Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Reinola
Kriminaalasi
Andrei Zertsovi süüdistuses KarS § 120 ja KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 31. märtsi 2014 aasta otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Andrei Zertsov
Prokurör
Prokurör Natalia Lebed
Süüdistatav
Andrei Zertsov, ik: 37111010276 elukoht: XXXXXXXXX X-X XXXXXXX, kriminaalkorras karistatud 2-l korral. Tõkendit kohaldatud alates 07.09.2013.a, kahtlustatavana kinnipidamine 06.09.2013.a.
Kaitsja
Advokaat Urmas Simon
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31. märtsi 2014 aasta otsus kriminaalasjas nr. 1-14-1349 Andrei Zertsovi süüdistusasjas muutmata.
2.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Kaitsja taotlus õigusabiga seotud kulutuste kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord
Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.Andrei Zertsovile on esitatud süüdistus selles, et ajavahemikus 2013 maikuust kuni 2013 septembrikuuni helistas ta korduvalt SZ-le ja ähvardas teda tapmisega. Kannatanu tajus ähvardusi reaalselt, sest tal oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna kannatanu oli teadlik, et Andrei Zertsov oli kohtulikult karistatud tapmise eest. Eelnimetatud ajavahemikus jälitas Andrei Zertsov kannatanut pidevalt, helistas talle, saatis mobiiltelefonile SMS sõnumeid, magas kannatanu korteri akende all. Kannatanu nägi korduvalt tema vastu suunatud Andrei Zersovi agressiivset käitumist. 19.05.2013. a lõhkus Andrei Zertsov kannatanu elukohaks, aadressil XXXXXXXXX XX-X XXXXXX, olevas korteris klaasid, mille eest teda karistati väärteokorras. Seega pani Andrei Zertsov oma tahtliku tegevusega toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Andrei Zertsovi selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud tapmise, pani uuesti toime tahtlikule süüteo toimepanemisele suunatud tegevuse, mis seisnes selles, et viibides 05.09.2013. a kella 22.45 paiku, aadressil XXXXXXXXX XX, XXXXXXX asuva maja juures, lõi SZ-le 2 korda noaga kaela piirkonda, tekitades kannatanule kaks lõikehaava. Pärast kahe lõikehaava tekitamist kaela piirkonda, püüdis Andrei Zertsov lüüa 5-6 korda kannatanule noaga kaela pihta, kuid kannatanu, kaitstes end, üritas tõmmata nuga Andrei Zertsovilt käest ära, seejuures kannatanu karjus valjusti ja hüüdis appi, mille tagajärjel ärkasid naabrid. Pärast seda, kui kannatanul õnnestus Andrei Zertsovi käest nuga ära tõmmata, jooksis Andrei Zertsov minema, viimata kuritegelikku kavatsust lõpule temast olenemata põhjustel. Seega pani Andresi Zertsov, oma tahtliku tegevusega toime kuriteo katse, mis oli suunatud tapmisele raskendavatel asjaoludel ning on kvalifitseeritav KarS § 25 lg 2 – KarS § 114 p 4 järgi.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas Andrei Zertsovi süüdi KarS § 120 järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 6 kuud. Samuti tunnistas maakohus Andrei Zertsovi süüdi KarS § 114 p 4 –§ 25 lg 2 järgi ja karistas vangistusega 12 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõistis liitkaristuseks 12 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust 30.10.2012. a Harju Maakohtu poolt mõistetud ja ärakandmata karistuse, 3 kuud ja 27 päeva vangistust, võrra ja mõistis liitkaristuseks 12 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistuse kandmise algust luges alates 06.09.2013.a, so kahtlustatavana kinnipidamise päevast.
APELLATSIOON
3.Andrei Zertsovi kaitsja palub maakohtu otsus tühistada KarS § 120 järgi ja teha asjas uus otsus, millega mõista süüdistatav selles episoodis õigeks.
Samuti palub kaitsja osaliselt tühistada maakohtu otsus Andrei Zertsovi süüdimõistmises KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning teha uus otsus, millega kvalifitseerida Andrei Zertsovi tegu ümber KarS § 121 järgi. Apellatsiooni alusteks on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, oluline kriminaalmenetlusnormi rikkumine, milledeks on resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus ning kohtuotsuse põhjendamata jätmine.
