Kohtulahend

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 27.veebruari 2014.a. otsusega : Süüdi tunnistada Evgeny Efimov KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud. Süüdi tunnistada Evgeny Efimov KarS § 415 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) aastat. Süüdi tunnistada Evgeny Efimov KarS § 114 p 2, 3, 7 – § 25 lg 1, 2 järgi ja karistada teda vangistusega 10 (kümme) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõista 10 (kümme) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Evgeny Efimov kinnipidamisest, s.o alates 10.09.2013.a. Evgeny Efimov’i suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Evgeny Efimov’ilt riigituludesse: sundraha 2,5 palga alammääras – 887,50 eurot; määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 2474,40 eurot; DNA-ekspertiisi eest 456 eurot; lõhkeaineekspertiisi eest 729 eurot; lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi eest 430 eurot; sõrmejäljeekspertiisi eest 663 eurot; isiku ekspertiiside eest kokku summas 252 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates LM’ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõista Evgeny Efimov’ilt välja LM kasuks 500 eurot.

EŠ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõista Evgeny Efimov’ilt välja EŠ kasuks 2511,78 (kaks tuhat viissada üksteist eurot ja seitsekümmend kaheksa senti) eurot. I AS poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõista Evgeny Efimov’ilt välja I AS kasuks 1104,12 (üks tuhat ükssada neli eurot ja kaksteist senti) eurot. Evgeny Efimov mõisteti KarS prg. 121 järgi süüdi selles, et tema viibides 06.09.2013 õhtul kella 23.00 ajal külas oma tuttaval LM’l aadressil XXXXXXXX XX-XX, Tallinn, kus seltskonnas viibisid ka nende mõlema ühised tuttavad VM ja EŠ ning LM tuttav DZ, lõi ta ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud olmetüli käigus köögivalamu ees seisvat DZ’i kahel korral põlvega kõhtu ja seejärel käega paremale poole näkku tekitades sellise tegevusega DZi’ile füüsilist valu selliselt, et viimane kõverasse tõmbus ja maha istus. Evgeny Efimov olles jätkuvalt ärritunud, et keegi temast lugu ei pea ja kõik on tema vastu, lahkus mõne aja pärast korterist öeldes, et läheb toob granaadi ja laseb kõiki siin õhku. Umbes 10-15 minuti möödudes tuli Evgeny Efimov tagasi ja lõi seejärel köögis laua taga istuvat LM’t vähemalt ühel korral põlvega parema külje ja kõhu piirkonda ja vähemalt ühel korral põlvega paremale poole alalõua piirkonda, s.o näkku, tekitades sellega LM’le füüsilist valu. Sellise tegevusega pani Evgeny Efimov toime kahe inimese löömise ehk kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS § 121 ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo KarS prg. 415 lg 1 järgi mõisteti Evgeny Efimov süüdi selles, et tema omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt Lõhkematerjaliseaduse (edaspidi ka LMS) § 14 lg 1 p-le 2, 3 ning lg-le 11, mille kohaselt lõhkematerjali käitlemise luba annab nõuetekohase tehnilise varustatuse ja personali olemasolu korral õiguse lõhkematerjali hoidmiseks, kasutamiseks, omandamiseks ja võõrandamiseks), soetas mitte hiljem kui 2012.a kevadel ühe käsigranaadi RGD-5 koos ühe UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ja plahvatust esilekutsuvat mehhanismi ning on seega liigitatavad KarS § 413 mõistes lõhkeseadeldiseks. Eelnimetatud ühte käsigranaati koos sütikuga hoidis E. Efimov kuni 06.09.2013 õhtuni oma elukoha korteri, XXXXXXXX XX-XX, Tallinn, esikus pakituna musta värvi õlakoti sees olevasse sussi, s.o vastuolus LMS § 34 lg 1 ja 2 sätetega, mille kohaselt lõhkematerjali tuleb hoida tingimustes, mis tagavad selle säilimise ja ohutuse ning välistavad lõhkematerjali kättesaadavuse kõrvalistele isikutele, lõhkematerjali ei tohi jätta valveta ning lõhkematerjali võib hoida ainult lõhkematerjalilaos, kuni ta selle sealt kaasa võttis ja aadressil XXXXXXXX XX-XX, Tallinn asuvasse LM korterisse viis. KarS prg. KarS § 25 lg 1, 2 – KarS § 114 p 2, 3, 7 mõisteti Evgeny Efimov süüdi selles, et tema 06.09.2013 õhtul kella 23.40 ajal oma tuttava LM korteris, aadressil XXXXXXXX XX-XX, Tallinn, milline asub 9-korruselise korterelamu kolmandal korrusel, kus erinevates ruumides viibisid samal ajal peale tema veel 8 isikut, ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud olmetüli käigus, olles eelnevalt lubanud tuua ja lõhata käsigranaadi, viskas kolme isiku tahtliku tapmise eesmärgil korteri köögis viibinud VM’i, LM ja EŠ suunas käsigranaadi RGD 5 koos sütikuga UZRGM, millelt oli eelnevalt eemaldanud kaitsesplindi. Granaat plahvatas VM’i ja EŠ jalgade juures. Granaadiplahvatuse tagajärjel said vigastada kõik 3 (kolm) köögis viibinud inimest. VM’il tuvastati SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas vasaku sääreluu lahtine murd koos rebimishaavaga sääre eesmisel-kesksel pinnal ning hulgalised haavad parema rindkere III-IV roide piirkonnas ning labajalal (rebimishaav kannal). Sääreluu lahtine

