Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 19. märtsi 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava K.V
Prokurör
Enn Pustak
Süüdistatav
K.V , isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: SXXX, keskharidus, XXX OÜ autojuht, karistusregistrisse kandmata.
Kaitsja
Monica Meristo
süüdistuses KarS § 424 järgi, lühimenetluses kaitsja Monica Meristo
RESOLUTSIOON:
Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 19. märtsi 2014 otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Viru Maakohtu 19.03.2014 otsusega mõisteti K.V KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning K.V karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 1 aasta ja 6 kuud. Katseajaks allutati K.V kriminaalhooldaja käitumiskontrollile KarS § 75 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Lisakaristusena võeti K.V-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.
2.K.V-le on esitatud süüdistus KarS § 424 järgi selles, et tema juhtis alkoholijoobes olles mootorsõidukit Audi A4 reg nr XXX 04.10.2013 kella 23.50 paiku Rakveres Karja tänaval, kus ringteelt väljudes kaotas sõiduki üle kontrolli ning sõitis vasakule teelt välja ja purustas Karja 64 krunti piirava puidust aia. Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARBK-0025 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,17 mg/l kohta. K.V süüdistatakse selles, et tema juhtis alkoholijoobes olles 30.11.2013 kella 02.00 paiku Rakveres Rägavere teel suunaga Karja tänava poole mootorsõidukit Audi A4 reg nr XXX . Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARDM-0072 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,03 mg/l kohta.
3.Maakohus oli seisukohal, et kohtus uuritud tõenditega kogumis on tõendatud K.V süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Maakohtu seisukohad K.V poolt toime pandud kuritegude osas olid kokkuvõtvalt järgmised.
3.1.Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et K.V juhtis alkoholijoobes olles 04.10.2013 kella 23.50 paiku Rakveres Karja tänaval sõiduautot Audi A4 reg nr XXX ning ringteelt väljudes kaotas sõiduki üle kontrolli ja sõites vasakule teelt välja purustas Karja 64 krunti piirava puidust aia. Samuti puudub vaidlus selles, et K.V juhtis alkoholijoobes olles 30.11.2013 kella 02.00 paiku Rakveres Rägavere teel suunaga Karja tänava poole mootorsõidukit Audi A4 registreerimismärgiga XXX .
3.2.Asjaolu, et K.V oli mõlemal korral alkoholi tarvitanud, kinnitavad indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollid, mille kohaselt tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARBK-0025 mõõdeti 04.10.2013 kella 23.50 ajal K.V ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,17 mg/l kohta ning 30.11.2013 kella 02.00 paiku mõõdeti tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARDM-0072 K.V ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,03 mg/l kohta.
3.3.Maakohtu hinnangul pani K.V tehioludest lähtudes teod toime otsese tahtlusega. K.V ütlustest nähtub, et ta ei tea, miks ta istus sõiduauto rooli alkoholijoobes, kuid ta oli oma alkoholijoobest teadlik. Seega sai K.V aru, et ta teostab süüteokoosseisule vastava teo ja soovis seda.
3.4.Maakohtu hinnangul õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
3.5.Maakohus arvestas kergendava asjaoluna seda, et K.V tunnistas ennast toimepandud tegudes süüdi. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et K.V on eripreventiivses mõttes varem karistamata isik, mistõttu on võimalik teda mõjutada hoidumaks süütegusid toime panemast tingimusliku vangistusega ning tema allutamisega käitumiskontrollile.
3.6.Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada K.V suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Maakohtu hinnangul ei esine erandlikke asjaolusid, mis selle välistaksid. Maakohus ei pea selliseks erandlikuks asjaoluks võimalikku töökoha kaotust autojuhina. Maakohus leidis, et K.V suhtes juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on piisav, et mõjutada K.V edaspidi õiguskuulekalt käituma. K.V kaitsja apellatsioon
4.K.V kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega karistada K.V vangistusega tingimisi KarS § 73 alusel katseajaga 3 aastat ilma käitumiskontrollita. Lisakaristuseks palub kaitsja määrata mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.
5.Apellatsiooni kohaselt on maakohus põhjendamatult raskendanud apellandi olukorda, -2-
allutades ta käitumiskontrollile. Apellant on nõus olema katseajal 3 aastat, kuid KarS § 73 alusel ilma käitumiskontrollita, millline on tema, kui varem karistamata isiku puhul võimalik.
6.Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohtu otsusega mõistetud karistus kohtupraktikast tulenev. Apellant leiab, et üldjuhul mõistetakse varem karistamata isikutele rahaline karistus või katseaeg, ilma kontrollnõueteta. Siinkohal viitab K.V esindaja ka prokuröri poolt kohtus taotletule.
7.Samuti viitab K.V kaitsja lisakaristuse pikkusele. Apellant leiab, kuigi tegemist on kahe episoodiga, siis tegelikkuses on kohtupraktikas mõistetud suurema teosüüga analoogiliste süütegude puhul lisakaristuseks 3 kuni 5 kuud.
8.Apellatsioonis on märgitud, et K.V töötab autojuhina, kahetseb ja on oma süüd tunnistanud. Lisaks on K.V varasemalt nii kriminaal- kui vääreokorras karistamata. Apellatsioonis on juhitud kohtu tähelepanu ka sellele, et töö kaotamisel kaotab K.V võimaluse ka eluasemelaenu maksmiseks. Apellatsiooni kohaselt ei ole põhjust arvata, et apellant kujutab endast edaspidi samasugust ohtu ühiskonnale.
