Kohtulahend

Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt M.K kasuks välja 600 (kuussada) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

sõiduautos lõi M.K D S ile paar korda rusikaga näkku, tiris juustest ja väänas tema vasakut kätt, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: marrastused ja hematoomid pealaes, vasakul küünral ja paremal oimupiirkonnas. 6) Samuti 04.08.2011 kella 11.30 ajal Tallinnas XXXXXX asuva hotell Olümpia juures seisvas sõiduautos lõi M.K D S ile paar korda rusikaga näo ja pea piirkonda ning kägistas teda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: pindmine peavigastus ning huule ja suuõõne lahtine haav. 7) Samuti 15.09.2011 kella 23.30 ajal Tallinnas XXXXXXX asuvas korteris lõi M.K uksega D S i 3-4 korda, mille tagajärjel D S kukkus maha, seejärel lõi M.K D S i jalgadega umbes 10 korda vastu D S i jalgu ja jalgevahe piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: parema silma välise nurga piirkonna ja parema sarnaluu turse, valu ja põrutus; vasakul pealae põrutus, õndraluude piirkonna põrutus, parema reie põrutus tagaosal. 8) Samuti 25.03.2012 kella 05.00 ajal Rae vallas XXXXXXXX asuvas eramajas lõi M.K D S i rusikatega 5-6 korda näo ja pea piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: hematoom otsaesisel, paistetus paremal näopoolel. 9) Samuti 26.04.2012 kella 00.38 ajal Rae vallas XXXXXX asuva eramaja juures lõi M.K rasedale D S ile rusikaga alakõhu piirkoda parema puusa juurde ja seejärel rusikaga 2 korda näkku paremale poole ja ühe korra parema kõrva pihta, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: sinakus kõhu piirkonnas, kerge hematoom paremal põsesarnal, lootemuna kõrval hematoom 18x7 mm. 10) Samuti 05.05.2012 kella 14.45 ajal Tallinnas Tartu mnt 52 asuva Vana Villemi pubi juures seisnud sõiduautos lõi M.K D S i ühe korra rusikaga nina piirkonda ja 2 korda pähe, hoidis tugevalt tema vasakust õlavarrest kinni, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: pea piirkonna mitmed põrutused (sarnaluu piirkonnas ja parema kulmu kohal), hematoom vasakul õlavarrel. Seega pani M.K toime järjepideva kehalise väärkohtlemise ehk teise inimese tervise kahjustamise, löömise, peksmise ja valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 M.K tunnistati süüdi veel selles, et tema 25.03.2012 kella 05.00 ajal Rae vallas XXXX XXXXXXXX asuvas eramajas, pärast seda kui ta oli D S i korduvalt näo ja pea piirkonda löönud, vehkis D S i ees golfikepiga ähvardades, et tapab D S i ära. Samuti tema 26.04.2012 kella 00.38 ajal Rae vallas Peetri külas Salu tee 55 asuva eramaja juures, pärast seda kui ta oli korduvalt D S i rusikaga löönud, ähvardas D S i ära tappa. Samuti tema 31.05.2012 kella 15.00 ajal XXXXXXXXXX asuva korteri ukse taga koridoris ähvardas D S i tapmisega. D S il oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna M.K oli varem tema suhtes korduvalt vägivalda tarvitanud. Selliselt pani M.K toime tapmisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.3 M.K tunnistati süüdi veel selles, et ta 22.01.2011 kella 21.30 ajal Tallinnas XXXXXXXXXX asuvas korteris lõi S L ile ühe korra lahtise käega vastu pea parempoolset külge, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja punetuse.

