Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Mati Kartau
Kriminaalasi
M.V süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 7. juuli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
M.V kaitsja advokaat Heiki Kuningas
Prokurör
Toomas Liiva
Süüdistatav Kaitsja
M.V , isikukood XXX; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; keskharidus; emakeel eesti keel; töökoht OÜ XXX ; varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 14.09.2012 otsusega KarS § 121 järgi Advokaat Heiki Kuningas
RESOLUTSIOON
3.1 3.2
Maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel&Partnerid kasuks 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot advokaat Heiki Kuningase poolt süüdistatav M.V-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Advokaadibüroole Objartel&Partnerid välja makstav õigusabitasu 288 eurot jätta M.V kanda. M.V-lt välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ja selgitus: „M.V, 1-14-1222, menetluskulud.“ Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõude täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.V tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 07.07.2014 otsusega KarS § 121 järgi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega, milline karistus jäeti KarS § 74 lg 1, 3 kohaldades tingimisi 2 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. KrMS § 3101 alusel määras maakohus M.V-le lähenemiskeelu kannatanu R.A. i suhtes 3 aastaks. 1.1 Maakohus tunnistas M.V süüdi KarS § 121 järgi selles, et ta 14.02.2010 kella 15.00 paiku Elvas pubis Vapper Mäger kasutas füüsilist vägivalda R.A. i suhtes. Vägivald seisnes selles, et M.V lükkas korduvalt tahtlikult pubi sissekäigu juures puusaga ukse pihta, mistõttu uks tabas R.A. i põlve. Sellise teoga tekitas M.V kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi parema reie põrutuse ning verevalumite näol. Kohtuotsuse kesksed motiivid on kokkuvõtlikult esitatuina järgmised. 1.2 Esmalt luges maakohus R.A. i ja pubis baaridaamina töötanud tunnistaja T.L. ühetaoliste ütlustega tõendatuks, et viibides pubis Vapper Mäger, provotseeris M.V baarileti ääres istunud R.A. it, sõimas ja mõnitas teda ligemale poole tunni jooksul. Süüdistatava käitumise tõttu kutsus T.L. kohale turvafirma G4S mehed, kes rääkisid M.V-ga. Ilmselt lubas viimane korralikult käituda, kuna ta jäeti sinna. 1.2.1 Maakohus tuvastas, et sündmuse edasise toimumise osas andis R.A. järgmisi ütlusi. Kannatanu käis autos ära ning kui ta tagasi tuli, siis seisis M.V pubi ukse ees ja ei tahtnud kannatanut sisse lasta. Kannatanu ütles, et M.V laseks tal sisse või mööda minna. Alguses ei teinud M.V välja, siis astus nagu sammu eemale ja kannatanu hakkas mööda minema. Siis hakkas M.V kõvasti, kas küljega või tõugates kannatanu jalga muljuma. Jalg jäi ukse ja selle piida vahele ning sai vigastada. Aega kulus selleks 3-4 sekundit. Kannatanu ei saanud jalga ukse vahelt ära. Siis sõnavahetust ei olnud. Rüselemist samuti ei toimunud. Kannatanu läks pubisse pool käpuli sisse. M.V sisenes samuti pubisse. Kannatanu kirjeldust toimunust kinnitas omapoolselt ka tunnistaja T.L. . 1.2.2 Maakohtu hinnangul on nii kannatanu kui T.L. ütlused omavahel kooskõlas, v.a J.U. asukoha osas. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis J.U. enne intsidenti koos M.V-ga väljas. Kannatanu on andnud aga ütlusi selle kohta, et tema mäletamist mööda J.U. väljas ei käinud ja intsidenti näha ei saanud, kuna istus kogu aeg lauas, rääkides seal M.V-ga juttu. Hoolimata erinevatest ütlustest maakohus siin vastuolu ei tuvastanud, leides, et nimetatud isikud on andnud ütlusi küll J.U. tegevuse kohta, kuid seda erineval ajahetkel, s.o tunnistaja sündmuse aja ja kannatanu sündmusele eelnenud aja kohta. 