1-13-4948/33 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Mõistliku menetlusaja möödumise tuvastamisel palub kriminaalmenetlus lõpetada. Apellant leiab, et vaidlustatud otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud (KrMS § 3051 lg 1), kohus on otsust tehes oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (KrMS § 339 lg 1 p-d 7, 8 ja 12 ning § 339 lg 2) ja kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ning puudulik (KrMS 338 p 1). Veel leiab apellant, et otsus on nõuetekohaselt põhistamata (KrMS § 339 lg 1 p 7). Apellant on seisukohal, et kohtueelne menetleja pidanuduks tulenevalt kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, esitama kahtlustuse ka A. Uale ning põhjalikult kontrollima ja koguma tõendeid A. Ua poolt esitatud erinevate versioonide kohta. On jäänud välja selgitamata A. Ua ja T.F-i väidetav võlasuhe või selle puudumine, samuti kas ja millistel faktilistel ning õiguslikel asjaoludel A. Ua 25.09.2009 sõidukit Ford Transit kasutas ning milline oli A. Ua viibimiskoht 25.09.2009 väidetavalt toimunud liiklusõnnetuse toimumise ajal. Apellant ei nõustu seetõttu kohtu järeldusega selles, et vastuolud A. Ua ütlustes, erinevused T.F-i ja A. Ua ütlustes teineteise tundmise osas enne 25. 09. 2009, T.F-i ja A. Ua vahelised võlasuhted ja põhjused, miks A. Ua nõustus T.F-iga kindlustusandjale niisuguse avalduse esitama, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Apellandi arvates ei ole tunnistaja E. M nö erapooletu ja tema ütlused on kallutatud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et A. Ua abikaasa töötab samas kindlustusseltsis kus tunnistaja ning sellega oli võimalik survestada A. Uat oma avaldust muutma. Tunnistaja E. M kallutatust kinnitavad ka süüdistava ütlused selle kohta, et juba esimene kindlustuse telefonikõne oli agressiivne ja süüdistava kallakuga. Maakohtu seisukoht jälitusprotokollist tuleneva A. Ua telefoni asukoha kohta ei ole usaldusväärne tõend. Iseenesest A. Ua telefoni asumine Lääne-Virumaal ei tõenda seda, et tema ise ei olnud 25.09.2009 liiklusõnnetust põhjustamas. Tunnistaja on ise menetlejale kinnitanud, et ta kasutas sellel ajal ka teist telefoni Simpel kõnekaardiga. Kohtueelses menetluses ega kohtulikul arutamisel ei ole kontrollitud A. Ua väidet, et 25.09.2009 võis ta sõita Rakverre, kus elas tema abikaasa. Seega ei ole usutavalt tõendatud, kus A. Ua liiklusõnnetuse toimumise ajal tegelikult asus. Erinevalt tunnistajast A. Uast on T.F andnud asjas ühesuguseid ja vastuoludeta ütlusi. Ainus vastuolu, mis puudutas tunnistaja K. Jäävälja sündmuskohale saabumise/kutsumise asjaolusid, ei ole apellandi arvates nii kaalukas, et annaks aluse jätta süüdistava kõik ülejäänud ütlused asjas arvestamata. Et A. Ua ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, tuleb muude tõendite puudumisel süüdistatav õigeks mõista. Apellant leiab veel, et selle kriminaalasja arutamise mõistlik menetlusaeg on ümber saamas. Väidetav kuritegu on T.F-i poolt toime pandud septembris 2009, seega pea viis aastat tagasi. T.F-ile ei saa ette heita kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist või menetluse venitamist. Tegemist ei ole ei mahuka ega keeruka kriminaalasjaga ja selle menetlemine niivõrd pika aja jooksul ei ole antud juhul millegagi õigustatud.

