1-14-804/15 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1.Süüdi tunnistada N i k i t a X KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja kohaldades KarS § 61 lg 1 sätteid mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuu vangistust; süüdi tunnistada ta KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja kohaldades KarS § 61 lg 1 sätteid mõista karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskema suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 1 (üks) aastat 3 (kolm) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (5 kuu vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 10 (kümme) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusest kantuks eelvangistuses oldud aeg 27.-28.06.2013. s.o 2 päeva ning kandmisele kuulub 9 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohaldades KarS § 74 sätteid, ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui N. X 18kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks ning KarS § 75 lg 2 p 4, 8 alusel kohustused: 1) omandada põhiharidus, 2) osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist. KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Viru Vangla noorteüksuse kriminaalhoolduse juhatajal määrata N. X kriminaalhooldaja.

N. X ja A. X , viibides 26.06.2013 kella 19.30 paiku Tallinnas, Mahtra tänaval asuval staadionil, lähenesid XXX ning A. X hakkas nõudma kannatanu jopet. Kui XXX keeldus jopet andmast, hakkas A.X kannatanut peksma. Samaaegselt hakkas kannatanut peksma ka N. X . Pärast seda nõudis A. X kannatanu jopet edasi, ähvardades kannatanut sellega, et kui ta ei anna jopet, siis A. X peksab kannatanu läbi, pärast mida võttis kannatanul jope seljast ning lahkus kuriteo toimepanemise kohast koos N. X . Sellega A. X pani toime KarS § 200 lg 2 p 4, 7 kirjeldatud kuriteo, s.o isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, grupis koos teise isikuga, kasutas vägivalda võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil; N. X käitumine on kvalifitseeritav röövimisena isikute grupis KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. N. X , isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, 15.07.2013 kella 18.30 ajal Tallinnas, XXX asuvas korteris nõudis oma vanaemalt XXX 20 eurot ja pärast seda, kui viimane keeldus raha andmast, hakkas ta kannatanut padjaga peksma ja tõukama, mille tulemusel XXX kukkus. Seejärel hakkas N. X kannatanut mööda põrandat lohistama ja kannatanu hakkas lämbuma. Sellega N. X pani toime KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, nõudis vägivalda kasutades varalise kasu üleandmist. Poolte seisukohad Prokurör leidis, et süüdistatavatele süüks arvatud kuriteod on täiel määral tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. N.X taotles prokurör karistuseks vastavalt KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aastat vangistust ja KarS § 214 lg 2 p 1 järgi 4 aastat vangistust ning liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 5 aastat vangistust. Lühimenetlusest tingituna karistust kolmandiku võrra vähendada ning kandmisele kuulub 3 aastat ja 4 kuud vangistust, millest eelvangistusena on ära kantud 2 päeva. KarS § 74 alusel vangistust mitte täitmisele pöörata, kui N.X 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu, kriminaalhooldaja järelevalve all täidab kontrollnõuded ja kohustuse omandada põhiharidus. A.X taotles prokurör karistuseks KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi 3 aastat vangistust, mida kolmandiku võrra vähendada ja kandmisele kuulub 2 aastat vangistust. Sellest lugeda kantuks 9 päeva eelvangistust ning kanda jääb 1 aasta 11 kuud ja 21 päeva vangistust. Kuna uus kuritegu oli toime pandud katseajal, tuleb mõistetavat karistust KarS § 65 lg 2 alusel suurendada eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (6 kuud ja 27 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 2 aastat 6 kuud ja 18 päeva vangistust. Kaitsja T. Pilt leidis, et N.X käitumine röövimise osas on õigesti kvalifitseeritud ja tõendamist leidnud. Väljapressimise osas palus kaaluda selle teo kvalifitseerimist vägivallateona KarS § 121 järgi, kuna kõigepealt küsis N.X vanaemalt raha ja alles siis kasutas vägivalda. Väljapressimine