Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Liina Kaev
Kohtuistungi aeg ja koht
10. juuni 2014. a
Vaidlustatud kohtuotsus
Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus
Kriminaalasi
Markus Nõukase süüdistuses KarS § 121, § 118 p 1, 2, 3 ja 6 ja § 263 p 1 järgi ning Jarno Sommeri süüdistuses KarS § 263 p 1, § 199 lg 2 p 9 ja § 199 lg 2 p 5,9 järgi lühimenetluses
Apellant
Markus Nõukase kaitsja
Süüdistatav, kelle huvides apellatsioon esitati
MARKUS NÕUKAS
isikukood 39108020274, elukoht XXXXX X-XX, XXXXXX, kriminaalkorras karistamata, töökoht H OÜ
Prokurör
Anneli Lumiste
Kaitsja
Kadi Mägi
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju maakohtu 07.03.2014. a otsus muutmata. Apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutanud advokaadile makstud tasu 108 eurot mõista välja Markus Nõukaselt.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 07.03.2014. a otsusega mõisteti Markus Nõukas süüdi KarS § 118 p 1, 2, 3 ja 6 ja KarS § 121 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel 7-aastase vangistusega. Lisaks mõisteti M. Nõukas süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 4 aasta ja 8 kuuni. Kohus luges KarS § 68 lg 1 alusel karistusest kantuks 2 päeva vangistust. Ühtlasi mõistis maakohus Markus Nõukaselt E-MK kasuks välja 2484.85 eurot, MK kasuks 32 402,73 eurot ja HA kasuks 3300 eurot. KarS § 118 p 1, 2, 3, 6 ja KarS § 121 järgi mõisteti M. Nõukas süüdi selles, et ta tekitas 12.11.2011.a. kella 01:11 paiku, Tallinnas, XXXXX X asuvas B ees toimunud kakluse käigus MK-le raskeid tervisekahjustusi ning HA-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi. KarS § 263 p 1 järgi mõisteti M. Nõukas süüdi selles, et ta lõi 12.11.2011.a. kella 05:54 paiku Tallinnas XXXXX X asuva klubi „P“ ees tänaval põhjendamatult vähemalt kolm korda enda pea otsmiku piirkonnaga vastu E-MK otsmiku ja nina piirkonda. Sellise tegevusega põhjustas Markus Nõukas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – turse ninajuurel, nina ja pea põrutuse, vasakul pool suud põrutushaava, ülemise esihamba eemaldumise, parema esihamba murdumise ning alumiste hammaste loksumise. Mõistetud karistusi põhjendades märkis maakohus, et KarS § 118 sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat. M. Nõukas oma tegevusega realiseeris neli KarS § 118 toodud koosseisutunnust: ohu elule, raske haiguse, raske psüühikahäire ja elundi kaotuse või selle tegevuse lakkamine. Samuti süüdistatav lahkus sündmuskohalt, ei osutanud kannatanule MK-le abi, kuigi nägi, et MK jäi liikumatult maha lamama. Samas arvestas kohus seda, et kuriteo toimepanemisest on möödas üle kahe aasta, millise perioodi jooksul ei ole M. Nõukas uusi õigusrikkumisi toime pannud. Ka võttis kohus kergendava asjaoluna arvesse puhtsüdamlikku kahetsust. KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistuse mõistmisel arvestas kohus, et M. Nõukas põhjustas kannatanule vigastused. Kohus leidis, et otsmikuga kannatanule näkku löömine häirib kindlasti kõrvalseisvate isikute rahu ja turvatunnet. Süüdistatav lahkus sündmuskohalt, ilma et oleks osutanud kannatanule abi. Ka selle teo puhul arvestas kohus karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Vastuseks kaitsja taotlusele jätta M. Nõukase suhtes vangistus KarS § 73 alusel 5-aastase katseajaga täitmisele pööramata leidis kohus, et see ei ole võimalik, kuna katseaeg peab olema mõistetud karistusest pikem. Tuginedes Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12,
