Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Viru Maakohus arutas S. Erro ja S. Volkova kriminaalasja järgmises süüdistuses.

Silvi Erro, töötades alates 01.02.2005 Viru Ringkonnaprokuratuuris prokuröri abi ametikohal, nõudis Svetlana Volkova vahendusel ajavahemikus 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 3.03.2011 enda juhtimise all olevas kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavalt J.N. lt pistist summas 100 000 krooni (6391 eurot). S. Erro edastas enne 12.02.2011 oma isiklikule tuttavale S. Volkovale infot kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavaks tunnistatud J.N. st, keda S. Volkova tundis varasemast ajast. Kui J.N. soovis S. Volkovaga 12.02.2011 kohtuda, siis eelnevalt S. Erro konsulteeris S. Volkovat, kuidas ja mis tingimustel võib ta J.N. lt raha küsida. S. Erro õpetuse kohaselt pidi S. Volkova esinema selgeltnägijana, kes näeb, et J.N. võetakse vahi alla ja tema vara konfiskeeritakse. Sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks pidi J.N. kirjutama võlakirja olematu võla kohta ja maksma 100 000 krooni. 17.02.2011 kohtumisel keeldus J.N. S. Volkova näidatud pangakontole raha ülekandmisest ja võlakirja kirjutamisest, sest ei pidanud ennast võlglaseks. Seejärel helistas S. Erro 25.02.2011 J.N. le ja teatas, et soovib 3.03.2011 taotleda tema vahi alla võtmist. Alates 25.02.2011 õhtust toimusid J.N. l läbirääkimised S. Volkovaga, keda samal ajal õpetas S. Erro, kuidas ja mis tingimustel tuleb nõutav rahasumma üle anda vastutasuks selle eest, et prokuröri abi ei taotle J.N. vahistamist. KrMS § 213 lg 1 p 1 kohaselt on menetlust juhtiv prokurör pädev vajaduse korral tegema menetlustoiminguid, mistõttu prokuröri otsus vahistamistaotlust eeluurimiskohtunikule mitte esitada on seadusega lubatud tegu, sest tegemist on prokuröri kaalutlusotsusega lähtuvalt tõkendi kohaldamise vajadusest. 2.03.2011 leppis J.N. S. Volkovaga kokku, et annab nõutud rahasumma ja võlakirja üle 3.03.2011 hommikul. Samal õhtul leppisid S. Volkova ja S. Erro kokku, et raha saades saab 20 000 krooni suuruses summas raha endale S. Erro, kellele oli S. Volkova varasemast ajast võlgu. 3.03.2011 andis J.N. kuriteo matkimisel XXX korteris S. Volkovale üle 5301 eurot, peale mida peeti S. Volkova koos rahaga kinni. Süüdistuses leiti, et S. Erro pani kirjeldatud viisil käitudes toime KarS § 25 lg 2 - § 293 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteo. S. Volkova käitumine kvalifitseeriti KarS § 25 lg 2 - § 295 lg 1 järgi. 1.1 S. Errole oli esitatud süüdistus ka KarS § 22 lg 3 - § 320 lg 1 järgi, kuid kohtumenetluses prokurör sellest loobus.

Kriminaalasja tehiolud tuvastas kohus järgmistena.

2.1.1 Svetlana Volkova ja Silvi Erro olid tuttavad lapsepõlvest saati, kuid tihedamalt hakkasid nad suhtlema kriminaalmenetluse raames, kus S. Volkova oli kannatanu ja S. Erro järelevalvet teostav prokurör. Nimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt alustati kriminaalmenetlus 12.04.2007 S. Volkova ja B.V. (S.Volkova tütar) avalduse alusel selles, et 28.02.2006 notar S.N. i büroos N.A. , T.C. ja notar S.N. veensid B.V. t allkirjastama dokumente, selgitades, et ta kirjutab alla ema S. Volkova volikirjale. 2007 märtsis sai B.V. kohtutäiturilt teada, et tegelikkuses ta kirjutas 28.02.2006 alla ehitise mõttelise osa müügilepingule, ehitise pandilepingule ja laenulepingule, mille kohaselt ta müüs S. Volkovale kuuluva majaosa iseendale 250 000 krooni eest ning pantis selle T.C. le 28.02.2006 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude summas 156 000 tagamiseks, kuigi tegelikkuses B.V. ei saanud T.C. lt raha laenuks. Nimetatud kriminaalmenetluses

