I.T süüdistuses KarS § 25 lg 1 - § 199 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 10. juuli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava I.T
Prokurör
Raul Heido
Süüdistatav
Kaitsja
kaitsja advokaat Anne Vissak
I.T, isikukood: XXX, elukoht: XXXX, varem kriminaalkorras karistatud ühel korral. Advokaat Anne Vissak
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 10.juuli 2014 otsus muutmata ja kaitsja Anne Vissaku apellatsioon rahuldamata.
2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 360.00 eurot (sealhulgas käibemaks 60,00 eurot), advokaat Anne Vissakule tema poolt apellatsioonimenetluses I.T-le riigi õigusabi osutamise eest.
3.KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista I.T-lt menetluskulud, s.o kaitsjatasu advokaat Anne Vissaku poolt osutatud õigusabi eest 360.00 eurot riigituludesse.
4.
I.T-lt välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „I.T 1-14-3388 kohtukulud“.
5.Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 10.07.2014 otsusega mõisteti I.T KarS § 25 lg 1 - § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 5 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele ja mõistetud vangistusest tuleb I.T KarS § 74 lg 2 alusel kohe ära kanda 1 kuu vangistust ning kandmata jääva osa 4 kuu vangistuse osas ei pöörata karistust täitmisele, kui I.T 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi.
2.Süüdistatavalt mõisteti välja tsiviilhagi Prisma Peremarket AS-i kasuks, summas 57 eurot ja 90 senti ning menetluskulud summas 1541 eurot ja 50 senti riigituludesse.
3.I.T-le oli esitatud süüdistus selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 31.05.2013 kella 22.05 paiku püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta Tartus Nõlvaku 2 asuvast Prisma Peremarket AS-i kauplusest Annelinna Prisma ühte vererõhuaparaati väärtusega 57,90 eurot, ühte pakki LED-riba väärtusega 75,90 eurot, ühte roosat mängulooma väärtusega 9,90 eurot ja ühte pruuni mängulooma väärtusega 9,90 eurot, kokku võõrast vara 153,78 euro suuruses summas. I.T peitis kauplusest võetud kaubad oma tööriiete vahele ning tööriided koos kaubaga pani kaasas olevasse kilekotti. Seejärel läks ta turvaruumi, et läbida töötajate tööpäeva lõpetamise järgne turvakontroll, kus ta peeti varastatud asjadega kinni. Sellega pani I.T toime KarS § 25 lg 1, 2 - § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse.
4.Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused toimunu kohta on ennastõigustavad ning need on lükatud ümber nii kannatanu esindaja kui ka tunnistajate ütlustega ja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kannatanu esindaja M.J. ja tunnistajad T.P. ning T.M. on andnud ütlusi selle kohta, kuidas jõuti I.T kinnipidamiseni turvatöötajate poolt kontrolli teostamiseks, mille käigus leiti I.T-lt süüdistuses märgitud esemed: vererõhuaparaat, üks pakk LED-riba ja roosa ning pruun mänguloom.
4.1.Maakohtu hinnangul leidis tõendamist, et Annelinna Prismas oli personali meessoost töötajate jaoks mõeldud garderoobi WC ripplae peal peidik, kuhu oli peidetud neli asja (2 mängulooma, LED-riba ja vererõhuaparaat), mis olid seal I.T kinnipidamisele eelnenud ajal, kuid vahetult enne I.T kinnipidamist neid asju seal enam ei olnud. Kõik peidikus olnud neli eset leiti I.T kinnipidamisel tema rohelise tööfliisi seest. Süüdistatav ütles, et temalt leitud neli eset kuuluvad talle. Roosa mänguasja ostis ta enne 14. veebruari, kas 13. või 12. veebruaril. Samuti oli ta ise ostnud ka teise mänguasja. LED-ribadest -2-
ühe andis talle A. ja teise A., kui ta töölt ära läks. Vererõhuaparaadi sai ta vanaemalt, kes ostis selle 18. märtsil apteegist, mis asub Maxima kõrval.