3.1.Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kannatanu ütlused riimusid tunnistajate ütlustega ja teiste uuritud tõenditega. Tunnistajate ütluste suhtes esineb kahtlusi selles, et nad saaksid kindlalt väita, et kuulsid süüdistatavat telefonis rääkimas. Kohus on jätnud märkimata, millel põhineb veendumus, et süüdistatava poolt tehtud kõnesid oli mitu. Samuti on jätnud kohus tähelepanuta kaitsja viited sellele, et tunnistajate andmed põhinevad ainult kannatanu juttudel. Samuti märgib kaitsja, et süüdistatav ei pea ennast süüdi tunnistama ega pea olema mingi muu hoiakuga kui ennast õigustav. Maakohus on süüdistatavale seda ette heitnud, kuid need asjaolud ei ole aluseks isiku süüditunnistamiseks ja tema karistamiseks. Kaitsja leiab, et kogumis hinnatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada mitte ühtegi Andrei Zertsovi poolt tehtud tapmisähvardust, mida kannatanu oleks võinud võtta reaalselt ning seega puudub Andrei Zertsovi teos kuriteo koosseis ning ta tuleb KarS § 120 sätestatud kuriteo episoodis õigeks mõista.
3.2.Kaitsja rõhutab, et Andrei Zertsov ennast KarS § 114 kuriteo toimepanemise katses süüdi ei tunnista ning tema kavatsuseks ei olnud kannatanut tappa, vaid teda hirmutada ja talle haiget teha. Kaitsja hinnangul omab tähtsust asjaolu, et tuvastatud on kannatanul lõikehaavad mitte torkehaavad, mis kinnitab, et süüdistatav vehkis noaga edasi-tagasi, mitte ei löönud ülevalt alla nagu väidab kannatanu. Sooviga kannatanut tappa oleks olnud lihtsam noaga torgata või lüüa ükskõik kuhu keha piirkonda. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele, mis käsitavad tahtluse, kui tapmise subjektiivse tunnuse olemasolu tuvastamist ning leiab, et Andrei Zertsovi käitumise tehiolude kogumit vaadeldes ei esine KarS § 114 ega § 25 lg 2 subjektiivse külje tunnuseid ning Andrei Zertsovi tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi tervisekahjustuse tekitamiseks ning teda tuleb karistada antud sätte järgi.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsusega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.
4.1.Kaitsja on viidanud apellatsioonis maakohtu poolt menetlusõiguse olulistele rikkumistele KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 mõttes. Kaitsja on leidnud, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu poolt korduvalt väljendatule ( RKKKo otsused nr 3-1-1-21-10, 3-1-1-92-11) sellest, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine
kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole kohtuotsuse ega ka apellatsiooni pinnalt tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses kohtuotsuses põhjenduste puudumine. Kohus on esitatud süüdistuste osas analüüsinud kohtule esitatud tõendeid, andnud hinnangu nende usaldusväärsusele ja ära näidanud millistele tõenditele ta oma järeldustes tugineb. Apellatsioonis esitatu näitab sisuliselt, et kaitsja pole nõustunud kohtu hinnangutega ja järeldustega, mis aga ei tähenda kohtuotsuses põhjenduste puudumist. Samuti on Riigikohus sedastanud ( nt RKKKo nr 3-1-1-15-13), et olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo 3-1-1-90-09 p 6). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte. Antud juhul ülaltoodud vastuolu kohtuotsuse põhiosa ja lõpposa vahel pole tuvastatav. Kohus on otsuse põhiosas tuvastanud, et süüdistuses esitatud teod on A. Zertsov toime pannud, et teod sisaldavad süüdistuses inkrimineeritud kuriteo koosseise. Samuti kohus leidis, et õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning A. Zertsov on kuritegude toimepanemistes süüdi. Kohtuotsuse resolutiivosas ongi kohus toimepandus A. Zertsovi süüdi mõistnud ja karistanud. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et KrMS § 341 lg 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus tuvastab kaitsja poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7,8 ettenähtud rikkumised peab apellatsioonikohus otsuse tühistama ja kriminaalasja saatma maakohtule uueks arutamiseks. Eeltoodu tähendab, et ringkonnakohtul puudub seaduslik võimalus kaitsja taotluste alusel uue otsuse tegemiseks. Antud juhul ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 rikkumised pole tuvastatavad, mistõttu kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks seaduslikud alused puuduvad.
