. Kohtukolleegium leiab, et asitõendi päritolu kontrollitavuse huvides oleks soovitatav, kui selline üleandmine dokumenteeritaks, valvekaamera salvestise asitõendina kasutamiseks oleks ühtlasi soovitatav, et sündmuskoha vaatluse käigus fikseeritakse ära ka kaamerate asukoht, et hiljem oleks võimalik viidata sellele, milliste kaamerate salvestisi tõendina kasutatakse. Kuna aga menetlusseadustikust otseselt sellist nõuet ei tulene, ei saa vastava dokumendi puudumist lugeda menetlusõiguse rikkumiseks. Loomulikult on kaitsjal õigus seada tõendi usaldusväärsus kahtluse alla, kui tõendi päritolu ei ole selge. Samas ei piisa eespool toodud põhjustel ringkonnakohtu arvates tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks ainuüksi selle väljatoomisest, et tõendi saamist ei ole dokumenteeritud, vaid ära tuleb näidata, et tõendi päritolu tõesti ei ole kontrollitav. Selleks on võimalik taotleda nt väidetavalt tõendi üle andnud isiku või tõendi vastu võtnud politseiametniku ülekuulamist. Taolist taotlust esitatud ei ole. Käesoleval juhul on salvestistel näha olevad kohad seostatavad sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud sündmuskohaga. Erinevate turvakaamerate salvestistel näha olev sündmuste käik on omavahel seostatav ning baaris toimunu on kajastatud üldjoontes sarnaselt süüdistatava, kannatanu SK ja tunnistajate ütlustega. Seega ei ole alust erinevate turvakaamerate salvestisi ja nende vaatlusprotokolli tõendina kõrvale jätta. 5.2 Küll peab ringkonnakohus märkima seda, et kõnealuste tõendite alusel on võimalik saada infot kaklusele eelnenud sündmuste käigu ja kakluse alguse kohta, seevastu seda, kuidas toimus SK ja AŠ pussitamine, salvestiste alusel tuvastada võimalik ei ole. Sel ajal olid nad ainult XXXXXXXX XX asuva ilusalongi kaamera vaateväljas, kuid nii kaugel, et on võimalik näha inimkogusid seal, kus kakluse lõppfaas aset leidis, kuid ei ole võimalik aru saada, kes need isikud on ja mida nad teevad. Baari turvakaamera salvestisest tehtud fototabelist on näha see, kuidas AŠ ja R. Gluhovtšenko algul baaris suhtlevad, R. Gluhovtšenko baarist väljub, seejärel tagasi tuleb, AŠ-t lööb ning uuesti baari väljapääsu poole suundudes AŠ-t endaga kaasa viipab. Seega ei saa kuidagi nõustuda R. Gluhovtšenko apellatsioonis väidetuga, et konflikti ei algatanud tema. Ringkonnakohtu hinnangul on kellegi nõudmist, et tema sõpru teretataks, üldse raske pidada solvanguks, rääkimata sellest, et see annaks alust reageerida sellisel viisil, nagu seda tegi R. Gluhovtšenko. Ka ei kinnita kõnealune tõend seda, et R. Gluhovtšenko oleks läinud baari tagasi eesmärgiga osta kaasa pudel õlut – seda ta ei teinud, küll suundus ta otse AŠ juurde, lõi teda ja andis märku, et viimane temaga välja kaasa tuleks. Maakohus leidis, et lombardi „E“kaamera salvestiselt on näha, et R. Gluhovtšenko taskust kukub välja ese, mis sarnaneb suletud taskunoaga. Selle eseme võttis üles IG. Maakohtu hinnangul kinnitas ka see, et nuga oli kaasas just R. Gluhovtšenkol. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esiteks ei ole vähemalt asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fototabeli fotode 41-48 alusel võimalik kindlalt väita, et maha kukkunud ese on taskunuga. Kujutis on üsna ebaselge ja nt fotol nr 42 sarnaneb kõnealune ese võtmehoidjaga võtmekimbule. Teiseks tuleb nentida, et isegi, kui maha kukkunud ese oleks olnud nuga, ei ole tõendeid selle kohta, et IG selle kakluse käigus R.Gluhovtšenkole tagasi oleks andnud. Ringkonnakohtu istungil üle kuulatud IG väitel ei olnud tegemist noaga ning ta ei andnud üles korjatud esemeid kakluse vältel R.Gluhovtšenkole tagasi. Viimast väidet kinnitab ka AŠ-ga koos olnud VS, kelle ütluste kohaselt arvas ta, et IG võib talle kallale tungida ning ta pidas IG-t kogu aeg silmas. Kaklejate juurde nad ei läinud (kd I; toim.l. 47 pöördel). Kuigi kaitsja leiab, et VS ütlused ei ole usaldusväärsed, ei näe ringkonnakohus alust neid tervikuna kõrvale jätta. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et VS-i ütlused ei haaku teiste tõenditega selles, kas peale tema ja AŠ oli nende seltskonnas veel keegi, samuti ei kajastu tema ütlustes see, et R. Gluhovtšenko pärast baaris AŠ-ga suhtlemist sealt lahkus, seejärel tagasi tuli ja AŠ-t lõi. Samas haakuvad R. Gluhovtšenko 5 (11)

