Eesti Maavara OÜ hagi O.F vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 05.02.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
O.F apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
8794,81 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Eesti Maavara OÜ (registrikood 10817713), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed J.P ja S.C ning lepingulised esindajad vandeadvokaadid Ott Lepmets ja Tauri Tigasson Kostja (apellant) O.F (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Põbo
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 25.11.2024, millel osalesid J.P, Tauri Tigasson, O.F ja Margo Põbo
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 05.02.2024 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Muuta tsiviilasja hinda ja määrata selleks 8794,81 €. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni p 5) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab
kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast lahendi jõustumist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Eesti Maavara OÜ (hageja) esitas 31.01.2023 Pärnu Maakohtule hagi O.F (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista omandi kaotuse eest hüvitise 6715 € ja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks 1244,10 € ning mõlemalt summalt viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates hagi esitamisest kuni kohtulahendi täitmiseni.
1.1.Hageja tõi esile, et sõlmis 11.03.2021 kostjaga Ränga kinnistul (kinnistu) kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu (leping I). Hageja võõrandas raieõiguse 24.03.2021 lepinguga (leping II) edasi Metsahake OÜ-le (MH). MH raius kokkulepitud aja jooksul kokkulepitud mahus metsa ja vedas raiutud palgid langilt minema. Samuti tellis ta metsatraktori, et korjata langilt hakkepuiduks töödeldavad raiejäätmed (raidmed). MH sai novembris 2022 teada, et raidmed on kinnistult kadunud. Kostja kinnitas, et võõrandas need 18.10.2022 mahus 395 m3 kokku 6715 € eest kolmandale isikule.
1.2.MH loovutas kõik metsaraiega seotud nõuded hagejale. Hageja saatis 09.12.2022 kostjale nõudekirja, milles nõudis MH omandi õigusvastasest võõrandamisest tekkinud kahju hüvitamist. Kohtuväliselt pooled hüvitise suuruses kokkuleppele ei jõudnud. Hageja kasutas nõudekirja ja täiendavate seisukohtade esitamiseks ning kohtuväliste läbirääkimiste pidamiseks õigusabi, millele kulus 1244,10 €.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja korrastas endale kuuluva kinnistu ja võõrandas sinna jäetud raidmed seaduslikult. Lepingu I p-dest 1.2, 4.1 ja 4.4 tulenevalt võis hageja raieõigust teostada kuni 04.02.2022 ning saadud metsamaterjali metsast välja vedada ja raielanki puhastada kuni 04.08.2022. Seega leping I lõppes 04.08.2022 ning lepingu eseme valdus ja päraldised läksid tagasi omanikule. Lepingu I lõppemise ajaks tuli hagejal otsustada, millise raielangi puhastuse viisi ta valib. Hageja ei valinud lepingu I tähtaja jooksul raielangi puhastamise viisiks raidmete äravedu, vaid vallidesse kogumise, jättes need kõdunema. Tegemist on ilmselgelt raidmete utiliseerimisega ja hageja on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Kui hagejal olnuks soov raielangi puhastamise viisiks valida raidmete äravedu, tulnuks sellest teavitada kostjat ja taotleda lepingu I tähtaja pikendamist. Seda hageja ei teinud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 05.02.2024 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja maakohus määras kindlaks kulud rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
-