1.2.3 Tunnistaja J.U. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused võttis kohus vastu KrMS § 291 lg 1 p 4 alusel ja hindas need usaldusväärseteks. Tema tunnistusest järeldas kohus, et kuigi pubi välisuksest vaid meetri kaugusel seisnud J.U. ei näinud R.A. i jala ukse vahele jäämist, on see põhjendatav asjaoluga, et sündmus vältas väga lühikest aega. 1.2.4 M.V ise eitas oma süüd täielikult, väites, et sündmust, kus kannatanu jalg jäi ukse vahele ei toimunud ja samuti ei solvanud ta kannatanut eelnevalt ka baarileti ääres. Andes hinnangu süüdistatava ütlustele, jättis kohus need vähese usaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja. Kohus
leidis, et süüdistatava kohtuistungil antud ütlused sündmuse toimumise asjaolude kohta on vastuolus kannatanu ja tunnistaja T.L. ühetaoliste ütlustega ning vasturääkivused esinevad ka tema enda ütlustes. Erinevustena M.V enese tunnistustes tõi kohus välja järgmise. Kohtuistungil väitis M.V end olema 100% kindla, et enne uksel toimunud intsidenti ta R.A. iga pubis ei kohtunud ja juttu ei rääkinud. Eeluurimisel on ta aga kirjeldanud nende eelnevalt pubis toimunud vaidlust ilmselt teemal, et M.V-le oli kannatanu poolt määratud pubisse sisenemise keeld. Samuti tuvastas kohus vasturääkivused süüdistatava ütlustes selles, kus uksel toimunud kuriteojuhtumi hetkel seisis tunnistaja J.U. ja kas M.V läks peale intsidenti veel pubisse tagasi. 1.2.5 Maakohus leidis, et lisaks kannatanu ja tunnistaja T.L. ütlustele kinnitavad kuriteosündmuse toimumist ka SA Tartu Ülikooli traumakaart, 02.07.2010 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (vaadeldi R.A. i paremast põlvest tehtud pildifaile), 14.05.2010 väljastatud arstitõend ja 10.08.2012 koostatud isiku ekspertiisiakt. Viimases antud eksperdi arvamusest nähtuvalt esines R.A. il parema reie piirkonna põrutus nahaaluste verevalumitega paremal alajäsemel ning põlve piirkonna turse. Vigastused võivad olla saadud 14.02.2010. Esinevad kehavigastused on iseloomulikud tömbile vägivallale ning võivad olla tekitatud määruses näidatud viisil - löögist/löökidest kõva tömbi esemega, näiteks uksega. Sedastatud kehavigastused põhjustavad tavalise kulu korral lühiajalise tervisekahjustuse kestvusega mitte rohkem kui 4 nädalat. 1.2.6 Kokkuvõtvalt luges maakohus seega tõendatuks, et M.V tarvitas 14.02.2010 kella 15.00 paiku Elva pubis Vapper Mäger füüsilist vägivalda R.A. i suhtes. 1.3 Maakohus, arvestades R.A. i poolt on kohtuistungil avaldatut, et M.V tülitab teda igal võimalusel, pidas põhjendatuks nii kannatanu esindaja kui prokuröri taotlust kohaldada M.V suhtes KrMS § 3101 alusel lähenemiskeeldu. Kohus leidis, et M.V-le tuleb määrata lähenemiskeeld kannatanu suhtes kolmeks aastaks, keelates M.V lähenemise R.A. ile lähemale kui 50 m kaugusele, sh ka R.A. i elu- ja töökohale ning keelates M.V R.A. iga igasuguse suhtlemise, sh erinevate sidepidamisvahendite (post, telefon, internet jt) kaudu. R.A. iga juhuslikul kohtumisel on M.V kohustus R.A. it kõnetamata viivitamatult eemalduda vähemalt 50m kaugusele.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja advokaat H. Kuningas, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja M.V õigeksmõistmist. Kaitsja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 2.1 Maakohus on ebaõigesti tõendite kogumist välja jätnud M.V ütlused, kuna otsuses esile toodud vastuolud süüdistatava ütlustes puudutavad pisidetaile, nagu kannatanuga pubis kohtumise ajahetke ja tunnistaja J.U. asukohta. Süüdistatav ei ole otsesõnu öelnud, et ta ei mäleta möödunud sündmusi, kuid siinjuures on oluline arvestada vahejuhtumi toimumise aega ja see oli enam kui neli aastat tagasi. On igati mõistetav, et detailid sellise aja möödudes ei meenu, aga sündmus tervikuna on meeles. 