Kohtulahend

Kahjukäsitluskeskus OÜ-le. Viimane tegutses vahendajana kindlustusfirma ja S. Monetovi vahel ning kahjuteates nr 0000028868 toodud juhtumi kirjeldus on sõnastatud vahendaja poolt. Kindlaks ei ole tehtud, kui täpselt edastas vahendaja S. Monetovi kirjeldust. Juhtumi kirjeldus on sõnastatud ebaloogiliselt, mis annab aluse arvata, et S. Monetovi sõnad on valesti kirja pandud. Võttes arvesse, et esialgne informatsioon liiklusõnnetuse kohta edastati kindlustusandjale vahendaja kaudu, teade ei olnud S. Monetovi poolt allkirjastatud ja ei ole tuvastatud, kui täpselt edastas vahendaja S. Monetovi kirjeldust, ei saa kahjuteatises toodud juhtumi kirjeldus olla S. Monetovi süüd kinnitavaks tõendiks, s.o tõendiks, et ta lõi kindlustusfirmale kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse. Kohtu hinnangul ei ole võimalik liiklusõnnetuse täpseid asjaolusid kriminaalasjas kogutud tõenditega kindlaks teha. Süüdistatav on kogu menetluse kestel andnud ühetaolisi ütlusi ja eitanud õnnetusest ebaõige ettekujutuse loomist. S. Monetovi ütlused on loogilised, eluliselt usutavad ja usaldusväärsed. Muud tõendid ei lükka süüdistatava süüd eitavaid ütlusi ümber ja seega ei saa tuvastada, kas S. Monetov esitas avarii asjaolude kohta ebaõigeid andmeid või mitte. Seetõttu tuli süüdistatav KarS § 212 lg 1 järgi õigeks mõista.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör I. Karo, kes taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada S. Monetov talle esitatud süüdistuses süüdi. Apellandi seisukohad on lühidalt järgmised. Apellant ei nõustu maakohtu arusaamaga, mille kohaselt ei selgu S. Monetovile esitatud süüdistusest tema tegude täpne eesmärk. Süüdistuse kohaselt on S. Monetovile heidetud ette seda, et eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist lõi ta If P&C Insurance AS-ile sihilikult ja teadlikult tegelikkusele mittevastava ettekujutuse Ida-Virumaal Kohtla vallas Kukruse külas Tallinn-Narva mnt 159-ndal kilomeetril asuva Kukruse viadukti juures

küsimuse avarii skeemi koostamise kohta. Pärast avariikohast lahkumist käis ta politseis, kus näitas samale politseiametnikule koostatud dokumenti, ja võttis kohe ühendust R.J. iga, kellele teatas, et politseiametnik kiitis koostatud skeemi heaks. Samuti jättis kohus analüüsimata süüdistatava vastuolulised ütlused ja tunnistajate S. Monetovi, M.M. i, D.K. i, A.G. i ja K.B. ütlused BMW-l esinevate vigastuste kohta. Tunnistaja R.J. i ütluste kohaselt kutsus kohale saabunud süüdistatava isa kohe teda oma autosse. Šokiseisundi tõttu usaldas ta teda ja tunnistas oma süüd. Skeemi koostamise asjaolusid tunnistaja ei mäleta, kuid skeemi all olev allkiri kuulub temale. Teksti kirjutas ta süüdistatava isa survel, kellel olevat tutvused politseis. Kui isik on pärast avariid võimeline liikuma ja rääkima, ei tähenda see veel seda, et ta peaks adekvaatselt käituma ja endale oma tegevusest aru andma. Kohtuistungi käigus tuvastatud asjaolud ja uuritud tõendid võimaldavad järeldada, et süüdistatav esitas kindlustusfirmale tegelikkusele mittevastavaid andmeid kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse süüteokoosseisu objektiivse külje tunnused ja leidnud tõendamist, et ta tegutses otsese tahtlusega.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 25. augusti 2014. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 15. septembrini 2014. Määratud ajaks kohtule seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kaevatav kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus süüdistatava S. Monetovi õigeksmõistmises kindlustuskelmuse toimepanemises õiguslikult korrektne. Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust ei ole leidnud süüdistuse versioon toimunust. Apellatsiooniteesid maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei anna. S. Monetovile KarS § 212 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt süüdistatakse teda selles, et eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist lõi ta kindlustusandjale sihilikult ja

