lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-13-2836/27

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTartu Ringkonnakohus · 05.08.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtuasja number
1-13-2836/27
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Lühimenetlus
Kuulutamise aeg
05.08.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1568
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-13-2836/16Viru Maakohus Narva kohtumaja24.05.20131-13-2836/28Tartu Ringkonnakohus05.08.20131-13-2836/41Viru Maakohus Rakvere kohtumaja19.12.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

5. august 2013, Tartu

Kriminaalasja number

1-13-2836

Kohtukoosseis

Paavo Randma, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 24. mai 2013 otsus

Apellatsiooni esitaja

P.F ,

isikukood XXX, EV kodanik, elukoht: XXX , keskharidus, emakeel – vene keel, töökoht XXX , varasemalt 7 korda kriminaalkorras karistatud

Resolutsioon

Jätta P. F-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Viru Maakohtu 24. mai 2013 otsusega tunnistati P.F süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 aasta vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva ning karistuse kandmise alguseks määrati 24. mai 2013. P.F tunnistati KarS § 263 p 1 järgi süüdi selles, et tema, viibides 21.06.2012 kella 01.30 paiku alkoholijoobes avalikus kohas - XXX maja juures, elukaaslase J.S. isiklike suhete pinnal tekkinud tülis, tülitses valjult kannatanuga ja lõi teda rusikate ja jalgadega vastu keha, tekitades oma tegevusega füüsilist valu, kuni kannatanu kukkus ja hakkas appi hüüdma. P.F -i tegevusest põhjustatud kannatanu J.S. appihüüded rikkusid XXX – 49 korteri elanike O ja V.S. rahu ja turvatunnet. V.S. läks välja, et J.S. kaitseks välja astuda. Jõudes välja, suunas ta taskulambi valguse P.F -i suunas ning P. F , kolmandate isikute (tunnistaja O.S. ) juuresolekul ja ignoreerides kannatanu õigust isikupuutumatusele, lõi V.S. it kaks korda rusikaga pähe ja mitu korda

vastu keha. Löökide tagajärjel kukkus kannatanu maha, tundis füüsilist valu ning pöördumisel SA Narva Haigla Erakorralise Meditsiini Kliinikumi diagnoositi tal pealae lahtine haav. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. P.F on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sh vägivaldsete kuritegude eest reaalse vangistusega ning viimasel korral rahalise karistusega. Vaatamata sellele poole aasta möödudes pani ta tahtlikult toime uue vägivaldse kuriteo. Ülaltoodu alusel asub kohus seisukohale, et P.F-i karistamine rahalise karistusega ei ole otstarbekohane, kuna karistus uue tahtlikult toimepandud kuriteo eest ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Samal põhjusel ei ole otstarbekohane ka määratud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et P. F-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest üksnes vangistusega. Kohus arvestab karistuse mõistmisel ka seda, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Süüdistatava P. F-i karistuse kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes on oma süü puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus, tema karistust raskendavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud, tegemist on ühe kuriteoepisoodiga. Süüdistataval on olemas alaline elukoht, töökoht ning pere. Arvestades ülaltoodut, võib P.F -i vangistus olla oluliselt alla KarS § 263 ettenähtud vangistuse keskmist määra.

2.Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav P.F apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm, piisavalt ei ole arvestatud kergendavaid asjaolusid, mh seda, et kannatanu sekkus ise tema ja elukaaslase omavahelisse tülisse. Nii märgib apellant, et enda „uudishimu“ tõttu on kannatanu V.S. toimunus osaliselt ise süüdi. Seetõttu tuleks talle mõistetud karistust vähendada ning asendada see üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).
4.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ning selle edasine võimalik täiendav individualiseerimine. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
5.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta seejuures lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Rangema karistuse võib isikule mõista juhul, kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust (RKKKo 3-1-158-13). Seejuures on praktikas toonitatud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut.
6.Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on mõistnud P.F -ile karistuse, mis on täielikus vastavuses tema teosüüga, võtnud arvesse ka süüdistatava isikut ning selle vähendamiseks puuduvad igasugused alused. Esmalt osundab apellant, et kohus mõistis talle rangema karistuse, kui seda taotles prokurör. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6), lähtudes seejuures p-s 5 sedastatud põhimõtetest. Neid asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et puuduvad vähimadki võimalused süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks.
7.Silmas tuleb pidada, et P.F pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Ning nagu eelnevalt osundatud – aluseks tuleb võtta sellisel juhul sanktsiooni keskmine määr, kusjuures P. F-ile mõistetud karistus juba jääb oluliselt alla selle. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid – nendeks on toimepandud süütegude tunnistamine ning kahetsemine. Apellant ei nimeta täiendavalt asjakohaseid argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures näib kohtukolleegiumile hoopis, et P.F ei ole siiski täiel määral adunud enda käitumise õigusvastasust ning taunitavust; raske on teisiti mõista seisukohti, milles P.F asub sisuliselt süüstama kannatanut selles, et ta läks appi J. Stepanovale, keda joobes süüdistatav avalikus kohas käte ning jalgadega peksis. Seega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul maksimaalselt arvestanud tuvastamist leidnud kergendavaid asjaolusid ning niigi mõistnud süüdistatavale karistuse oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Puuduvad vähimadki argumendid, mis peaks ringkonnakohus kohtupraktikaga täielikult kooskõlas olevat karistust täiendavalt vähendama. Selles osas on apellatsioon seega täielikult põhjendamatu ning perspektiivitu.
8.Samuti on täielikult realiseerimatu apellatsioonis esitatud teine taotlus asendada karistus üldkasuliku tööga. Esmalt tuleb silmas pidada, et üldkasuliku töö kohaldamine eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Midagi sellist aga teha ei saa. Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Kriminaalkolleegium leiab, et juba need asjaolud näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on P.F enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning isegi kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium aga veel järgmist.
9.Üldkasuliku töö rakendamine tuleb reegeljuhtumil kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Ka midagi sellist ei saa käesoleval juhtumil eeldada. P.F on varasemalt kriminaalkorras korduvalt - täpsemalt 7 juhul - karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo – kahe endast ilmselt nõrgema isiku füüsiline ründamine, millega kaasnes avaliku korra rikkumine pani ta toime vaid mõned kuud peale viimast süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 121 järgi. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik. Tegelikkuses tuleks nentida, et tuvastatud tehioludel ning süüdistatava isikut eripreventiivses tähenduses silmas pidades oleks üldkasuliku töö kohaldamine praeguses kaasuses senisest kohtupraktikast ilmselgelt irduv (vt nt RKKKo 3-1-1-83-12). Ka ei oleks selline karistuse individualiseerimise kooskõlas üldpreventiivsete kaalutlustega. Apellandi taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata.
10.Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.