Sergei Maškovi (Maškov) süüdistuses KarS § 113 ja § 263 p 1, 3 järgi Harju Maakohtu 19. mai 2014 otsus üldmenetluses Süüdistatav Sergei Maškov Rita Siniväli Sergei Maškov, isikukood 38310090247; kohustuslik elukoht XXXXXXXXX XXX XX-X XXXXXXX; kodakondsus: EV; XXXXXXXXXX; emakeel vene keel; töökoht või õppeasutus: XXXXXXXXXXXXXXXXXX; kriminaal- ja väärteokorras karistamata; kahtlustatavana kinnipidamine 16.10.-18.10.2012; 14.08.-15.08.2013; tõkend vahistamine kohaldatud 16.08.-27.12.2013; vahistamise asendamine elektroonilise valvega alates 27.12.2013. Vandeadvokaat Dmitri Školjar SD
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19. mai 2014 otsus Sergei Maškovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja mõista Sergei Maškovilt Eesti Vabariigi kasuks 604 (kuussada neli) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti, s.h käibemaks, määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011, Swedpangas nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti
filiaalis EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 20. oktoobril 2014 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 19. mai 2014 otsusega üldmenetluses tunnistati Sergei Maškov süüdi KarS § 113 järgi ja karistati vangistusega 10 aastat, süüdi KarS § 263 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 10 aastat vangistust. KrMS § 202 lg 6 ja KarS § 69 lg 1 alusel, arvestades, et kahele tunnile üldkasulikule tööle vastab 1 päev vangistust, loeti karistusest kantuks 16.10.2012 kuriteoepisoodiga seonduvalt täidetud 54 üldkasuliku töö tunnile vastavad 27 päeva vangistust ning kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 9 aastat 11 kuud 3 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 16.10.-18.10.2012 ja 14.08.-27.12.2013, s.o 4 kuud 16 päeva vangistust karistusaja hulka. Lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 aastat 6 kuud 17 päeva vangistust. Karistusaja algust arvestati alates 19.05.2014, s.o S. Maškovi vahistamisest kohtusaalis. S. Maškovilt mõisteti riigituludesse menetluskuludena välja sundraha 887,50 eurot; määratud kaitsjale makstud tasu 2828,40 eurot; kannatanu esindaja kulud 2574 eurot; DNA-ekspertiisi kulu 513 eurot; ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise ekspertiisi eest 637,50 eurot; kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise kompleksekspertiisi eest 1020 eurot; isiku ekspertiisi eest 84 eurot; surnu ekspertiisi eest 343 eurot ja koopiakulud summas 2,45 eurot. SD tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõisteti S. Maškovilt SD kasuks välja moraalse kahju hüvitisena 5000 eurot ja materiaalse kahju hüvitisena 1340,84 eurot. Kannatanu esindaja taotlus S. Maškovile kuuluva korteriomandi arestimiseks kannatanu tsiviilhagi tagamiseks jäeti rahuldamata.
2.S. Maškov tunnistati KarS § 263 p 1, 3 järgi süüdi selles, et tema 16.10.2012 kella 20:45 paiku Tallinnas, XXXXXX X elumaja ees ehk avalikus kohas, olles alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis, pildistas luba küsimata vestlevaid JR ja OR, kellele see ei meeldinud ning JR palus temal foto ära kustutada. Seejärel sihtis S. Maškov JR-i pneumorelvast MP-664K cal 4,5mm, samuti haaras vasaku käega kinni tema kaela ja õla piirkonnast, parema käega aga surus pneumorelva tema kaenla alla ja surudes relva kahel korral tema keha vastu, lausus: “Praegu tulistame me prillipapat!“ Kannatanu sai aru, et teda sihitakse relvaga ning kartis enda elu ja tervise pärast, mille tõttu osutas vastupanu ja püüdis S. Maškovilt relva ära võtta. Rüseluse käigus kriimustas S. Maškov kannatanu kaela ja pead, püüdis suruda sõrmed kannatanu silmadele ja surus sõrmed kannatanule suhu. S. Maškovi tegevust nägi pealt samas seisnud OR, keda selline käitumine häiris ja ta kutsus politsei. Oma tegevusega põhjustas S. Maškov JR-ile kerged kehavigastused ja pani toime raske avaliku korra rikkumise, kuna rikkus tavade, heade kommete, normide või ühiselureeglitega kinnitatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühele avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi, häirides oma tegevusega kolmandate isikute rahu ja turvatunnet, väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu;
2(7)
KarS § 113 järgi süüdi selles, et tema 14.08.2013 kella 21:33 paiku, olles alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis, Tallinnas, XXXXXX XX X II trepikoja 8-9 korrusel, vihahoos, mis oli tekkinud varasemate vaenulike suhete pinnalt, hõikas JR-ile solvavaid väljendeid (sitaratas, kretiin) ja provotseeris ennast ründama, filmides samal ajal vestlust mobiiltelefoniga, seejärel tõi korterist nr XX kööginoa ja ründas JR-i noaga vehkides ja lüües tugeva tömbi esemega vastu huult või tõugates nii, et kannatanu kukkus maha, millega põhjustas JR-ile kerged kehavigastused, samuti lõi JR-i ühel korral noaga kõhu piirkonda, tekitades temale eluohtliku tervisekahjustuse - kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool keskkõhul koos soolekinnisti ja alaneva käärsoole serooskesta vigastusega, mille tagajärjel JR suri teel haiglasse 14.08.2013 kell 23:37.
