Kohtulahend

SÜÜDISTUS

Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Silvi Erro selles, et töötades alates 01.02.2005 Viru Ringkonnaprokuratuuris prokuröri abi ametikohal, nõudis ta Svetlana Volkova vahendusel ajavahemikus 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011 enda juhtimise all olevas kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavalt J Nlt pistist summas 100 000 krooni (6391 eurot). KarS § 288 lg 1 mõistes on prokuröri abi ametiisik, kellel on ametiseisund riigiasutuses ning kellele on pandud järelevalve- ja juhtimisülesanded vastavalt ProkS § 1 lgle 1 ja KrMS §-le 30, mille kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. ProkS § 2 lg 2 järgi on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel. S. Erro edastas enne 12.02.2011 oma isiklikule tuttavale S. Volkovale infot kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavaks tunnistatud J. Nst, keda S. Volkova tundis varasemast ajast. Kui J. N soovis S. Volkovaga 12.02.2011 kohtuda, siis eelnevalt S. Erro konsulteeris S. Volkovat, kuidas ja mis tingimustel võib ta J.

Nlt raha küsida. S. Erro õpetuse kohaselt pidi S. Volkova esinema selgeltnägijana, kes näeb, et J. N võetakse vahi alla ja tema vara konfiskeeritakse. Sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks pidi J. N kirjutama võlakirja olematu võla kohta ja maksma 100 000 krooni. 17.02.2011 kohtumisel keeldus J. N S. Volkova näidatud pangakontole raha ülekandmisest ja võlakirja kirjutamisest, sest ei pidanud ennast võlglaseks. Seejärel helistas S. Erro 25.02.2011 J. Nle ja teatas, et soovib 03.03.2011 taotleda tema vahi alla võtmist. KrMS § 130 lg 2 järgi võib kahtlustatava prokuratuuri taotlusel vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Alates 25.02.2011 õhtust toimusid J. Nl läbirääkimised S. Volkovaga, keda samal ajal õpetas S. Erro, kuidas ja mis tingimustel tuleb nõutav rahasumma üle anda vastutasuks selle eest, et prokuröri abi ei taotle J. N vahistamist. KrMS § 213 lg 1 p 1 kohaselt on menetlust juhtiv prokurör pädev vajaduse korral tegema menetlustoiminguid, mistõttu prokuröri otsus vahistamistaotlust eeluurimiskohtunikule mitte esitada on seadusega lubatud tegu, sest tegemist on prokuröri kaalutlusotsusega lähtuvalt tõkendi kohaldamise vajadusest. 02.03.2011 leppis J. N S. Volkovaga kokku, et annab nõutud rahasumma ja võlakirja üle 03.03.2011 hommikul. Samal õhtul leppisid S. Volkova ja S. Erro kokku, et raha saades saab 20 000 krooni suuruses summas raha endale S. Erro, kellele oli S. Volkova varasemast ajast võlgu. 03.03.2011 andis J. N kuriteo matkimisel xxxx korteris S. Volkovale üle 5301 eurot, peale mida peeti S. Volkova koos rahaga kinni. Kogu toimuv oli jälitusametkonna kontrolli all, mistõttu jäi kuritegu katse staadiumisse, sest kahjulikul tagajärjel ei olnud võimalust realiseeruda. Seega S. Erro, nõustudes ametiisikuna talle ja kolmandale isikule vara lubamisega vastutasuna selle eest, et on alust arvata, et ta oma ametiseisundit kasutades paneb edaspidi toime seadusega lubatud teo, kui see on toime pandud pistise nõudmisega, kui sealjuures kuritegu jäi lõpule viimata, pani toime KarS §-des 293 lg 2 p 2 ja 25 lg 2 ettenähtud kuriteo. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse S. Volkovat selles, et ta vahendas soodusolukorra loomisega ajavahemikus 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011 Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi S. Erro poolt pistise nõudmist summas 100 000 krooni (6391 eurot) S. Erro juhtimise all olevas kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavalt J. Nlt. KarS § 288 lg 1 mõistes on prokuröri abi ametiisik, kellel on ametiseisund riigiasutuses ning kellele on pandud järelevalve- ja juhtimisülesanded vastavalt ProkS § 1 lõikele 1 ja KrmS §-le 30, mille kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. ProkS § 2 lg 2 järgi on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel. S. Erro edastas enne 12.02.2011 oma isiklikule tuttavale S. Volkovale infot kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavaks tunnistatud J. Nst, keda S. Volkova tundis varasemast ajast. Kui J. N soovis S. Volkovaga 12.02.2011 kohtuda, siis eelnevalt S. Erro konsulteeris S. Volkovat, kuidas ja mis tingimustel võib ta J. Nlt raha küsida. S. Erro õpetuse kohaselt pidi S. Volkova esinema selgeltnägijana, kes näeb, et J. N võetakse vahi alla ja tema vara konfiskeeritakse. Sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks pidi J. N kirjutama võlakirja olematu võla kohta ja maksma 100 000 krooni. 17.02.2011 kohtumisel keeldus J. N S. Volkova näidatud pangakontole raha ülekandmisest ja võlakirja kirjutamisest, sest ei pidanud ennast võlglaseks. Seejärel helistas S. Erro 25.02.2011 J. Nle ja teatas, et soovib 03.03.2011 taotleda tema vahi alla võtmist. KrMS § 130 lg 2 järgi võib kahtlustatava prokuratuuri taotlusel vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Alates 25.02.2011 õhtust toimusid J. Nl läbirääkimised S. Volkovaga, keda samal ajal õpetas S. Erro, kuidas ja mis tingimustel tuleb nõutav rahasumma üle anda vastutasuks selle eest, et prokuröri abi ei taotle J. N vahistamist. KrMS § 213 lg 1 p 1 kohaselt on menetlust juhtiv prokurör pädev vajaduse korral tegema menetlustoiminguid, mistõttu prokuröri otsus vahistamistaotlust eeluurimiskohtunikule mitte esitada on seadusega lubatud tegu, sest tegemist on prokuröri kaalutlusotsusega lähtuvalt