ütlused just osas, mida ta tegi väljas toimunud kakluse ajal, IG ütlustega, samuti mainib VS sarnaselt SK, IG ja IS-ga seda, et SK sekkus kaklusesse. Seejuures kinnitavad VS-i ütlused, et SK osales kähmluses, kuid ei löönud (köide I; toim.l. 47), SK enda väiteid selle kohta, et ta võttis AŠ-l selja tagant ümbert kinni, üritades teda eemale tõmmata. Arvestades, et VS oli AŠ sõber, IG ja SK aga R. Gluhovtšenko sõbrad, s.t isikud kuulusid erinevatesse leeridesse, leiab ringkonnakohus, et kokkulangevas osas tuleb kõigi nende ütlusi pidada usaldusväärseks. Seega eespool nimetatud tõendid ei tõenda seda, et R. Gluhovtšenkol oli kaasas nuga. 5.3 R. Gluhovtšenko, SK ja IG on oma ütlustes väitnud seda, et nägid nuga AŠ käes. Ringkonnakohus leiab aga, et kõigi kolme ütlustes leidub vastuolusid, mis seavad sellised väited kahtluse alla. R. Gluhovtšenko väitis maakohtus antud ütlustes, et ajal, kui AŠ teda noaga ründas, nägi ta, kuidas eemal olevat SK-t lõi keegi rusikaga näkku (kd I; toim.l. 51 pöördel, uuesti toim.l. 52 pöördel ja toim.l. 53). See ei haaku ei SK enda ega tunnistajate IS, VS-i ega IG ütlustega. SK ise kinnitas, et sekkus AŠ ja R. Gluhovtšenko kaklusesse ja teda löödi siis noaga. SK ütlustest ei nähtu, et keegi oleks teda veel rusikaga näkku löönud. Seda, et SK sekkus kaklusesse, kinnitavad nii IS, VS kui IG. Ka kinnitavad tunnistajad, et SK-l tuvastatud vigastusi märkasid nad siis, kui viimane kaklejatest taas eemaldus. R. Gluhovtšenko ise muutis maakohtus kohtu küsimustele vastates oma SK-t puudutavaid ütlusi. Kohus juhtis R. Gluhovtšenko tähelepanu sellele, et SK oli kirjeldatud sündmuste käiku teisiti, ja küsis, kuidas R. Gluhovtšenko seda vastuolu selgitab. Selle peale ütles ka R. Gluhovtšenko, et SK võttis AŠ-st kinni ja tänu sellele tekkis tal võimalus võtta AŠ-lt nuga käest ära. Eelnevalt seda kirjeldades, kuidas ta AŠ-lt noa kätte sai, ei maininud R. Gluhovtšenko aga kordagi SK sekkumist ega seda, et ta sai noa AŠ-lt kätte pärast seda, kui viimane oli SK-t löönud. Tema väitel oli SK hoopis eemal. Kui kohus küsis R. Gluhovtšenkolt täpsustavalt, et tema eelnevalt antud ütluste kohaselt oli SK