pooled sõlmisid 11.03.2021 lepingu I, mille ese oli raieõigus kinnistul; hageja võõrandas 24.03.2021 lepinguga II raieõiguse edasi MH-le; MH raius kokkulepitud mahus metsa, vedas raiutud palgid langilt minema, tellis metsatraktori, et koguda hakkepuiduks töödeldavad raidmed kinnistul kuhja; raieõigust sai teostada kuni 04.02.2022 ja metsamaterjali võis lepingu I kohaselt välja vedada ja raielanki puhastada kuni 04.08.2022 ning MH ei viinud raidmeid tähtaegselt ära ega puhastanud raidmetest raielanki tähtaegselt; novembris 2022 teatas kostja, et müüs raidmed kolmandale isikule; 2 (8)
-
-
MH loovutas 09.12.2022 hagejale kõik lepingulised ja lepinguvälised nõuded, mis on seotud kinnistul raieõiguse teostamisega; hageja saatis 09.12.2022 kostjale nõudekirja, milles nõudis MH omandi õigusvastasest võõrandamisest tekkinud kahju hüvitamist ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks kantud õigusabikulude hüvitamist; kostja esitas vastuse nõudekirjale 19.12.2022, milles kinnitas, et võõrandas raidmed 18.10.2022 mahus 395 m3 kokku 6715 € eest; hageja esitas 10.01.2023 kostjale täiendavad seisukohad, andes kostjale nõude täitmiseks täiendava tähtaja; kostja teatas16.01.2023, et jääb oma seisukohtade juurde ja on nõus tasuma hüvitisena 3000 € vaidluse vältimise eesmärgil; hagejale on esitatud õigusteenuste osutamise eest 02.12.2022 ja 03.01.2023 arved kokku summas 1244,10 €.
3.2.Leping I vastab rendilepingu tunnustele (VÕS § 339) ja sellele tuleb täiendavalt kohaldada üürilepingu kohta sätestatut (VÕS § 341). Raieõiguse võõrandamine MH-le, st lepingu II ese on kostjale kuuluva kinnistu allrendile andmine võimalusega teostada seal raieõigust. Tegemist ei ole lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 lg 1 tähenduses, sest lepingus II vastavad tahteavaldused puuduvad.
3.3.Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 ls 1 järgi kinnisasja omanikule. Mahavõetud mets on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Vähemalt tulundusmets on tegemist kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 tähenduses, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel, st metsa mahavõtmisel. Mahavõetud metsa kui vallasasja omandiõiguse saab AÕS § 92 lg 1 järgi üle anda (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 16).
3.4.Raieõiguse olemusest (MS § 37 lg 7) ja AÕS § 115 lg-st 1 tulenevalt saab raieõiguse teostaja kinnisasjalt langetatud puude ja nende langetamisel tekkinud raidmete kui vilja (TsÜS § 62 lg 2 tähenduses) omanikuks juba nende kinnisasjast eraldumisel, st puude langetamisel ja raidmete tekkimisel. Raidmete tekkimise ajaks oli juba sõlmitud hageja ja MH vaheline allrendileping, mille kohaselt sai raidmete omanikuks MH, mitte hageja. Kostja ei ole väitnud ja kohtule ei ole esitatud tõendeid, et MH ja kostja vahel oleks sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingut. Seega ei ole MH ja kostja vahel lepingulisi suhteid ja MH saaks kostja vastu esitada üksnes lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. MH on lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kostja vastu loovutanud hagejale. Seega tuleb asja lahendamisel kohaldada lepinguvälise kahju hüvitamise sätteid ja lepingu kehtivuse ajal oli raidmete omanik MH.
3.5.Maakohtu hinnangul ei mõjutanud MH omandiõigust see, kas ta viis raidmed kinnistult ära lepingus kokku lepitud tähtpäevaks või mitte. Kostjale läks tagasi lepingute lõppemisel kinnistu valdus, mitte aga MH omandiõigus raidmetele. AÕS § 115 ei sätesta, et kui eraldatud vilja ei ole teatud aja jooksul ära viidud, siis läheb selle omand kinnistu omanikule tagasi.
