Kohtulahend

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU

Rannapüügipäevikus nr 0020286 puudusid kanded kohasaagi (sh mõõduliste) kohta, samuti puudusid märkused alamõõdulise või surnud kala kohta. Alamõõdulise kohakala hõivamisega tekitasid M.O ja T.V tulenevalt kalapüügiseaduse § 25 lg-st 6 ja § 202 lg 1 p-st 2 ning Vabariigi Valitsuse 25. juuli 1995. a määrusega nr 275 kinnitatud looduslikule taimestikule ja loomastikule tekitatud kahju hüvitamise korra lisa 1 p-st 1 tulenevalt keskkonnale kahju summas 10 600 eurot. Seega panid M.O ja T.V toime kala püügi või muul viisil kasutamise nõuete rikkumise, millega tekitati keskkonnale oluline kahju, s.o KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu seisukoht süü tõendatuse osas

3.2.1 Eeltooduga on süüdistatavate poolt kalapüüginõuete rikkumine tõendamist leidnud. Süüdistuses toodud ajal ja kohas püüdsid süüdistatavad välja 225 alamõõdulist koha, milline tegevus on kalapüügiseaduse kohaselt keelatud. Kuigi kalapüügieeskirjaga on ette nähtud ka teatud lubatud alamõõduliste kohade kaaspüügiprotsent, siis ületas süüdistatavate püütud kohade arv nimetatud protsenti olulisel määral ning seega panid nad toime kalapüüginõuete rikkumise. 3.3 Järgnevalt kontrollis kohus, kas süüdistatavate tegevusega vastav kahju ka kaasnes ning kas see oli nende tegevusega põhjuslikus seoses. 3.4 Süüdistatavate ütluseid sellest, et 28. juunil 2011. a mõrdu kontrollides said nad ühest kotist surnud kalad, kinnitavad iseenesest ka nendega koos kalapüügil olnud tunnistajad A.P. ja D.Š. . D.Š. i ütluste kohaselt aga alamõõdulist kala seal ei olnud ning A.P. viitas mõrras olnud ja surnud kalaliikidena vaid ahvenale, särjele ja viidikale. Tema ütluste kohaselt olid enamus surnud kaladest mõõdulised ja sekka võis osutuda vaid mõni alamõõduline ahven ja viidikas. Samas aga olid kohtu hinnangul tema ütlused ka mõneti ebaselged. Algselt viitas A.P. ütlusi andes sellele, et surnud kalad olid tingitud mõrra kinnivajumisest tormiga, kuid hiljem ei osanud öelda, kas sel või eelnevatel päevadel tormi või suurt tuult üldse oli ning et mõrra kinnivajumine võib juhtuda ka vee tagasivooluga. Seega olid tunnistaja ütlused ebakindlad, mistõttu ei saa nendega tõendina ka arvestada. Samuti ei saa nimetatud tunnistajate ütluste põhjal kohtu hinnangul kinnitada süüdistatavate ütluseid sellest, et just laevast leitud alamõõduliste kohade puhul oleks olnud tegemist surnult mõrrast leitud kaladega. Arvestada tuleb seda, et just A.P. ja D.Š. olid nende endi ja süüdistatavate ütluste kohaselt need, kes mõrdu väikese paadiga kontrollisid ja kalad suurele laevale tõstmiseks kotti panid. Seega, järeldas maakohus, et sellise tegevuse juures pidi nad ka nägema, millised kalad välja püüti, eriti arvestades esinenud alamõõduliste kohade suurt hulka kogu püütud saagist ning nende varasemaid kalapüügialaseid kogemusi ja teadmisi. 3.5 Kohus leidis, et asjatundja V.V. ütluste põhjal tuleb järeldada, et lagunemis- ja käärimisprotsessid oleksid pidanud antud juhul toimuma ka süüdistatavate mõrras väidetavalt surnud kaladega. Nimelt, V.V. selgitas, et kalad on mõrra kalakoti tühjendamisel tavaliselt elus, kuid on ka võimalusi, kui nad on juba enne seda vees surnud. Kui kala mõrras sureb, siis hakkab ta lagunema ja käärima ning poole päevaga muutub juba kõlbmatuks. Välimusest on aru saada, kas kala on surnud juba mõrras või pärast sealt väljavõtmist. Surnud kala värvus tuhmistub, selle lõpused muutuvad punasest valkjas punaseks, limaseks või kollakaks ning kõhud punsuvad. 