eemal, andis R. Gluhovtšenko ebaselge vastuse, mis vastuolu kuidagi ei kõrvalda: „Ta oli meie lähedal aga eemal. Kui AŠ ründas mind, mina kaitsesin ennast. Ma ei näinud SK-t hukkunu seljataga“ (kd I; toim.l. 53). Seega on R. Gluhovtšenko ütlused vastuolulised ning neile vastuoludele ei osanud ta anda mõistlikku seletust ega muul moel vastuolusid kõrvaldada, kui neile tähelepanu juhiti. Seega ei ole tema ütlused ses osas, et AŠ teda noaga ründas, usaldusväärsed. Ka SK väitel nägi ta AŠ käes mingit noasarnast eset. Nagu nähtub prokuröri taotlusel SK kohtueelses menetluses antud ütluste avaldatud osast, väitis ta ka kohtueelses menetluses, et nägi AŠ käes midagi, kuid siis väitis ta, et asi sarnanes välgumihkliga. Ülekuulamise protokollist osa avaldamise järel küsitles prokurör SK-t selle välja selgitamiseks, miks ta on andnud kohtueelses menetluses ja kohtus erinevaid ütlusi. SK ütlused jäävad ebamääraseks ning ta ei esita selgitust, mille alusel ta võib väita, et tegemist oli noaga. Prokuröri küsimusele, kas see ese oli nuga, vastas SK: „Ma ei öelnud konkreetselt kuid mõtlesin selle peale, tuletasin meelde.“ Prokuröri küsimusele, kas nüüd on paremini meeles, vastas ta: „Ei ole niimoodi“ (kd I; toim.l. 43 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul esinevad vastuolud ka SK maakohtus antud ütlustes. Ühest küljest väitis SK, et nägi AŠ käes midagi, mida pidas noaks, ning, et R. Gluhovtšenko käes ta nuga ei näinud (kd I, toim.l. 44 pöördel). Samas küsimusele, kes teda noaga lõi, vastas SK, et ei oska seda öelda, sest ta ei näinud, kes lõi (kd I; toim.l. 44). Jääb arusaamatuks, kuidas isik, sekkudes kahe isiku kaklusesse, kellest ühe käes ta näeb nuga, teise käes aga mitte, ei oska öelda, kes teda noaga lõi. Taoline vastuolu seab kahtluse alla SK väite, et ta nägi AŠ käes nuga. Mis puutub R. Gluhovtšenko apellatsioonis märgitusse, et SK nägi, kuidas teda lõi noaga keegi, kellel olid seljas tumedad riided, siis maakohtus antud ütlustes R. Gluhovtšenko midagi sellist väitnud ei ole. Vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 saab kohus tugineda vaid isiku kohtuistungil antud ütlustele.