4.2.Maakohus süüdistatava eeltoodud selgitustega ei nõustunud ning leidis, et I.T väited temalt leitud esemete kuulumise kohta temale on ümber lükatud teiste kriminaalasjades kogutud tõenditega. Kannatanu M.J. ütluste kohaselt käisid nad I.T-ga koos tšekke otsimas, kuid neid nad ei leidnud. T.P. ütluste kohaselt I.T tšekke esitada ei olnud, ta ütles, et tal ei ole neid kaasas, võimalik, et ta ütles, et need on kapis. Tunnistaja ütluste kohaselt väitis süüdistatav kindlasti, et need on tal olemas. T.P. lt saadud informatsiooni alusel kinnitas tšekkide puudumist ka T. M, kes lisas, et süüdistatav ei osanud tuua ühtegi adekvaatset põhjendust. Maakohtu hinnangul nähtub ühtlasi kriminaalasjas kogutud materjalidest, et I.T ei olnud võimalik oste tõendavaid dokumente esitada, kuna ta ei olnud nimetatud kaupu Prisma Peremarketist ostnud. Kannatanu M.J. ütluste kohaselt ei olnud I.T võimalik pruuni mängulooma Prisma Peremarketist osta, kuna see tuli kauplusesse 30. mail ning reaalselt hakati nimetatud toodet müüma 16. juunist, s.o peale I.T kinnipidamist, seetõttu ei oleks I.T saanud nimetatud mänguasja poest kuidagi osta. I.T selgitas kannatanu esindajale, et roosa mängulooma ostis ta 13. või 14. veebruaril enda elukaaslasele. Müügiraportist (alates aasta alguses) teostatud kontrollist ei ilmnenud, et nimetatud kuupäevadel roosat mängulooma oleks ostetud. Samuti ei olnud I.T, kui töötaja tunnustega tootegrupi allahindlust kasutatud. Ajavahemikul 11.01.2013 – 23.05.2013 tehtud tootepõhine müügiraport kinnitab, et roosat mänguasja osteti 12.02.2013 ja 16.02.2013, kuid mitte I.T poolt nimetatud kuupäevadel. LED-ribade kohta märkis I.T, et ühe sai ta A. joogikampaania kaudu ja teise andis talle A. töölt lahkudes ning Prismas neid üldse ei müüdud. M.J. ütluste kohaselt ei sarnanenud I.T-lt leitud LED-ribad kuidagi nendega, mida kasutati Coca-Cola kampaanias (vooliku sees olevad LED-lambid). I.T juurest leitud LED-ribad olid aga karbi sees ja täiesti uued, kasutamata ning ribana, mitte voolikuna nagu Coca-Cola kampaanias. M.J. märkis, et I.T-lt leitud LED-ribad olid neil müügis ja nad panid I.T-lt saadud LED-ribad tagasi müüki, kuna pakend oli täiesti kompleksses seisus. Maakohus leidis, et kuna I.T poolt esitatud vererõhuaparaadi ostutšekil ei ole müüja nime (mis kuni 17.09.2013 kehtinud reeglite järgi pidi olema iga sularahaarve peal), siis I.T-lt leitud vererõhuaparaat ei ole antud tšeki alusel 18.03.2013 kuupäeval ostetud ning seda tšekki ei saanud I.T leida ka vanaema kodust teiste dokumentide hulgast, kuna vastasel juhul oleks sellele märgitud ka müüja nimi. I.T selgitused selle kohta, et võib-olla pandi nimi garantiitalongile, mida ta leida ei suutnud, ei olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed. Maakohus leidis, et tegemist on I.T poolt otsitud põhjendustega, et kummutada väide, et selle tšekiga ei oleks ta kuidagi saanud antud vererõhuaparaati osta. Maakohus tuvastas, et tõendamist on leidnud I.T väidete tõele mittevastavus, seega on ainus loogiline järeldus, et nimetatud vererõhuaparaadi võttis I.T Prisma Peremarketi kauplusest, tehes selle väljaviimiseks süsteemis saldoparanduse. Maakohus leidis, et I.T väite esemete talle kuulumise kohta lükkab ümber asjaolu, et kui esemed oleksid talle kuulunud ja tal ei oleks nende kohta tšekke olnud, oleks antud esemetel pidanud olema kleebised nende kuuluvuse tõendamiseks. Samuti märkis maakohus, et isik, kes teab, et esemed kuuluvad talle, ei hakkaks neid selliselt peitma - meessoost personali garderoobi WC-peale, nagu käesolevas asja tegi I.T . I.T pani kõik esemed oma tööfliisi sisse selliselt, et tööfliisil oli lukk kinni tõmmatud ning seejärel oli fliis selle käistega omakorda kinni sõlmitud. Endale kuuluvate asjade nimetatud transportimine oleks maakohtu hinnangul olnud põhjendatud, kui tegemist oleks olnud kergesti purunevate -3-
asjadega. Seega püüdis maakohtu hinnangul I.T kauplusest väljatoimetamisel varjata.