3.5.1.Tõenditest ei järeldu, et MH oleks väljendanud raidmete virnastamisega tahet nende omandist loobuda. Esitatud fotodelt nähtub, et kinnistult on raidmed kokku kogutud nende edasise töötlemise eesmärgil, mitte ei ole raidmeid vallidesse kogutuna kõdunema jäetud. Tunnistaja X sõnul veeti raidmed kinnistul kokku, virnastati, et hakkur saaks hakkima tulla. Lisaks nähtub TaMAr OÜ 31.05.2021 arvest, et raidmed koguti kokku ja MH tasus selle eest 1125 €. Taolise kulu kandmise vajadus oleks puudunud, kui MH oleks jätnud raidmed metsa kõdunema. Eeltooduga on tuvastatud, et MH ei valinud raielangi puhastamise viisiks sellel raidmete vallidesse kõdunema jätmise, vaid virnastas raidmed edasise töötlemise eesmärgil. 3 (8)
3.5.2.MH lepingu pikendamist ei palunud, kuid selle tagajärjeks ei ole omandiõiguse kaotus raidmetele. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks hagejale esitanud lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Arvestades lepingute kestusega ja sellega, et lepingu järgselt võis hageja raielanki puhastada veel 04.08.2022, ei ole kostja mõistlikult käitunud, asudes juba 2,5 kuud hiljem kinnistu korrastamise eesmärgil ilma hagejalt eelnevat teavet küsimata raidmeid ise hakkepuiduna võõrandama. Kostja pidi aru saama, et tegemist on materjaliga, mida on võimalik hakkepuiduna kasutada ja võõrandada, mitte ei olnud tegemist kõdunevate raidmetega. Asjaolu, et raidmed virnastati kinnistule ning raidmete äravedu venis, ei anna alust asuda seisukohale, et MH kaotas raidmetele omandiõiguse.
3.5.3.Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ja tõendamata kostja väide, et MH loobus raidmete omandist, kuna ei viinud vallidesse kogutud raidmeid tähtaegselt kinnistult ära. Kostja ei saanud raidmed omandada AÕS § 96 alusel ka lepingu lõppemisel. MH oli raidmete omanik ajal, mil kostja need ära viis, seega tuleb kostjal hüvitada MH omandiõiguse rikkumisest tekkinud kahju.
3.6.Edasi kontrollis maakohus, kas hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue AÕS § 84 lg 1 ja VÕS § 1043 jj järgi. Kohtule ei esitatud väiteid või tõendeid, et kostja andis MH-le või hagejale tähtaja raidmete kinnistult äraveoks. Kostja esindaja kinnitas kohtuistungil, et ei pöördunud seoses raidmetega hageja poole, sest selleks puudus vajadus. Samas valdas kostja hagejale kuuluvaid raidmeid õiguslikul alusel kuni 04.08.2022. Alates 05.08.2022, mil leping lõppes, saab lugeda, et kostjal ei olnud raidmete valdamiseks õiguslikku alust ja tema valdus oli seega AÕS § 34 lg 1 tähenduses ebaseaduslik. Alates sellest ajast oli kostja valdus pahauskne AÕS § 35 lg 2 tähenduses. Kostja väidetest ja metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktist nähtuvalt võõrandas ta raidmed oktoobris 2022, st ajal, mil tal puudus õiguslik alus raidmete valdamiseks ja ta pidi olema sellest teadlik. Seega on AÕS § 84 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Raidmete väärtuse üle pooled ei vaidle ja akti järgi oli see 6715 €. VÕS § 127 lg 1 ning § 132 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb nimetatud summa kostjal hagejale hüvitada.
3.7.Hageja kohtueelne õigusabikulu on põhjendatud ja vajalik kulu, mis on tehtud selleks, et püüda asja esmalt kohtuväliselt lahendada. Hageja on õigusteadmisteta isik, seega ei saa ette heita advokaadi abi kasutamist nõudekirja ja täiendava sisukoha esitamisel. Arvestades vaidluse keerukust ning seda, et õigusabi osutas vandeadvokaat, on tunnitasu 110 € mõistlik. Kostja hageja õigusabikulude hüvitise nõudele vastu ei vaielnud. Järelikult tuleb kostjal hüvitada hageja kohtueelne õigusabikulu 1244,10 €.
