Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 21. jaanuari 2014 määrus süüdimõistetu elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Aleksei Morozov ja süüdimõistetu Aleksei Morozovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, määruskaebused
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 määrus Aleksei Morozovi elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamata jätmise kohta.
2.Käesoleva määruse jõustumisel vabastada Aleksei Morozov (isikukood 38305292230) Harju Maakohtu 18.06.2012 kohtuotsusega mõistetud vangistusest enne tähtaega allutamisega elektroonilisele järelvalvele 6 (kuus) kuu vältel ja kohaldada tingimisi katseaega ärakandmata karistusaja ulatuses, mis algab käesoleva määruse jõustumisest.
3.Määrata Aleksei Morozov katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.
4.KarS § 75 lg 1 p-de 1-5 kohaselt kohustada Aleksei Morozovit katseajal järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas aadressil: XXX ; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.
5.KarS § 75 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8, 9 kohaselt kohustada Aleksei Morozovit katseajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, otsima endale töökoha kahe nädala jooksul pärast vangistusest vabanemist või registreerima ennast töötuna tööturuametis, mitte viibima kohtades, kus müüakse alkoholi, va toidupoed, mitte suhtlema teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega, osalema sotsiaalabiprogrammis ja alluma elektroonilisele järelvalvele 6 (kuus) kuu vältel.
6.KarS § 76 lg 5 kohaselt, kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele.
7.Süüdimõistetu Aleksei Morozovi ja süüdimõistetu Aleksei Morozovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari määruskaebused rahuldada. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 18.06.2012 otsusega mõisteti Aleksei Morozov süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 3 aastat 11 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes mõistetud karistuse kandmise alguseks 04.01.2012. Karistusaja algus oli 04.01.2012 ja lõpp on 04.12.2015.
2.Viru Maakohtu 21.01.2014 määrusega jäeti A. Morozov elektroonilise valve kohaldamisega ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid järgnevad.
2.1.Maakohus, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et taotlus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud viis korda, reaalset vangistust kannab neljandat korda, viimane karistus on raske rahvatervisevastase I astme süüteo toimepanemise eest. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et varasemalt on kinnipeetav kahel korral vabastatud vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kinnipeetav vabastati vangistusest Viljandi Maakohtu 10.01.2001 määrusega katseajaga kuni 20.12.2001 ja mõisteti uuesti süüdi juba 22.03.2001. Teisel korral vabastati kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu 06.02.2009 määrusega katseajaga kuni 22.03.2010. Uue kuriteo toimepanemises süüdistati teda eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 10.11.2011.
2.2.Maakohus asus seisukohale, et eeltoodust nähtuvalt ei ole kinnipeetav teinud oma varasematest karistustest ja kohtule tema poolt usalduse osutamisest tingimisi vangistusest vabastamise näol järeldusi. Esimesel korral pani ta uue kuriteo toime kehtival katseajal, teisel juhul on kinnipeetava kuritegeliku käitumise algus tuvastamata. Isegi juhul, kui kinnipeetav suutis katseaja läbida nõuetekohaselt ja ei asunud kuritegusid toime panema kehtival katseajal, näitab see vaid seda, et kinnipeetav on võimeline käituma seaduskuulekalt ainult järelevalve all ning katseaja lõppedes jätkab kuritegude toimepanemist. Maakohus leidis, et
antud kinnipeetava puhul ei ole tema taaskordne vabastamine vangistusest tingimisi enne tähtaega põhjendatud ja uue kuriteo toimepanemise risk on jätkuvalt kõrge.
2.3.Maakohus tõi välja, et kindla alalise elukoha olemasolu ja töökoha garanteeritus on antud asjas positiivsed, kuid samas leidis, et neil alustel ei ole vabastamine põhjendatud. Asja materjalide kohaselt olid elu- ja töökoht kinnipeetaval olemas ka enne vangistust, mistõttu need asjaolud ei takista kinnipeetaval kuritegude toimepanemist. Jätkates karistuse kandmist vangistuses, saab kinnipeetav jätkata riigikeele õppimist ja eriala omandamist.
