Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 21.juuli 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Lilia Krupenko KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud. KarS § 65 lg 2 ja KarS § 74 lg 5 alusel mõistes liitkaristust mitme kohtuotsuse järgi suurendada Lilia Krupenkole käesoleva otsusega mõistetud karistust temale eelmise s.o Harju Maakohtu 08.03.2011.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o 2 aasta, 11 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra ning mõista Lilia Krupenkole lõplikuks liitkaristuseks 7 (seitse) aastat, 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Lilia Krupenko karistuse kandmise aja algust tema kahtlustatavana kinnipidamise päevast s.o alates 11. detsembrist 2013.a. Lilia Krupenko suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Jätta rahuldamata Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotlus konfiskeerida Lilia Krupenko ́lt kohtueelse uurimise käigus tema valdusest leitud ja ära võetud ning Harju Maakohtu 30.04.2014.a määrusega arestitud sularaha kogusummas 690.- (kuusada üheksakümmend) eurot, milline on kantud PPA tagatiskontole. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada märgitud rahasumma Lilia Krupenkole või tema poolt volitatud isikule. KrMS § 173 lg 1 - 4 ja § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel Lilia Krupenkolt välja mõista riigituludesse menetluskuluna: •

sundraha summas 887,50.- eurot;

• kaitsjatasu kohtueelsel ja kohtulikul uurimisel õigusabiteenuse osutamise eest summas 936.- eurot; • ekspertiisitasu narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 13E-AN1527) teostamise eest summas 336.- eurot; • ekspertiisitasu DNA ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 13E-GE1475) eest summas 399.- eurot; KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Lilia Krupenko mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes mõisteti Harju Maakohtu 08.03.2011.a otsusega nr 1-11-2857 süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, ebaseaduslikult omandas uuesti eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 11.12.2013.a suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kokku massiga 0,269 grammi (puhtal kujul 16,7 milligrammi fentanüüli), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks vajaliku mõjudoosi ulatuses. Nimetatud narkootilisest ainest osa, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kogumassiga 0,19 grammi (puhtal kujul 11 milligrammi fentanüüli) hoidis Lilia Krupenko ebaseaduslikult enda valduses kuni 11.12.2013 a kellani 11.55, mil ta Tallinnas xxxxxxxxx xxx xx maja ees kahtlustatavana kinni peeti ja osundatud narkootiline aine politseitöötajate poolt tema valdusest leiti ja ära võeti. Nimetatud narkootilisest ainest ülejäänud osa, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kogumassiga 0,079 grammi (puhtal kujul 5,7 milligrammi fentanüüli), hoidis Lilia Krupenko ebaseaduslikult enda elukohas Tallinnas aadressil XXXXXXXX XXX XXXXXX kuni 11.12.2013 a kellani 19.55, mil osundatud narkootiline aine tema elukohas teostatud läbiotsimise käigus politseitöötajate poolt leiti ja ära võeti. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör vaidlustab apellatsioonis maakohtuotsust karistust raskendava asjaolu puudumise ja vara tagastamise osas ning taotleb selles osas uue otsuse tegemist, kuivõrd on tuvastatud, et Lilia Krupenko karistust raskendava asjaoluna esines omakasu motiiv, jättes karistuse muutmata. Samuti kohaldada KarS § 832 lg 1 alusel Lilia Krupenko kahtlustatavana kinnipidamisel ja tema elukohas teostatud läbiotsimisel leitud ja äravõetud sularaha kogusummas 690,00 konfiskeerimist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised: Kohus leidis ebaõigesti, et Lilia Krupenko tegevuses ei esine karistust raskendava