Kohtulahend

süüdimõistetu X kontakti siiski saada ei õnnestunud. Samuti puuduvad süüdimõistetu võimaliku elukoha osas muud andmed. A.N avaldas kohtuistungil, et ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega nõus. Vabanedes tal Eestis kindel elu- ja töökoht puudub ning ta soovib asuda elama ja tööle X enda õemehe vahendusel. Prokurör ei toetanud A.N suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist kuna selleks puudub võimalus Eestis kindla elukoha puudumise tõtu. KarS § 871 lg 1 kohaselt kohaldab kohus isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega ja 3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. KarS § 871 lg 2 kohaselt, kui isikut on karistatud karistusseadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud eelnevat karistatust. A.N on karistatud enam kui 2-aastase vangistusega röövimise toimepanemise eest. Tegemist on tahtliku kuriteoga, mille koosseisutunnuseks on muuhulgas vägivalla kasutamine. Mõistetud karistuse kandmiselt peaks süüdimõistetu pärast karistuse täielikku ärakandmist vabanema 2014.a juunis. Seega on süüdimõistetu vabanemisel olemas kõik formaalsed alused tema suhtes karistusejärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. A.N on kriminaalkorras karistatud kokku viiel korral ning reaalset vangistust kannab ta teist korda. Varem on temale mõistetud vangistust on jäetud kahel korral ka tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Mõlemal katseajal pani ta toime uue kuriteo, sealhulgas on katseajal toime pandud süüdimõistetu viimane kuritegu. Kuna varasematest karistustest, sealhulgas pikaajalisest vangistuse kandmisest, hoolimata on süüdimõistetu oma õigusvastast tegevust pidevalt jätkanud, siis on alust arvata, et senised karistused talle piisavat õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud ei ole. Arvestades seda, et ka käesoleva vangistuse ajal ei ole A.N suutnud temale kehtestatud reegleid ka kinnipidamiskohas järgida, pannes järjest toime distsiplinaarrikkumisi, puudub kohtul alus arvata, et vajalikku mõju oleks süüdimõistetule avaldanud ka käesoleva vangistuse kandmine. Kuigi A.N on vangistuses tegelenud ka positiivsete asjadega – on õppinud eesti keelt, jätkanud põhihariduse omandamist, on läbinud puidupingitöölise kutseõppe ja keevitajate lühikursuse, siis leiab kohus, et nimetatud asjaolud ei anna siiski alust järeldada, et süüdimõistetu oleks oma käitumist vajalikul määral muutnud ning suudaks vabanemisel oma elu seadusekuulekalt jätkata.

Kuna senini on A. N pannud toime eriliigilisi kuritegusid, sealhulgas vägivallaga seonduvaid, siis ei ole tema ühiskonnaohtlikkust võimalik täpselt ennustada ja see võib olla ettearvamatu. Kindlasti tuleb varavastaste kuritegude puhul pidada peamiseks ohuteguriks süüdimõistetu majanduslikku ebastabiilsust, mis on aktuaalne ka tema vabanemise korral, kuna kindlat töökohta talle Eestis vabaduses garanteeritud ei ole. Samuti tuleb materjalide põhjal süüdimõistetu kuritegeliku käitumise ohutegurina käsitleda tema impulsiivsust, mõneti puudulikke probleemilahendusoskusi ning kohati ennastõigustavat ja süüd vähendavat hoiakut, kuna sel juhul ei pruugi ta oma käitumist ja selle negatiivseid tagajärgi ka täiesti adekvaatselt hinnata. Kuna osaliselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime ka grupis, siis tuleb võimalikuks pidada ka tema negatiivset mõjutatavust teiste isikute poolt ja seda eriti olukorras, kus on küsitav, kas tal on olemas piisav positiivselt toetav sotsiaalvõrgustik. Kuigi materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetul vabaduses lähedased olemas ning õde on lubanud teda mingil määral vabanemisel ka toetada, siis ei saa olemasolevate andmete põhjal siiski teha järeldust sellest, millise kvaliteediga süüdimõistetu suhted lähedastega on ning kas need suudavad talle pakkuda piisavat tuge ja positiivset mõju edaspidise elu kordaseadmiseks. Kohus leiab, et selliste eelandmetega isiku puhul oleks kahtlemata vajalik karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Samas aga käitumiskontrolli kohaldamisel on oluliseks tingimuseks kindla elukoha olemasolu Eesti Vabariigis. Käesoleval juhul A. N puudub Eestis elukoht ning ta ise soovib asuda elama ja töötama välisriiki. Kuna karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine eeldab oma sisult, et isik peab täitma kindlaid seadusest tulenevaid kontrollnõudeid, sealhulgas kindlas elukohas elamise nõuet, ning vajadusel lisaks määratavaid kohustusi, mille täitmise üle saab kriminaalhooldusametnik järelevalvet teostada, siis ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võimalik isiku puhul, kellel Eestis kindel elukoht puudub. Samuti leiab kohus, et antud juhul võiks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine A.N kuriteoriske teatud määral isegi suurendada, arvestades seda, et kindel elu- ja töökoht tal Eestis puudub ning tema arvamusel ei ole Eestis tal võimalik enda elu peale vabanemist esialgu tavapäraselt korda saada. Seega on reaalne oht, et ta võib jätkata kuritegude toimepanemist ka üksnes enese äraelatamiseks, samas kui vastavalt oma võimalusele ja soovile välismaale minnes on tal paremad võimalused töökoha leidmiseks väljaspool Eestit ja seega ka seadusekuuleka eluga alustamiseks. Kohus leiab, et lisaks isiku ühiskonnaohtlikkusele ning vajadusele teostada tema suhtes teatud järelevalvet ka vabanemise järgselt, tuleb isiku suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel kaaluda ka seda, kas vastav meede üldse aitaks tema kuriteoriske maandada ja tema taasühiskonnastumist toetada ehk kas isik oleks valmis kriminaalhooldusele alluma ja kas sellest oleks temale kasu. Kuna käesoleval juhul ei ole süüdimõistetu käitumiskontrolli kohaldamisega nõus ja tema varasemate kriminaalhoolduste ebaõnnestumise ning vangistuse aegse käitumise põhjal puudub kohtul ka veendumus, et tal oleks olemas motivatsioon kriminaalhooldajaga koostöö tegemiseks, siis leiab kohus, et antud juhul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine oma eesmärki ilmselt ei täidaks. A.N on esitanud kohtule avalduse, milles viitab karistusjärge käitumiskontrolli kohaldamise näol võimalusele põhiseaduslukuks riiveks. Kohus peab mainima, et senini ei ole kõrgema astme kohtud sellist seisukohta jaganud ja vastav seadusesäte ei ole tunnistatud vastuolus olevaks Põhiseadusega. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et karistusjärgne käitumiskontroll tuleb jätta A.N suhtes kohaldamata.

Juhindudes KrMS § 4261 ja § 432, kohus määras:

Jätta karistusjärgne käitumiskontroll kohaldamata.

A.N

(IK XXX) suhtes

Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.