Kohtulahend

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 4.aprilli 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Karli Peelbaum kuriteos KarS § 209 lg. 2 p.p. 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega kaks (2) aastat ja kuus (6) kuud, millest seoses kahtlustatavana kinnipidamisega 07.-08.juulini 2011.a. lugeda kaks (2) päeva kantuks ja vangistuse kandmata osaks jääb kaks (2) aastat viis (5) kuud ja kakskümmend kaheksa (28) päeva. KarS § 64 lg 1 ja 65 lg. 1 kohaselt suurendada mõistetud karistuse arvel ühe (1) aasta võrra Tartu Maakohtu poolt 23.mail 2013.a. mõistetud viie (5) aasta ja kümne (10) kuulise vangistuse ärakandmata osa s.o. nelja (4) aastat nelja (4) kuud ja kolmeteist (13) päeva ja liitkaristuseks kahe kohtuotsuse alusel mõista vangistus viis (5) aastat neli (4) kuud ja kolmteist (13) päeva, mida arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast. Alates 23.maist 2013.a. kuni kohtuotsuse kuulutamiseni on mõistetud vangistusest kantud kümme (10) kuud ja kaksteist (12) päeva ja kohtuotsuse kuulutamisest alates jääb vangistust kanda neli (4) aastat kuus (6) kuud ja üks (1) päev. Välja mõista Karli Peelbaumilt hüvituseks.

AS kasuks

6000 eurot kuriteoga tekitatud kahju

Karli Peelbaum tunnistati süüdi selles, et olles karistatud 09.jaanuaril 2008.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg. 2 p.p. 5 ja 7 järgi, 28.juunil 2011.a. koos KK avaldas ASle telefoni teel soovi saada enda kasutusse üheks päevaks halumasin Japa,

seejärel andis A.S elukohas XXXXX maakonnas XXXXX vallas XXXXXX külas vormistatud kirjalikus lepingus enda kohta A.Sle valeandmed - märkis oma elukohaks XXXX XXXXXXXX XXXX XXXX, telefoninumbriks XXXX XXXX ja ei kavatsenud lepingut sõlmides halumasinat tagastada. Pärast ASlt halumasina Japa 700 TRE väärtusega 5000 eurot ja haagise AMOR väärtusega 1000 eurot oma valdusse saamist andsid halumasina ja haagise samal õhtul edasi tuvastamata isikutele.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Kaarli Peelbaumi õigeksmõistmist. Alternatiivse taotlusena on esitatud karistuse kergendamise taotlus. Apellatsiooni Põhjendused on järgmised: Apellandi arvates on maakohtus kohtulik uurimine läbi viidud puudulikult, ebaõigesti on kohaldanud materiaalõigust ning rikutud oluliselt kriminaalmenetluseõigust, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on rikkunud KrMS § 338 p-te 1, 2 ja 3 ning § 339 lg 1 p 8. Kohus on leidnud, et süüks pandud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud on süüdistatava tegevuses tõendatud ning puuduvad süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. Karli Peelbaum ütluste kohaselt sõlmis rendilepingu tema, kuid KK oli tegelikult huvitatud halumasina rentimisest. KKel ei olnud isikuttõendavat dokumenti ja seetõttu on rendilepingus rentnikuna märgitud tema isikuandmed ning telefoni number. Kuna rentnik ja halumasina tegelikuks kasutajaks oli K, siis lepingusse märgiti viimase ütluste kohaselt tema elukoht ja telefoni number. K oli ka isikuks, kes tegeles halumasina haakimisega tema poolt muretsetud sõiduauto külge ja kes andis halumasina üle enda tuttavatele. Varalist kasu Karli Peelbaum ei saanud. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga,et asja lahendamisel ei ole oluline, kas kannatanu vara arvel sai isiklikku kasu süüdistatav isiklikult või mõni teine isik. Kohus ei ole lugenud usaldusväärseks Karli Peelbaumi ütlusi põhjusel, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei lange kokku kohtuistungil antutega. 08. juulil 2011.a. antud ütlustes (t.l. 19-20) on K.Peelbaum kinnitanud, et K.K autot ei olnud ja kokkusaamisel Balti-Jaamas 28.juunil 2011.a. helistanud K.K kellelegi sõbrale, kes tulnud autoga. Pärast halumasina kättesaamist ja üleandmist tundmatutele, jäänud K.K samasse kohta koos nende isikutega ja K.Peelbaum sõitnud koos K.K sõbraga tagasi Tallinna.