2.2 Järgmiseks on kohus kaitsja hinnangul teinud ebaõige järelduse tunnistaja J.U. ütlustest, kuna tunnistaja on kategooriliselt eitanud kuriteosündmuse esinemist, s.o öelnud, et kannatanu jalg ei jäänud ukse vahele. Seetõttu on maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnang vastuolus tõendi sisuga. Märgitut tuleb käsitleda KrMS § 62 lg 2 ja § 339 lg 1 p-de 7, 12 rikkumisena. 2.3 Apellandi arvates on õige väita, et süüdistus tugineb kannatanu ütlustele, kelle tunnistuse vastu räägivad süüdistatava ja tunnistaja J.U. ütlused. Kui maakohus peab J.U. t usaldusväärseks tunnistajaks, siis tema ütlused toetavad M.V öeldut. Tunnistaja T.L. sündmust ei näinud ja edastab vaid R.A. i ütlusi. Toimikus sisalduvad meditsiinilised dokumendid näitavad küll kannatanu jalal vigastuse olemasolu, kuid selle tekkemehhanism tuleneb vaid kannatanu ütlustest. 2.4 Kaitsja peab R.A. i ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtuistungil leidis kinnitust, et kannatanu ja süüdistatava jahedad suhted on alguse saanud kunagi toiminud ühisest ärist. Seega on olemas
motiiv endisele äripartnerile kättemaksmiseks. Sellist tausta teades ei saa kannatanu ütlustele tuginedes süüdimõistvat otsust teha. Samuti tuvastas kohus vastuolu ka R.A. i ja T.L. ütlustes ja seda J. Ubot puudutavas osas, s.o selles, kas tunnistaja oli koos M.V-ga väljas või mitte. Hinnates R.A. i ütlusi tervikuna on alus väita, et need on paljus paljasõnalised ja osaliselt vastuolus teiste tõenditega. Kannatanu ütluste hindamisel on kohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12 sätteid. 2.5 Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse ka M.V-le lähenemiskeelu määramises. Antud juhul ei ole kinnitust leidnud, et süüdistatav kannatanut kuidagi tülitab, mistõttu puudub materiaalõiguslik alus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Tõendatud ei ole, et süüdistatav üldse kannatanuga suhtleks. Seega on maakohus ebaõigesti ja ilma õigusliku aluseta kohaldanud lähenemiskeeldu.
3.Tartu Ringkonnakohtu 17.09.2014 määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele õigus edastada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas kuni 06.10.2014. Nimetatud tärminiks keegi menetlusosalistest enda seisukohti ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on oma tulemilt seaduslik ning põhjendatud ja esitatud apellatsioon jääb täielikult edutuks.
5.Apellatsioonis sisalduvaid argumente hinnates tuleb konstateerida, et selles ei taotleta muud kui maakohtu otsuse tegemisel aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt, s.o kaitsja ei soostu kohtuotsuses sedastatud tõendite hindamise tulemiga. Tõenditena on maakohus käsitlenud kannatanu R.A. i, tunnistajate T.L. ja J.U. ning süüdistatav M.V enda menetluse vältel antud ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid. Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et ringkonnakohus nõustub maakohtu toimimisviisiga erinevate tõendite hindamisel ja omavahelisel suhestamisel ning leiab kohtu seisukoha M.V süü tõendatusest R.A. i kallal füüsilise vägivalla kasutamises ja talle tervisekahjustuse tekitamises olema õige ning põhjendatud. Vaatamata sellele peab ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljudes vajalikuks korrigeerida maakohtu otsust tunnistaja J.U. ütluste tõendina kriminaalasja juurde võtmise osas.
