Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas
Kriminaalasi
N.S-i süüdistuses KarS § 122 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 23. aprilli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
N.S-i kaitsja advokaat Kaido Kooga
Prokurör
Henrik Esse
Süüdistatav Kaitsja
N.S , ik XXX, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel vene keel, pensionär, elukoht XXX, varem kriminaalkorras ühel korral karistatud Advokaat Kaido Kooga
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus N.S-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt K. Kooga AB kasuks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot advokaat Kaido Kooga poolt N.S-ile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
4.K. Kooga AB-le välja makstud õigusabitasu jätta N.S-i kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 23. aprilli 2014 otsusega tunnistati N.S süüdi KarS § 122 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg – 9 päeva – karistusaja hulka. Edasiselt moodustas kohus liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel ning mõistis N.S-ile ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks vangistuse kestusega 1 aasta 20 päeva. 1.1 Kohus arutas N.S-ile esitatud süüdistust selles, et ta lõi 7.02.2013 kell 12.00 oma isale S.S. ile (sünd. 1922) korduvalt rusikate ja jalgadega näo ning pea piirkonda, millega põhjustas tugevat valu ning pea lahtised hulgihaavad, lahtise ninaluude murru ning silmalau ja silmaümbruse lahtise haava; 24.05.2013 kell 21.00 lõi ta korduvalt oma isa S.S. it pea piirkonda, millega põhjustas füüsilist valu ja tekitas lahtise peahaava pikkusega 4 - 5 cm; 17.12.2013 kell 15.30 lõi ta oma isa S.S. i põrandale pikali, istus seejärel talle peale ning hakkas peksma rusikatega vastu keha ja nägu, millega põhjustas tugevat valu ja tekitas Sergei N.S-ile vasaku kulmu piirkonda pindmise peahaava. Kirjeldatud viisil käitudes pani N.S süüdistuse hinnangul toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et N.S-i süü on leidnud täielikult tõendamist, enda süüd tunnistas ka N.S ise. 1.2 Otsuses märgitakse, et KarS § 122 näeb ette vastutuse järjepideva või suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest. Piinamine seisneb kehalises väärkohtlemises, mis on toime pandud järjepidevalt või suurt valu põhjustavana. Järjepidev on ühe ja sama kannatanu korduv või kestev kehaline väärkohtlemine, kusjuures korduvus eeldab vähemalt kahte iseseisvat tegu, mis võivad olla ajaliselt lahutatud ja erineva tahtlusega või ajaliselt üksteisega tihedalt seotud tegusid. 1.3 Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse N.S kannatanu väärkohtlemises 07.02.2013, 24.05.2013 ja 17.12.2013. Maakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist kannatanu korduva kehalise väärkohtlemisega. Arvestades 07.02.2013 ja 24.05.2013 tekitatud vigastusi, on ilmselgelt tegemist ka suure valu põhjustamisega. Subjektiivsest küljest on N.S kuriteod toime pannud otsese tahtlusega. Lüües korduvalt kannatanut pea ja keha piirkonda, tekitades selliselt nii luumurde kui lahtisi haavu, pidi N.S aru saama, et tegemist on suure valu järjepideva põhjustamisega. 1.4 Karistus motiveerides leidis kohus, et N.S-ile avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus. Rahalise karistuse mõistmine ei ole millegagi põhjendatud ja selline karistus ei vastaks karistamise eesmärkidele. Lähtudes N.S-i poolt toimepandud kuritegude asjaoludest, raskusest ja süüdistatava isikust, leiab maakohus, et alused talle vangistuse
mõistmiseks tingimisi puuduvad. Karistusest tingimisi vabastamine tähendab sellise prognoosi esitamist ja kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime uusi kuritegusid ja seetõttu on vangistuse jätkuv kandmine ebaotstarbekas. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuritegude toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik. Lähtudes N.S-i poolt toimepandud kuritegude asjaoludest, raskusest, arvust, ajalisest perioodist ja N.S-i isikust, leiab maakohus, et alused talle vangistuse mõistmiseks tingimisi puuduvad. 