Roman Gluhovtšenko süüdistuses KarS § 113 järgi üldmenetluses
Prokurör
Ainar Koik
Süüdistatav
Roman Gluhovtšenko - isikukood 38804200391, elukoht XXX, EV kodanik, keskeriharidus, emakeel vene keel, ei tööta, kriminaalkorras karistamata, omab 5 kehtivat väärteokaristust, kahtlustatavana kinni peetud 27.08.2013.a; tõkend – vahistamine – alates 28.08.2013.a.
Kaitsja
Mart Missik
RESOLUTSIOON
Juhindudes KrMS § 306, 311, 312, 313, 315. Tunnistada süüdi Roman Gluhovtšenko KarS § 113 järgi ja mõista karistuseks 7 (seitse) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust, KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Vastavalt KarS § 63 lg 2 lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista liitkaristuseks 7 (seitse) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tõkend – vahistamine – jätta endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust
arvata alates kinnipidamisest 27.08.2013.a. Välja mõista Roman Gluhovtšenkolt riigituludesse sundraha 887,50 eurot ja menetluskulud 1192,45 eurot (ekspertiisikulud kokku summas 1192 eurot, sh surnu kohtuarstliku ekspertiisi eest 343 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi eest 84 eurot, ambulatoorse kohtupsühholoogia ja – psühhiaatria kompleksekspertiisi eest kokku 765 eurot ja tasu koopiate tegemise eest 0,45 eurot). Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „Roman Gluhovtšenko, 1-14-823, menetluskulud“. Sundraha ja menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile. Tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning mõista Roman Gluhovtšenkolt välja XXX kasuks 4031,35 eurot, mis kanda XXX arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXX AS Swedbank. Asitõendid: - salvestis sündmuskoha vaatlusest, hädaabinumbritel tehtud kõnede salvestused ja turvakaamerate videosalvestused – jätta kriminaalasja juurde; - XXX rannajalatsid, dressipluus, dressipüksid ja triiksärk, XXX sviiter ja XXX küüntealused kraaped, mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Tallinnas, Rahumäe tee 6 – hävitada.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates resolutiivosa kuulutamisest.
TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD
1.Roman Gluhovtšenkole esitati kogumis KarS § 113 järgi süüdistus selles, et ta tappis tahtlikult XXX ja tekitas ettevaatamatusest eluohtliku tervisekahjustuse XXX , kuna oleks pidanud ette nägema sündmustesse sekkunud XXX tema poolt XXX noaga ründamise käigus eluohtliku vigastuse tekitamise võimalust. Süüdistuse kohaselt ründas süüdistatav 03.08.2013 esmalt kella 04.30-04.40 paiku Maardus Keemikute 25 asuvas baaris Pit Burger ootamatult XXX ja lõi teda rusikaga näo piirkonda, millega rikkus jämedalt avalikku korda ning rikkus vägivallaga XXX rahu ja õigust vabaaja veetmiseks avalikus kohas. Samuti avaldas süüdistatav ilmset lugupidamatust ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise reeglistiku vastu ning häiris oma käitumisega ka teiste rahvarohkes baaris ehk avalikus kohas viibinud inimeste rahu ja üldist õigusrahu. Seejärel kutsus süüdistatav kohe konflikti jätkamiseks käega viibates XXX baarist välja. Peale XXX baarist väljumist jätkas süüdistatav koheselt sealsamas baari ees tema ründamist ning püüdis XXX korduvalt tabada ja tabaski rusikate ja jalgadega. Lõpuks lõi süüdistatav vastastikuse kakluse käigus XXX korduvalt – vähemalt viiel korral – süüdistataval endal baaris kaasasolnud noaga
rindkere piirkonda. Sellega põhjustas süüdistatav XXX kaks rindkereõõnde tungivat torkelõikehaava vasakul pool rindkere eespinnal koos V roide läbistuse, vasaku kopsu, südame parema koja ja vasaku vatsakese vigastusega, millega kaasnes äge verekaotus, samuti kõhuõõnde tungiva ühe torke-lõikehaava keskkõhul. Kolm kirjeldatud kehaõõnde tunginud haava olid eluohtlikud tervisekahjustused ja kaks rindkereõõnde tungivat haava surma põhjuseks. Samuti tekitas süüdistatav XXX rinnaõõnde mittetungiva torke-lõikehaava vasakul pool rindkere eespinnal ja torke-lõikehaava vasaku õlaliigese tagapinnal ning lisaks löökidest käte ja jalgadega ka verevalumid kõõlustanul kukla-kiiru piirkonnas, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid alaseljal paremal ning kätel ja jalgadel. Viidatud vigastuste tagajärjel suri XXX sündmuskohale saabunud kiirabiautos kell 05.21. Süüdistatava sõbrana kaklusse sekkunud ja kaklust lõpetada püüdes XXX kinni haaranud XXX tabas süüdistatav, ilmselgelt soovimata oma sõbrale XXX vigastusi tekitada, XXX noalöökide ja –torgete tekitamise ajal samuti korduvalt noaga kehasse, millega põhjustas XXX rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava paremal pool rindkere ülaosas rangluu kohal koos parema kopsu vigastuse ning traumaatilise parempoolse veri-õhkrinnaga ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti pindmise haava paremal rangluu piirkonnas ja lõikehaavad vasaku küünarvarre alumises kolmandikus eespinnal.
2.Süüdistatav tunnistab oma süüd osaliselt. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et süüdistatav tappis süüdistuses märgitud ajal ja kohas (vt otsuse punkt 1) vastastikuse kakluse käigus XXX korduvate noahoopidega. Süüdistatav aga eitab XXX noaga löömist. Kohtuistungil on süüdistatav kinnitanud, et ta väga kahetseb noahaavade tekitamist XXX , mis puudutab XXX , siis seda ei soovinud ta teha.
2.1.Süüdistatav kinnitas, et tema provotseeris kakluse XXX . Sel õhtul oli süüdistatav tarvitanud alkoholi, umbes kaks pudelit õlut kaks tundi enne juhtunut ja enne seda veel paar lonksu õlut või gini. Süüdistataval oli seljas hall Puma jope ning jalas mustad Adidase püksid ja valged Adidase tossud. Süüdistatava ütluste kohaselt läks ta 03.08.2013 kella 04.00 paiku hommikul Pit Burger baari koos XXX , XXX ja XXX . Baaris viibisid XXX ja XXX , teisi süüdistatav ei tundnud. Süüdistatavat ärritas XXX käitumine. Nimelt palus XXX süüdistataval teretada oma sõpru (s.o XXX ja veel ühte, keda süüdistatav ei tundnud), mida süüdistatav ei olnud nõus tegema. Seejärel läks ta koos XXX ja XXX baarist välja, oli seal umbes minuti ning siis sisenes uuesti baari. Baarileti juures seisis XXX koos sõpradega. Süüdistatav oli närviline XXX solvangutest ja lõi teda rusikaga näkku ning kutsus ta välja kaklema. Mõlemad väljusid baarist ning nad üritasid üksteist lüüa, tekkis kaklus baari ees. Kakluse käigus suundusid süüdistatav ja XXX natuke baarist kõrvale (baari poole vaadates vasakule). Kakluse käigus lõid süüdistatav ja XXX üksteist rusikate ja jalgadega. Süüdistatava väidete kohaselt tal nuga kaasas ei olnud, tema taskutes olid telefon, võtmed ja rahakott. Kakluse käigus kukkusid maha rahakott ja võtmed, need tõstis süüdistatav üles siis, kui XXX viidi haiglasse. Veel kinnitas süüdistatav, et kakluse käigus ei andnud keegi talle nuga ega muid esemeid. Süüdistatav nägi nuga XXX käes momendil, mil XXX teda ründas ja vajus tema peale natuke, süüdistatav oli siis kükakil. Ta haaras XXX käest noa ja lõi teda ise sama noaga 3-5 lööki. Noaga löömise ajal kedagi läheduses ei olnud ning keegi ei sekkunud tema ja XXX vahelisse kaklusesse. Pärast XXX noaga löömist tõusis süüdistatav püsti, viskas noa eemale ja läks XXX auto poole. Süüdistatav ise ei saanud sündmuse käigus olulisi vigastusi.