6.Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on tunnistaja J.U. eeluurimisel andnud ütlusi uurija juures 07.08.2012. Ülekuulamisprotokollile on alla kirjutanud tunnistaja, vanemuurija ja protokollija. Kohtuistungil J.U. t üle kuulata ei õnnestunud, kuivõrd kohale ta ei ilmunud. 06.06.2014 määrusega kuulutas Tartu Maakohus J.U. tagaotsitavaks. Kriminaaltoimikust ei nähtu aga, kas ja milliseid jõupingutusi tema tabamiseks tehti. 04.07.2014, mil M.V süüdistust maakohtu istungil arutati, võttis kohus tunnistaja ütlused KrMS § 291 lg 1 p 4 alusel kriminaalasja juurde ja luges need avaldatuks. Kohtuotsuses on tunnistaja ütlusi tõendina ka käsitletud. 6.1 KrMS § 291 lg 1 p 4 sätestab, et kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja asukohta ei ole suudetud mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha. Üldreeglina, vastavalt KrMS § 291 lg-le 2, on kohtulikul arutamisel lubatud tõendina vastu võtta vaid selliseid isiku poolt varem antud ütlusi, mis on deponeeritud või saadud välisriigist abistamistaotluse alusel ja kaugülekuulamisvõimaluse puudumisel. Ja omakorda erandina üldreeglist võib kohus KrMS § 291 lg-s 3 sätestatu kohaselt võtta ristküsitlemise võimaluse puudumisel tõendina vastu ka deponeerimata ütlused, kui on samaaegselt täidetud selle lõike kõigis kolmes punktis loetletud lisatingimused. Selline erandlik deponeerimata ütluste tõendina vastuvõtmise võimalus omakorda saab KrMS § 291 lg 3 preambulis märgitu kohaselt tulla kõne alla vaid KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukordades. See ei ole aga lubatav KrMS § 291 lg 1 p-des 4-5 nimetatud juhtudel (vt RKKKo 3-1-1-86-12, p 33; 3-1-1-89-12, p 13).
6.2 Eeltoodut arvesse võttes asub ringkonnakohus seisukohale, et tunnistaja J.U. eelnevalt deponeerimata ütlusi ei oleks maakohus tohtinud tõendina asja juurde võtta ja kohtuotsuse tegemisel arvestada. Samas ei ole selline ekslik toimimisviis viinud maakohut väära lõpplahendini M.V süüküsimuse lahendamisel. Eemaldades tõendikogumist J.U. ütlused, ei muutu maakohtu poolt kannatanu ja T.L. ütlustele antud hinnang ega saa kahjustada kuriteosündmuse taasesitamise võimalus. Ringkonnakohtu käesolevas otsuses tunnistaja J.U. ütlusi seega tõendikogumisse ei liideta, mistõttu jäävad käsitlemata ka apellatsioonis esitatud kaitseväited, mis puudutavad J.U. ütluste sisu.
7.Järgmiseks hindab kriminaalkolleegium maakohtu seisukohta kannatanu R.A. i ja tunnistaja T.L. ütluste usaldusväärseks lugemise osas. Vaadates R.A. i ja T.L. ütlusi ning neid kõrvutades, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et osundatud ütluste tõelevastavuses kahtlemiseks puudub igasugune alus. 7.1 Iseenesest on õige kaitsja väide, mille kohaselt ei näinud T.L. vahetult süüdistatav M.V poolt kannatanu jala ukse vahele löömist. Ringkonnakohtu hinnangul omistab apellant tunnistaja ütlustele aga ebaõiglaselt vähe kaalu. T.L. on kirjeldanud, et ta kuulis R.A. i valukarjatust ja nägi, kuidas mees pubi ukse vahelt sisse lonkas. T.L. läks kannatanu juurde, kes ütles, et M.V lükkas tema jala ukse vahele. Tunnistaja märkas, et R.A. oli haiget saanud ja hoidis jalast kinni. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd T.L. nägi kannatanu vahetut reaktsiooni valule ja kuulis R.A. ilt koheselt, kes ja kuidas tema valuaistingu põhjustas, siis on tunnistaja ütlused oluliseks kannatanu tunnistust kinnitavaks tõendiks. Kooskäsitluses dokumentaalsete tõenditega, s.o meditsiiniliste dokumentidega, ei näe kriminaalkolleegium mingitki alust kannatanu ja tunnistaja kokkulangevates ütlustes kahelda. Seega on maakohus igati põhjendatult arvestanud nende isikute ütlusi kui usaldusväärseid M.V süüküsimuse otsustamisel KarS § 121 järgi. 7.2 Teiseks tuleb märkida, et kuriteosündmusele eelneva vahejuhtumi tunnistajateks olid nii tunnistaja T.L. kui R.A. , s.o nad kinnitavad M.V poolt R.A. i aadressil öeldud solvanguid ja provotseerivat käitumist. Nende ütlused on ühetaolised ja hinnatavad tõepärastena.
