Kohtulahend

K.A on süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 22.12.2011.a otsusega KarS § 121 järgi ja karistuseks mõistetud 6 kuud vangistust ning KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi ja kohaldades KarS § 25 lg 6 , § 45 lg 2 ja § 60 lg 1, 2, 3 sätteid mõistetud karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel on liidetud karistused üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti K.A-le 5 aastat 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud liitkaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks K.A-le mõisteti 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti K.A eelvangistuse aeg 20.11.2010.a kuni 12.04.2011.a, s.o 4 kuud 24 päeva, karistusaja hulka. K.A kandmata karistus oli 3 aastat 1 kuu 6 päeva vangistust. Kohtuotsus on jõustunud 13.06.2012.a. Kinnipeetava karistusaeg algas 11.01.2012.a ja lõpeb 17.02.2015.a. KarS § 76 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Tingimisi ennetähtaega vabanemise võimalus avanes 13.02.2014.a. Süüdimõistetu kandis karistust Viru vanglas, 20.02.2014.a on K.A üle viidud Tartu Vanglasse. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Viru Vangla ei toeta kinnipeetava K.A vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kohtuistungil prokurör ei osalenud, kuid esitas enda arvamuse kirjalikult. Prokurör ei toeta K.A tingimisi enne tähtaega vabastamist. Prokurör on seisukohal, et teise inimese elu vastu suunatud raske kuriteo toimepanemise asjaolud on sellised, millest tulenevalt ei vasta ärakantud reaalse karistuse pikkus toimepandud tegude raskusele ning K.A vabastamine ennetähtaegselt karistuse kandmisest on vastuolus arusaamadega õiglasest karistusest. K.A avaldas, et soovib tingimisi enne tähtaega vabaneda. K.A leiab, et on saanud õppetunni ning soovib oma elustiili muuta. Kaitsja toetas K.A vabanemist. Leidis, et K.A on asunud paranemise teele. Kaitsja märkis positiivsena asjaolu, et poole aasta jooksul ei ole uusi distsiplinaarkaristusi määratud, K.A on läbinud kaks sotsiaalprogrammi ning vabanemisel on tal olemas elukoht ja kasuisa poolt kindlustatud töökoht.

KOHTU SEISUKOHT

KarS § 76 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on K.A temale mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku. K.A

on jäänud karistust kanda rohkem kui 2 kuud (KarS § 76 lg 2 ). Seega esinevad formaalsed alused K.A tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. KarS § 76 lg 3 järgi arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. K.A on kriminaalkorras karistatud neljal korral, käesolev vangistus on esimene reaalne vangistus. Kohus peab positiivseks asjaolu, et vangistuse ajal on K.A äbinud programmi EQUIP, osaleb tööhõives ning vabanemisel on tal olemas elu- ja töökoht. Samas vangla hinnangul ei ole

2 (3)

programm erilist tulemust andnud. Risk uute vägivallategude toimepanemiseks on jätkuvalt suur, kuna ka eelnev vägivalla kasutamine on olnud korduv. Lisaks nähtub Viru Vangla poolt koostatud iseloomustusest, et karistuse kandmise ajal on K.A 8 korral distsiplinaarkorras karistatud. Eelnev näitab kohtu hinnangul, et K.A ei ole teadvustanud, kui oluline on seaduskuulekas käitumine ning milliseid tagajärgi toob endaga kaasa kehtestatud reeglite rikkumine. Isik, kes ei suuda ka range järelvalvega asutuses kehtestatud korrale alluda, ei suuda ilmselt täita vabaduses käitumiskontrolliga kaasnevaid reegleid. Ka varasemalt on K.A olnud karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud ja teda on allutatud ka elektroonilise järelevalve alla vahistamise asemel. Sellele vaatamata käitus ta edasi õigusvastaselt. Samuti rikkus ta käitumiskontrolli nõudeid ning elektroonilise valve ajal lahkus mitmeks päevaks enda elukohast. Kohus, võttes arvesse K.A käitumist vangistuse jooksul ning toime pandud kuriteo asjaolusid, nõustub prokuröriga, et K.A-le mõistetud karistus ei ole veel oma eesmärke täitnud. Kinnipeetava käitumisest vangistuses saab järeldada, et ta ei ole vajalikke järeldusi teinud ega oma hoiakut õiguskorda muutnud. Kohus on seisukohal, et eelpool toodust tulenevalt ei ole K.A tingimisi enne tähtaega vabastamine karistuse kandmisest põhjendatud. Menetluskulud K.A tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise taotluse läbivaatamisel võttis kaitsjana 28.04.2014.a kohtuistungist määratud korras osa vandeadvokaat Kaido Kooga. Kaitsja on osalenud ka 11.03.2014.a Viru Maakohtus toimunud istungil (kaitsjale hüvitatud tas u 72 eurot – t.l 28). Kaitsja esitas 28.04.2014.a kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles palus välja mõista riigi õigusabi tasu koos käibemaksuga summas 141,36 eurot. Kohus on leidnud, et esitatud taotlus on põhjendanud ja kinnitanud pealdisega taotlusele riigi õigusabi osutamise eest väljamaksmisele kuuluvaks summaks 141,36 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt menetluskulu. Vastavalt KrMS §-le 43 lg 2 p 1 määrab kaitsja Eesti Advokatuur kohtu taotlusel, kui süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid on taotlenud kaitsja määramist. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 1 on riigi õigusabiks määratud kaitse kriminaalmenetluses. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb K.A riigituludesse sisse nõuda kaitsetasu määratud korras osutatud õigusabi eest vastavalt kehtivatele määradele. Tasu see osa, mis on seotud Viru Maakohtus 11.03.2014.a kohtuistungil osalemisega, tuleb jätta riigi kanda, kuna istung jäi ära süüdimõistetust mitteolenevatel põhjustel. Vahetult enne istungi toimumist oli K.A saadetud karistust kandma Tartu vanglasse, mistõttu muutus kohtu alluvus ja asja arutamine lükati edasi ning materjalid edastati Tartu Maakohtule. Seega puudub alus menetluskulu panemist selles osas süüdimõistetu kanda. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg 1, § 432 lg 3, RÕS §-st 22 lg 1 ning KrMS §-dest 175 lg 1 p 4, § 180 lg 1 ja § 189 lg 2. Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.