1.5 Maakohus ei nõustunud kaitsja taotlusega mõista N.S-ile karistuseks vangistus, kuid asendada selle üldkasuliku tööga. Üldkasulik töö on vangistuse alternatiiv, asenduskaristus. Sisuliselt on see võimalus vältida isiku suhtes reaalset vangistust. Üldkasuliku töö tulemuslik rakendamine ja eesmärkide saavutamine eeldab ka toimepandud kuriteo raskuse ja süüdistatava isiku arvestamist. Maakohus leiab, et kuigi üldkasuliku töö formaalsed eeldused võivad käesolevas asjas olla täidetud, ei ole sellise karistusliigi mõistmine põhjendatud. Käesolevas asjas süüdistatakse N.S kolmes kuriteoepisoodis. Seega ei ole tegemist kuriteo juhusliku toimepanemisega, vaid järjepideva analoogse tegevusega oma kõrges eas isa vastu. Arvestades ka kannatanu vigastusi, ei ole tegemist ainult ühekordse löömise, vaid peksmisega. Maakohus leiab, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole enam piisav meede uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Vangistusest tingimisi vabastamiseks ja vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga peavad olema selged alused. Käesolevas kriminaalasjas antud süüdistatava puhul selliseid aluseid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leiab, et N.S-i suhtes ei ole enam võimalik prognoosida, et vabaduses viibides ei jätka ta süütegude toimepanemist. Seega tuleb vangistus N.S ära kanda reaalselt.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Kooga. Apellandi taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Esmalt leiab kaitsja, et aasta jooksul toime pandud kolme kehalist väärkohtlemist ei saa lugeda järjepidevaks, neid tegusid eraldab ka pikk ajavahemik. Samuti ei olnud N.S tahtlust enda isa piinata. Ka ei põhjustanud N.S-i teod kannatanule suurt valu, viimane ei ole midagi sellist enda ütlustes väljendanud. Samuti on maakohus siinkohal väljunud süüdistuse piiridest, kuna süüdistusaktis ei süüdistatud N.S suure valu põhjustamises. Seega tuleks N.S-i käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi. 2.2 Teisalt ei nõustu kaitsja ka N.S-ile mõistetud karistusega. Kuivõrd kannatanu on käesolevaks ajaks surnud, siis ei ole usutav, et N.S paneks vabaduses toime uusi kuritegusid. Kuivõrd üldkasuliku töö formaalsed eeldused on samuti täidetud, võiks mõistetud vangistuse kaitsja hinnangul asendada just sellega. Alternatiivselt taotleb kaitsja mõistetud karistuse vähendamist.
3.Ringkonnakohtu kohtuniku 16. juuli 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
18.augustini 2014.
4.Nimetatud tärminiks esitas kohtule kirjalikud seisukohad riiklik süüdistaja, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning prokuröri esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
5.Kriminaalkolleegium ei nõustu apellandi arvamusega, et maakohus on N.S suure valu põhjustamises süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest. KarS § 122 koosseisu saab realiseerida kahel viisil – kas järjepidevate, s.o korduvate osategude näol või siis ka nt üheaktilise käitumisega, mille intensiivsus on aga hinnatav suurt valu põhjustavana. Millegagi ei ole aga välistatud olukord, et need tunnused esinevad samaaegselt – s.t teise isiku järjepidev kehaline väärkohtlemine, mille üks või mitu osategu põhjustavad omakorda ka suurt valu. Käesolevas kaasuses on aga selle olukorraga just tegemist.
6.Nii on süüdistusaktis (kd 2, tlk 32) selgesõnaliselt märgitud, et N.S-ile heidetakse ette kolme osateo toimepanemist, millest kahega – 7.02.2013 ja 17.12.2013 – põhjustas ta kannatanule ka tugevat valu. Koos kolmanda, 24.05.2013 realiseeritud süüteokoosseisuga realiseeris N.S aga kannatanu järjepideva kehaline väärkohtlemise, nagu seda talle süüdistuses ka omistatakse. Seega on alusetu kaitsja väide, et N.S-ile suure valu põhjustamist süüks arvates on kohus väljunud süüdistuse piiridest; need mõlemad KarS § 122 koosseisulised alternatiivid on süüdistusega hõlmatud ning seega ka N.S-ile inkrimineeritavad.
7.Edasiselt nõustub ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et N.S-i süü on leidnud vaieldamatult tõendamist suure valu järjepidevas põhjustamises (s.o KarS § 122 objektiivse koosseisu mõlema alternatiivi järgi). Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks kannatanu enda ütlustes kinnitanud talle suure valu põhjustamist. Ütluste andmisel on kannatanu S.S. selgesõnaliselt avaldanud, et talle põhjustatud füüsiline valu oli tugev (kd 1, tlk 18). Pole mingit alust seejuures väitmaks, et kannatanu on enda hinnangutes n.ö liialdanud – lisaks tema ütlustele kinnitab massiivse vägivalla tarvitamist ka süüdistatava käitumise väline intensiivsus (korduv käte ja jalgadega löömine pähe), mille tulemil fikseeriti kannatanul korduvalt lahtised hulgihaavad peas ja näos, aga ka ninaluude murd. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et N.S-i poolt toimepandud kaks osategu põhjustasid kannatanule suurt valu KarS § 122 alt 2 mõttes.