Samuti 04.02.2012 kella 12.00 ajal XXXXXXXXX asuvas korteris võttis M.K ühe käega S L i juustest kinni ja tõmbas ning teise käega lõi ühe korra lahtise käega vastu S L i pead, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Selliselt pani M.K toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis seisnes löömises ja valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ütluste arvestamata jätmisel on tegemist olukorraga, mida kohtupraktikas nimetatakse sõna-sõna vastu situatsiooniga. 05.06.2009 Kakumäe episoodis on kohtu motiveering vaid kolmel real. Kohtu arvates on kannatanu ja tema tütre ütlustega ning meditsiinidokumentidega tõendatud, et M.K tarvitas vägivalda. Kohtul puudub alus kahelda isikulistes tõendites ning dokumentide õigsuses ja asjakohasuses. Kaitsja arvates puudub tõendite analüüs. Ei nähtu, millise tõendiga, millist asjaolu, loeb kohus tuvastatuks. Kohus pole selgitanud, milliste tõendite alusel on jõutud järeldusele, et puudub alus kahelda kannatanu ja tema tütre ütlustes. Samuti ei ole põhistatud, miks ei ole süüdistatava ütlustele antud vähimatki hinnangut. 2010 veebruari Liivalaia tänava sõiduauto episoodis on kohtuotsuses märgitud, et kohtul puudub alus kahelda D S i ütlustes, et M.K oli tema suhtes vägivaldne. Kohus ei ole selgitanud, millistele tõenditele või üldtunnustatud asjaoludele tuginedes on sellisele seisukohale asutud. Kohus ei ole motiveerinud, miks on jäetud igasuguse tähelepanuta M.K ütlused. Kuna tegemist on sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis on kohus rikkunud kõrgendatud argumenteerimise vajadust. Kohus väitis, et tunnistaja D T i ütlused on täiendavaks tõendiks. Tegelikult kohus eksib, tunnistaja ei ole uus eraldiseisev tõend tavapärases mõttes, vaid ta üksnes võib kinnitada kannatanu ütlusi ja tema olukorda. Asjaolu, kui tunnistaja/kannatanu räägib vahetu mõju all tõendamiseseme asjaolusid edasi kümnele, sajale või isegi tuhandele inimesele, ei muuda seda, et tegemist on ikkagi sõna sõna vastu olukorraga. Kohus ei ole argumenteerinud M.K süüd kooskõlas kohtupraktikas omaks võetud nõuetega. Kohus ei ole selgitanud, mida järeldatakse tunnistaja D T i ütlustest, et D S i silmad olid märjad, nägu punane ja ta nuttis. 22.01.2011 XXXXXXXX episoodis annab kohus tunnistaja K L ütlustele suurema tähenduse, kui seda võimaldab seadus. Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus kohtul on kõrgendatud põhjendamiskohustus. Muuhulgas tuleb obligatoorselt analüüsida süüdistatava ütlusi. Käesoleval juhul ei ole kohus seda aga pidanud vajalikuks, mistõttu jääb kohtuotsuse lugejale arusaamatuks, miks eelistatakse kannatanu ütlusi süüdistatava omadele, kuigi eelduslikult on kõigil tõenditel võrdne jõud. 04.08.2011 XXXXXXX episoodis on jäetud süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale. Jääb mõistetamatuks, miks eelistatakse kannatanu ütlusi süüdistatava omadele. 15.09.2011 XXXXXXXX episoodis märgib kohus paljasõnaliselt, et ta ei jaga kaitsja kahtlust, et kannatanu lavastas kogu sündmuse. Kohus ei ole põhjendanud, miks kaitsja eksib. Kohus märgib, et salvestuselt on kuulda, et helistaja oli erutunud, taustal oli kuulda laste nuttu. Taolise olukorra lavastamine nõuab kahtlemata osalistelt, sh eelkõige S L ilt keskmisest suuremat näitlejameisterlikkust. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas on lapse nutu ja kannatanu tütre erutunud häälest võimalik tuvastada asjaolu, et M.K tarvitas kannatanu suhtes vägivalda. Samuti ei saa kohtuotsuse lugeja aru, mis tähendust omab kannatanute näitlejameisterlikkusel. Kohtuistungil ei hinnatud seda. Samas võib kohtuotsusest siiski välja lugeda, et tegemist võis olla lavastusega. Kohus ei ole analüüsinud süüdistatava ütlusi, kuigi väidetavat vägivalla tarvitamist vahetult kannatanu tütar ei näinud. 25.03.2012 kell 05.00 XXXXXXX küla episoodis kohus märgib ekslikult, et ainsaks tõendiks on kannatanu ütlus. Tegelikult on veel ka tõendiks süüdistatava ütlus. Kuna kohus rikkudes KrMS § 66 lg 1 nõuet ja jättis süüdistatava ütluse tähelepanuta, ei saanud kohus ka aru, et tegemist on