murd on eluohtlik tervisekahjustus. EŠ’l tuvastati SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas parema sääre-ja pindluu lahtine killustunud murd, vasaku suure varba põhilüli murd ning hulgalised rebimishaavad mõlemal alajäsemel ja kõhu eesseinal. Sääreluu lahtine murd on eluohtlik tervisekahjustus. Teistest eemal viibinud LM’l tuvastati Ida-Tallinna Keskhaiglas hulgalised (valdavalt punktikujulised) haavad säärtel, parema hüppeliigese sirutuspinnal ning parema jala suurvarbal. Kannatanute surm jäi saabumata õigeaegse kvalifitseeritud arstiabi osutamise tõttu. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. L.Viil leiab esitatud apellatsioonis, et Harju Maakohtu 27. veebruari 2014. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, andmata hinnangut vastuoludele tõendite kogumis, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohtuotsuses märgitud tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada Evgeny Efimovi poolt KarS § 121; KarS § 25 lg 1, 2 – KarS § 114 p 2, 3, 7 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist. Lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatust ei ole vaidlust selles, et Evgeny Efimov on toime pannud lõhkeseadeldise ebaseadusliku omandamise ja hoidmise ehk käitlemise, s.o KarS § 415 lg-s 1 ettenähtud kuriteo ja Evgeny Efimovi süüdistunnistamine on selles osas põhjendatud. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsusega tunnistada Evgeny Efimov süüdi KarS § 119 lg 2 ja § 415 lg 1 järgi ning mõista talle kergem karistus. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on järgmised:

Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon defineerib valu kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, vastab erinevate inimeste puhul välismõjuri erinevale intensiivsusele (samas). Seega on valulävi subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste puhul erineb. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et kannatanu oli raskes alkoholijoobes ning joobeseisundi tõttu ei olnud ta ilmselt valu suhtes kuigi tundlik. Ka maakohus märkis põhjendatult, et on üldteadaolev asjaolu, et alkoholijoobes isiku taju ja tunnetusmehhanism ongi pidurdunud. Kohus leidis, et DZ-i löömine aga temal ka valu tekkimine on tõendamist leidnud, asjaolu, et tugevas joobes isik ei mäleta enda löömist või valu, ei ole õigustus tema suhtes vägivalla kasutamiseks ega väiteks, et ta ei tunne valu. Kohus märkis, et kõrvalseisjatele oli tema poolt valu tajumine löömise tagajärjel nähtav. Selle maakohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Osundatud Riigikohtu selgitustest nähtub, et inimesed tunnevad ja taluvad valu erinevalt ja ainuüksi objektiivse teokirjelduse põhjal ei saa kannatanu seisukohalt hinnata, kas talle on valu tekitatud. Olen eeltoodust tulenevalt seisukohal, et valu põhjustamine kehalise väärkohtlemise koosseisulise asjaoluna saab olla tuvastatav eelkõige kannatanu sellekohaste ütlustega. Apellant leiab, et DZ’ile valu põhjustamist ei saa järeldada ka välisest teopildist, kuna Evgeny Efimovi poolt kasutatud väidetav vägivald ei saanud olla kuigi intensiivne. DZ selgitas kohtuistungil, et kuna talle räägiti asetleidnud konfliktist, otsis ta enda kehalt võimalikule löömisele viitavaid jälgi, kuid neid ei leidunud. LM kehalise väärkohtlemise osas tuleb möönda, et kannatanu löömist kinnitavad mitmed isikud. Samas seotuna süüdistatava positsiooniga leiab kaitsja, et tunnistajate ja kannatanute ütluste usaldusväärsust võib mõjutada negatiivne suhtumine süüdistatavasse, mis on mõistetav tema poolt põhjustatud rasket tagajärge arvestades, samuti 06. 09. 2013. a Tallinnas, XXXXXXXX XX-XX viibinud isikute rohke alkoholi tarvitamine. Ka maakohus märkis, et detailides kannatanute ja tunnistajate ütlused ei riimu, mis on mõistetav, kuna korteris viibinud täiskasvanud tarvitasid alkoholi. Seejuures tuleb rõhutada, et alkoholi tarvitati väga suures koguses ning nimetatud asjaolu annab alust kahelda kohtus ütlusi andnud isikute võimes 06. 09. 2013. a õhtu sündmusi adekvaatselt tajuda ja meenutada. Eeltoodut arvestades leiab apellant, et Evgeny Efimov tuleb KarS § 121 järgi õigeks mõista.