teadlikult tegelikkusele mittevastava ettekujutuse Ida-Virumaal Tallinn-Narva mnt 159 kilomeetril toimunud autode kokkupõrke asjaolude kohta, s.o kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude kohta. S. Monetovile esitatud süüdistusest nähtuvalt määratleb riiklik süüdistus süüdistava poolt kindlustusandjale esitatud ebaõigete andmetena kindlustusandjale esitatud seletuskirjas toodud väidet, et pärast seda kui tema poolt juhitud sõiduk oli Kukruse silla alt läbisõitnud, sõitis Kukruse sillalt Tallinn - Narva maanteele R.J. i poolt juhitud sõiduauto. Jõudnud maanteele kaotas R.J. i sõiduk juhitavuse ning kui see pöördus, sõitis S. Monetovi poolt juhitud sõiduk R.J. ile kuulunud sõidukile vastu juhipoolset ust. Süüdistusest nähtuvalt leiab riiklik süüdistus, et tegelikkuses tegi R.J. i poolt juhitud sõiduk Tallinn - Narva maanteel liikudes S. Monetovi poolt juhitud sõidukist möödasõidu, misjärel jätkati liikumist üksteise järel. Kukruse viadukti all kaldus R.J. i poolt juhitud sõiduk vastu vasakut teepiiret, misjärel pikkivahet mittehoidnud S. Monetovi sõiduk põrkas vastu R.J. i sõiduki vasakut ust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et 3. jaanuaril 2012 kell 00.10 toimus Ida-Virumaal Kukruse külas Tallinn - Narva maanteel kokkupõrge S. Monetovi poolt juhitud sõiduki ja R.J. i juhitud sõiduki vahel. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust ka selles, et R.J. i sõiduk kaotas libeduse tõttu juhitavuse ning ei liikunud pärast juhitavuse kaotamist oma sõidusuunas otse. Vaidlust ei ole selleski, et S. Monetovi poolt juhitud sõiduki parempoolne esiosa kontakteerus R.J. i poolt juhitud sõiduki vasakpoolse esiukse tagaosaga ning sõidukid asusid kokkupõrke momendil teineteise suhtes suurema kui 450 nurga all. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et toimunud liiklusõnnetuse asjaolude osas on ainsaks vaieldavaks asjaoluks ning millist riiklik süüdistus peabki S. Monetovi poolt kindlustusandjale esitatud ebaõigeteks andmeteks, see, kas R.J. i juhitud sõiduk sõitis TallinnNarva maanteele Kukruse sillalt või mitte. Seega saab ringkonnakohtu arvates vastata küsimusele, kas S. Monetov esitas kindlustusandjale valeandmeid või mitte vaid juhul, kui nimetatud küsimus on kriminaalasjas kogutud tõenditega vaieldamatult kindlaks tehtud. S. Monetovi ütluste kohaselt sõites mööda Tallinn - Narva maanteed tekkis Kukruse silla juures paremalt poolt tema sõiduki ette just enne kokkupõrget BMW sõiduk. Sõiduk hakkas teel vibama ja lõpuks oli risti teel. Ta püüdis manööverdades vältida kokkupõrget, kuid see ei õnnestunud ja tema juhitud sõiduk sõitis juhiukse kohal BMW-le sisse. Vastates prokuröri küsimustele on S. Monetov kinnitanud, et R.J. i poolt juhitud sõiduk tuli paremalt poolt ja tema arvates võis sõiduk tulla sillalt, kuid täpselt ta ei näinud. R.J. i ütluste kohaselt sõites 3. jaanuaril 2012 Tallinnast Narva, märkas ta enne Kohtla-Järvet süüdistatava autot ning sõitis sellest mööda. Hetkel kui ta märkas Kukruse silda, sõitis S. Monetovi auto tema sõiduki taga ning sõidukite vahemaa oli 10 meetrit. Tema sõitis nende sõidusuuna vaskpoolses reas ja S. Monetovi poolt juhitud sõiduk tema järel. R.J. i väidete kohaselt kaldus tema juhitud sõiduk pärast Kukruse silla alt väljumist vasakule, põrkas auto vasaku nurgaga vastu teepiiret, auto pöördus parema küljega Narva suunas ja siis 10-15 sekundi pärast toimus kokkupõrge S. Monetovi poolt juhitud sõidukiga. Tema Kukruse sillale ei sõitnud, vaid liikus enne avariid kogu aeg mööda Tallinn - Narva maanteed. Tunnistaja A.G. i ütluste kohaselt, kes viibis liiklusõnnetuse hetkel R.J. i sõidukis juhi kõrvalistmel, sattus nende sõiduk Kukruse silla all mustale jääle, sõiduk põrkas kokku