tunnistati kahtlustatavateks N.A. , T.C. , notar S.N. ja notari abi A.M. . A.A. i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kahtlustatava surma tõttu 28.04.2010. Kriminaalmenetlus T.C. , A.M. i ja notar S.N. i suhtes lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu vastavalt 15.10.2010, 14.10.2010 ja 15.12.2010. Kuivõrd 28.02.2006 tehingu ettevalmistamisel osales ka V.C. , keda esindas J.N. , siis pidas S. Volkova ennast petetuks J.N. , N.A. i ja V.C. poolt ja pidas neid vastutavateks talle 28.02.2006 tehinguga kahju tekitamises. S. Volkova arvates moodustas J.N. osa talle tekitatud kahjust 100 000 krooni. S. Volkova sõnul needis ta ära talle kahju tekitanud isikud. S. Erro ja S. Volkova jätkasid suhtlemist ka pärast eeltoodud kriminaalmenetluse lõpetamist, muuhulgas andis S. Erro S.Volkovale raha laenuks ja andis S. Volkovale nõu suhtlemises J.N. ga. 2.1.2 2010. aasta lõpul, 2011.aasta algul suhtlesid omavahel korteri ostu-müügi küsimuses Svetlana Volkova ja A.M. . Selle suhtlemise käigus oli neil juttu ka J.N. st, sellest, et N. suhtes oli algatatud kriminaalasi. A.M. on andnud vastuolulisi ütlusi väites kord, et J.N. probleemidest rääkis temale S.Volkova, samas on tunnistanud ka seda, et just tema informeeris S.Volkovat J.N. probleemidest. S.Volkova ütlustest nähtuvalt oli A.M. see, kes talle rääkis J.N. probleemidest ja sellest, et viimane tahab S.Volkovaga leppida. S.Volkova leppida ei soovinud, küll aga oli nõus J.N. lt needuse maha võtma kui viimane osa temale tehtud kahjust hüvitab. S.Volkova tunnistab, et lubas A.M. il anda J.N. le oma telefoninumbri. 2.1.3 9.02.2011 helistas J.N. S. Volkovale ja nad leppisid kokku kohtumises. Samal päeval esitas J.N. suulise avalduse Kaitsepolitseiametisse. 10.02.2011 esitas J.N. Riigiprokuratuurile järgnevasisulise avalduse: „Käesolevaga, mina- J.N. , teatan informatsiooni, mis viitab kuriteole, mis on ette nähtud Karistusseadustiku Eriosas. Minu suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, mida alustati 2010.aasta novembris-detsembris, mida juhib Viru prokuratuuri prokuröri abi Silvi Erro. 2010.aasta detsembri lõpus ja teist korda 2011.aasta jaanuaris pöördus minu poole tuttav, kes suhtleb Svetlana Volkovaga ja keda ma võin usaldada. Ta teates mulle Svetlana Volkova poolse ettepaneku, et kõik mu ebameeldivused võivad lõppeda ja minu pealt võetakse maha needus/kaetamine, kui ma maksan selle eest 100 000 krooni. Mulle pakuti helistada Svetlana Volkovale, et veenduda öeldus ja leppida kokku edasiste toimingute osas. Telefonivestluse käigus, mis toimus 09.02.2011, kinnitas Svetlana Volkova mulle edastatud tingimusi ja „needuse/kaetamise mahavõtmise“ võimaluse olemasolu, mis lõpetab kõik minu „ebameeldivused“ ja tegi ettepaneku kohtuda isiklikult detailide läbiarutamiseks. Kuna ma tean Svetlana Volkova ja Silvi Erro lähedaste suhete kohta, ma eeldan, et sel juhul, kui ma ei maksa ära ülaltoodud summat, siis peale väljapressimise võivad ülalpool äratoodud isikud minu suhtes teostada täiendavalt ebaseaduslikke toiminguid, mis tekitaksid mulle kahju. Arvestades kirjapandut ning juhindudes KrMS §-st 193, palun algatada kriminaalasi asjaolude väljaselgitamiseks, kohtumenetluse jaoks tõendava informatsiooni kogumiseks ning minu õiguste kaitseks“. 2.1.4 Kriminaalmenetlus, millele J.N. oma avalduses viitab, alustati 11.11.2010 J.N. suhtes kolme sõiduauto omastamise süüdistuses, järelevalvet kriminaalmenetluse üle teostas prokuröri abi S. Erro. Menetluse käigus oli 22.11.2010 S.Erro määruse alusel J.N. lt üks sõiduauto ära võetud. S. Erro teostas prokurörina järelevalvet ka teises kriminaalmenetluses, kus J.N. le esitati süüdistus naabri peksmises ja milles Viru Maakohtu 7.04.2011 otsusega tunnistati J.N. süüdi KarS § 121 järgi. 2.1.5 J.N. avalduse alusel alustati 11.02.2011 kriminaalmenetlus KarS § 294 lg 1 tunnustel selle kohta, et prokuröri abi S. Erro on nõus altkäemaksu eest tegema tema menetluses olevas kriminaalasjas kahtlustatava J.N. suhtes soodsa lahendi. Samal päeval esitas Riigiprokuratuur