2.2.Kohtuistungil vahetult vaadeldud sündmuskohta suunatud valvekaamerate salvestustest (kaks CD plaati ja üks DVD plaat) ning nende salvestuste kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (koos fotodega) on näha kes, millise riietusega ja millisel ajal Pit Burger
baari siseneb ja sealt väljub, samuti on näha baari ees ja baaris toimunud tegevus. Tuvastatud on, et 03.08.2013 kell 04.24 ilmusid Maardu linna valvekaamera vaatevälja kolm meesterahvast: XXX , kes kandis seljas musta värvi kapuutsiga pusa kirjaga Everlast, jalas musta värvi dressipükse ja musta värvi plätusi, veel kandis musta värvi õlakotti; XXX , kes kandis seljas lühikeste varrukatega ruudulist triiksärki, mille all oli sinist värvi t-särk, jalas lühikesi pükse; XXX , kes kandis seljas musta-valge triibulist polosärki, jalas heledat värvi lühikesi pükse ja peas valget värvi nokkmütsi. Nimetatud isikud liikusid Pit Burger baari ette ja kell 04.26 sisenesid baari (vt III kd, tl 2). Baaris suundusid nad baarileti ette (vt III kd, tl 3). Samal ajal sõitis Pit Burger baari ette tumedat värvi maasturi tüüpi auto, millest väljusid: juhiistmelt XXX , kes kandis seljas sinist värvi jopet kirjaga Russia seljal ja valget värvi mustriga õlgadel, jalas tumesinised teksapüksid ning tumedad kingad; juhiistme kõrvalt XXX , kes kandis seljas valget värvi kampsunit, mille esiosal oli malelaua kujuline ruudustik, jalas helehallid dressipüksid ja tumedad tossud; juhiistme tagant XXX , kes kandis seljas tumedat värvi jakki ja jalas tumedaid pükse; tagaistmelt süüdistatav, kes kandis seljas halli värvi jakki, jalas tumedaid dressipükse ja valget värvi halli mustriga spordijalatseid; tuvastamata meesterahvas, kes kandis seljas heledat värvi pikkade varrukatega pluusi ja jalas heledat värvi põlveni pikkusega pükse (vt III kd, tl 4-6). Viidatud isikud sisenesid samuti Pit Burger baari. XXX , süüdistatav ja tundmatu meesterahvas suundusid baarileti ette, XXX ja XXX suundusid saali (vt III kd, tl 6-9). XXX tervitas kättpidi baarileti ees tundmatut meesterahvast ja vestles temaga (vt III kd, tl 9). Samal ajal XXX ja süüdistatav vestlesid baaridaamiga (vt III kd, tl 9-10). Mõne hetke pärast XXX ja tundmatu meesterahvas lõpetasid vestluse ning XXX hakkas vestlema süüdistatavaga, XXX , XXX ja XXX vaatasid pealt (vt III kd, tl 10-11). XXX ja süüdistatav vestlesid omavahel umbes minuti, vestluse ajal nende vahel füüsiline kontakt puudus. Kui vestlus lõppes, jäid XXX , XXX ja XXX baarileti juurde seisma ning süüdistatav ja XXX hakkasid baarist lahkuma. Enne baarist väljumist ühines nendega XXX , nad jäid seisma, sellel ajal hoidis süüdistatav kõrva juures mobiiltelefoni ning XXX ja XXX vaatasid baarileti poole, kus seisid XXX , XXX ja XXX (vt III kd, tl 11-12). Süüdistatav, XXX , XXX ja XXX väljusid baarist ning jäid ukse ette seisma, tundmatu meesterahvas oli väljunud baarist enne ja seisis eemal (vt III kd, tl 12-13). Minuti pärast sisenes süüdistatav uuesti baari, kõndides otse XXX juurde ja lõi teda ühe korra parema käe rusikaga pea piirkonda, peale seda keeras otsa ringi ning kõndis baarist välja, samal ajal viibates vasaku käega XXX suunas, et viimane järgneks talle (vt III kd, tl 13-19). Süüdistatav väljus baarist, samal ajal XXX ja XXX seisid baari ukse ees. XXX väljus samuti baarist, XXX ja XXX tulid välja tema järel (vt III kd, tl 19-20). XXX taganes ExpressCredit Lombardi ukse juurde ning viskas jalast plätud, jäi paljajalu ja võttis sisse boksiasendi. Samal ajal järgnes süüdistatav talle ning üritas sooritada lööki XXX suunas (vt III kd, tl 20-21). Sama kinnitab ka kannatanu XXX oma kohtus antud ütlustes (vt otsuse punkt 2.3.). ExpressCredit Lombardi valvekaamera salvestusest on näha, kuidas süüdistatav kaotas tasakaalu ja tema taskust kukkus välja ese, mille XXX üles korjas, samal ajal üritasid süüdistatav ja XXX üksteist lüüa (vt III kd, tl 21-27). Kohtu hinnangul meenutab süüdistatava taskust välja kukkunud ese kokkupandavat taskunuga, mille tera on suletud asendis (vt III kd, tl 22-25). Seega ei ole süüdistatava kohtuistungil antud ütlused tõesed kakluse käigus temalt taskust välja kukkunud esemete kohta ega temal noa mitte kaasasolemise kohta. Süüdistatav ja XXX liikusid Keemikute 25 ja Keemikute 23 majade vahele, Maardu linna valvekaamera vaateväljast eemale, nendele järgnesid eemalt XXX , XXX , XXX ja XXX (vt III kd, tl 28). Nimetatud isikud ilmusid kõik ilusalongi valvekaamera vaatevälja, kuid
salvestuse kehva kvaliteedi tõttu ei ole võimalik objektiivselt tuvastada isikuid ega nende tegevust (vt III kd, tl 28-37). Umbes kolme ja poole minuti pärast jooksis maasturi juurde XXX ja istus juhiistmele, tema järel jooksis XXX ja nende järel süüdistatav ning XXX , kellel oli seljas musta värvi jope ja jalas halli värvi dressipüksid. Nimetatud isikud istusid kõik autosse ja sõitsid minema (vt III kd, tl 37-39). Kaitsja leiab, et ülalnimetatud asitõend (s.o kaks CD plaati ja üks DVD plaat) on lubamatu, kuna pole teada, kuidas see jäljend on valmistatud ja saadud. KrMS § 124 lg 1 kohaselt on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. 07.10.2013 asitõendi vaatlusprotokoll on koostatud vastavalt justiitsministri 16.07.2008 määruse nr 39 „Kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormide kehtestamine“ lisale 51. Nimetatud salvestuste kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud järgnevate valvekaamerate videosalvestusi: 1) Maardu linna valvekaamera, asukohaga Keemikute 25, ajavahemikul 03.08.2013 kell 02.53-05.54, ühel CD-R plaadil; 2) baari Pit Burger, aadressiga Keemikute 25, valvekaamerad nr 1-8, ajavahemikul 03.08.2013 kell 03.00-05.00, ühel DVD-R plaadil; 3) Lombardi ExpressCredit valvekaamera, aadressiga Keemikute 25, ajavahemikul 03.08.2013 kell 04.36-05.01, ühel CD-R plaadil; 4) ilusalongi, aadressiga Keemikute 23, valvekaamera, ajavahemikul 03.08.2013 kell 04.00-05.03, ühel CD-R plaadil. Vaatlusprotokollis on ka kirjeldatud, milliseid tehnikavahendeid kasutati. Samuti nähtub sellest vaatluse käik (vt III kd, tl 1) ning et protokolli juurde lisati üks DVD plaat ja kaks CD plaati (vt III kd, tl 39). Prokurör selgitas kohtuistungil, et jälitustöötajad on käinud kohapeal, saanud enda valdustesse salvestised, mis on ümber salvestatud plaatidele ning selle põhjal on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll. Prokuröri hinnangul on see täiesti tavaline menetluspraktika. Kohus nõustub prokuröriga ning on seisukohal, et antud asitõendi saamise korda ei ole rikutud. Lisaks ei ole kaitsja arvanud seda, et keegi oleks asitõendit võltsinud.