nimetatud esemeid nende
4.3.I.T väited tema süüdilavastamise osas ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist. Mitte miski ei viita ka sellele, et tunnistaja T.P. ütluste näol peidiku leidmise osas oleks tegemist väljamõeldisega I.T süüdi lavastamiseks. Arvestades asjaolu, et peidikus olnud asjad leiti hiljem I.T-lt, ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, et peidikusse peitis asjad keegi teine, kuna vastasel juhul ei oleks I.T osanud neid asju sealt võtta. Maakohus ei pidanud tõsiseltvõetavaks I.T selgitusi, mille kohaselt kuuluvust tõendavad tšekid lihtsalt varastati temalt, võeti ära T.P. poolt. Kuskilt ei nähtu, et T.P. elukaaslasele oleks I.T poolt saadud töökohta lubatud. Seega oli maakohtu hinnangul ebausutav, et pärast kellegi teise poolt nimetatud töökoha saamist mõtlesid T.P. ja tema elukaaslane välja plaani I.T süüdi lavastamiseks, riskides sellega enda olemasolevate töökohtadega.
5.Maakohus leidis, et I.T, omandamaks nimetatud esemed ebaseaduslikult, tegutses kavatsusega. Nimelt peitis I.T esialgu asjad ripplae peale ning seejärel peitis need kauplusest välja viimiseks enda tööfliisi sisse. Süüdistuses nimetatud asjade äravõtmine jäi I.T lõpetamata, kuna asjad avastati temalt turvakontrolli käigus. Maakohus leidis, et antud juhul tegutses I.T kavatsetult, mida näitab asjade esialgne peitmine ja seejärel soov need enda tööfliisi sisse peidetuna kauplusest välja viia. Kuna I.T peeti aga turvakontrolli teostamiseks turvatöötajate poolt kinni, siis vastutab I.T süüteokatse eest. Maakohus süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud.
6.Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et I.T pani eelpool kirjeldatud tegevusega toime KarS § 25 lg 1 – KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
7.Maakohus I.T puhul karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. I.T ennast ise esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud ei ole, andes ütlusi selle kohta, et ta lavastati süüdi. Maakohus arvestades, et I.T oli KarS § 25 lg 1, 2 – KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel üks kehtiv kriminaalkaristus (KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi), mille alusel karistati teda rahalise karistusega ning lisaks oli tema suhtes 20.10.2011 määrusega kriminaalmenetlus lõpetatud, tingimusel, et ta peab tegema 50 tundi üldkasulikku tööd ning 04.03.2013 lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus osaliselt, pannes talle kohustuseks tasuda kriminaalmenetluse kulud ja teha 60 tundi üldkasulikku tööd, leidis, et rahalise karistuse kui kergema karistusliigi mõistmine ei ole I.T suhtes põhjendatud. Maakohus leidis, et I.T tuleb karistada vangistusega, mida on võimalik kohaldada oluliselt alla keskmise määra. Seega leidis maakohus, et I.T-le tuleb karistuseks mõista 5 kuu pikkune vangistus, millest on võimalik ta osaliselt