3.6 M.O ütluste kohaselt ei olnud kalad nende kontrollimise ajal kotis veel päris halvaks läinud ja neile ei olnud tekkinud ka väliseid surmale viitavaid eritunnuseid peale selle, et kui nad üritasid kalu tagasi lasta, siis jäid nad ujuma kõhud ülespoole. Samas T.V sõnul olid kalade lõpused siiski muutunud valgeks. 3.7 Peale süüdistatavate poolt mõrdade kontrollimist ja sadamasse pöördumist nimetatud kalade suhtes kontrolli teostanud tunnistaja V.K. i ütluste kohaselt tundusid kalad olevat surnud, kuid elusana ja värskelt püütud, kuna ei olnud värvi muutnud ega halvaksläinud kalale iseloomulikku lõhnaga. Samuti olid kala silmad selged ning tundus, et tegemist oli hommikuse saagiga. Ka teised kontrolli teostanud piirivalveametnikud A.T. e ja M.M. ning keskkonnainspektor I.V. kinnitasid, et kalad olid surnud, kuid näisid värsked, nende silmad ei olnud tuhmunud, ei olnud ebameeldivat lõhna ning kalad olid kaetud loomuliku limaga. Seega ei viita ühegi tunnistaja poolt kaladele antud kirjeldus kohtu hinnangul sellele, et kala oleks sadamasse jõudes juba oluliselt oma esialgset värskust kaotanud, mida võiks eeldada asjatundja arvamusele tuginevalt juhul, kui kala oleks surnud olnud juba enne mõrra kontrollimist.

3.8 Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et ka mõrra kontrollimise, kala väljatõstmise ja sadamasse jõudmise vahele jäi mõnda aega. Kui mõrdasid kontrollima liikusid süüdistatavad enda sõnul kella 07.30 paiku, kontrollipaika jõudsid umbes tunniga ning peale väidetavalt surnud kaladega mõrda kontrollisid nad ka teist mõrda, jõudes tagasi sadamasse kella 11.30 paiku, siis vähemalt tunni ja ilmselt enam pidid väidetavalt surnud kalad enne sadamas piirivalve poolt kontrollimist olema seisnud juba ka süüdistatavate laeval kastis. Kui tunnistaja V.K. i ütluste kohaselt oli tol päeval ka palav ilm, siis tuleb pidada usutavaks, et sellistes tingimustes oleksid pidanud juba varasemalt surnud ja lagunema hakanud kaladel sadamasse jõudmise ajaks ilmnema selged väliselt nähtavad lagunemis- või käärimistunnused. Kuna antud juhul ükski tunnistaja selliste tunnuste esinemisele ei viita ning samuti on asjatundja kohapeal tehtud fototabelite (tl 67-70) põhjal leidnud, et pigem näivad kalad värskena, siis viitas kohtu hinnangul eeltoodu siiski sellele, et tegelikult ei olnud kõnesolevad kalad enne väljapüüki surnud, vaid surid alles peale laevale tõstmist. 3.9 Samuti kinnitavad eeltoodud seisukohta kohtu hinnangul rannapüügipäevikust nr 0020286 (tl 61) ja kala üleandmise deklaratsioonidest (tl 63-64) nähtuvad andmed. Rannapüügipäevikust nr 0020286 ja kala üleandmise deklaratsioonidest nähtub, et 28. juunil 2011. a on AS-le XXX väljastatud kalapüügiloa nr JÕ110108 alusel M.O ja T.V poolt teostatud mõrrapüügil saadud kaladest püügipäevikusse sisse kantud ja üle antud 85 kg ahvenat, 6 kg lutsu ja 8 kg latikat ning 29. juunil 2011. a ka 37 kg koha, millest viimased andsid süüdistatavad küll enda sõnul üle juba 28. juunil 2011. a, kuid deklareerisid lihtsalt päev hiljem. Kala üleandmise deklaratsioonidest nähtub, et kõigi