asjaoluna omakasu motiivi KarS § 58 p 1 tähenduses. Prokuratuur leiab, et kuivõrd KarS § 184 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole omakasu motiiv, siis ei eelda KarS § 58 p 1 mõttes omakasu motiivi tuvastamine, et süüdistatavale oleks eelnevalt esitatud süüdistus narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises edasiandmise eesmärgil. Seejuures ei ole omakasu motiivi kui raskendava asjaolu tuvastamisel oluline, kas isik ka tegelikult omakasu sai. Narkootilisi aineid võib omakasu eesmärgil ka omandada ja vallata. Seetõttu on ebaõige kohtu seisukoht, mille kohaselt võimaldaks Lilia

Krupenko ́le narkootiliste ainete vahendamise või veo etteheitmine teha kohtul ühese järelduse sellest, et süüdistatav tegutses kuritegu toime pannes omakasu eesmärgil. Nii näiteks võib narkootilist ainet ebaseaduslikult vedada isiklikuks tarbeks ja mitte omakasu eesmärgil. Prokuratuur nõustub, et pelgalt asjaolu, et süüdistatav ebaseaduslikult omandas ja valdas suures koguses narkootilist ainet, ei anna veel alust asuda seisukohale, et teo toimepanija eesmärk oli selle arvelt ka tulu või omakasu teenida. Kogutud tõenditest nähtuvalt käitles süüdistatav aga kokku ca 128 üksikdoosi narkootilist ainet, tema valdusest võeti ära narkootiliste ainete käitlemisvahendeid (18 valmislõigatud fooliumtükki, 38 minigrip kilekotti), suur summa sularaha, kinnipidamise hetkel Lilia Krupenko ei töötanud ega omanud Maksu-ja Tolliameti andmetel arvestatavaid sissetulekuid. Leitud ja äravõetud narkootilise aine kogus ja koostis, ent ka pakendamisviis ning suur kogus sularaha, aga kaudselt ka teadmine, et Lilia Krupenko, kelle ülalpidamisel on alaealine laps, ei töötanud ega omanud arvestatavaid sissetulekuid, kinnitavad kogumis üheselt, et ta käitles narkootilist ainet edasimüümise eesmärgil. Seejuures vähem kui miinimumpalga ulatuses sissetulekuid saav Lilia Krupenko kulutas igapäevaselt üle 50 euro narkootilise aine fentanüüli omandamisele. Kogutud tõenditest nähtuvalt on prokuratuuri hinnangul piisavalt tõendatud, et Lilia Krupenko käitles narkootilist ainet edasimüümise eesmärgil. Seda toetab kaudselt ka fakt, et Lilia Krupenko on eelnevalt sama narkootilise aine- fentanüüli isikute grupis ebaseadusliku edasimüümise eest kriminaalkorras süüdi mõistetud. Eelneva alusel on prokuratuur seisukohal, et Lilia Krupenko karistust raskendavaks asjaoluks on omakasu motiiv KarS § 58 p 1 tähenduses. Kohtuotsusega jäeti rahuldamata Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotlus KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerida Lilia Krupenko ́le kuuluv sularaha kogusummas 690,00 eurot alljärgnevatel põhjustel. Maakohus leidis, et Lilia Krupenko ́le esitatud süüdistusest ei nähtu, et talle oleks etteheidetud narkootiliste ainete müümist, edasiandmist, vahendamist, vedu, mille kaudu oleks süüdistataval olnud võimalus teenida kuritegelikku tulu. KarS § 832 lg 1 alusel laiendatud konfiskeerimise eelduseks ei ole aga süüdistatavale sellise kuriteo etteheitmine, mille kaudu on süüdistataval võimalus teenida kuritegelikku tulu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. märtsi 2011. a otsuses nr 3-1-1-4-11 selgitanud, et kõnealuse sätte mõttes ei ole nõutav, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. Kohtu hinnangul ei leidnud tuvastamist, et süüdistatav, omandades ja vallates suures koguses narkootilist ainet, oleks saanud kuritegelikku tulu s.t, et arestitud sularaha summas 690,00 euro näol oleks tegemist KarS § 832 lg 1 mõttes varaga, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusel. Kohus küll tõdes, et süüdistatava legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra vahel esineb põhjendamatu erinevus, kuid kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist fakt, et süüdistatava vara päritolu on ebaseaduslik.

KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole aga vaja tõendada, et vara on saadud just selle kuriteoga, milles isik süüdi mõistetakse ning kohustus tõendada vara päritolu õiguspärasust lasub süüdistataval. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelviidatud otsuses nr 3-1-1-4-11 selgitanud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Riigikohus on otsuses 3-1-1-38-11 selgitanud, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Eeltooduga seonduvalt on ebaõige ja meelevaldne kohtu seisukoht, millega kohus ei välistanud olukorda, et süüdistatavale andis arestitud vara viimase ema igapäevaeluga toimetulekuks, kuivõrd tegemist oli Lilia Krupenko paljasõnalise väitega, mille tõendamiseks ühtegi tõendit ei esitatud. Lilia Krupenko ́l ei olnud kuni kinnipidamiseni töökohta ega arvestatavat ametlikku sissetulekut (ca 196 eurot kuus). Samuti mõisteti Lilia Krupenko süüdi sellise kuriteo toimepanemise eest, mille olemuseks on vaieldamatult kriminaaltulu teenimine ja teda karistati üle kolme aasta pikkuse vangistusega. Süüdistatava legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra vahel esines põhjendamatu erinevus, mida tõdes ka maakohus. Prokuratuur on seisukohal, et kogutud tõendid kogumis ja Lilia Krupenko valdusest leitud ja ära võetud narkootilise aine kogus osundavad üheselt sellele, et tegemist oli edasimüügi eesmärgil omandatud ainega ja sularaha näol narkootikumide ebaseaduslikust müügist teenitud kriminaaltuluga. Nimelt puudus Lilia Krupenko ́l kogutud tõenditest nähtuvalt töökoht ja arvestatav ametlik sissetulek, mille arvelt olmekulutuste, alaealise ülalpeetava ja enda igapäevaseks vajaduseks narkootilise aine fentanüüli ostmise kõrvalt olulisi sääste koguda. Ometigi leiti ja võeti Lilia Krupenko valdusest ära kokku 10 fooliumvoldikusse valmispakendatud narkootilist ainet fentanüüli, narkootiliste ainete käitlemisvahendid ja sularaha summas 690,00 eurot, mis kokku moodustab pea poole tema terve eelmise aasta sissetulekust, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et Lilia Krupenko valdusest leitud sularaha näol oleks tegemist legaalsel teel saadud varaga. Süüdistatava paljasõnalisest väitest, et kinnipidamisel äravõetud sularaha oli talle andnud ema ning läbiotsimisel äravõetud raha oli aasta jooksul kogutud säästud, ei saa teha ühest ja usaldusväärset järeldust selle kohta, et sularaha näol ei ole tegemist kuritegelikul teel saadud varaga. Kuivõrd süüdistatav ei ole esitanud tõendeid, mille pinnalt saaks üheselt järeldada, et tema valdusest leitud ja äravõetud sularaha oleks saadud legaalsel teel, siis ei ole Lilia Krupenko ümber lükanud eeldust, et osundatud sularaha näol on tegemist kriminaaltuluga. Eelnevat kogumis arvestades on apellant seisukohal, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust KrMS § 338 p.2 tähenduses. Süüdistatav vaidlustab esitatud kaebuses temalt menetluskulude väljamõistmist ja taotleb selles osas maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega menetluskulud, kas osaliselt või täielikult jätta riigi kanda. Ta märgib, et vajadus DNA ekspertiisiks puudus kuna sama ekspertiis tehti eelmises kriminaalasjas 2011.a. ning tema DNA oli

registris olemas. Tal ei ole võimalik maksta menetluskulusid ja seda ka temale tagastatud 690 euro ulatuses, sest selle raha peab ta andma emale, kelle ülalpidamisel on tema laps. Mingit vara tal samuti ei ole. Tallinna Ringkonnakohtu 18.augusti 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 26.augustini 2014.a. Määratud tähtajaks esitas seisukohad kirjalikult prokurör.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Puutuvalt kõnealuses kriminaalasjas määratud ja teostatud narkootilise aine ja DNA ekspertiisidega märgib prokuratuur, et Riigikohus on osundanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Samas lahendis on märgitud, et vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt välja mõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-12). Prokuratuur leiab, et nii DNA kui ka narkootilise aine ekspertiis teostati vahetult tõendamisvajadusest lähtuvalt ning nõustub maakohtuga, et kuivõrd nii narkootilise aine kui DNA ekspertiis olid seotud Lilia Krupenko süü tuvastamisega, kuuluvad ekspertiisikulud Lilia Krupenko ́lt väljamõistmisele. Seejuures on