3.Maakohus leidis, et S. Maškovi käitumisele on antud õige juriidiline hinnang ja süüdistatava süü temale esitatud süüdistustes on kohtuistungil hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. Süüdistatava kohtus antud ütluste eluliselt mitteusutavuse ja vastuolulisuse tõttu teiste kogutud tõenditega, luges kohus need ebausaldusväärseteks ja tõenditena mitte arvestatavateks. Tõendamist ei leidnud, et S. Maškov oleks tegutsenud hädakaitseseisundis või füsioloogilise afekti seisundis.
4.Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, millega ta mõistetakse mõlema süüdistuse järgi õigeks. Apellant, viidates apellatsiooni 36-l lehel rohketele väljavõtetele kohtuistungite protokollidest ja andes kohtuistungil hinnatud tõenditele omapoolse selgituse ja hinnangu, leiab, et kohtumenetluses kindlaks tehtud faktilised asjaolud on tuvastatud ebaõigesti. Apellandi hinnangul hindas maakohus tõendeid valikuliselt, tunnistajate ütlused ei vasta kohtuistungitel protokollitule, kaitsja versioonid jättis kohus tähelepanuta ja apellandi ütlustega põhjendamatult arvestamata. 28.08.2014 saabus ringkonnakohtule apellandi taotlus kohtuistungi täielikult kinniseks kuulutamiseks. Taotluse põhjenduse kohaselt muutis tunnistaja EP 5.05.2014 kohtuistungil oma varasemaid ütlusi tunnistajate LL ja OR-i poolse suulise ähvarduse mõjul. Lisaks võisid tunnistajad LL ja OR 6.05.2014 kohtuistungi vaheajal oma ütlusi korrigeerida, sest peale vaheaega andis OR varem antud ütlustele vastupidiseid, LL ütlustele vasturääkivaid ütlusi.
5.Kannatanu SD esindaja palub kohtule esitatud kirjalikus seisukohas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
6.Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja süüdistatava apellatsiooni. Süüdistatav loobus taotlusest kohtuistungi täielikult kinniseks kuulutamiseks. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
8.Apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning tema poolt toime pandud teole uue õigusliku hinnangu andmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu 5. mai 2003 otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohus 26. septembri 2005 otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks
3(7)
omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonis esitatud seisukohtade kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti S. Maškovi süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Maakohtu otsusest nähtub, et S. Maškovi süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et teod, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, need teod pani toime süüdistatav ning et süüdistatava käitumises sisalduvad KarS §-s 113 ja § 263 p-s 1 ja 3 kuriteokoosseisu tunnused. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad mõlema teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on süüdistuses märgitud kuritegude toimepanemises süüdi. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Eeltoodu pinnalt on S. Maškovi süüditunnistamiseni viinud kohtu mõttekäigu kujunemine kohtuotsuses jälgitav. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea nende asjaolude kordamist vajalikuks. Vajalikuks peab aga kohtukolleegium osundada, et tulenevalt Riigikohtu selgitusest, ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1).
