Kohtulahend

Harju Maakohtu 22.04.2013 kohtuotsusega tunnistati A.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks vangistus 2 aastat ja 3 kuud; KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks vangistus 4 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima üksikkaristusega ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 2 aastat ja 3 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus 1 aasta ja 6 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus 08.07.2010-09.07.2010, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks vangistus 1 aasta, 5 kuud ja 28 päeva. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 17.06.2011 otsuse ja käesoleva otsuse kogumis, suurendades üksikkaristustest raskeimat, s.o Harju Maakohtu 17.06.2011 otsusega mõistetud karistust ja mõisteti kohtuotsuste kogumis A.K ’ile liitkaristuseks vangistus 3 aastat ja 6 kuud, mille ärakandmist arvestati alates 18.04.2011. Harju Maakohtu 10.09.2013 määrusega vabastati A.K karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 18.10.2014. Viru Maakohtu 08.01.2014 määrusega pöörati karistuse kandmata osa täitmisele, sest kriminaalhooldusalune rikkus kohtu poolt määratud kohustust mitte tarvitada narkootikume. Vangla poolt koostatud kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on isikut kriminaalkorras karistatud 11 korda, vanglakaristust kannab kolmandat korda. Käesolev vangistus on määratud varguste ja omavolilise sissetungi eest. Kuritegude iseloom on muutunud kergemaks, kuid põhjus on sama – varalise kasu saamine. Soodusteguriks on sõltuvusprobleem. Kinnipeetaval on lühike karistusaeg, mistõttu individuaalne täitmiskava puudub. Kinnipeetaval on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Vabanedes soovib kinnipeetav elama asuda munitsipaalruumi, kus elab tema ema. Kinnipeetaval on algharidus, on lõpetanud 5 klassi. Koolis esinesid õpi- ja käitumisraskused, kuna hakkas tarvitama narkootikume. Eriala ei oma, aga on õppinud riigikeelt. Kinnipeetaval puudub töökogemus, oli 70% töövõimetu, põhjuseks üldhaigestumine. Pensionärist ema on valmis teda materiaalselt toetama. Vabanemisel tagab kinnipeetavale töö xxxx, isikul on võimalik asuda tööle müürsepana. K-Raha andmetel on kinnipeetaval 16.06.2014 seisuga tasumata võlgu 1351,36 eurot. Kinnipeetaval puudub positiivne toetav sotsiaalvõrgustik, tema tutvusringkonnas on kriminaalse taustaga ja narkootikume tarvitavad isikud. Tal puudub enesekehtestamise oskus ning on valmis panema toime kuriteo majandusliku kasu saamise eesmärgil. Isik on alates 15. eluaastast tarvitanud narkootikume. Diagnoositud sõltuvus. Rehabilitatsiooni keskusesse minemise võimalust pakutud, kuid isik keeldus sellest. Meditsiiniosakonna andmetel põdes kahte rasket kroonilist haigust, üks neist depressioon. Varasemalt on tekitanud enesevigastusi. Tegutsemisel on mõelnud ainult lühiajalistele tulemustele, ei arvesta negatiivsete tagajärgedega. Ei ole suuteline probleeme lahendama, sest ei tunnista neid. Arvab, et varastamine on sissetuleku saamiseks normaalne. Kuritegelikule teele asus juba noorukieas, arusaamad ei ühti ühiskonna normidega. Isik on pidanud vajadustest tingitud õigusrikkumisi möödapääsmatuteks. Ei pea ennast kurjategijaks, seoses sellega ei saa rääkida ka motivatsioonist loobuda kuritegevusest. Vangla hinnangul on üldise korduva kuriteo tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 75% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus sama aja jooksul 36%. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ei toeta Viru Vangla A.K’i vabanemist tingimisi ennetähtaegselt. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et kinnipeetav on määratud kriminaalhoolduse järelevalve alla kahel korral. Viimasel katseajal pöörati kandmata karistuse osa erakorralise