2.3.Kannatanu XXX ning tunnistajad XXX , XXX ja XXX nägid ning kirjeldasid süüdistatava ja XXX vahelist kaklust 03.08.2013 öösel, kuid keegi ei näinud, kuidas XXX noaga löödi. Tunnistajad kellegi käes nuga ei näinud ning kannatanu XXX ei olnud kindel, mida ta XXX käes nägi. Kannatanu XXX ütlused ühtivad süüdistatava ütlustega sündmuse toimumise ajal selles, kuhu ja kellega mindi ning kakluse toimumise osas. Ütlused lahknevad vaid kannatanu kaklusesse sekkumise osas. XXX väitel püüdis XXX baaris konflikti provotseerida sellega, et käskis süüdistataval teretada oma sõpru. Väidetavalt solvas XXX süüdistatavat, mille peale süüdistatav läks koos XXX baarist välja. Väljas olles nad midagi ei arutanud ning kannatanu XXX ei tea, mis põhjusel läks süüdistatav baari tagasi. Kui seejärel uuesti baarist väljuti, hakkasid süüdistatav ja XXX omavahel kaklema. XXX ütluste järgi tõstis süüdistatav käe XXX löömiseks, kui viimane baarist väljus. Süüdistatava ja XXX vaheline kaklus kestis umbes minuti, süüdistatav lõi XXX kätega ning XXX vastu nii käte kui jalgadega. Mõlema poolt nägi XXX umbes viite lööki. Seejärel tekkis väike vahe, kus XXX taganes ja kutsus süüdistatava endaga kaasa nurga taha, kuhu süüdistatav ei järgnenud. Süüdistatav seisis ja XXX tuli tagasi, surus süüdistatava seljaga vastu aeda, olles ise peal, süüdistatav aga kükitas kergelt. Kohtuistungil väitis XXX , et sel hetkel nägi ta XXX vasakus käes midagi läikivat, noasarnast eset. Seoses vastuoluga avaldati XXX kohtueelses menetluses kannatanuna 05.12.2013 antud ütlused, kus ta möönis, et nägi XXX vasakus käes heledat värvi eset, kuid seda kirjeldada ei osanud, see võis olla välgumihkel (III kd, tl 49, tõlge tl 53). Kohtu hinnangul esineb kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel väike vastuolu. Samas ei ole XXX
ka kohtuistungil kindlalt väitnud, et XXX käes oli just nuga, vaid väitis, et ese sarnanes rohkem noaga. Pigem viitab kohtuistungil antud ütlus sellele, et XXX püüab oma sõbra (süüdistatava) kaitsepositsiooni toetada. Samuti ei ole usutav, et XXX mälu aja jooksul (rohkem kui kuus kuud peale sündmust) üha paraneb ning nüüd juba sarnaneb tema arvates ese rohkem noaga, kuigi enne võis olla välgumihkel. Arvestada tuleb ka seda, et XXX oli sündmuse toimumise ajal alkoholijoobes, mis tuvastati enda vigastustega seoses haiglasse pöördumisel. Kohus viitab ka valvekaamerate salvestusele ja nende alusel koostatud vaatlusprotokollile, kus on näha, et just süüdistava taskust kukkus välja noasarnane ese. XXX otsustas kakluse lõpetada ning sekkus sündmustesse hetkel, kui XXX surus süüdistatavale peale. XXX seisis ja süüdistatav kükitas kergelt. XXX haaras XXX selja tagant keskkohast käte alt kinni ja püüdis teda eemale tirida. XXX sai kohe noalöögi rangluu juurde, ta pööras ringi ja läks eemale, paludes välja kutsuda kiirabi. XXX leiab, et süüdistatav ei ole teda noaga löönud. Samas kinnitas XXX , et ta ei näinud, kes teda noaga lõi. Veel väitis XXX , et kakluse käigus kukkus süüdistataval taskust välja telefon või mingi asi, täpselt ei teadnud. Tunnistaja XXX , kes oli Pit Burger baaridaam, mäletab, et 03.08.2013 öösel oli baaris süüdistatava ja XXX vahel sõnavahetus. XXX tuli süüdistatava juurde ja palus teretada oma sõpru, mida süüdistatav ei teinud, ta seisis ja naeratas. Baaris löömist XXX ei näinud, kuid nägi süüdistatava ja XXX vahelist kaklust baarist väljas. XXX tabas kindlasti kolm korda, tunnistaja ei näinud, et süüdistatav oleks kordagi tabanud ega seda momenti, kuidas XXX kaklusesse sekkus. Samuti ei näinud tunnistaja kellegi käes nuga. Kakluse lõppu tunnistaja XXX ei näinud, kuna läks sealt ära. Paari minuti pärast läks sinna tagasi ning siis nägi, et XXX seisab ja vaatab oma keha üle, kõhu piirkonnas oli verine. Seejärel XXX kukkus maha ning süüdistatav sõitis autoga minema. Tunnistaja XXX kinnitas, et viibis 03.08.2013 öösel koos XXX Pit Burger baaris, kus omavahel baarileti juures kohtusid ka süüdistatav ja XXX . Tunnistaja XXX il oli seljas ruuduline särk, sinine t-särk kirjaga ja jalas lühikesed püksid. Kui baari tuli süüdistatav, siis ta irvitas ukse peal ja suundus nende juurde. Süüdistatav käitus provotseerivalt, et XXX läheks välja. XXX ei näinud baaris ühtki lööki. XXX läks süüdistatava järel välja, andes kaasas olnud koti XXX kätte. Samuti järgnes neile XXX , kuna sai aru, et midagi on korrast ära. XXX andis väljudes XXX koti ettejuhtuvale võõrale inimesele hoidmiseks. Baarist väljudes nägi ta XXX t ning seda, et süüdistatav ja XXX vahetasid jalalööke. Rohkem lööke tunnistaja XXX ei näinud, kuna tundis ise ohtu XXX poolt, mõlemad olid valmis võitluseks. Samal ajal süüdistatav ja XXX kähmlesid omavahel. Tunnistaja nuga kellegi käes ei näinud. Pärast jalalöökide vahetamist sekkus süüdistatava ja XXX vahelisse kaklusesse XXX , kes osales kähmluses. Tunnistaja ei näinud, et XXX oleks kedagi löönud. Lõpuks läks rahvas laiali ning siis märkas XXX , et XXX riided on lõhki ja verised. Süüdistatav põgenes sealt. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et tunnistaja XXX kohtus antud ütlused on vastuolulised. Tunnistaja XXX rääkis piisavalt selgelt kes mida tegi ning tema ütluste õiguses ei ole põhjust kahelda. Vastupidist ei tõenda XXX äratundmiseks esitamise protokoll (III kd, tl 128-132), kus XXX ei mäletanud, et XXX oleks olnud 02.08.2013 ööl vastu 03.08.2013 Maardus baaris ega indikaatorvahendi kasutamise protokoll (III kd, tl 133), millega tuvastati XXX il 0,77 mg/l suurune joove. Kriminaalasjas on ka muude tõenditega tõendatud ja selles ei ole ka vaidlust, et XXX viibis sel ajal Pit Burger baaris ja baari juures, kus nägi pealt süüdistatava ja XXX vahelist kaklust ning sekkus sellesse. Samuti tundis tunnistaja XXX istungil kannatanu XXX ära. Kohus märgib, et ka süüdistatav ja XXX olid intsidendi toimumise ajal joobes.
Samuti nägi tunnistaja XXX 03.08.2013 kella 04.00 paiku Pit Burger baari juures kaklust. Samas ei haaku tunnistaja XXX ütlused süüdistatava ega kannatanu XXX ütlustega sündmuse lõppfaasi kohta. XXX ütluste kohaselt oli süüdistatav tee peal pikali ja kattis kätega nägu ning tema ees põlvedel seisis XXX . Siis sekkus kaklusesse XXX , haarates XXX taljest kinni. Nii süüdistatav kui ka kannatanu XXX aga väidavad, et XXX surus/vajus süüdistatava peale, XXX seisis ja süüdistatav oli kergelt kükakil. Tunnistaja XXX arvates sai enne vigastada XXX ja seejärel XXX . Tunnistaja nägi, et XXX hoiab kaelast kinni ja tal tuleb verd, ta suundus auto poole hoides kaelast kätega. XXX oli pikali, tunnistaja nägi vigastusi kõhul ja rinnas, samuti verd. Tunnistaja nuga ei näinud. Tunnistaja XXX oli tarvitanud tema sõnul palju alkoholi, oli väga purjus. XXX arvas, et tema seltskonnas oli süüdistatav kõige vähem purjus. Kuna kohtueelses menetluses väitis tunnistaja XXX vastupidist, avaldati seoses vastuoluga 14.08.2013 tunnistajana ülekuulamise protokollis antud ütlused, kus ta kinnitas, et süüdistatav oli neist kõige rohkem purjus (III kd, tl 120, tõlge tl 123). Kõik nimetatud vastuolud ja tunnistaja enda kinnitus, et oli siis väga purjus, annavad aluse kahelda tunnistaja XXX ütluste usaldusväärsuses. Seetõttu jätab kohus tunnistaja XXX ütlused tõendikogumist kõrvale.
