Kohtulahend

(kolm) aastat 11(üksteist) kuud ja 29 päeva vangistust. 3) Karistusaja algust arvestada N.H ’i kinnipidamisest, s.o alates 21.06.2012.a. 4) Mihhail Kalašnikovi alusetult vabaduse võtmise päevade arv on 80 päeva. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 4.novembri 2013.a. otsusega : Õigeks mõista N.H süüdistuses KarS § 121 järgi. Õigeks mõista N.H süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi. Süüdi tunnistada N.H KarS § 136 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, 09.08.2010.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, 2 (kahe) aasta 6 (kuue) kuu vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata 09.08.2010.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega mõistetud karistusest maha arvestamata eelvangistuses viibitud aeg – 12.09.2008.a., s.o l (üks) päev vangistust – karistusaja hulka ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 2 (kaks) 11 (üksteist) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata käesolevas kohtuasjas eelvangistuses viibitud aeg alates 21.06.2012.a. karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada N.H ’i kinnipidamisest, s.o alates 21.06.2012.a. N.H ’i suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Õigeks mõista Mihhail Kalašnikov süüdistuses KarS § 121 järgi. Õigeks mõista Mihhail Kalašnikov süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi. Mihhail Kalašnikov’i suhtes valitud tõkend – vahistamise asendamine elektroonilise valvega – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Mihhail Kalašnikovi süüküsimus ei ole käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks kuna tema õigeksmõistmist maakohtu poolt ei ole vaidlustatud. Mihhail Kalašnikovi suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse on vaidlustanud vaid tema kaitsja osas, mis puudutab maakohtu otsust mitte tunnistada süüdistatava Mihhail Kalašnikovi õigust saada vahi all viibitud aja eest hüvitist riigi poolt. N.H oli antud kohtu järgmistes kuriteoepisoodides: -

et tema grupis Mihhail Kalašnikovi ja veel vähemalt kolme eeluurimisel tuvastamata isikuga pani toime teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise järgnevalt: 29.02.2012.a rentis N.H kella 10.00 paiku A OÜst sõiduki Renault Trafic registreerimisnumbriga XXX XXX. Seejärel N.H , Mihhail Kalašnikov ja veel vähemalt kolm eeluurimisel tuvastamata isikut, olles riietatuna politseivormile sarnanevasse riietusse ning katnud näod musta värvi maskidega, sõitsid N.H poolt renditud mikrobussiga RENAULT TRAFIC r/nr XXX XXX 29.02.2012. a umbes kella 18.38 ajal Tallinnas Endla 45 asuva kaubanduskeskuse Kristiine parklas sõiduautosse Mercedes istuva PS juurde ja hüüetega: „Politsei! Relva, narkootikume on?“ haarasid PSl kätega kõrist kinni ning tassisid mikrobussi. Pärast seda panid PS selili mikrobussi põrandale, tõmbasid PSle mütsi kuni kõrini üle pea, sidudes ta kleeplindiga kinni. Samuti seoti kleeplindiga kinni PS käed ja jalad ning sõidutati kaubanduskeskusest Kristiine mikrobussiga Renault Trafic registreerimisnumbriga XXXXXX Harjumaale Saku valda Männikule, piirates sellise tegevusega PS liikumisvabadust kuni 29.02.2012 kell 19.34-ni, mil kannatanu Männikul sõidukist välja lükati. Sõiduki Renault Trafic r/nr XXX XXX tagastas N.H 29.02.2012 kell 20.20 paiku A OÜ-le aadressil XXXXX XX, Tallinn

Seega, süüdistuse kohaselt, pani N.H toime teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise, s.o KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

-

Samuti selles, et tema, tegutsedes grupis koos Mihhail Kalašnikovi ja veel vähemalt kolme eeluurimisel tuvastamata isikuga, pani toime PS kehalise väärkohtlemise, mis seisnes selles, et olles eelnevalt võtnud PS ́lt seadusliku aluseta vabaduse ning hoides PSt N.H poolt renditud sõidukis Renault Trafic registreerimisnumbriga XXXXXX 29.02.2012. a ajavahemikus umbes kella 18.38 kuni kella 19.34, sõites Tallinnast Endla 45 asuva kaubanduskeskuse Kristiine juurest Harjumaale, Saku valda Männikule, peksid kleeplindiga kätest ja jalgadest kinniseotud PSt terve tee mitmeid kordi rauast malkadega vastu keha, käsi, jalgu, samuti lõid PSt kaks-kolm korda parema sarnaluu piirkonda ja vastu pead, rääkides seejuures, et PS lahkuks Eesti Vabariigi territooriumilt. Osutatud tegudega tekitasid N.H, Mihhail Kalašnikov ja veel vähemalt kolm uurimisel tuvastamata isikut PSle järgmised kehavigastused: üldine põrutus, vasaku jala IV pöialuu nihketa murd, marrastused vasakul küünarvarrel, paremal labakäel ja paremal säärel, hulgalised nahaalused verevalumid mõlemal näopoolel, paremal oimu piirkonnas, rindkerel, seljal, reitel, paremal õla- ja küünarvarrel.

Seega, süüdistuse kohaselt, pani N.H toime teise isiku kehalise väärkohtlemise peksmise teel, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Mihhail Kalašnikov mõisteti esitatud süüdistustes maakohtu poolt õigeks ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohus leidis, et tuvastatud faktilistest asjaoludest tulenevalt on põhjendatud asuda seisukohale, et N.H on toime pannud KarS § 136 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo, s.o seadusliku aluseta vabaduse võtmisele kaasaaitamise. Kohtus on tõendamist leidnud tunnistajate JN ja HA ütlustega, samuti kirjalike tõendite, GPS-seadme sõiduraporti ja rendilepinguga, et N.H rentis väikebussi Renault Trafic reg nr XXXXXX 29.02.2012.a. kella 10:15 paiku ja see tagastati samal päeval kella 20:45 paiku (kd K II lk 53-54). Samuti on tõendamist leidnud, et antud sõidukist leiti veremäärdumisi (kd K II lk 35-36, 41 ). Tulenevalt sõiduraportist on antud sõiduk viibinud nii Kristiine Keskuse juures (Kotkapoja 11, Tulika 35), kui ka Männikul Männiku tee 140b juures (kd K II lk 53-54), millised olid PSlt seadusliku aluseta vabaduse võtmise ning tema hilisema vabastamise asukohtadeks. Seega oli just nimelt antud sõiduk see, mida kasutati PSlt vabaduse võtmisel. Kohus viitab, et 150m kaugusel PS peksmise sündmuskohast Männikul, kust leiti muuhulgas tema elamisluba, SIM-kaart ja mobiiltelefoni tagakaas) on näha sõiduki ümberpööramise jälgi ning sealt leiti ka sigaretikoni Kent, mille filtri välimus on värske (kd K I lk 161, 163, 176). Antud sigaretikoni osas tehtud DNA ekspertiisist nähtub, et konil olnud bioloogiline materjal pärineb N.H-lt (kd K I lk 188). . Eeltoodut arvesse võttes on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et N.H viibis sündmuskohal Männikul ning tema sealviibimisest jäi antud kohta maha tema bioloogilist materjali sisaldav sigaretikoni, mille sattumine sinna ei saanud olla juhuslik. Maakohus tuvastas, et PSlt vabaduse võtmine oli seotud just sõidukiga Renault Trafic reg nr XXXXXX. Tõendamist on leidnud ka see, et antud sõiduki rentis ja tagastas N.H , kuivõrd rendilepingu kohaselt rentis 29.02.2012.a alates kella 10:15 kuni