üleantud kalade esitlusviisiks on märgitud terve, otstarbeks toidu ja värskuskategooriaks E, kusjuures E kategooriat tuleb pidada antud juhul kõrgeimaks võimalikuks värskuskategooriaks. Eeltoodut arvestades ei olnud kohtu hinnangul usutav, et juba mõrras surnud ning asjatundja ütlustele tuginevalt ilmselt ka käärima ja lagunema hakanud nö halvast kalapartiist pärinevad kalad oleksid saanud müügipunkti üleandmisel antud juhul deklaratsioonides väljendatud hinnangud, millised said ka kalad, mis pärinesid heast partiist ja tõmmati välja elusana. 3.10 Lisaks eeltoodule seavad süüdistatavate ütluseid sellest, et kalad olid juba enne veest väljavõtmist surnud, kohtu hinnangul kaudselt kahtluse alla tingimused, kuidas nimetatud kalakaste laeval hoiti ning see, et kalad ei olnud kantud püügipäevikusse ja nende kohta ei olnud tehtud ka teadet Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile. 3.10.1 Süüdistatavate ütlustest nähtuvalt olid nad kõnesolevate sündmuste toimumise ajaks tegelenud kalapüügiga juba mitmeid aastaid. Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni 20. veebruari 2012. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt teostasid nad kõnesolevate sündmuste ajal püüki kalapüügiloa nr JÕ110108 alusel, mis kuulub püügiloa andmetest (tl 60) ja AS XXX 26. märtsi 2012. a vastusest (tl 51-58) nähtuvalt AS-le XXX , kuid on koos rannapüügipäevikuga nr 0020286 antud kaluritena süüdistatavatele. Seega tuleb järeldada, et püük nimetatud loa alusel allus just süüdistatavate kontrollile ning neil oli ka vastavalt kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korrale kohustus AS XXX esindajatena kalapüügiga seonduvaid andmeid esitada. Süüdistatavate ja tunnistaja V.K. i ütlustest nähtub, kontrollimise ajaks olid süüdistatavatel püügipäevikusse kantud vaid osad püügist saadud kalad, mille kohta oli Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni 20. veebruari 2012. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt tehtud teade T.V nimelt ka Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile. Kalu, mis leiti süüdistatavate laeva sadamas kontrollimisel vöörist, ei olnud kontrolli hetkeks püügipäevikusse kantud ning samuti ei olnud nende kohta tehtud teadet Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile. Samuti ei nähtu kohtus uuritud tõenditest, et nimetatud kalade olemsaolust oleks süüdistatavad kontrolli käigus omaalgatuslikult piirivalveametnikke teavitanud, vaid tegelikkuses avastas tunnistaja V.K. nimetatud kalad alles laeva kontrolli käigus.

3.10.2 M.O ütluste kohaselt tõstsid nad nimetatud kalakastid vööriruumi päikese käest ja eest ära, sest tahtsid teist mõrda välja võtta. Kastid peidetud ega kaetud millegagi tema sõnul ei olnud, samas kui kastid avastanud piiriametnik V.K. on andnud vastupidised ütlused. 3.10.3 Vööriruumist leitud kalade püügipäevikusse märkimata jätmist ja nendest Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile teatamata jätmist põhjendasid süüdistatavad sellega, et nimetatud kala oli halb ning seda ei oleks nad saanud müügipunkti ära anda. Mitteandmisel oleks aga tekkinud vastuolu püügipäeviku andmete ja müügipunkti antud kalade andmete vahel, mille eest nad oleksid võinud trahvi saada. Samas kinnitas süüdistatav M.O , et on ka varem uurinud Keskkonnainspektsioonist seda, mida tuleb teha juhul, kui saagiks on surnud kala ning saanud vastuseks, et see tuleb siiski püügipäevikusse kanda. Seega olid ta kahtlemata teadlik selles, kuidas olnuks antud juhul kohane käitumine ning et vastavad kalakogused oleks ta siiski pidanud püügipäevikusse üles märkima. 