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on kannatanu ütlused usaldusväärseks lugenud põhjendamatult. Oma väidet õigustab kaitsja peaasjalikult süüdistatava vastupidise tunnistusega ning asjaoluga, et kannatanu ja tunnistaja T.L. ütlustes esineb vastuolu selles, kas tunnistaja J.U. oli koos süüdistatavaga õues või mitte. 8.1 Käsitledes esmalt kaitsja teist väidet, leiab ringkonnakohus, et tunnistaja J.U. asukoht kuriteo momendil või kannatanu teadlikkus sellest vaidlusaluse sündmuse taastamise kontekstis mingisugust tähendust ei oma ja kolleegiumi poolt käesolevalt seega edasist käsitlemist ei leia. Rohkem vastuolusid kannatanu ja tunnistaja ütluste vahel või nende ütluste sees kaitsja välja toonud ei ole. Seega jääb ebamääraseks ka apellatsioonis väljendatu, et R.A. i ütlused on paljasõnalised ja osaliselt vastuolus teiste tõenditega. 8.2 Pöördudes kaitsja esimese väite juurde, märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis, et süüdistatav M.V on tema ütlustes sisalduvate vastuolude ja kardinaalselt teistsuguse sündmuse kirjeldamise tõttu ebausaldusväärne tõendiallikas, mistõttu on tema ütlused tõendikogumist kõrvaldatud. Ringkonnakohus leiab, et vastavasisulise järeldusega tuleb vaieldamatult ka nõustuda. Süüdistatava ütlused on selges vastuolus kohtute poolt tõesteks hinnanud kannatanu ja tunnistaja T.L. ütlustega juba alates sellest, et M.V eitab kannatanu provotseerimist ja solvamist kuriteosüüdistusele eelnenud ajahetkel. Puudub vähimgi põhjus kahtlustada tunnistajat valeütluste andmises ning vastavat motiivi ei ole nimetatud ka apellatsioonis. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et R.A. on süüdistatava kohta andnud valeütlusi, kuna nendevahelised suhted on jahedad ning kannatanul on motiiv M.V-le kui endisele äripartnerile kätte maksta. Ringkonnakohus leiab, et R.A. i ja süüdistatava omavahelist halba läbisaamist ei saa vaadelda
põhjusena, miks peaks kannatanu M.V alusetult süüdistama endale valu põhjustamises ja tervisekahjustuse tekitamises, mistõttu jääb nimetatud kaitsetees nõrgaks. 8.2.1 Hinnates vastuolusid M.V ütluste sees tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et süüdistatav ei ole oma tunnistustes olnud järjepidev. Tõsi, võib küll möönda (nii nagu kaitsja seda on teinud), et kuriteosündmusest möödunud suhteliselt pika aja tõttu kannatab paratamatult asetleidnu taasesitamise täpsus, kuid süüdistatava ütlustest nähtub arusaadavalt püüe toimepandu salgamiseks. Nii on ta, eitades küll püsivalt kannatanu eelnevat solvamist, andnud erinevaid ütlusi selle kohta, millal ta kannatanuga pubis kohtus ja temaga rääkis. Samuti on M.V turvameeste pubisse ilmumist seostanud mitte enda provotseeriva käitumisega, vaid puhtalt asjaoluga, et kuna tema suhtes oli kehtestatud keeld tulla pubisse Vapper Mäger, siis kutsuti korrakaitsjad välja juba ainult tema sinna ilmumise tõttu (tl 72). Ka kuriteosündmuse järgse aja kohta on süüdistatav andnud kahetisi ütlusi, väites kord, et läks pubisse tagasi ja siis jälle, et ei läinud. Tema söögikohta tagasipöördumine on aga tõendatud nii kannatanu kui tunnistaja T.L. taaskord kokkulangevate ütlustega. 8.2.2 Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et maakohtu poolt süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemine on põhjendatud, M.V on tõendiallikana ebausaldatav ja maakohtus on tema ütlused tõendikogumist kõrvaldanud õigesti.
9.Kokkuvõtvalt sedastab ringkonnakohus, et maakohtu argumendid M.V süü tõendatuse kohta on asjakohased ning veenvad ja apellatsioonis esitatud seisukohad ei ole vähimalgi määral kohased seda seisukohta kummutama. Arvestades käesoleva lahendi punktis 6 (sh alapunktid) väljendatud seisukohti ning maakohtu otsuses sedastatut, leiab ringkonnakohus, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Kaitsja osundused kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, on alusetud. Ringkonnakohtu hinnangul võib ilma kahtlusteta väita, et süüdistatav pani 14.02.2010 toime talle inkrimineeritud kuriteo, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritud R.A. i kehalise väärkohtlemise. Pikemalt ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel peatuda.