Süüdistatava Evgeny Efimovi kohtuistungil 28. 01. 2014. a antud ütlustest nähtuvalt sai ta granaadi oma ammuse tuttava AS käest, kes palus süüdistataval kolimisega seoses mõneks ajaks hoiule võtta oma isiklikud asjad ja kinnitas, et kotis on õppegranaat. Evgeny Efimov selgitas, et tal puudusid teadmised lõhkeseadeldiste osas, kuid tal ei olnud alust arvata, et tema juurde jäetud ese võib olla ohtlik. Süüdistatav soovis 06. 09. 2013. a LM korteris külas olles seda näidata VM-ile ja sel eesmärgil läks koju ja tõi sealt granaadi, mida ta endiselt pidas mulaažiks. Evgeny Efimovi ütlustest nähtuvalt eemaldus splitirõngas granaadi taskust võtmisel ja süüdistatav ei saanud seda enam tagasi panna, siis sattus ta paanikasse, ei jõudnud granaati enam käes hoida ja leidmata paremat kohta granaadist vabanemiseks, viskas selle maha. Süüdistatav kinnitas, et ei soovinud granaadiplahvatuse ega kellelegi vigastute põhjustamist. Samas ta tunnistas, et oli hooletu ja kahetseb oma tegu. Maakohus leidis, et süüdistatava ebaselged, eluliselt mitteusutavad ja vastuolulised ütlused antud granaati ja selle viskamist puudutavas osas ei ole usutavad ja kohus neid tõendina ei arvesta. Kaitsja aga leiab, et Evgeny Efimovi ütlused on usaldusväärsed ja arvestatavad järelduste tegemisel süüdistuse asjaolude kohta. Hinnates Evgeny Efimovi ütluste usaldusväärsust tuleb rõhutada, et kuigi süüdistatavat küsitleti väga põhjalikult kõigi süüdistuse asjaoludega seoses, ei saa esile tuua tema ütlustes esinenud vastuolusid, mille põhjal oleks võinud taotleda Evgeny Efimovi kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Samuti leiab kaitsja, et süüdistatava selgitused ja põhjendused on eluliselt usutavad. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega (RKKKo 3-1-1-89-12 jt). Apellandi arvates Evgeny Efimovi ütlused haakuvad kannatanute ütlustega väga olulistes asjaoludes. Nimelt kinnitasid kannatanud LM ja JEŠ kohtuistungil ning VM kohtueelses menetluses, et Evgeny Efimov karjus: ,,Ma ei saa rõngast tagasi panna. Ma ei jõua enam seda käes hoida. Ma ei saa seda aknast välja visata, seal on lapsed’’. Seega nähtub ka kannatanute ütlustest, et süüdistatav oli paanikas, ei teadnud, mida teha ning püüdis leida kohta, kus granaadi plahvatamine võiks vähem kahju teha. Maakohus on nimetatud asjaolud tähelepanuta jätnud ning ei ole LM, JEŠ ning VM sellekohastele selgitustele hinnangut andnud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-18-08 rõhutanud, et kohus peab süüdistatava seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. EIK on oma 19. aprilli 1993. a lahendis Karska vs Rootsi märkinud, et EIÕK artikli 6 paragrahvi 1 mõju paneb muuhulgas kohtule kohustuse osapoolte esitatud taotlusi, väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt kontrollida, ilma eelarvamusteta selle kohta, kas need on relevantsed otsuse tegemise seisukohalt. EIK on sama põhimõtet rõhutanud ka hilisemates lahendites. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud süüdistatava ütluste arvestamata jätmist. Käesoleval juhul tõendid ei kinnita süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu esinemist. Maakohtu otsuse kohaselt leidis tõendamist, et süüdistatav pani antud kuriteo toime kavatsetult. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatav süüdistatava Evgeny Efimovi tahtlus kannatanute surma põhjustamise osas. Asjaolu, et Evgeny Efimov kaalus granaati käes hoides ja suutmata splitirõngast