jälitustoimingu loa taotluse, mille Viru Maakohus rahuldas 11.02.2011 määrusega ja andis loa altkäemaksu andmise matkimiseks, varjatud sisenemiseks S. Volkova elukohta ja S. Erro elu- ja töökohta, samuti S. Erro ja S. Volkova telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks ning S. Erro töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtvaatamiseks. Riigiprokuratuuri 11.02.2011 jälitustoimingu loaga anti luba S. Erro ja S. Volkova varjatud jälgimise läbiviimiseks ja nende kasutuses olevate telefonide positsioneerimiseks. 12.02.2011 ja edaspidi korduvalt kohtus J.N. S. Volkovaga KAPO ametnike kontrolli all toimunud kuriteo matkimise käigus. 3.03.2011 kohtumisel andis J.N. kuriteo matkimise käigus S.Volkovale üle 5301 eurot, peale mida S.Volkova rahaga kinni peeti. 2.2

Maakohtu otsuse kesksed motiivid on järgmised.

2.2.1 Viru Maakohtu 11.02.2011 määrusega anti luba jälitustoimingute sooritamiseks perioodil 11.02.2011 – 10.03.2011. Kuni 04.04.2011 kehtinud KrMS § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. KrMS § 111 (redaktsioon kuni 04.04.2011) kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 114 lg-st 1 (redaktsioon kuni 04.04.2011) nähtuvalt annab eeluurimiskohtunik määrusega loa jälitustoiminguks. Määrus peab olema vormistatud kirjalikult ja sisaldama vastavad põhjendused (KrMS § 145 lg-d 1, 2 ja 3). 2.2.2 Jälitustoimingutega kogutud teavet on lubatud kasutada tõendina, kui selle kogumisel on järgitud seaduslikkuse põhimõtet ning kohtul lasub kohustus kontrollida selle põhimõtte järgimist. Kohtu hinnangul ei vasta Viru Maakohtu 11.02.2011 määrus, millega anti luba jälitustegevuseks, seaduses kehtestatud kohtumääruse põhjendatuse nõuetele. Määruse resolutsioonist nähtub, et kohus andis muuhulgas loa kuriteo matkimiseks, kuid määruse motiveerivas osas puuduvad põhjendused selle kohta, matkimist isegi ei mainita. 2.2.3 Kohtu hinnangul rikkus Viru Maakohus 11.02.2011 jälitustegevuse loa andmisel ka ultima ratio põhimõtet. Jälitustegevuse luba peaks antama ultima ratio põhimõttel ehk viimase abinõuna – kõik muud võimalused on ennast ammendanud või nendega ei ole võimalik tõendeid koguda. Viru Maakohtu 11.02.2011 määrusest ei nähtu, et oleks kaalutud, kas esineb alus lubada jälitustoimingud ja kas muud võimalused tõendite kogumiseks on ennast ammendanud või et tõendite kogumine teiste meetmete abil ei oleks olnud võimalik. Määruses vaid nenditakse, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on kas välistatud või oluliselt raskendatud, täpsustamata miks tõendite kogumine kahtlustatavate põhiõigusi vähem riivavate menetlustoimingute abil on välistatud või oluliselt raskendatud ning milles need raskused seisneksid. Kuriteoliigi tõendamiseseme asjaoludest ja kriminoloogilisest eripärast lähtuvalt oli jälitustegevuse läbiviimine mõistetav, kuid kohtu hinnangul oleks antud juhul olnud võimalik ja vajalik tõendeid koguda ka teiste uurimistoimingutega, milliste käigus kogutud tõenditele tuginedes oleks saanud võtta põhjendatud seisukoha jälitustoimingute põhjendatuse ja lubatavuse kohta. 2.2.4 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et enne jälitustegevuse alustamist ei kogutud mitte ühtegi tõendit, tunnistaja J.N. kuulati üle 14.02.2011, A.M. 01.03.2011 (protokolli kuupäevaks on ekslikult märgitud 01.03.2008), A.M. i ja S. Volkova vahelise vestluse salvestise vaatlus toimus alles 13.06.2011.