3.Viru Maakohtu määruse peale esitas 06.02.2014 määruskaebuse süüdimõistetu kaitsja S. Sillar, kes taotleb Viru Maakohtu 21.01.2014 määruse tühistamist ja uue määrus tegemist, millega vabastada A. Morozov elektroonilise valve alla tingimisi enne tähtaega tingimustel, mida soovitasid Viru Vangla ja kriminaalhooldaja. Kaitsja põhistas oma kaebust järgnevalt.
3.1.Kaitsja märgib, et ekslikult asus maakohus seisukohale, et A. Morozov ei vääri vangistusest ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja arvates on harva esinev olukord, kui kõik menetluses arvamust andnud isikud – riiklik süüdistaja, vangla, kriminaalhooldaja, kaitsja ning süüdimõistetu, soovivad seda, et süüdimõistetu suhtes kohaldataks elektroonilist valvet ning isik vabastataks karistuse täielikust ärakandmisest, kuid maakohus lihtsalt ignoreerib esitatud seisukohti. Sellises olukorras ei ole küll tõepoolest välistatud, et kohus isikut siiski ei vabasta karistuse edasisest kandmisest, kuid kohtu argumendid peavad sellisel juhul olema eriti veenvad ja ümberlükkamatud. Käesoleval juhul sellist erilist veenvust määrusest ei nähtu.
3.2.Kaitsja on asunud seisukohale, et vaieldamatult oskavad kõige objektiivsema hinnangu vangistatu käitumisele anda vangla ja prokuratuur. Mõlemad asutused on teadlikud A. Morozovi varasemast karistatusest ja toetasid siiski vabastamist, kuid maakohus ei püüdnudki selgeks teha, miks mõlemad riigiorganid sellisele positsiooniline asusid, mis tõi omakorda kaasa põhjendamatu otsuse. Kaitsja leiab, et märkimisväärne on vangla arvamus, mille kohaselt A. Morozovi vägivaldsuse aste on vähenenud. Kinnipeetav oli läbinud kõikvõimalikke koolitusi, tema vabanemisfondis on arvestatav rahasumma, tal ei ole distsiplinaarrikkumisi ehk A. Morozov on teinud vangistuses kõik endast oleneva, et kohus saaks ta vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Kaitsja on seisukohal, et maakohtul tulnuks reageerida süüdimõistetu pingutustele.
3.3.Kaitsja arusaama kohaselt maakohus ületähtsustas alaealisena A. Morozovi kriminaalhooldusnõuete rikkumist. Maakohus tuvastas põhimõtteliselt õigesti, et aastaid vangis viibinud isiku resotsialiseerumine on väga raske ja pikaajaline protsess, kuid seda enam peaks just A. Morozovit aitama iseseisva eluga toimetulekus. Seadusandja tahtel on sellisteks aitajateks kriminaalhooldajad. Kindel on see, et maakohtu argumendid, millega õigustati taotluse rahuldamata jätmist, ei muutu olematuks ka 1 aasta ja 10 kuu pärast, mil A. Morozov igal juhul reaalselt vanglast väljub, kuid siis juba ilma igasuguse toeta. Eluline loogika ütleb üheselt – tõenäosus, et A. Morozov paneb toime uue kuriteo pärast karistuse täielikku ära kandmist, on tunduvalt suurem, kui see, et ta paneb uue kuriteo toime pärast 1 aasta ja 10 kuulist kriminaalhooldaja poolset aitamist ja viibimist tema järelevalve all.
3.4.Kaitsja arvates näitavad kõik asjas antud arvamused ja hinnangud seda, et A. Morozov on võimalik vabadusse lasta riigipoolse järelevalve all. Just see järelevalve viib miinimumini kohtu kartused, et A. Morozov hakkab vabaduses viibides eirama kõige olulisimaid ühiselu reegleid. Samamoodi nagu isiku vahistamine, on ka tema vabastamine sisuliselt tuleviku perspektiivi hindamise küsimus. Kaitsja arvates on ühiskonnale igal juhul turvalisem ja odavam, kui A. Morozov vabastataks järelvalve all edasisest karistuse kandmisest, kui see, et ta jäetakse vabastamata ning kästakse tal mõistetud karistus lõpuni kanda.
4.Viru Maakohtu määruse peale esitas 05.02.2014 määruskaebuse ka süüdimõistetu A. Morozov, kes palub Viru Maakohtu 21.01.2014 määruse tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada A. Morozov vangistuse kandmisest tingimuslikult enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Süüdimõistetu põhistas oma kaebust järgnevalt.