järjekordselt sõna sõna vastu olukorraga. Kohus ei ole järginud kohtuotsuse kõrgendatud põhistamise nõuet. Selle asemel, minnes vastuollu süütuse presumptsiooni nõuetega, heidetakse kaitsjale ette, et ta ei suutnud kannatanu ütlustes leida vastuolu. 26.04.2012 kell 00.38 Salu tee Peetri küla episoodis ei ole kohus põhjendanud, miks tal ei ole alust kannatanu ütlustes kahelda. Süüdistatava ütlused on jäetud põhistusteta tähelepanuta. 05.05.2012 Vana Villemi pubi episoodis puudub kohtu arvates alus kahelda kannatanu ütlustes. Kohus ei ole esile toonud, millisel alusel tal selline kahtlus puudub. Kõikides eelpoolnimetatud kümnes episoodis olevat kaudseteks tõenditeks tunnistajate D T i, KK, D S, V Si, R R ja kannatanu Sa L ütlused, mis kinnitavad M.K vägivaldsust. Kaitsja kohtu seisukohaga ei nõustu, sest need tunnistajad ei ole ise midagi näinud, vaid räägivad edasi kannatanu D S i juttu. 25.03.12 ja 26.04.12 Peetri küla episoodis puudub kohtu arvates alus kahelda kannatanu ütlustes. Kohus ei ole esile toonud, millisel alusel tal selline kahtlus puudub. Jällegi tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Kõrgendatud põhjendamiskoormist ei ole järgitud. Süüdistatava ütlused põhjenduseta jäetud tähelepanuta. 22.01.2011 ja 04.02.2012 episoodis S L i suhtes märgib kohus, et erinevalt D S i ütlustest, milles kohtul puudus alus kahelda, märgitakse S L i ütluste kohta, et puudub täielik alus kahelda ütlustes. Apellant saab sellest aru, et S L i ütlused peaksid veelgi tõepärasemad olema, kui seda on tema ema ütlused. Samas ei ole kohus põhjendanud, millest selline täielik alus kahtluse puudumiseks tuleneb. Maakohtu arvates on kaudseks tõendiks V S ja R Ra ütlused. Mõlemad väitsid, et S L on neile rääkinud, et M.K on teda löönud. Tunnistaja V S märkis, et S L i löömisest rääkis ka väiksem laps L. Kaitsja arvates ei ole tegemist kaudsete tõenditega KrMS § 66 mõttes. Valentina Suuni ja Raina Rohtoja ütlustel ei ole üldse tõendi kvaliteeti. 3.3 Kannatanu D S i esindaja Alar Salu taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks läbi vaatamata ja osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Uue otsusega taotleb kannatanu esindaja lähenemiskeelu kohaldamist ja moraalse kahju hüvitamise nõudes tsiviilhagi rahuldamist. Kui ringkonnakohus peab taotletavat 15 000 eurot põhjendamatult suureks, siis nõustub ta selle vähendamisega kohtukolleegiumi poolt mõistetud määras. Apellatsiooni motiivide kohaselt puudus kohtul alus jätta taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks läbi vaatamata. Kohus oleks pidanud selle taotluse rahuldama või jätma rahuldamata. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et lähenemiskeelu kohaldamisel on raskendatud tsiviilvaidluse lahendamine. Käesolevaks hetkeks on tsiviilmenetluses süüdistatava isadus tuvastatud ning laste kasuks elatis välja mõistetud. Pooleli on veel vaidlus täitemenetluse osas, kuid see toimub kirjalikus menetluses. Kannatanu esitas kohtule hagi moraalse kahju hüvitise nõudes summas 15 000 eurot. Kuna on tõendamist leidnud, et süüdistatav M.K D S i ja tema laste suhtes mitmeid kuritegusid toime pani, siis on igati põhjendatud tsiviilhagi rahuldamine.