tagasi panna, kuhu oleks võimalik seda vähem kahju tekitades visata, näitab tema soovi rasket tagajärge ära hoida. Samuti tuleb märkida, et kuigi sündmuskohaks olev köök on suhteliselt väike ja plahvatuse epitsenter asus kannatanutele lähedal, oli granaat visatud siiski mitte vahetult kannatanute pihta, vaid seina äärde. Evgeny Efimovi ütlustest nähtuvalt tõi ta granaadi LM korterisse selleks, et seda VMile näidata, kusjuures ta eeldas, et tegemist on õppeotstarbelise granaadiga. Nii süüdistuse kui ka Evgeny Efimovi enda ütluste kohaselt hoidis ta granaati oma kodus, seda eriliselt peitmata ja mingeid ettevaatusabinõusid kasutamata, millest tulenevalt on loogiline järeldada, et süüdistatav ei pidanud seda eset ohtlikuks. Kriminaalasjas ei ole kogutud mingeid tõendeid, mis võiksid ümber lükata Evgeny Efimovi väite, et tal puudusid teadmised lõhkeseadeldiste osas ning tal ei olnud alust kahelda selles, et tema juurde AS poolt hoiule jäetud ese on õppegranaat. Maakohus on täielikult tähelepanuta jätnud asjaolu, et esialgselt ei uskunud ka LM ja teised korteris viibinud isikud, et granaat on ehtne. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuriteo kvalifitseerimisel tuleb võtta aluseks süüdlase eesmärk ehk kujutlus tagajärjest, mida tahetakse saavutada. Evgeny Efimovi ütlustest nähtuvalt ei suhtunud ta ühessegi kannatanusse negatiivselt ja mingeid tõsisemaid konflikte kellegagi aset ei leidnud. Käesolevas asjas ei ole võimalik tuvastada asjaolusid, mille põhjal võiks väita, et Evgeny Efimovil oli pärast rõngaga splindi eemaldamist võimalik granaadi-plahvatust ära hoida. Saades aru, et ta hoiab käes eset, mis võib olla lõhkeseadeldis, püüdis süüdistatav leida kohta, kuhu seda kõige ohutumalt saaks visata. Seega ei saa käesoleval juhul järeldada, et Evgeny Efimov arvestas ja soostus kannatanute surma või neile eluohtlike vigastuste põhjustamisega, mistõttu ei ole tõendatud Evgeny Efimovi osas ka tapmise subjektiivse koosseisu voluntatiivne element. Evgeny Efimov ei teadvustanud sündmuskohale minnes, et tema poolt kodust toodud ese on granaat, mitte mulaaž, seega ei olnud ta teadlik oma teo ja selle võimaliku tagajärje ohtlikkusest. Soov visata granaat kannatanutest eemale näitab selgelt, et ta soovis rasket tagajärge ära hoida, mis iseloomustab üheselt mõistetavalt tema tahtlust. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et käesolevas asjas ei ole tuvastatav süüdistatava Evgeny Efimovi poolt mõrva katse subjektiivse koosseisu realiseerimine. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud ja kohtu poolt tuvastatud viisil kuritegu toime pannes ohustab süüdistatav teiste isikute kõrval ka enda elu ja tervist ja ei ole usutav, et mõistlik isik tahtlikult sellisel viisil käituks. Maakohus märkis, et tunnistajate ja kannatanute ütlused selle kohta, et granaati köögis kannatanute suunas visates seisis süüdistatav ise eemal ja põgenes, on kooskõlas ka ekspertiisiaktis nr. 13E-PL0030 esitatud eksperdiarvamusega, mille kohaselt tõenäoliselt visati granaat kööki just köögiukse suunalt (kd KII lk 64). Seega puudus süüdistaval soov end õhkida. Käesoleval juhul tuleks siiski silmas pidada, et Evgeny Efimov hoidis eemaldatud splindirõngaga granaati enda käes nii kaua, kui suutis ning tegemist oli väikese ruumiga, seega ei saa väita, et süüdistatav hoidus teadlikult enda elu ja tervise ohtuseadmisest. Kohus avaldas prokuröri taotlusel kannatanu VM kohtueelsel uurimisel antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 5 tõttu, kuna prokuröri esitatud teadmistest nähtuvalt on isik kuriteo tagajärjel liikumisvõimetu ning kohtusse toimetamine tervisliku seisundi tõttu kulukas ja raskendatud (ratastool, abimeeskond toimetamisel, sõidukulud). Evgeny Efimov on