4.2.Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitatud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning KarS § 120 süüteo episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Samuti KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi.
4.2.1.Kohtukolleegium osutab, et Riigikohus poolt korduvalt väljendanud seisukohalt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu poolt tõendite hindamist puudutavate volituste osas on asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuse põhjenduste pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Andrei Zertsovi õigeksmõistmiseks või toimepandu ümberkvalifitseerimiseks.
4.2.2.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjalikult motiveerinud, millistele tõenditele tuginevalt on Andrei Zertsovi poolt KarS § 120 sätestatud ähvardamine tõendamist leidnud. Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlused, telefoni sõnumite väljavõtted, aga samuti süüdistatava varasem käitumismuster oma naistuttavate suhtes, et Andrei Zertsov maist 2013 kuni septembrini pani toime temale inkrimineeritud kuriteo so. SZ tapmisega ähvardamise. Kusjuures Andrei Zertsovi varasema kuritegeliku käitumise pinnalt oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist. Kohus hindas süüdistatava ütlusi selle kohta, et ta kannatanut tapmisega ei ähvardanud, ebausaldusväärseteks kuna ütlused on vastuolus teiste usaldusväärsete tõenditega. Kohus on analüüsinud kannatanu ütlusi koos tunnistajate ütlustega kui ka kriminaalasjas kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning on vastupidiselt apellandile leidnud, et need on riimuvad. Nii on kannatanu kui ka tunnistajad OT ja NK üheselt kinnitanud, et esitatud ähvarduse sisuks oli vägistamise ja tapmisega ähvardamine. Millises osas need ütlused kaitsja hinnangul ei riimu, jääb arusaamatuks. Süüdistatava selgitus, et eelnimetatud ähvardus lipsas tal üle huulte kogemata, on kohtukolleegiumi hinnangul alusetult ennastõigustav. Et selliselt ähvardamine lipsab lihtsalt üle huulte isikul kes on varasemalt oma ähvarduse reaalselt ka ellu viinud, ei tundu vähimalgi määral usutav. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et Andrei Zertsov kandis käesolevas süüdistuses esitatud tapmisähvarduse toimepanemise ajal karistust samuti KarS § 120 alusel tapmise ja tervisekahjustamise ähvardamise eest teise naisisiku suhtes, mistõttu on mõistlik eeldada, et Andrei Zertsovil ei lipsa tapmisega ähvardamised kogemata üle huulte, vaid ta tegutseb teadlikult ja tahtlikult ning aru saades, et kannatanu võtab ähvardusi tõsiselt. Samuti ei ole süüdistatava väide kogemata ähvarduse väljaütlemise suhtes eluliselt usutav ka seetõttu, et ähvardust kordas ta telefoni teel mitmel korral. Kaitsja arusaam, et süüdistatava telefonis esitatud ähvardust ei saanud kaks erinevat tunnistajat samal ajal kuulda, ei vasta tegelikele asjaoludele. Nimelt ei nähtu kogutud tõenditest ega kannatanu või tunnistajate antud ütlustest, et ähvardus toimus ühel korral ning vaid sellel korral said tunnistajad ähvardust kuulda. Kannatanu selgitas kohtuistungil (kd I, lk 56), et NK kuulis süüdistatava ähvardusi teisel ajal. Esitatud ütlustest ja tõenditest nähtub, et Andrei Zertsov ähvardas kannatanut mitmel korral ning kohtul ei ole alust kahtlusteks, et tunnistajad OT ja NK poleks kuulnud isiklikult läbi telefoni süüdistatava ähvardusi. NK-i kohtus antud ütluste pinnalt (kd I lk 82) nähtub, et tema ei kuulnud 5. mail 2013 kannatanule öeldud ähvardusi, siis oli kannatanu naabrite juures. Tema kuulis süüdistatava poolt kannatanu ähvardamist ühel nendest õhtutest kui kannatanu oli tema juures külas. Seega ei ole tegemist telefoniteel tehtud ähvardustega samal ajal, vaid tapmisähvardusi telefoni teel on süüdistatav teinud mitmel korral. Seetõttu on ekslik kaitsja seisukoht, et tunnistajate ütlused põhinevad vaid kannatanu enda juttudel. Mõlemad tunnistajad on kuulnud telefonis Andrei Zertsovi poolt tehtud ähvardusi vahetult. Samuti on OT abikaasa toimetanud Andrei Zertsovi nende majast välja, kui viimane oli seal kannatanut oodanud. NK on samuti Andrei Zertsovi nende trepikojas joomas ja kannatanut ootamas näinud. Samuti nägi NK Andrei