tingimisi vabastada. Maakohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikut, varasemat karistatust ning tema suhtes tehtud muid menetluslikke otsustusi ja antud võimalusi jätkata oma elu seaduskuulekalt, millistest I.T ei teinud enda jaoks mitte mingeid järeldusi, vaid jätkas uute kuritegude toimepanemist, leidis, et on põhjendatud kohaldada I.T suhtes nn šokivangistust. Karistuse eripreventatiivse eesmärgi saavutamiseks leidis maakohus, et I.T tuleb mõistetud karistusest 1 kuu vangistust koheselt ära kanda. Karistuse osaliselt kohesele täitmisele pööramine peaks omama tema jaoks hoiatavat iseloomu, näidates, et tema tegevus on kohtu hinnangul olnud taunitav, kuid siiski mitte nii raske iseloomuga, et karistus täielikult reaalse vangistusena täitmisele pöörata. Ülejäänud 4 kuu pikkuse vangistuse kandmisest on maakohtu hinnangul I.T võimalik KarS § 74 alusel tingimisi vabastada. Katseaja pikkuseks määras maakohus 3 aastat. -4-
Maakohus leidis, et selline mõistetav karistus peaks aitama I.T teha edasiseks eluks õigeid järeldusi ning mõjutama teda edaspidi elama seaduskuulekat elu. I.T kaitsja apellatsioon
8.I.T kaitsja taotleb Tartu Maakohtu 10.07.2014 otsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsuse tegemist, millega mõistetakse I.T KarS § 25 lg 1 - § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja I.T-le mõistetud karistuse vähendamist.
8.1.Apellant leiab, et maakohus on jätnud I.T ütlused põhjendamatult tõendite hulgast välja. Kaitsja on seisukohal, et ükski kriminaalasjas kogutud tõend ei sea süüdistatava ütlusi kahtluse alla. Põhjendamata on, millises osas on I.T ütlused ennast õigustavad ning kuidas täpselt lükkavad süüdistuse tõendid ümber I.T ütlused selle kohta, et tema nimetatud esemeid varastada ei soovinud ning ta oli need varem ostnud või oma töökohta väljastpoolt toonud.
8.2.Apellant on seisukohal, et kohtuliku uurimise käigus ei ole tõendamist leidnud, et I.T-lt kinnipidamisel leitud esemete näol oleks tegemist samade esemetega, mille T.P. leidis meeste WC-st ripplae pealt. Apellant märgib, et ümber lükkamata on I.T selgitused selle kohta, et kinnipidamisel soovis ta näidata esemete ostutšekke, mis asusid tema kapis, kuid seda tal teha ei lubatud. Seejärel mõne päeva pärast esmaspäeval oma kapi juurde minnes avastas I.T, et kapi lukk on ära painutatud, millest ta järeldas, et keegi on tema kapi juures käinud. Antud süüdistatava esindatud väidet ei ole maakohus kaitsja hinnangul üldse käsitlenud.
8.3.Seoses asjaoluga, et I.T poolt esitatud vererõhuaparaadi ostutšekil ei ole müüja nime, märgib kaitsja, et müüja nime puudumist ei saa I.T selgitada, kuna tegemist ei ole probleemiga, mille lahendamine oleks olnud tema võimuses. Kohtule on esitatud kaks täiesti identset kassatšekki ning kaitsja hinnangul ei ole mingit põhjust asuda seisukohale, et I.T poolt esitatud tšekk on ebaseaduslik.