asjakohatu Lilia Krupeko seisukoht, et kuivõrd tema bioloogiline materjal oli riiklikus DNA registris juba olemas, siis ei olnud kõnealuses kriminaalasjas vajadust uuesti DNA ekspertiisi määrata. Mis puudutab Lilia Krupenko ́lt väljamõistetud menetluskulude osaliselt või täielikult riigi kanda jätmist, siis peab seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Riigikohus on lahendis 3-11-105-12 selgitanud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Lilia Krupenko ei esitanud kohtumenetluse käigus taotlust ega tõendeid enda maksejõuetuse kohta ning prokuratuur nõustub maakohtuga, et kuigi leidis tuvastamist, et Lilia Krupenko ei tööta ja tema ülalpidamisel on 4 aastane laps, ei ole antud asjaolud piisavaks asumaks seisukohale, et Lilia Krupenko on sellises varalises seisundis, mis ei võimalda tal KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat kohutust täita. Kuivõrd erandlikke asjaolusid, mille alusel Lilia Krupenko ́t menetluskulude tasumisest vabastada, ei esine, on maakohus prokuratuuri hinnangul põhjendatult Lilia Krupenko ́lt menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel täies ulatuses välja mõistnud. Lilia Krupenko võimaliku varatuse küsimuses ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et ta mõisteti süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, milline kuritegu eeldab rahaliste vahendite olemasolu ja see tegur annab alust järeldada, et tema varaline seisund võimaldab tal ositi tasuda menetluskulusid. Seejuures asjaolu,

et Lilia Krupenko põhjustas ise enda kuritegeliku käitumisega menetluskulude tekkimise ja peab kandma vanglakaristust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Seejuures on kohus pidanud põhjendatuks pikendada Lilia Krupenko ́le kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega seaduses sätestatud maksimaalseks tähtajaks. Tähelepanuta ei saa jätta Lilia Krupenko apellatsioonis esitatud väidet, mille kohaselt kuulub kohtueelses menetluses arestitud raha summas 690 eurot tema emale. Eeluurimisel, 11.12.2013 a kahtlustatavana ülekuulamisel väitis Lilia Krupenko, et tema kinnipidamisel ära võetud sularaha 85 eurot andis talle jõulukingiks tema ema. 23.05.2014 a Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väitis Lilia Krupenko, et tema kinnipidamisel ning elukoha läbiotsimisel leitud sularaha näol on tegemist pensioni ja lastetoetustega. 21.07.2014 a maakohtus toimunud istungil selgitas Lilia Krupenko, et kinnipidamisel äravõetud sularaha oli talle andnud ema ning läbiotsimisel äravõetud raha oli aasta jooksul kogutud säästud, mitte aga üksnes tema emale kuuluv raha. Seega on Lilia Krupenko selgitused arestitud sularaha osas vastuolulised ning olnud ajas muutuvad. Prokuratuur on seisukohal, et Lilia Krupenko valdusest äravõetud sularaha summas 690 eurot näol on tegemist kriminaaltuluga ning põhjendused ja taotlus nimetatud sularaha konfiskeerimiseks KarS § 832 lg 1 alusel on esitatud 24.07.2014 a apellatsioonis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja apellatsioonimenetluses esitatud prokuröri kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. 1) KarS §-s 58 p.1 ettenähtud omakasu motiivi esinemine L.Krupenko käitumises. Maakohus ei nõustunud prokuröri poolt avaldatud seisukohaga selles, et Lilia Krupenko karistust raskendava asjaoluna tuleks arvestada omakasu motiivi KarS § 58 p 1 tähenduses. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei nähtu Lilia Krupenkole esitatud süüdistusest, et isikule oleks etteheidetud seda, et tema suures koguses ebaseaduslikult narkootilise aine – fentanüüli omandamise ja valdamisega oleks saanud mingisugust omakasu. Süüdistatavale ei ole ette heidetud tema valdusest leitud ja ära võetud narkootiliste ainete käitlemist edasiandmise eesmärgil, samuti ei süüdistata teda narkootiliste ainete vahendamises või veos, millisel juhul oleks kohtul võimalik teha ühest järeldust sellest, et süüdistatav tegutses kuritegu toime pannes omakasu eesmärgil. Kohtule ei ole esitatud ühtegi sellekohast tõendit ning pelgalt asjaolu, et süüdistatav omandas ja valdas ebaseaduslikult suures koguse narkootilist ainet ei anna veel aluse asuda seisukohale, et teo toimepanija eesmärk oli suures koguses narkootilise aine valdamise ja omandamisega teenida selle arvelt ka tulu või omakasu.