01.03.2012.a. kella 20:00 N.H (ik XXX) A OÜ-lt sõiduki Renault Trafic reg nr XXXXXX (kd K II lk 47-51). Kohtuistungil kinnitasid N.H ’i poolt antud sõiduki rentimist nimetatud ajal ka rendifirma esindajad, tunnistajana üle kuulatud JN ja HA (kd K III lk 108-110; kd K IV lk 6-7). Eeltoodust nähtub, et kuriteo toimepanemise päeval rentis N.H sõiduki, mida kasutati kuritegude toimepanemiseks. Kohus viitab, et renditud sõidukiks oli 9 istmekohaga väikebuss, st sõidukit kasutavatel isikutel oli ilmselgelt vajalik vedada suuremat hulka inimesi. Kohus tuvastas, et N.H ei saanud olla vahetult KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo täideviijaks, kuivõrd kohtus uuritud tõendite pinnalt sellist järeldust teha ei saa. Küll aga on kohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et N.H oli PSlt seadusliku aluseta vabaduse võtmisel kaasaaitajaks. Nimelt on kahtlematult tõendamist leidnud, et N.H rentis kuritegude toimepanemiseks sõiduki, millesse oli võimalik mahutada ka suurem hulk inimesi, sealhulgas kannatanu PS ning viimase ütluste kohaselt umbes 5 kogukat meest. Kohus asus seisukohale, et N.H pidi sõidukit rentides olema teadlik selle kasutamise eesmärgist sõidutada suuremat hulka inimesi. Samuti pidi ta õhtusel ajal Männiku karjääride läheduses sõiduki juures koos kannatanu PS ja temalt vabaduse võtnud isikutega viibides tajuma, et tegemist on seadusliku aluseta vabaduse võtmisega. Kohus leiab, et eluliselt usutav on ka see, et enda nimele sõidukit rentides, eesmärgiga see kellelegi kolmandale edasi anda, on rentija, kui rendileandja ees vastutav isik, küllaltki täpselt uurinud seda, milleks tema poolt edasi renditud sõidukit kasutatakse. Kohus leiab, et eeltoodu põhjal saab N.H tegevust sõiduki rentimise korraldamisel, selle rendipunktist võtmisel ja samal õhtul sinna tagastamisel, käsitleda ainelise kaasabina PSlt seadusliku aluseta vabaduse võtmisele. Asjaolu, et kannatanu ei näinud Männikul N.H , on selgitatav ja eluliselt usutav, kuna väljas oli pime (veebruarikuu õhtu kella 19 paiku), ka oli teda pekstud, isikuid sündmuskohal oli mitu. Küll aga N.H, kui isik, kes andis sõiduki kasutada teistele isikutele ja sellele sõidukile järele tuli, oli sündmuskohal viibides ilmselgelt kursis sõiduki kasutamise eesmärgiga. N.H on siiani varjanud isikuid, kellele ta sõiduki kasutada andis. Ka iseloomustab tema soovi kohut eksitada kohtus valealibi esitamine TV osas. Eeltoodut arvesse võttes on kohtu hinnangul põhjendatud asuda ka seisukohale, et N.H pani antud kaasaaitamisteo toime otsese tahtlusega. Kohtu hinnangul hõlmas N.H tahtlus täideviijate poolt toimepandava teo koosseisu (vabaduse võtmist seadusliku aluseta) ning ulatus ka selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate elementideni. N.H pidi sõidukit rentides, sellele sündmuskohale järele minnes ning seda tagastades olema teadlik, et seda kasutatakse teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmiseks ning seda vähemalt möönma. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava N.H kaitsja adv. Mare Lust väidab esitatud apellatsioonis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks peab apellant seda, et N.H mõisteti süüdi kuriteos olukorras, kus ta ise ei ole seda kogu menetluse vältel tunnistanud. Kriminaalmenetluse olulise rikkumise osas maakohtu poolt esitab apellant järgmise seisukoha. Nimelt märgitakse apellatsioonis, et maakohus on hinnanguliselt

kirjeldanud isikute õigusvastast tegevust, kuid see on jäänud pelgalt oletuseks. Väidetakse, et kohtu järeldus ei põhine kõigi tõendite objektiivsel analüüsil. Kohtu mitteobjektviivne suhtumine tõenditesse ei ole taganud süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele. Järgnevalt tsiteerib apellant apellatsioonis KrMS prg. 60 lg 1, 61 lg 1 ja 2 , 62 p.2,3 , 312 p.1 ja Riigikohtu otsuses väidetava numbriga 1-04-179 väljendatud seisukohta kohtumenetluse võistlevuse sisust. Fakti, et süüdistatav N.H rentis auto ja tagastas selle apellatsioonis ei vaidlustata, kuid märgitakse, et vaidlus on selels, kas sellega aitas süüdistatav kaasa kuriteole – ebaseaduslikule vabaduse võtmisele. Maakohus on arvestanud küll kannatanu ütlusi, kuid seda, et kannatanu ei tundnud süüdistatavas N.H ära isikut, kes temalt vabaduse võttis, kohus ei arvestanud. Kohus on pidanud vajalikuks analüüsida vaid sündmuskohalt leitud suitsukoni osas tehtud DNA ekspertiisi. Tõendid selle kohta, et N.H oleks olnud teadlik kuriteo toimepanemisest tegelikult puuduvad. Eeltoodu alusel taotletakse apellatsioonis N.H õigeksmõistmist. Alternatiivne taotlus on mõistetud karistuse kergendamiseks. Kaitsja leiab, et arvestades kuriteo raskust, tehiolusid ja süüdistatava rolli kuriteo toimepanemises olnuks antud jiuhul piisav rahaline karistus. Ainuüksi asjaolu, et täidetud on süüteokoosseis ei ole piisav isiku karistamiseks. Prokurör taotleb samuti kohtuotsuse tühistamiseks N.H osas ja uue otsusega tema süüdimõistmist KarS prg. 136 järgi e. kuriteo täideviijana, samuti raskema karistuse mõistmist. Prokurör tugineb apellatsioonis järgnevatele kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiste alustele: materiaalõiguse ebaõige kohaldamine vastavalt KrMS § 338 lg 2; kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine vastavalt KrMS § 338 lg 3 ja KrMS § 399 lg 1 p 7 ning mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule vastavalt KrMS § 338 lg 4. Prokuröri hinnangul on kohtuotsuses rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd kohus on ise apelleeritavas otsuses asunud sisustama süüdistatava N.H käitumist selliselt, mis oma puutumust nii süüdistus- ega ka kaitseversioonidega, ega ole leidnud kinnitust ühegi kriminaalasjas kogutud tõendiga. Rikkumine seisneb muuhulgas põhjendamiskohustuse täitmata jätmises, kuivõrd prokurörile jääb selgusetuks, millisele tõendile tuginedes kohus väidab, et N.H läks sõidukile Renault sündmuskohale Männiku järgi (otsuse lk 17), aga ei sõitnud ise nimetatud sõidukis Männikule võttes sellise tegevusega kannatanult ebaseaduslikult vabaduse. Nimetatud asjaolu põhjendamine on käesoleva kriminaalasja seisukohal väga oluline, kuivõrd prokuröri hinnangul on eluliselt usutavam, et N.H viibis ise ühena vabaduse võtmise toimepanijatest sõidukis Renault, milles kannatanut kinni hoiti, mitte ei läinud hiljem sõidukile järgi. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks N.H saabunud sündmuskohale Männikul muu transpordivahendiga ning seetõttu ei saa kohus asuda sisustama N.H käitumist kergendavaid versioone, millel puudub tegelik alus ja mis toob kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise käsitledes N.H kuriteole kaasaaitajana. Sündmuskohal asuv N.H DNA-ga sigaretikoni koosmõjus teiste kogutud tõenditega ning alibi puudumine asetab N.H 29.02.2012 sõidukisse Renault Trafic koos teiste kuriteo täideviijatega. Kohtuotsuses on tuvastamist leidnud tõsikindlalt järgnevad asjaolud: - N.H rentis 29.02.2012 sõiduki Renault Trafic, mida kasutati samal päeval kannatanult ebaseaduslikult vabaduse võtmiseks ja tema kehaliseks väärkohtlemiseks.