9.Apellatsioonis viidatakse ka sellele, et võimalik töökaotus piiraks olulisel määral K.V võimalusi tasuda põhikaristusena määratud summat ja menetluskulusid. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10.Ringkonnakohus tutvunud kriminaalasja materjalide ja maakohtus uuritud tõenditega, samuti apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik, põhjendatud ja jääb muutmata ning apellatsioon jääb selle taotlustes tagajärjetuks. 10.1 Enne maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistusele hinnangu andmist osundab ringkonnakohus praktikas juurdunud arusaamale, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-11-04).
11.Apellatsioonis ei vaidlustata K.V süüd süüdistuses KarS § 424 järgi, kuid leitakse, et maakohus pole küllaldaselt kaalunud süüdistatavale mõistetud põhi-ja lisakaristust.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja materjalidest tulenevalt järginud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid KarS § 56 järgi. Tuvastamist ja maakohtu poolt arvestamist leidis ühe karistust kergendava asjaolu olemasolu ning raskendavate asjaolude puudumine. Karistuse mõistmisel ei saa kindlasti tähelepanuta jätta asjaolu, et süüdistatav on lühikese ajaperioodi jooksul osutunud korduvalt isikuks, kes asus sõidukirooli joobeseisundis. Ilmselgelt pole korduv vahelejäämine alkoholijoobes juhiroolis süüdistatava käitumisele mõju avaldanud ja taolisele järjepidevale normirikkumisele on vaja reageerida karistust mõistes, et kinnistada keelunormi kehtivust. 12.1 Ringkonnakohus ei soostu apellatsiooni seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult karmistanud süüdistatava olukorda, kui talle karistust mõistes allutas ta käitumiskontrollile. Allutamine käitumiskontrollile ja kohustus järgida kontrollnõudeid täidab K.V puhul kindlasti karistuse mõistmisest tulenevat preventiivset eesmärki. Väheoluline pole kriminaalasja tehioludest tulenevalt, et KarS § 75 lg 2 p 2 kohaselt kohustub ta käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume. Siinjuures on maakohus sisukohaselt märkinud, et arvestab karistuse mõistmisel eripreventiivses mõttes asjaoluga, et süüdistatav on varem karistamata isik, mistõttu on võimalik teda mõjutada karistamisel tingimusliku vangistusega
-3-
Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja –määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (RKKKo-d nr 3-1-1-18-11, 3-1-1-116-12). Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus rikkunud süüdistatava karistusest vabastamise põhjendamiskohustust kui rakendas KarS § 74 lg 1 ja 3 sätestatut, jättes 10 kuud vangistust tingimisi kohaldamata, määrates katseajaks 1 aasta ja 6 kuud. Ringkonnakohus leiab seega, et maakohus oli oma karistuse mõistmise otsustuses vaba, mitte kohaldada süüdistatava suhtes KarS § 73 sätestatut, mida taotles prokurör. Süüdistatavale esitatud süüdistuse kohaselt ei liigitu K.V süü kindlasti kergete hulka. Seetõttu on asunud maakohus õigustatult seisukohale, et kaalumisele ei tule kergem karistusliik, s.o rahaline karistus.
13.Põhjust ei ole samuti revideerida leebemaks süüdistatavale mõistetud lisakaristust. Maakohus on õieti märkinud, et asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise. Võimalik töökoha kaotus ei saa olla asjaoluks, mis ei võimalda lisakaristust mõista. Maakohus on analüüsinud, miks kohus ei nõustu riikliku süüdistaja oluliselt karmima (1 aasta) lisakaristuse kohaldamisega ja mõistis seega juhtimisõiguse äravõtmise niigi leebemas määras ( 6 kuud) ning kindlasti mitte üle piiri. Riigikohus on leidnud, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest (RKKKo nr 3-1-1-26-10). Samas lahendis on märgitud, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve (RKKKo nr 3-1-1-122-13). Käesoleva kriminaalasja tehiolude puhul tuleb lisakaristuse mõistmisel arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. K.V süüdistuse puhul on joobeseisundis sõidukijuhtimisega kaasnenud juba äärmuslikult ohtlik tagajärg, s.o kontrolli kaotus sõiduki üle ja teelt väljasõit. Ohu olemasolu, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, ei tulene seega ainult korduvuse faktist. Apellatsioonis leiti veel, et käesolevas kriminaalasjas mõistetud lisakaristus on põhjendamatult karm võrdluses konkreetsete kriminaalasjadega kohtupraktikast. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on asjakohatu, sest maakohus pole kindlasti äärmuslikult irdunud käesolevas kriminaalasjas lisaks põhikaristusele mõistetud lisakaristuse määrast analoogsetes süütegudes. Konkreetne mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise -4-
ajaline pikkus mõistetakse siiski iga kriminaalasja tehioludest tulenevalt, mida maakohus on ka teinud.
14.Apellatsioonis on juhitud kohtu tähelepanu ka sellele, et töö kaotamisel kaotab K.V võimaluse eluasemelaenu maksmiseks ja võimalik töökaotus piiraks olulisel määral K.V võimalusi tasuda põhikaristusena määratud summat ja menetluskulusid. Ringkonnakohus leiab, et taolised argumendid karistuse kergendamiseks pole kindlasti asjakohased, sest süütegu toime pannes peab isik arvestama ilmselgete kitsendustega ka enda igapäevases eluolus ja perekondlikus käitumises, seoses tema hilisema võimaliku süüdi tunnistamise ja karistamisega. Samuti kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega obligatoorselt menetluskulud, millised tuleb süüdistataval tasuda. Niigi on maakohus võimaldanud süüdistataval tasuda kriminaalmenetluskulud ositi.
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu 19.03.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
-5-
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.