6 (11)

Seoses kaitsja etteheitega, et maakohus on osalt pidanud SK ütlusi usaldusväärseks, kuid noa nägemise osas ebausaldusväärseks, märgib ringkonnakohus, et selline hinnang isiku ütlustele on lubatav ja põhjendatud. On võimalik, et isiku ütluste usaldusväärsuses on alust kahelda mingis konkreetses küsimuses, olgu siis põhjuseks see, et isik tajus, mõistis või mäletab mingit asjaolu valesti või annab mingi asjaolu kohta teadlikult valeütlusi. Kui isik mingi asjaolu osas eksib, ei tähenda see, et valed on ka kõik tema väited muude asjaolude kohta. Ka juhul, kui isik valetab, on selge, et tema versioon toimunust peab mingilgi määral põhinema tegelikult juhtunul, vastasel juhul ei oleks esitatav versioon toimunust usutav. Seepärast on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud see, kui isiku ütlusi hinnatakse mingis osas usaldusväärseks, mingis osas aga mitte. Eelkõige võib juhul, kui kohtu hinnangul on isiku ütlused mingis osas ebausaldusväärsed, lugeda need muus osas usaldusväärseks, kui need haakuvad teiste tõenditega, mille usaldusväärsuses on kohus veendunud. Ka SK ütlusi iseloomustab see, et osalt on need teiste tõenditega kooskõlas, osalt aga mitte, mis on käesolevas otsuses erinevates kohtades esile toodud. Ka Riigikohtu uuema praktika kohaselt on lubatav ütluste lugemine ebausaldusväärseks üksnes osaliselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.05.2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13). IG ütlusi selle kohta, et ta nägi AŠ käes nuga, peab ringkonnakohus ebausaldusväärseks põhjusel, et IG kirjeldab olukorda, milles ta AŠ-t noaga nägi, erinevalt nii süüdistatavast, kannatanu SK-st kui tunnistajatest. IG väitis ringkonnakohtus antud ütlustes, et AŠ ja R. Gluhovtšenko seisid teineteisest eemal, kui ta AŠ käes nuga nägi, ning tal jäi mulje, et AŠ tahtis R. Gluhovtšenkot ähvardada. Samas süüdistatava ja kannatanu SK ütluste kohaselt oli AŠ-l nuga käes siis, kui AŠ „surus R. Gluhovtšenkole peale“, R. Gluhovtšenko oli kükakil ja AŠ tema kohal. Ka IS räägib ütlustes sellest, et AŠ oli R. Gluhovtšenko kohal, kuigi tema väidete kohaselt oli R. Gluhovtšenko lausa pikali. Tema AŠ käes nuga ei näinud. Ka R. Gluhovtšenko ja SK ütluste kohaselt AŠ pigem varjas nuga, igatahes ei olnud seda selgelt näha. Lisada tuleb, et IG oli enda väitel kaklejatest u 10 m eemal ning pidi tõrjuma AŠ sõprade rünnakuid, mis seab kahtluse alla selle, kuidas oli tal võimalik näha endast eemal oleva AŠ käes olevat nuga. Eelnevast tulenevalt ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et nuga oleks olnud esialgu AŠ käes. 5.4 Kuigi eelnevalt (otsuse punktis 5.2) nõustus ringkonnakohus kaitsja kriitikaga maakohtu argumentide kohta, millele tuginedes maakohus leidis, et nuga oli kaasas R. Gluhovtšenkol, ei tähenda see, et käesolevas asjas ei oleks üldse tõendeid selle kohta, mis võimaldaks teha selle küsimuse kohta järeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab seda, et AŠ ei rünnanud R. Gluhovtšenkot ega SK-t noaga ning just R. Gluhovtšenko põhjustas vigastused nii AŠ-le kui SK-le, tõsiasi, et rasked, terariistaga tekitatud vigastused (lõike- ning torke-lõikehaavad) esinevad AŠ-l ja tema selja taga olnud SK-l, seevastu kolmandal kakluses osalenul – R. Gluhovtšenkol – selliseid vigastusi tuvastatud ei ole. Tõsi küll, R. Gluhovtšenko peeti kinni alles kolm nädalat hiljem ning R. Gluhovtšenko väitel ei fikseeritud tema soovist hoolimata tal olnud vigastusi. Samas tuleb tõdeda, et R. Gluhovtšenko ise kinnitas maakohtus vastuseks küsimusele, millised vigastused tal olid, et tal ei olnud märkimisväärseid vigastusi. Kuigi R. Gluhovtšenkolt küsiti konkreetselt, millised vigastused tal esinesid, ei nimetanud ta ise ühtegi vigastust (kd I; toim.l. 52). Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et R. Gluhovtšenko oleks olnud sunnitud saadud vigastuste tõttu pöörduma arsti poole. Vigastuste puudumine R. Gluhovtšenkol seab kahtluse alla tema väite, et nuga oli algselt AŠ käes, kes sellega teda ründas nii teda kui SK-t. Mõistlikku põhjendust ei ole sellele, miks sai raskeid vigastusi küll SK, kuid mitte R. Gluhovtšenko, eriti arvestades, et tegemist oli just AŠ ja R. Gluhovtšenko vahelise konfliktiga, mistõttu oleks loogiline, et AŠ oleks noaga rünnanud eelkõige R. Gluhovtšenkot. 7 (11)