märkis kohus, et vangistusest tingimisi vabastamise korral katseaja pikkust arvestada lähtudes esialgselt mõistetud, mitte aga ühe kolmandiku võrra vähendatud vangistusest. Kohus leidis, et Riigikohus on käsitlenud karistuse pikkuse küsimust küll üldkasuliku tööga seonduvalt, kuid see on kohaldatav ka tingimisi karistusest vabastamise korral.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Nõukase kaitsja, kes palub tühistada Harju Maakohtu 07.03.2014 otsuse M. Nõukase karistamise osas ja mõista talle karistus, mis jätta KarS § 73 alusel täitmisele pööramata. Kaitsja vaidleb apellatsioonis vastu maakohtu seisukohale, et M. Nõukasele mõistetud reaalset vangistust ei saa jätta tingimisi täimisele pööramata. Viidates Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12 leidis kohus, et vangistusest tingimisi vabastamise võimalikkuse üle otsustamisel tuleb katseaja pikkusega võrrelda esialgselt mõistetud, mitte aga ühe kolmandiku võrra vähendatud vangistust. Kaitsja kohtu sellise seisukohaga ei nõustu, viidates sellele, et Riigikohtu lahendis käsitleti vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, mitte aga karistusest vabastamist ning sellele otsusele tuginedes on kohus kohaldanud analoogiat, mis ei ole aga karistusõiguses lubatud. Seega on kohus jõudnud ekslikule järeldusele. Kaitsja leiab, et isegi juhul, kui seadusandja on mõne kuriteo toimepanemise eest kehtestanud range sanktsioonimäära ja sellega väljendanud oma selget tahet lugeda tegu tõsiseks kuriteoks, ei välista see iseenesest mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Isegi raske kuriteo puhul, mille eest tuleb reeglina karistada reaalse vangistusega, ei saa välistada võimalust, et ka sellise kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida taolisi erisusi, mis teeb karistuse või karistuse osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. KarS § 73 kohaldamiseks ei ole seadusandja otseseid piiranguid kehtestanud. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama süüdlase isikut. M. Nõukas on avaldanud kahetsust toimepandud tegude suhtes. Ta tunnistas oma süüd ning avaldas valmisolekut tasuda kannatanutele tsiviilhagid. Tegemist on veel noore inimesega, keda on võimalik mõjutada reaalset vangistust kohaldamata. Kindlasti tuleb arvesse võtta asjaolu, et kuritegude toimepanemise ajast on juba möödas 2,5 aastat ning sel ajal pole talle isegi väärteokaristusi määratud. Seda, et M. Nõukast ei ole vaatamata teo raskusele ühiskonnast vaja eraldada, näitab ka asjaolu, et prokurör pole tema vahistamist kordagi taotlenud. Käesolevaks ajaks on M. Nõukas leidnud ka töökoha, milleks on H OÜ.
3.Ringkonnakohtu istungil M. Nõukas toetas kaitsja apellatsiooni, prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Kohtukolleegium tõdeb, et apellatsioonis välja toodud asjaolud näitavad, et M. Nõukas on teinud toimunust järeldusi ning on käesoleva menetluse esemeks olevate kuritegude toimepanemisest möödunud 2,5 aasta jooksul käitunud õiguskuulekalt. Ka iseloomustavad M. Nõukast positiivselt tema avaldatud kahetsus toimepandud kuritegude pärast ning valmisolek hüvitada kannatanutele tekitatud kahju. Arvestades M. Nõukasele mõistetud karistuse raskust, mida apellatsioonis vaidlustatud ei ole, ei ole aga seadusest tulenevalt võimalik karistust tingimisi täitmisele pööramata jätta ning kohtul ei ole alust asuda kaaluma, kas M. Nõukase isikut, aga ka tema toimepandud kuritegusid iseloomustavad asjaolud on sellised, mille tõttu oleks põhjendatud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine. 4.1 Kaitsja leiab apellatsioonis, et KarS §-s 73 ei ole sätestatud piiranguid sellele, kui raske karistuse võib jätta tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsjaga tuleb nõustuda küll selles, et seadus ei sätesta selgesõnaliselt maksimaalset vangistuse määra, mille puhul on karistuse täitmisele pööramata jätmine lubatav, kuid Riigikohtu pikaajalise kohtupraktika (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-99-06 (p 20), 3-1-1-59-07 (p 13), 3-11-96-11 (p 7.4)) kohaselt tuleneb see piir katseaja maksimaalsest pikkusest, milleks on KarS § 73 lg 3 kohaselt 5 aastat. Nimelt on Riigikohus seisukohal, et karistusest tingimuslikult vabastamisel peab tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. 20.02.2007. a kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 tehtud otsuses rõhutas Riigikohus täpsustavalt: "Sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-s 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla. Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks." 4.2 M. Nõukasele mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust, mida aga vähendati 1/3 võrra 4 aasta 8 kuuni põhjusel, et kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras. Kuivõrd § 73 lg-st 1 ja 3 tulenevalt peab vangistus, millest isik täielikult vabastatakse, jääma alla 5 aasta, sõltub see, kas M. Nõukast on üldse võimalik tingimisi karistusest vabastada, sellest, kas lähtuda tuleb n.ö esialgsest (7-aastasest) või vähendatud (4 aasta 8 kuu pikkusest) vangistusest. Maakohus leidis, et M. Nõukase vangistusest tingimisi vabastamine on välistatud, kuna teda karistati 7aastase vangistusega ning see, et karistust lühimenetluse tõttu 1/3 võrra vähendati, ei oma tähtsust. Seejuures tugines maakohus Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12. Selles kohtuasjas leidis Riigikohus, et üldkasuliku tööga ei ole võimalik asendada lühimenetluses mõistetud vangistust, mis jääb alla 2 aasta küll 1/3-võrra vähendatult, kuid mitte esialgsel, vähendamata kujul. Nimelt näeb KarS § 69 lg 1 ette, et üldkasuliku tööga võib asendada üksnes kuni 2-aastase vangistuse. Kaitsja leidis apellatsioonis, et kuna maakohus tugines Riigikohtu lahendile, mis käsitles vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, mitte aga vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist, on kohus kohaldanud analoogiat, mis ei ole karistusõiguses lubatav. Õige on see, et karistusõiguses on analoogia kasutamine keelatud, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist analoogia kohaldamisega. Viimasega on tegemist juhul, kui lahendatav küsimus ei ole õiguslikult reguleeritud ning seetõttu kohaldatakse sätet, mis
reguleerib teist, sarnast olukorda. Seega oleks analoogia kohaldamisega tegemist juhul, kui maakohus olekski vangistusest tingimisi vabastamisele kohaldanud vangistuse üldkasuliku tööga asendamist reguleerivaid sätteid. Seda maakohus ei teinud – kohus lähtus selle üle otsustamisel, kas on võimalik ja põhjendatud jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata, seda reguleerivatest KarS §-dest 73 ja 74. Kuna – nagu eespool selgitatud – kehtib ka nende puhul piirmäär, millest raskema vangistuse puhul ei ole võimalik karistust täitmisele pööramata jätta, pidi kohus võtma seisukoha, kas mõistetud karistusena tuleb nimetatud sätete tähenduses mõista esialgset või vähendatud vangistust. Kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12 esitas Riigikohus oma seisukoha küsimuses, kumba lühimenetluse karistustest tuleb käsitada mõistetud vangistusena, leides, et karistuse vähendamine ei ole subsumeeritav KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaolude alla, mistõttu mõeldakse mõistetud karistuse all esialgset, vähendamata karistust. On selge, et sama seadustiku raames tuleb sama mõistet kasutada ühetaoliselt, mistõttu on maakohtu tuginemine Riigikohtu otsuses öeldule igati põhjendatud. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kuna M. Nõukast karistati 7aastase vangistusega, ei ole võimalik KarS § 73 ega 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, hoolimata sellest, et lühimenetluse tõttu võttis kohus mõistetud vangistusest 1/3 maha. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt on nimetatud sätetes nimetatud karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmise võimaluse eesmärgiks nn šokivangistus, millest tuleneb, et täitmisele pööratav vangistuse osa peab olema lühiajaline, piirdudes mõne kuuga. Seega ei ole 7-aastase vangistuse puhul ka karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmine võimalik.
5.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. M. Nõukase kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 108 euro suuruse tasu saamiseks. Kohtukolleegium rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg 2 alusel mõistab ringkonnakohus menetluskulud välja M. Nõukaselt.
Sten Lind
Meelika Aava
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.