Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 05. novembri 2013 määrus süüdimõistetu elektroonilise valvega tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Sven Kaljuvee, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 05. novembri 2013 määrus muutmata ja süüdimõistetu Sven Kaljuvee määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 02.10.2012 otsusega mõisteti Sven Kaljuvee süüdi KarS § 215 lg 3 p 1 ja § 418 lg 2 p 3 järgi ning mõisteti S. Kaljuveele karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 6, lg 7 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 08.09.2011 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud 16 päeva vangistust. Karistusaja algus oli 07.02.2012 ja lõpp on 23.08.2015.
2.Tartu Maakohtu 05.11.2013 määrusega jäeti S. Kaljuvee vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Maakohtu põhjendused olid järgnevad.
2.1.Maakohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu kohtuotsusest nr 3-1-1-91-06 on ennetähtaegselt vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks kinnipeetava õiguspärane käitumine vangistuses. S. Kaljuvee nimetatud tingimusele ei vasta, sest tal on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kajastab tema käitumist vangistuses ja suhtumist kehtestatud korda.
2.2.Maakohus märkis, et vaatamata varasematele karistustele ei asunud S. Kaljuvee paranemise teele ning olles allutatud käitumiskontrollile jätkas kuritegude toimepanemist, mis viitab sellele, et ta ei ole oma eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi teinud ega suutnud katseajal tõestada, et ta on võimeline käituma seaduskuulekalt. Enne vangistust oli kinnipeetaval probleeme alkoholi liigtarvitamisega (karistatud alkoholiseaduse alusel) ning tal võib olla tagasilanguse perioode, mida võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks.
2.3.Maakohus märkis, et S. Kaljuveel puudub vabaduses kindel töökoht, mis halvendab tema toimetulekut ja suurendaks uute kuritegude toimepanemise riski. Seega võib järeldada, et tingimuslik karistus ei paneks teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest ning S. Kaljuvee puhul on olemas tõenäoline kõrge käitumiskontrollist kõrvalehoidmise risk, mistõttu ei ole kriminaalhoolduse ajal võimalik tema ohtlikkust ühiskonnas alandada.
2.4.Maakohus leidis, et süüdimõistetu käitumine vanglas ja tema võimalused vabanemisel (elukoha olemasolu ning lähedaste toetus) ei kaalu üle tema käitumist enne vangistusse sattumist ning uue toimepandud kuriteo asjaolusid. Ka enne vangistust oli kinnipeetaval elukoht ning lähedaste toetus, kuid need asjaolud ei hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. Kinnipeetav ei ole ilmselgelt isik, kes käesoleval ajal suudab kohtu poolt tema suhtes väljendatud usaldust õigustada. Arvestades kinnipeetava käitumist katseajal, puudub maakohtul käesoleval ajal kindel veendumus selles, et kinnipeetav suudab seekord katseaja läbida. Piirangud, mis on seotud kriminaalhoolduse all järelevalve kohaldamisega, ei ole piisavad kinnipeetava õiguskuuleka käitumise tagamiseks.
2.5.Arvestades kuritegude korduvust ja dünaamikat ning käitumist käitumiskontrolli ajal, ei ole maakohtu hinnangul S. Kaljuvee ennetähtaegne vangistusest vabastamine käesoleval ajal veel õigustatud. Tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega.
3.Viru Maakohtu määruse peale esitas 12.12.2013 määruskaebuse süüdimõistetu S. Kaljuvee, kes palub tühistada Viru Maakohtu 05.11.2013 määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada määruskaebus ja vabastada ta vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega ning taotleb kaitsjatasu maksmise tähtaja pikendamist. Määruskaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
3.1.Kinnipeetav on seisukohal, et maakohtu määruses ei ole kohus arvestanud aega, mis on möödunud distsiplinaarkaristusest. Samuti ei ole kohus arvestanud prokuröri seisukohta. Kinnipeetaval on olemas suusõnaline lubadus töökohale, mida peaks samuti lugema lepinguks. Seetõttu on S. Kaljuvee seisukohal, et kohus ei tohiks tuua välja, et kinnipeetaval puudub kindel töökoht.
3.2.Lisaks soovib kinnipeetav, et kaitsjatasu maksmiseks antakse pikem tähtaeg, kuna vangistuses olles on kinnipeetaval seda raske tähtajaks tasuda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et S. Kaljuvee vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma seisukohti piisavalt motiveerinud ning
ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Seega ei pea kolleegium vajalikuks neid tervikuna korrata ja märgib vastuseks määruskaebusele vaid järgnevat.