2.4.Vaidlus puudub, et XXX suri süüdistatava poolt tekitatud vigastuste tagajärjel süüdistuses märgitud kohas. Kiirabi saabudes 03.08.2013 kell 04.50 lamas kannatanu XXX maas Maardus Keemikute 25 baari ees, rindkeres neli noahaava. Kiirabitöötajad püüdsid XXX elustada, kuid kannatanu suri 03.08.2013 kiirabiautos teel haiglasse kell 05.21. Sündmuskoha vaatlus algas 03.08.2013 kell 07.22 (II kd, tl 1-22). Surnukeha vaadeldi kiirabiautos raamil. Surnukeha oli selili asendis raamil, seljas musta värvi eest lukuga dressipluus, millel oli ees kiri Everlast ja jalas musta värvi dressipüksid, jalatsid puudusid ning jalgade juures oli valge-sinise ruuduline verekahtlase määrdumisega triiksärk. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt on näha ka XXX vigastusi (rindkere piirkonnas neli lõike-torkehaava ja üks lõike-torkehaav seljal vasakul pool õlapiirkonnas), kuldketti kaelas ei ole. Samuti on fotodelt näha, et XXX jalatallad on määrdunud pinnase mustusega. Seda seetõttu, et kakluse algfaasis võttis XXX oma plätud jalast (vt ka otsuse punkt 2.2.). Süüdistuses märgitud kohas sündmuse toimumist kinnitab ka 03.08.2013 (kell 08.40) sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (II kd, tl 23-74), kus vaatluse käigus avastati muu hulgas Keemikute 25 maja eenduva nurga juures Swedbanga reklaamtahvli all üks paar musti rannajalatseid valge Nike embleemiga ja mitmest kohast verekahtlaseid määrdumisi, millest võeti proovid DNA ekspertiisi jaoks. DNA ekspertiisiakti (III kd, tl 78-90) kohaselt leiti sündmuskohalt asfaldilt ja kõnniteekividelt XXX ilt pärinevat bioloogilist materjali vere kujul, samuti leiti XXX pärinevat bioloogilist materjali vere kujul.
2.5.Laiba vaatlusprotokolli järgi tuvastati isik XXX , otsiti kuriteojälgi ja võeti proovid (II kd, tl 75-81). Surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist (III kd, tl 56-69) nähtuvalt tuvastas kohtuarstekspert XXX, et XXX surma põhjuseks olid rinnaõõnde tungivad torke-lõikehaavad (kaks haava) vasakul pool rindkere eespinnal koos V roide läbistuse, vasaku kopsu, südamepauna, südame parema koja ja vasaku vatsakese vigastusega (vt III kd, tl 62-68). Vigastustega kaasnes äge verekaotus. Lisaks esinesid surnukehal veel järgmised tervisekahjustused: rinnaõõnde mittetungiv torke-lõikehaav vasakul pool rindkere eespinnal, kõhuõõnde tungiv torkelõikehaav keskkõhul, torke-lõikehaav vasaku õlaliigese tagapinnal; verevalumid kõõlustanul kukla-kiiru piirkonnas; nahamarrastused ja nahaalused verevalumid alaseljal paremal ning üleja alajäsemetel. Kõik XXX surnukehal tuvastatud vigastused olid elupuhused ning tekitatud lühikest aega enne surma saabumist. Torke-lõikehaavad kehatüve eespinnal ja vasaku õlaliigese tagapinnal olid tekitatud löökidest teravaservalise torke-lõikevahendiga, milleks võis
olla nuga (tera laius orienteeruvalt 2,2-2,5 cm). Teised tuvastatud vigastused võisid olla tekitatud löökidest kõva tõmbi esemega või kukkumisest/löömisest vastu samasuguse iseloomuga pinda. Nahamarrastused paremal pool alaseljal, paremal labajalal külgmiselt ja vasaku hüppeliigese välisküljel võisid olla saadud keha libiseval liikumisel vastu maapinda (nt keha lohistamisel). Kehaõõnde ulatuvad haavad on eluohtlikud tervisekahjustused. Teised tuvastatud vigastused ei ole eluohtlikud ning nende paranemise aeg jääks nelja nädala piiresse. Toksikoloogiauuringul leiti XXX surnukeha verest 2,09 mg/g ja uriinist 2,17 mg/g etanooli; verest ja uriinist narkootilisi aineid ei leitud. Kohtuarst-ekspert XXX ei välistanud, et surnukehal küünarvartel, vasakul randmel ja paremal labakäel esinevad nahaalused verevalumid olid saadud enesekaitse käigus löökide tõrjumisel.
2.6.Puudub ka vaidlus, et samal sündmuskohal ja samal ajal tekitati noaga XXX eluohtlik tervisekahjustus. XXX saabus ise Kallavere Haiglasse 03.08.2013 kell 04.44, tal oli rindkere eesseina lahtine haav ja küünarvarre lahtised hulgihaavad. 03.08.2013 kell 05.27 hospitaliseeriti XXX SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus tal diagnoositi lõikehaav paremal rindkerepoolel rangluu ülises piirkonnas; tüsistus – traumaatiline nahaalune emfüseem, traumaatiline veri-õhkrind, muud kopsuvigastused; kaasuvana küünarvarre lahtised hulgihaavad, alkoholi tarvitamine; välispõhjus – noavigastus. Kohtuarstlikul läbivaatusel selgitas kannatanu XXX , et ta sai vigastada rüseluse käigus, kui tahtis XXX kaklusest eemale tõmmata, hoides seejuures mehel keha ümbert selja tagant kinni. Kohtuarstliku ekspertiisiga (III kd, tl 70-77) tuvastas kohtuarst-ekspert XXX järgmised XXX l esinevad tervisekahjustused: rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav paremal pool rindkere ülaosas rangluu kohal koos parema kopsu vigastuse ning traumaatilise parempoolse veri-õhkrinnaga, pindmine haav paremal rangluu piirkonnas ning lõikehaavad vasaku küünarvarre alumises kolmandikus eespinnal. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud löökidest teravaservalise torkelõikevahendiga, milleks võis olla nuga. Paremal rangluu kohal olev haav on eluohtlik tervisekahjustus, kuna haavakanal ulatub rinnaõõnde. Pindmine haav paremal rangluu piirkonnas ja haavad vasakul küünarvarrel ei ole eluohtlikud ning nende paranemise aeg jääb nelja nädala piiridesse. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud suhteliselt lühikest aega enne kannatanu XXX pöördumist Kallavere Haiglasse 03.08.2013 kell 04.44. XXX surnukehal tuvastatud torke-lõikehaavade tekitamiseks kasutatud torke-lõikevahendi tera laius on orienteeruvalt 2,2-2,5 cm. XXX l paremal pool rindkere ülaosas sedastatud torke-lõikehaava pikkus on Kallavere Haigla meditsiinidokumendis märgitud 2 cm. Kuna puuduvad andmed selle kohta, kui täpselt Kallavere Haiglas toimus haava mõõtmine (kas kasutati joonlauda), ei saa välistada, et XXX ja XXX tekitati vigastused ühe ja sama torke-lõikevahendiga (noaga). Kindlaks ei olnud võimalik teha, kas vigastuste tekitamine toimus samaaegselt.
2.7.Asitõendi vaatlusprotokollist koos fotodega (III kd, tl 91-98) nähtuvad XXX vigastuste tekitamise ajal seljas olnud riietusesemete (dressipluus ja –püksid) verekahtlase ainega määrdumised, tolmumäärdumised kui ka riidekoevigastused. Lisaks on XXX riided kaetud rohkete liiva osakestega. XXX dressipluusi vasakul hõlmal rinna piirkonnas on kolm riidekoevigastust, sama vasaku hõlma kõhu piirkonnas vasakus küljetaskus on veel üks, neljas riidekoevigastus. Dressipluusi seljal vasaku õla piirkonnas on riidekoe horisontaalne rebend, selle rebendi kohal on kaks väiksemat riidekoevigastust. XXX dressipükstel ees avastati üks riidekoevigastus, mille tippots on suunatud üles. Samuti nähtuvad asitõendi vaatlusprotokollist XXX vigastuste tekitamise ajal seljas olnud sviitri vigastused. Sviitri parem pool nii eest kui tagant, ka käised, on määrdunud rohkesti verekahtlase ainega. Esimene riidekoevigastus asub ees pool parema õla piirkonnas, teine riidekoevigastus asub vasakul varrukal. DNA ekspertiisiga tehti kindlaks, et XXX riietel oli temalt pärit bioloogiline materjal vere kujul ning XXX sviitril temalt pärit bioloogiline materjal vere kujul.