3.8.Põhinõude rahuldamise tõttu kuulub rahuldamisele ka hageja viivise nõue. Arvestades põhivõla (7959,10 €) suurust on sissenõutavaks muutunud viivis 925,06 €. Lisaks tuleb kostjal tasuda viivist alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni kahjuhüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.
3.9.Kostjalt tuleb välja mõista hageja menetluskulud 4086 € (riigilõiv 770 € + õigusabikulu 3121,20 € + transpordikulu 194,80 €) ja hageja taotluse alusel menetluskuludelt viivis.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.
4.1.Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Kohus tuvastas kahjunõude olemasolu ebaõigesti ja lahendas asja vääralt lepinguvälisest suhtest lähtuvalt. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud leping I ning vaidlust ei ole selles, et lepingu tähtaja jooksul ja lepingus ettenähtud mahus raiuti puitu ning veeti raiealalt minema. Hageja omakorda sõlmis sisult identse lepingu II MH-ga. Kostja lähtus oma tegevuses lepingus I kokkulepitust. 4 (8)
4.2.Raidmed olid kogutud vallidesse. Kostjal ei olnud võimalik aru saada, kas need jäeti kinnistule sooviga ära vedada või olid jäetud kõdunema. Keegi ei olnud kostjat teavitanud soovist tähtaegu pikendada ja äraveo tähtajad olid möödas. Samuti olid kinnistult lahkunud nii töötajad kui ka tehnika. Seega oli kostjal piisav alus eeldada, et leping I on lõppenud ning hagejal puudus soov raidmed ära vedada ja ta valis koristusviisiks vallidesse kogutud raidmete kõdunema jätmise. Vastasel korral oluks korrektne, kui lepingupool, kes soovib raidmed ära vedada peale lepingu lõppemist, annab sellest teisele poolele teada. Kostjal puudus vajadus nõuda hagejalt raidmete äravedu, sest lepingu I p 4.4 järgi võis vallidesse kogutud raidmed jätta kõdunema. Seega võis kostja eeldada, et raidmed utiliseeriti vastavalt lepingu I p-le 4.4.
5.Hageja vaidles kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kaebus rahuldatakse ja hageja kannab kõik senised menetluskulud. Ühtlasi muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Maakohus kvalifitseeris lepingud I ja II õigesti. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, et raieõiguse alusel tekib selle teostajal (MH) omandiõigus langetatud puidule (sh raidmetele) ja hageja saab panna maksma talle loovutatud MH nõude, mis tuleneb MH ja kostja vahelisest lepinguvälisest võlasuhtest. Hageja nõude õiguslik alus on seega mh VÕS § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 5.
8.Raieõiguse lepingute kohta märgib ringkonnakohus senise kohtupraktika põhjal sissejuhatavalt järgmist.
8.1.Maakohus leidis asjakohaselt, et raieõiguse võõrandamise lepingu põhisisu avavad MS § 37 lg-d 6 ja 7. Raieõigus annab MS § 37 lg 7 ls 1 järgi õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb MS § 37 lg 7 ls 2 järgi õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. Selliselt vastab raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult eeskätt kinnisasja rendilepingu tunnustele. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadavat vilja ning rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu ehk renti (VÕS § 339). Raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimine ei mõjuta iseenesest metsaomaniku seadusest tulenevaid kohustusi (sh MS §-s 42 sätestatu) (kokkuvõtvalt nii ka nt RKTKo 11.03.2024, 2-21-7681/54, p 13 esimene lõik).