5.Ringkonnakohus on seisukohal, et S. Kaljuvee määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja S. Kaljuvee elektroonilise valvega tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus jätta S. Kaljuvee enne tähtaega vangistusest vabastamata, tuginedes tema poolt toime pandud kuritegude arvule, nende iseloomule ja isikust tulenevatele põhjustele, on põhjendatud.
6.Ringkonnakohus peab positiivseks asjaolu, et S. Kaljuvee on läbinud Eluviisitreeningu, osalenud tööhõives, käib tööl tootmishoones, on täies mahus täitnud isikliku täitmiskava, et S. Kaljuveel on positiivsed suhted perega ning vabanemisel saaks ta elama asuda vanemate juurde, mille korral on ema andnud ka nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks.
6.1.Samas tuleb KarS § 76 lg 3 toodud asjaolusid hinnata nende kogumis, mistõttu ringkonnakohus leiab, et S. Kaljuvee vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ning kohtu otsustuse kujunemisel ei ole aluseks üksnes prokuröri arvamus. Kuna S. Kaljuvee on korduvalt varem karistatud, siis on tal olnud mitmeid võimalusi enda vigadest õppimiseks, et mitte enam kuritegelikule teele sattuda. Ometi ei ole kinnipeetav varasemalt mõistetud karistustest mingeid põhjapanevaid järeldusi enda jaoks teinud, mis ringkonnakohtu arvates kõneleb S. Kaljuvee ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Samuti ei toeta kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist asjaolu, et ta on varem viibinud kriminaalhooldusel, kuid on rikkunud nõudeid ning karistus on pööratud täitmisele. Sellest nähtub, et S. Kaljuvee suhtes varasemalt rakendatud karistused ei ole oma eesmärki - edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest - täitnud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtul puudub süüdlase suhtes küllaldane usaldus, et ta vabaduses hoidub kuritegelikust käitumisest, ei ole võimalik süüdimõistetut tingimisi enne tähtaega vabastada. Samuti märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuste puudumine on vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel üks olulisemaid eeldusi ja nimetatud eeldus on S. Kaljuvee puhul täitmata, omades 18.10.2013 seisuga 3 kehtivat distsiplinaarkaristust.
6.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine piisavalt asjaolusid, mis veenaksid kohut selles, et käesoleval ajal suudaks S. Kaljuvee vabaduses käituda õiguskuulekalt. Süüdimõistetu isikut iseloomustavad asjaolud tema ennetähtaegset vabastamist ei toeta – S. Kaljuveel puudub kindel töökoht vabaduses, mis on eelkõige majanduslikuks riskiks; ta on toime pannud valdavalt varavastaseid kuritegusid; vähetähtis ei ole mainida ka, et kinnipeetav on enne vangistust tarvitanud ohtralt alkoholi. Kinnipeetava suusõnaline seisukoht, et ta on motiveeritud alkoholi tarvitamisest loobuma, ei ole veenev. Samuti ei veena kohut kinnipeetava väide, et S. Kaljuveel on vabanemisel garanteeritud töökoht suusõnalise lubadusega, kuna puudub võimalus seda kontrollida.
7.Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. S. Kaljuvee puhul ei esine selliseid veenvaid asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist.
8.S. Kaljuvee taotleb ka kaitsjatasude maksmise tähtaja pikendamist, põhjendades seda asjaoluga, et vangistuses olles on kinnipeetaval seda raske tähtajaks tasuda.
8.1.KrMS § 432 lg 1 kohaselt lahendab täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti.
KrMS § 424 kohaselt võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel mõjuvate põhjuste olemasolu korral oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama. (RKKKo 20.02.2012 nr 3-1-1-212).
8.2.S. Kaljuvee esitatud taotlusest ei nähtu, et esineks sellist mõjuvat asjaolu, mille tõttu saaks pikendada kaitsjatasu maksmise tähtaega. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Käesoleval juhul ei ole esitanud S. Kaljuvee ühtegi sellist tõendit, seega tuleb jätta S. Kaljuvee kaebus selles osas rahuldamata ning kaitsjatasude maksetähtaeg pikendamata.
9.Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja süüdimõistetu määruskaebuse rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.