- Kannatanu viidi sõidukis Kristiine Keskusest peatumata Männikule. - Männikul visati kannatanu sõidukist välja. - N.H viibis sündmuskohal Männikul, kust leiti tema DNA-ga sigaretikoni. - N.H tagastas renditud sõiduki rendileandjale 29.02.2012. - N.H puudub alibi, kuna tema enda ning kaitsjapoolsete tunnistajate AB, OG ja AK ütluseid on kohus hinnanud kui ebausaldusväärseid ning N.H poolt esitatud tunnistaja TV, kes väidetavalt sõidukit Renault juhtis, on käesolevaks hetkeks surnud ning teo toimepanemise hetkel oli isik mõlemast silmast pime. Vaadeldes ülalpool toodud reaalselt tuvastamist leidnud asjaolusid ning seda, et N.H on kogu kohtumenetluse vältel varjanud teisi kuriteo toimepanemises osalenud isikuid ja eksitanud kohut fabritseeritud tõendite näol, annab aluse prokuröril väita, et N.H oli kuriteo üks täideviijatest, täites oma rolli vastavalt ühisele ja kooskõlastatud tegevusplaanile. Hinnates PS suhtes toimepandud tegusid, ei saa öelda, et tegemist oleks juhusliku rünnakuga, vaid kaalutletud ning kõrge organiseerituse astmega toimepandud kuriteoga. N.H panus ning temapoolne tegevust juhtiv roll vabaduse võtmise väga olulise vahendi (sõiduki) rentimisel ja sündmuskohal viibimisel ilmestab N.H võimet teo toimepanemist suunata. Ka Riigikohus oma lahendis 3-1-1-118-13 on sedastanud, et teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Ka ebaseadusliku vabaduse võtmise sündmustikus on oluline hinnata vabaduse võtjate selget arvulist ülekaalu kui garantiid, et kannatanu ei oleks võimeline vabalt liikuma. N.H käitumine 29.02.2012.a ja hilisemas kriminaalmenetluses näitab selgelt, et isik oli hõlmatud ühtest tahtest PSlt vabadus võtta ning hoidis vabaduse võtmisega seotud sündmusi kontrolli all. Tuginedes eeltoodule on N.H tegevuse kvalifitseerimine KarS § 136 lg 1 - § 22 lg 3 järgi toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning isik peab vastutama KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo täideviijana. Asjaolu, et kohtumenetluse ajal kannatanu väitis, et temalt vabaduse võtjate näol ei saa tegemist olla süüdistatavatega, ei saa hinnata absoluutse süüdistatavaid välistava tõendina, kuivõrd ka tõendina arvestatud kannatanu eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et kannatanu nägemine oli piiratud, kuna talle oli tõmmatud kaelani pähe müts, mis takistas tal tuvastamast toimepanijate isikuid. Sündmusest pea poolteist aastat hiljem antud ütlused toimepanijate suuruse ja kogukuse kohta võivad olla ekslikud ning seetõttu oleks prokuröri hinnangul tulnud kohtul suhtuda neisse välistavatesse ütlustesse teatud reservatsiooniga. Tõene on kohtuotsuses kajastatu, et prokurör ei avaldanud kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta. See asjaolu iseseenesest ei vabasta kohut hindamast kannatanu võimalikku inimlikku eksimisfaktorit (eriti pingeolukorras, kus inimesed ei pruugi ei värve, suurust, hääli

tajuda tavaolukorrale vastavalt). Usaldusväärsus on aga inimlikust eksimisest erinev kriminaalõiguslik mõiste. Juhul kui ringkonnakohus leiab analoogselt maakohtuga, et N.H käitumises on tuvastatav vaid KarS § 136 lg 1 - § 22 lg 3 kvalifikatsioonile vastav tegu, taotleb prokurör Harju Maakohtu 04.11.2013.a otsuse tühistamist N.H-le mõistetud karistuse osas (6 (kuus) kuud vangistust), ja raskema karistuse mõistmist, kuna mõistetud karistus ei vasta N.H süü suurusele, toimepandud teo raskusele ning tema isikule. N.H on eelnevalt KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatud ning vastavalt kohtuotsusele (mis on lisatud iseloomustava tõendina ka kohtumenetluses kohtutoimikusse (06.05.2013.a istungiprotokollis fikseeritud lk-l 26), tunnistati ta süüdi omavolis, mis on toimepandud psüühilise ja füüsilise vägivallaga ning kannatanu vabadust piirates. Teoga tekitas N.H kannatanule mitmeid erinevaid füüsilisi vigastusi ning ähvardas muuhulgas ka otsast lõigata kannatanu käe. Nimetatud teo eest mõistetud katseajal uue kuriteo toimepanemisele kaasa aitamine, mille tulemusena kannatanult võetakse vabadus ning talle tekitatakse hulganisti kehavigastusi ei saa olla N.H isikut ja toimepandud tegu arvesse võttes karistatav vaid kuuekuulise vangistusega. KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on seadusandja ette näinud kuni viieaastase vangistuse. Kohus leidis apelleeritavas otsuses, et kuna N.H süü ei ole suur, on võimalik isikule määrata oluliselt madalam karistus kui seda näeb ette sanktsiooni keskmine karistusmäär. Samas on kohus otsuses tuvastanud N.H olulise panuse kuriteo toimepanemisse, tuvastanud teo toimepanemise katseajal ning samuti tutvunud iseloomustava tõendina esitatud kohtuotsustega, mis iseloomustavad N.H kui vägivaldset ja jõhkrat inimest, keda juba mõistetud karistused pole veennud seaduskuulekalt käituma. Kohus on ise otsuses sedastanud, et N.H tahtlus hõlmas täideviijate poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatus ka selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate elementideni. Vastavalt KarS § 22 lg 4 mõistetakse osavõtjale karistus seaduse sama sätte järgi, mille eest vastutab täideviija. Selle käsitluse kohaselt oleks keskmiseks karistusmääraks vabaduse võtmise osas kaks ja pool aastat vangistust. Prokurör on teadlik, et kohus võib vastavalt KarS § 60 vähendada kaasaaitaja karistust, kuid leiab, et N.H isikule ning toimepandud teole ei vasta kuuekuuline vangistus ja seetõttu taotleb prokurör juhul, kui ringkonnakohus otsustab jätta jõusse N.H süüditunnistamise KarS § 136 lg 1 - § 22 lg 3 alusel, tühistada otsus mõistetud karistuse osas ning mõista N.H-le karistus 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud. Süüdistatava Mihhail Kalašnikovi kaitsja leiab apellatsioonis, et põhjendamatult ei mõistnud maakohus Mihhail Kalašnikovi kasuks välja hüvitist eeluurimise ajal vahi all viibitud aja eest. Harju Maakohus asus seisukohale, et Mihhail Kalašnikov ise põhjustas endalt vabaduse võtmise, kuna ei selgitanud menetlejatele koheselt oma kokkupuuteid kannatanuga. Apellant leiab, et maakohus on sisustanud ekslikult riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-i 3 lg 1 p 1, mille kohaselt, kahju ei hüvitata isikule, kes uurimise või kohtuliku arutamise käigus eneserõõnaga või oma