Zertsovi kannatanu tööjuures teda ootamas. Kõiki nimetatud asjaolusid kogumis hinnates on alust järelduseks, et süüdistatav otsis kannatanuga kontakti vastu viimase tahtmist. Samuti on reaalselt Andrei Zertsovi suhtes läbi viidud väärteomenetlus kannatanu korteriakende purustamise kohta. Kannatanule saadetud sõnumitest nähtub, et Andrei Zertsov purustas nimetatud aknad ning oli kannatanu peale vihane saates talle inetuid sõnumeid. Seega, kaitsja väited, et tunnistajad teadsid ähvardustest ainult kannatanu ütlustest ning kannatanu võis soovida lihtsalt majaelanike tähelepanu, on otsitud ja asjakohatud. Samuti on NK kohtukolleegiumi hinnangul andnud veenvaid ja eluliselt usutavaid ütlusi selle kohta, et
ta tundis süüdistatava hääle telefonis ära, kuna oli temaga rääkinud ka varem ning telefonis ähvardas Andrei Zertsov kannatanut tapmisega. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks Andrei Zertsovi poolt KarS § 120 settenähtud kuriteo toimepanemise.
4.2.3.KarS § 114 lg 4 - § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse osas märgib kohtukolleegium, et maakohtu põhjendused nimetatud kuriteo episoodi koosseisuliste tunnuste, sh subjektiivse tunnuse tuvastamisel on põhjendatud, asjakohased ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Kaitsja hinnangul puudub Andrei Zertsovi käitumises subjektiivne koosseis, kuna tal puudus tahtlus kannatanut tappa. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu ning leiab, et subjektiivne koosseis raskendaval asjaolul tapmise katses on süüdistatava käitumises tuvastatav ning süüdistatava poolt toimepandu ei olnud suunatud kannatanule pelgalt tervisekahjustuste tekitamisele, vaid kannatanu tapmisele. Maakohus on tuvastanud, et Andrei Zertsov tegutses eesmärgiga kannatanut tappa e. pani kvalifitseeriva tunnusega tapmiskatse toime kavatsetult. Siinjuures kolleegium märgib, et inkrimineeritud kuriteo subjektiivne koosseis on täidetud ka juba kaudse tahtlusega. Kavatsetus tähendab, et lisaks teadlikkusele koosseisupärastest asjaoludest peab toimepanija nende realiseerimist seadma endale eesmärgiks. Tapmine on materiaalne delikt ning kavatsetusega on tegemist siis kui isik soovis oma teo tagajärge ja teise inimese surm oli tema tegevuse põhjuseks. Süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt soovis ta kannatanut vaid hirmutada ja talle haiget teha ning kaitsja hinnangul on oluline just süüdistatava enda mõtlemine ja käitumine. Maakohus on jätnud süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tõendina arvestamata ning ringkonnakohus sellise järeldusega nõustub. Süüdistatav on oma ütlusi pidevalt muutnud ning tema antud ütlused ei kattunud tunnistajate ja kannatanu omadega. Kogutud tõenditest nähtub, et nuga ei olnud süüdistataval kaasas juhuslikult, vaid teadlikult kaasa võetud kannatanu tapmiseks. Kannatanut lõi ta korduvalt midagi ütlemata hooga kaela, tekitades lõikehaavu. Asjaolust, et süüdistatav üritas kannatanut noaga lüüa just kaela piirkonda, on alust järeldada süüdistatava kavatsetust kannatanut tappa, kuna just kaelapiirkonda noaga lüües saabus ka naisterahva surm, mille toimepanemises on süüdistatav kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Maakohus on kõiki neid asjaolusid hinnanud ja arvestanud ning kohtukolleegium nõustub nendest tehtud järeldusega. Maakohus arvestas põhjendatult ka seda, kuidas Andrei Zertsov teoeelselt käitus ja nimelt ähvardas ta kannatanut tapmisega juba eelnevate kuude vältel. Riigikohtu lahendis 3-1-1-142-05 on asutud seisukohale, et teoeelne ja teojärgne käitumine saab anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta ning anda teavet isikukäitumise motiivide kohta. Sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult. Individualiseeritus tähendab kõnealuses kontekstis, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid, kusjuures ühe olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut ning tema võimalikku emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda ka teinud. Kohus on arvestanud süüdistatava tapmisähvardustega kannatanu suhtes. Samuti noa sihipärase kaasavõtmisega ning ka