8.2.Kuigi üldisemalt on rendilepingule VÕS § 339 järgi omane lisaks maa kasutamise õigusele ka rentniku õigus saada kinnisasjalt vilju, on raielepingu peamine sisu kinnisasjal kasvava metsamaterjali omandamine. Lepinguga kaasnev maa kasutamise õigus teenib üksnes raietöid teha võimaldamise eesmärki (ettevalmistustööd, puude langetamine, ladustamine ja väljavedu, võimalikud hoolde- ja korrastustööd). Rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja puhul on seadusandja silmas pidanud üldjuhul regulaarset vilja saamise võimalust, kuid metsa raiumise puhul on vilja saamine sisuliselt ühekordne, kuivõrd uue metsa kasvamine võtab aega aastakümneid. Pärast metsaraiet ei saa sama maa-ala kohta sõlmida samadel tingimustel uut raieõiguse võõrandamise lepingut, kuna kinnisasja olemus on pikaks ajaks muutunud. Seetõttu on raielepingutega kaasnev maakasutusõigus pigem sekundaarne ja piirdub üksnes raietööde tegemiseks vajalike kasutusviisidega. Raieõiguse omandaja saab kokkulepitud tähtajaks õiguse ja võimaluse teha kinnisasjal raietöid ja omandada raiutud puit (RKTKo 11.03.2024, 2-21-7681/54, p 13 teine ja 5 (8)
kolmas lõik). Siiski järeldub eelnevast, et raieõiguse teostaja õigus renditud kinnisasja kasutada on ajaliselt piiratud – sarnaselt teiste rendilepingutega.
8.3.Rendi maksmise kohustus maa kasutamise võimaluse ja sh maatüki viljade omandamise võimaluse eest kuulub rendilepingu olemuslike tunnuste hulka. VÕS § 339 ls 2 järgi hõlmab tasumisele kuuluv rent eelduslikult nii tasu kinnisasja kasutamise kui ka kinnisasja majandamisega kaasnevate viljade eest. Seejuures on võimalik rendi suurus kokkuleppel siduda ka nt saadud vilja kogusega. Nii võib tasu raieõiguse kui maakasutusõiguse eest sisalduda müügihinnas, mille arvutamise alus on võõrandatava metsamaterjali väärtus, isegi kui lepingus endas ei ole seda sõnaselgelt nimetatud (RKTKo 11.03.2024, 2-21-7681/54, p 14). Järelikult annab rendileandja oma kinnisasja ka raielepingu puhul teise isiku kasutusse tasu eest.
8.4.Kokkuvõtvalt reserveerib raieõiguse omandaja sisuliselt endale raiete tegemise võimaluse ehk õiguse kasutada kinnisasja sellel kasvava metsa raiumiseks lepingus ettenähtud mahus ja ajal. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel tuleks lähtuda sellest, et raieõiguse müügihinna arvestuse reeglid põhinevad eeldusel, et leping täidetakse (raietöid tehakse) kogu (või peaaegu kogu) kavandatud mahus (RKTKo 11.03.2024, 2-21-7681/54, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sarnaselt eeldada, et kõik raieõiguse sisule vastavad tööd tehakse lepingus selleks ette nähtud ajal, kui osapooled ei ole kokku leppinud teisiti.
9.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et pärast lepingu I lõppemist selle tähtaja möödumise tõttu, peab kostja MH-le (ja nõude loovutuse tõttu hagejale) hüvitama kinnistule jäetud raidmete maksumuse. Erinevus maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohtades avaldub eelkõige selles, et ringkonnakohtu hinnangul ei käitunud kostja õigusvastaselt.
9.1.Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, v.a juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega (VÕS § 1045 lg 2 p 2). Käesoleval juhul tuleneb MH nõusolek talle kuulunud raidmete kinnistule jätmise või nende võõrandamisega kolmandale isikule sellest, et MH ega hageja ei viinud raidmeid kinnistult ära selleks kokku lepitud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
9.2.Nõusolek kui tahteavaldus võib olla antud ka kaudselt, sh väljenduda teos (TsÜS § 68 lg 3). Tahteavalduse sisu kindlakstegemine eeldab selle tõlgendamist. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma (TsÜS § 75 lg 1 ls 1). Kui aga tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 75 lg 1 ls 2). Need põhimõtted ja reeglid kohalduvad ka VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohase kannatanu nõusoleku puhul (RKTKo 29.03.2017, 3-2-1-153-16, p 41).