3.Süüdistatava tegu seisnes kannatanu XXX viiel korral noaga löömises. Kaks neist noahoopidest tekitasid XXX rinnaõõnde tungivad torke-lõikehaavad koos V roide läbistuse, vasaku kopsu, südame parema koja ja vasaku vatsakese vigastusega ning nendega kaasneva ägeda verejooksu, mis põhjustasid kannatanu surma. Teised noahoobid tekitasid XXX rinnaõõnde mittetungiva torke-lõikehaava, kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava, mis oli ka eluohtlik tervisekahjustus ning õlaliigese tagapinnale torke-lõikehaava. Kaitsja leiab, et süüdistatava käitumise saab kvalifitseerida KarS § 113 järgi või võib olla tegemist tapmise privilegeeritud koosseisuga (KarS § 115) või hädakaitsega KarS § 28 või § 57 lg 1 p 8 tähenduses. Kohus on seisukohal, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida tahtliku tapmisena KarS § 113 järgi.
3.1.Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.04.2007 otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Samuti on Riigikohus märkinud 16.04.2013 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-40-13 (p 11), et noaga korduvalt elutähtsate organite piirkonda löömine annab kahtlemata tunnistust sellest, et lööja möönab igasuguse tagajärje saabumise võimalust (sh kannatanu surma saabumist). Süüdistatav ise tunnistab XXX tapmist. Arvestades XXX tekitatud tervisekahjustuste arvu (viis torke-lõikehaava) ja paiknemist kehal, samuti noa kasutamist selleks ja pärast ründe lõppu põgenemist sündmuskohalt, pidi süüdistatav teadma, et tema tegu põhjustab kannatanu surma. Isegi kui süüdistatav XXX surma ei soovinud, kuid teo toimepanemisel sai aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg, ka siis on tema tahtlus otsene. Seega põhjustas süüdistatav kannatanu XXX surma otsese tahtlusega.
3.2.KarS § 115 (provotseeritud tapmine) näeb ette karistuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Riigikohus on selgitanud, et KarS § 115 kujutab endast tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähemohtlikku koosseisu. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, st isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka
juhtima (KarS § 34). Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks KarS § 34 mõttes võimeline, ei tõusetu küsimust KarS § 115 kohaldamisest isiku vastutus on sellisel juhul täielikult välistatud. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.10.2004 otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 9-10 ja 08.04.2013 otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 8). Kohtu hinnangul ei tegutsenud süüdistatav XXX tappes KarS § 115 nimetatud erutusseisundis. Sellise käsitluse välistavad juba tõendid süüdistatava ja XXX vahelise konflikti algstaadiumi kohta. Nimelt on tõendamist leidnud, et füüsilise konflikti algatajaks oli süüdistatav. Ta ise kinnitas kohtus, et just tema provotseeris kakluse XXX . Nimetatud asjaolu tõendavad ka baaris olnud valvekaamerate salvestused ja nende kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos fotodega (vt ka otsuse punkt 2.2.). Süüdistatavat ärritas see, et XXX palus tal baaris teretada oma sõpru. Ka kannatanu XXX ja tunnistaja XXX kinnitasid, et XXX palus teretada süüdistataval oma sõpru. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt keeldus süüdistatav XXX sõpru teretamast, süüdistatav seisis ja naeratas selle peale; süüdistatav käitus ise provotseerivalt, et XXX läheks temaga välja. Süüdistatava ja XXX omavahelise vestluse ajal nende vahel füüsilist kontakti ei olnud. Pärast vestlust läks süüdistatav koos oma sõpradega baarist välja, oli seal umbes minuti ning siis sisenes uuesti baari, kõndides XXX juurde ja lõi teda ühe korra parema käe rusikaga pea piirkonda. Peale seda keeras süüdistatav ennast ringi ning kõndis baarist välja, samal ajal viibates vasaku käega XXX suunas, et viimane järgneks talle (vt ka otsuse punktid 2.1. ja 2.2.). Süüdistatava ütluste järgi kutsus ta sellega XXX välja kaklema. Nii valvekaamerate salvestused kui ka nende kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et kui XXX baarist väljus, järgnes talle süüdistatav ning üritas kohe sooritada lööki XXX suunas (vt otsuse punkt 2.2.). Ka kannatanu XXX ütluste järgi tõstis süüdistatav käe XXX löömiseks, kui viimane baarist väljus (vt otsuse punkt 2.3.). Kohus on seisukohal, et kannatanu XXX (kui purjus inimese) käitumine baaris, kus ta süüdistatavaga vestluse ajal palus temal oma sõpru teretada, ei saanud süüdistatavas esile kutsuda KarS § 115 nimetatud erutusseisundit. See ei olnud midagi tõsiselt võetavat, mis võinuks olulisel määral kedagi häirida. Kannatanu XXX (XXX kasuisa) kinnitusel oli XXX alkoholijoobes seltskondlik, heatahtlik ja mitteagressiivne. Tunnistaja XXX (XXX sõber) ütluste kohaselt oli XXX alkoholijoobes lõbus ja naljatlev. Samuti on süüdistatava vaimse seisundi hindamiseks teostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja kohtupsühholoogiline kompleksekspertiis (III kd, tl 103-109). Ekspertide hinnangul ei esinenud süüdistataval talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel (03.08.2013) füsioloogilist afekti, äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit (tal ei esinenud maniakaalset või mõnda muud meeleolu püsivat või ajutist muutust), millise oleks põhjustanud kannatanupoolne käitumine. Ka ei esinenud süüdistataval muud emotsionaalset seisundit ega ka erilist emotsionaalset seisundit, mis soodustanuks kuriteo toimepanemist ning mille tõttu süüdistatav ei oleks olnud võimeline oma tegude keelatusest aru saama ja oma käitumist juhtima. Süüdistataval konfliktsituatsioonis avaldunud emotsionaalsus oli adekvaatne, see tulenes reaalse olukorra tõlgendusest ja lahendusest, mille ta valis oma tegutsemisel. Süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis oluliselt vähendas kontrollivõimet oma käitumise üle. Kaitsja vaidlustab ülalnimetatud kompleksekspertiisi nõuetele vastavuse ehk seab kahtluse alla selle kohtukõlbulikkuse. Samas ise tugineb ekspertiisi akti punktidele 8.-9., mille kohaselt võib
ekspertide arvates süüdistataval esineda afektlabiilsust. Nõuded, millele ekspertiisiakt kriminaalmenetluses peab vastama, näeb ette KrMS § 107. Selle esimeses lõikes antakse loetelu andmetest, mis märgitakse ekspertiisiakti sissejuhatuses. Kolmas lõige sätestab, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Kohtu hinnangul vastab kõnealune ekspertiisiakt KrMS § 107 nõuetele. Seega on tegemist kohtukõlbuliku tõendiga.
3.3.Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses, tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (Riigikohtu 04.02.2005 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Arvestades sündmuse käiku, et just süüdistatav oli kakluse algatajaks ning tema oma käitumisega provotseeris seda (lõi baaris XXX rusikaga pea piirkonda), et kannatanu XXX tuleks baarist välja temaga kaklema (vt ka otsuse punkti 3.2.), leiab kohus, et süüdistataval ei saanudki hädakaitseseisundit tekkida. Kriminaalasja materjalide põhjal ei ole kohus tuvastanud kannatanu XXX poolset õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses, mis oleks andnud süüdistatavale õiguse kasutada enda kaitseks nuga. Süüdistatav ei muutunud võitlusvõimetuks ega soovinud kaklust lõpetada enne, kui oli noa abil oma paremuse maksma pannud. Samuti ei kutsunud süüdistatav kakluse käigus teda ümbritsevaid inimesi endale appi. Kohus nõustub prokuröriga, et süüdistatavat ei pane hädakaitseseisundisse veel asjaolu, et ta kakluses XXX jalgade ja rusikate tasandil hakkas kannatanule alla jääma ega suutnud piisavalt täpsete ja tugevate löökidega vastast tabada. Tunnistaja XXX nägi, kuidas kakluse käigus süüdistatav mitu korda kukkus, kuid tõusis jälle püsti ja jätkas kaklust XXX . Kannatanu XXX kinnitas, et ka XXX kukkus. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et tegemist oli vastastikuse kaklusega, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetusid. See juba välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemise. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2008 otsus asjas nr 3-11-34-08, p 8), mida antud asjas ei ole tuvastatud. Samuti ei ole asjas tuvastamist leidnud asjaolu, et kakluse ajal võttis noa välja kannatanu XXX , et sellega rünnata süüdistatavat. Selles osas põhjendab kohus oma seisukohti alljärgnevalt. Kuivõrd kohus ei tuvastanud süüdistataval hädakaitseseisundi olemasolu, ei ole kohtul võimalik kaaluda ka hädakaitsepiiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses, mida saaks arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 alusel.