8.4.Kaitsja viitab maakohtu otsuses tehtud järeldusele, mille kohaselt ei nähtu kuskilt, et T.P. elukaaslasele oleks I.T poolt saadud töökohta lubatud. Seejärel on maakohus sedastanud, et seega on ebausutav, et pärast kellegi teise poolt nimetatud töökoha saamist mõtlesid T.P. ja tema elukaaslane välja plaani I.T süüdi lavastamiseks, riskides seejuures enda olemasolevate töökohtadega. Apellant on seisukohal, et maakohtu toodud järeldus on meelevaldne ning ei võta arvesse kõiki asjas kogutud tõendeid. Tunnistaja G.J. ütlustest nähtub, et osakonnajuhataja asetäitja kohale pretendeeris M.T., kelle elukaaslane oli T.P. . Tunnistaja on kindel, et I.T süüdistamise näol on tegemist kokkumänguga. Samuti ütles T.P. tunnistajale suitsuruumis, et ta teeb kõik, et I.T siin enam ei töötaks. Asjaolu, et I.T õpetati välja juhi asetäitja kohale, kinnitas ka kannatanu esindaja M.J. . Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et kuskilt ei nähtu I.T-le antud töökoha lubamine. Samuti ei ole maakohus antud küsimuses võtnud põhjendamatult arvesse lisaks I.T ja tunnistaja G. J ütlustele ka kannatanu esindaja M.J. ütlusi. Eeltoodule tuginedes on apellant seisukohal, et ükski süüdistuses esitatud tõend ei lükka ümber I.T väiteid, et tegemist on temale kuuluvate esemetega. Seega tuleb I.T esitatud süüdistuses KrMS § 7 lg 3 alusel õigeks mõista.
9.Alternatiivselt taotleb kaitsja I.T-le mõistetud karistuse vähendamist. Apellant leiab, et I.T puhul on võimalik mõista karistus ilma nn šokivangistust kohaldamata. Kaitsja märgib, et I.T iseloomustasid kohtuistungil positiivselt nii G. J kui kannatanu esitaja M.J. . Iseloomustuse kohaselt oli tegemist kohusetundliku ja püüdliku noore inimesega, kes tegi oma tööd hästi. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud tema suhtes -5-
ühekuulise šokivangistuse kohaldamine. Samuti leiab kaitsja, et kohus on mõistnud süüdistavale põhjendamatult pika katseaja (3 aastat), mis on KarS § 74 lg 3 tulenevalt maksimaalne. Apellant leiab, et mõistetud karistus ei ole kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, süüdistatava isikuga ning karistuse mõistmise üldiste põhimõtetega.
10.Tartu Ringkonnakohtu 22.09.2014 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 02.10.2014. Määratud tähtajaks seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, sealhulgas maakohtu istungi protokolli ja uuritud tõenditega, leiab, et esitatud apellatsioon jääb rahuldamata ja maakohtu süüdimõistev otsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on uurinud kõiki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis ning teostades põhjaliku analüüsi ja tuvastades õigesti kriminaalasjas tähtsust omavad asjaolud, teinud tõendites sisalduva teabe alusel põhistatud järelduse I.T-le esitatud süüdistuse tõendatusest varguse katse toimepanemisel. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosas (lk 109-112) esitatud seisukohtadega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel neid täiel määral ei korda ja vastab alljärgnevalt apellatsioonis esitatud põhiväidetele.
12.Apellatsiooni esmane taotlus on süüdistatav süüdistuses KarS § 25 lg 1 - § 199 lg 2 p 4 järgi mõista. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on kogutud tõenditest teinud eksliku järelduse süüdistatava süü olemasolus. Ringkonnakohus apellatsiooni seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, milledele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning milliste järeldustega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-92-11). Menetlusõigusest tulenevalt kohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1115-04). Maakohtus esitatud kaitseväiteid on esimese astme kohus põhjalikult selle detailides käsitlenud ja ringkonnakohtu jaoks usutavalt ja jälgitavalt ümber lükanud. Süü tuvastamisel on kindlasti abiks süüteokatse kuriteomehhanism tervikuna, s.o varguse objektiks olevate esemete esmane paiknemine ja sellele järgnev väljaviimiskatse süüdistatava poolt Annelinna Prisma kauplusest.
13.Maakohus on juba analüüsinud süüdistatava vastuväiteid ja need ümber lükanud. Apellatsiooni väide, et maakohtu otsus on piisavalt motiveerimata või olulisel määral puudulikult motiveeritud, on alusetu. Põhistamiskohustus on korrektselt järgmist leidnud. Riigikohus on lahendites korduvalt märkinud, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-139-05).