9.3.Vaidlustamata asjaoludel sõlmisid esmalt kostja ja hageja kinnistul raieõiguse lepingu I (dtl 11–17), mille p-de 1.2, 4.1 ja 4.4 järgi võis hageja raieõigust teostada kuni 04.02.2022 ning saadud metsamaterjali metsast välja vedada ja raielanki puhastada kuni 04.08.2022. Hageja omandas lepinguga I teatavad õigused eelmise p 8 alapunktides kirjeldatud mahus. Hageja andis need õigused lepinguga II (dtl 18–34) sisuliselt üle MH-le, kuid ta ei saanud vähemalt kostja suhtes anda üle suuremaid õiguseid võrreldes sellega, mis ta oli kostjalt saanud lepinguga I. Lepingule II lisatud väljavõtte järgi kehtisid raieõigust kajastavad metsateatised kuni 04.02.2022 ja ka selle lepingu p 4.3 järgi tuli metsamaterjal välja vedada ja raielank puhastada hiljemalt kuue kuu jooksul pärast metsateatiste lõppemist, st 04.08.2022. Samuti ei ole pooltel vaidlust selles, et metsateatiste ja kummagi lepingu tähtaega ei pikendanud ning MH ega hageja ei teatanud kostjale, et nad vajaksid raidmete kinnistult äraveoks täiendavat tähtaega. Lepingud I ja II lõppesid mõlemad tähtaja möödumise tõttu (VÕS § 341, § 309 lg 1 ls 1), kusjuures raielangi puhastamiseks ja raidmete äraveoks 6 (8)
vajalikus osas lõppes hiljemalt 04.08.2022 nii hageja kui ka MH õigus kostja kinnistut vastavalt rendi ja allrendi õigussuhte alusel kasutada. Kõnealustest lepingutest ega seadusest ei tulene rentnikule ega allrentnikule (hagejale ja MH-le) asja omaniku (kostja) suhtes õigust asja (kinnistut) mingilgi viisil kasutada pärast rendisuhte lõppu, sest asi tuli tagastada (VÕS § 341, § 334 lg 1 ls 1). Muu hulgas ei olnud MH-l õigust hoida kinnistul (tasuta) raidmeid isegi juhul, kui ta arvas neid kuuluvat endale.
9.4.Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et kostja teadis MH tegevuse motiive ja edasisi kavatsusi. Samuti ei nähtu poolte avaldustest, et kostja oleks pidanud neid teadma. MH ja hageja käitumist lepingute I ja II tähtaja möödumisel tuleb käesoleval juhul tõlgendada lähtudes objektiivsest tõlgendamisstandardist (TsÜS § 75 lg 1 ls 2). Objektiivse tõlgendamise eesmärk on välja selgitada tahteavalduse sisu, võttes arvesse, kuidas oleks sellest aru saanud tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik samasugustel asjaoludel. Objektiivset tõlgendamist õigustab vajadus kaitsta kostjat kui kinnisasja omanikku, kes andis lepinguga I metsamaa kasutamise õiguse eespool p 8 alapunktides kirjeldatud tähenduses ja ulatuses hagejale üksnes tähtaegselt. Raieõiguse võõrandajalt ega ka üldisemalt rendileandjalt ei saa esiteks eeldada, et ta on nõus andma oma asja kasutusse pikemaks ajaks kui kokku lepitud, ega teiseks asja kasutamise viisiga (raieõiguse teostamisega) seotud spetsiifilisi teadmisi.