Tähelepanu väärivad SK-l esinenud vigastuste iseloom ja paiknemine. SK-l on tuvastatud järgmised vigastused: rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool rindkere ülaosas rangluu kohal koos parema kopsu vigastuse ning traumaatilise parempoolse veri-õhkrinnaga, pindmine haav paremal rangluu piirkonnas ning lõikehaavad vasaku küünarvarre alumises kolmandikus eespinnal. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kaitsjaga seisukohaga, et arvestades SK vigastuste asukohta, ei saanud R. Gluhhovtšenko neid tekitada üle AŠ. Kohtukolleegiumi hinnangul tähendab see, et SK-l olid vigastused rangluu juures, just seda, et need oli võimalik tekitada üle AŠ õla. Kuna SK hoidis AŠ-l ümbert kinni, pidi ta kogu kehaga olema AŠ lähedal. Seda, et R. Gluhovtšenko võis tabada AŠ-t lüües ka tema taga olnud SK-t, viitab seegi, et AŠ-l oli üks noahaav ka seljal, täpsemalt vasaku õlaliigese tagapinnal (vt surnu ekspertiisi akt, eksperdiarvamuse p 2). Ringkonnakohtu hinnangul väärivad tähelepanu SK ütlused, et ta lasi AŠ koheselt lahti, kui oli saanud noaga köögi rangluu juurde. SK selgitas, et ta ei saanud enam kinni hoida ning arvas, et käeluu läks katki. Pärast seda liikus ta kohe eemale (kd I; toim.l 44 pöördel). Seega pidi ta saama ülejäänud vigastused, s.h lõikehaavad vasakul küünarvarrel enne rinnaõõnde tunginud torke-lõikehaava, s.t ajal, mil ta hoidis selja tagant kätega AŠ-l keskkoha ümbert kinni. Ringkonnakohus leiab, et SK vasaku küünarvarre alumises kolmandikus (s.o randme lähedal) eespinnal asuvad lõikehaavad viitavad sellele, et ajal, kui kaklusse sekkunud SK hoidis AŠ-l ümbert kinni, oli nuga R. Gluhovtšenko käes ning ka SK-le tekitas vigastused just tema. Isiku ekspertiisiaktile nr 13E-PõI0249 lisatud fototabeli fotolt 2 (kd III; toim.l.76) on näha, et SK-l on küünarvarrel randme lähedal kaks haavaarmi, mis jooksevad küünarvarrega risti. SK enda ütluste kohaselt püüdis ta kaklejaid lahutada, võttes AŠ-l selja tagant kätega keskkohast ümbert kinni ja püüdes teda R. Gluhovtšenkost eemale tõmmata. Ses osas pole alust SK ütlustes kahelda, kuna samasisulisi ütlusi on andnud ka IS ja VS. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud olukorras oli AŠ-l väga keeruline lüüa SK-t noaga selliselt, et viimasel tekiks küünarvarrel risti asetsevad lõikehaavad – sisuliselt oleks AŠ pidanud lööma noaga endale kõhu suunas või tõmbama enda vastas olevat nuga endast eemale. Mõlemad kirjeldatud liigutused oleks AŠ-le endale olnud ebamugavad ja tal oleks olnud oht ennast vigastada. Kuna SK hoidis AŠ-l kätega selja tagant ümbert kinni, pidi tema vasak käsi olema AŠ kõhu vasakul poolel. Seega võis ta saada vigastusi ajal, kui noaga löödi AŠ-t. Surnu ekspertiisiakti kohaselt oligi AŠ-l muuhulgas keskkõhu piirkonnas üks kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav. Ekspertiisiaktile lisatud fotodest ja skeemist nähtuvalt asus haav nabast kõrgemal pisut vasakul pool. Ringkonnakohtu hinnangul näitab SK küünarvarrel olevate vigastuste asukoht ja iseloom (tegemist on lõikehaavadega, s.o nuga liikus SK randme lähedalt tema käest risti üle), et ta sai need vigastused siis, kui AŠ-t löödi noaga kõhtu. Seda ei välista asjaolu, et SKl on küünarvarrel tuvastatud kaks kõrvuti asetsevat lõikehaava armi, AŠ-t on löödud kõhtu ühel korral – kakluse käigus olid kehad üksteise suhtes liikumises ning kaks lõikehaava said tekkida noa sisenemisel ja väljumisel. Kuna eespool toodu kohaselt sai SK küünarvarrele vigastused siis, kui AŠ-t löödi noaga kõhtu ning need vigastused sai SK enne rinnaõõnde tunginud torke-lõikehaava, tähendab see, et AŠt löödi noaga juba enne kui SK samuti eluohtlikult vigastada sai. Paika ei pea kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et tunnistaja IS ütluste kohaselt sai SK vigastused enne AŠ-t. IS ütluste kohaselt nägi ta esmalt, et SK on vigastatud ja – tunnistaja hinnangul 30 sekundit hiljem –, et vigastatud on ka AŠ. See, et tunnistaja märkas SK vigastusi enne, ei tähenda, et viimane need ka varem sai. See on selgitatav sellega, et SK eemaldus kaklejatest pärast seda, kui oli saanud noahoobi rangluu piirkonda. Ka märkas tunnistaja seda, et vigastatud on ka AŠ, vaid vähe aega hiljem. Kuna R. Gluhovtšenkol lõike- ega torke-lõikehaavu tuvastatud ei ole, leiab ringkonnakohus, et tõendatud ei ole see, et nuga oli algselt AŠ käes. Ka tuleb maakohtuga nõustuda selles, et 8 (11)