tõkendi kohaldamise vajadusest. 02.03.2011 leppis J. N S. Volkovaga kokku, et annab nõutud rahasumma ja võlakirja üle 03.03.2011 hommikul. Samal õhtul leppisid S. Volkova ja S. Erro kokku, et raha saades saab 20 000 krooni suuruses summas raha endale S. Erro, kellele oli S. Volkova varasemast ajast võlgu. 03.03.2011 andis J. N kuriteo matkimisel xxxx korteris S. Volkovale üle 5301 eurot, peale mida peeti S. Volkova koos rahaga kinni. Kogu toimuv oli jälitusametkonna kontrolli all, mistõttu jäi kuritegu katse staadiumisse, sest kahjulikul tagajärjel ei olnud võimalust realiseeruda. Seega S. Volkova, vahendades pistist, kui sealjuures kuritegu jäi lõpule viimata, pani toime KarS §-des 295 lg-s 1 ja 25 lg 2 ettenähtud kuriteo.

ASJAOLUD

S.Errole oli esitatud süüdistus ka KarS § 320 lg 1-§22 lg 3 järgi, kuna prokurör kohtuistungil loobus sellest süüdistusest, siis tuleb S.Erro selles süüdistuses õigeks mõista. Svetlana Volkova ja Silvi Erro olid tuttavad lapsepõlvest saati, kuid tihedamalt hakkasid suhtlema kriminaalmenetluse raames, kus S. Volkova oli kannatanu ja S. Erro järelevalvet teostav prokurör. Nimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt alustati kriminaalmenetlus 12.04.2007 S. Volkova ja B V (S.Volkova tütar) avalduse alusel selles, et 28.02.2006 notar S N büroos N A, T C ja notar S. N veensid B. V allkirjastama dokumente, selgitades, et ta kirjutab alla ema S. Volkova volikirjale. 2007. a märtsis sai B. V kohtutäiturilt teada, et tegelikkuses ta kirjutas 28.02.2006 alla ehitise mõttelise osa müügilepingule, ehitise pandilepingule ja laenulepingule, mille kohaselt ta müüs S. Volkovale kuuluva majaosa iseendale 250 000 krooni eest ning pantis selle T. C 28.02.2006 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude summas 156 000 tagamiseks, kuigi tegelikkuses B. V ei saanud T. C raha laenuks. Nimetatud kriminaalmenetluses tunnistati kahtlustatavateks N. A, T. C, notar S. N ja notari abi A M. A. Al suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kahtlustatava surma tõttu 28.04.2010. Kriminaalmenetlus T. C, A. M ja notar S. N suhtes lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu vastavalt 15.10.2010, 14.10.2010 ja 15.12.2010. Kuivõrd 28.02.2006 tehingu ettevalmistamisel osales ka V C, keda esindas J N, siis pidas S. Volkova ennast petetuks J. N, N. A ja V. C poolt ja pidas neid vastutavateks talle 28.02.2006 tehinguga kahju tekitamises. S. Volkova arvates moodustas J. N osa talle tekitatud kahjust 100 000 krooni. S. Volkova sõnul needis ta ära talle kahju tekitanud isikud. S. Erro ja S. Volkova jätkasid suhtlemist ka pärast eeltoodud kriminaalmenetluse lõpetamist, muuhulgas andis S. Erro S.Volkovale raha laenuks ja andis S. Volkovale nõu suhtlemises J. Nga. 2010. aasta lõpul, 2011.aasta algul suhtlesid omavahel korteri ostu-müügi küsimuses Svetlana Volkova ja A M. Selle suhtlemise käigus oli neil juttu ka J Nst, sellest, et N suhtes oli algatatud kriminaalasi. A.M on andnud vastuolulisi ütlusi väites kord, et J.N probleemidest rääkis temale S.Volkova, samas on tunnistanud ka seda, et just tema informeeris S.Volkovat J.N probleemidest. S.Volkova ütlustest nähtuvalt oli A.M see, kes talle rääkis J.N probleemidest ja sellest, et viimane tahab S.Volkovaga leppida. S.Volkova leppida ei soovinud, küll aga oli nõus J.Nlt needuse maha võtma kui viimane osa temale tehtud kahjust hüvitab. S.Volkova tunnistab, et lubas A.Mil anda J.Nle oma telefoninumbri. 09.02.2011 helistas J. N S. Volkovale ja nad leppisid kokku kohtumises. Samal päeval esitas J. N suulise avalduse Kaitsepolitseiametisse. 10.02.2011 esitas J.N Riigiprokuratuurile järgnevasisulise avalduse. Käesolevaga, mina- J N, teatan informatsiooni, mis viitab kuriteole, mis on ette nähtud Karistusseadustiku Eriosas.