kasutada vaid enda isikut tõendava dokumendi ja nimetas temale öeldud telefoni numbri, kuna uskus, et tegelik halumasina kasutaja selle omanikule tagastab. Peelbaum ei saanud olla teadlik tegelike halumasina kasutajate tahtest masina tagastamise või mittetagastamise osas. Selles osas puuduvad kriminaalasjas tõendid. Tunnistaja HL on kohtuistungil tõendanud, et ta tutvus süüdistatavaga samal päeval, kui võeti halumasin. Nimetatud päeval tuli K.K koos süüdistatavaga tunnistaja juurde korterisse. Tunnistaja soovis Peelbami ja K kaasa minna ja nad sõitsid Rapla kanti. Autot juhtis K.K Juttu oli halumasina rentimisest, pakiti mingeid asju kokku, halumasin pandi auto taha ja nad sõitsid ära. Tee peal tuli vastu üks auto, nad pidasid kinni ja halumasin pandi haagisega selle teise auto taha. Seda tegi K.K. Teises autos olid K.K tuttavad ja K.Peelbaum ei tulnud seal autost väljagi. Tunnistaja tõendab kolmandate isikute tegevust ja halumasina üleandmist, kuid seda mitte Peelbaumi vaid K poolt.L ütlused tõendavad Peelbaumi väidet selles, et tegelikeks halumasina rentijateks olid kolmandad isikud ja nendel puudus suhtlus Peelbaumiga, seega ei saanud Peelbaum teada kolmandate isikute kavatsusi vara suhtes ning temal ei saanud esineda tahtlust panna toime KarS § 209 lg 2 p.p. 1 ja 3 ettenähtud kuritegu. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti hinnanud kogutud tõendeid ja ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga selles, et kuritegu tuleb lugeda toimepanduks KarS § 16 lg. 2 mõttes kavatsetult. Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni põhjendustega, palub kaitsja alternatiivselt lühendada Karli Peelbaumile mõistetud karistust. Tallinna Ringkonnakohtu 3.juuni 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 16.juunini 2014. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad kirjalikult prokurör ja kannatanu, kes vastasid kaitsja apellatsioonile alljärgnevalt. Kannatanu ei nõustu kaitsja seisukohtadega ja märgib järgmist. Karli Peelbaum allkirjastas teadvalt rendilepingu, milles sisalduva klausliga võttis omale ka kriminaalse vastutuse juhuks kui masinat ei tagastata. Vaatamata sellele ei teinud ta mitte midagi, et tuvastada masina asukohta ja KK asukohta peale seda kui selgus, et KK ei ole masinat tagastanud. Lisaks pole ta ka mitte mingilgi moel püüdnud oma teoga tekitatud kahju hüvitada. Kuna masinat ei tagastatud siis tuleb K. Peelbaumil omale võtud vastutuse kohaselt ka vastutada kriminaalkorras. Kas Peelbaum sai varalist kasu, teostas ta antud kuriteo mingi teenena, või muudel põhjustel ei oma tähtsust, sest varalist kahju ta põhjustas ja seda teadvalt valeandmeid esitades ja pettekujutelma luues. Tunnistaja HL ütlusi ei saa võtta tõsiselt, sest HL oli see isik, kes juhtis autot, kui nad halumasinale järgi sõitsid. Seda saab kinnitada ka tol korral kannatanuga koos olnud TK. Seega valetasid nii HL kui ka Karli Peelbaum autojuhtimises vähemalt selles osas, mis puutus kannatanu juurde sõitu ja koos halumasinaga lahkumist. KK ei tegelenud ka halumasina auto taha haakimisega, sellega tegeles tema (kannatanu) ise, lastes HL tagurdada auto sobivasse kohta, et saaks halumasina auto