Prokurör taotles jätta süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Kannatanu esindaja apellatsiooni prokurör toetas ja taotles M.K suhtes lähenemiskeelu kohaldamist ja temalt moraalse kahju hüvitise väljamõistmist. Kohtukolleegium tagastas M.K-le tema apellatsioonile lisatud materjalid, sest ta ei olnud maakohtus nende materjalide kriminaalasja juurde lisamist taotlenud. Kõik apellatsioonile lisatud dokumendid olid M.K olemas juba maakohtu istungi toimumise ajal. Samuti ei ole nendel materjalidel kohtukolleegiumi hinnangul puutumust käesoleva kriminaalasjaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

tõendite ümberhindamiseks ega õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtukolleegium, nõustudes M.K süüditunnistamise ja karistamise osas apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata. 5.2 Vastuseks süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide etteheitele, et kohus on süüdistatava M.K ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanute D S i ja tema tütre S L i valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 31-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses lehekülgedel 5-7 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava M.K ütlused ebausaldusväärseks loeb ja tõendite kogumist välja jätab. Pärast seda on kohus analüüsinud M.K-le esitatud süüdistust episoodide kaupa. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et M.K ütlused on vastuolulised, ebaloogilised ja ennastõigustavad. Enda ülekuulamise käigus esitas M.K järjest uusi versioone selle kohta, kuidas kannatanu D S ile võisid kehavigastused tekkida. M.K ütluste kohaselt on D S saanud kehavigastusi rasedana kukkudes, töö juures klientide rünnetest, juhuslike möödakäijate rünnetest jne. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks kohus M.K sellesisuliste ütlustega ei nõustu. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu D S i ja tema tütre S L i valeütlustel, kelle eesmärgiks on saavutada M.K süüditunnistamine kuriteos. Kannatanud on andnud kohtuistungil samasisulisi ütlusi nagu kohtueelsel uurimisel, mistõttu kohtul ei olnud põhjust nende ütlustes kahelda. Enamik D S ile tekitatud kehavigastusi on fikseeritud meditsiinidokumentides. D S on arstidele avaldanud, et vigastused sai ta M.K vägivallatsemise tagajärjel. M.K vägivalduse kohta D S i suhtes on andnud kohtuistungil ütlusi tunnistajad Va S, D S, D T , Kl K, R R ning kannatanu S L . Kõikide nende ütlustest nähtub, et D S on rääkinud neile M.K vägivallatsemisest ning nad on näinud D S i kehal peksmise jälgi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et perevägivald on valdavalt peitkuritegu, millel otseseid tunnistajaid ei olegi. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et süüdimõistvat kohtuotsust ei saa teha olukorras, kus kannatanu sõna on süüdistatava sõna vastu. Käesolevas kriminaalasjas kinnitavad kannatanu ütlusi enamikes kuriteoepisoodides meditsiinidokumendid ning tunnistajate ütlused. Kuna M.K käitumist kannatanute D S i ja S L i suhtes iseloomustab kindel käitumismuster, siis ei ole kohtukolleegiumil põhjust kannatanute ütlustes kahelda ka nendes kuriteoepisoodides, kus on tõepoolest kannatanute sõna süüdistatava sõna vastu. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava M.K apellatsiooniga, milles ta taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

5.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni taotlust mõista süüdistatavalt M.K-lt kannatanu D S i kasuks välja moraalse kahju hüvitis summas 15 000 tuhat eurot. Kohtukolleegium viitab esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) sätetele ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi senisele praktikale, mis käsitleb mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 128 lg-te 1 ja 5 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane muuhulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (p 2), seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7) ning heade kommete vastase tahtliku käitumisega (p 8). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2012. a otsuses nr 3-2-1-169 selgitatakse, et seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega peetakse VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses silmas mis tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, s.t igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja tema tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärgiks. Lisaks sellele on Riigikohtu tsiviilkolleegium 21. detsembri 2010. a otsuses nr 3-2-1-67-10 märkinud, et VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-152-09 märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Käesolevas kriminaalasjas mõistis maakohus M.K süüdi D S i piinamises ja tapmisega ähvardamises, s.o seadusega mittelubatud tegudes. Vaatamata sellele jättis maakohus D S i tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamise nõudes rahuldamata, sest kannatanu ei võtnud tarvitusele vajalikke meetmeid selleks, et M.K lähedusse mitte sattuda. Lisaks sellele ei osanud D S oma taotlust vajalikul määral põhjendada. Kohtukolleegium maakohtu põhjendustega ei nõustu. Kahtlemata oli kannatanu D S il võimalus M.K-ga mitte kokku puutuda. See aga ei õigusta M.K käitumist ega saa olla aluseks moraalse kahju hüvitise väljamõistmisest keeldumisele. Samuti ei saa olla taotluse rahuldamata jätmiseks asjaolu, et kannatanu ei osanud oma taotlust piisavalt motiveerida. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.K kasutas D S i suhtes füüsilist vägivalda aastate vältel ning ähvardas teda ära tappa, sealhulgas kannatanu raseduse ajal. Kahtlemata põhjustas selline kestev vägivald kannatanu D S ile füüsilisi ja psüühilisi kannatusi. Kannatanu ütluste kohaselt pöördus ta psüühilise abi saamiseks tugikeskuste ja psühhiaatrite poole. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu seegi, et M.K ei ole oma käitumisest siiani mingeid järeldusi teinud ning süüdistab D S i valetamises ja väljapressimises. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et D S i tsiviilhagi moraalse kahju hüvitise nõudes summas 15 000 eurot kuulub VÕS § 127 lg 6, § 128 lg 5, 134 lg 2,5, § 1043 ja § 1045 lg 1 alusel rahuldamisele. 5.4 Viimasena peatub kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni taotlusel kohaldada ringkonnakohtul M.K suhtes lähenemiskeeldu. KrMS § 3101 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Kohus lahendab lähenemiskeelu taotluse KarS §-s 310 sätestatud korras. KrMS § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Kriminaalmenetlusseadustik sätestab vaid ühe aluse, mil kohus võib jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nimelt sätestab KrMS 272 lg 2, et kui kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik tsiviilkostjata läbi vaadata, jäetakse tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsuses nr 3-1-1-42-08 ja 12. mai 2009. a otsuses nr 3-1-1-41-09 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium oli oma varasemas praktikas seisukohal, et ka juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muutis 16. aprilli 2013. a kohtuotsuses nr 3-1-138-13 senist praktikat ja leidis, et olukorras, kui süüdistatav või tema kaitsja on esitanud

apellatsiooni, milles vaidlustatakse süüküsimust või süüdistatavale mõistetud karistust ning ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata, kuid tühistab esimese astme kohtuotsuse osaliselt ning saadab selles osas asja uueks arutamiseks, tuleks vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 teha seda kohtuotsusega. Kui aga maakohtu otsus tühistatakse tervikuna ja kriminaalasi saadetakse uueks arutamiseks esimese astme kohtusse, tuleb seda teha määruse vormis (KrMS § 337 lg 2 p 2). Eelpool esitatud tõlgendus ei välista KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaldamist juhul, kui maakohtu otsust vaidlustataksegi näiteks üksnes tsiviilhagi või menetluskulusid puudutavas osas ja ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muus osas muutmata. Sellises olukorras puudub menetluse pooltel KrMS § 344 lg 1 p 1 kohaselt kassatsiooniõigus ja ringkonnakohus saadab kriminaalasja maakohtule osaliselt uueks arutamiseks määrusega. Käesolevas kriminaalasjas ongi tegemist olukorraga kui süüdistatav on esitanud apellatsiooni, milles taotletakse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Sisuliselt vaidlustab süüdistatava süüküsimust ka kaitsja, ehkki taotleb selles osas kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega, juhindudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senisest praktikast, tühistab kohtukolleegium vastavalt KrMS § 337 lg 1 ple 1 oma otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti kannatanu D S i esindaja Alar Salu taotlus M.K suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks läbi vaatamata ja saadab kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. 5.5 KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. M.K valitud kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 600 eurot. Kohtukolleegium leiab, et arvestades kuriteoepisoodide arvu on kaitsja poolt taotletud summa KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb süüdistatava M.K suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud riigi kanda. Seoses sellega mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt M.K kasuks välja 600 eurot tema poolt apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.