asjajaoluga, et pärast seda kui süüdistataval oli õnnestunud kahel korral juba tekitada kannatanu kaelal lõikehaavad, püüdis ta korduvalt uuesti kannatanut kaela lüüa, kuid see ei õnnestunud vaid tänu sellele, et kannatanu suutis ennast kaitsta. Alles pärast seda kui kannatanul õnnestus nuga kätte saada ning valjusti appi hüüdes naabrite tähelepanu toimunule tõmmata, jooksis süüdistatav teda ootavasse autosse ning lahkus sündmuskohalt. Varasemast elukogemusest ja Andrei Zertsovil teadaolevast asjaolust, et korduvalt noaga kaela lüües saabub inimese surm, on maakohus teinud õige järelduse, et Andrei Zertsovil esines subjektiivse koosseisutunnusena kõigi objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus ning tema tegu on kvalifitseeritud õigesti KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi. Andrei Zertsovi kavatsetud kuritegu jäi lõpule viimata, temast olenemata asjaoludel, kuna kannatanu sai tema käest noa kätte, vigastades end seejuures kätte, karjus kõvast, millele reageerisid naabrid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma tähtsust kas kannatanul olid lõike või torkehaavad kaelal, kuna kaelas suuri veresooni eluohtlikult vigastada saab ka lõikehaavadega. Ekspertiisiga on tuvastatud, et kannatanul olid kaelal ja käel lõikehaavad, samuti on maakohus rääkinud lõikehaavadest. Kael on elutähtsate organite piirkond, seal paiknevad suured veresooned ja hingetoru, mistõttu kaitsja võrdlus ja viited Riigikohtu lahenditele mis käsitavad noaga jalga löömist, on asjakohatud. Kaitsja vastuväited tapmise subjektiivse koosseisu tuvastatuse kohta ning selgitused, et sooviga kannatanut tappa oleks kergem olnud torgata, on otsitud ning ei lükka ümber maakohtu järeldusi koosseisulise subjektiivse tunnuse osas.
5.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 31. märtsi 2014 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
6.Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ja seda alljärgneva põhjendusega. Kaitsja on koostanud maakohtu otsusele apellatsiooni ning on selle maakohtule edastanud 26. aprillil 2014. Koos apellatsiooniga kirjalikku taotlust kaitsjatasu kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks pole kaitsja esitanud. Ringkonnakohus määras kriminaalasja apellatsioonikorras läbivaatamisele kirjalikus menetluses 08. mail 2014 aastal. Oma määruses ringkonnakohus andis menetluspooltele aega seisukohtade esitamiseks 20. maini 2014. Määrus oli kaitsjale saadetud ning kaitsja on kinnitanud ka määruse kättesaamist. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo 3-1-1-35-13) korduvalt märkinud, et vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 tuleb õigusabiga seotud kulutuste hüvitamise taotlus esitada kaitsja poolt kohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Lahendis nr 3-1-1-89-13 esitatud põhimõttest järeldub, et kirjaliku menetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 331 lg 11 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus koos apellatsiooniga ega ka ringkonnakohtu poolt esitatud tähtajal pole kaitsja tasutaotlust esitanud vaid kaitsja on ringkonnakohtule nimetatud taotluse esitanud ja ka koostanud alles 03. juunil 2014 ehk ajal, mil kohus oli juba nõupidamistoas. Seega on kaitsja poolt esitatud taotlus väljaspool ettenähtud tähtaega, mistõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse läbi vaatamata.
Ivi Kesküla
Meelika Aava
Urmas Reinola
Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 02.12.2014 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsus Andrei Zertsovi süüdistuses KarS § 114 p 4 – § 25 lg 2 ja § 120 järgi osas, milles jäeti läbi vaatamata Andrei Zertsovi kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Ennistada taotluse esitamise tähtaeg. Saata kriminaalasi kaitsja riigi õigusabi taotlust puudutavas osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
2.Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Määrata Advokaadibüroole Tibar ja Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Andrei Zertsovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 561 (viissada kuuskümmend üks) eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 93 (üheksakümmend kolm) eurot ja 60 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.