9.5.Metsa majandamise eeskirja (keskkonnaministri 27.12.2006 määrus nr 88, edaspidi: eeskiri) § 9 lg 3 loetleb raielankide puhastamise lubatud viisid. Viidatud sätte kohaselt võib raidmed mh jätta hunnikute või vallidena kõdunema (p 1), põletada (p-d 1 ja 2), kasutada neid kokkuveoteede tugevdamiseks (p 3) või ära vedada (p 5). Vallidesse või hunnikutesse kõdunema jäetavad raidmed ei tohi katta enam kui 20% raielangi pindalast (eeskirja § 9 lg 7). Lepingu I p 4.4 ls-te 2 ja 3 järgi sai hageja valida, kas jätta vallidesse kogutud raidmed kõdunema, tugevdada nendega kokkuveoteid või vedada need ära. Lepingu II p 4.4 järgi andis hageja omakorda MH-le õiguse valida samade raielangi puhastamise viiside vahel. Eelneva põhjal oli MH-le teada, et hiljemalt 04.08.2022 peab ta otsustama, kuidas kinnistul asunud raielank puhastada ja oma otsuse ka teostama. Kui MH raidmeid selleks tähtpäevaks kinnistult ära ei viinud, sai kostja rollis olev mõislik isik sellest aru, et kogutud raidmed jäeti kõdunema. Mõistlik eriteadmisteta isik ei pidanud täiendavalt hindama, kas kinnistule kogutud raidmed (dtl 36–38) on vallid eeskirja § 9 lg 3 p 1 tähenduses, ega ka uurima, kas metsanduse valdkonna töötajatel on raidmete kokkuveost ja raielangile jätmisest mingeid muid arusaami.
9.6.Niimoodi avaldas MH oma käitumisega ühtlasi, et tal ei ole raidmete omamise ega nende eest hüvitise saamise soovi, st ta nõustub nende omandi kaotamisega ilma vastusooritust saamata. Eelnev ongi VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses nõusolek, mis välistab kostja vastu esitatud kahjunõude rahuldamise. MH käitumisega avaldatud nõusolek ei ole vastuolus seaduse ega heade kommetega. Seadusest ei tulene, et rentnik või konkreetsemalt raieõiguse teostaja ei või loobuda nõudest saada hüvitist lepingu alusel kasutatud kinnistule pärast kasutustähtaja lõppu jäänud asjade eest. Samuti ei eksi asjaomane nõusolek ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu.
9.7.Kuivõrd MH käitumisest sai mõistlik isik aru nii, et ta oli nõus raidmete jätmisega kinnistule ilma selle eest hüvitist saamata, siis on välistatud kostja kui kinnistu omaniku teo (raidmete võõrandamine kolmandale isikule) õigusvastasus. Järelikult ei ole kostja tekitanud MH-le õigusvastaselt kahju ja MH-l ei ole kostja vastu nõuet VÕS § 1043 alusel. Ühtlasi ei ole MH-l nõuet muul õiguslikul alusel ega saa olla sama nõuet loovutuse tulemusena hagejal. Hageja põhinõue jääb neil kaalutlustel rahuldamata. Hagejal pole alust nõuda kostjalt kohtueelse õigusabikulu hüvitamist ega viivist. Hagi jääb tervikuna rahuldamata.
10.Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kulude jaotuse põhimõttelise muutmise tõttu tuleb maakohtul need uuesti kindlaks määrata (TsMS § 177 lg 2, vt nt RKTKo 22.05.2024, 2-22-10813/50, p 16). 7 (8)
11.Maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja hinnaks 8755,01 €, mis ei ole täpne ja mida ringkonnakohus TsMS § 136 lg-te 1 ja 4 ning § 137 lg 11 alusel muudab. Hageja nõudis 7959,10 € (= 6715 + 1244,10) ja alates hagi esitamisest viivise maksmist. VÕS § 113 lg 1 ls 2 järgne viivise määr hagi esitamise ajal oli 10,5% aastas. Nii kujuneb hagi hinnaks TsMS § 122 lg 2, § 123, § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 8794,81 € (≈ 7959,10 + 7959,10 × 10,5%). (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.