muu tahtliku või raskest ettevaatamatusest tingitud tegevusega põhjustas endalt vabaduse alusetult võtmise. Süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea kahtlustatav tõendama kuriteo mittetoimepanemist. Ehk siis, puudub juriidiliselt korrektne võimalus ette heita kahtlustatavale seda, et ta pole teinud aktiivseid pingutusi süü puudumise tõendamiseks. Aga just seda maakohus tegelikult Mihhail Kalašnikovile süüks panebki. Kohtu arvates välistanuks Mihhail Kalašnikovi aktiivne kaitse temalt vabaduse võtmise. Apellandi arvates on tegemist oletusega, mitte aga tõsikindla asjaoluga. See võib nii olla, aga ei pruugi. Kohus ei saa rajada oma mõttekäiku aga oletusele. Loomulikult on vabaduse võtmise põhjus alati fakti küsimus, kuid reaalselt peavad need konkreetsed põhjused kajastust leidma määruses, millega kohus isikult vabaduse võtab. Praegusel juhul ei ole kriminaalasja materjalideks Mihhail Kalašnikovi vahistamismäärust, kuid kuna tegemist on jõustunud kohtulahendiga, on ringkonnakohtul õigus sellega vaieldamatult tutvuda. Mihhail Kalašnikov vahistati eelkõige seetõttu, et esines väga tõsine alus kahtluseks, et tema on kannatanult vabaduse võtnud ja teda peksnud. Mihhail Kalašnikovil, kui tõendiallikal, ei olnud vähimatki rolli selles, et tema suhtes loeti põhjendatud kuriteokahtlus niivõrd tõsiseks, et see tingis temalt vabaduse võtmise. Maakohtu vahistamismääruses ei ole kirjas, et põhjendatud kuriteokahtlust tõendab süüdistatava ütlus või mõni muu tegevusakt alates tema 48 tunniks kinnipidamist. Tulenevalt sellest, et vahistamisküsimuse otsustamisel ei tinginud Mihhail Kalašnikovi vahistamist vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud põhjused, ei ole süüdistatava tegevuses realiseerunud ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-i 3 lg 1 p 1 koosseis. Seega on kahjuhüvitise määramata jätmine põhjendamatu. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega ei mõistetud Mihhail Kalašnikovile välja hüvitist eeluurimise ajal vahi all viibitud aja eest. Apellatsioonikohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, kriminaaltoimiku materjalidega ning kuulanud ära menetluspooled, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt rõhutada seda, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus tulnuks apellandil taotleda olenemata sellest, et ta muuhulgas ei nõustu ka maakohtu otsuses tehtud materiaalõigusliku hinnangu ja tõendite hindamise tulemiga ning karistusmääraga, KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumisega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust 28. mai 2008.a otsuses nr 3-1-1-27-08. Kuna prokurör ei ole taotlenud kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, ei saa olla prokuröri poolt tehtud viide KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätete rikkumisele maakohtu poolt tõsiseltvõetav ning sisuliselt on tegemist paljasõnalise väitega. Prokurör analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks tema arvates N.H süüdi mõista KarS prg. 136 lg 1 järgi e. kuriteo kaastäideviijana. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Maakohtu otsuse kohta ei saa öelda, et tegemist on motiveerimata kohtuotsusega. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist. See on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-1-79-01;3-1-1139-05; 3-1-1-100-12). Konkreetselt ei nõustu prokurör sellega, et maakohus on tõendatuks lugenud N.H poolt kannatanult ebaseadusliku vabaduse võtmiseks kasutatud sõiduki rentimise, selle edasiandmise kolmandatele isikutele, tagastamise rendileandjale ning Männikul, n.ö. sihtpunktis viibimise seoses sellega, et käis seal sõidukil järgi. Prokurör leiab, et N.H sõitis ka ise renditud sõidukiga kaasa ning hoidis kogu sündmuste käiku kontrolli all teovalitsemise mõttes. Maakohus märkis kohtuotsuses, et sellise väite kinnituseks ei ole prokurör esitanud veenvaid tõendeid, mistõttu ei saa väita, et N.H sõitis kaasa kannatanu ning vaidlustatud kohtuotsusega kuriteo täideviijateks loetud tuvastamata isikute grupiga (kohtuotsuse lk. 17).Seega ei saa väita, et maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Ka ei nõustu kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et maakohtul puudub õigus omaalgatuslikult ning väljapoole kaitseargumente jäävate järelduste tegemiseks, mis süüdistuse sisu arvestades on konkreetsemad ning süüdistatava suhtes olukorda

kergendavama toimega. Süüdistuses heidetakse N.H-le lühidalt ette kuriteo kaastäideviijana järgmist tegevust: sõiduauto rentimist, kannatanu tahtevastast paigutamist sõidukisse ning sellega koos ülejäänud grupi liikmetega kannatanu toimetamist Männikule ja seejärel renditud sõiduki tagastamist. Maakohus vähendas süüdistuse mahtu ning konkretiseeris süüdistatava tegevuse. Süüdistuse mahu vähendamine seisnes selles, et maakohus ei lugenud tõendatuks seda, et N.H ka ise sõidukis koos teistega kaasa sõitis. Kohtupraktikast irduv on seisukoht, et maakohus ei saanud seda teha kuna seetõttu, et prokurör ega kaitsja seda ei taotlenud. Mitte ühestki seadusest ega ka Riigikohtu seisukohast ei tulene arusaama, et olukorras, kus kaitsepositsioon on üles ehitatud süü täielikule eitamisele ja süüdistus vastupidi süü täielikule tõendatusele, ei saa kohus otsustada näiteks kvalifitseerida süüdistatavale süüdistuses etteheidetud käitumise kergema paragrahvi järgi või kümnest varguseepisoodist kolmes näiteks õigeks mõista või olukorras, kus süüdistatavat süüdistatakse kaastäideviimises ja süüdistustes on kirjeldatud grupiliikmete tegevus absoluutselt kattuvalt, konkretiseerida iga süüdistatava tegevust ning sellest tulenevalt kvalifitseerida mõne süüdistatava tegevus näiteks kuriteo kaasaaitamisena. Näiteks on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-63-11 p.-s 11 selgitanud, et