3.10.4 Kohtu hinnangul ei ole süüdistatavate eeltoodud põhjendused alamõõduliste kalade hoidmise viisi ja kaladest teavitamata jätmise kohta antud kontekstis ja eluliselt arvestatuna usutavad. Pigem viitab nende käitumine kohtu hinnangul sellele, et tegelikkuses olid kalad püügi hetkel siiski elus ja süüdistatavad otsustasid need alles väljatõstmisel ebaseaduslikult hõivata, mitte ei olnud tegemist tekkinud hädaolukorraga, kus nad olid sunnitud surnud kalad laevale tõstma, et mitte reostada nende vettejätmisega keskkonda. Seejuures ei oma kohtu hinnangul tähtsust ka kaitsja poolt viidatud asjaolu, nagu välistaks kalade varjamise soovi see, et süüdistatavad andsid piirivalvele loa oma laev üle vaadata, kuna laeva oleks saanud järelevalve teostamise käigus kontrollida ka ilma kapteni otsese loata. Samuti tuleb arvestada sellega, et M.O oli ka varem uurinud ja saanud teada, et surnud kalad tuleb siiski püügipäevikusse kanda, mistõttu on loogiline, et vastava teadmisega isik oleks mittetahtliku kalade hukkumise puhul niiviisi ka talitanud ning kartuses seetõttu trahvi saada oleks saanud asjaga seonduvaid aspekte selgitada ka hiljem, kui tema on omalt poolt nõutavad toimingud täitnud ja käitunud seejuures vastavalt temale etteantud juhistele. 3.11 Kohus leidis, et kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb lugeda tõendatuks, et tegelikkuses püüdsid süüdistatavad alamõõdulised kohad mõrraga välja siiski elusalt ning alles seejärel hõivasid need ebaseaduslikult kalapüüginõudeid rikkudes. Seejuures ei sea kohtu hinnangul eeltoodut kahtluse alla ka asjaolu, et mõrra probleemist ja seetõttu kalade hukkumisest olid süüdistatavad rääkinud juba kontrolli teostamise ajal sadamas, kuna ka enne sadamasse jõudmist oli süüdistatavatel võimalik omavahel vastav selgitus kooskõlastada, et välistada alamõõduliste kalade leidmise puhul oma vastutust või seda vähendada. Samuti ei saa kalade eluvõimelisust ja värskust püüdmisel kahtluse alla seada seetõttu, et selle kohta puudub vahetult peale kalade leidmist teostatud ekspertiis või koostatud asjatundja arvamus, kuivõrd kohtu hinnangul on ka kohtuistungil uuritud tõendid koosmõjus vastava järelduse tegemiseks piisavad ega tekita asjas selliseid kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Seega tuleb süüdistatavate poolt süüdistuses toodud ajal ja kohas püügipäevikusse kandmata alamõõduliste kohade hõivamine tõendatuks lugeda. 3.12 Alamõõduliste kohade väljapüügi ja surmamisega tekitasid süüdistatavad kahtlemata keskkonnakahju, kuna häirisid seega kalavarude loodusliku tasakaalu säilitamist ning tekkinud kahju oli nende tegevusega otseses põhjuslikus seoses. 3.13 Süüdistatavate poolt 212 alamõõdulise koha püüdmisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluvaks keskkonnakahjuks tuleb lugeda 10 600 eurot, milline kahjusumma on fikseeritud ka Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni looduslikule taimestikule ja loomastikule tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise aktis (tl 76).