haakekonksu külge haakida. Seetõttu oli HL siis pigem kaasosaline. Kes nüüd aga aitab nüüd K.Peelbaumil igati süüd K. K kraesse veeretada, kuna too enam vastu väita ei saa. Kannatanu leiab, et kohus on hinnanud kogutud tõendeid igati õigesti ning ta palub jätta maakohtu otsus muutmata. Prokuröri seisukoht: Kaitsja viide KrMS § 339 lg.1 p.8 rikkumise osas ei ole millegagi põhjendatud. Asjaolu, et apellant ei nõustu kohtu järeldustega, ei tähenda seda, et kohtuotsus on põhistamata ja kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 3-1-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Antud juhul on maakohus tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Karli Peelbaum tuleb süüdi mõista ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Karli Peelbaum on KarS § 209 lg. 2 p.p. 1 ja 3 järgi süüdi mõistetud. Maakohtu otsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, seega ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab ebausaldusväärseteks süüdistatava Karli Peelbaumi ütlusi. Prokurör nõustub maakohtu poolt avaldatuga, et süüdistatava ütlusi ei saa usaldusväärseks lugeda, sest tema kohtuistungil antud ütlused ei lange kokku eeluurimisel antud ütlustega. Kohtueelsel uurimisel 08.juulil 2011.a. (t.l. 19-20) avaldas K.Peelbaum, et K.K (keda sel ajal teadis ainult hüüdnime Maiks järgi) autot ei olnud ja kokkusaamisel BaltiJaamas 28.juunil 2011.a. helistas K.K kellelegi sõbrale, kelle autoga sõideti halumasinat rentima. Pärast halumasina kättesaamist ja üleandmist tundmatutele, jäi K.K samasse kohta koos nende isikutega ja K.Peelbaum sõitis koos K.K sõbraga tagasi Tallinna. Kohtueelsel uurimisel 14.augustil 2013.a. (t.l. 21-22) väitis K.Peelbaum, et pärast Balti Jaamas K.K kokkusaamist sõitsid nad K.K autoga HL juurde ja sealt sõitsid kolmekesi halumasinat saama. Riigikohtu 20.03.2013 otsuses 3-1-1-26-13 p.9 tuuakse esile seisukoht, et ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele ei saa tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Riigikohtu 07.03.2012 otsuses nr. 3-1-1-13-12 p.13, 14 on avaldatud, et ebausaldusväärne tõend tuleb tervikuna kõrvale jätta. Riigikohus oma otsusega 28.05.2014 nr. 3-1-1-131-13 muutis selles osas oma seisukohta ja märkis otsuse p.12, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud

erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et sellisel juhul tuleb veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Kolleegiumi arvates võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. K.Peelbaumi kaasuse puhul selliseid erandlikud asjaolud puuduvad, mistõttu on kohus põhjendatult jätnud K.Peelbaumi ütlused tõendina tervikuna kõrvale. Kohus põhjendas, miks ta peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks tõendiks. Prokurör nõustub kohtuga, et kannatanu AS ütlused on usaldusväärne tõend kuna tema ütlustes ei esine vastuolusid ja tema poolt avaldatu haakub jälitusprotokollis kajastatud informatsiooniga. Enne arutatava kuriteo toimepanemist oli K.Peelbaum ühe korra karistatud varavastaste kuritegude eest ja vabanes vangistuse kandmiselt 14.juulil 2010.a. Kuriteod, milledes K.Peelbaum Harju Maakohtu poolt 23.mail 2013.a. süüdi mõisteti, on samuti varavastased ja kohtuotsuse kohaselt on need toime pandud 2011.a. aprillikuust kuni 2012.a. maikuuni. Harju Maakohtu poolt karistati 05.detsembril 2012.a. K.Peelbaumi KarS § 184 lg 2 p 1 ja 392 lg 2 p 2 järgi reaalse vangistusega. KarS § 209 lg. 2 p.p. 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on ette nähud vangistus 1-5 aastani. Õige on maakohtu järeldus, et tulenevalt sellest, et süüdistatav kannab juba vangistust teiste kuritegude eest, siis puudub võimalus arutatava kuriteo eest mõistetava vangistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks. Süüdistatav on peale vangistusest vabanemist, samal ajaperioodil, kui pani toime arutatava kriminaalasja, toime pannud KarS § 215 lg 1,2, § 214 lg 2 p 1,4, § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 järgi ja § 199 lg 2 p 7,8 9 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, seetõttu on K.Peelbaumile süüks pandav kuritegu kõrge ühiskonnaohtlikkusega. Karli Peelbaumi tegevuses puuduvad karistust kergendavad asjaolud, kannatanule on tekitatud oluline materiaalne kahju, mistõttu on õige kohtu seisukoht, et karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmises määras. Prokurör leiab, et kohtu poolt K.Peelbaumile mõistetud karistus vastab tema isiksusele ja kuriteo raskusele, mistõttu puudub seaduslik alus K.Peelbaumile mõistetud karistuse muutmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni ning prokuröri ja kannatanu kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohtu otsuse tühistamise alustena esinevad KrMS § 338 p-te 1, 2 ja 3 sätestatud alused ning