Minu suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, mida alustati 2010.aasta novembris-detsembris, mida juhib Viru prokuratuuri prokuröri abi Silvi Erro. 2010.aasta detsembri lõpus ja teist korda 2011.aasta jaanuaris pöördus minu poole tuttav, kes suhtleb Svetlana Volkovaga ja keda ma võin usaldada. Ta teates mulle Svetlana Volkova poolse ettepaneku, et kõik mu ebameeldivused võivad lõppeda ja minu pealt võetakse maha needus/kaetamine, kui ma maksan selle eest 100 000 krooni. Mulle pakuti helistada Svetlana Volkovale, et veenduda öeldus ja leppida kokku edasiste toimingute osas. Telefonivestluse käigus, mis toimus 09.02.2011, kinnitas Svetlana Volkova mulle edastatud tingimusi ja „needuse/kaetamise mahavõtmise“ võimaluse olemasolu, mis lõpetab kõik minu „ebameeldivused“ ja tegi ettepaneku kohtuda isiklikult detailide läbiarutamiseks. Kuna ma tean Svetlana Volkova ja Silvi Erro lähedaste suhete kohta, ma eeldan, et sel juhul, kui ma ei maksa ära ülaltoodud summat, siis peale väljapressimise võivad ülalpool äratoodud isikud minu suhtes teostada täiendavalt ebaseaduslikke toiminguid, mis tekitaksid mulle kahju. Arvestades kirjapandut ning juhindudes KrMS §-st 193, palun algatada kriminaalasi asjaolude väljaselgitamiseks, kohtumenetluse jaoks tõendava informatsiooni kogumiseks ning minu õiguste kaitseks. Kriminaalmenetlus millele J.N oma avalduses viitab alustati 11.11.2010 J. N suhtes kolme sõiduauto omastamise süüdistuses, järelevalvet kriminaalmenetluse üle teostas prokuröri abi S. Erro. Menetluse käigus oli 22.11.2010 S.Erro määruse alusel J.Nlt üks sõiduauto ära võetud. (S. Erro teostas prokurörina järelevalvet ka teises kriminaalmenetluses, kus J. Nle esitati süüdistus naabri peksmises ja milles Viru Maakohtu 07.04.2011 otsusega tunnistati J. N süüdi KarS § 121 järgi.) J. N avalduse alusel alustati 11.02.2011 kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 1 tunnustel selle kohta, et prokuröri abi S. Erro on nõus altkäemaksu eest tegema tema menetluses olevas kriminaalasjas kahtlustatava J. N suhtes soodsa lahendi. Samal päeval esitas Riigiprokuratuur jälitustoimingu loa taotluse, mille Viru Maakohus rahuldas 11.02.2011 määrusega ja andis loa altkäemaksu andmise matkimiseks, varjatud sisenemiseks S. Volkova elukohta ja S. Erro elu- ja töökohta, samuti S. Erro ja S. Volkova telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks ning S. Erro töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtvaatamiseks. Riigiprokuratuuri 11.02.2011 jälitustoimingu loaga anti luba S. Erro ja S. Volkova varjatud jälgimise läbiviimiseks ja nende kasutuses olevate telefonide positsioneerimiseks. 12.02.2011 ja edaspidi korduvalt kohtus J. N S. Volkovaga KAPO ametnike kontrolli all toimunud kuriteo matkimise käigus. 03.03.2011 kohtumisel andis J.N kuriteo matkimise käigus S.Volkovale üle 5301 eurot, peale mida S.Volkova rahaga kinni peeti.

TÕENDID JA KOHTU PÕHJENDUSED

muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. KrMS § 111 (redaktsioon kuni 04.04.2011) kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 114 lg-st 1 (redaktsioon kuni 04.04.2011) nähtuvalt annab eeluurimiskohtunik määrusega loa jälitustoiminguks. Määrus peab olema vormistatud kirjalikult ja sisalduma vastavad põhjendused (KrMS § 145 lg-d 1, 2 ja 3). Jälitustoimingutega kogutud teavet on lubatud kasutada tõendina, kui selle kogumisel on järgitud seaduslikkuse põhimõtet ning kohtul lasub kohustus kontrollida selle põhimõtte järgimist. Kohtu hinnangul ei vasta Viru Maakohtu 11.02.2011 määrus, millega anti luba jälitustegevuseks, seaduses kehtestatud kohtumääruse põhjendatuse nõuetele. Määruse resolutsioonist nähtub, et kohus andis muuhulgas loa kuriteo matkimiseks, kuid määruse motiveerivas osas puuduvad põhjendused selle kohta, matkimist isegi ei mainita. Kohtu hinnangul rikkus Viru Maakohus 11.02.2011 jälitustegevuse loa andmisel ka ultima ratio põhimõtet. Jälitustegevuse luba peaks antama ultima ratio põhimõttel ehk viimase abinõuna – kõik muud võimalused on ennast ammendanud või nendega ei ole võimalik tõendeid koguda. Viru Maakohtu 11.02.2011 määrusest ei nähtu, et oleks kaalutud, kas esineb alus lubada jälitustoimingud ja kas muud võimalused tõendite kogumiseks on ennast ammendanud või et tõendite kogumine teiste meetmete abil ei oleks olnud võimalik. Määruses vaid nenditakse, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on kas välistatud või oluliselt raskendatud, täpsustamata miks tõendite kogumine kahtlustatavate põhiõigusi vähem riivavate menetlustoimingute abil on välistatud või oluliselt raskendatud ning milles need raskused seisneksid. Kuriteoliigi tõendamiseseme asjaoludest ja kriminoloogilisest eripärast lähtuvalt oli jälitustegevuse läbiviimine mõistetav, kuid kohtu hinnangul oleks antud juhul olnud võimalik ja vajalik tõendeid koguda ka teiste uurimistoimingutega, milliste käigus kogutud tõenditele tuginedes oleks saanud võtta põhjendatud seisukoha jälitustoimingute põhjendatuse ja lubatavuse kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et enne jälitustegevuse alustamist ei kogutud mitte ühtegi tõendit, tunnistaja J. N kuulati üle 14.02.2011, A. M 01.03.2011 (protokolli kuupäevaks on ekslikult märgitud 01.03.2008), A. Mi ja S. Volkova vahelise vestluse salvestise vaatlus toimus alles 13.06.2011. Eelnimetatud seaduserikkumisi arvestades asub kohus seisukohale, et jälitustegevuse loa väljaandmine ja sellest tulenevalt jälitustegevus oli ebaseaduslik ning selle käigus kogutud tõendid on lubamatud. Kohtu arvates väärib märkimist ka asjaolu, et kriminaalmenetlust alustati 11.02.2011 J. N 09.02.2011 ja 10.02.2011 avalduste alusel, kus ta eeldab, et S. Erro ja S. Volkova võivad oma tegudega talle kahju tekitada. Samas ei õnnestunud kohtu hinnangul uurimisel tuvastada, et S. Erro ja S. Volkova oleksid teinud midagi seadusvastast enne avalduse esitamist J. N poolt. Alates 12.02.2011 algas jälitustegevus, muuhulgas kuriteo matkimine. Süüdistusaktist nähtuvalt hõlmab süüdistus S. Erro ja S. Volkova väidetavalt seadusvastaseid tegusid, mis nad pani toime alates 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011, ehk siis eranditult matkimise läbiviimise ajal. Enne kuriteo matkimist ei kogutud ühtegi süüstavat tõendit, samuti pole kohtualustele esitatud süüdistustes märgitud, et nad enne matkimise algust midagi seadusevastast oleks teinud. Eelnevast tulenevalt pole võimalik usaldusväärselt tõendada, kas kuriteo matkija J. N lülitus käimasolevasse õigusvastasesse tegevusse või kutsus ta selle esile, mida tuleb Riigikohtu praktika (nt lahend nr 3-1-1-110-04) ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt lubamatuks provokatsiooniks pidada.