3.14 Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 361 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis tahtlus. Kohus asus seisukohale, et M.O ja T.V panid neile süüksarvatava kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Karistus

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

5.4 Kohtu järeldus tunnistajate A.P. i ja D.Š. i ütluste ebaselguse ja süüdistatavate ütluste mittekinnitamise kohta on meelevaldne. Kui tunnistajad andsid ütlusi sündmuse kohta ja mäletasid surnud kalade väljavõtmist mõrrast, kuid ei mäletanud kala liike või kui palju neist olid alamõõdulised või mis põhjusel võisid kalad surnud olla, ei lükka need ütlused ümber süüdistatavate ütlusi, vaid kinnitavad neid. Tuleb ka arvestada, et tunnistajate ütluste andmist võis mõjutada asjaolu, et mingil põhjusel on neljast laeval olnud kalurist süüdistus esitatud kahele ning tunnistajad võisid karta enda suhtes süüdistuse esitamist. 5.5 Kalade värskuse hindamisel tuleb arvestada, et kohapeal olnud piirivalvurid hindasid seda peamiselt silmade alusel, kuid asjatundja arvates on see äärmiselt subjektiivne hindamismoodus. Samuti ei antud neid selgitusi mitte sündmuse järgselt menetlejale, vaid alles kohtus. Seetõttu ei saa vahetult kohapeal olnud ametnike ütluste alusel kala värskuse kohta üheseid järeldusi teha. Kohus on jätnud arvestamata ka asjaolu, et asjatundja selgituse kohaselt tuleb pidada eluvõimetuks ka sellist kala, kes küll veel liigutab, kuid vees olles kohe ei sukeldu. Järelikult ei saanudki sellistel kaladel veel ilmneda roiskumise märke, sest nad olid äsja eluvõime kaotanud. Järelikult on kohtu järeldus lagunemis- ja roiskumisprotsesside kohustuslikkuse kohta alusetu. 5.6 Kohtu rannapüügipäevikul ja deklaratsioonidel põhinevad järeldused ei ole jälgitavad. Päevikust ei nähtu korrigeerimise kuupäeva ning päevikukande kohaselt on 37 kg koha nõutud päev hiljem (29.06). Kaitsja leiab, et taoliselt täidetud dokumentide alusel ei saa teha kindlaid järeldusi kalade koguse, püügiaja ja värskuse kohta. 5.7 Kahtlustus esitati päevikusse kalade märkimata jätmise tõttu, millest järeldati, et kalad ei olnud tegelikult surnud. Sellise seisukohaga võiks ehk leppida olukorras, kus süüdistatavad ei oleks kohe teatanud, et need kalad olid surnud. Antud juhul nad tegid seda. 5.8 Kohtu järeldus kalakastide peitmise kohta on alusetu. Tegelikult ei pruugi isegi esineda sisulist vastuolu süüdistatavate ja V.K. i ütluste vahel. Väikeses ruumis võib mitme kasti „katmine“ toimuda ka juhuslikult, sest kastid tõsteti kiiresti tekilt päikese käest ära. Samuti ei viita peitmisele kuidagi asjaolu, et V.K. ile anti koheselt luba laeva ülevaatamiseks. Kui seda oleks saanud teha järelevalve teostamise käigus, siis poleks tarvitsenud luba küsidagi. Arvestada tuleb ka asjaolu, et V.K. i ütluste kohaselt tegutsesid nad kalapüügiseaduse alusel, kuid vastav säte järelevalvepädevuse andmise kohta (§ 24 lg 1) jõustus alles 2012. a novembris, st pärast sündmust. Seda asjaolu tuleb hinnata ka piirivalvurite ütluste hindamisel. 5.9 Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et väära viidet töötasu alammäära sätestavale aktile tuleb pidada pelgalt eksimuseks. Kui süüdistuses ei ole korrektselt näidatud, mille alusel määratakse oluline kahju, siis ei ole süüdistus arusaadav ning tegemist on kaitseõiguse olulise rikkumisega. Sellise rikkumisega peab kaasnema õigeksmõistev otsus sõltumata muudest põhjendustest. 5.10 Täiendavalt leiab kaitsja, et kohus ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, et rahatrahv ei oleks piisav karistus ega selle kohta, mis sätte alusel saaks väiksema sissetuleku tõttu mõista raskema karistuse. Kaitsja leiab, et tegemist on diskrimineerimisega, mis põhiseaduse kohaselt on keelatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja kaebus jääb tagajärjetuks. Vastavasisulist seisukohta põhistab ringkonnakohus alljärgnevalt.