14.Apellatsioonis nimetatud vastuväited ei ajenda ringkonnakohut seega maakohtu põhistusi ümber hindama. Süüdistatava süü tuvastamise ja siseveendumuse kujunemise mehhanism maakohtu otsuses on ringkonnakohtu jaoks samuti jälgitav. Süüstavate tõendite kaalukas kogum võimaldab kohtul teha kindla järelduse süüdistatava poolt kavandatud vargusest.
15.Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud süüdistatava kaitseväidet, et süüdistuses märgitud esemeid ta pole varastada soovinud, vaid need esemed oli ta varem ostnud või oma töökohta kuskilt toonud. Kõik süüdistatava poolt esitatud kaitseväited nelja eseme saamisloost on -6-
maakohtu otsuses juba käsitlemist leidnud ja ümber lükatud. Maakohus on analüüsinud asjakohast kaupluse dokumentatsiooni ja põhjendanud muuhulgas võimalust, kas süüdistatav sai üldse nimetatud esemeid nimetatud ajaperioodil osta.
16.Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi alust kahelda tunnistaja T.P. ütlustes. Apellatsiooni väide, et süüdistatavalt pääslas kinnipidamisel leitud esemed pole samad, mis turvatöötaja T.P. leidis eelnevalt meeste WC laepealselt, pole siiski tõsiseltvõetav. Tunnistaja T.P. on maakohtus andnud ütlusi, et kontrollis koos T.M. WC kohal olevaid ripplagesid vähemalt kaks korda ööpäevas ja ei leidnud sealt midagi. Päeval, mil ta esemed avastas, helistas koheselt T. M, kes palus tunnistajal uurida, mis kellani süüdistatav samal päeval töötab. Kui T.P. kella 22.00 paiku nägi, et süüdistatav hakkab kauplusest lahkuma, siis ta läks ripplage kontrollima ja nägi, et esemed on kadunud. Seejärel andis ta teistele kaupluse turvatöötajatele teada olukorrast ja palus, et nad ei laseks I.T lahkuda, kuna tema suhtes tuleb läbi viia kontrollimine. Tunnistaja turvaruumi jõudes hakkas süüdistatava kontrollimine juba lõppema ja seal nägigi tunnistaja esmalt roosat mängulooma, mis oli süüdistatava tööfliisi sisse pandud. Turvaruumi minnes, kus teostati põhjalikumat kontrolli, leiti süüdistatava fliisi vahelt (mille lukk oli kinni ja fliis käistega kinni tõmmatud) kõik tunnistaja poolt varem ripplae peal fikseeritud esemed.
17.Turvatöötajast tunnistaja T. M on samuti kinnitanud T.P. ütlusi. Õige on järeldus, et Annelinna Prismas meespersonali garderoobi WC ripplael olevas peidikus tuvastati neli eset (2 mängulooma, LED tuleriba ja vererõhuaparaat), mis asusid seal süüdistatava kinnipidamisele eelnenud ajal, kuid turvakontrollis vahetult enne süüdistatava kinnipidamist neid esemeid seal enam ei olnud ja kõik tunnistaja T.P. poolt täheldatud esemed ripplae peal leiti I.T kontrollimisel tema tööfliisi seest.
18.Alusetu on apellatsiooni väide, et süüdistatav soovis esitada temalt leitud esemete kohta ostutšekke, kuid turvatöötajad ei lubanud tal seda teha ja mõne päeva pärast oma garderoobikapi juures käies avastas ta, et garderoobikapi lukk on painutatud ja keegi ilmselt kapis käinud. Seoses sellega avaldub süüdistatava ebakindel, laveeriv kaitsepositsioon. Kaupluse esindaja M.J. ütluste kohaselt käisid nad süüdistatavaga tšekke otsimas, kuid ei leidnud. Kaupluses kehtestatud korra kohaselt pidid tšekid aga olemas olema. Tunnistaja T.P. ütluste kohaselt süüdistataval tema kontrollimisel tšekke esitada ei olnud. Süüdistatava lihtsakoeline selgitus, et tšekid temalt varastati või võttis need ära T.P. pole usutavad ja osutuvad paljasõnalisteks.