Eraldi peab kohtukolleegium vajalikuks käsitleda ka küsimust, mis puudutab süüdistatava ja tema kaitsja poolt maakohtule peale kohtuotsuse tegemist e. 6.12.2013.a. esitatud taotlust asendada süüdistatava suhtes kehtiv tõkend – vahistamine – elektroonilise valvega, millise maakohus on jätnud lahendamata. Kohtukolleegium rõhutab seejuures, et taotluste esitamiseks on kriminaalmenetluses ettenähtud kord ja kehtiva korra kohaselt saab taotlusi esitada kohtuliku arutamise käigus või siis teatud asjaoludel ka peale kohtuotsuse tegemist apellatsioonis. Käesoleval juhul esitati taotlus väljaspool kriminaalmenetluses kehtivaid reegleid – peale maakohtu otsuse tegemist ja olukorras, kus tõkendi küsimus N.H suhtes oli otsustatud maakohtu otsuses ning see ei olnud varemkehtinud tõkendiga võrreldes erinev. Maakohtu otsuse kohaselt jäi N.H suhtes siuliselt tõkend muutmata. Kehtiva kriminaalmenetluse seaduse kohaselt saab kohtuotsuses lahendatud küsimusi vaidlustada reeglina apellatsiooniga ning vaid menetluskulude vaidlustamiseks on ettenähtud võimalus teha seda määruskaebe korras. Tõkendi küsimuse vaidlustamiseks näeb seadus ette ka teatud tähtajad. Apellatsioonikohtu

praktikas on tunnistatud määruskaebusi kohtuotsuses lahendatud tõkendi küsimuses ja määruskaebuste läbivaatamist vaid siis, kui kohtuotsusega on süüdistatava suhtes varemkehtinud mittevabadusekaotusega seotud tõkend muudetud vahistamiseks. Sellistel juhtudel on tõesti apellatsioonikohus apellatsioonimenetluses lahendanud ka sellekohaseid määruskaebusi. Kohtukolleegium möönab, et maakohus saades sellise menetlusliku aluseta esitatud taotluse võinuks/pidanuks otsustama selle läbivaatamata jätmise määrusega, kuid samas ei mõjuta selline tegematajätmine mingilgi määral apellatsioonimenetlust. Kui taotlus on esitatud absoluutselt menetluslikke reegeid eirates ei ole menetlusseadus sätestanud ka selliste taotluste lahendamise korda. Sisuliselt ongi maakohus jätnud sellise taotluse läbi vaatamata. Seaduseandja eeldab, et kõik taotlused esitatakse seaduses ettenähtud korras. Riigikohtu kestev praktika toetab samuti arusaama, et kohtul puudub alus selliste taotluste läbivaatamiseks. Näiteks on sarnases olukorras e. siis peale kohtuotsuse tegemist esitatud kaitsjatasu taotluste osas Riigikohus oma sellekohast seisukohta korduvalt väljendanud oma määrustes 3-1-170-08;3-1-1-78-08. Kohtu kohustus jätta seadusliku menetlusliku aluseta taotlused läbi vaatamata tuleneb ka Riigikohtu määrusest 3-1-1-87-13. Süüdistatava N.H kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõigust, on jäänud põhjendamata ja paljasõnalisteks. Asjaolu, et süüdistatav eitab täielikult oma süüd ja maakohus vastupidiselt leiab, et süüdistatava süü konkreetse kuriteo toimenaijana on tõendatud, ei kujuta endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kohtu poolt. Apellatsioonis ei ole esitatud ka ühtegi põhjendust selle väite kinnituseks, et maakohus oleks rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes e. et maakohtu otsuse näol oleks tegemist motiveerimata kohtuotsusega. Sisuliselt ei nõustu apellant maakohtu otsuses tõendite hindamise tulemusel tehtud järeldusega N.H süü osas. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtukolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning oma järeldust süüdistatava N.H süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas põhjalikult motiveerinud. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüsile ei saa ette heita motiveerimatust. Asjakohatuks peab kohtukolleegium ka maakohtule tehtud etteheidet selles, et maakohus N.H süüküsimuse otsustamisel arvestanud vaid sündmuskohalt leitud suitsukoni DNA ekspertiis. Maakohtu otsuses on arvestatud süüküsimuse otsustamisel kõiki kaitseargumente ning esitatud ka põhjendused nende ümberlükkamiseks. Asjassepuutumatute menetlusosaliste seisukohtade ümberlükkamata jätmine kohtuotsuses ei ole kohtule etteheidetav (3-11-44-13 p.20). Apellatsioonis ei ole kaitsja esitanud omapoolset tõendite analüüsi, milline annaks apellatsioonikohtule eelduse sellesisulise vaidluse pinnalt omapoolsete järelduste tegemiseks. Mis puudutab teatud konkreetsetele Riigikohtu otsustele tehtud viiteid, siis selles osas märgib kohtukolleegium, et ka Riigikohus on oma otsustes 3-11-57-10 ja ka 3-1-1-4-10 juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Samuti tuleb esitada argumendid, kuidas tsiteeritud Riigikohtu seisukohad toetavad nende esitaja veendumuse kujunemist arutatavas asjas.

Kohtukolleegiumi seisukohast saab vaidluse esemeks vaidlustatud maakohtu otsuse põhjal olla materiaalõiguse ebaõige kohaldamine vaid prokuröri poolt apellatsioonis tõstatatud vaidluse valguses e. kas N.H, kui ühe konkreetse arutatava kuriteo e. KarS prg. 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana on karistusõiguslikult hinnatava kuriteo kaastäideviijana või kaasaaitajana nagu seda leidis maakohus. Kohtukolleegium rõhutab et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist. See on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 3-1-1-10012). Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsused 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub ( 3-1-1-92-11, p 15.1). Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium kogu eelöeldu valguses, et peab asjakohaseks N.H osas esitatud apellatsioonide läbivaatamisel käesolevas otsuses esitada oma seisukohad vaid apellatsioonimenetluse esemek olnud põhimõttelistes küsimustes ja nimelt, kas maakohtu otsuses tuvastatud tehiolude pinnalt saab nõustuda maakohtuga ning hinnata N.H käitumist kuriteole kaasaaitajana või on õigus prokuröril, kes väidab erinevalt maakohtust, et N.H olles rentinud ja ka rendileandjale tagastanud kuriteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki ning liikudes pidevalt kaasas ka teiste käesolevas kriminaalmenetluses tuvastatamata kuriteo kaastäideviijatega alates kannatanult Kristiine Keskuse juures vabaduse võtmisest, tema sõidutamisest Männikule, on kuriteo kaastäideviija. Ka esitab kohtukolleegium oma seisukoha kaitsja ja prokuröri poolt vaidlustatud N.H-le mõistetud karistuse osas. Maakohus on põhjalikult vaaginud ka N.H poolt esitatud alibit, mh. ka väidet, et tema andis renditud sõiduki üle teisele isikule. Alibi ümberlükkamiseks esitati maakohtule prokuröri poolt ka vastuvaidlematud tõendid. Apellatsioonikohtu istungil kordas süüdistatav oma seisukohta selles, et ta tegelikult viibis kuriteo toimepanemise ajal väljaspool Eestit. Süüdistatava arvates pidanuks dokumendid, milliste juurde võtmist taotles apellatsioonikohtu istungil tema kaitsja piisavalt ka tõendama tema alibit. Kohtukolleegium nimetatud dokumente kriminaalasja juurde ei võtnud kuna eelkõige ei saa nende põhjal teha maakohtust erinevat järeldust e. järeldada seda, et süüdistatav ei saanudki viibida kuriteo toimepanemise ajal kuriteo toimepanemise kohas. Seejuures ei väitnud seda ka kaitsja kohtule dokumente esitades. Kaitsja taotles dokumentide kriminaalasja juurde võtmist eesmärgiga ümber hinnata