9.Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava ütlused lugenud ebausaldusväärseteks ja jätnud seetõttu tõenditena arvestamata, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-113-06, nr 3-1-1-1-07 ja nr 3-1-1-1-07). Puutuvalt KarS § 263 p 1, 3 järgi esitatud süüdistusse, nähtub kohtuasja materjalidest, et S. Maškovi kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustes esinevad vastuolud, samuti esinevad vastuolud süüdistatava ütlustes kannatanu JR-i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ning tunnistaja OR-i kohtus antud ütlustega. Et süüdistatav ei ole kohtuistungil ütluste muutmist usutavalt põhjendanud, leidis kohus põhjendatult, et süüdistatava kohtus antud ütlused ei ole ka eluliselt usutavad. Kohus on viidanud kohtuotsuses süüdistatava ütlustele, kus süüdistatav väitis, et „ta ei saa öelda, et pole sellist asja öelnud, sest seal seisab minu allkiri. Aga mina ei ole seda öelnud (kd III, tl 183), samuti seda, et ta eeluurimisel järelikult lisas natuke värve“. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis nr 365 esitatud eksperdi järeldusest nähtub, et S. Maškov kaldub situatsioone „ebaõigesti“ interpreteerima, ta ei ole vestluses avameelne, püüab end ilustada ja mõttetult tapmise asjaolusid moonutada, tema enesekriitika on puudulik. Esitatud süüdistuste osas leiab, et need on alusetud ja fabritseeritud (kd III, tl 56-59). Seega tulenevalt ekspertiisiaktist on süüdistatava väide „värvide lisamisest“ temale loomuomane ja seda kinnitab
4(7)
eksperdi hinnang enda ilustamisest. Kohus on otsuses jälgitavalt ja ütlustele viidates väga põhjalikult analüüsinud kõiki vastuolusid süüdistatava ja kannatanu JR ütluste vahel ning süüdistatava ja tunnistaja OR-i kohtus antud ütluste vahel ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et S. Maškovi ütlustes ja seisukohtades puudub järjepidevus.
10.Kannatanu JR-i suhtes toime pandud vägivallategu on lisaks kannatanu ütlustele tõendatud veel tunnistaja OR-i ütlustega selles, et S.Maškov surus avalikus kohas relvale sarnaneva eseme JR-le vastu keha ja ähvardas teda sellega. Vaatamata ekspertiisi tegemata jätmisele relvale sarnanevale esemele ja prokuröri selgitusele kohtuistungil, leidis kohus õigesti, et isegi juhul, kus ähvardatakse avalikus kohas relvale sarnaneva esemega või kõlbmatu vahendiga, millisega ei saakski objektiivselt põhjustada vigastusi, kuid ähvardaja väidab, et selliseid vigastusi tekitada saab, on rahvarohkes või avalikus kohas antud relvataolise esemega ähvardamise puhul avaliku korra rikkumised kvalifitseeritavad KarS § 263 p 3 järgi, kuna ähvardaja pidi mõistma, et need tingivad järgneva tegevuse jada: politsei kutsumise vajaduse, hirmu kõigis lähedal asetsevates isikutes, vajaduse inimesi eemale toimetada jne; seega isik tahtlikult käivitab sündmuste ahela ja objektiivselt rikub avalikku korda ja teiste isikute rahu (RKKK 3-1-1-7-07). Tunnistaja OR-i ütlustest nähtub, et ta tundis hirmu oma elu pärast, kuna konfliktis kasutati eset, mida ta pidas püstoliks ja relv oli purjus inimese käes. Ka JR on kohtueelsel uurimisel antud ütlustes kinnitanud, et kartis oma elu ja tervise pärast ja pidas eset püstoliks. Et süüdistatav oli 16.10.2012 alkoholjoobes, on tuvastatud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga (kd III, lk 118).
11.Maakohtu põhjendused süüdistatava ütluste elulisest mitteusutavusest on kooskõlas Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadega (vt RKK 3-1-1-85-07, 3-1-1-7-11, 3-1-1-3-10, 3-1-1-120-03, 3-11-47-07). Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et ei ole eluliselt usutav, et keegi kõrvaline, tapmisesse mittepuutuv isik, eemaldab tapmisvahendi sündmuskohalt, selline eesmärk on eluliselt usutavalt vaid tapjal. JR-ile vigastuse tekitamise järgselt lahkus süüdistatav kannatanu juurest ning puuduvad tõendid, et keegi teine oleks tapetu juurde suundunud enne tunnistajaid LL-t ja OR-i, seetõttu sai tapmisvahendi kõrvaldada ainult süüdistatav. Hinnatud tõenditest nähtub sedagi, et süüdistataval ei esinenud ühtegi sellist vigastust, mis kinnitanuks süüdistatava püüdu haarata mingist terast, vastupidiselt tuvastati enesekaitsele viitavaid vigastusi JRil.