kaitsja arvates eeldab aga eelnevalt vägivalla tarvitamist ja alles siis raha nõudmist. Kuna tegemist on alaealisega, kes on varem kriminaalkorras karistamata, pidas kaitsja võimalikuks teda karistusest vabastada KarS § 87 alusel ja mõjutusvahendina suunata ta erikooli. Juhul kui kohus karistab teda aga vangistusega, siis KarS § 74 alusel vabastada ta vangistuse kandmisest tingimisi, määrates katseajaks 18 kuud. Kaitsja G.Kull ei vaidlustanud A.X poolt toime pandud kuriteo tõendatust ega kvalifikatsiooni. Palus mõista kergemat karistust, mitte rakendada reaalselt vangistust, kuid ei märkinud, milliste karistusseadustiku sätete alusel oleks seda võimalik teha isiku suhtes, kes

uue kuriteo on toime pannud katseaja kestel, kes ei täitnud kontrollnõudeid, ei soovinud õppida ja korduvalt põgenes erikoolist. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused Uuritud tõendite põhjal kohus leiab, et N.X ja A. X süü röövimises ning N. X süü väljapressimises on tõendamist leidnud ja nende käitumine on õigesti kvalifitseeritud. 26.06.2013 kannatanult jope röövimist isikute grupis kinnitavad järgmised tõendid. Kannatanu XXX ütlustest (lk 42 - 46; 53 - 58) nähtub, et A.X nõudis temalt staadionil jope seljast võtmist ning kui ta seda ei teinud, lõi A.X teda rusikaga ja küünarnukiga vastu kõrva ja selga; ta tundis valu, hakkas nutma. Samuti lõi teda mitu korda küünarnukiga selga N.X . Peksmise ajal kukkus tal õlalt maha spordikott. A.X hakkas uurima koti sisu, kuid andis seal olnud asjad koos kotiga tagasi, kui sai enda kätte kannatul seljas olnud Nike tuulejope. Eelnevalt oli A. X kannatanut jope mittesaamisel ähvardanud ka tapmisega. Jope etiketile oli kannatanu markeriga kirjutanud oma nime. Staadionilt lahkudes läks kannatanu koju, rääkis juhtunust emale ning helistati politseisse. Koos politseiga tagasi staadionile minnes seal X ja X enam ei olnud. Isiku läbivaatuse protokollis 26.06.13 (lk 47 - 51) on fikseeritud asjaolu, et XXX vasak põsk oli paistes ja vasak kõrv punane. Fotode järgi äratundmiseks esitatud protokollide kohaselt tundis kannatanu oma peksjates ära A. X ja N.X (lk 59 – 62, 63 - 66). Et kannatanu ja tema ema juhtunust koheselt politseile teatasid, kinnitab ka asitõendi (kõne helisalvestuse) vaatlusprotokoll (I kd lk 145 -150). Kahtlustatav A. X oma ütlustes väitis, et kui ta nägi kannatanul seljas olnud jopet, siis tahtis ta seda endale võtta ja kutsus selleks kaasa ka N.X . Algul tõukas ta XXX , et viimane nendega veidi eemale tuleks ja selgitas , et kui jopet ei saa, siis peksavad ta läbi. Kuna kannatanu jopet seljast ei võtnud, siis lõi ta XXX rusikaga vastu kõrva ja rinda ning seejärel lõi kannatanut N.X . Seejärel uurisid nad kannatanu koti sisu, kuid ta tagastas koti koos asjadega, kui oli tuulejope enda kätte saanud. Enne lahkumist hoiatasid nad kannatanut, et juhtunust ei tohi kellelegi rääkida. Kuna tal oli kavatsus ise jopet kandma hakata, siis X juurde koju jõudes andis ta selle pesemiseks X emale (lk 79- 82). N.X on kahtlustatavana ülekuulamisel (tl.98 - 101) väitnud, et lõi XXX ühe korra rusikaga vastu selga pärast seda, kui X oli kannatanut rusikaga löönud vastu õlga. Eelnevalt oli X talle öelnud, et tahab kannatanul seljas olnud Nike jopet endale saada ning kannatanu kartis neid. Koos X läks ta koju, jope anti emale pesta ja X pidi seda kandma hakkama. Tunnistaja XXX (N.X ema) ütlustest (I kd lk 117-120) nähtub, et juba enne jaanipäeva tuli tema poja juurde erikoolis õppiv A.X , kes ööbis nende juures. 26.juuni õhtul andis poeg talle ühe jope pesemiseks. Selle jope andis ta politseile vabatahtlikult välja. Jopet on asitõendina vaadeldud (I kd lk 121 – 123); jope etiketil on musta markeriga kirjutatud sõna „EMIL“. Kannatanu ema on uurijale andnud allkirja, et on poja jope kätte saanud (I kd lk 124). Tunnistaja XXX ütluste ( I kd lk 126-130) kohaselt sai ta staadionil teda, et X ja X tahtsid Emililt (kes on invaliid) jopet ära võtta. Tunnistaja keelituste peale seda mitte teha vastati talle, et „milleks osta kui saab ära võtta“. X ja X viisid Emili eemale, rääkisid temaga, lõid teda korduvalt. Põhiline peksja oli A.X , kes lõi kannatanut rusikatega kehasse ja ühel korral