Prokuratuur leiab, et kuivõrd KarS § 184 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole omakasu motiiv, siis ei eelda KarS § 58 p 1 mõttes omakasu motiivi tuvastamine, et süüdistatavale oleks eelnevalt esitatud süüdistus narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises edasiandmise eesmärgil. Seejuures ei ole omakasu motiivi kui raskendava asjaolu tuvastamisel oluline, kas isik ka tegelikult omakasu sai. Narkootilisi aineid võib omakasu eesmärgil ka omandada ja vallata. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht vaidlustatud küsimuses ei ole õige. Kuigi maakohtu arutlus on arusaadav ja ka loogiline, ei ole see kooskõlas Riigikohtu poolt samas küsimuses väljendatud seisukohaga. Riigikohus on nimelt otsuses 3-1-1114-13, milles oli käsitletud sisuliselt sarnast süüdistust e. narkootikumide ebaseaduslik omandamine, valdamine, pakendamine ning samuti ilma edasiandmise eesmärgita , p.-s 13 selgitanud järgmist: kolleegium peab vajalikuks vastata RV kaitsja seisukohale, mille kohaselt arvestas maakohus karistuse mõistmisel alusetult raskendava asjaoluna omakasu motiivi, kuivõrd süüdistust narkootilise aine edasiandmises RVle esitatud ei olnud. Riigikohus selgitab, et omakasu motiivi arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles süüdistatavad on süüdi tunnistatud, omakasu motiivi ei hõlma ning seega puuduvad takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Omakasu motiivi arvestamine ei oleks välistatud ka juhul, kui süüdistus oleks esitatud narkootilise aine edasiandmises. Viimane ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil - narkootilise aine edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu saamisega. Omakasu motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu. Seega tuli maakohtul omakasu motiivi kui karistust raskendava asjaolu arvestamiseks tuvastada, et süüdistatavate tegevuse ajendiks (sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kohus luges selle tõendatuks süüdistatavatelt leitud ja ära võetud narkootilise aine suure koguse ning legaalsete sissetulekute vähesusega. Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja arvestab omakasu motiivi karistust raskendava asjaoluna ka süüdistatavatele uue karistuse mõistmisel. Seega arvestades just L.Krupenkolt äravõetud narkootilise aine suurt kogust ja legaalsete sissetulekute puudumist samal ajal, nõustub kohtukolleegium prokuröriga, et L.Krupenko käitles narkootilist ainet ebaseaduslikult omakasu motiivil ning see on tema karistust raskendav asjaolu KarS prg. 58 p.1 tähenduses. Kuna apellatsioonis ei taotleta karistuse raskendamist, siis muudab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhiosa ning asendab need käesoleva otsuse põhjendustega KrMS § 337 lg 1 p.3 alusel. 2) Konfiskeerimise osas. Maakohus leidis, et Lilia Krupenko ́le esitatud süüdistusest ei nähtu, et talle oleks etteheidetud narkootiliste ainete müümist, edasiandmist, vahendamist, vedu, mille kaudu oleks süüdistataval olnud võimalus teenida kuritegelikku tulu. Kohtu hinnangul ei leidnud tuvastamist, et süüdistatav, omandades ja vallates suures koguses narkootilist ainet, oleks saanud kuritegelikku tulu s.t, et arestitud sularaha summas

690,00 euro näol oleks tegemist KarS § 832 lg 1 mõttes varaga, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusel. Kohus küll tõdes, et süüdistatava legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra vahel esineb põhjendamatu erinevus, kuid kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist fakt, et süüdistatava vara päritolu on ebaseaduslik. Kohtuliku uurimise käigus on Lilia Krupenko selgitanud, et nii temalt kinnipidamisel kui ka elukoha läbiotsimise käigus kriminaalasja menetlejate poolt leitud ja ära võetud sularaha kogusumas 690 eurot kuulus temale endale, raha oli ta saanud ema käest, osaliselt oli tegemist säästudega. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval hetkel ei ole välistatud ka olukord, et süüdistatavale andis arestitud vara tõepoolest viimase ema igapäevaeluga toimetulekuks. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu sellise seisukohaga. Prokurör taotles L.Krupenkolt äravõetud sularaha konfiskeerimist KarS § 83- 2 lg 1 alusel, mis võimaldab kohtul karistusseadustikus sätestatud juhtudel isiku süüdimõistmisel ja karistamisel üle üheaastase või eluaegse vangistusega konfiskeerida osa või kogu kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 83-2 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Põhjendatud on prokuröri väide, et konfiskeerimise küsimust lahendades on oluline võrrelda süüdistatava legaalset sissetulekut tema tegeliku varandusliku olukorra ja elatustasemega. Seda erinevust rõhutas ka maakohus oma otsuses. Maakohus ei välistanud, et süüdistatav võis saada raha oma emalt. Kohtukolleegiumi arvates ei ole süüdistatava sellekohased ütlused usaldusväärsed ning ei tõenda raha legaalset päritolu. Süüdistatav ei ole taotlenud vaidlusaluses küsimuses oma ema ülekuulamist ja süüdistatava ema ise ei ole ka ise ilmutanud huvi selle raha vastu, mis pigem kinnitab seda, et ta ei tea süüdistataval sularaha olemasolust. Vastasel juhul pretendeerinuks ta rahasumma tagastamisele juba seetõttu, et tema ülalpidamisel on süüdistatava laps. Süüdistatav töökohta ei omanud ja tema sissetulek kuus on 196 eurot. Samas tarvitas ta narkootikume ning omandas neid korraga suures koguses. Arvestades seda, et süüdistatavat on varem karistatud narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest on alust väita, et L.Krupenko elustiil on selline, mis toob temale sisse kriminaaltulu. Seega tuleb L.Krupenkolt arestitud sularaha summas 690 eurot konfiskeerida KarS § 832 lg 1 alusel. Maakohtu otsus kuulub selles osas tühistamisele. 3) Menetluskulude väljamõistmise osas. Põhjendatult on kohtueelses menetluses läbiviidud DNA ekspertiis. Asjaolu, et süüdistatava suhtes on eelmises kriminaalasjas DNA ei välista käesolevas kriminaalasjas tõendite kogumise eesmärgil ekspertiisi läbiviimist ning selleks, et tõendada asjaolu, et ekspertiisiks esitatud esemetel on süüdistatava DNA, ei piisa süüdistatavalt varasemalt võetud DNA-st, isegi kui see oli registrisse kantud.

Põhjendatud on ka menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses süüdistatavalt. Võimalust vabastada süüdimõistetut temalt välja mõistetud menetluskulude maksmise kohustusest ja jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda, kehtiv seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik ka niisugust taotlust rahuldada. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtu otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ei ole maakohtus enda maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. L.Krupenko ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, Et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. See on aga eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada. Lisaks tuleb ka arvesse võtta, et süüdistatav pani toime omakasu motiivil rahvatervise vastu suunatud kuriteo. Selle faktori arvestamist menetluskulude väljamõistmise küsimuse otsustamisel on asjakohaseks lugenud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-3811 p.-s 27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.-dest 3 ja 4; 338 p.-st 2; 340 lg 4 pst.5; 343; 344 lg.-st 1, 345 lg.test 1 ja 2, 185 lg-st 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse .Samuti muudab maakohtuotsuse põhiosa ja asendab kohtuotsuse põhjendused KarS § 58 p.1 osas käesoleva otsuse põhjendustega samas küsimuses. teeb selles osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.