järjekindlalt taotlenud VM kohtusse kutsumist ning küsitlemist. Süüdistatava hinnangul on VM käesoleval juhul üks peamine tõendiallikas ning süüdistatav soovis esitada talle küsimusi, milleks tal kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel võimalus puudus. Seonduvalt tunnistaja või kannatanu varasemate ütluste ilma ristküsitlemise võimaluseta avaldamisega on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et kui süüdistatava puhul toimub varasemate ütluste avaldamine pelgalt kohtumenetluse poole taotlusel, ilma mingite lisatingimusteta, siis tunnistaja puhul tuleb üldjuhul arvestada KrMS § 291 lg-s 2 sätestatut. Deponeerimata ütlusi saab aga avaldada vaid sama paragrahvi lõikes kolm loetletud tingimuste olemasolul. See tähendab, et kohus peab enne tõendi vastuvõtmist hindama, kas ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tunnistaja usaldusväärsuses ning kas tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kui kohus ei järgi KrMS §-s 291 sätestatud menetlusõiguslikke garantiisid, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-89-12, nr 3-1-1-41-13 jt.) Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et VM tervislik seisund võimaldas tema ülekuulamist kohtueelsel uurimisel, seega oleks tema kohtusse kutsumine ja kohtuistungil küsitlemine ilmselgelt olnud võimalik. Evgeny Efimov on samas omaks võtnud, et oli hooletu ja mitmele kannatanule on põhjustatud rasked tervisekahjustused tema tegevusega, mida ta kahetseb. Kuivõrd nimetatud asjaolud, s.o nii süüdistatava poolt lõhkeseadeldise plahvatuse tekitamine, eluohtlike vigastuste põhjustamine JEŠ-le ning VM-ile kui ka põhjuslik seos süüdistatava teo ja tagajärje vahel on vaieldamatult tõendatud, leian, et Evgeny Efimov on toime pannud KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Evgeny Efimov ei ole kriminaalkorras karistatud (ta on süüdi mõistetud ligi 18 a tagasi). Seega süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt ei ole tema poolt kuritegude toimepanemine kujunenud käitumismalliks ning õigusrikkumiste toimepanemist ei saa pidada tema puhul ootuspäraseks. Evgeny Efimov on töötanud ja ei ole sõltuvuses alkoholist ega narkootilistest ainetest. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada ranget karistust. 4.KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4, 5 ja 9 kohaselt on menetluskulud ekspertiisikulud, määratud kaitsjale makstud tasu, kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Samas KrMS § 180 lg 3 näeb aga ette, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleval juhul ei saa tähelepanuta jätta, et menetluskulud on suhteliselt suured, Evgeny Efimovil puuduvad sissetulekud ja vara ning sellest tulenevalt oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Süüdistatav taotleb apellatsioonis kriminaalasja ümbervaatamist. KarS prg. 121 ja 25 lg 1,2 ning 114 p.2,3,7 järgi oma süüd ta ei tunnista. KarS prg. 415 lg 1 osas aga selgitab, et temale andis granaadi hoiule AS, kes selgitas, et tegemist on granaadi mulaažiga, õppepadrunitega – seega ei teadnud tema, et käitleb lõhkeseadeldist. Süüdistatav kirjeldab apellatsioonis, kes millistel asjaoludel sattus M juurde, kes sinna veel tulid ja mis seal tehti e. kuidas ja kui palju alkoholi tarvitati ning kes ja millal alkoholi käis juurde toomas. Jutu sees mainis ta M-le, et tal on hoiul surnud S asjad – granaadi mulaaž, padrunid ja raketipüstol - ja ta ei tea, mis nendega teha. S oli temale rääkinud, et need ei ole ohtlikud asjad, tegemist õppematerjaliga. VM ütles, et tema oskab kindlaks teha, kas on mulaaž või mitte. Nii ta tõusis püsti ja läks granaadi järgi. Muidugi võis VM pärast tema lahkumist nalja visata, et Jefimov läks granaadi järele, tuleb ja laseb kõik õhku. Tagasi tulles hakkas ta taskust granaati välja võtma, et VM-ile anda aga see jäi