Raha väljapressimine 15.07.2013 (N.X süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1 järgi). Kannatanu XXX ütluste (I kd lk 2 - 6) kohaselt 15.07.2013 kella 18.30 ajal pressis lapselaps N.X temalt raha välja; peksis teda padjaga ja tõukas, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja vigastas jalga ning tundis füüsilist valu. Eelnevalt oli ta samal päeval N.X andnud 60 eurot telefoni väljaostmiseks. Koju tagasi jõudes hakkas N.X temalt nõudma 20 eurot. Kui vanaema sellest keeldus, haaras N.X kannatanu koti dokumentide ja võtmetega, peksis teda padjaga, tõukas maha. Võtnud kinni vanaema riietest, hakkas ta kannatanut mööda põrandat lohistama ning kannatanu tundis, et hakkab lämbuma. Hetkel kui N.X läks kannatanule tablette otsima, sai vanaema korterist välja joosta ning läks politseisse. Täiendaval ülekuulamisel märgib kannatanu, et politseist koju jõudes ootas teda N.X ja palus temalt andeks, lubas mitte enam raha nõuda ja lubas hästi käituma hakata (I kd lk 7 - 10). Kannatanu läbivaatuse protokollis on fikseeritud marrastus tema paremal põlvel (I kd lk 1113) ning selline vigastus on näha ka protokollile lisatud fotodelt nr 4 ja 5 (lk 15-16). Kahtlustatavana ülekuulamisel N. X kasutas oma õigust ütlusi mitte anda; kahetses, et toimus konflikt vanaemaga (I kd lk 23- 26). Kohtus ta enda ülekuulamist ei taotlenud. Kohtul ei ole põhjust kahelda vanaema ütlustes. Asjaolu, et raha nõudmisel kasutati tema suhtes vägivalda, mille tagajärjel sai vigastatud tema põlv, on kooskõlas ka läbivaatuse protokolliga. Puuduvad tõendid, mis kannatanu ütlused ümber lükkaks või kahtluse alla seaks. Just hirm oma lapselapse vägivaldse käitumise ees raha nõudmisel sundis teda politseisse pöörduma. Vanaemalt raha küsimist või nõudmist ei ole N. X ise eitanud. Kohus ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et N. X käitumine tuleks ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi kehaliseks väärkohtlemiseks. Raha nõudmise ja vägivalla kasutamise vahele ei jäänud mingit ajavahemikku, mis võimaldaks neid vaadelda eraldiseisvate käitumisaktidena. Vägivaldne oli N.X oma vanaema vastu just põhjusel, et viimane keeldus talle andmast 20 eurot. Nii 20 euro nõudmine vanaemalt kui ka sellele vahetult järgnenud vägivald (padjaga peksmine, tõukamine, põrandal lohistamine) on nii ajaliselt kui ruumiliselt käsitletavad ühtse teona ning õigesti on N. X käitumine kvalifitseeritud väljapressimisena, s.o. varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on kasutatud vägivalda.

Karistuse mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 sätetest, s.o lähtub süüdistatavate süüst, võtab arvesse karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi mitte enam toime panema uusi süütegusid ning lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse, et röövimise initsiaatoriks oli A. X , tema tegi ettepaneku kannatanult jõuga jope ära võtta, tema kasutatud vägivald kannatanu suhtes oli intensiivsem ning temale pidi jääma ka kannatanult röövitud jope. N.X osa selles röövimises on teisejärguline, tema nõustus ka sellega, et kuriteo tulemusel saadud vara jääb A. X , mingit isiklikku kasu ta sellest kuriteost ei saanud. Samas mõlemad süüdistatavad teadsid, et kannatanu on invaliid, neid ei pannud oma teost loobuma ka ühe tunnistaja keelitus kannatanu rahule jätta. Väljapressimise episoodis on kannatanu oma lapselapsele andestanud, kuna viimane juba samal päeval temalt andeks palus. Vanaemalt nõutud rahasumma ei olnud suur, kasutatud vägivald ja tekitatud vigastused ei olnud rasked. Mõlema süüdistatava kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kuriteod on mõlemad süüdistatavad toime pandud alaealistena. Kui klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte täideviijale, siis alaealiste puhul on rõhuasetus teistsugune – karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik, mitte tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Alaealiste puhul on esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid (RKKK 3-11-43-06, p 13.1). Seega peaks kohus eelkõige arvestama seda, mis mõjutaks alaealisi mitte enam toime panema uusi süütegusid, samuti paneks neid aru saama sellest, et oma tegude eest tuleb vastutada. N.X t ei ole varem