S. S kaebus Justiitsministeeriumi 26.09.2016 vastuse nr 12-1/6651-4 vaidlustamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – S. S Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Julia Deržilo
Resolutsioon Edasikaebamise kord
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30.01.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited
1.Kaebaja esitas Justiitsministeeriumile 06.09.2016 dateeritud kolm teabenõuet, mis registreeriti Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemis kuupäevaga 13.09.2016. Kahes teabenõudes taotles kaebaja Justiitsministeeriumi vastuste väljastamist Taani Kuningriigi Justiitsministeeriumi dokumentidele number 657648 ja 693859 ning kolmandas teabenõudes taotles kaebaja kogu kirjavahetuse väljastamist Taani Kuningriigi Justiitsministeeriumiga, mis puudutab kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks ületoomist Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki 23. mail 2013.
2.26.09.2016 kirjaga nr 12-1/6651-4 väljastas Justiitsministeerium kaebajale teabenõudes palutud vastused Taani justiitsministeeriumi kirjadele.
3.04.10.2016 saabus Tartu Halduskohtule S. S kaebus Justiitsministeeriumi 26.09.2016 vastuse nr 12-1/6651-4 vaidlustamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks. Oma kaebuses märgib S. S , et vaidlustab Justiitsministeeriumi 26.09.2016 vastuse teabenõudele nr
12-1/6651-4, millega jäeti rahuldamata tema 06.09.2016 esitatud teabenõue, milles kaebaja nõudis kogu materjali tema deporteerimise kohta 23.05.2013 Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki ja rikuti teabenõude esitamiseks ette nähtud tähtaega. Koos kaebusega oli esitatud taotlus riigi õigusabi saamiseks.
4.Vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks ning leiab, et kaebaja poolt kohtule esitatud väide, et Justiitsministeerium on jätnud teabenõudele vastamata, ei ole korrektne. 26.09.2016.a vastas Justiitsministeerium kaebaja pöördumisele kirjaga nr 12-1/6651-4 ning väljastas palutud Justiitsministeeriumi vastused Taani Kuningriigi Justiitsministeeriumi dokumentidele nr 657648 ning nr 693859. Seega on kaebaja poolt esitatud teabenõudele vastatud ning palutud dokumendid on väljastatud. Vastustaja märgib ka, et kolmandas teabenõudes ei olnud kaebaja välja toonud ühtegi dokumendi liiki, sisu, nimetust ega rekvisiiti, mille väljastamist ta taotles. Seega, on vastustajale jäänud arusaamatuks, milliste dokumentide väljastamist kaebaja ühes teabenõudes taotles. Juhul kui kaebaja leiab, et talle on jäetud teatud dokumendid väljastamata, peab kaebaja oma pöördumises Justiitsministeeriumi poole konkreetselt välja tooma, milliste dokumentide väljastamist ta taotleb.
5.Kaebuses Tartu Halduskohtule on kaebaja välja toonud ka asjaolu, et rikutud on teabenõudele vastamiseks ettenähtud tähtaega. Siinjuures märgib vastustaja, et suure töökoormuse tõttu ei olnud vastustajal võimalik vastata kaebaja teabenõudele Avaliku teabe seaduse §-s 18 sätestatud tähtaja jooksul. Vastustaja selgitab, et suure töökoormuse tõttu märgiti kaebajalt Justiitsministeeriumisse esitatud pöördumiste registreerimisel vastamistähtajaks inimliku eksituse tõttu 30 päeva ning sellest tähtajast tulenevalt edastati kaebajale vastus. Vastustaja palub jätta kaebus Justiitsministeeriumi vastu seoses kaebaja 06.09.2016 teabenõudele mittevastamisega rahuldamata; jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
6.Kaebaja märgib 30.11.2016 kaebuse täienduses, et ta ei saa aru, mis alustel ja põhjustel vastustaja koostas 13.02.2013 nõusoleku EV kodaniku S. S üle võtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki. Seepärast kaebaja arvabki, et vastustajal peavad olema mingid materjalid, mis alusel koostati nõusolek. Osade dokumentide rekvisiidid sai ta advokaadilt, kuid ilmselt pole need täielikud. 23.05.2013 viidi kaebaja „juhuslikult“ Kopenhaageni lennujaama, kus viibisid JM vanglaametnikud, kes deporteerisid ta Eestisse. Seepärast kaebaja juhustesse ei usu ja arvab, et on veel mingid materjalid, mida ta ei tea. Kaebaja märgib, et JM viide Avaliku teabe seaduse § 14 lg 1 p 4 on kohatu, kuna ta ei tea enda kohta kogu teavet. Küüniline on ka JM tegevus teabenõudele vastamises, kuna vastustaja peaks EV –s olema seaduste järgimise eeskujuks. Kaebaja palub kaebuse rahuldamist ja palub jätta menetluskulu vastustaja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Põhiseaduse § 46 kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus.