Eelnimetatud seaduserikkumisi arvestades asub kohus seisukohale, et jälitustegevuse loa väljaandmine ja sellest tulenevalt jälitustegevus oli ebaseaduslik ning selle käigus kogutud tõendid on lubamatud. 2.2.5 Kohtu arvates väärib märkimist ka asjaolu, et kriminaalmenetlust alustati 11.02.2011 J.N. 09.02.2011 ja 10.02.2011 avalduste alusel, kus ta eeldab, et S. Erro ja S. Volkova võivad oma tegudega talle kahju tekitada. Samas ei õnnestunud kohtu hinnangul uurimisel tuvastada, et S. Erro ja S. Volkova oleksid teinud midagi seadusvastast enne avalduse esitamist J.N. poolt. Alates 12.02.2011 algas jälitustegevus, muuhulgas kuriteo matkimine. Süüdistusaktist nähtuvalt hõlmab süüdistus S. Erro ja S. Volkova väidetavalt seadusvastaseid tegusid, mis nad pani toime alates 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011, ehk siis eranditult matkimise läbiviimise ajal. Enne kuriteo matkimist ei kogutud ühtegi süüstavat tõendit, samuti pole kohtualustele esitatud süüdistustes märgitud, et nad enne matkimise algust midagi seadusevastast oleks teinud. Eelnevast tulenevalt pole võimalik usaldusväärselt tõendada, kas kuriteo matkija J.N. lülitus käimasolevasse õigusvastasesse tegevusse või kutsus ta selle esile, mida tuleb Riigikohtu praktika (nt lahend nr 3-11-110-04) ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt lubamatuks provokatsiooniks pidada. Tegemist on olulise kõrvaldamata kahtlusega, mis seab kahtluse alla kogu kriminaalmenetluse seaduslikkuse ning on ühtlasi oluliseks argumendiks süüdistatavate õigeksmõistmises nendele esitatud süüdistustes. 2.2.6 Kuivõrd S. Volkova ja tema elukoha läbiotsimisprotokoll, J.N. võlakiri ja asitõendi (raha) vaatlusprotokoll on otseselt seotud ebaseadusliku jälitustegevusega või on selle käigus kogutud, siis ei ole nende kasutamine kohtu hinnangul lubatav. Kuna jälitustegevus oli ebaseaduslik, siis on lubamatud ka J.N. ütlused osas, milles ta kirjeldab oma tegevust matkijana. 2.2.7 Osas, milles kohus pidas J.N. ütlusi lubatavaks, leidis kohus, et neisse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kohus pidas võimalikuks, et J.N. tegevuse ajendeiks kuriteoavalduse esitamisel ja sellele järgnevalt võisid olla ka lihtsalt halvad suhted süüdistatavatega või soov kergendada oma olukorda kahes kriminaalmenetluses, millistes ta oli kahtlustatavaks ja millistes menetlust juhtis S. Erro. Muuhulgas leidis kohus, et J.N. oma ütlustega ei suutnud veenvalt põhjendada, millel põhines tema kuriteoavalduses nimetatud eeldus, et S. Erro ja S. Volkova oma ebaseaduslike toimingutega temale kahju hakkavad tegema. 2.2.8 Pingeliste suhete tõttu kohtualustega suhtus kohus kriitiliselt ka tunnistaja A.M. i ütlustesse. Ka tema oli olnud kahtlustatav S. Volkova avalduse alusel alustatud kriminaalmenetluses, mida juhtis prokurörina S. Erro. Kuna A.M. on andnud ka erinevaid omavahel vastukäivaid ütlusi, luges kohus tema ütlused ebausaldusväärseiks.

ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huvisid, samuti seda, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on kas välistatud või oluliselt raskendatud, s.o kaalunud ka ultima ratio põhimõtet. Üheselt arusaadav ning määratletud on ka määruse resolutsioon. 3.2 Määrust ei muuda ebaseaduslikuks asjaolu, et selle põhiosas ei mainita matkimist. Jälitustoiminguks loa andmise määrus tugineb prokuröri taotlusel, mille keskseks sisuks oligi kuriteo matkimine. Kohustust refereerida määruse põhjendustes prokuratuuri taotlust kehtiv menetlusõigus ette ei näe. Kohtumääruse motiivide vähene maht ei muuda asjaolu, et need on siiski olemas ning puudub alus väitmaks, et need ei vasta KrMS § 145 miinimumnõuetele. 3.3 Seadusandja ei ole sidunud jälitustegevuse lubatavust nõudega koguda eelnevalt KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikidele vastavaid tõendeid – jälitustegevuse aluse sedastamine võib prokuröri hinnangul olla ka teabepõhine. Apellant möönab, et võimalusel tuleks enne jälitustegevuse alustamist koguda võimalikult suurel hulgal teisi tõendeid, kuid käesolevas kriminaalasjas ei olnud see võimalik. 3.4 Apellandi hinnangul oli jälitustegevuseks loa andmine ja sellest tulenev jälitustegevus seega seaduspärane, mistõttu tuleb ka selle käigus kogutud tõendeid lugeda lubatavateks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud apellatsiooni väidetega, menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega ning vahetult ka jälitustoimiku nr 1110000003 materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I

raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Et jälitustoimingu poole on alust pöörduda vaid juhul, kui muude menetlustoimingutega tõendite saamine on välistatud või oluliselt raskendatud, on seadusandja nende tõendite kogumise lubatavuse osas otsustanud seega nn range subsidiaarsusklausli kasuks, mida nimetatakse ka jälitustegevuse ultima ratio põhimõtteks. Seejuures tuleb tähele panna, et seadusandja ei erista erinevaid jälitustoiminguid isiku privaatsfääri tungimise intensiivsuse alusel, käsitledes neid kõiki selles tähenduses võrdsena – viimaseks abinõuks tõendite kogumisel peab seega olema nii varjatud jälgimine kui ka pealtkuulamine; 6.3 KrMS § 112 lg 3 ls 1 kohaselt vajasid teatud jälitustoimingud obligatoorselt kohtu luba, mis tuli vormistada määrusena (KrMS § 114 lg 1; vt ka RKKKo 3-1-1-22-10, p 14.3). II