8.Ka soostub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga, et need süüdistuses märgitud kolm osategu on käsitletavad järjepideva kehalise väärkohtlemisena KarS § 122 alt 1 tähenduses. N.S pani talle süüks arvatavad 3 episoodi toime 10 kuu kestel, kusjuures esimese ja teise osateo vahele jäi alla nelja kuu. Ka kannatanu on enda ütlustes seejuures nimetanud enda peksmist poja poolt regulaarseks (kd 1, tlk 5) ja korduvaks (kd 1, tlk 18). Et N.S on enda isa suhtes tarvitanud vägivalda korduvalt, on ütluste andmisel kinnitanud ka tunnistaja S.D. (kd 2, tlk 10; kd 1, tlk 49).
9.Kõik kirjeldatud osateod pani N.S toime ka tahtlikult, mistõttu on ainetu rääkida tahtluse puudumisest; asjaolu, et N.S ei pruukinud teada, et tema poolt toime pandud kaks osategu ning seejärel kolm käitumisakti kogumis on juriidilises mõttes hinnatavad piinamisena, ei ole hinnatav subjektiivse külje minetusena ning ei väära KarS § 122 inkrimineerimist. Nimetatud põhjusil jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse N.S-i süüditunnistamises KarS § 122 järgi muutmata ning apellatsiooni selles osas rahuldamata.
10.Tagajärjetuks jääb apellatsioon ka osas, milles kaitsja taotleb N.S-ile mõistetud karistuse kergendamist ja edasiselt ka täiendavat individualiseerimist. 10.1 Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr; käesoleval juhul oleks selleks kaks ja pool aastat vangistust. Kriminaalkolleegium tõdeb, et mõnevõrra arusaamatult on N.S-ile juba mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra ning olukorras, kus kohtualune on enda tegude toimepanemise õigustusena asunud sisuliselt süüstama kannatanut ennast (kd 2, tlk 47) ning esineb ka üks karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 3 alt 3 tähenduses, on karistuse täiendav vähendamine täielikult välistatud ning pikemalt ei pea kolleegium vajalikuks sellel küsimusel peatuda. 10.2 Võimalikuks ei pea ringkonnakohus ka mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kriminaalkolleegium jääb enda senises praktikas väljendatud seisukoha juurde, et sarnaselt KarS §-des 73/74 sätestatud karistuse individualiseerimise viisidega peab ka KarS § 69 kohaldamisel esinema alus, millele viidates saaks kohus väita, et isikule mõistetud (kuni kaheaastase vangistuse) reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Neid aluseid aga saab näha üksnes kas kuriteo toimepanija isikuomadustes või siis tema poolt toimepandud teo tehioludes; just nende asjaolude kaudu saab sisustada kohtu diskretsioonotsust KarS § 69 (vt: kohus ) kohaldamise või mittekohaldamise kohta. Käesoleval juhul neid aga kindlasti ei esine, nagu on seda kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule viidates õigustatult leidnud ka maakohus (vt p 1.5). N.S on varasemalt kriminaalkorras karistatud, vaatluse all oleva kuriteo teise ja kolmanda osateo pani ta toime pärast seda, kui tema suhtes juba oli algatatud kriminaalmenetlus enda isa kehalise väärkohtlemise suhtes. N.S ründas korduvalt massiivse vägivallaga kõrges eas ning sisuliselt kaitsmisvõimetut isikut, kusjuures tõenditest nähtuvalt võib arvata, et raskemate tagajärgede saabumise hoidis ära naabrite sekkumine N.S-i vägivallategudesse (vt tunnistaja S.D. ütlused). Neil asjaoludel peab ringkonnakohus süüdistatavale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga täielikult välistatuks.
11.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. N.S-i kaitsjana võttis apellatsioonimenetlusest määratud korras osa advokaat K. Kooga endanimelisest AB-st. Advokaat taotleb enda kaitsealusele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmist summas 144 eurot, milles sisaldub käibemaksuna 24 eurot. 11.1 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on seaduslik ja põhjendatud ning see kuulub rahuldamisele. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest reegeljuhtumil kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud viimati Advokatuuri juhatuse 25. veebruari 2014 otsusega. Korra p 21 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 30 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 360 eurot. 11.2 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks 4 pt, mida ringkonnakohus peab põhjendatuks. Seega tuleb kaitsjale mõista tasuna välja 120 eurot, millele lisandub käibemaksuna 24 eurot. Lõppsummaks kujuneb seega 144 eurot, mille väljamõistmist taotleb ka kaitsja. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja. Kuivõrd apellatsioon jäi tagajärjetuks, tuleb KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 juhinduvalt jätta menetluskulud N.S-i kanda.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.