3.4.Võttes aluseks turvakaamerate salvestused sündmustes kuni noa kasutamiseni, ei olnud tegemist võitlusega elu ja surma peale, vaid tänavavõitlusega (käte ja jalgade tasandil) mees mehe vastu. Kohtus ülekuulatud kannatanu XXX ega tunnistajad ei ole väitnud, et peale kakluse algust oleksid süüdistatav ja XXX üksteisele midagi või kellelegi öelnud või karjunud. Kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt keegi teine kaklusesse ei sekkunud, v.a kakluse lõppfaasis, kui XXX haaras XXX keskkohast kinni, et ta eemale tirida. Ka süüdistatav ise kinnitas, et keegi teine kaklusesse ei sekkunud ning tunnistaja XXX ei näinud, et keegi teine oleks kaklusesse sekkunud. Tunnistaja XXX vaatas kaklust pealt nagu kõik teisedki (nii süüdistatava kui ka kannatanu XXX sõbrad). Kohtus ülekuulatud inimeste ütlusi ja
turvakaamerate salvestusi (sh asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotosid) arvestades saab teha järelduse, et kakluse juures viibinud isikud soovisid sellist võitlust jälgida ja sellele kaasa elada, mitte aga vahele segada. Nimetatu viitab pigem sellele, et üks kakleja ei olnud selges jõuülekaalus teise suhtes. Keegi ei põgenenud hirmust. Seega ei tunnetanud keegi toimunu ohtlikkust endile. Nuga ükski tunnistaja kellegi käes ei näinud ning kannatanu XXX väide noasarnase eseme nägemisest XXX käes on ebakindla sisuga ja vähe usaldusväärne (vt ka otsuse punkt 2.3.). Kohtus on süüdistatav kinnitanud, et temal sel õhtul nuga kaasas ei olnud. Samas on kohus eelnevalt tuvastanud, et kakluse algfaasis kukkus süüdistatava taskust välja ese, mis meenutas taskunuga ja mille korjas üles tema sõber XXX (vt otsuse punkt 2.2.). Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktist nähtub muu hulgas, et süüdistatava ütluste kohaselt on ta sattunud korduvalt kaklustesse. Seda põhjendab süüdistatav sellega, et enda eest tuleb seista ja peab olema tugev ning nuga kandvat ta alati endaga kaasas (vt III kd, tl 104). Süüdistatav avaldas ekspertiisil ka seda, et 2009. a psühhiaatriahaiglas uuringutel olles valetas ta, et tarbib narkootikume, kuna soovis kaitseväeteenistusest vabaneda. Nimetatud ekspertiisiaktis on eksperdid leidnud, et süüdistatava käitumine alkoholijoobes võib olla ettearvamatu ning oma tegude tagajärgi mitte arvestav; tema käitumises avalduvad manipulatiivsus, ühiskonnaelunormide eiramine, vähene empaatilisus ja ükskõiksus inimsuhetes, kriitikavaegus oma tegude suhtes ja soovimatus oma eluviise muuta, emotsionaalne ebastabiilsus, kalduvus konfliktsusele ja agressiivsusele/vägivallale. Kohtus kinnitas süüdistatav ka seda, et on olnud varasemalt (2010-2011. a) kriminaalasjas kahtlustatav seoses noa kasutamisega, kus ta enda kaitsmiseks haavas inimest. Süüdistatav nägi väidetavalt XXX käes nuga kakluse lõppfaasis, mil XXX teda ründas ja vajus tema peale natuke, süüdistatav oli siis kükakil. Ta haaras XXX käest noa ja lõi teda ise sama noaga 3-5 korda. Lähtudes asjas kogutud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest, ei usu kohus süüdistatava ennastõigustavaid väiteid nagu oleks vigastuste tekitamisel kasutatud nuga olnud alguses XXX käes. Kohtus ülekuulatud tunnistajad ei näinud nuga XXX käes baaris sündmuste algfaasis ega hiljem baari juures kakluse käigus. Ka turvakaamerate salvestustest ei nähtu asjaolu, et nuga oleks olnud mingil hetkel XXX käes. Kaitsja poolt esitatud telefonivestluse õiend (III kd, tl 126) selle kohta, et ka XXX on keskkoolis õppimise ajal (umbes 2001/2002) joobes olekus kokku puutunud noaga, kus vigastas XXX (endine XXX) sõrmi, ei ole antud juhul asjakohane, kuivõrd väidetav intsident toimus üle kümne aasta tagasi ning politseid juhtunust ei teavitatud, isegi arsti juurde ei pöördutud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolude pinnalt võib järeldada, et süüdistatav hakkas kakluses XXX alla jääma, süüdistatav oli juba mitmel korral kukkunud ja jälle püsti tõusnud. Kuivõrd XXX kulges kaklus edukalt, siis miks oleks pidanud XXX veel noa välja võtma ja seda kasutama. Kohtu arvates ei ole see eluliselt usutav. Samuti seab süüdistatava väite kahtluse alla asjaolu, et temal endal polnud ühtegi vigastust, mis viitaksid noa enda kätte haaramisele. Loogiline ei ole see, kui nuga oligi XXX käes, kuidas ta ei suutnud siis ise tekitada süüdistatavale vigastusi ja lasi selle kohe endalt kui füüsiliselt suuremalt ja tugevamalt mehelt väga lihtsalt ära võtta ning ennast seejärel surnuks pussitada. R. Gluhovtšenko kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt temal mingeid tervisekahjustusi ei täheldatud (vt III kd, tl 99-102). Süüdistatav ei ole ka ise väitnud nende olemasolu ja saamist XXX käe ja/või noa läbi. Kohus nõustub prokuröriga, et vigastuste puudumine süüdistataval saabki olla seletatav vaid asjaoluga, et sama nuga oli algusest peale vaid ja ainult süüdistataval, kuna vastupidisel juhul oleks hoopis tema saanud terariistavigastusi. Seda eriti juhul, kui ta püüdis nuga enda kätte saada kakluse käigus füüsiliselt tugeva XXX käest. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav XXX noa enda kätte saamine sellisel viisil nagu seda kirjeldas kohtus süüdistatav ja seda
sellisele situatsioonile iseloomulikke märgatavaid noavigastusi saamata, mis ei oleks saanud kaduda mõne nädalaga kuni süüdistatava kinnipidamiseni. Samuti juhib kohus tähelepanu sellele, et sündmuskohalt nuga ei leitud. Süüdistatava ütluste kohaselt tõusis ta pärast XXX noaga löömisi püsti ja viskas noa eemale, mis viitab sellele, et nuga pidanuks olema sündmuskohal. Sündmuskoha vaatlus algas juba 03.08.2013 kell 08.40, kuid selle käigus ei leitud nuga, mida süüdistatav väidetavalt sinna maha jättis. Usutav ei ole, et keegi juhuslik pealtnägija oleks pärast sündmuse toimumist võinud verise noa kaasa võtta. Eeltoodust võib järeldada, et sündmuskohalt põgenedes võttis süüdistatav selle temale kuulunud noa kaasa ja hiljem kas viskas minema või peitis ära.