8.Käesoleval juhtumil sätestab vastamise korra avaliku teabe seadus (AvTS). AvTS § 1 sätestab selle seaduse eesmärgi, milleks on tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle.
9.AvTS § 2 lg 2 p 4 näeb ette, et seda seadust ei kohaldata teabele juurdepääsupiirangute, juurdepääsu eritingimuste, korra ja viiside osas, juhul kui need on eriseaduses või välislepingus sätestatud teisiti.
10.AvTS § 4 lg 1 kohaselt on teabevaldajad demokraatliku riigikorralduse tagamiseks ning avaliku huvi ja igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste täitmise võimaldamiseks kohustatud tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele. Isiku õigus teabenõuet esitada tuleneb Avaliku teabe seadusest. AvTS § 6 kohaselt on teabenõue teabenõudja poolt samas seaduses sätestatud korras teabevaldajale esitatud taotlus teabe saamiseks. Teabenõudja on iga isik, kes esitab teabevaldajale teabenõude Avaliku teabe seaduses sätestatud korras (AvTS § 7). Teabevaldaja kohustused teabele juurdepääsu võimaldamisel on loetletud AvTS § 9 lg-s 2. Muuhulgas lasub teabevaldajal kohustus tagada juurdepääs nendele dokumentidele, millele teabenõudja juurdepääsu taotleb ja millele teabenõudjal on juurdepääsuõigus (p 1), pidada arvestust oma valduses olevate dokumentide üle (p 2) ja abistada teabenõudjat (p 5). AvTS § 13 p 2 kohaselt on teabenõudjal õigus esitada teabevaldajale kirjalik teabenõue ja sama seaduse § 17 lg 1 p 2 kohaselt peab teabevaldaja täitma teabenõude soovitud viisil, milleks praegusel juhul oli nõue väljastada dokumendid paberkandjal teabenõudjale. Avaliku teabe seaduse § 14 lg 1 p 4 kohaselt tuleb teabenõudes esitada ka taotletava teabe sisu või dokumendi liik, nimetus ja sisu või teabenõudjale teada olevad dokumendirekvisiidid.
11.Sama seaduse § 18 lg 1 kohaselt täidetakse teabenõue mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.
12.Teabevaldaja võib keelduda teabenõude täitmisest, kui ta ei valda taotletavat teavet (AvTS § 23 lg 1). Korduvate teabenõuetega toimimist reguleerib AvTS § 23 lg 2 p 1, mille kohaselt teabevaldaja võib teabenõude täitmisest keelduda, kui samale teabenõudele on taotletav teave juba antud ja teabenõudja ei põhjenda vajadust saada teavet teist korda. Seejuures ka teabenõude täitmisest keeldumine tuleb koos põhjendustega teabenõudjale teatavaks teha viie tööpäeva jooksul (AvTS § 23 lg 3). Sama seaduse § 34 lg-te 1 ja 2 kohaselt on piiratud juurdepääsuga teabeks teave, millele juurdepääs on keelatud kas seadusega kehtestatud korras või mis on asutuse juhi poolt tunnistatud asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.