Tegemist on olulise kõrvaldamata kahtlusega, mis seab kahtluse alla kogu kriminaalmenetluse seaduslikkuse ning on ühtlasi oluliseks argumendiks süüdistatavate õigeksmõistmises nendele esitatud süüdistustes.

edastas politseile CD plaadi helifailiga. A. M ei osanud istungil veenvalt selgitada millal ja millise vahendi abil oli vestlus salvestatud ja millal ja mis kujul ta salvestise politseile edastas. Kuna A.M on andnud erinevaid omavahel vastukäivaid ütlusi loeb kohus tema ütlused ebausaldusväärseiks. Kõrvaldamata kahtlused A. Mi ja S. Volkova vestluse salvestamise asjaolude, salvestise päritolu ja kriminaalasja materjalide juurde sattumise osas seavad kahtluse alla salvestise usaldusväärsuse, mistõttu kohus nimetatud tõendit ei arvesta.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-7-08 väljendanud seisukohta, et „altkäemaksu vahendamine on vajaliku osavõtuga kuritegu. Vajaliku osavõtuga süüteo objektiivse koosseisu realiseerimiseks on vajalik teise isiku lisategu ning altkäemaksu vahendamise objektiivne koosseis eeldab obligatoorselt kas altkäemaksu andja ja/või võtja esialgset initsiatiivi.“ Menetleja on aga juba 11.02.2011 jälitustoimingu loa taotluses tuvastanud hoopis pistise vahendamises süüdistatava S. Volkova initsiatiivi, mis väljendus selles, et tema küsis S. Errolt andmeid J. N kriminaalasjade kohta. Peale J.N 10.02.2011 avalduses väljendatud oletuse ja tema poolt hiljem korduvalt väljendatud usu, ei viita ükski usaldusväärne tõend sellele, et S.Volkova poolt ebaseadusliku kuriteo matkimise käigus raha vastuvõtmine oleks olnud seotud J. N suhtes läbiviidavate kriminaalmenetlustega või et raha küsimise initsiatiiv oleks lähtunud S. Errolt, et S.Erro oleks raha nõudnud või et S. Erro oleks raha endale saama pidanud, välja arvatud 20 000 krooni, mida S. Volkova S.Erro palvel talle viimasel hetkel võla katteks maksta lubas. Oluline on märkida, et kuigi süüdistusest ei nähtu, kellele S.Erro pistist nõudis, selgub asjas olevaist tõendeist, et kogu J.Nlt saadav raha pidi jääma S. Volkovale. Seega oli ka selles osas otsustusõigus ja initsiatiiv S. Volkoval. Eeltoodust nähtuvalt ei ole tõendatud altkäemaksu (pistise) võtja esialgset initsiatiivi, kolmanda isiku lisategu, mis on pistise vahendamise objektiivse koosseisu obligatoorne tunnus ning mis pistise nõudmise puhul eriti jõuliselt peaks ilmnema. Seega puudub S. Volkova käitumises pistise vahendamise objektiivne süüteokoosseis ja kohtul puudub vajadus ja võimalus hinnata subjektiivse süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süüga seonduvat.