10.Järgmiseks kaitsja poolt tõstatatud vaidlusteemaks on küsimus sellest, kas maakohus on süüdistatavale lähenemiskeelu kohaldamisel toiminud õigesti ja seadusega kooskõlas olevalt. Kaitsja hinnangul see nii ei ole, kuna nimetatud keelu määramiseks puudus igasugune tarvidus. 10.1 Ringkonnakohus selgitab esmalt järgmist. Süüdimõistetule lähenemiskeelu kohaldamiseks annab aluse KrMS § 3101, mis sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Lähenemiskeelu materiaalõiguslik alus tuleneb VÕS §-st 1055, mille esimene lõige sätestab: "Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist." Seega on KrMS §-s 3101 sätestatud korras VÕS § 1055 alusel kohaldatava lähenemiskeelu näol tegemist preventiivse deliktiõigusliku kaitseabinõuga (abinõude kogumiga), mille eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldatakse (lähenemiskeelu adressaat), ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga kaitstava isiku isikuõigusi. 10.2 Käesolevas kriminaalasjas on maakohus pidanud lähenemiskeelu kohaldamist vajalikuks, kuna kannatanu on kohtuistungil avaldanud, et M.V tülitab teda igal võimalusel. Kaitsja omakorda leiab, et R.A. ei ole vastavasisulise väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit, mistõttu on süüdistatavale pandud keeld alusetu ja eesmärgitu.
10.3 Ringkonnakohus, uurinud kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlusi, tuvastas, et R.A. i ütlustest nähtub M.V poolne tülitamistegevus pikema ajaperioodi kestel. Kannatanu ütluste kohaselt on süüdistatav peale kuriteointsidenti temaga kontakti otsinud sadu kordi – telefonikõned, mõnitavad ja ahistavad sõnumid, juhuslikult tänaval kohtudes esitatud solvangud, ärgitavad žestid ja kättemaksuga ähvardamine. Samuti on kannatanu rääkinud süüdistatava poolt õhku lastud rakettidest ja tema firmasse toimetatud puusärgist (tl 69). R.A. on kohtuistungil kinnitanud ka, et süüdistatava terroriseerivat käitumist kajastavad väljavõtted kõnedest ja sms-dest on edastatud esindajale (tl 77 pöördel). Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub kannatanu kirjeldatud ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks alus hoolimata süüdistatava poolt vastava teguviisi eitamisest. 10.4 Kriminaalkolleegium leiab lähenemiskeelu kohaldamise olema vajaliku, kuna R.A. i ütlustest tuleb järeldada süüdistatava poolt tema pidevat ja tänini kestvat isikuõiguste rikkumist ning M.V senine käitumine annab aluse karta taolise teguviisi jätkumist. Samuti on siinjuures oluline märkida, et mõlemad isikud elavad Elvas, s.o väikelinnas, mistõttu ei saa nende kokkupuutumisvõimalust välistada. Seega on materiaalõiguslik lähenemiskeelu määramiseks olemas. 10.5 Maakohtu poolt lähenemiskeelu kohaldamisel ei tuvastanud ringkonnakohus ka menetlusõiguslikke minetusi. Keeldu on kohaldatud kannatanu taotlusel, süüdistataval ja tema kaitsjal on olnud võimalik esitada selle kohta omapoolsed vastuväited ja lahendis on konkreetselt määratletud, milliseid tingimusi ja piiranguid lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Pikemalt peatub ringkonnakohus siin vaid nõudel, mis ütleb, et lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust ja vajalikkust ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju selle keelu adressaadile. Ringkonnakohus M.V õiguste ebaproportsionaalset riivamist ei tähelda, kuivõrd kannatanu ja süüdistatava ütluste kohaselt ei ole nende eludel n-ö ühiseid kokkupuutepunkte, miks nad mõlemad samas kohas käima või viibima peaksid. Ka selles osas jätab ringkonnakohus apellatsiooni seetõttu rahuldamata.
11.Viimasena käsitleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat ja sedastab apellatsioonimenetluse tulemused. 11.1 M.V kaitsja advokaat H. Kuningas taotleb kaitsjatasu väljamõistmist maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 4 tunni ulatuses, s.o summas 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus sellises ulatuses on põhjendatud ja kokku tuleb kaitsjale hüvitada 288 eurot. KrMS § 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest lähtudes peab M.V hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjakulu 288 eurot.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma /
Tiit Lõhmus /
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.