väljavõetud alamõõdulised kohad olid juba eluvõimetud, veel täpsemalt, et kalad oli äsja eluvõime kaotanud, ei saa. 9.2 Politsei- ja piirivalveametnikud V.K. , A.T. e ja M.M. (kelle tööülesannete hulka kuulus muuhulgas kalalaevade kontroll nt kalapüügi nõuetele vastavuse osas) leidsid kohtuistungil samaselt, et kohakalad olid värsked, märkides teineteisega haakuvalt ära peaasjalikult neli tunnust, mille alusel nad vastava hinnangu andsid: kalad olid kaetud loomuliku limaga; värvus oli omane värskele kalale; kalade juures ei olnud surnud kalale iseloomulikku lõhna; kalade silmad ei olnud tuhmunud (tl 31-35). Kohtuistungi protokollist ilmnevalt tuleb osundada, et oma hinnangu kohakalade värskusele andsid ametnikud kõikidel nimetatud tunnustel kogumis (väärib märkimist, et kohakalade nö värsket väljanägemist kirjeldab samamoodi ka Keskkonnainspektsiooni ametnik I.V. , tl 36). 9.2.1 Kaitseväide, et piirivalvurid hindasid kalade värskust peamiselt silmade alusel, on seega ilmselgelt väär. Võib küll eraldi välja tuua, et tunnistaja A.T. e rõhutas tõepoolest kohtuistungil kalade värskuse hindamisel nende silmi (tuues seejuures siiski välja ka muud tunnused, tl 33 pöördel), kuid teised ametnikud lähtusid kalade kirjeldamisel peamiselt muudest tunnustest. Kaalukaks ei saa pidada sealjuures kaitsja argumenti, et tunnistajate ütlustest ei saa kohakalade värskuse kohta teha üheseid järeldusi, sest selgitused kalade tunnuste kohta anti alles kohtus (s.o kohtueelses menetluses neist ei räägitud). Mitme tunnistaja kohtuistungil antud riimuvatest ütlustest teebki kohus üldjuhul sama järelduse. Just kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud (sh isikulistest tõendiallikatest pärinevatele) tõenditele peab kohtuotsus tuginema (KrMS § 15 lg 4), nende tõendite põhjal kujuneb kohtu veendumus tõendamiseseme asjaolude tõendatuse või tõendamatuse kohta. Lisaks tuleb märkida, et nii tunnistaja V.K. i (tl 32 pöördel), A.T. e (tl 33 pöördel) kui ka M.M. i (tl 35) ütluste kohaselt ei kirjeldanud nad kohakalade värskuse tunnuseid kohtueelses menetluses. See, et kohtueelses menetluses kohakalade värskust ei kirjeldatud, ei kõiguta aga kuidagi tunnistajate ütluste usaldusväärsust kalade kirjeldamisel kohtumenetluses. 9.3 Asjatundja ning politsei- ja piirivalveametnike ütlusi toetab kala üleandmise deklaratsioon (tl 64-64). Maakohus tugines sellele tõendile asjakohaselt, tuues välja, et 29.06.2011 oli üleantud koha (s.o sama alamõõduline koha, mis püüti 28.06.2011) värskuskategooriaks märgitud kõrgeim kategooria – E. Vaid nõustuda saab kohtu järeldusega, et ei ole usutav, et juba mõrras surnud ning ilmselt ka käärima ja lagunema hakanud partiist pärinevad kalad oleksid müügipunkti üleandmisel saanud sedavõrd kõrge hinnangu värskusele nagu muud (ehk rannapüügipäevikusse 28.06.2011 kantud) kalad. 9.4 Olulisena peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada sellelegi, et süüdistatavad ei avaldanud koheselt, s.o enda initsiatiivil politsei- ja piirivalveametnikele, et kalalaeva vööris on alamõõdulist kala. Alles siis, kui politsei- ja piirivalveametnik V.K. avastas kalalaeva vöörist alamõõdulisi kalu täis kastid, hakkasid süüdistatavad selgitama, et kalad olid surnud juba nende väljatõmbamisel. Selliselt toimimine tekitab paratamatult küsitavusi ning muudab kaitseversiooni väheusutavamaks. Olgugi, et ainuüksi selle taustal M.O ja T.V süüd nendele inkrimineeritavas kuriteos ei tõenda, tuleb seda kogumis muude süüdistuse versiooni põhistavate asjaoludega vaieldamatult arvestada. 9.5 Eraldi toonitamist väärib kriminaalasjas kindlakstehtud asjaolu, et süüdistatavad ei märkinud alamõõdulisi kalu püügipäevikusse ega teatanud nendest püügipäeval Keskkonnainspektsioonile. Rannapüügipäevikusse nr 0020286 (tl 61) olid 28.06.2011 märgitud vaid osad püütud kalad, mille kohta teatati vastavalt nõuetele Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile (Keskkonnainspektsiooni 20.02.2012 asitõendi vaatlusprotokoll, tl 43-46). Kalalaeva vöörist leitud alamõõdulised kalad (sh