13.S.S esitas Justiitsministeeriumile 06.09.2016 dateeritud kolm teabenõuet, mis registreeriti Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemis kuupäevaga 13.09.2016. Justiitsministeerium pidi S.S teabenõuded kas taotletud viisil ja ettenähtud tähtajal täitma või siis teabenõuete täitmisest keelduma, esitades vastavad põhjendused.
14.Halduskohus leiab, et käesoleval juhul 26.09.2016 kirjaga nr 12-1/6651-4 väljastas Justiitsministeerium kaebajale teabenõudes palutud vastused Taani justiitsministeeriumi kirjadele. Kaebajale väljastati Harju Maakohtu 12.07.2013 määrus 1-13-5489 ja Justiitsministeeriumi 13.02.2013 nõusolek EV kodanik S. S ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki. Kolmandas teabenõudes taotles S.S kogu kirjavahetuse väljastamist Taani Kuningriigi Justiitsministeeriumiga, mis puudutab kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks ületoomist Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki 23. mail 2013. Vastustaja on märkinud, et kolmandas teabenõudes ei olnud kaebaja välja toonud ühtegi dokumendi liiki, sisu, nimetust ega rekvisiiti, mille väljastamist ta taotles. Seega, on vastustajale jäänud arusaamatuks, milliste dokumentide väljastamist kaebaja ühes teabenõudes taotles. Juhul kui kaebaja leiab, et talle on jäetud teatud dokumendid väljastamata, peab kaebaja oma pöördumises Justiitsministeeriumi poole konkreetselt välja tooma, milliste dokumentide väljastamist ta taotleb.
15.Halduskohus leiab, et kaebaja poolt esitatud teabenõudele on vastatud ning palutud dokumendid on väljastatud.
16.Halduskohus märgib, et S. S on süüdi mõistetud Taani Kuningriigi Nykøbing Falsteri kohtu 02.03.2012.a otsusega ja 12.09.2012.a Ida-Taani Kõrgema kohtu otsusega narkokuriteos ja teda karistati 12-aastase vangistusega. Sama otsusega jõustati ka Taani Kuningriigi Nykøbing Falsteri kohtu 02.03.2012.a otsuses sisalduv korraldus riigist väljasaatmise korraldus koos eluaegse keeluga siseneda Taani Kuningriigi territooriumile. Kirjeldatu alusel pole Taani lähtunud kaalutlustest, et S.S kannaks karistuse lõpuni Taanis (vt JM 13.02.2013 nõusolek).Vastustaja on nõusolekus teinud viite kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli artikkel 3:1 kui ka EV kriminaalmenetluse seadustiku § 477 lg 3, mille alusel nõustutakse isiku ülevõtmisega isiku nõusolekut arvestamata. Kaebaja oma üleandmisega pole väidetavalt nõustunud. Kuid S. S pole ka 13.02.2013 nõusolekut kohtus vaidlustanud.
17.S. S märkis kaebuse täienduses, et ta ei saa aru, mis alustel ja põhjustel koostas vastustaja 13.02.2013 nõusoleku EV kodaniku S. S üle võtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki.
18.Haldusasja materjalide järgi 13.02.2013.a andis Eesti Vabariigi Justiitsministeerium nõusoleku S. S ületoomiseks karistuse kandmiseks Eesti Vabariiki kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikkel 9 lg 1 b kohaselt. See tähendab, et elukohariigi kohus peab välisriigi kohtuotsuse ümber vormistada elukohariigi otsuseks. Samas tuleb järgida konventsiooni artikkel 11 sätteid. Konventsiooni artikkel 11 kohaselt peab elukohariigi kohus järgima välisriigi kohtuotsuses sisalduvaid faktilisi asjaolusid niivõrd, kuivõrd selgesõnaliselt need kohtuotsuses sisalduvad, ei tohi vabaduskaotuslikku karistust asendada rahalise karistusega, ei tohi raskendada isiku olukorda. Samas tuleb järgida ka artikkel 10 sätteid, mille kohaselt ei kuulu välisriigis mõistetud karistuse liik ja raskus muutmisele. Karistust võib muuta vaid juhul, kui välisriigis mõistetud karistus ületab elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistuse maksimaalmäära. Selleks, et otsustada, kas S. S suhtes tehtud Taani Kuningriigi Nykøbing Falsteri kohtu 02.03.2012.a otsus kuulub Eesti Vabariigis tunnustamisele ja täitmisele ning millises ulatuses, tuleb Sulev Samilovi poolt toimepandud kuritegu kvalifitseerida Eesti Vabariigis kehtiva kriminaalseaduse järgi ning võrrelda Eesti Vabariigis ettenähtud karistust temale Taani Kuningriigis mõistetud karistusega.