tunnistajate ütluste usaldusväärsus. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus selles, et A.Kovaljov rentis just kuriteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki ja et ta selle hiljem ka rendileandjale tagastas ning et ta on viibinud ka Männikul kohas, kuhu kannatanu toimetati ja kuhu ta maha jäeti, on kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt tehtav ainuvõimaik järeldus. Puutuvalt N.H rolli kuriteo toimepanemisel e. vaidluses, kas N.H näol on tegemist isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise kaastäideviijaga või on ta kuriteole kaasaaitaja, märgib kohtukolleegium esmalt, et maakohtu järeldus selles, et N.H on kuriteole kaasaaitaja tugineb maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusele, et N.H ei sõitnud kaasa tema poolt renditud ja kuriteo täideviimiseks kasutatud sõidukis Männikule. Maakohus on leidnud, et N.H tuli Männikule sõidukile järgi. Sellist seisukohta põhjendab maakohus sellega, et prokurör ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks süüdistuse vastupidist seisukohta e. fakti, et siiski N.H viibis sündmuste juures algusest lõpuni ning seejuures sõitis ka renditud sõidukiga. On tõsi, et otseseid tõendeid selle kohta, et N.H ise sõitis samuti kuriteo toimepanemiseks kasutatud renditud sõidukiga kaasa Männikule, tõesti esitatud ei ole. Kannatanu ei saa samuti anda selles osas jaatavaid ütlusi kuna ta silmad olid sõidu ajal kinni seotud. Samas arvestades N.H kaitsepositsiooni e. süü täielikku eitamist, s.h. valealibi esitamine, temalt mingeid tõenduslikku väärtust omavaid ütlusi oodata ei ole. Oluline on ka see, et teised kuriteo toimepanijad e. maakohtu otsuse kohaselt kuriteo täideviijad käesolevas menetluses tuvastatud ei ole. Seejuures ei saa eitada, et N.H-le pidi(d) isik(ud) teada olema. Ka maakohtu poolt tuvastatud tehiolud lubavad seda väita – rentis kellegi palvel sõiduki, andis kolmandale isikule kasutada, viibis koos ka sündmuskohal jne. Kohtukolleegiumi arvates on ainukeseks võimaluseks lähtuda elulise usutavuse põhimõttest ja sellest aspektist analüüsida, kumb variant on eluliselt usutavam ja seega veenvam. Kohtukolleegium hinnates neidsamu tõendeid, millistele tugines maakohus oma seisukoha kujundamisel, leiab erinevalt maakohtust, et maakohtu poolt tuvastatud versioon e. N.H rentis sõiduki hommikul, andis selle üle kellelegi kolmandale isikule ja siis õhtul enne kuritegelike sündmuste lõppu sõitis ise Männikule, ootas kuni sündmused läbi saavad e. et kannatanu Männikule maha jäetakse, võttis enda poolt renditud sõiduki ning tagastas rendileandjale – ei ole eluliselt usutav ega veenev. Sisuliselt tähendab selline järeldus järgmist. Esiteks, et N.H, kes rentis sõiduki enda nimele, andis selle kasutamiseks kellelegi kolmandale isikule ja ise seejuures edasise sõiduki kasutamise juures ei viibinud. Kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks, et isik, kes kirjutab alla rendilepingule, kus on sõnaselgelt väljendatud, et rentnik ei tohi sõidukit üle anda kolmandatele isikutele ja seda tohib teha vaid teatud tingimustel e. kui kolmanda isiku nimi on lepingus kirjas ja ta on ka ise kaasas ning lepingu rikkumine toob kaasa rahalisi sanktsioone, lepingut selliselt rikub. Eelkõige ei ole kurjategijatele vaja probleeme politseiga, sest sõidukit otsustati kasutada kuriteo toimepanemiseks, sellega sooviti vedada kannatanut kõrvalisse kohta ja alati eksisteerib võimalus, et sõiduk peetakse kinni ja kontrollitakse dokumente. Seega oli ka teiste kuriteo toimepanijate e. käesolevas menetluses tuvastamata isikute huvi selles, et N.H, kui sõiduki rentija oleks kindlasti mitte ainult kaasas, vaid et ta oleks roolis. Ainult selline olukord oleks rendilepingu seisukohast pädev ja ei tooks kaasa planeeritud kuriteoplaani nurjumist. Varakult planeeritud kuritegude puhul nagu seda arutatav sündmus vaieldamatult on, püütakse eelkõige välistada kõik sellised asjaolud, mis võivad viia kuriteoplaani nurjumisele. Teiseks, maakohtu järeldus selles, et N.H käis Männikul sõidukil järel tähendab veel muuhulgas järgmist.

N.H, teades täpselt, millal sündmused Männikul lõpukorrale jõuavad sõitis iseseisvalt sinna sõidukile järgi ning kuna tuvastatud tehiolude pinnalt seal kannatanu lihtsalt maha jäeti, pidi ta ka sõitma kogu aeg kuriteovahendina kasutatud sõiduki „sabas“. Paratamatult tõusetub sellisel juhul küsimus, miks, juhul, kui tema osa oli vaid sõiduk rentida ja tagastada, pidi ta sellele järgi sõitma Männikule aga mitte ei võtnud seda kolmandatelt isikutelt tagasi n.ö. kesklinnas nende naastes, mis on palju loogilisem. Seesama grupp, kes kannatanult vabaduse võttis ja renditud sõidukis Männikule sõitis pidi samuti sealt tagasi saama. N.H kes oletatavalt vaid sõidukil järel käis Männikul pidi sõitma ju mingi transpordiga sinna ja loogiline, et sel juhul ei olnud vajadust pühendada sündmustesse veel kedagi e. kedagi autojuhina kasutada, vaid N.H pidi sel juhul ise kohale sõitma. Kui ta aga n.ö. renditud sõidukile järele läks pidi keegi tema asemel sõitma tagasi selle sõidukiga, millega tema sinna saabus. Ilmselgelt on tegemist palju üleliigseid asjaolusid kaasatoova versiooniga, mis ei haaku kuidagi konkreetse kuriteoplaaniga ja adekvaatse tegutsemisega. Seega erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium, et N.H osa kannatanult vabaduse võtmises seisnes selles, et ta väljatöötatud kuriteoplaani kohaselt rentis enda nimele rendifirmalt sõiduki, sõitis sellega Kristiine Keskuse juurde, ootas kuni teiste toimepanijate poolt võetakse kannatanu kinni ja toimetatakse sõidukisse ning sõidutas kannatanu ja temalt ebaseaduslikult vabaduse võtjad Männikule, ootas kuni seal sündmused lõpule jõuavad e. suitsetas ja vaatas sündmusi pealt. Seejärel sõidutas kuriteo toimepanijad tagasi linna ning tagastas sõiduki rendifirmale. Sellise tegevusega on N.H tegutsenud KarS prg. 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kaastäideviijana. Esmalt märgib kohtukolleegium oma seisukoha põhjenduseks, et isikult vabaduse võtmine seadusliku aluseta tähendab sisuliselt isiku liikumisvabaduse piiramist tema kinnipidamise või kinnihoidmisega. Sellest momendist, kui isik võetakse kinni ja selle momendini, kui tal võimaldatakse jälle vabalt e. oma äranägemisel liikuda, on isiku liikumisvabadus piiratud e. tegemist on kestva kinnihoidmisega e. vältava süüteoga. Vältava süüteo koosseis seisneb normi pidevas e. kestvas rikkumises, koosseisu pidevas realiseerimises. Käesoleval juhul võeti vabadus kannatanul Kristiine Keskuse juurest ja tema vabadus oli võetud kuni ajani, mil ta Männikule maha jäeti ja ta vabalt liikuda sai, s.h. ka sõidukis viibimise ajal. Seega on N.H alus nimetada kuriteo vahetuks toimepanijaks e. kuriteo täideviijaks. Näiteks, kui on tegemist olukorraga, kus isik võetakse kinni ja hoitakse teda kestvalt suletud ruumis, mida erinevatel ajavahemikel valvavad erinevad isikud, kes ei osalenud kannatanu kinnivõtmisel ja suletud ruumi paigutamisel, siis on kõik sel ajal kannatanu kinnihoidmist kindlustanud isikud realiseerinud KarS prg. 136 objektiivse koosseisu ja tegutsevad kaastäideviijatena. Oma tegevusega realiseeris N.H kohtukolleegiumi arvates nii KarS prg. 136 süüteo objektiivse koosseisu kui ka teovalitsemise teooria mõttes hoidis sündmuste kulgu enda kontrolli all e. omas olulise teopanuse Kuna esineb aga täideviijate paljusus tuvastamata isikute näol e. grupp, siis on ta kuriteo kaastäideviija. Seejuures ei ole konkreetse kuriteokoosseisu puhul ka tähtsust asjaolul et N.H ei ole erinevalt teistest kaastäideviijatest kannatanule n.ö. kätt külge pannud e. osalenud tema kinnivõtmisel. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust. Käesoleval juhul realiseerisid kõik kaastäideviijad ka ise objektiivse teokoosseisu ning hoidsid ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises.

Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Juhul, kui isik on vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas, mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. N.H-st sõltus konkreetsel juhul kannatanu kinnihoidmiseks ja kannatanu äratoimetamiseks vajaliku transpordi olemasolu, see millega ja kuhu sõita ning et üldse saaks n.ö. kannatanuga ära sõita. Olles seejuures ka ise kuriteo realiseerimisel aktiivselt tegev e. toimetades kannatanut tema tahte vastaselt ja tema liikumisvabadust piiravalt kohta, kuhu kannatanul soov sõita puudus ja kuhu sõitmine kuulus kuriteoplaani, oli N.H ka ühise teoplaani ja ühise tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Kuna tegemist oli ühise teootsusega, on täidetud ka kaastäideviimiseks vajalik subjektiivne koosseis ja maakohtu otsuses toodud põhjendused selles osas kinnitavad ka kaastäideviimiseks vajaliku ühise tahtluse tõendatust Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et N.H-le ainuvõimalikuks mõistetavaks karistuseks saab olla reaalne vangistus. Kuigi KarS prg. 136 lg 1 sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, ei pea kohtukolleegium rahalise karistuse mõistmist N.H-le võimalikuks ja seda nii süü suurusest, kui ka tema isikust lähtudes. Süüdlase isik omab olulist tähtsust karistuse eripreventiivse prognoosi seisukohast ning võimaldab kohtul valida karistus, mis peaks mõjutama isikut edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Prognoosides mõistetava karistuse mõju ei saa aga mööda minna varasematest karistustest – varem mõistetud karistuse liigist ja määrast – sest just see annab kohtule põhjendatud aluse väita, et eelnev karistus ei olnud piisav mõjutamaks isikut hoiduma edaspidi kuritegude toimepanemisest. N.H on varem kohtu poolt karistatud põhimõtteliselt sarnastel asjaoludel toimepandud omavoli eest e. sisuliselt vägivalla abil ja vabaduse piiramisega teiste isikute probleemidele lahenduste otsimine. Teda karistati 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga. Katseajal pani N.H toime nii arutatava kuriteo, kui ka KarS prg. 257 kvalifitseeritava kuriteoepisoodi, milline käesoleva menetluse käigus eraldati eraldi menetlusse ning kriminaalmenetlus lõpetati KrMS prg. 202 alusel. Seega on kohtukolleegiumil täiesti põhjendatud alus väiteks, et varasemalt mõistetud mittevabadusekaotuslik karistus ei mõjuta N.H hoiduma kuritegude toimepanemisest ning sellisele isikule rahalise karistuse mõistmine tähendaks karistuse mõistmise üldpõhimõtetest kõrvalekaldumist ning tähendaks sisuliselt seda, et uute kuritegude toimepanemine kergendab hoopis isiku olukorda. Selle põhimõttega on nõustunud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-58-13 märkides, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et isegi olukorras, kus N.H-le oleks mõistetud rahaline karistus, tuleks tal ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa e. sisuliselt üks päev vähem, kui 2 aastat ja 6 kuud. Arutatava kuriteo pani A.,N.H toime eelmise kohtuotsusega kohtu poolt määratud katseajal. Selles vaidlust olla ei saa. Kui isik paneb katseajal toime tahtliku kuriteo ja temale mõistetakse uue kuriteo toimepanemise eest kohtuotsusega rahaline

karistus nagu seda taotleb kaitsja, siis ei saa arvestamata jätta KarS prg.-s 74 lg 6 märgitut. Nimelt, KarS prg. 74 lg 6 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. KarS prg. 74 lg 6 teise lause sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama e. põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Seaduse mõtte kohaselt tuleb aga reeglina sellistel juhtudel isikul ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööratud ärakandmata osa (käesoleval juhul 2 aastat 5 kuud ja 29 päeva) ja uue kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus. N.H üü suuruse hindamisel peab kohtukolleegium oluliseks lähtuda konkreetse kuriteo tehioludest. Ka Riigikohus on leidnud, et karistuse mõistmisse tuleb kaasata kõik teo toimepanemise asjaolud. Näiteks otsuses 3-1-1-76-12 selgitab Riigikohus, et isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust. Ka Riigikohtu üldkogu on väärteoasjas nr 3-1-1-116-09 selgitanud, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud talle etteheidetava teo asjaoludega ja nendele antava õigusliku hinnanguga. KarS prg. 136 lg 1 sanktsioon on kohaldatav selle paragrahvi ja lõike järgi kvalifitseeruvatele kuritegudele, millised võivad ja praktikas ka on oma tehioludelt erinevad. Käesoleval juhul on tegemist grupilise kuriteoga, kus kannatanu võeti avalikust rahvarohkest kohast tema tahte vastaselt kinni ja toimetati tema tahte vastaselt kurjategijate poolt valitud kõrvalisse kohta eesmärgiga kasutada tema suhtes vägivalda. Kuna käesoleva kohtuotsusega tuvastas kohus N.H tegevuse kaastäideviijana, siis on tema karistust raskendavaks asjaoluks ka KarS prg. 58 p. 10, milline võrreldes maakohtu otsus süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnanguga suurendab ka tema süüd. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et N.H-le maakohtu otsusega mõistetud 6 kuuline vangistus, milline on ligilähedane KarS prg. 136 lg 1 sanktsioonis ettenähtud vangistuse alammäärale, on ilmselgelt leebe ning ei täida KarS prg. 56 mõttes karistuse eesmärke. Samas arvestab kohtukolleegium N.H-le vangistusmäära valikul temale etteheidetavat konkreetset tegevust ja leiab, et see võib olla sanktsioonis ettenähtud vangistuse 1/3 määra lähedane e. 1 aasta ja 6 kuud. Sellele üksikkaristusele tuleb liita ka eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistus KarS prg. 65 lg 2 alusel. Küll peab kohtukolleegium kohtupraktika ühetaolise kohaldamise eesmärgil märkida järgmist. Käesoleval juhul on maakohus mõistnud N.H-le liitkaristuse KarS prg. 65 lg 2 alusel. KarS prg. 65 lg 2 järgi mõistetakse liitkaristus selliselt, et suurendatakse uue kuriteo eest karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Seega, üheks liidetavaks on uue kuriteo eest mõistetud karistus, teiseks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Mõiste tähendab kogu karistust ja see koosneb ärakantud osast ja ärakandmata osast. Mõistetud karistuse ärakandmata osa saadakse selliselt, et kogu mõistetud karistusest arvatakse maha ärakantud osa. Et õigesti kohaldada KarS prg. 65 lg 2 sätteid, ei ole õige üheks liidetavaks lugeda eelmist mõistetud karistust ning selle ärakantud osa