4.1.A. Morozov leiab, et Viru Maakohtu määrusega ei saa nõustuda, sest see ei ole arvestanud Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt on öeldud, et esmaseks oluliseks asjaoluks kinnipeetava ennetähtaegsel vabastamisel on kinnipeetava õiguskuulekas käitumine vangistuses. A. Morozovil ei ole distsiplinaarkaristusi.
4.2.A. Morozov toob välja, et Viru Maakohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et nii Viru Vangla, kriminaalhooldaja kui ka prokurör toetasid tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Lisaks juhib kinnipeetav tähelepanu asjaolule, et kui tema ja prokurör allkirjastasid kokkuleppe karistuse suhtes, siis prokurör lubas, et kinnipeetav vabaneb elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest tingimisi enne tähtaega pärast poole karistusaja kandmist.
4.3.Kinnipeetav tõdeb, et maakohus on jätnud arvestamata tema isikut positiivselt iseloomustavad andmed – ta on läbinud sotsiaalprogrammi, riigikeele kursuse, jätkanud riigikeele omandamist ehk kinnipeetav on motiveeritud järgima ühiskonnas kehtestatud norme. Seda kinnitavad ka määruskaebusega kaasas olevad iseloomustused (tl-d 55, 56). Lisaks on A. Morozov hüvitanud kõik rahalised nõuded ning see kõik viitab sellele, et ta on võtnud õppust oma käitumisest ning on mõistnud, mismoodi tuleb edaspidi seaduskuulekalt elada.
4.4.Ka ei ole maakohus arvestanud kriminaalhooldaja arvamusega, et kinnipeetav oma teistkordsel vabastamisel vangistusest tingimisi viibis katseajal ja täitis kõik kontrollnõudeid ja kohustusi, mis viitab omakorda asjaolule, et kinnipeetava suhtes on kriminaalhooldus õigustatud ja avaldab positiivset mõju. A. Morozov toob välja, et tal on võimalik ka vabaduses jätkata riigikeele õppimist ja eriala omandamist. Kinnipeetav leiab, et ta on täitnud kõik tingimused, et tal tekiks võimalus vabaneda elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest tingimisi enne tähtaega.
5.Tartu Ringkonnakohtu 17.02.2014 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 26.02.2014. Märgitud kuupäevaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohus, andnud menetlusosalistele võimaluse seisukohti esitada ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et määruskaebustes nimetatud asjaolud väärivad tähelepanu ja sellest tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja A. Morozovi ja tema kaitsja määruskaebused rahuldada.
7.KarS § 76 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub KarS § 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. A. Morozov on selle eelduse täitnud. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning
käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole määruse tegemisel võtnud piisavalt arvesse süüdimõistetu isikut ja tema käitumist karistuse kandmise ajal, elutingimusi ning võimalusi vabaduses. Selle asemel on maakohus liigselt keskendunud A. Morozovi varasemale elukäigule. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalse mineviku arvestamine on kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel samuti oluline, kuid see ei tohi võtta kinnipeetavalt kategooriliselt üldse võimalust oma õiguskuuleka käitumisega ning enesearendamisega näidata, et ta on vajalikud järeldused teinud ning kantud karistusaeg on oma eesmärgi täitnud.
8.1.Ringkonnakohus vastupidiselt maakohtule leiab, et võttes arvesse A. Morozovi isikuomadusi, käitumist vangistuses ning võimalusi vabanemisel, kaaluvad need üles tema poolt toimepandud kuriteo asjaolud. Viru Vangla esitatud kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et A. Morozov on käitunud vangistuse jooksul seadusekuulekalt, tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Ringkonnakohus märgib, et distsiplinaarkaristuste puudumine on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabanemise üks olulisemaid eeldusi ja nimetatud eeldus on A. Morozovi puhul seega täidetud. Kinnipeetava iseloomustusest ja määruskaebustest lähtuvalt on kinnipeetaval olemas kindel elukoht XXX, mis on heas korras, kõigi mugavustega ning vastab elektroonilise valve tingimustele. Samuti on kinnipeetaval garanteeritud töökoht OÜ-s XXX , kes pakub võimalust sõlmida tähtajatu tööleping. A. Morozovil on lähedastega head suhted ning nende toetus. A. Morozov on endale püstitatud eesmärkides sihikindel. Nii vangla, prokurör kui ka kriminaalhooldusametnik toetavad kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Lisaks on positiivne, et kinnipeetav on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening ning Viru Vangla andmetel puuduvad isikul võlgnevused. Seda kinnitab ka kinnipeetav, kes väidab, et on kõik hüvitanud.