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena seejuures esineb KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumine. Apellatsioonis esitatud väide maakohtu poolt kohtuliku uurimise läbiviimise puudulikkuse ja ühekülgsuse kohta on paljasõnaline. Apellatsioonist ei nähtu ühtegi argumenti, mis seda väidet kinnitaks. Kõik, kes olid vahetult sündmuse juures, kuulati üle – süüdistatav, tunnistajad, kannatanu (v.a. K.K, kes on surnud). Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanut ja tunnistajaid. Nad said esitada omapoolseid taotlusi. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Ka on jäänud täielikult põhjendamatuks väide, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS prg. 339 lg 1 p.8 mõttes. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt KrMS prg. 339 lg 1 p.-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine ja mitte igasugune kohtu poolne tegematajätmine resolutiivosas ei tähenda automaatselt seda, et resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et käesoleval juhul ei esine kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS prg. 339 lg 1 p.8 mõttes. Samamoodi ei ole apellatsioonist väljaloetav ühtegi argumenti, milles seisneb maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Maakohus on süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo kvalifitseerinud grupis toimepandud kelmusena ja seda isiku poolt, kes on varem varavastase kuriteo eest karistatud. Kuriteo kvalifikatsiooni on maakohus ka oma otsuses piisavalt põhjendanud ning maakohtu sellekohane järeldus on kohtuotsuse lugejale ka jälgitav. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-124-00 selgitanud, et Kriminaalkoodeksi § 143 loob karistusõigusliku sanktsiooni eraõiguses kehtivale põhimõttele, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. Selle kuriteo objektiivse külje sisustamisel tuleb lisaks TsÜS § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 toodud määratlustele käsitleda järgmisi elemente: 1) pettuslik tegu - väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimine kannatanul 4) sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel. Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu

realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga. Oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt on põhjendatud alus väita, et K.Peelbaumil oli juba lepingu sõlmimise momendil tahtlus lepingu tingimusi rikkuda ning ta ei kavatsenudki neid täita. Seetõttu on ka põhjendatud maakohtu seisukoht selles, et kuritegu on toime pandud kavatsetult. Lepingu sõlmimisega püüdis süüdistatav tekitada kannatanus arusaama, et ta tegutseb heausklikult ja on huvitatud halumasina rentimisest. Riigikohtu otsuses nr 1-1-124-00 5.jaanuarist 2001.a on märgitud ka, et kohtualuse tahtluse kujunemisel KrK § 143 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul tuleb arvestada ka tema käitumise objektiivset külge nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Objektiivseteks asjaoludeks, mis viitavad kelmusele, võivad olla muu hulgas ka süüdlase käitumine varem esinenud analoogsetes situatsioonides. Vaidlustatud kohtuotsusega on küll tuvastatud Karli Peelbaumi süü ühes kelmuse episoodis, kuid ei saa jätta tähelepanuta, et 23.mail 2013.a. mõisteti Karli Peelbaum süüdi kolmes kelmuse episoodis, millised olid toime pandud 2008.a. augustis ning millised kuuluvad vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteoga hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi. Seega võib Karli Peelbaumi puhul rääkida käitumismustrist, mis on omane kelmile. Riigikohtu selline seisukoht on korduvalt leidnud kajastamist ka hilisemates ning juba Karistusseadustiku järgi kvalifitseeritavates kelmuste kaasustes. Tegemist on seega kestva ja valitseva Riigikohtu seisukohaga. Riigikohtu otsuses 3-1-1-8-10 p.11 selgitab Riigikohus, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Kuna Karli Peelbaum on kahe kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluva kohtuotsusega tuvastatu pinnalt toime pannud neli kelmuse episoodi, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei saa nimetatud asjaolu jääda ka tahtluse tuvastamisel arvestamata. Kelmuse kvalifitseerimisel on peamise tähendusega, kuidas mõtestada pettuslik tegu. Pettuslik tegu (petmine) seisneb selles, kui toimepanija enda käitumisega või väidetega mõjutab teise poole intellektuaalset kujutluspilti mingitest esinevatest asjaoludest. Silmas tuleb pidada seda, et teatud tehingu sõlmimisel kinnitatakse