koha) ei olnud, nagu juba öeldud, rannapüügipäevikusse aga kantud ega olnud nendest Keskkonnainspektsioonile teatatud, ehkki selline kohustus süüdistatavatel lasus ning elukutseliste kaluritena pidid nad, väljaspool vaidlust, sellest ka teadma. Maakohus on osutatud tõendid avanud ning neid sisukalt käsitlenud, asetades seejuures nendest tuleneva tõendusteabe ja süüdistatavate ütlused omavahelisse konteksti ning kummutanud veenvalt kaitseversiooni. Maakohtu arutluskäigule kriminaalkolleegiumil midagi lisada ei ole. Vaadeldud tõendid (püügipäevik ja 20.02.2012 asitõendi vaatlusprotokoll) kinnitavad (koos muude eelnevalt kirjeldatud tõenditega) ringkonnakohut samaselt maakohtuga süüdistuse paikapidavuses. Põhjendamatuks jääb vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatu valguses kaitsja etteheide, et rannapüügipäeviku (kuna sellest ei nähtu korrigeerimise kuupäeva ning koha on nõutud päev hiljem) ja kala üleandmise deklaratsiooni alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi kalade koguse, püügiaja ja värskuse kohta. 9.6 Esimese kohtuastmega tuleb soostuda ka süüdistatavate ning tunnistajate A.P. i ja D.Š. i ütlustes esinevate ebakõlade osas. Kuivõrd M.O ja T.V ütluste mõningast lahknevust detailides on maakohus piisavalt käsitlenud ning seda apellatsioonis ka ei vaidlustata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellele enamat tähelepanu pöörata. Tunnistajate V. Padari ja D.Š. i ütluste tõendikogumist väljajätmise kohta tuleb märkida järgmist. Apellant rõhub sellele, et kuigi nimetatud tunnistajad ei mäletanud kalade liike, alamõõduliste kalade arvu ega kalade võimalikku surma põhjust, haakusid nende ütlused süüdistatavate ütlustega osas, mis puudutas nimelt surnud kalade väljavõtmist mõrrast. Kui nüüd pöörduda kaevatava kohtuotsuse juurde, siis seal tuvastatust selgub ringkonnakohtu hinnangul siiski, et A.P. i ja D.Š. i ütlustes esinevad ebakõlad on tähelepanuväärsed. Ringkonnakohus toob välja, et tunnistaja A.P. nimetas surnud alamõõduliste kaladena teisi kalaliike (ja mitte kohakala), tunnistaja D.Š. ei täheldanud püütud kalade seast ühtegi alamõõdulist kala, seejuures kontrollisid just nemad mõrdu. Maakohus on õigustatult järeldanud, et arvestades alamõõduliste kohade hulka kogu püütud saagist ning tunnistajate kogemusi kalandusvaldkonnas, pidid nad kindlasti nägema, millised kalad püüti. Apellandi oletus, et tunnistajate ütluste andmist võis mõjutada kartus enda suhtes süüdistuse esitamise ees, ei ole kaalukas ega väära maakohtu hinnangut nende ütlustele.

väärtegu KPS § 231 järgi), samuti kalalaeva kasutamise loaga või kalalaevatunnistusega kalapüügi üle (vastava loa või tunnistuseta kalapüük on väärtegu KPS § 232 järgi). 11.1 Nii on ringkonnakohus seisukohal, et kalalaeva kontrollimine politsei- ja piirivalveametnike poolt oli kindlasti nende õiguspädevuses. Siit edasi tuleb märkida järgmist: nagu kohtutoimiku materjalidest selgub, teostasid politsei- ja piirivalveametnikud kalalaevale tavapärast kontrolli, mille käigus avastati võimalikule õigusrikkumisele viitavad asjaolud; seejärel kutsuti aga kuriteo sündmuskohale Keskkonnainspektsiooni ametnikud, kes asja edasi uurisid ja järelevalvemenetluse tegelikult läbi viisid, Keskkonnainspektsioonil oli selline pädevus kuriteosündmuse ajal KPS § 24 lg 1 alusel. Järelikult viis menetluse läbi selleks seadusega ettenähtud institutsioon ning apellandi tähelepanek jääb tagajärjetuks.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.