R. Gluhovtšenko selgitus, kuidas ta AŠ-lt noa kätte sai, ei ole eluliselt usutav. R. Gluhovtšenko väitel võttis ta AŠ-lt nuga ära võttes kinni noa käepidemest. Arusaamatuks jääb see, kuidas sai R. Gluhovtšenko võtta kinni noa käepidemest, kui sellest hoidis juba kinni AŠ. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus süüdistuse versiooniga selle kohta, et nii AŠ-le kui SK-le tekitas vigastused R. Gluhovtšenko, kusjuures SK-le tekitas R. Gluhovtšenko vigastused, soovides lüüa tegelikult AŠ-t. 5.5 Kuna tõendamist ei leidnud see, et AŠ oleks R. Gluhovtšenkot noaga rünnanud, langeb ära ka kaitseväide, mille kohaselt tekkis R. Gluhovtšenkol sellest, et AŠ teda noaga ründas, tugev hingelise erutuse seisund – KarS § 115 nimetatud vägivalda, mis oleks saanud sellise seisundi esile kutsuda, ei olnud. Seda, miks ei saa muud AŠ käitumist lugeda KarS §-le 115 vastavaks vägivallaks, on maakohus selgitanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks põhjendusi korrata. Samadel põhjustel ei saanud R. Gluhovtšenko teostada hädakaitset. Nagu maakohus on ära näidanud, oli tegemist R. Gluhovtšenko ja AŠ vastastikuse kaklusega. Tõsi küll, olukorras, kus üks kakluse pooltest võtab kasutusele relvana kasutatava eseme, millega saab teisele tekitada raskeid tervisekahjustusi, ei ole enam tegemist taolise „kahepoolse kaklusega“, mille puhul hädakaitseseisund on reeglina välistatud. Nimelt on Riigikohtu praktikas üldjuhul hädakaitseseisundit välistava vastastikku kakluse kriteeriumiks see, et kakluse käigus kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, s.t vastastikuseks saab pidada kaklust enam-vähem võrdsete osapoolte vahel (vt nt Riigikohtu 20.06.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Seega oleks R. Gluhovtšenkol olnud õigus end kaitsta, kui AŠ teda noaga ründas. Kuna aga selline rünne tõendatud ei ole, ei saa ka rääkida hädakaitse teostamisest.

Ringkonnakohus leiab, et SK-t tuleb karistada 7 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Ringkonnakohtul ei ole õigust raskendada maakohtu otsusega mõistetud karistust, mistõttu ei näe ringkonnakohus põhjust kaaluda, kas on mingeid raskema karistuse kasuks rääkivaid asjaolusid, mida maakohus arvestanud ei ole. Võrreldes maakohtu otsusega väiksema süü ja kergema karistuse kasuks rääkivaid asjaolusid peale selle, et SK-le tekitas R. Gluhovtšenko vigastused ettevaatamatusest, ringkonnakohus ei näe. Seega on alust vähendada karistust maakohtu mõistetuga võrreldes minimaalselt. Mis puutub kaitsja märgitud karistust kergendavatesse asjaoludesse, siis ringkonnakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist R. Gluhovtšenko versioon toimunust, mille kohaselt lõi SK-t AŠ ning tema kaitses end AŠ rünnaku eest ning seetõttu ei saa rääkida süüteo avastamisele aktiivsest kaasaaitamisest.

/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind

/allkirjastanud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastanud digitaalselt/ Urmas Reinola

Otsus parandatud 26.11.2014 määrusega

RESOLUTSIOON

Asendada kohtuotsuse põhiosa 6. punkti 4. lõigus nimi SK nimega R. Gluhovtšenko“ järgmistes lausetes: „Eelnevast tulenevalt tuleb SK-le mõista mõlema teo eest üks karistus, lähtudes KarS § 113 sanktsioonimääradest. Ringkonnakohus leiab, et SK-t tuleb karistada 7 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega.“ Õige sõnastus on: „Eelnevast tulenevalt tuleb R. Gluhovtšenkole mõista mõlema teo eest üks karistus, lähtudes KarS § 113 sanktsioonimääradest. Ringkonnakohus leiab, et R. Gluhovtšenkot tuleb karistada 7 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega.“

10 (11)

Määrus määruskaebe korras vaidlustamisele ei kuulu.

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.