3.5.XXX kohtuarstlikust ekspertiisiaktist (III kd, tl 70-77) nähtuvalt seletas ta läbivaatusel, et sai vigastada rüseluse käigus, kui tahtis üht meest (XXX i) kaklusest eemale tõmmata, hoides seejuures mehel keha ümbert selja tagant kinni. Kohtus selgitas XXX , et hetkel kui XXX (seisis) surus süüdistatavale (kükitas kergelt) peale, sekkus ta sündmustesse nii, et haaras XXX selja tagant käte alt kinni ja püüdis teda eemale tirida, saades kohe noalöögi rangluu juurde. XXX väidetavalt ei näinud, kes teda noaga lõi. Ekspert XXX arvamuse kohaselt võisid XXX ja XXX vigastused olla tekitatud ühe ja sama torke-lõikevahendiga (noaga). Eksperdil ei olnud võimalik kindlaks teha, kas vigastuste tekitamine toimus samaaegselt. Samas ei ole selles ka kriminaalasjas vaidlust. XXX rangluu kohal olev haav oli eluohtlik tervisekahjustus, pindmine haav paremal rangluu piirkonnas ja haavad vasakul küünarvarrel ei olnud eluohtlikud. Arvestades XXX surnukehal ja XXX tuvastatud vigastusi nõustub kohus XXX väitega, et ta sai kirjeldatud vigastused rüseluse käigus XXX kinnihoidmisel. Kriminaalmenetluse käigus on juba kahtlused selles osas, kas selliselt võis XXX hoopis teadlikult ja tahtlikult aidata süüdistataval kakluses nuga kasutades edukam olla (tapmisele kaasa aidates), tõlgendatud XXX kasuks. Kohus nõustub prokuröriga, et antud olukorras on eluliselt usutav, et süüdistatav, XXX kui ka XXX olid pidevalt dünaamilises liikumises, XXX ei olnud kogu aeg täpselt samas asendis ehk kohakuti ja n.ö varjuna XXX taga teda kinni hoides, vaid ilmselgelt rabeles XXX samal ajal süüdistatavaga võitlemisele lisaks ka sellisele kinnihoidmisele vastu. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et XXX , kes oli näoga süüdistatava vastu võitlussituatsioonis ja keda hoidis samal ajal veel selja tagant ümbert kinni XXX , oleks suutnud väidetavalt veel tema käes olnud noaga vigastada XXX , samas mitte aga oma põhivastast (süüdistatavat). Kaitsja viide XXX ja XXX tekitatud noahaavade (erineva) asukoha osas ei välista kuidagi seda, et süüdistatav vigastas noalööke andes kogemata ka XXX selja taga olnud XXX . Kohus juhib tähelepanu, et lisaks eluohtlikule tervisekahjustusele, sai XXX ka pindmise haava paremale rangluu piirkonda ja lõikehaavad vasaku küünarvarre eespinnale. Kaitsja leiab, et süüdistatava poolt XXX noaga löömine ei ole tõendatud ning kõik tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
3.6.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud, et süüdistatav pani tahtlikult toime XXX tapmise otsese tahtlusega ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi. Samuti on tõendamist leidnud, et süüdistatava sõbrana kaklusesse sekkunud ja XXX selja tagant kinni haaranud XXX tabas süüdistatav XXX noalöökide ja –torgete tekitamise ajal samuti korduvalt noaga kehasse, millega põhjustas XXX muu hulgas eluohtliku tervisekahjustuse. Selliselt sündmustesse sekkunud XXX suhtes oleks
süüdistatav pidanud ette nägema tema poolt XXX noaga ründamise käigus eluohtliku vigastuse tekitamise võimalust. Seega pani süüdistatav XXX suhtes teo toime kaudse tahtlusega ning selles osas tuleb tema tegevus kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Tegude õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
4.KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on tsiviilhagis nõutud varalist kahju osaliselt hüvitanud summas 400 eurot (III kd, tl 134-135). Kahju vabatahtlik hüvitamine, ka siis kui see on toimunud osaliselt, on seaduses ette nähtud karistust kergendav asjaolu (KarS § 57 lg 1 p 2). Süüdistatav läks ise 27.08.2013 politseisse ja tunnistas XXX tapmise üles, kus ta peeti kahtlustatavana kinni (III kd, tl 99-102, 127). Samuti kahetseb ta XXX suhtes toimepandut. Ka nimetatud asjaolud on karistust kergendavad (KarS § 57 lg 1 p 3) XXX tapmist puudutavas osas. XXX raske kehavigastuse tekitamise osas ei ole süüdistatav temale etteheidetavat tegu omaks võtnud. Seega selles osas karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestab ka sellega, et süüdistatav põgenes sündmuskohalt ning politseisse süü ülestunnistamisele pöördumiseks kulus tal üle kolme nädala ning seda ajendas kättemaksu kartus. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, omab viit kehtivat väärteokaristust (I kd, tl 8-10). Samas tuleb arvestada, et antud juhtum ei ole süüdistataval mitte ainus ja juhuslik vägivalla avaldumine. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tõendab, et varasemalt on nn oportuniteedi alusel lõpetatud R. Gluhovtšenko suhtes seoses oktoobris 2010. a samuti Maardus ja baari juures toimepandud kehalise väärkohtlemise juhtum (III kd, tl 115-116). Koolis õppimise ajal (2004-2009. a) iseloomustati süüdistatavat positiivselt (III kd, tl 136-137). Süüdistatavale kohtueelse menetluse käigus teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisiga tuvastati, et ta oli temale süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal 03.08.2013 öösel võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Samuti tuvastati läbiviidud uuringu käigus, et süüdistatav on suuteline reaalselt teadvustama oma tegude olemust, neid täielikult juhtima ning ette nägema nende tagajärgi. Sanktsioonina näeb KarS § 113 ette vangistuse 6-15 aastat ning KarS § 118 lg 1 p 1 vangistuse 4-12 aastat. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Karistuse osas nõustub kohus prokuröriga selles, et tegemist oli tapmisega avalikus kohas, baari juures, ja seejuures süüdistatav ise alustas konflikti, provotseerides XXX konflikti jätkama. Samas aga ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et ka XXX ise ei püüdnud alanud konflikti jätkamist vältida, vaid vastupidi püüdis ta oma kaklusoskusega süüdistatavat n.ö „paika panna“, mis aga lõplikult ei õnnestunudki vaid põhjusel, et süüdistatav kallutas noa abil konflikti enda kasuks. Ka nõustub kohus prokuröriga selles, et süüdistatava süü on suur. Seda näitab esitatud süüdistuse sisu, lisaks kergematele vigastustele ka kolm XXX kehaõõnde ulatuvat torke-lõikehaava, kuigi tappa võib aga ka üheainsa noalöögiga, tegemist oli otsese tahtlusega. Lisaks sellele on tõendatud süüdistatava poolt XXX tapmisega samaaegselt oma sõbrale XXX eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine, samuti kuriteosündmuse algfaasis avaliku korra raske vägivallaga rikkumine Pit Burger baaris.
Arvestades süüdistatava tegude raskust, leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega järgmiselt: tapmise eest karistusraami esimese kolmandiku lähedaselt ja raske tervisekahjustuse tekitamise eest sanktsiooni miinimummääraga. Kohus loeb kergema karistuse kaetuks raskemaga. Lisaks märgib kohus, et süüdistatava käitumises puuduvad kuriteo raskust oluliselt vähendavad tehiolud, mis lubaksid talle mõista karistuse alla alammäära.
5.R. Gluhovtšenko peeti kahtlustatavana kinni 27.08.2013 (III kd, tl 99-102) ning Harju Maakohtu 28.08.2013 määrusega ta vahistati (I kd, tl 11-12). Kohus peab põhjendatuks jätta tõkendi vahistamine endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust arvata alates tema kinnipidamisest 27.08.2013.
6.Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada ka menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on KrMS § 175 lg 1 p 3, 5 ja 9 kohaselt ekspertiisidega tekkinud kulud, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Süüdimõistetu on kohustatud sundraha ja menetluskulud tasuma KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 kuu jooksul.
7.Kannatanu XXX(XXX kasuisa) on esitanud süüdistatava R. Gluhovtšenko vastu tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes. Kannatanu XXX soovib kahju hüvitamist kokku summas 24 786,95 eurot. XXX korraldas ja maksis ära XXX matuse, milleks kulutas kokku 1635,55 eurot. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo poolt maksti otsusega nr XXX seoses XXX surmast tulenev kahju summas 448 eurot. 03.08.2013 kadus XXX seoses kuriteosündmusega, mille käigus ta süüdistatava noalöökidest surma sai, kaelast kuldkett maksumusega 255,60 eurot, mis oleks temal ilma antud sündmuseta jäänud alles. Lisaks tekkisid XXX kulud XXX hauakivi ja hauarandi maksumusest kokku summas 3343,80 eurot. Kokku on kannatanu XXX varaline kahju 4786,95 eurot. Mittevaralise kahjuna soovib XXX saada 20 000 eurot. XXX esindab oma perekonda. Kannatanu kinnitusel XXX ootamatu surm tapmise tagajärjel mõjus väga negatiivselt tervele perele. Temal ja naisel (XXX emal XXX) halvenes terviseseisund ning pärast XXX surma tarvitavad nad rohkem kõrgvererõhuvastaseid tablette. XXX süvenes suhkruhaigus, meeleolu on püsivalt väga negatiivne. Samuti arenes XXX alaealisel lapsel (6-aastasel XXX) kõnehäire ja pärast oma isa surma hakkas laps kokutama, häbeneb seda, lapsel tekib ebakindlus suhtlemisel ning selle tõttu muutus laps ka väga kinniseks. Terve perekond elab kurbuses ja teadmatuses, kuidas XXX ootamatu surm mõjutab alaealist last ning kuidas taastada lapse tervis ja heaolu. Pärast XXX tapmist nende terve perekonna elukvaliteet langes oluliselt just sellise toimepandud kuriteo tagajärjel. Kõike seda poleks olnud ilma nimetatud tapmiseta. 10.03.2014 toimunud kohtuistungil kinnitas kannatanu XXX, et seoses XXX surmaga sai ta hüvitist Maardu linnalt 100 eurot ja Sotsiaalkindlustusametilt 448 eurot.