ettekande alusel kohtumäärusega täitmisele, sest A.K rikkus kohtu poolt määratud kohustust – mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Prokuratuuri seisukoht. 11.09.2014 kohtule edastatud seisukohas märkis prokurör, et ei soovi võtta osa kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest. Prokuratuur ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Kinnipeetava varasem elukäik (11 korda kriminaalkorras karistatud), käitumine karistuse kandmise ajal (distsiplinaarkaristus) ning toimepandud kuritegude arvukus viitavad tema ohtlikkusele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määruse kohaselt kohtuasjas nr 3-11-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine, kuid antud juhul ei ole see tingimus täidetud. Harju Maakohtu 10.09.2013 määrusega vabastati A.K talle mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga. Kuid süüdimõistetu ei õigustanud kohtu usaldust ega osanud hinnata talle antud võimalust oma karistust vabaduses kanda, rikkudes käitumiskontrolli nõudeid ja lisakohustusi. Viru Maakohtu 08.01.2014 määrusega pöörati karistuse kandmata osa täitmisele, kuna kohus tuvastas, et A.K rikkus kohtu poolt määratud kohustust mitte tarvitada narkootikume. A.K on aastaid narkootikume tarbinud ning seda võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Tema käitumine viitab sellele, et kuritegude toimepanemine on kujunenud talle tavapäraseks eluviisiks. Varasemad karistused ei ole talle mingit mõju avaldanud ning suure tõenäosusega jätkab kuritegude toimepanemist vangistusest vabanedes. Kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole võimalik korrigeerida isiku käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Lisaks sellele ei pea prokuratuur õigeks ja põhjendatuks vabastada kinnipeetav ühe ja sama karistuse kandmiselt teistkordselt. Maakohtu istung. 16.09.2014 toimunud videokohtuistungil selgitas süüdimõistetu, et tal on olemas elukoht ja töökoht. Isik kinnitas, et on motiveeritud tasuma olemasolevaid nõudeid. Tema vanemaõigused on peatatud, aga vabanedes on tal võimalik see taastada. Ta tahab oma lapse lastekodust ära võtta ja soovib olla veel kriminaalhoolduse all. Süüdimõistetu ütles, et ei tarvita narkootikume, kui kohus ta vabastab, siis palub panna kohustuse osaleda grupis anonüümsed narkomaanid. Kinnipeetava kaitsja märkis, et isikul on vaid üks kehtiv distsiplinaarkaristust 8 kuu jooksul, selle eest, et ta ei allunud korraldusele avada suu pärast tableti manustamist. Isikul on vabanedes olemas töökoht ning teda kontrollitakse pidevalt arsti juures. Kohtumääruse põhjendused. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 3 sätestab, et katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu ja tema kaitsja ning tutvunud prokuröri seisukohtadega ning Viru Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et süüdimõistetu ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele. Kuigi isikul on vabaduses olemas elukoht ja töökoht, on kohtu hinnangul isiku vabastamist mittetoetavad asjaolud kaalukamad. Tegemist on isikuga, keda on kriminaalkorras karistatud 11-l korral, vanglakaristust kannab kolmandat korda. Isikut on korduvalt karistatud varguste eest. Korduv karistatus samalaadsete kuritegude eest näitab, et isik ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ning jätkab kuritegude toimepanemist. Kuritegude soodusteguriks on olnud narkootikumide tarbimine. Vangla materjalidest nähtub, et isikul on tuvastatud sõltuvus, kuid ravist on ta keeldunud. Kohtu hinnangul on olemas risk, et vabanedes asub isik taas narkootikume tarvitama ning see soodustab kuritegude toimepanemist. Kriminaalhoolduse järelevalve all on olnud kahel korral. Viimasel katseajal pöörati kandmata karistus täitmisele, sest isik rikkus kohtu poolt määratud kohustust mitte tarvitada narkootikume. Nimetatud asjaolu arvesse võttes leiab kohus, et isiku kriminaalhooldusele allutamine ei ole piisav meede tagamaks tema õiguskuulekat käitumist. Lisaks on kinnipeetaval 1 kehtiv distsiplinaarkaristus. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 02.11.2006 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on väljendanud, et vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine. Seega ei ole see tingimus käesoleval juhul täidetud. Kohus märgib, et üldise korduva mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul on kõrge – 75%. Kinnipeetava vabastamist ei toeta ka prokuratuur ega vangla. Kohus rõhutab, et reeglina tuleb süüdimõistetul ära kanda talle mõistetud karistus tervikuna ning üksnes erandlikud asjaolud võimaldavad süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohus leiab, et A.K’i puhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Eeltoodust tulenevalt, kohus ei nõustu süüdimõistetu A.K ’i vabastamisega vangistuse kandmisest enne tähtaega. Maakohus juhindus KarS § 76 ning KrMS § 175 lg 1 p 4, § 426, § 432, § 383, § 384 ja § 387 sätteist. Kohtunik

/digitaalselt allkirjastatud/

Tiit Kullerkupp

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.