8.2.Ringkonnakohus möönab, et A. Morozovi puhul esineb jätkuvalt ka riske uue kuriteo toimepanemiseks, kuid leiab, et isiku vabastamine elektroonilise valve kohaldamise ja täiendavate kontrollnõuete kehtestamisega võimaldab neid vähendada. Kuigi A. Morozov on ka varem viibinud kriminaalhooldusel, mis on küll edukalt möödunud, kuid mille järel on kinnipeetav sooritanud uue kuriteo, peab kolleegium siinkohal vajalikuks arvesse võtta siiski asjaolu, et A. Morozov oma käitumisega vangistuses on ringkonnakohtu hinnangul teeninud ära veel ühe võimaluse näidata, et ta on oma suhtumist muutnud ning on suuteline kontrollnõudeid järgima koos elektroonilise valve kohaldamisega ning täiendavate kohustustega. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et ennetähtaegse vabastamise otsustamisel on tegemist sisuliselt tuleviku perspektiivi hindamise küsimusega ning maakohtu argumendid, millega õigustati taotluse rahuldamata jätmist ei lange ära ka pärast karistuse tervikuna ärakandmist, kui A. Morozov igal juhul reaalsest vangistusest väljub. Selle riski maandamiseks ongi vaja kinnipeetav vabastada riigipoolse järelvalvega, mis aitaks A. Morozovil sotsialiseeruda ning oma käitumine kooskõlla viia seadusest ning ühiselu reeglitest tulenevaga. Neil asjaoludel leiab ringkonnakohus, et A. Morozovi puhul on vangistus kui karistus käesolevaks ajaks oma eesmärgi täitnud.
9.Kriminaalhooldusametniku, Viru Vangla ja prokuröri ettepanekutest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et lisaks KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõuetele tuleb KarS § 75 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8, 9 alusel panna A. Morozovile kohustused mitte tarvitada narkootikume, otsida endale töökoht kahe nädala jooksul pärast vangistusest vabanemist või registreerida ennast töötuna tööturuametis, mitte viibida kohtades, kus müüakse alkoholi (va toidupoed) ega suhelda teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega, kohustada osalema
sotsiaalabiprogrammis ja alluda elektroonilisele valvele 6 kuu vältel. Kontrollnõuete ja kohustuste eiramisel tuleb A. Morozovil jätkata kandmata vangistust.
9.1.Ringkonnakohtu arvates ei ole väheoluline, et käesoleval juhul on maakohtule esitatud arvamustes lisaks vanglale ja kriminaalhooldajale toetanud kinnipeetava vabastamist ka prokurör. Vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 kannab prokurör kriminaalmenetluses riikliku süüdistuse funktsiooni ja kui prokurör vastavaid motiive esitades leiab, et põhjendatud on süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine, siis ei näe ringkonnakohus samuti käesoleval juhul mõistlikku põhjendust A. Morozovi vangistusest vabastamisele vastu seista.
10.Asja materjalide kohaselt on A. Morozovi karistusaja lõpp 04.12.2015. Kuna alates 01.09.2011 on ringkonnakohtu määrused edasikaevatavad, siis tuleb A. Morozov vabastada alles käesoleva määruse jõustumisel juhul, kui see jääb muutmata. Sellest lähtudes tuleb tal kandmata jäänud karistuse täpne suurus arvestada vabanemise seisuga. KarS § 76 lg 4 kohaselt määratakse katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui üks aasta. Ringkonnakohus määrab A. Morozovile katseaja ärakandmata karistusaja ulatuses, mis algab käesoleva määruse jõustumisest.
11.Lähtuvalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 4 ringkonnakohus otsustas tühistada Viru Maakohtu 21.01.2014 määruse ja rahuldada A. Morozovi ning tema kaitsja vandeadvokaat S. Sillari määruskaebused.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.