tuleb seega esitada selged ning arusaadavad põhjendused, millistest kohtule esitatud asjaoludest ja hetkel olemasolevatest tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema olemasolevale tõendusteabele ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise/deklaratiivse tõdemusega, et esineb põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kas esimese astme kuriteo või tahtlikult toimepandud teise astme kuriteo tunnuste esinemises (see kehtib ka nn ettevalmistatavate kuritegude kohta- vrdl KrMS § 1262 lg 3 p 1). Kriminaalkolleegium peab siinkohal võimalikuks, et kuriteokahtluse põhjendatust hinnates tuginetakse muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitatavale teabele. Kohtukolleegium nõustub seega iseenesest prokuröri seisukohaga, et seadusandja ei ole jälitustegevuse lubatavust sidunud nõudega koguda eelnevalt KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikidele vastavat teavet; kuid see ei muuda fakti, ei ka see nn vabatõend peab olema sellise konkreetsusastmega, et sellest on võimalik tuletada KrMS § 110 lg-s 1 nimetatud teave ning sellele teabele peab olema kohtumääruses võimalik konkreetselt (ning kontrollitavalt) viidata. Tähele tuleb siinkohal panna sedagi, et selle olemasoleva teabe kajastamine jälitusloa määruses ei kujuta endast mittemingisugust riski toimetatava menetluse jaoks; erinevalt nt vahistamismäärusest jälitustegevuseks luba andvat määrust puudutatud isikule ei avaldata ning uurimisasutustel teadaolevat infot (ning ka selle allikaid) teatavaks ei tehta, kuivõrd see määrus on allutatud üksnes kohtulikule kontrollile. 7.3 Vältimaks jälitustegevuseks kui äärmiselt intensiivselt isiku põhiõigusi riivavaks menetlustoiminguks kergekäelist loa andmist, tuleb rangest subsidiaarsusklauslist johtuvalt edasiselt selgitada, miks ei ole võimalik tõendeid koguda teisiti kui just konkreetseliigilise jälitustoiminguga. Järeldamaks, et tõendite kogumine ilma jälitustoiminguta on KrMS § 110 lg 1 tähenduses välistatud või oluliselt raskendatud, võib seejuures tõesti tugineda ka kriminoloogilistele (üld)teadmistele, sh konkreetset kuritegu iseloomustavatele tõendamiseseme asjaoludele. Kaalu omavad vaieldamatult näiteks ka argumendid, et kuriteo toimepanemist iseloomustab kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus (s.o sisuliselt küsimus, kas on tegemist organiseeritud kuritegevuse juhtumiga), variisikute kasutamine, (tõeste) ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine (sh eeldatav hirm kuriteo oletatavate täideviijate eest), kas on ehk tegemist ilma nn ilma kannatanuta süüteoga jne. Kuid ka siinkohal ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega, määruse põhistustest peab olema aru saada, et kohus on nn klassikalise kriminaalmenetluse raames rakendatavaid tõendite kogumise viise pidanud kui mitte võimatuks, siis vähemalt oluliselt raskemaks ja/või suure tõenäosusega mittesobivateks. Välistada ei saa siinkohal ehk ka viiteid ajalistele ning materiaalsetele ressurssidele, mis kaasneksid muude, nn konventsionaalsete menetlustoimingutega – ka need asjaolud võivad sisustada mõistet oluliselt raskendatud. Seejuures tuleb tõdeda, et paljuski jääb küsimus, kas muude tõendamismeetodite abil on tõe tuvastamine kriminaalmenetluses oluliselt raskendatud või suisa välistatud, hinnanguliseks. Kuid nagu see tuleneb eelnevalt märgitust – määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on seda küsimust ka sisuliselt käsitlenud talle taotluse esitamise ajal teadaoleva (s.o prokuröri poolt esitatud) teabe alusel. Oluline on siinkohal just silmas pidada hiljutises Riigikohtu lahendis märgitut kriminaalmenetluse läbiviimine kuulub riigi selliste tuumikfunktsioonide hulka, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Selles lahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et nende põhimõtete järgimine on iseäranis oluline just jälitustegevuse kui olemuslikult salajase tegevuse puhul (vt RKKKo 3-1-1-129-13, p 8.1). Seda arusaama tuleb vaieldamatult rakendada ka jälitustegevuseks loa andmise vaagimisel.

7.4 Nagu kriminaalkolleegium p-s 6.2 märkis, ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eristada erinevaid jälitustoiminguid intensiivsuse alusel, millega nad isiku põhiõigusi riivavad; et nad aga on selles tähenduses erineva raskusastmega, on samas ka selge. See tähendab aga omakorda, et kohtumääruses tuleb põhistada konkreetse taotletud jälitustoimingu vajalikkust vaatluse all olevas kriminaalasjas. Nii tuleb näiteks juhul, kui kohtult taotletakse luba isiku telefonivestluste pealtkuulamiseks ning kohus loeb seda taotlust põhjendatuks, kohtumääruses näidata, miks on alust arvata, et isik käsitleb just telefonivestlustes kuriteo tuvastamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid. Sama kehtib ka e-kirjavahetuse kohta; ka seda on alust varjatult jälgida vaid juhul, kui olemasoleva teabe valguses on alust järeldada, et selle raames on võimalik tuvastada tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid. 7.5 Ära tuleb edasiselt näidata seegi, et millist tõendusteavet loodab menetleja konkreetse jälitustoimingu tulemil saada ning milline on selle teabe tähendus p-s 7.2 käsitletud kuriteo seisukohalt. Mõistagi ei saa ega ka pea selline määratlemine olema ülemäära detailne, kuid selle oodatava tulemi kaudu annab samaaegselt sisustada nii p-s 7.2 kui ka p-s 7.3 märgitut – ühest küljest saab selle nõude kaudu sisustada nii kuritegu, mille suhtes menetlust toimetatakse, samuti saab selle kaudu põhistada sedagi, miks ei ole seda teavet võimalik saada muude menetlustoimingute abil. Ka ei välista määruses sellise oodatava/loodetava tulemi äranäitamine kindlasti mitte nn juhuleiu lubatavust tõendina (selle eelduste kohta vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 8.4 jj).

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.