Kuigi J.N on algusest peale uskunud, et S.Volkova raha küsides ja vastu võttes tegutses S.Erro käsilasena, puuduvad tõendid, mis tema sellist oletust kinnitaksid. Kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kummutaksid S.Erro väite, et ta sidus J. N vahistamise, mitte raha maksmisega S. Volkovale, vaid tema poolt autode tagastamise või nende väärtuse hüvitamisega. Ta ütles ka uurijale J D, et J. N kutsutakse ülekuulamisele ja kui ta autosid välja ei anna, siis pöördub ta kohtusse taotlusega J. N vahistamiseks. Eelnimetatut kinnitavad tunnistaja, Ida Prefektuuri vanemuurija J. D ütlused, milledest nähtub, et ta pidas S. Erro tegevust selle kriminaalasja juhtimisel kompetentseks, et S.Erro teatas talle, et kui J.N 03.03.2011 uurimistoimingu ajal ei teata autode asukohta, siis pöördub ta vahistamistaotlusega kohtusse. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud J. N ja S. Erro suhetes ekvivalentsussuhte olemasolu, mis on pistise võtmise objektiivse süüteokoosseisu vajalikuks tunnuseks. Kuivõrd S. Erro tegevuses puuduvad pistise võtmise objektiivse süüteokoosseisu tunnused, puudub kohtul vajadus ja võimalus kontrollida subjektiivse süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süüga seonduvat.

teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Nii väljapressimise kui omavoli puhul võiks rääkida vastavalt kas varalise kasu nõudmisest (KarS § 214) või oletatava õiguse teostamisest (KarS § 257), millega kaasnes ähvardus piirata isiku vabadust. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt polnud J.Nl enne 12.02.2011 s.o. enne kuriteo matkimise alustamist mingit reaalset alust arvata, et S.Volkova või S.Erro temalt midagi nõuavad või oleks esitanud talle ähvardusi tema vabaduse piiramise kohta. Tõendatud on, et S.Volkova lubas S.Nlt needuse maha võtta, kuid J.N ütlustest nähtub, et sedagi ei võtnud ta tõsiselt. Kohtul puudub alus arvata sedagi, et hiljem, s.o. ebaseadusliku kuriteo matkimise käigus oleks põhjust S.Errot või S.Volkovat süüdistada väljapressimises või omavolis või J.N vabaduse piiramises või sellega ähvardamises raha saamise eesmärgil. Puuduvad tõendid selle kohta, et S.Erro või S.Volkova oleksid J.Nlt raha nõudnud. Nii J.N kui S.Volkova ütlustest nähtub, et kõik nende kohtumised toimusid J.N initsiatiivil, et üks soovis anda (matkijana) ja teine vastu võtta 100 000 krooni, mis vastas S. Volkova arvates J. N osale temale 28.02.2006 notariaalse tehinguga tekitatud kahjust.

Kohtunik

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Kullerkupp

Tartu Ringkonnakohtu 20.01.2014 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

Kohtuotsus jõustus 19. veebruaril 2014. a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent

(allkirjastatud digitaalselt)

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.