samaaegselt ka nende asjaolude esinemist, mis on antud tehingule iseloomulikuks, st on just aluseks konkreetse tehingu sõlmimisele. Praegusel juhul on Karli Peelbaum kannatule masina üleandmisel oma allkirjaga kinnitanud lepingus toodud andmete õigsust, s.h. ka seda, et lubatud tähtajaks annab ta masina üle järgmisele kasutajale. Isikul, kes rendib oma vara teisele isikule ja nõuab seejuures ka isikut tõendava dokumendi esitamist, on alus eeldada, et rentnik tegutseb heas usus ning ka tema poolt esitatud andmed, s.h. kontaktandmed on õiged ning nendelt on võimalik saada ühendust ka isikuga. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes, kusjuures koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine peab toimuma süüdlase poolt teadvalt, seega peab selles osas süüdlane tegutsema otsese tahtlusega. Kohus on seisukohal, et Karli Peelbaumi tegevus, mis seisnes muuhulgas ka enda kohta ebaõigete kontaktandmete esitamises, ei olnud suunatud mitte tsiviilõiguslike suhete loomisele kannatanuga, vaid tema tegevuse sihiks ja eesmärgiks oli varalise kasu saamine pettuse teel. Nimetatud asjaolule viitavad kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal tuvastatud faktilised asjaolud – peale tähtaja möödumist ei olnud enam võimalik lepingus märgitud kontaktandmetel süüdistatavaga ühendust saada. Kelmuse puhul on määravaks, et eksimusse viidu, vaatamata tõusetunud kahtlustele laseb end motiveerida varakäsutuse tegemisele, sarnaselt kaudse tahtlusega ei ole seega eksimuse intensiivsus põhimõttelise tähendusega. Eksimusega kelmuse koosseisu mõttes ei ole tegemist seega mitte ainult siis, kui isik suhtub väidetud asjaolusse kindla teadmisega, vaid ka siis, kui ta väidetud asjaolus kahtleb, kuid vaatamata sellele kahtlusele võtab siiski ette varakäsutuse tegemise. Käesoleval juhul nähtub kannatanu ütlustest ja tema käitumisest, et varakäsutuse tegemise momendil tegutses ta kindlas usus , et tegemist on ausa tehinguga ning alles hiljem sai aru, et tegemist oli petturitega. Kohtukolleegiumi seisukohast on põhjendatud alus järeldada, et kannatanu tegi varakäsutuse eksimusse viiduna. Kolmas kelmuse objektiivsesse teokoosseisu kuuluv tunnus on vara üleminek petjale või kolmandale isikule ning sellega kaasnev varaline kasu. Vaidlust ei ole selles, et pettuse abil saadi varalist kasu. Süüdlane ei pea vara vahetult endale võtma, see võib minna ka kolmandate isikute vara hulka (Riigikohtu otsus 3-1-1-70-98). Mida süüdlane konkreetselt väljapetetud varaga tegi – jättis endale, müüs maha, andis üle kellelegi kolmandale jne. -, ei oma süüküsimuse seisukohast mingit tähtsust. Kelmus on lõpule viidud hetkest, mil varaline kasu on toonud toimepanija või kolmanda isiku varalise seisundi suurenemise. Kohtukolleegium on seisukohal, et arutatavas kriminaalasjas tuvastatu alusel ei ole põhimõttelist alust kahelda selles, et kannatanu suhtes oli toime pandud pettuslik tegu kelmuse koosseisu mõttes. Põhjendatud on ka K.Peelbaumi süüdimõistmine grupilises kelmuses e. selles, et K.Peelbaum ja K.K tegutsesid kannatanu suhtes kelmust toime pannes kaastäideviijatena. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav tegutses koos K.K juba alates kuriteo ettevalmistamise staadiumist - otsiti internetist n.ö. ohvrit – kuni momendini, kui kannatanult väljapetetud masin kolmandatele isikutele üle anti.

Koos olid süüdistatav ja K.K kannatanu juures ning ka leping sisaldab kummagi kohta andmeid – isikuandmed K.Peelbaumi omad, kontaktandmed K.K omad. Süüdistatava versioon sellest, et tegelikult pani kelmuse toime K.K üksinda ning tema ei aimanud midagi viimase kuritegelikest kavatsustest, on ennastõigustav ning ilmselgelt kasutab süüdistatav ära seda, et K.K on surnud ja ei saa ütlusi anda. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust. Käesoleval juhul realiseerisid mõlemad kaastäideviijad ka ise objektiivse teokoosseisu ning hoidsid ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Juhul, kui isik on vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul K.Peelbaum oma tegevusega realiseerinud kelmuse kaastäideviija eelnimetatud tunnused. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Mingeid uusi väiteid ega seisukohti võrreldes maakohtus esitatud kaitseväidetega, apellatsioonis ei esitata. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süü osas. Seejuures osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Riigikohtu otsuses 3-1-1-33-08 p.-s 8 selgitab Riigikohus järgmist: KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel

lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-147-04 - RT III 2004, 17, 208). Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolset tõendite hindamist, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et K.Peelbaumi süü temale etteheidetud kelmuslikus teos on kinnitust leidnud. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses põhjendanud nii süüdistatavale mõistetud karistusmäära e. seda, miks peab põhjendatuks tema karistamist sanktsiooni keskmääras aga ka seda, miks mõistetud vangistus tuleb reaalselt ära kanda. Apellatsioonis on esitatud taotlus kergendada mõistetud karistust. Seejuures on jällegi tegemist paljasõnaliseks jäänud taotlusega, sest mitte ühtegi põhjendust selle kohta, miks apellandi arvates maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta toimepandu raskusele ja süüdistatava isikule, apellatsioonis toodud ei ole. Kuna sellekohased väited puuduvad, siis ei ole ka apellatsioonikohtul millegagi nõustuda või millelegi vastu vaielda. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei näe põhjendatud alust kergendada maakohtu poolt K.Peelbaumile vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistust. Küll aga on ringkonnakohtul tõsised pretensioonid maakohtule moodustamisel kasutatud n.ö. arvutuskäigu osas.

liitkaristuse

Lõplik karistus, mis on K.Peelbaumile mõistetud, on kahe kohtuotsusega hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi eest mõistetud karistustest moodustatud liitkaristus. Kuna vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kelmus on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse tegemist, siis on õige moodustada liitkaristus KarS prg. 65 lg 1 alusel. Tõsi on see, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kelmus on toime pandud ka enne K.Peelbaumi suhtes tehtud üleeelmist kohtuotsust ning eelmise kohtuotsusega on mõistetud karistus samuti KarS prg. 65 lg 1 alusel, sest ka selle kohtuotsusega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne veel eelmist e. käesoleva kohtuotsuse mõttes enne üleeelmist kohtuotsust. Kui eelmise kohtuotsusega oleks süüdistatavale mõistetud karistus KarS prg. 65 lg 1 alusel õigesti, siis tegelikult pidanuks ka vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse algus olema 5.06.2012.a., sest just

sellest ajast viibib süüdistatav pidevalt vahi all ning see kuupäev on ka üleeelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse algus. Kõik järgnevate otsustega tuvastatud kuriteod, nagu juba märgitud, on toime pandud enne 2012.a. kohtuotsust. Harju Maakohtu 23.mai 2013.a. kohtuotsuse resolutiivosa on Karli Peelbaumile KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas vastuolus nii KarS prg. 65 lg-s 1 sätetega kui ka kõigi selles osas Riigikohtu poolt aastate kestel antud juhistega. Viga, mis on tehtud kohtu poolt 2013.a. kohtuotsuses, kordub ka vaidlustatud kohtuotsuses. Otsustamaks, kas käesolevas menetluses saab ringkonnakohus parandada seda läbi mitme kohtuotsuse “jooksvat” viga ja seda olukorras, kus tegelikult KarS prg. 65 lg 1 alusel kuuluvad hiljem tuvastatud konkurentsi ainult n.ö. uue ja eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistused ning ringkonnakohus ei oma ka pädevust jõustunud otsuse revideerimiseks, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kohtukolleegiumi arvates oli vaidlustatud kohtuotsusega maakohtul võimalus ja seega ka käesoleval ajal on võimalus apellatsioonikohtul siiski 23.mai 2013.a. kohtuotsuse resolutiivosa arvestades mõista liitkaristus selliselt nagu seda nõuab seadus ja kestev Riigikohtu praktika. Ka prevaleerub kohtukolleegiumi hinnangul antud juhul põhiseadusest tulenev võrdse kohtlemise nõue (Riigikohtu otsus 3-4-1-2-02). Käesolevas apellatsioonistaadiumis peab kohtukolleegium arvestama ka seda, et ei tohi raskendada olukorda, mis on kujunenud seoses Karli Peelbaumile maakohtu poolt mõistetud karistusega kuna ei kannatanud ega prokurör ei ole otsust vaidlustanud. Esmalt peab kohtukolleegium peab vajalikuks veelkordselt selgitada, kuidas ja milliste põhimõtete järgi toimub KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamine. KarS prg. 65 lg 1 alusel moodustatakse liitkaristus samamoodi nagu KarS prg. 64 lg 1 alusel. See tuleneb seadusest. Eelkõige tähendab see seda, et liidetavateks on kahe kohtuotsuse järgi mõistetud karistused, mitte nende ärakandmata osad. Mõistetud karistusest, kui liitkaristuse ühest liidetavast on võimalik rääkida vaid siis, kui karistuse kandmise aeg algab sellest kuupäevast, millisest isik pidevalt vahi all viibib. Kui karistuse kandmise aja alguseks määratakse hilisem kuupäev, näiteks teise kohtuotsuse tegemise kuupäev, ei ole enam tegemist mõistetud karistusmääraga, vaid selle kuupäeva seisuga ärakandmata karistusega. Erinevus KarS prg. 64 lg 1 ja 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel seisneb selles, et KarS prg. 64 lg 1 järgi liitkaristuse moodustamisel moodustub see üksikkaristustest, mis on mõistetud ühe kohtuotsusega, s.o. sama otsusega, millega mõistetakse liitkaristus KarS prg. 64 lg 1 alusel, KarS prg. 65 lg 1 alusel aga moodustatakse liitkaristus kahe kohtuotsuse järgi mõistetud (üksik)karistustest ja juhtudel, mis on ettenähtud KarS prg. 65 lg1-s. Kui eelmise kohtuotsusega on juba isik mõistetud süüdi mitme paragrahvi järgi ja seega on kohaldatud juba KarS prg. 64 lg 1 sätteid, siis on KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel liidetavaks juba eelmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristus, mitte üksikkaristused. Samamoodi on see ka siis, kui teise kohtuotsusega mõistetakse liitkaristus KarS prg. 64 lg 1 alusel. Seega, nagu ka KarS prg. 64 lg 1 lubab liitkaristuse moodustamisel kasutada nii karistuste katmise, kui ka n.ö. liitmise põhimõtteid ja s.h. ka täielikku karistuste liitmist, on see lubatud ja seaduslik ka KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel. Veel on erinevus selles, et kui KarS prg. 64 lg 1 ei tunnista kuritegude üheliigilist konkurentsi, siis KarS prg. 65 lg 1 korral on see täiesti võimalik ja lubatav. See tähendab, et kui isik on näiteks mõlema kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluva kohtuotsuse alusel tunnistatud süüdi ja karistatud ühe ja sama