teepiirdega ja umbes 3-4 sekundi pärast sõitis teine auto neile sisse. Tunnistaja ütluste kohaselt sõitis neile sissesõitnud sõiduk enne kokkupõrget nende taga umbes 15-20 minutit. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga leiab, et teised kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna informatsiooni käsitletava liiklusavarii toimumise asjaolude kohta, sest kriminaalasjas ülekuulatud teised tunnistajad ei tea anda ütlusi liiklusavarii toimumise asjaolude kohta ning ka dokumentaalsete tõendite pinnalt ei ole võimalik teha sellekohaseid järeldusi. Ringkonnakohus leiab, et S. Monetovi ja R.J. i ning ka A.G. i, üksteisele vastukäivate ütluste alusel ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada liiklusõnnetuse asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul sisuliselt tegemist nn sõna - sõna vastu olukorraga, kus S. Monetov väidab, et R.J. i poolt juhitud sõiduk liikus tema sõiduki ette paremalt poolt ja kaotas seejärel juhitavuse, kuid R.J. i väidete kohaselt liikus tema S. Monetovi sõiduki ees oma sõidusuuna vasakpoolses reas kui tema sõiduk kaotas juhitavuse. Seega tuleb kriminaalasi kohtul lahendada olukorras, kus süüstava tõendina on arvestatavad sisuliselt vaid R.J. i ja temaga ühes autos viibinud A.G. i ütlused, et nemad Kukruse sillale ei sõitnud vaid liikusid oma sõidukiga kogu aeg Tallinn - Narva maateel. Teatud situatsioonis võib kuriteo tõendamine tõepoolest taanduda vaid n-ö sõna-sõna vastu olukordade hindamisele ja seetõttu ei ole põhimõtteliselt välistatud süüdimõistva otsuse tegemine vaid ühe süüstava tõendi alusel. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamist vaid ühele tõendile ei ole välistatud ka senises kohtupraktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel juhul peab kohus igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Seega - kui on tegemist olukorraga nn sõnasõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Enamgi veel – kui on tuvastatav ainukese süüstava tõendiallika ütluste osaline tegelikkusele mittevastavus või muutumine ajas, on süüdimõistva otsuse tegemine sisuliselt välistatud ning vaid erandlikud selgitused selle kohta, miks on isik enda ütlusi ajas muutnud, võivad viia vastupidise tulemini. Ringkonnakohus leiab, et R.J. i kui sisuliselt ainsa süüstav tõendiallika ütlused käsitletavas kriminaalasjas ei ole olnud ühesed ja järjepidevad. Nii on R.J. kohtuistungil väitnud, et liikus enne sõidukite kokkupõrget oma liikumissuuna vasakpoolses reas. Kohtueelsel uurimisel on R.J. aga väitnud, et enne sõidukite kokkupõrget sõitis ta oma liikumissuuna parempoolses reas ning siis hakkas tema sõiduk kalduma vasakule ( I kd tl 60). Oma ütluste muutmist R.J. kohtus selgitada ei osanud. Ringkonnakohtu arvates on asjaolu, millisel sõidurajal liiklusavariis osalenud sõidukid enne avariid liikusid, liiklusavarii tehiolude väljaselgitamise seisukohast üliolulise tähtsusega ning nimetatud asjaolus erinevatel ajaetappidel erinevate ütluste andmine seab üheselt kahtluse alla R.J. i ütluste usaldusväärsuse. Samuti esinevad vastuolud R.J. i ütlustes osas, mis puudutavad politsei kutsumist sündmuskohale. Nii on R.J. kindlustusandjale esitatud seletuses kinnitanud, et S. Monetov ja tema isa tahtsid pärast avariid kutsuda sündmuskohale politsei, aga nemad olid niigi šokiseisundis. Keegi kiirabisse või politseisse ei helistanud. Kohtuistungil väitis R.J. aga, et tema soovis politsei kutsumist sündmuskohale, kuid S. Monetovi isa veenis teda politseid mitte kutsuma, väites et tal on politseis tuttavaid ning politsei tuleb alles mõne tunni pärast.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on R.J. sündmuskohal kinnitanud oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises, mida aga hilisema menetluse käigus on asunud eitama. Seejuures on R.J. oma süü jaatamist sündmuskohal selgitanud šokiseisundiga, mis tal pärast avarii toimumist sündmuskohal tekkis. Ringkonnakohus leiab, et R.J. i nimetatud põhjendus pole kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud ning pole ka eluliselt usutav. Ringkonnakohus nõustub, et pärast liiklusavariid võib olla isik teatud määral häiritud, kuid tulevalt R.J. i enda ja teiste sündmuskohal viibinud isikute ütlustest, käitus R.J. sündmuskohal igati adekvaatselt (käis vaatamas nii enda kui ka S. Monetovi sõiduki vigastusi, suhtles avariis osalenud teise poolega, koostas skeemi, kutsus kohale oma sõbrad). Kuidagi ei ole šokiseisundiga aga selgitatav politsei kutsumise asjaolude kohta erinevate ütluste andmine kindlustusandjale ja kohtus. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et juhul kui R.J. ei pidanud end liiklusavarii toimumises süüdiolevaks, oleks ta lihtsalt S. Monetovi isa väite peale, et viimasel on politseis tuttavaid, loobunud politsei kutsumisest sündmuskohale ning tunnistanud end liiklusavarii põhjustamises süüdi. Ülalesitatud vasturääkivused R.J. i ütlustes tekitavad kahtlusi ka tema ütluste tõepärasuses, et tema ei sõitnud Kukruse sillale, vaid sõitis enne liiklusavariid mööda Tallinn - Narva maanteed. Samas on S. Monetov kogu kriminaalasja menetlemise vältel väitnud üheselt, et R.J. i poolt juhitud sõiduk ilmus tema sõiduki ette kuskilt paremalt, kaotas seejärel juhitavuse ning kuivõrd tal ei õnnestud teel risti olnud sõidukist mööda põigata, siis toimus kokkupõrge. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et S. Monetov pole kordagi oma ütlustes väitnud, et R.J. i poolt juhitud sõiduk sõitis Kukruse sillalt maha nagu väidetakse seda S. Monetovile esitatud süüdistuses. Kindlustusandjale esitatud seletuskirjas on S. Monetov väitnud, et R.J. i sõiduk tuli Tartu-Tammiku poolt. Kohtuistungil on aga S. Monetov väitnud, et R.J. i sõiduk tuli tema sõiduki ette paremalt poolt, kuid kas see tuli sillalt, ta ei näinud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nimetatud ütluste usaldusväärsuses. Tähelepanuväärne on ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et S. Monetov pole kunagi oma ütlustes väitnud nagu oleks kokkupõrge R.J. i poolt juhitud sõidukiga toimunud seetõttu, et viimane tema sõidukile paremalt ootamatult ette sõitis, vaid kinnitanud, et avarii toimus seetõttu, et R.J. i sõiduk kaotas libeduse tõttu juhitavuse. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, nõustudes seejuures maakohtuga, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole üheselt ja vastuvaidlematult tõendamist leidnud, kas R.J. i poolt juhitud sõiduk ilmus enne avarii toimumist S. Monetovi sõiduki ette paremalt poolt sillalt või sõitis see S. Monetovi sõiduki ees. Kuivõrd nimetatud asjaolu (nimelt seda S. Monetovi väidet käsitleb riiklik süüdistus valeandmete esitamisena) ei ole kriminaalasjas tõsikindlat tuvastamist leidnud, siis puudub ka alus väiteks nagu oleks S. Monetov If P ja C Insurance AS-le esitanud liiklusõnnetuse asjaolude kohta ebaõigeid andmeid ning maakohus on S. Monetovi õigustatult talle KarS § 212 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeksmõistnud. Vastuseks apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis väidab prokurör esmalt, et ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei nähtuks S. Monetovile esitatud süüdistusest tema tegude täpne eesmärk. Oma mittenõustumist põhjendab

prokurör sellega, et süüdistuses on kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Ringkonnakohtu jaoks jääb kohtu poolt esitatud väite ümberlükkamiseks prokuröri poolt apellatsioonis esitatud põhjendus arusaamatuks. Maakohus on tõepoolest kohtuotsuses leidnud, et S. Monetovile esitatud süüdistusest ei tulene üheselt tema tegude eesmärk, sest süüdistuses on S. Monetovi tegevuse eesmärgina välja toodud nii kindlustusandjale tegelikkusele mittevastava ettekujutuse loomine kui ka see, et S. Monetov soovis luua ettekujutluse sellest, et kokkupõrge tekkis üksnes BMW juhi süülise käitumise tõttu ning jätta tähelepanuta S. Monetovi poolne rikkumine toimunud liiklusõnnetuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et S. Monetovile esitatud süüdistusest võib tõesti välja lugeda, et tema tegevusel oli kaks ülalnimetatud eesmärki. Samas ei selgita ega lükka nimetatud asjaolu ümber ka prokuröri apellatsioonis esitatud viited süüdistuse konkreetsusele. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kohus on otsuses pööranud nimetatud küsimusele tähelepanu, ei ole kohus otsuses seadnud kahtluse alla süüdistuse konkreetsust ning analüüsinud S. Monetovi süüküsimust nimelt süüdistusest lähtuvalt. Apellatsioonis leiab prokurör, et kriminaalasjas on esitatud 3. jaanuaril 2012 toimunud liiklusavarii kohta kaks versiooni, ühelt poolt R.J. i ja A.G. i ja teiselt poolt S. Monetovi ja tema isa S. Monetovi (s. 8.12.1962) poolt esitatud. Seoses nimetatuga leiab prokurör, et kohtul tulnuks S. Monetovi (s. 8.12.1962) ütlused seada kahtluse alla. Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas S. Monetovi (s. 8.12.1962) ütlused seostuvad S. Monetovile esitatud süüdistusega, s.o liiklusõnnetuse asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamisega kindlusandjale. S. Monetov (s. 8.12.1962) ei viibinud liiklusavarii toimumise hetkel sündmuskohal ning andis kohtus vaid ütlusi selles osas, mis toimus sündmuskohal peale avariid. S. Monetov (s. 8.12.1962) ei ole andnud ütlusi selle kohta, kuidas liikusid S. Monetovi ja R.J. i poolt juhitud sõidukid maanteel enne avarii toimumist. Tunnistaja on vaid kohtus kinnitanud, et sündmuskohal põhjendas R.J. i avarii toimumist sellega, et tema auto hakkas teel vibama, kaldus teelt ja teda viskas S. Monetovi autole otsa. Samas ei too prokurör esitatud apellatsioonis välja ühtki asjaolu, mis tingiksid S. Monetovi (s. 8.12.1962) ütluste tunnistamise ebausaldusväärseteks. Apellatsioonis on apellant maakohtule etteheitnud, et kohus jättis analüüsimata tunnistajate S. Monetovi (s. 8.12.1962), M.M. i, D.K. i, K.B. ja A.G. i ütlused sõidukil BMW esinevate vigastuste kohta. Taaskord jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, kuidas prokuröri nimetatud etteheide seondub S. Monetovile esitatud süüdistusega. Pealegi on maakohus kohtuotsuses käsitlenud nimetatud tunnistajate ütlusi ning leidnud, et nimetatud tunnistajate ütluste alusel (v.a A.G. ) ei ole võimalik tuvastada liiklusavarii toimumise asjaolusid. Prokurör on esitatud apellatsioonis alternatiivselt taotlenud kohtuotsuse tühistamist ning selle saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole esitatud apellatsioonist lähtudes võimalik aru saada milles konkreetselt seisnes maakohtu poolne kriminaalmenetluse rikkumine. Apellatsiooni resolutsioonis on prokurör viidanud KrMS §-le 339 lg 1 p 7,8 ja ka nimetatud paragrahvi lõikele 2, millistes käsitletakse kriminaalmenetluse olulisi rikkumisi. Samas ei ole prokurör konkretiseerinud, millele tuginedes väidab riiklik süüdistus, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused või miks riikliku süüdistuse arvates ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti ei nähtu apellatsioonist, milliseid kriminaalmenetluse rikkumisi peab prokurör muudeks rikkumisteks KrMS § 339 lg 2 mõttes, millised tõid kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Vastuseks prokuröri taotlusele saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt selgitanud, millal on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud olukorraga, s.o juhtumiga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nii eeldab nimetatud rikkumine, et kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu. Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosas asunud seisukohale, et S. Monetovi tegevuses ei esine kindlustuskelmuse koosseisulisi tunnuseid, mistõttu kohus mõistis ta otsuse resolutiivosas õigeks. Seega on otsuse resolutiivosa järeldused loogilises vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega ning maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes rikkunud. Samuti ei jaga ringkonnakohus prokuröri arvamust maakohtu otsuses põhjenduste puudumise kohta. Riigikohus on korduvalt märkinud ka seda, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist. Seega ei pruugi prokurör küll maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga nõustuda, kuid see ei anna alust järeldada maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumist. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.