alles maha arvata liitkaristusest. Sisuliselt ei mõjuta käesoleval juhul mainitud 1 päev küll kuidagi süüdistatava olukorda. Tegemist ei ole aga ühekordse sellise liitmistehnika kasutamise juhuga ja kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et peale selle, et selline liitmine ei ole sõna-sõnalt seadust lugedes õige, ei ole sellise praktika süvenedes välistatud olukord, kus sarnane liitmine võib kaasa tuua tahtmatult KarS prg. 65 lg-s 2 ettenähtud tingimuse – liitkaristus ei tohi ületada karistusliigi ülemmäära – rikkumise. Nimetatud 1 päev on juba maha arvatud mõistetud karistusest sisuliselt eelmise kohtuotsusega, kus on sõnaselgelt kirjas, et karistuse täitmisele pööramisel lugeda 1 päev kantuks ning liitkaristuse mõistmisel KarS prg. 65 lg 2 alusel on üheks liidetavaks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa.

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga. Vaidlust ei ole selles, et M.Kalašnikov ei ole ennast rõõnanud. Kohtukolleegium möönab, et seaduseandja võttes isikult õiguse saada alusetult vahi all oldud aja eest hüvitist seoses tema enda poolt ka muu tahtliku tegevusega võis selliseks tegevuseks lugeda ka isiku poolt võimaliku alibi kontrollimiseks asjakohaste väidete esitamise jätmise, millega eitatakse soovi ennast aktiivselt kaitsta. Ka võib süüdistatava vahistamise tuua kaasa menetlusest kuritahtlik kõrvalehoidumine ja pakku minek. Siinjuures peab kohtukolleegium ka vajalikuks märkida, et kohaldatava seaduse e. AVVKHS vastuvõtmise käigus Riigikogus seaduse esimesel lugemisel 27.aprillil 1997.a. esines ettekandega ka tolleaegne justiitsminister hr. Paul Varul, kes

muuhulgas selgitas, mida tähendab eneserõõn (süü enda peale võtmist , s.t. et inimene ei kaitse ennast) ja et vastavalt § 1 lõikele 3 ei hüvitata kahju ka isikule, kes tahtliku tegevusega põhjustas endalt vabaduse alusetult võtmise. Samas leiab kohtukolleegium, et maakohtu seisukoht nagu M.Kalašnikov ei oleks kohtueelsel uurimisel esitanud enda alibit kontrollida võimaldavaid väiteid, on ebaõige. Nagu nähtub M.Kalašnikovi kahtlustatavana ülekuulamise protokollist (IV kd. t.l. 110113) väitis kahtlustatav, et tema tegevust 29.02.2012.a. võib kajastada tema märkmik, milline oli ka vaadeldud ning selles tehtud andmetest esitas kahtlustatav versiooni, et mängis jalgpalli sel päeval OK ning käidi seejärel saunas. Oluline on märkida, et tunnistaja OK oli ka süüdistusaktis esitatud tunnistajate nimekirjas, ta kuulati üle kohtu poolt ning kohus leidis, et tunnistaja ütlused ei kinnita süüdistatava M.Kalašnikovi alibit kuna lahku mindi 17-18 vahel, arutatav kuritegu toimus aga hiljem. Maakohtu otsusest ei ole kuidagi väljaloetav, et süüdistatava M.Kalašnikovi süüd välistas ja õigeksmõistmise tingis asjaolu, et süüdistatava ei saanud temale inkrimineeritud kuritegusid toime panna seoses samal ajal mujal viibimisega e. et tal oli alibi kuriteo toimepanemise ajaks. Veel heidab maakohus süüdistatavale tema hüvitise saamise õigust välistades ette seda, et ta eksitas kohtueelse uurimise organeid oma väitega, et ta ei tunne kannatanu nimelist isikut, kohtus aga selgus kannatanu ütlustest, et nad siiski tundsid teineteist. M.Kalašnikovi enda selgituse kohaselt ei osanud ta viia kokku kuidagi kannatanu nime ja nägu. Kohus ei pidanud seda selgitust veenvaks. Kannatanu jopelt ja jalanõult oli leitud M.Kalašnikovi DNA, millise sattumise võimalust sinna M.Kalašnikov kohtus ka selgitas ning seda selgitust pidas maakohus veenvaks ( kohtuotsuses lk. 10 maakohus leidis, et kohtuistungil suutis M.Kalašnikov veenvalt selgitada, mil moel puutus ta füüsiliselt kokku kannatanu PSga (süüdistatava sõnul nad embasid), mida kinnitas kohtus ka kannatanu PS). Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole maakohus piisavalt konkreetselt selgitanud, mida heidab M.Kalašnikovile ette sellist, mida saaks nimetada tahtlikuks tegevuseks või raskeks ettevaatamatuseks, mis tõi kaasa isiku vahistamise. Kohtueelsel uurimisel M.Kalšnikov väitis, et ei tunne kannatanu nimelist isikut e. isikut nimega PS. Samal ajal oli uurimisorganitel tõendina vormistatud fakt – sellise nimega isiku jopelt ja jalanõult M.Kalašnikovi DNA leid. Kohtukolleegiumi arvates saab antud asjaolusid arvestades ette heita pigem uurimisorganitele seda, et ei püütudki seostada DNA leidu, kui tõendit konkreetselt M.Kalašnikovile esitatud kahtlustusega. Uurimisorganid pidanuks M.Kalašnikovile esitama näiteks kannatanu foto ning küsimuse, kuidas võis sattuda M.Kalašnikovi DNA selle isiku jopele ja kingadele. Uurimine aga lõppeski n.ö. „lahtiste otsadega“ selles küsimuses e. ühelt poolt olid M.Kalašnikovi ütlused, et ta ei tunne kannatanu nimelist isikut ja teiselt poolt DNA leid selle isiku riietel, keda M.Kalašnikov väitis mitte tundvat. Asjaolud selgitati kohtus ning kohus luges need veenvateks. Peale selle ei saa jätta ka tähelepanuta, et maakohtu otsust M.Kalašnikovi suhtes mõjutas ka tõendite puudumine e. maakohus leidis, et ainuüksi DNA leid ei saa veel tõendada süüdistatava süüd temale inkrimineeritud kuritegudes. Eeltoodut arvestades tunnistab kohtukolleegium käesoleva otsusega M.Kalašnikovi õigust saada hüvitist 80 päeva eest, mis ta viibis aluseta vahi all.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.4; 340 lg 2 p.6 ja lg 4 p.1; 342; 344; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ning teeb selles osas uue otsuse.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.