paragrahvi järgi, siis on liitmine lubatud. Kui kahe kohtuotsusega isikule mõistetud karistustest on moodustatud liitkaristus, tuleb kindlaks määrata selle liitkaristuse algus, milleks on kuupäev, mis olnuks karistuse kandmise aja alguseks siis, kui kahe kohtuotsusega tuvastatud erinevad kuriteod olnuks arutusel ühel kohtuistungil ja isik oleks mõistetud nendes süüdi ühe kohtuotsusega ja liitkaristus oleks mõistetud KarS prg. 64 lg 1 alusel. KarS prg. 65 lg 1 kohaldamine on sisuliselt selliseks sätteks, mis teebki kaks kohtuotsust üheks ja loob (taastab) olukorra, mis oleks võrdne olukorrale, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteoepisoode oleks arutatud ühel istungil ja tehtud üks kohtuotsus. Ainult sellisel juhul on tagatud isikute võrdne kohtlemine ( vt. Riigikohtu otsus nr.3-4-1-2-02). Sellise olukorra taastamise alla kuulub nii liitkaristuse mõistmine KarS prg. 65 lg 1 alusel kui ka sellega kaasnev karistuse kandmise aja alguse määramine ja teatud juhtudel ka karistuse kantuks lugemine aga ka sundraha väljamõistmise küsimus. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et asjaolud, mis tingisid kuritegude eraldi arutamise ja mitme kohtuotsusega nende eest karistuse mõistmise ei oma seejuures tähtsust (Riigikohtu otsus nr. 3-4-1-2-02 p.18). Ka ei sõltu KarS prg. 65 lg 1 kohaldamine sellest, kas enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuritegu pandi toime ajal, kui eelmine kriminaalasi oli veel eeluurimise staadiumis või juba kohtumenetluses. Kohtukolleegium möönab, et olukorras, kus isik paneb kuriteo toime ajal, kui tema suhtes on teine kriminaalasi juba kohtus ja hiljem tekib vajadus KarS prg. 65 lg 1 sätete kohaldamiseks, et sellisel juhul võib see kajastuda liitkaristuse mõistmisel raskema põhimõtte kohaldamises e. kahe kohtuotsusega mõistetud karistuste täielikus liitmises. Veel sätestab KarS prg. 65 lg 1 muuhulgas, et eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ära kantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Lause KarS prg. 65 lg 1-st, mis räägib osaliselt või ära kantud karistuse mahaarvamisest liitkaristusest reguleerib juhtusid, kui eelmise - kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluva - kohtuotsusega mõistetud karistus on täielikult ära kantud, isik karistuse kandmiselt vabanenud ja alles peale seda mõistetakse temale kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluvate kuritegude eest liitkaristus. Teiseks, reguleerib vaidlusalune säte ka juhtusid, kui isik on viibinud mingi aja enne seda kuupäeva, mis on loetud liitkaristuse kandmise aja alguseks ka vahi all – eelvangistuses – ning seejärel olnud jälle kuni selle kuupäevani, mis loetud karistuse kandmise aja alguseks, vabaduses. Ehk siis täielikult või osaliselt ära kantud karistus arvatakse liitkaristusest maha vaid siis, kui see jääb väljapoole KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse piire e. liitkaristuse kandmise aja alguseks tunnistatud kuupäevast varasemasse aega peale, mida on isik viibinud vahepael vabaduses. Muudel juhtudel reguleeritakse seadusliku liitkaristuse mõistmist karistuse kandmise aja alguse kuupäeva õige arvestusega e. selleks on kõige varasem kuupäev, millisest alates on isik pidevalt vahi all viibinud. Tavaliselt on selleks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise aja algus, kuid tihti esineb ka olukordi, kus selleks on teises kriminaalasjas kohaldatud tõkendi – vahistamise – kuupäev. Arvestades kõike eelöeldut peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Käesoleva otsusega KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetava liitkaristuse üheks liidetavaks on Harju Maakohtu 23.05.2013.a. otsusega KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud karistus e. 5 aastat ja 10 kuud. Teiseks liidetavaks on vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistus – 2 aastat ja 6 kuud. Maakohus on leidnud, et liitkaristus tuleb moodustada selliselt, et suurendada raskemat karistust 1 aasta võrra e. seega on liitkaristus kahe