kriminaalkorras karistatud, kuid ta on toime pannud väärtegusid, mille eest mõistetud trahve on tasunud tema vanaema. Tema suhtes on varem korduvalt menetlusi lõpetatud ja materjale saadetud arutamiseks alaealiste komisjonile ning kohaldatud on erinevaid mõjutusvahendeid. Ta ei viitsi ka käesoleval ajal koolis käia ning lemmiktegevuseks on sõpradega ringi lonkimine. Ka asjaolu, et ta röövimise eest 2 päeva kahtlustatavana kinni peeti, ei olnud piisav, et mitte enam toime panna uut kuritegu. Tal puudub vastutustunne oma tegude eest. Eeloleval suvel saab N. X juba 17-aastaseks. Kohus ei pea põhjendatuks sellises vanuses alaealist vabastada raskete esimese astme kuritegude eest mõistetavast karistusest, et kohaldada tema suhtes KarS § 87 alusel mõjutusvahendite kohaldamist, s.h. erikooli saatmist nagu taotles tema kaitsja. Senised mõjutusvahendid tema suhtes ei ole olnud piisavad tema mõjutamiseks, ei ole andnud vajalikke tulemusi. Arvestades aga N.X kasvatustingimusi, tema arengutaset, samuti tema süü suurust toimepandud kuritegudes, tema kaasajooksiku rolli grupilises röövimises, peab kohus

põhjendatuks neil erandlikel asjaoludel kohaldada KarS § 61 sätteid, ehk kohaldada tema suhtes mõlema kuriteo osas karistust alla sanktsiooni alammäära: KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 1 aasta ja 1 kuu vangistust ning KarS § 214 lg 2 p 1 järgi 10 kuud vangistus. Liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel, karistuste osalise liitmise teel, mõista 1 aasta ja 3 kuud vangistust. Lühimenetlusest tingituna tuleb karistust kolmandiku võrra vähendada ning kandmisele kuulub 10 kuud vangistust, millest eelvangistusena on ära kantud 2 päeva. Mõistetud vangistust on otstarbekas mitte täitmisele pöörata ning KarS § 74 alusel kohaldada karistust tingimisi, andes N.X katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla, pannes talle lisaks kontrollnõuetele ka kohustuse jätkata oma õpinguid kuni põhihariduse saamiseni ning osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis. Sellise karistuse puhul on N. X le teada, et kui ta ei viitsi endiselt koolis käia või ei taha täita teisi talle pandud nõudeid ja kohustusi, pööratakse karistus täitmisele. Võimalus, et karistus uue kuriteo toimepanemise korral või kontrollnõuete ja kohustuste mittetäitmisel täitmisele pööratakse, peaks olema piisavaks motiiviks oma käitumist parandada ning hoiduda uute süütegude toimepanemisest. A.X on varem karistatud nii väärtegude kui kuritegude toimepanemise eest, tema suhtes on kohaldatud ka erinevaid mõjutusvahendeid, kuid vajalikke järeldusi ta nendest teinud ei ole. Isegi asjaolu, et eelmise kohtuotsusega kohaldati talle karistust alla santsiooni alammäära ning mõistetud vangistus jäeti täies ulatuses täitmisele pööramata, ei pannud teda mõtlema oma edasiste tegude tagajärgedele. Korduvalt lahkus ta omavoliliselt Erikoolist, ei täitnud kontrollnõudeid ja juba kolm kuud pärast eelmist kohtuotsust pani ta toime röövimise isikute grupis, oli selle kuriteo initsiaatoriks. Puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid A. X osas mõista karistust alla sanktsiooni alammäära. Kuna ka uue kuriteo pani ta toime alaealisena ja röövitud vara väärus ei olnud suur, siis peab kohus põhjendatuks kohaldada A. X karistuseks vangistust prokuröri taotletud määras ehk sanktsiooni alammääras, s.o. kolm aastat vangistust. Vähendades seda karistust lühimenetluse tõttu kolmandiku võrra, kuulub kandmisele 2 aastat vangistust, millest eelvangistusena on ära kantud 2 päeva. Kuna uus kuritegu on toime pandud katseajal, siis KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetavat karistust suurendada Harju Maakohtu 17.04.2013 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra (6 kuud ja 20 päeva vangistust) ning liitkaristuseks mõista 2 aastat 6 kuud ja 18 päeva vangistust. A.X on korduvalt rikkunud kohustust elada alalises elukohas, olnud eelneva kriminaalhoolduse ajal ka tagaotsitav, mistõttu kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks ning tema pakkumineku vältimiseks valib kohus KrMS § 130 lg 4 1 alusel uueks tõkendiks vahistamise, võtab A. X vahi alla kohtusaalist ning mõistetud karistuse kandmise alguseks tuleb lugeda 12.02.2014.a.