7.1.Süüdistatav tunnistab tsiviilhagi osaliselt. Põhjendatud on matusekulud, v.a hauakivi ja hauarandi kulude väljamõistmine. Põhjendatud ei ole kuldketi maksumuse ega mittevaralise kahju väljamõistmine.
7.2.VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Kuna süüdistatav põhjustas XXX surma tahtlikult, puudub ka võimalus, et ta vabaneks vastutusest, tõendades oma süü (VÕS § 1050) puudumist. Seega on süüdistatav VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel kohustatud hüvitama kannatanu surma põhjustamisega tekitatud kahju.
7.3.Edasiselt hindab kohus süüdistatavalt nõutava kahjuhüvitise suuruse põhjendatust. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel juhindutakse VÕS § 129 lg 1. Osutatud säte näeb ette, et isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. VÕS § 129 lg 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
7.4.Kohtu hinnangul on kannatanu XXX varalise kahju hüvitamise nõude suurus põhjendatud osaliselt. Eelnevalt on tõendatud, et süüdistatav põhjustas XXX surma. Tsiviilhagi on esitanud XXX kasuisa, kes kasvatas teda alates 3-eluaastast ning tema korraldas XXX matused ja kandis kulutused. Matusekulude tõendamiseks on kohtule esitatud Matusebüroo Kristin OÜ arve nr XXX summas 1522,50 eurot (III kd, tl 41) ja OÜ XXX maksekviitung (riided ja jalanõud) summas 113,05 eurot (III kd, tl 40), kokku summas 1635,55 eurot. Nimetatud summast on maha arvatud Sotsiaalkindlustusameti poolt XXX matusekulude katteks makstud hüvitis summas 448 eurot (III kd, tl 42). Lisaks on XXX kinnitanud kohtuistungil, et sai ka Maardu linnalt hüvitist 100 eurot. Nimetatud summa tuleb kantud matusekulude summast maha arvata. Samuti on kannatanu XXX esitanud tõendi XXX hauakivi ja –randi maksumuse kohta summas 3343,80 eurot (III kd, tl 44), millest makstud on 2000 eurot (III kd, tl 45). Kohtu hinnangul kuulub ka hauakivi ja –randi maksumus süüdistatava poolt hüvitamisele, tegemist on mõistlike kuludega. Varalise kahju väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, et süüdistatav on tsiviilhagis nõutud varalist kahju osaliselt juba hüvitanud summas 400 eurot (III kd, tl 134-135). Põhjendatud ei ole kuldketi maksumuse 255,60 euro hüvitamine, kuivõrd menetluses ei ole tõendamist leidnud see, et XXX üldse sel päeval ketti kandis. Kannatanu XXX ega tunnistaja XXX ütlused kuldketi osas ei tõenda 03.08.2013 toimunud sündmuste ajal XXX kuldketi kaelas olemist. Kannatanu XXX ütluste kohaselt kandis XXX tavaliselt alati seda kuldketti. Samas XXX ei elanud enam koos oma kasuisa XXX. Samuti ei teadnud XXX, mis kell läks XXX kodunt välja ega seda, kas ta läks kuldketiga või ilma selleta. Ka tunnistaja XXX ütlused XXX kaelas kuldketi nägemise kohta on ebamäärased. Tema ütluste järgi oli XXX kaelas eeldatavasti mingi ese. Keegi teine kohtus ülekuulatud isikutest kuldketti XXX kaelas ei näinud. Kiirabiautos XXX surnukeha vaatluse käigus tehtud fotodelt on näha, et kuldketti tal kaelas ei ole.
7.5.Mittevaralise kahjuna soovib kannatanu XXX saada 20 000 eurot. Tsiviilhagis kannatanu poolt välja toodud asjaolude pinnalt võib tema mittevaralise kahju nõude aluseks olla VÕS § 134 lg 2 ja § 134 lg 3. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 134 lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Seega tuleb kannatanul lisaks surma põhjustamise faktile tõendada oma tervisekahjustust (haigust) ja põhjuslikku seost lähedase surma ja tervisekahjustuse vahel. Tervisekahjustuseks ei saa aga nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi kannatanu väidetud psüühilise seisundi (meeleolulanguse) tekkimist ning suhkruhaiguse ja kõrgvererõhutõve süvenemist. Väidetud haiguste olemasolu ei ole kannatanu tõendanud. Sellise nõude maksmapanekul saab tugineda ainult omaenda tervisekahjustusele, mitte teiste omadele. Seetõttu ei oma tähtsust kannatanu väited oma abikaasa (XXX ema XXX ) ega XXX lapse väidetavate tervisekahjustuste kohta. Seega ei saa antud juhul kõne alla tulla kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 2 alusel. Mittevaralise kahjuna ei saa nõuda ka kahju hüvitamist, mis võis XXX tekkida sellest, et tema ja tema abikaasa osalesid XXX alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi XXX ega tema abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps VÕS § 129 lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest tingitud varalise kahju hüvitamiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 14). VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Kohus märgib, et vanemad ja lapsed on lähedased isikud, seda ka kasuvanem, kes on last kasvatanud alates 3-eluaastast, ning asjaolu, et nad elasid sündmuse toimumise ajal erinevates elukohtades, ei mõjuta nende lähedust. Käesoleval juhul on kannatanu tsiviilhagis mittevaralise kahju hüvitamiseks osundatud reale asjaoludele, mis kannatanu arvates kahju hüvitamist õigustavad (XXX surm mõjus negatiivselt kogu perekonnale, kannatanul, tema abikaasal ja XXX lapsel terviseseisundi halvenemine, kurbus ja teadmatus ning perekonna elukvaliteedi langus). Kohus on seisukohal, et kannatanu poolt välja toodud põhjendused mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole käsitletavad erandlikena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuna need asjaolud kaasnevad sageli, kui on tegemist noore inimese hukkumisega ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jt). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 otsuses nr 3-2-119-08 on märgitud, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa „erandlikuks asjaoluks“ olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Riigikohus leidis, et lähedase inimese kaotus ning sellega kaasnev lein ja kaotusvalu kui selline ei ole erandlikeks asjaoludeks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga. Erandlikuks asjaoluks ei ole Riigikohtu seisukoha järgi ka perekonna kaotamine edasiseks eluks ega elukvaliteedi langus. Riigikohtu arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte kolmandate isikute vahendatud. Samuti leidis Riigikohus, et erandlikud asjaolud võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega, nt kui tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, või kui kahju tekitati tahtlikult ja lähedastel esinevad seetõttu hilisemad üleelamised.
7.6.Eeltoodust tulenevalt ning võttes aluseks eelnimetatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-19-08
toodud seisukohad mittevaralise kahju hüvitamise võimlikkusest, tuleb kannatanu XXX tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise osas jätta rahuldamata. Seega kohus rahuldab tsiviilhagi osaliselt ning mõistab R. Gluhovtšenkolt XXX kasuks välja tekitatud varalise kahju hüvitisena 4031,35 eurot (s.o 4431,35 – 400).
8.Vastavalt KrMS § 126 lg 3 p 1 jätab kohus salvestise sündmuskoha vaatlusest, hädaabinumbritel tehtud kõnede salvestused ja turvakaamerate videosalvestused kriminaalasja juurde. Ülejäänud asitõendid (XXX rannajalatsid, dressipluus, dressipüksid ja triiksärk, XXX sviiter ja XXX küüntealused kraaped) tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel.
Eha Popova Kohtunik
Reelika Pirson-Heinloo Rahvakohtunik
Regina Rass Rahvakohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.