12.S. Maškov ei viibinud JR-i tapmise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavat füüsilise vägivallaga ähvardanud, vägivalda kasutanud või teda solvanud. Apelleeritud kohtuotsuse 18-19 leheküljel on maakohus väga põhjalikult uuritud tõenditele viidates leidnud, et S.Maškov ei viibinud 14.08.2013 hädakaitseseisundis. Tunnistajate LL ja OR omavahel haakuvate ütlustega on leidnud tõendamist, et just süüdistatav provotseeris korduvalt enda käitumisega tulema kannatanu JR maja IX korrusele. Asitõendi vaatlusprotokollist tuleneb üheselt, et kannatanu lähenes süüdistatavale mööda treppe rahumeelselt, käed risti rinnal, kannatanul ei olnud käes ei nuga ega naasklit. Agressiivselt ja provotseerivalt käitus aga süüdistatav ise, kes kasutas kannatanu aadressil ebatsensuurseid väljendeid ja jooksis edasi-tagasi (kd III, lk 9-14). Tunnistaja EP-i ütlustega kohtuistungil on leidnud tõendamist, et ajal, mil süüdistatav ootas JR, nägi ta süüdistatav käes mingit eset. Tulenevalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist (kd III, lk 160-161), tapeti JR torkehaava tekitamisega kõhtu. Et tunnistaja LL ütluste kohaselt teisi isikuid peale kannatanu ja süüdistatava trepikoja 8. ja 9. korruse vahelisel trepimademel ei olnud ja tunnistaja kuulis metalli helinat, mis meenutas noa liikumist mööda trepikäsipuud, tekitas JR-le noaga surmava vigastuse süüdistatav. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et politseile tehtud telefonikõnes tunnistas süüdistatav JR noaga löömist. Ekspertiisiakti nr 13E-KKs011/38 arvamusest nähtub, et S. Maškov viibis JR tapmise ajal joobeseisundis, tal ei esinenud sellist emotsionaalset seisundit, mis oleks temal takistanud enda tegevusest aru saama või seda juhtima. S.
5(7)
Maškovil esinenud muutused psüühilises seisundis jäid psüühilise seisundi normaalse varieeruvuse raamidesse, millega on ümber lükatud ka süüdistatava kaitseversioon sellest, et ta oli šokis. Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium, et käesoleval asja ei esine maakohtu poolt tõendite hindamisel kõrvaldamata kahtlusi, milliseid KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
13.Kuigi apellatsioonis ei ole S. Maškov talle mõistetud karistuse määra vaidlustanud, peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse ja § 263 p 1, 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. S. Maškovile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust, seega sanktsiooni keskmises määras. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-23-96 on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-1407 väljendatud seisukoha kohaselt peab KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Riigikohus on rõhutanud, et karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mistõttu kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kogu menetluse kestel nii maa- kui ringkonnakohtus oli süüdistatav temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemise osas eitaval positsioonil, püüdes oma osa toimepandud kuritegudes vähendada ja süüdistada vaid kannatanut. Seetõttu puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus rääkida karistust kergendava asjaolu esinemisest. Apellatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista S. Maškovile kergema karistuse, kui seda tegi maakohus.
14.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Kaitsja poolt tasutaotluses esitatud kulud moodustuvad kohtulikuks menetluseks, s.h kohtuistungiks ettevalmistamisele ja kohtuistungist osavõtule kulunud ajast, mida kohtukolleegium peab põhjendatud kuluks ja mõistlikuks. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras süüdistatava kaitsjale välja maksta apellatsioonimenetluses määratud kaitse teostamise eest kokku 604,80 eurot. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Et kohtukolleegium jätab maakohtu vaidlustatud otsuse S. Maškovi suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
15.Ülaltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19. mai 2014 otsuse S. Maškovi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
6(7)
/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola
/allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava
/allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind
Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19. mai 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2014. a otsus osas, millega arvati Sergei Maškovile mõistetud karistusest kantuks 27 päeva vangistust ning loeti ärakantavaks karistuseks 9 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega arvata Sergei Maškovile mõistetud karistusest kantuks 54 (viiskümmend neli) päeva vangistust ning lugeda ärakantavaks karistuseks 9 aastat 5 kuud ja 20 päeva vangistust.
3.Muus osas jätta Harju Maakohtu 19. mai 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
20.oktoobri 2014. a otsus muutmata.
4.Kassatsioon jätta rahuldamata.
5.S. Maškovi taotlus asendada vahistamise elektroonilise valvega jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.
6.Määrata Advokaadibüroole CLARUS Sergei Maškovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.