taskusse kinni. Hakkas seda rõngast välja kiskuma, juhtus uskumatu rõngas tuli granaadi küljest lahti. Ta ei osanud midagi teha, küsis VM-ilt, mis teha. Ta käskis aknast välja visata, kuid ta ei oleks vasaku käega saanud seda ohutusse kaugusesse visata, akna all aga oleks võinud olla inimesed. VM käskis rõnga tagasi panna aga ta ei osanud seda teha ning tal tekkis paaniline hirm, käed hakkasid värisema. Kõik asjaolud kokku – paanika, hirm jne. tingisid selle, et granaat kukkus käest. LM istus tema kõrval toolil. Granaat veeres VM ja LŠ jalgade juurde. Ta lükkas järsult kõrval istuva LM eemale ja seda momenti on LM hiljem kirjeldanud, kui lööki. Siis püüdis tema (Efimov) laua alt granaati kätte saada ja aknast välja kaugemale visata. Nägi, et granaat juba veeres VM ja LŠ jalgade juurde. Kuulis plaksatust ja jõudis kaugemale hüpata. Toimus plahvatus, mis viskas ta eemale, kuid vigastusi ta ei saanud. Küsib, et kuidas ta sai sellega rünnata inimesi, kui ise oli ka seal ja oli ohus. DZ suhtes ei ole tema vägivalda tarvitanud, seda kinnitas ka DZ eeluurimisel ja kohtus. Tal ei valuta kuskilt ja vigastusi ka ei ole. LM mõtles aga kõik välja, et mitte ei paistaks välja, et granaadi toomise initsiatiiv tuli VM-ilt. VM ongi selles loos peamine tunnistaja, kes ka kõike mäletab, kuid vaikib ja sellepärast ei esitanud ka tsiviilhagi. Tunnistajad ja kannatanud on ütlustes kokku leppinud ning esitanud väljamõeldud loo. Tunnistaja LH oli üldse tualetis, kui kõik toimus ja ei saanud midagi näha. Kinnitab, et ei ole kedagi tappa tahtnud, tegemist on õnnetusjuhtumiga. Uurimine oli puudulik ja toimus KAPO

mõju all. Palub arvestada ka seda, et nii kannatanud, kui ka tunnistaja LH olid sel päeval ohtralt alkoholi tarvitanud. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et apellatsioonides esitatud väited süüdistatava süü, tema käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu, karistuse ja menetluskulude hüvitamise osas, ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Maakohtu otsus on motiveeritud, selles esitatud kohtu järeldused on veenvad, kohtuotsuse lugejale jälgitavad ning ei jäta kohtuotsuse lugejale kahtlusi selles, et E.Efimov on temale inkrimineeritud kuriteod ka toime pannud. Kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne on hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 pst 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud kohtu seisukohad on selged, ammendavad ja vastuoludeta ning põhjalikult motiveeritud ja seda ka vaidlustatud osas - kõigis süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoepisoodides, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, karistuse, menetluskulude hüvitamise ning tõendite eelistuse osas. Esitatud apellatsioonides ei nõustu apellandid maakohtu otsuses toodud järeldustega ja sisuliselt taotletakse tõendite ümberhindamist. Kohtukolleegium leiab, et

apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud kõiki tõendeid kogumis ja põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistust. Kõik süüdistatava ja tema kaitsja väited ja seisukohad, millised olid esitatud maakohtu istungil ning millised on ka vaidlustatud otsuses esitatud ja milliseid korratakse taas üle esitatud apellatsioonides, on otsuses läbi analüüsitud ja maakohtu istungil uuritud tõenditega ning maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ümber lükatud. Maakohtu otsuses käsitletud tõendite kogumi pinnalt ei saa tulla maakohtust erinevale järeldusele. Ühtegi sellist tõendit, mis annaks aluse rääkida kõrvaldamata kahtlusest ei ole. Apellatsioonides esitatud seisukohad ei ole veenvad ja ei mõjuta mingilgi määral maakohtu otsuses tehtud järeldusi. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks ja mistõttu on need tõendite kogumist välja jäetud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuses esitatud põhjendusi üle korrata, sest nõustub nendega täielikult. Kohtukolleegium märgib omalt poolt kaitsja apellatsioonis toodu osas, et asjaolu, et kannatanu kasvõi oma joobeastme tõttu ei mäleta, et tema suhtes vägivallategusid toime pandi ja ei mäleta ka sellega kaasnevat valuaistingut ei tähenda, et süüdlane vastutusest automaatselt pääseb e. et vägivallatseja käitumises seetõttu kuriteokoosseis puudub. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kannatanu poolt valu tundmine vägivalla tekitamise ajal on tuvastatav kõrvaltvaataja hinnanguga. Selline järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-50-13 p.-s 12 öelduga. Nimelt selgitab selles otsuses Riigikohus, et olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Öeldut edasi tõlgendades on ainuvõimalik järeldus, et kui vastupidi kõrvaltvaataja seisukohast on valu hinnatav teo tüüpilise tagajärjena on vastus jaatav. Valu tundmine kannatanu poolt võib väljenduda vastavalt verbaalselt väljendatud karjetes, nutus aga ka selliselt nagu antud juhul – kannatanu kehakeelt jälgides – tõmbub kõverasse jms. Inimesed väljendavad valuaistinguid erinevalt – kes karjub, kes väljendab valuaistingut liigutustega. Ka on kohtukolleegiumi arvates kaitsja n.ö. kontekstist välja rebinud ja andnud meelevaldse hinnangu süüdistatava lausetele sündmuste toimumise ajal selle kohta, miks ta ei viska granaati aknast välja ning teinud temast peaaegu, et kangelase, kes väljapääsmatus olukorras otsis ja leidis inimelusid ja kahjusid säästvaima lahenduse, kui valis granaadi lennutamise sihtkohaks köögi, mitte tänava. Tegelikult olid tekkinud situatsioonis paanikasse sattunud ja reaalset hirmu tundvad kannatanud need, kes reageerisid olukorrale enese alalhoidvalt e. selliselt, et palusid süüdistatavat, et ta viskaks granaadi aknast välja. See, et süüdistatav oma juba olemasoleva tapmise tahtluse realiseerimiseks põhjendas selle edasist täideviimist lausega, et aknast ei saa ta granaati välja visata ja õigustas granaadi lõhkamist just köögis, ei muuda tema käitumisele antavat juriidilist hinnangut. Ka ei esine menetlusnormide rikkumisi maakohtu poolt nagu seda apellatsioonides väidetakse. Kannatanu VM eeluurimisel antud ütluste avaldamist on maakohus põhjendanud konkreetsele seaduses antud võimalusele viidates. Avaldatud ütlustest nähtuvalt ei mäleta kannatanu toimunust midagi, hakkas mäletama momendist, kui avastas, et on köögis maas ja põleb. Ka ei rajane süüdimõistev kohtuotsus kannatanu

VM ütlustele. Peale VM ütluste, mis saaksid kinnitada vaid tema viibimist sündmuskohal ja milles ei ole alust kahelda ka ilma temapoolse suulise kinnituseta, on olemas piisav tõendite kogum, millisele rajaneb süüdimõistev kohtuotsus. Juba ainuüksi eeltoodust tulenevalt ei kaalu kannatanu küsitlemine kohtuistungil üles kannatusi ja kulutusi, millised kaasneks tema toimetamisega kohtuistungile. Alusetu on käesoleval juhul rääkida ka süüdistatavale mõistetud karistuse liigsest rangusest. Süüdistatavale mõistetud lõplik karistus on võrdne temale mõistetud raskeima üksikkaristusega e. kohaldatud on seaduses ettenähtud kergeimat kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse mõistmise põhimõtet. Olukorras, kus seaduse järgi võinuks olla liitkaristus üksikkaristuste summa e. 17,5 aastat, on liitkaristuseks 10 aastat. Seejuures ei saa jätta märkimata, et kui kehaline väärkohtlemine ja lõhkeseadeldise kasutamine toimusid tõesti raskeima kuriteoga e. tapmise katsega ruumiliselt ja ajaliselt peaaegu, et