19.S. S mõisteti süüdi selles, et tema 17.03.2011.a kella 17.00 paiku Rødby Færge sadamas, kavatsusega levitada ja taasmüüa narkootikume paljudele inimestele, importis Saksamaalt Taani 39,660 kg amfetamiini, mis oli peidetud Saksamaal registreeritud sõiduauto Volvo S 80, reg nr KB C 1165 kütusepaaki. Sellise tegevusega pani S. S toime suures ulatuses narkootilise aine käitlemise, s.o KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille eest nähakse ette kuni 10-aastane vangistus ning KarS § 392 lg 1 järgi, mille eest nähakse ette kuni 5-aastane vangistus. Harju Maakohus on arvesse võtnud asjaolu, et S. S poolt toimepandud kuriteod on kuritegudeks ka Eestis, siis lähtuvalt KrMS § 483 lg 1 p 1 tunnistati 02.03.2012.a Taani Kuningriigi kohtuotsuse täitmine lubatavaks ja kvalifitseeriti S. S poolt toimepandud kuriteod KarS § 184 lg 1 järgi ja karistati teda 10-aastase vangistusega ning KarS § 392 lg 1 järgi karistati teda 5-aastase vangistusega. KarS § 64 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks jäi 10-aastat vangistust. Lisaks on Harju Maakohus 21.05.2012.a pööranud täitmisele S. S le Harju Maakohtu 02.02.2009 kohtumäärusega mõistetud karistuse - 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Seega Taani Kuningriigi kohtuotsusele liideti Harju Maakohtu 21.05.2012.a kohtumäärusega täitmisele pööratud karistus - 2 aastat 6 kuud vangistust ning KarS § 65 lg 2 kohaselt mõisteti liitkaristuseks 10 aastat vangistust, kuna KarS §
64 lg 3 kohaselt ei tohi ületada raskeima karistuse ülemmäära. S. S karistusaja alguseks loeti 17.03.2011.a.
20.Kaebaja ei ole Harju Maakohtu 12.07.2013 kriminaalasja määrust 1–13-5469, millega KrMS § 483 lg 1 p 1 alusel tunnistati lubatavaks S. S suhtes tehtud Taani Kuningriigi Nykøbing Falsteni 02.03.2012.a kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis, vaidlustanud ja see on jõustunud.
21.Käesoleva vaidluse esemeks pole Justiitsministeeriumi viivitus teabenõudele vastamises. Kaebaja vaidlustab Justiitsministeeriumi 26.09.2016 vastuse teabenõudele nr 12-1/6651-4, millega jäeti rahuldamata tema 06.09.2016 esitatud teabenõue, milles kaebaja nõudis kogu materjali tema deporteerimise kohta 23.05.2013 Taani Kuningriigist Eesti Vabariiki. Halduskohus möönab, et vastustaja rikkus teabenõudele vastates AvTS § 18 lg 1, mille kohaselt täidetakse teabenõue mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.
22.Kuna kaebaja teabenõuetele on vastatud, siis jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja palus menetluskuludena välja mõista: kirjamark 65 senti, ümbrik 20 senti, paber ja pastakas 1 sent – kokku 86 senti. Vastustaja palus jätta menetluskulud kaebaja kanda, menetluskulude nimekirja esitatud ei ole. Seetõttu menetluskulusid tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.