seisukohtadega ehk maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1-79-01; 3-1-1-139-05). Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga tunnistaja A. Ua ütluste ebausaldusväärsusest ning tunnistaja E. M ütluste kallutatusest apellatsioonis esitatud motiividel. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on lugenud põhjendamatult süüdistatava ütlused tegelikkusele mittevastavateks ja arvestanud vaid tunnistajate ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kaitsja hinnang T.F-i poolt pettusliku teo toimepanemise puudumisele, ei tulene kohtuistungil hinnatud tõenditest. Sellisele järeldusele on kohus jõudnud läbi põhjaliku analüüsi (otsuse lk 4-6). Nii on kohus põhjendatult leidnud, et avalduste esitamine Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-ile süüdistatav poolt 29.09.2009 ja tunnistaja A. Ua poolt 30.09.2009 tuleb lugeda kuriteo toimepanemisega alustamiseks s.o ühiseks lõpetatud kuriteokatseks vastavalt KarS § 42 lg-le 2. A. Ua poolt 5.10.2009 kindlustusandjale teistsuguse avalduse esitamine ja tunnistaja E. Mle antud seletused tuleb aga KarS § 42 lg 1 ja § 43 alusel lugeda süüteokatsest loobumiseks. Vaidlus puudub selles, et T.F jäi varaline kasu saamata, kuna kindlustusandja ei nõustunud T.F-i avaldusega liikluskahju tekkimise kohta ja keeldus oma 26.10.2009 otsusega liikluskahju tuvastamatuse tõttu sõiduki omanikule tekkinud kahju hüvitamast (tl 65-76). Et T.F soovis kindlustusandjalt saada varalist kasu ja esitas selleks kindlustusandjale liikluskahju tekkimise kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid, tõendavad tema enda poolt 09.10.2009 väidetaval avariikohal omakäeliselt kirjutatud seletus ning skeem. Kaitsja hinnangul ei ole usutavalt tõendatud A. Ua tegelik asukoht liiklusõnnetuse toimumise ajal. Kohtukolleegium selle seisukohaga nõustuda ei saa. Tunnistaja ütluste kohaselt tema ja T.F-i poolt juhitud sõidukite vahel tegelikult liiklusõnnetust ei toimunud ja esialgse avalduse kirjutas ta T.F-i võlgnevuse kustutamiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt võis ta 25.09.2009 olla Rakveres, mitte aga väidetaval sündmuskohal, kus ta polnud enne kindlustusse minekut käinud, samuti ei ole ta näinud T.F-ile kuuluvat sõiduautot. Skeemi joonistas ta koos T.F-iga, kelle sõidukit ei ole ta kunagi näinud. Õigesti märkis maakohus, et erinevused T.F-i ja A. Ua ütlustes teineteise varasema tundmise ja omavaheliste võlasuhete osas, miks A. Ua nõustus kindlustusandjale liikluskahju tekkimise avalduse esitama, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuivõrd liikluskahju tekkimine T.F-i poolt väidetud asjaoludel ei saa lugeda tõendatuks. Erinevalt apellandist leiab ka kohtukolleegium, et tunnistaja A. Ua ütlusi 25.09.2009 liikluskahju tekkimise väidetaval sündmuskohal mitte viibimise kohta, tõendab usaldusväärselt jälitusprotokoll, millest nähtub, et A. Ua telefoninumbriga XXXXXXXXX ei ole 25.09.2009 Rapla maakonnas asuvate tugimastide levialas kõnesid peetud ja seda telefoninumbrit on kasutatud ajavahemikul 18.33- 19.27 LääneVirumaal asuvate tugimastide piirkonnas (tl 77-79). Kelmuse objektiivse koosseisu moodustab petmine, mille tulemusena teeb kannatanu varakäsutuse, saades seeläbi varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Petmise all mõistetakse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mis viib teise inimese eksimusse. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Kõigi tõenditega kogumis on tõendamist leidnud asjaolu, et Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS viidi eksimusse T.F-i poolt, kuid väljamakse tegemise kindlustusandja poolt süüdistatava auto remondi hüvitamiseks hoidis sisuliselt ära tunnistaja A. Ua poolt 05.10.2009 esitatud avaldus. Seega oli T.F teinud eelnevalt kõik, et

9.Puutuvalt apellandi seisukohta, et käesoleva kriminaalasja arutamise mõistlik menetlusaeg on ümber saamas, märgib kohtukolleegium järgmist. On õige, et väidetav kuritegu on T.F-i poolt toime pandud septembris 2009, seega pea viis aastat tagasi ja kriminaalmenetlust alustati Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i avalduse alusel 25.09.2009 (tlk 5). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et T.F kuulati esmakordselt kahtlustavana üle 07.06.2012 ja talle kohaldati samal kuupäeval tõkend, elukohast lahkumise keeld (kahtlustatavana ülekuulamise protokoll ja tõkendi kohaldamise määrus lisatud prokuratuuri kirjalikule vastusele). Kahtlustatavana on T.F üle kuulatud veel 27.12.2012 ja 28.03.2013. Maakohus võttis kriminaalasja menetlusse 17.06.2013 (tlk 10). Riigikohus on määruse nr 3-1-1-138-13 p-s 17 sedastanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see ajavahemik, mida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Järelikult hakkas menetluse mõistlik aeg T.F-i süüdistusasjas kulgema 07.06.2012 tema kahtlustatavatena ülekuulamisest. Seega oli kriminaalasja menetlus kuni kohtuotsuse kuulutamiseni maakohtus T.F-i suhtes seisuga 07.02.2014 kestnud 1 aasta ja 8 kuud. Osundatud Riigkohtu määruse p-s 18 märgitakse, et kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr. 3-11-100-09, p 17 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-53-13, p 12). Praeguse kriminaalasja esemeks olev kuritegu aegub KarS § 81 lg 6 esimese lause ja lg 1 p-de 2 ja 4 alusel 04.02.2019. Käesolevas asjas on menetlus T.F-i suhtes on kestnud vähem kui 2 aastat ja tema poolt toime pandud kuritegu aegub alles 2019 aasta veebruarikuus. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-26-11 pidanud ebamõistlikuks menetluse pikkust 5 aastat 9 kuud ja 8 päeva. Kuna menetlusaeg T.F-i süüdistusasjas on käesolevaks ajaks kestnud alla kahe aasta, on kohtukolleegium seisukohal, et asja materjalidest tulenevalt pole mõistliku menetlusaja võimalik riive sedavõrd intensiivne, mis annaks aluse nimetatud motiivil kriminaalmenetluse lõpetamiseks.