lahutatamatute käitumisaktidena, siis lõhkeseadeldise ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, mis on süüdistatavale omistatud ka eraldi süüdistuses jäid põhisündmuse toimumise ajast ajaliselt tunduvalt varasemasse aega. Ehk siis, kohtuotsuse lugejale võib kujuneda otsust lugedes arusaam, et sisuliselt on süüdistatav jäänud selles osas karistamata. Mis aga puudutab raskeima üksikkaristuse e. tapmise katse eest mõistetud karistusmäära, siis ei saa ka selle kohta kuidagi väita, et see on põhjendamatult pikk. KarS prg. 114 näeb ette vangistuse 8-20 aastat ja ka tähtajatu karistusena eluaegse vangistuse. Mõistetud vangistusmäär jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ning võib pigem nimetada alammäärale ligilähedaseks. Sellega on arvestatud juba seda, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Asjaolu, et süüdistatavale on inkrimineeritud kolm mõrva raskendavat asjaolu on kohtukolleegiumi arvates ka põhjuseks, miks mõistetav karistus peab jääma ülespoole sanktsiooni alammäära. Kvalifitseerivate asjaolude arv on süüdlase süü suurust iseloomustavaks näitajaks. Riigikohus on seda rõhutanud oma otsuses 3-1-158-13, märkides, et näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Apellatsioonikohtu istungil esitas süüdistatav taotluse tühistada tema suhtes maakohtu poolt määrusega kohaldatud lisapiirangud. Kohtukolleegium leiab, et alus apellatsiooni piiridest väljumiseks puudub ja seda ei ole ka kohtuistungil veenvalt põhjendatud. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud kaks taotlust taotluse hüvitada õigusabi kulud - esimese taotluse kohaselt kulutas kaitsja aega õigusabi osutamiseks 3,5 tundi ja teise kohaselt 1 tund. Kohtukolleegium leiab, et teine taotlus, milles kaitsja taotleb õigusabi kulude hüvitamist selle eest, et valmistus apellatsioonimenetluse istungiks (0,5 tund) ja osales kohtuistungil (0,5 tundi) e. 1 tunni ulatuses, on põhjendatud. Kuna süüdistatav esitas ka ise apellatsiooni 7 leheküljel, aktsepteerib kohtukolleegium seda, et kaitsjal tuli see läbi lugeda e. ettevalmistamise aega. Mis aga puudutab kaitsja poolt esitatud esimest taotlust, kus ta märgib apellatsiooni koostamisele kulunud ajaks 2,5 tundi, siis see on ilmselgelt ülepakutud ja kohut eksitav väide. Kohtukolleegiumi arvates ei saa jätta tähelepanuta seda, et apellatsioon kujutab endast sisuliselt kaitsja poolt maakohtu menetluses kohtuvaidlustes esitatud kirjalike teeside taasesitamist. Selleks on vaja vaid võrrelda neid kahte toimikus olevat dokumenti. Ilmselgelt on tegemist vaid dokumendi ümberkopeerimisega ja selle ümbervormistamisega vaid apellatsioonkaebuseks, mis aga arvutitehnikat kasutades ei saa ületada ajaliselt 0,5 tundi. Oluline on siinjuures märkida ka seda, et kaitsja on

maakohtule esitanud 30.01.2014a. taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks, kus muuhulgas on ka aeg, mis tal kulus 29.01.2014.a. kaitseteeside ettevalmistamiseks ja see aeg on 2 tundi ja 40 minutit e. tasu saamise õigus oli tal 2,5 tunni eest, mis temale ka maakohtu poolt hüvitati. Seega loeb kohtukolleegium põhjendatuks esimeses taotluses ajakulu 1,5 tundi e. kokku kuulub kaitsjale hüvitamisele tasu ajakulu eest 2,5 tunni eest e. 5 pooltunni eest, mis on 150 eurot ja arvestades koefitsienti 1,3 on summa 195 eurot, millele lisandub käibemaks summas 39 eurot ja lõplik summa on seega 234 eurot. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg 1 alusel kannab menetluskulud süüdistatav. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Evgeni Efimovi suhtes muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda. Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.