kohtuotsuse järgi 6 aastat ja 10 kuud. Karistuse aja alguseks on 5.juuni 2012.a. e. kuupäev, millest alates on K.Peelbaum viibinud pidevalt vahi all ja milline see olnuks ka juhul, kui kõik K.Peelbaumi poolt toime pandud kolme kohtuotsusega tuvastatud kuriteod oleks olnud tuvastatud ühe kohtuotsusega ja temale oleks mõistetud liitkaristus KarS prg. 64 lg 1 alusel. Kantuks tuleb aga sellest karistusest lugeda kõik ajavahemikud, millised K.Peelbaum viibis vahi all enne 5.06.2012.a. e. 23.mai 2013.a. otsuses märgitud ajavahemikud - 14.08.2011.a. – 09.02.2012.a. ja 04.04.2012.a. – 05.04.2012.a., s.o. kokku 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva ning vaidlustatud kohtuotsuses märgitud 07.-08.juulini 2011.a. kaks (2) päeva e. kokku 6 kuud ja 1 päev. Seega ärakandmisele kuulub seisuga 5.juuni 2012.a. 6 aastat 3 kuud ja 29 päeva. Lõplik olukord ei ole halvenenud, sest toodud arvestuse kohaselt vabaneb K.Peelbaum täpselt samal ajal, kui seda oleks maakohtu poolt vaidlustatud otsuses arvestatu kohaselt( maakohtu otsuse kohaselt selle kuulutamisest e. 4.04.2014.a. 4 aastat 6 kuud ja 1 päev, käesoleva otsuse kohaselt alates 5.06.2012.a. 6 aastat 3 kuud ja 29 päeva). Samas tagab ringkonnakohtu poolt tehtud parandus tagada võrdse olukorra sellega, mis oluks siis, kui kõiki K.Peelbaumi poolt toimepandud kuritegusid, millised on käesoleval ajal tuvastatud kolme kohtuotsusega, oleks arutatud koos. Nagu kohtukolleegium märkis olnuks see võimalik, kuna nii eelmise kui ka vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne 2012.a. kohtuotsuse tegemist. Erinevus loodud õige olukorra ning varasema olukorra vahel on selles, et näiteks sel juhul, kui 5.juuni 2012.a. seisuga mõistetud 6 aastat 3 kuud ja 29 päeva saabub pool karistusajast 3 aasta ja 2 kuu möödudes 5.juunist 2012.a. e. 2015.aasta augusti alguses, siis teisel juhul saabub see 2 aastat ka 3 kuud peale 4.04.2014.a. e. 2016.a. juuni alguses. Ehk siis mõjutab ebaõige KarS prg. 65 lg 1 sätete kohaldamine aega, mil süüdistataval tekib õigus ennetähtaegseks vabastamiseks ja seda süüdistatava kahjuks. Süüdistatava kaitsja adv. Natalia Suvorova on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 108 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud. Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse, siis KrMS prg. 185 lg 1 alusel jätab kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.4; 338 p.2; 344-345 lg 1, 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse Karli Peelbaumi suhtes osaliselt ja teeb ise uue otsuse.

Julia Katškovskaja

Andres Parmas

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.