19.Käesolevas asjas tuleb õigustatult rakendada põhimõtet asjaolude kokkusobimise elulisest usutavusest. Nimelt ei oli mõistuspäraselt usutav, et isik, kes on kindlal teadmisel, et esemed kuuluvad talle, hakkab neid sellisel põhjalikul kujul peitma oma tööfliisi sisse nagu tegi seda I.T.
20.Maakohtu analüüsis ja järeldustes on ümberlükatud samuti süüdistatava väide, et nimetatud esemete vargus on tema vastu lavastatud. Kaitseväite põhjenduseks toodi asjaolu, et tunnistaja T.P. elukaaslane (M.T.) soovis saada kaupluses juhtivamat ametikohta, kuid sellele kohale sai hoopis süüdistatav ja ilmselt kantakse süüdistatava peale viha. Millistel asjaoludel sai tunnistaja T.P. süüdistava jaoks välja mõelda ja lavastada taolise keeruka kuriteoskeemi jääb mõistmatuks. Kui peidikus olnud esemed leitakse hiljem süüdistatavalt, ei saa kuidagi teha järeldust, et esemed peitis peidikusse keegi teine isik (näit. T.P. ), kuna sel juhul poleks I.T ilmselgelt teadnud peidikust just neid esemeid võtta. Usaldusväärselt pole tõendatud, et üldse oleks T.P. elukaaslasele mingit töökohta lubatud. Apellatsioonis on viidatud siinkohal tunnistaja G.J. ütlustele, kes töötas kaupluses kassapidajana. Samas on G. J kinnitanud, et oli 2012 aprillist I.T elukaaslane. -7-
Ringkonnakohus suhtub kuriteosüüdistuse võimalikku lavastusversiooni kriitiliselt, sest tegelikkuses pole mingeid tõsikindlaid fakte, et keegi kauplusetöötajatest pidi lavastama sedavõrd keerulise kaupluse esemetega seotud kuriteosündmuse süüteona I.T vastu. Tunnistaja G. J on kohtulikul uurimisel teadnud lihtsalt üldsõnaliselt nimetada, et „see oli kindlasti kokkumäng“ (lk 27-28). Kaitseväited, et süüdistatava suhtes oldi kaupluses vaenulikult meelestatud ei pea paika, sest isegi kaupluse esindaja M.J. antud kirjelduse kohaselt oli süüdistatav muidu meeldiv ja perspektiivikas töötaja (lk 22).
21.Alternatiivse taotlusena palutakse süüdistatavale mõistetud karistust kergendada, kuid ringkonnakohus leiab, et ka siin jääb kaitsja taotlus tagajärjetuks, sest maakohus on tulenevalt KarS § 56 põhimõtetest põhjalikult motiveerinud I.T-le mõistetava karistusliigi-ja määra asjaolusid. Ringkonnakohtul jääb üle ainult maakohtu põhjendustega nõustuda. Mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus poleks teadnud, apellatsioonis ei esitata. Nõustuda ei saa väitega, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga range. Maakohus on motiveerinud (lk 112), miks on põhjendatud süüdistatavale tingimisi vangistuse mõistmine ja esmalt šokivangistuse kohaldamisega. Õigustatult on maakohus leidnud, et kergema karistusliigi (rahaline karistus) mõistmine ei anna ilmselt soovitud tulemust. Nimelt varasema 18.01.2013. a kohtuotsusega (samuti varguse toimepanemine) mõistetud rahaline karistus pole ikkagi vajalikku preventiivset toimet avaldanud. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on põhjendatud süüdistatavale šokivangistuse mõistmine 1 kuu pikkuses määras. Õige on järeldus, et lühiajaline šokivangistus ja hilisem katseaja kohaldamine peaks varem vangistust mittekandnud süüdistatavale avaldama vajalikku mõju karistuse eesmärkide saavutamisel ja tulevikus seaduskuulekale teele asumisel.
30.Süüdistatava I.T kaitsja advokaat A. Vissak esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks 10 pooltundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 360,00 eurot (sh käibemaks 60,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 jääb menetluskulu I.T enda kanda, kuna apellatsioon jäi tagajärjetuks.
32.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu 10.07.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
-8-
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.